The Holes That Make You Whole

There is a hole in my chest. 

On the left side. Close to the heart.

My wife says it looks like someone 

has taken a handful of me

and ripped it off.

I don’t know where I got it

She might be right.

There are small holes in my head, 

Most were closed with stitch or two.

From the time of being curious

and not afraid of the world.

I got the first one when I was one

and last one at eleven

when the world started to scare me

There is a hole in my right earlobe

Small one, where the bone has cracked. 

It looks as if I had a piercing there.

I didn’t. I was in a fight

I have a hole in my soul,

From caring more of death than living

For bigger part of my life.

That surprisingly still continues - less lonely now.

I would love to call it a scar,

but old habits die hard.

I have a hole in my forehead.

From being hit by a car

They say it's magic that I didn't go mad.

I now look like Harry Potter.

I sometimes worry if I've lost my mind,

but don’t know how to tell.

These are the holes I look through 

when I look at life.

The empty spaces that,
when linked together and filled between
make me.

And sometimes with all these holes,

I feel like a damn good and old 

Swiss cheese.

Lazy as Fuck

(Yes, that is how it is today. This post includes foul language. Sorry for that, but sometimes you just have to fuck it)

I'm a lazy bastard (well not bastard per se but double the lazy then) and I am sure it comes as no surprise to my friends, family, previous classmates and colleagues. I can recall so many moments from my childhood when I was called lazy by parents or teachers and here am I saying that they were and would still be right. Yes. I am lazy.

If I do not have any targets for myself, I can just spend all my time on nonsense. Not even doing noting (doing noting is productive...like meditation) but wasting it on watching some movies, playing games etc. I often feel guilty when that happens and with time I have also developed some tricks to handle the internal laziness. I do have a belief that I should do something, so if I don't do anything, it will bring down my self esteem, value, mood ... etc. 

Basically I am lazy, but it can fuck me up really bad.

Motivation, targets and do now

First of all, I need a reason to wake up in the morning. There must be something that I want to do. Like really want to. Because if there is none and I don't jump out from the bed as soon as the alarm goes off - the day is mostly wasted to get myself into shape. I could just stay in bed, but it is not something that I actually want to do. Therefore I prefer the alarms that my girlfriend calls "The morning heart attacks". I want to have passion. Something going on in my mind. Some Project or idea to work on, that is really making me curious like a small child. Easy to say but hard to do. Works time to time though.

Another trick is is having short term goals and giving yourself a challenging time limit (read: leaving everything to the last minute). You can do amazing things with short time. Packing for instance is something I like to do really on the last minute. If I do it before, it will take too much time and also can result on ineffective repacking and overthinking. 

One year in gymnasium I had to learn the whole years material of Art History with one day (as I had skipped most of the classes) - otherwise I would not have graduated. Challenge accepted! The next day I talked with the teacher about art as if I had been in the topic for years. All I needed was face-slap motivation and I cannot say that I would have learned the material better over the year. Most likely not. More than 10 years have passed, I have not used this knowledge meanwhile and I can still recall some parts of it.

Then there is the trick of: have an idea - do it now! There will be more stuff in the future and you might also be more lazy in the future. Just jump up and do it. Or mark it down at least, and if at it, also schedule a specific time slot for it in your calendar. 

Anger or scared as shit

Oh, this one sounds a bit strange, but being a bit pissed can be wonderful. Anger motivates and gives you clear direction. Well, you will understand later how much sense this "clear direction" had, but at that time you are filled with power and motivation and can railroad through continents. The "I know what I do and fuck the rest" attitude is empowering but also risky.

As I have a pocketful of sadness with me at all times, having anger makes life easier. Sadness does not motivate nor give you any energy.

Being scared or anxious helps aswell. (That is one more reason I love improv). The difficult part here is going with the feeling that is actually so unpleasant and sometimes difficult to carry.

So basically if I have the fight or flight situation I can just go to being angry or being anxious and go along with it. It does not work always. I had to do some work in therapy years ago so I would not just avoid all the situations that caused anxiety.

Long term goals

This is kind of a pain point I have. Anger is a short term motivation - it can burn you out - and generally I suck at motivation for things that take long time. There are a few exceptions but still. 

The best workaround I have found, but don't use as often as I should, is to cut the bigger plan into smaller pieces and have a set plan. This gives a better understanding of where all this is going and also a good way to have small accomplishments - so you are moving in certain direction. Just doing routine tasks for the fun of it is not fun.

So thats it for today. Just had an idea and had to write it down (there was a point about it)

Boom!

Lessons from the dark side

A few days ago a girl at my workplace commented on my death tattoo. 

"I think I could not live while being constantly reminded of death," she said.

"I am at a stage in my life where I could not live anymore while I'm not," I replied. 

I said it almost automatically. It just came out. It was the truth.

Later on I started thinking about it. Isn't it a bit strange that what scares others gives me hope?

I find it a bit difficult to explain but I will try.

The hard learnings

I have had several experiences in my life that have just shred me into bits and pieces. That turned me inside out. That totally shackled all I had. I could imagine cutting myself off from the world and sinking into morbid existence ... and then just fading away without anyone noticing. The hard part is that a part of my soul just wants to do that - wants to escape. Like a small scared child. The world is a terrible place, life is hard and painful and I know it. Deep down I know it, whatever I do. 

I cannot forget. I can forgive, but I cannot forget. This is the dark side of life and death that a lot of people don't want to be reminded about, but I do not have a choice here, do I.

However there is also a lighter side to death that I eventually came to understand. If you see beyond the dark you will see light. You will see the truth. You will see what matters and what does not. 

In the endgame what good is there that you had a Ferrari, HD tv and a pool table in your living room if you did not have true human connections? You get my point, right?

It took some time before I could understand these teachings and to be honest I used to be quite scared of life. Right now, I'm glad to be alive.

Here are some of the things I have learned.

1. Don't take yourself too seriously

Be silly, be stupid. Have fun. 

Do you remember how as kids we were just fooling around? Invented new games and adventures to have fun? We just moved to the music, making fool of ourselves and then were laughing about it. We made stupid faces to each other and laughed about it as well. We ran and climbed trees and played games and not because anyone told us to. We did it because it was fun. We liked doing it.

Then the teenager years came and suddenly we all tried to be oh so cool and grown up. By the numbers I am a grown up and all I can say is: "get out, it's a trap!"

We forget how to just play and have fun as kids and try to be the serious and gloom grownups that the society expects us to be. There are too many people like this.

Playing and fooling around is for kids, they say ... and that is just stupid.

Who says that you cannot be productive and playful at the same time? Have fun and get the work done at the same time?

You are not perfect. Just stop acting. None of us are and that is what makes it all so interesting.

You cannot and will not know everything. You are just a fool who tries to make the best of it all.

Death note: You will die. That is a fact. Cherish yourself and the life you have while you have it. Enjoy it.

2. Don't care too much of what others think of you.

The first point would not work too well without it, would it?

You know there used to be a cool and really friendly guy called Jesus. Everyone loved him .. except the people who did not. You see, even the son of god was not liked by everyone. Don't try the impossible. You are who you are and you will compute well with some people and not so well with others. That's just how it is. Don't waste your time on people that you do not connect with. Don't waste your time with being afraid of a judgement.

There is no point in trying to act cool. Acting is for acting school. Just be who you are - as long as you are not an asshole (remember, you want to have human connections).

Death note: Death can be sad, but it is even worse if you did not live at all. We all are scared sometimes, we all have our own demons, but the question comes down to Yes or No. Do you really want to live or not. Being in between, wasting your life as a zombie is the worst option.
Fun fact: the people who judge you will also die one day, so there's no point to worry :P

3. Connect with people

Be as honest as possible. Be real. Express your feelings as much as you possibly can (but don't be an asshole) . Yes you can make a fool of yourself like that, but who cares (check previous points) Connect. You cannot connect without the possibility of making a fool of yourself. The true human to human connection always has this scary part. If you care for someone, you will get hurt when they get hurt and you will laugh when they do. Connect with your full heart.
Even if it fails or the connection does not last forever, it is still better than never happening at all.
Your heart might get broken, but at least you have a heart. You will just put it together and move on and deep dive into other worlds and souls.

And sometimes you might think that you have lost them. We all are assholes sometimes... it is part of human nature. Whatever you did- just say that you you are sorry. If they really care for you, they will forgive.

Find your tribe. It is out there, you just have to find them and if you have them, the connection will stay - even if you do not see each-other for years or live far apart. Strange thing is this human connection.

Death note: Yes, it is sad - they as well will die one day. Sorry to bring it to you, but its the truth. Take as much as you can from these real heart to heart/ soul to soul connections. Cherish them. Value them. They will keep your heart warm and keep you going.

4. Do things now and really, don't be an Asshole

We have limited time in this world and so do all the others. All of us have our own way. Try to be kind and understanding even if you disagree with them.

All you have is Now. Right now. Nothing else is certain. Don't wait to say things that you want to say. Don't wait for a better time, if there is something you could already do right now. Don't wait for a fix in the future that will 'solve all your problems' - thats just wishful thinking. Might or might not happen for real.

Have expectations and hopes, but know that these are just thoughts. (there is a saying is Estonian that translates like this: "Human makes plans - god laughs") The only reality is now. Do things now. Even if scared, just do it.

Death note: People have the tendency to die. Value them for what they are and don't be an asshole - you might not get a chance to fix it later.

Epilogue

Do what you wish with these lessons. 

I have found them useful in my journeys. I have been doing things that I never imagined I would or even could do. I have had human encounters with strangers that have moved me from the bottom of my heart. I have shared myself with others and have gained so much back.

There is darkness in me that I cannot escape, what I can do is keep my heart warm and burning despite the dark. To be the light at the end of the tunnel.

Cheers!

Death note: CATS ARE NICE!

Sain Sepikuks

Kuivik veel ei ole, aga sepik juba küll. Nii on. Ma sain taaskord vanemaks ja seekord tuli ette uus kümnend.Kuigi ma väga sünnipäva tähistamist ei armasta, siis seekord mõtlesin asja siiski natuke suuremalt ette võtta. Sai süüa, juua, head seltskonda ja meelelahutust. Kõigil külastajatel oli saabumisel kohustus närida ka nostalgiat. Mäletate ehk, et kunagi olid sellised kõvad magusad nätsupallid? Neid leiab endiselt, kui väga otsida ja ega nad ajaga väga palju kõvemaks pole läinud.

Meelelahutuseks oli väike minupoolne kokkuvõte oma eluperioodist. Tõsi, kuna ma siiralt pelgasin, et see võib olla täielik jura, siis palusin ka oma improteatril hiljem miskit teha - noh, et olukorda leevendada.

Kokkuvõte oli otseloomulikult powerpoint. Oli naljakamaid ja vähm naljakamaid lugusid elust enesest, mille vahel olid kokkuvõttevideod erinevatest kümnenditest. Kuna tekkis ka niisama möla, siis lõikasin selle välja ja pistsin ülejäänud kokku. Ehk siis siin on terviklahendus koos videote ja jutuga.




Ja kuna klippide lõikamine paistab olevat mu põhitegevuseks vimasel ajal (niipalju, et mõned sõbrad soovitasid hakata sellega raha teenima, sest asi paistab olevat käpas ... ja et kui ma selle vana arvuti ja Windows Movie Makeriga selliseid kombosid teha oskan, mida ma suudaks veel korraliku varustusega, eksole?), siis lõikasin kokku ka klipi sellest, kui imbetsillselt ma ikka räägin, kui närv on sees.

Mis teha, vanadus, asjad ei tule enam meelde. Äää eee jah.




NB! Enamikes klippides on Copyright asju sees, seega on nende vaatamine mõnes riigis blokitud. Sorry selle pärast.

Uskumused ja tegelikkus

[Spoiler: võib olla raske tekst. Emotsionaalselt siis]

 

Meil on niivõrd palju arvamusi ja uskumusi peas kinni, et tihtilugu on isegi raske märgata, et paljud neist ei ole tõesed. Vahel aga tulevad hetked, kus sa oled sunnitud neile kaine peaga otsa vaatama ja neid vaidlustama.

Ma mäletan kuidas aastaid tagasi müüs üks sõber tänavafestivalil pannkooke ja tundus olevat muidu kah õnnelik. Tollal tundus see kuidagi kummaline, sest oli teada, et ta oli töötu. 

Aga miks ei võiks töötu inimene olla õnnelik?

Praegu, olles juba mõnda aega üritanud maailmast ja endast aru saada, näen ma väga ehedalt, kui palju on meie peas tegelikult tööga seotud uskumusi ja arusaamu. Ma ei käi tööl, aga rahalist ressurssi on. Seega peaksin ma olema nagu noor varss karjamaal, kargama suurest õnnest üles ja alla, hüüdes maailmale "Vabadus!". Tegelikult passin ma aga enamiku ajast üksinda kodus ja nokitsen. Mida ma nokitsen? Pole tähtis. Tähtis on see, miks ma nokitsen. Mis ma nokitsen? Sest kui ma ei tee midagi, voolab mu aju täis paralüseerivat häbi ja viha ise-enese vastu. Seega on tegutsemine nagu enese alalhoiu instinkt.

Millest tekib see häbi ja viha kompott, mis võtab ära kogu jõu ja jaksu? Sellest, et ühelt poolt ma väga nagu ei tahakski veel kellast kellani kuskil laua taga passida. Teisalt aga ... peaks. Õige mees teeb tööd. Õige mees kasutab oma andeid ühiskonna hüvanguks. Õige mees toob koju raha. Kes ei tööta, see ei söö. jne. Ma ei tea, kas need uskumused on pärit kodusest või sotsiaalsest kasvatusest. Küll aga on mõju see, et ma ei ole vaba. Ma olen täiesti paralüseeritud tegelikkuse ja sisemaailma konfliktist.

Maailm suhtub minusse aga peamiselt nagu ma oleksin seesama varss, kes kalpsab uljalt põllu pääl. Rääkida sellest kui halvasti ma tunnen ennast, sest ma ei käi tööl, tundub absurd. Sa ei pea iga hommik vara ärkama, võid magada kaua tahad, võid teha mida tahad. Kuidas sa julged ennast halvasti tunda? Häbi peaks olema! 

No ja on ka. 

Mitte ainult selle pärast et ma tööd ei tee vaid ka selle pärast et ma ei suuda olla piisavalt vaba, et seda olukorda nautida ja jõuda kulminatsioonini, peale mida oleks hea tagasi minna. Seega häbi sellest, et mul on häbi poolt põhjustatud tegutsemisvõimetus. (mis muidugi suurendab veel võimetust, mis suurendab veel häbi, mis uurendab veel võimetust jne)

Vahepeal on olnud isegi nii mustad mõtted, et ma imestan, et ma veel elus olen. (kohusetundest paljuski. Elukindlustus katab suitsiidi alles alates sügisest ja no nii tõbras ma ka pole, et jätaks selle tagasimakse ainult partneri peale.) Kõlab tumedalt, eksole, aga vähemalt hoiab elus. Ma võin olla kohutav inimene, aga mitte nii kohutav. Vajuv inimene klammerdub selle külge, mis teda sel hetkel hoiab, ja kui see ongi sel hetkel vaid kohusetunne korterilaenu ees, olgu see siis nii.

Sellises seisus on näoraamatu vaatamine vahel täiesti massohistlik. Kõik teevad midagi, asjatavad ringi. Esinevad, säravad, reisivad, naudivad elu. Ja mina? Käisin Taimaal ning seal olles suutsin läbi lugeda kaks raamatut - mis äkki ei ole just parim reisikirjeldus. Ma ei ütle et see poleks olnud tore, aga midagi minus oli veel kinni.

Vahepeal olen ma proovinud seda sisemist häält ka trikitada. 

Mida õige mees veel teeb peale töö?

Remonti!

Selge, remonti on vaja teha küll ja aega selle jaoks on.

Kui aga jalg oli paistes ja tervis käest ära, ei saanud sedagi teha. Pagan, esimesel päeval ei suutnud ma nii kaua püstigi seista, et endale hommikukohvi teha. See oli agoonia. Psühholoogiliselt eriti. Lihtsalt ei suuda midagi teha. Isegi nutta mitte. Põletik võttis liikumisvõime ja ravimid lükkasid pea tühjaks. Pole siis ka ime, et ma vihaseks sain kui vanemad külla tulid ja paps otsustas 3 tundi järjest ehitusest rääkida - see oli niigi minu jaoks raske teema.

Esmaspäeval mässasin jälle remonti teha. Tervis päris 100% korras polnud, aga ikkagi. Järgmine päev valutasid kõik lihased. Pingutasin üle. Proovisin kaotatud aja tagasi teha, aga päris nii see ikkagi ei käi. Mört hakkab ka otsa saama ning kaasehitajad leidsid, et enne juurde ei osta, kui mu tervis päris korras on. "Hei! Aga minu psühholoogiline tervis? Mul on vaja seda teha! Mul on vaja tunda ennast vajalikuna!" - kriiskas hääl minu sees.

Okei, kui nüüd aus olla, siis see mõttemuster on vaikselt muutumas. Vaikselt, aga siiski. Pisikesed sammud, et tekitada taas huvi maailma vastu. Pisikesed sammud, et võtta vastutust ja rakendada oma loomingulist poolt. Pisikesed sammud, et tekitada uudishimu. Pisikesed sammud, et taastada elulusti. Pisikesed sammud, et saada kodust välja ja lihtsalt teha midagi. Samuti reaalsuskontrollid oma mõtetele: Kas mu sõprade jaoks on tegelikult tähtis kas ja mis tööd ma teen või on nende jaoks tähtis see, milline inimene ma olen? Kas mul on õigus tunda ennast halvasti, kui paljud arvavad, et ei ole? On mul õigus abi küsida? Kas ma võiksin näiteks teha erinevaid juhutöid ja selle kõrval remonti ning loomingu ja eneseväljendusega tegeleda? Kas ma saaks nii rahaliselt hakkama? Kes keelab elada nii nagu sa õigeks pead? Kes vastutab minu elu eest?

Cheers!

Saabuvast Sepikuks Saamisest

Mulle ei meeldi sünnipäevad.

Ärge saage valesti aru - teiste omad meeldivad ikka. Kes siis ei tahaks salatit, viinerit, morssi ja kringlit sisse ajada? Näidake mulle seda inimest. 

Teiste omad on toredad, aga enda omad on kuidagi... ma ei teagi. 

 Võibolla on asi selles, et sünnipäev on natuke nagu jõulud - palju sotsiaalseid käitumisnorme. Ei ole? Noo, kuidas sa reageeriksid kui sinu kolleeg hakkaks keset tööpäeva nutma? Okei, mõtle selle peale. Nüüd lisa juurde see, et tal on sünnipäev ning just pool tundi tagasi käisid kõik teda õnnitlemas ja sinagi viskasid käppa ja andsid väikese küpsise. Muudab nii mõndagi, eksole.

Ma ausalt üritan olla aus inimene, aga ma vist ei oska veel olla nii aus, et julgeksin tunda ennast täielikult vabalt jõulude ja sünnipäeva ajal. Sinult ikkagi oodatakse mingit tüüpi käitumist ja olekut.  Ja ma olen vihastunud oma sünnipäeva ajal, oi kuidas ma olen vihastunud ... aga sinna see ka jäi. Viisakas nägu ja läheme asjaga edasi.

Samas kas pole sünnipäev ka see aeg kui peaks tegema tagasivaate ja ehk natukene nukrana enda tundma kõige möödumise ja muutumise pärast? 

Ma ei tea.

Kunagi ma pidasin sünnipäevi omas kodus. Saatsin kutsed, tegin süüa, hankisin jooki. Täis ettevalmistus, mille käigus sai arvestatud ka erinevate inimeste söögieelistustega (see on suur asi, arvestades seda, kui laisk ma olen). Pean aga tõdema, et pidudest endast mäletan ma suhteliselt vähe. 

Küll aga ma mäletan seda tunnet kui kell lõi seitse (või mis iganes kutsel peo alguseks oli märgitud) ning ma olin üksi koos hunnikutes kartulisalatiga, mida sai terve päeva tehtud ja mõtlesin paanikas, et mida ma sellega siis teen, kui kedagi ei tulegi kohale. Ja äkki ei tulegi. Äkki ma ei ole tähtis. Äkki ma olen halb sõber. Äkki ma olen lihtsalt munn (pardon!).

Selleks ajaks kui esimene külaline poole tunnise hilinemisega kohale jõudis, olin ma ennast oma peas juba nii üksikuks ja auku mõelnud, et ei suutnud enam pidu täiel rinnal nautida - energia oli otsas. Kaput. Pole siis ka ime, et kui pidu kuhugi edasi liikus jäin mina vaid ohke saatel koju nõusid pesema. Ainus lootus oli see, et külalistel oli äkki tore. Mina olin väsinud.

Mis teha, eks igaühel on oma mindfuck ja minu oma paistab töötavat just sünnipäeva aegu.

See on ka üks neid põhjuseid, miks viimastel aastatel olen ma teinud laisa mehe sünnipäeva. Olen kuulutanud välja, et sellel õhtul võib mind kohata seal pubis ja kõik. Kes tahab ja/või saab, see tuleb. Muidugi on nii juhtunud igasugu kummalisi asju, On peolauas olnud inimesi, keda isegi ei tunne ning jututeemadeks on olnud täiskasvanute mähkmed (ajab ikka jooma, kui selline teema tuleb letile su 25dal sünnipäeval).

Seekord proovib teisiti. Seekord proovib teha ettevalmistust. Seekord proovib võtta asju rahulikult. Seekord võtab abilised. Seekord on parem. Kindlasti. Siiski vaja ju tähistada sepikuks saamist.

Cheers!

PS: Üks eelmise aasta meeldejäävamaid sünnipäevu oli venna oma. Ega see ei olnud ju midagi väga erilist, aga muhe seltskond ja muhe olemine. Pealegi sai ta just eelmine päev uuesti isaks. Ning mind ajas püsivalt naerma see, et niivõrd heal päeval oli tema telefoni helinaks endiselt see. Lihtsalt selle laulu algus tundus niivõrd mittesobiv selliseks päevaks ning tuletab vast igavesti seda meelde.

Tomorrow Never Dies

I did several tests for the career counselling session I had this week and it reminded me something that has haunted me my whole life. As it turned out from the results I am gifted in several areas (math, language, logic, etc), I have good boundaries, I like to help people, I am empathic and compassionate, I am passionate and inspiring plus many other traits we would concider good ones. Even my self respect wasn't too bad. According to the counselor, these are the traits that make people walk through solid stone wall if they have a destination set. The problem is - I don't. and this is not a new issue.

All hail the present!

I am the kind of peson who preaches on concentrating on present and there is a valid reason why. Being stuck in the past is not a way to keep going (have been there, do not reccomend), being set on a future might, but I don't have one and have never had one. Present time is all I have ever had and I try to normalize it for myself.  To tell myself that this is normal with whatever cost. It is not. I pity the people who have only future and cannot feel the present, but they could aswell pity me. The truth is that we need both present and a sense of future to function properly.

It has been sientifically proven that most of our dreams and thoughts about our future will be incorrect, however even so the idea of having a future /a dream is an empowering one. You have purpose. You have hope. You have your path to be passionate about. You know what you want.

I don't have dreams. True, I have had some thoughts on what I'd like to do (like writing), but I have never been able to vison myself in future. I remember one English class in gymnasium times where we talked about what we will do when we are old - what I described was not so much a dream but a real person who was old and whom I respected (Sir Terry Pratchett). It was all I could think of. I have tricked myself several times to take the someone elses life as my future, but as you could expect it does not really work - people are not identical.

I used to think that it was just a side-effect of depression that I could not see the future and it will pass at some point, but as it turns out it doesn't - I did not have a sense of future as a kid and I did not learn how to have it, so I still have no future.

The price

Like everything else it has its pros and cons. On good days I value people, relationships and moments as if it will all be gone the next day - I value what I have as long as I have it for sure while accepting that change is the only universal constant. I can be truly grateful an humble. I love these days and these moments. They are real and human and I would not mind if there would be no tomorrow after it. Also a positive thing is that I like to take arguments and conflicts head on - if there is no future, there is no time to fix them later. On these days I value life and beauty in all forms.

On bad days however I see no point in myself, others or anything at all - it all will pass anyway, why bother. On these days it might be extremly difficult to do even just the simple and small things (like taking a shower). I call them depressive episodes and if there are too many I will set up a time with therapist. She already knows what the topic will be about. It is my theme - the extreme passion and passiveness about life. I have a big will to live that is balanced out only by the same amount of wish not do - I think that it all comes down to the same reason. I usually feel that I can handle the price, but there are times when I am not sure.

What an awful waste

True, there have been moments in my life where I have had tasks and plans (finishing school, etc) and felt passion and hope, but as soon as the task is done I have no purpose anymore as there is no higher goal. I have also had periods in my life when I have had calendars full with smaller tasks - I still had no future, but it all worked and balanced itself out somehow. Maybe it also helped that I did not have any time to think about it. However keeping yourself busy all the time is just a coping technique, not a solution. It is like playing computer games. The reason I like RPG games is that you have missions to do, a goal. However when the game is over your life is just as empty as before.

Sometimes I feel that I am just wasting my time and talents just because I don't know what to do. I have no purpose, no big picture, no future.The life I have at the moment is not not thanks to the great plans or ideas I had as a kid but thanks to my flexibility, likable personality and loads of good luck. Thats it.

I have several friends who seem to have the same problem: the have buttload of talent, but no sense of future. Therefore there cannot be any ambitions and they have not had the luck I have. I am sad to see them in the same simple jobs for years and years, while they could possibly do so much more.

Then I think about myself - I am in no way better, just luckier.

What now? 

I don't know.  According to some sience I am in an age where most of my personality is already set, however this is one thing that I would like to change. It is turning into a too big of a burden. The question is not what to do, but  how to do it. 

How does one create a future where there has been none? We shall see. 

Kes sa selline omast arust oled?

Ma olen korduvalt mõelnud selle peale, et võiks oma nö hobidega ka natukene taskut raskemaks saada. Teha midagi, mis sulle meeldib ning selle eest ka miskit tasu saada oleks ju igati ideaalne. Samas suunas müksas mind ka karjäärinõustaja, lisades et ideaalis võiks ju kõik teha tööd, mida neile meeldib teha. Küsimus on aga, mida sulle meeldib teha. Mida sa teed isegi siis kui keegi sulle selle tegevuse eest ei maksa.

Mulle väga meeldib kirjutada. 

Täiesti ausalt. See aitab mul saada mõtteid selgemaks, konkretiseerida ideid, ennast vabaks muljetada ning leida sarnaselt mõtlevaid inimesi. Ega muidu poleks ma seda blogi 8 aastat pidanud ja tore on näha, et mõned siin jagatud kirjutised on jõudnud ka näiteks Reaktor'i veergudele ning mõned postitused on saanud usinasti jagamist näoraamatus. Isegi rohkem südantsoojendav on aga see, kui peale teksti avaldamist helistab sulle sõber (või kirjutab Skypes või mujal) ning ütleb aitäh. Aitäh, et sa kirjutasid. Aitäh, et sa jagasid oma mõtteid, sest mul on samad mõtted, aga ma ei teadnud kas teistel on kaa. Või kui keegi räägib kuidas ta keset igavat loengut mu blogi luges ja prahvatas üle auditooriumi naerma.

Kes on blogi lugejaskond? Ma tean mõningaid inimesi. Mõned sõbrad ikka piiluvad siia - sõbrad väga erinevatest valdkondadest (nende seas on ka äärmiselt inteligentseid ja osavaid inimesi, keda ma sügavalt austan ja kelle osavust ma ikka vahel kadestan)  Ma tean, et mu vanemad vahel loevad, proovides hakkama saada ka inglise keelsete kirjutistega. Kuna Eesti on väike, olen kogemata kokku sattunud ka mõne lugejaga, keda ma varemalt isiklikult pole tundud. Need kohtumised on mind alati mõtlema pannud. Kas ma tõesti siis kirjutan midagi sellist, mida ka võhivõõral on huvitav lugeda? Äkki see, mida ma kirjutan, polegi nii hull?

Mida räägib aga blogi statistika? Kuus on lugemisi umbes tuhande kanti (blogspot muutis oma süsteeme 2010 alguses, seega vanemat statistikat mul ei ole) - juunis 2012 oli korra ka nelja tuhande kanti aga ma kahtlustan, et tegemist on miski veaga ning blogisse sattusid äkki inimesed, kes seda üldse ei otsinud. Vähemalt paar korda on blogi läbi lipsanud ka blog.tr.ee blogide top 100 nimekirjast. Pole paha, kui mõelda sellele kui avalikule päevikule, kuhu ma kirjutan nii nagu juhtub ja siis kui juhtub. Minu uskumus on, et püsi-lugejaskonna jaoks peaks olema ka püsiv ja regulaarne kirjutamine, mida minul kindlasti ei ole. Tekstid tulevad siis, kui nad tulevad.

Kui blogi on enamasti isiklikum, arutlevam ja reaalsusega seotud, siis selle kõrval on ka omajagu ilukirjandust. Katsetusi ilukirjanduse vallas olen tegelikult teinud teismelisest saati, peamiselt pseudonüümi Tim Hornet all, ning ei saa salata, et on toimunud ka arengut. Lugedes oma esimesi avaldatud tekste Algernonis hakkab ikka omajagu piinlik - sisu vajaks puhastamist ning vormistus samuti. Samas leidub ka tekste mille üle ma olen tõsiselt uhke - mis ületasid minu ootuseid ning üllatavad mind praeguseni. Lühiproosa kõrval on muidugi ka posu luulet (mis on paljuski kaduma läinud sest poogen.ee on maas) ning katsetusi pikas vormis - see sügis valmis mul lausa inglise keelne novella (pikem kui lühijutt, lühem kui novell) ning teine sama mõõtu tekst on kirjutamisel. Mis nendest tekstidest edasi saab? Ei tea. Võiks ju saada kuskil avaldatud, aga kui ei saa, siis ka kirjutamise protsess ise oli nauditav.

Seega kirjutada nagu isegi oskaks.

Mulle väga meeldib olla prožektori valguses

Äkki on see vaid isiklik edevus, mis on saatnud mind lasteaiast saati, ning justkui sundinud mind lavale. Ma ei sallinud laulmist või laval luuletuste lugemist, aga näitlemine, see ol hoopis midagi muud. 

Samas peab tõdema, et mulle meeldis väiksena igasugune tähelepanu, kuniks enam ei meeldinud. Põhikooli keskelt alates hakkasin ma kaevuma sissepoole ning olgugi, et ma osalesin ka siis mitmes tegevuses, mis lavale viisid (bänd, rebaste ristimise etendused, jõuluetendused jne), tegin ma seda passiivselt. Ma tundsin ennast rohkem nagu kui statist, kes täidab lihtsalt laval oleva augu ära. Ausalt, ma tõesti arvasin, et ma olen introvert.

Tallinnas sai aga teater taasavastatud tänu T-Teatrile. Nagu tolleaegne lavastaja Margo Teder ütles, oli T-Teater mitte niiväga teater vaid pigem sotsiaalne eksperiment.Võibolla oli just see sotsiaalne toetav keskkond see, mida ma vajasin, et oma huvi ja julgus taaskord avastada. Nii ta aga läks. Nüüdseks näen ma teatrimeetoditel mitmeid rakenduslikke võimalusi, käin ringi Kustiteraapia Draama suuna bakalaureuse paber taskus ning ronin lavale teadmata, mis seal toimuma hakkab (elik teen improteatrit). Ma olen nii inimesena kui ka näitlejana laval väga palju kasvanud.

Nagu üks sõber, kes viimast etendust vaatamas käis kommenteeris: "No 3 aastat tagasi või millal ma neid esimesi improetendusi käisin vaatamas, ei olnud sind tingimata just valus vaadata, aga sa olid kuidagi rohkem kinni ja puine ja vägistasid surnud kassi rohkem nats, noh, kui sa nüüd aru saad, mida ma silmas pean. Aga seekord oli vahe ikka väga näha, sa ei olnud üldse puine, ühtegi pindu ei tulnud ära, vastupidi, väga ehe ja pingutamata ja päris värk oli."

Sama etenduse lõpus küsis ka üks publiku liige garderoobis, et kus teatrites ma veel näitlen. Vau, aitäh. See on tõesti tunnustus.

Mulle väga meeldib koolitamine - grupitöö

See oli küll aastaid tagasi, aga ma mäletan seda tunnet. Kolm inimest meie osakonnast saadeti komandeeringusse informatsiooni ja kogemusi koguma, mis hiljem tuli oma osakonnale tagasi tuua. Kui teised kaks reisikaaslast olid koolitajad juba ameti poolest, siis minu jaoks oli see must maa. Esimesed kokkuvõtted, mis ma tegin ei avaldanud ülemustele mittemingisugust muljet ning ma ei mäleta et varm oleks keegi minu peale nii palju karjunud. Ma isegi ei teadnud et läbi Skype kõne on võimalik karjuda. See oli täielik stress. Ma veetsin Jaanipäeva enamuses võhivõõraste keskel kirjutades ümber powerpoint'i. See oli ka viimane kord kui ma tõesti jõin ennast nii üle, et mis läks sisse, tuli ka sama teed pidi lõpuks välja. Aga ma sain sellega hakkama ja see tunne kui sa oled laval loengut pidamas, tähelepanu keskel ning tead oma materjali nii hästi, et poolkogemata paned seal olles paika ka oma ülemuse, kes küsis täiesti eba-adekvaatse küsimuse, oli joovastav. Adrekas oli ka muidugi sees.

Hiljem olen ma järjest vähem kasutanud slaide ning järjest rohkem grupi tegevust. Nii on saanud tehtud ka nii mõnigi improteatri teemaline koolitus. Üks nendest oli vaid mõnetunnise etteteatamis-ajaga, aga inimesed jäid rahule ning mõned lihtsad impromängud jäid käiku veel pikaks ajaks.

Mulle väga meeldib huumor

Seda on näha ehk näoraamatus, twitteris, jutuajamistel, laval kui ka kirjutistes (sorry, et see tekst pole väga humoorikas). Huumor on mu hea sõber ja kaaslane olnud enamiku elust. Tegelikult on mul ka posu nalju kõrvale kogutud, et nendega üksi lavale seisma minna - panna kokku oma edevus ja huumorisoon. Korra sai standupi teha isegi proovitud, aga see ei olnud päris see. Nüüd peaks tulema midagi paremat, lihtsalt vaja leida sobiv avatud mikker.

Mulle meeldib kui inimesed naeravad. Sa ei saa südamest naerda ja mitte olla päris.

Mulle väga meeldib aidata

Ma väga hea meelega kuulan inimesi ära, kui neil on mingi mure või raske olukord elus ja mul endal on jaksu neid selles toetada (see viimane punkt on VÄGA tähtis). Kui on soovi, võin ka peegeldada, jagada enda kogemusi või miskeid mõtteid. (kuulamine ise on muidugi kõige tähtsam. Mul on hea meel et ma oskan tänu gestaldile paremini kuulata ja rääkijaga kaasas olla) Ma tean mida tähendab depressioon ja augus olek. Olgugi, et mul ei ole ju miskit nõustaja või psühhologi paberit, on mul omajagu kogemusi surma, suitsiidi, leina, depressiooni, teraapia ja õnnelikkuse otsmise valdkonnas. Kui sa ei ela aktiivselt siis sa vaatled aktiivselt. Ma olen palju vaadelnud ja mõelnud nende teemade üle. Pealegi, see aitab mõtestada isiklikku pimedust, kui sa saad seda kasutada kellegi teise aitamiseks.

Inimene on sotsiaalne loom ning läbi kogemuste jagamise tajume ka oma sarnasusi ja seotust.

Mulle väga meeldib ...

Seda on natuke raske kokkuvõtvalt sõnastada, aga ma lisaksin siia eraldi kategooria hullumeelsete projektide tarvis. Hullumeelne projekt oli näiteks Shadowrun: Lihtne Tööots LARPi korraldamine (millega saime kohalikus rollimängukogukonnas omajagu tunnustust) või näiteks eelmisel aastalõpul rahva tujurikkuja sketšide tegemine (millest üks sai ka saatesse). Hullumeelne projekt on see, kus sa ei tea täpselt mida sa teed, sul on aga idee/kontseptsioon ning sa tahad selle ellu viia ja usud, et see võiks toimida. Kui vaja, hoiad ise kaamerat. Kui vaja teed ise photoshopi. Kui vaja monteerid ise kogu kupatuse kokku jne Ühesõnaga teed mida iganes, et idee saaks kuidagigi valmis.

Või Improfestivali Tilt korraldamine. Kui vaja, paned lava püsti ning jooksed tehnikuga ringi, et heli ja valgus saaks ikka õigeks ajaks töökorda.

Miks mitte siia alla pista ka LARPidel osalemine. Küll natuke väiksemas mõõdus hullumeelne projekt aga on olnud mänge mille varustust olen ma ka kuu aega ette valmistanud.

Aga kes sa selline omast arust oled?

Nonii, suuremad asjad said vist mainitud. Vaadates seda nimekirja siis võimalusi täitsa nagu oleks. Võiks ju kirjutada kuhugi ajakirja, mitte siia blogisse. Võiks õpetada inimestele edasi seda, mida ma olen oma lavakogemusega omandanud. Võiks, mitte lihtsalt võtta vastu vaid isegi korraldada uusi väljakutseid lavalaudadel... jne. Kui lasta mõtted käima, saab siit väga huvitavaid kombinatsioone.

Ning nüüd jõuame me lõpuks pealkirjani välja. Iga kord kui ma selliste asjade peale mõtlen jõuan ma lõpuks sees piniseva anonüümse netikommentaatori hääleni oma peas, mis ütleb: 

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Ma vaatan kerge kadeduse ja aupaklikkusega sõpru, kes korraldavad meeleavaldusi, sest nad leiavad et midagi on vaja öelda. Kirjutavad ajalehe artikleid, sest midagi on hingel kripeldamas. Sõpru, kes teevad LARPi festivale, sest nad tunnevad, et seda on vaja. Sõpru, kes laulavad muusikalides. Sõpru, kes võtavad vastu väljakutseid ja muudavad maailma ja ausalt mul on nii tihti karp lahti vaadates, mille kõigega need inimesed hakkama saavad.

Ning ma tunnen ennast hädisena. Ma tunnen ennast täiesti mõttetuna. (kas see pole mitte see argument, et Facebook põhjustab meeleolu langust?) Jah, ma olen ka mingeid asju teinud oma elus. Jah, ma olen vallutanud oma lavahirmu ning ehk ära peletanud oma depressioonipisiku. Jah, ma olen panustanud omajagu Eesti impro-kogukonda. Olen kirjutanud mingeid asju. Ehk olen ma isegi mõne inimese päeva paari halva naljaga paremaks teinud. Aga ma tunnen, et ma võiksin teha nii palju rohkem. Et ma peaksin tegema rohkem.

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Kas ma julgeksin kirjutada mõnda ajakirja teemast, mille kohta ei ole mul kvalifikatsiooni? Kas ma julgeksin rääkida tõisitest teemadest, teades et minu teadmised ja pädevus selles vallas on heal juhul vaid kogemuslikud?

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma võin ratsionaliseerida seda tunnet, öelda, et see on puhtalt väljamõeldis, et seda ei ole olemas. Aga ma tunnen ennast väikese inimesena. Hammasrattana suures masinavärgis. 

"Kes sa selline omast arust oled?"

 Ma ei ole tähtis. Minu arvamus ja mõtted ei ole tähtsad.

"Kes sa selline omast arust oled?"

... mu jaks saab otsa ... milleks

"Kes sa selline omast arust oled?"

...

Ma tuletan meelde vanemat härrasmeest Skype'i kontori suitsunurgas, kellega sai arutatud poliitilistel, filosoofilistel ja elulistel teemadel. Kuna ma mingi vahe kandsin kaabut, ütles ta mind nähes alati "Tervist Härra!" (sest härrad kannavad kaabut, nagu ta seda seletas). Hoolimata meie suurest vanusevahest tundsin ma, et ta nautis neid vestluseid ja hindas mind ning minu arvamust. Kui sinust vähemalt poole vanem inimene kutsub sind härraks... see on ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde, et mu sõprade seas on mitmeid kes on minust vanemad. Hoopis teine generatsioon. Osadega sai tutvutud läbi venna. Nüüd helistavad nad mulle ise ja küsivad, mis õhtul plaanis. Ma ei ole nende jaoks noor ja rumal ja mõttetu. Nad hindavad ja väärtustavad mind. Ma olen inimene.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde viimast kohtumnist T-Teatri inimestega. Seda tunnet, et sa oled täiesti oma inimene, olgugi et pole väga kaua näinud. Seda õlg õla vastas tunnet ja tunnet, et sa oled alati oodatud.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde prantslasi meie improfestivalil, kes olid lihtsalt nii siirad ja avatud... ehk siis prantslased. Rumeenlasi, kellega sai räägitud Pratchettist. Itaallasi eelmisest aastast, kes olid vaimustunud kõigest ning täis emotsioone. Ma meenutan viipekeelt, mida nad õpetasid. Ma meenutan kõiki neid näitlejaid, kellega on jagatud suuri siiraid hetki - tõsi, vaid lavareaalsuses, aga siiraid ja tugevaid sellegipoolest.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde erinevaid kohtumisi sõpradega, mis on olnud nii südantsoojendavad. 

Ma tuletan meelde seda, kuidas sõbrad on saanud oma rajale tagasi, peale pikka siirast vestlust ja peegeldamist. 

Ma tuletan meelde, kuidas ma olen raskeid teemasid üksi kandnud, kuniks olukord muutus kergemaks ja sai ka teisi sellesse pühendada. 

Ma tuletan meelde neid naeratusi, mida mulle on jagatud. 

Ma tuletan meelde, kui mulle on öeldud aitäh.

Ma tuletan meelde kallistusi.

Ma tuletan meelde ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Mina olen mina. 

Aga, kes kurat sina oled?

Väsimuse head ja vead

Ma olen ennegi pannud tähele, et ma olen kõige produktiivsem siis, kui ma olen väsinud (mitte sigaväsinud, aga piisavalt).  See on selline huvitav kiiks. Ehk on mu aju täisvõimsusel lihtsalt liiga metsik ja sassis?

Täna, olles maganud vähevõitu, mõtlesin ma natuke selle peale ja proovisin kirja saada ka oma mõttemustri erinevused erinevates aju seisundites.




See ka seletab, kuidas ma olen hakkama saanud miljoni kohustusega samal ajal. Tõsi, ma olen sellel ajal nagu tuulispask ja võibolla sotsiaalselt mitte just kõige toredam (Ei salli segajaid. Fookus ühes kohas. Ei suuda kuidagi teha mitut asja korraga. Igal asjal peab olema planeeritud aeg, muidu ei tööta) samas toimib süsteem "Kes teeb, see jaksab" ja produktiivsus igas vallas on suur.  Nii olin ma ka aastaid tagasi enne lõpueksameid unetu ja produktiive (ja eksamitulemused tulid vägagi head) ja ka esimene aasta Tallinna Ülikoolis möödus nii, et kõrval oli täiskohaga töö, trenn neli korda nädalas ja teatriproovid paar korda nädalas (Vaba aeg: 0%. Produktiivsus: 150%, enesetunne: väga hea aga püsiv kerge väsimus).

No vot siis, selline on mu isiklik needus.

Cheers!

Unehäired

Mõõdunud kahe nädala jooksul on olnud üks hommik, kui ma ärkasin äratuskella peale, lükkasin seda oma pool tundi endasi, põõnasin veel mõnuga ja siis tõusin üles, mõnusasti puhanud, rammestunud ja täis elujõudu. Ülejäänud hommikud, nagu oletada võite, on olnud täpselt vastupidised: Kella viiest või kuuest läheb uni ära (kas on käed ära surnud, pea valutab või ärkad lihtsalt ehmatusest), ärkad tundes hinges ärevust unenäo pärast (mis hetke veel on aga siis haihtub - ma ei mäleta neid), komberdad tund aega zombina kodus ringi, et ennast natukenegi inimese moodi tunda, pesed öö jooksul täis higistatud pea ära, jood tassi kohvi ja siis tunned ennast juba peaaegu nagu inimene. Sed mitte ainult tööpäeviti vaid ka nädalavahetusel.

Mul ei ole midagi varajase ärkamise vastu, aga see variant, kus sa ärkad vara aga ei puhka ennast välja, on täiesti jamps. Teeks siis ometi selle lisa planeerimata ajaga midagi. Mõni hommik olen suutnud kah, aga mitte enamasti. Tegevus on selle koha pealt kah hea, et aitab sul ebameeldivat olekut unustada - keskenduda milllelegi muule. Samas eks tegevused on ka natuke limiteeritud - on veel teisi magajaid korteris, kelle und ei tahaks segada. Mõtiskleda sel hetkel üldse ei tasu - psühholoogia on siis nii pekkis ja irratsionaalne, et siga ka ei näksi - meie mõtted, vaade minevikku ja tulevikku lähtub meie hetke olukorrast. Seega kui hetke olukord on äärmiselt ebameeldiv, tundub ka kogu minemik ja tulevik ebameeldiv.

Aga ausalt öeldes on mul sellistest hommikutest kopp ees. Üldse ei viitsi enam. Tea, äkki peaks laskma ennast mudida, et vähemalt keha pingetest vabamaks saada - äkki siis tuleb kvaliteetsem uni. Äkki on lihtsalt kehas midagi puudu? Vitamiinid või midagi? Äkki on asi selles, et mul on kerge köha ja nohu? Samas kui mõtted on pekkis ja sa ennast hästi välja ei puhka ja loomulik kaitsesüsteem on nõrgestatud, siis köha ja nohu on suht kerged asjad mida üles korjata saab.

Unehäired on üldiselt suht tuttav teema (lehitse kasvõi samust blogi aastast aastasse), aga ma tõesti naiivselt arvasin, et nüüd on kõik, et sellega on ühelpool. Aga paistab, et veel ei ole. Õnneks väga halb seis ei ole (võrreldest sellega, mida ma eelnevatest kordadest mäletan), lihtsalt omajgu ebameeldiv.

Tervitusi isiklikele deemonitele

Vabandan juba ette ära selle posituse melanhoolsuse eest.
Aprill on minu jaoks raske kuu. Eks igaühel on omad deemonid.

Siin on räpi stiilis tervitus, mis lihtsalt hakkas ise voolama, minu deemonitele. Luuleliselt ei midagi ilusat. Rütmiliselt kah mitte ja ega ma usu, et keegi sellist teksti ka biit'i peale kunagi pistab (no ei ole räpimaterjal), aga äkki vähemalt kõnetab. Mõte on see mis loeb, ja see, et sai miskid emotsioonid välja elatud,


Kunagi pole liiga hilja midagi muuta
lihtsalt tee see valik, sul on vaja vaid suuta
teha esimene samm
ja minna edasi
Pole miskit kaotada sul sedasi


Igal aastal ca 300 ja see number pole pisem
see pole mingi actionfilm vaid need kes lahkuvad siit ise
Poole rohkem jätavad ära oma äraminemise.
Elu pole ju mäng nagu täringuvise

Miks ma sellest räägin sest keegi ju ometi peab
Ma tahan et sa kuulad ja kasutad oma pead.
See number pole väike meid on niigi siin vähe
miks keegi siis ei räägi, see ei mahu mul pähe


Sul olla võib raske, ma tõesti ju kõike ei tea
Kuid nii minnes, mees, sa ilmselt sooritad vea.
On kõigil oma elu - on halba on head.
Kuid nii sa välistad, et sa selle hea peale sead

Kui su suu nurkades laiutab gravitatsioon
ja peal käivad sügavad masendus hood.
Siis räägi ja sul hakkab kergem
päev on veidi helgem
ja mõte mis jookseb peas on veits selgem


Kunagi pole liiga hilja midagi muuta
lihtsalt tee see valik, sul on vaja vaid suuta
teha esimene samm
ja minna edasi
Pole miskit kaotada sul sedasi


Kaaskannatajatele julgen soovitada Tallinnas Kognitiiv Käitumuslikku teraapiat ja ka Gestalt teraapiat (kindlaid terapeute võite otse küsida). Leia see võimalus ja ressurss, et ennast parandada, kui oled katki. Me kõik oleme vahel ... ja rohkem, kui sa arvad, on inimesed sinu ümber sarnaste teemadega kokku puutunud. Rääkimine juba aitab.

Kirglik aegumine

Jah, jälle on tulemas see päev, peale mida tuleb alkoholi ostes oma vanuseks midagi uut öelda. Mis teha. Mulle väga sünnipäevad ei meeldi, aga noh väikese istumise võiks ju teha. Järgmine aasta, kui juubel käes, saab teha miski suurema ürituse ja kutsuda kohale ka kõik sugulased, kes saavad siis näpuga ribidesse surkida ja küsida, et kas pisiperet ei olegi tulemas.
Aga see aasta võtame vabamalt.

24.04 on siis see dramaatiline päev ning kui eelmine aasta sai tähistatud sünnipäeva kohe peale improstuudiot, siis seekord on olukord veelgi teatraalsem. Nimelt on meil samal õhtul laval Kirgliku Elu seebiooper-improetendus. See saab olema põnev, sest olen mitu etendust järjest eemal olnud (see on ikkagi jätkuv seebiooper ja pikk pikk lugu) ning enne seda oli mu tegelane viimases stseenis veriselt maas. Eks näis mis saab, eksole. Põnev igatahes.

Kui pole enne jõudnud vaatama, siis nüüd on see võimalus. Kui olete näinud vaid impro lühivormi, siis igatahes soovitan - see on hoopis midagi muud (ja video pealt vaadates ei ole üldse see). Pärast etendust (lõpeb u 20 paiku) saab ka käppa suruda ja liigub ehk Dublineri või selle all olevasse pubisse edasi. Kes tahab liituda, tulge aga, ehk teen isegi joogi välja, sest üksi on igav juua.
Kui üles ei leia, võib alati helistada, kui numbrit ei ole, võib küsida.

Sünnipäev on minu jaoks pigem üks morbiidne aeg, aga eks ma proovin seda siiski nautida. Põhiline, et inimesed on inimesed ja suhtlevad, on kontaktis ... mitte ei istu arvutis, telefonis, telekast tulevas jalkamängus (Dublineris on see oht)...  ning mina olen üksi joomas tagataustal.
Olge kohal ja suhelge, rääkige. Ükstaskõik millest. Kasvõi täiskasvanute mähkmetest (jup see oli üks jututeema kui ma sain 25, seega ma enam ei üllatu). Cheers!

Intensiivsus

Täna meenus midagi, mis oli minu jaoks täiesti ilmselge umbes viis aastat tagasi. Huvitav, kuidas ma vahepeal olin selle peaaegu täielikult ära olin unustanud.

Nimelt, ükstaskõik mida sa teed, selle juures on tähtis selle intensiivsus ja kohalolek antud tegevuses. Siis töötab ka tegevuste vaheldus puhkamisena.

Meil on inimestena kombeks proovida teha mitut asja korraga. Teha tööd ja kuulata muusikat. Seksida ja mõelda järgneva tööpäeva peale jne. Tegelikult on see täielik jura, sest me ei suuda nii kogu oma tähelepanu tegevusse pista. Me ei ole kohal. Kui palju rohkem nauditav on aga kohvitamine sõpradega peale intensiivset tööpäeva, kus sa saadki võtta aja maha ja töömõtted peast ära pühkida ja nautida vestlust ja hõrku kohvi. Teed vaid seda, mida sa hetkel teed. Kas pole ka sigarett meeldivam, kui sellele eelnes miiting, mis ajas kõik ihukarvad püsti? Ma ei taha öelda, et tekitage intriige, et teil oleks põnevam vaid pühenduga selesse mida te teete. (Meestel on muidugi lihtsam - üks fookuspunkt telekas ja kõik muu hajub kõrval).

Ka koristada või nõusid pesta on praem, kui sa vaid koristad või pesed nõusid, mitte ei vatra oma peas miskit jama - esiteks teed sa tegevust ebaefektiivsemalt, kui sul on jama peas ja teiseks sa ei naudi seda väga palju. (jah, ka nõude pesemine võib olla nauditav. Kui enne seda oled teinud midagi rämmelt keerulist ja ajuressurssi vajavat siis teha midagi lihtsat ja konkreetset on ju lausa lust).

Seks on oluliselt nauditavam, kui protsess, kus nautitakse koos veedetud aega ja tegevusi, täielikult pühendudes tegevusele ja selle nautimisele. Niipea, kui sa hakkad mõtlema oma töömõtteid, või muretsema millegi üle, või keskenduma orgamini jõudmisele, oled sa noh mitte-kohal ja nauding on omadega perses (pun intended). Aga kui sa oled intensiivselt ja täielikult kohal siis .... vau ... pole sõnu vajagi.

Kohvitada kolleegidega tööl võib ju olla tore, aga kui sa teed seda püsivalt ja rohkem kui peaks, hakkab see ära väsitama. Kui see on aga korra päevas ja enne seda on tublisti tööd rügatud, on see meeldiv puhkus.

Kes siis tahaks tosca kooki kogu aeg süüa, eksole. Iga on suhtes millegi muuga, ning võib olla rohkem või vähem meeldivam tänu sellele. Tähtis on tabada, mida on vaja hetke emotsiooni/tegevuse tasakaalustamiseks ette võtta (ka mittemidagi teha saab väga intensiivselt ja pühendunult ... aga teleka vaatamine, raamutu lugemine, FB sirvimine, mediteerimine pole mittemillegi tegemine).


Cheers!

Mõlgutusi emotsioonidest

Üks sõber muigas hiljuti, et me sünnime siia maailma puhta ja vahetuna, siis õpetatakse meile, kuidas elama peab ning täiskasvanuna tegeleme me sellega, et paljust õpitust ja omandatust lahti saada ja kuidagi siin elus hakkama saada ja soovituslikult nii, et sa seda ka naudid. Täiesti jabur värk, kui nüüd mõtlema hakata, aga nii see paljuski on.

Ma olen alati muianud selle üle, kuidas vanemad inimesed tunnevad rõõmu väikestest lastest. Laps, oma vahetus uudishimus ja kasvavas olemises justkui meenutaks midagi ilusat, ärataks midagi inimese sees. Laste vahetu olemine läheb meile hinge, sest me õpime elu jooksul vahetut olemist vältima: pole ilus, pole viisakas, pole korralik, pole pole pole ... ning me õpime ennast sulgema - vahel asjakohaselt, vahel preventatiivselt ja vahel täiesti irratsionaalselt (inimesed on rämedalt irratsionaalsed). Me kohandame noorena ennast keskkonna ootustele - puhas loomulik ellujäämisinstinkt. Emotsioonid ei ole tegelikult aga välditavad. See, et sa neid välja ei ela, ei tähenda, et neid ei oleks.

Emotsioon on ühendav kogemus, nii sisemiselt kui ka välimiselt. Oled sa kunagi olnud nii vihane, et sa tunned, et iga sinu keharakk keeb? Või nii armunud, et tunned füüsiliselt ennast kerge ja lendlevana? Ma usun järjest rohkem, et emotsioon on tervik meie erinevate osade vahel. See pole ainult mõtteprotsess. Kui me selle mõttetasandil blokime, siis ma arvan, et see jääb meisse lihtsalt kuhugi mujale - kehamälu on suur. (kuid meid on õpetatud kõike mõistusega võtma ... ja keha ignoreerima... shalalaa ja müstilised valud kummalistes kehapiirkondades)

Ma olen korduvalt laval ja proovis tundnud seda vahetut kontakti, seda ehedat emotsiooni, mis tekib ausalt kahe inimese vahel. Nii, et on vaid emotsioon ja teine inimene ja ei midagi muud. Tihti nii tugevalt, et veel päevi ja kuid hiljem on see kõik meeles. Olgugi, et tegemist on ju tegelikult mitte-reaalsusega. Emotsioonid, tulevad meie hamstri-ajust, osast mis ei tee vahet reaalsusel ja mängul - tunne on tunne. See on kõigest näitemäng, aga vahel nii ehe, et publik hoiab hinge kinni ja elab kaasa, sest see kõik on samas ka lihtsalt nii ehe ja päris.
Päris elus on nii vahetut siirast kontakti aga kuidagi keerulisem saavutada.

Ma arvan, et me oleme emotsioonidest omamoodi sõltuvuses. Eriti, kuna me oleme õppinud end piirama ning vähem tundma. Aga tore on ju tunda ennast elus peale teatrietendust, kontserti, raamatut, kunstilist kogemust. Meil on seda vaja. Meil on vaja tundeid ja kontakti.  See teeb meist inimese ning see muudab meid taas tervikuks. Küll vaid ajutiselt aga siiski tuletab see meile meelde, kes me oleme.

Eelmises proovis tegime me tööd vahetu olemise ja emotsioonide tundmisega, mis oli omamoodi irooniline, sest juba algusringis (see on meie proovi alustamise rituaal) sain ma aru, et emotsionaalselt olen ma täiesti null - ei positiivseid ega negatiivseid tundeid. Lihtsalt tuim tükk liha. Võttes harjutustes eesmärgiks aga tundeid siiski võimalikult ehedalt tunda, selgus, et ma pole (ajutine värk) võimeline tundma puhtaid positiivseid emotsioone. Iga tugeva nö hea tunde juures (armastus, hellus jne) oma mälestustes sobrades, oli pea iga mälestuse ja tundega kaasas tume plekk negatiivsust (ma ei vääri seda; see on vaid ajutine; ta teeb seda kohustusest minu ees; miks keegi raiskab ennast minule... jne). Tõsi, panin siis juba tähele, et need negatiivsed mõttemustrid olid suht irratsionaalsed ning pakuksid kindlasti tööd mõnele terapeudile. Noh aga nii oli, mis siin ikka keerutada. Sama efekt oli ka negatiivsete tunnetega (kurbus, enesehaletsus, viha jne) kus keset tundesse sisse-elamist tõmbus suu kõrvuni muigesse, nagu öeldes peas This shit again? Haa! I know this shit so well! Yin ja Yang, mõlemas ka teise plekk sees. Viha ja kurbus oli aga püsiv toon.

Oli vaid üks tunne, mis oli puhas - ilma plekkideta (ja tugev, äärmiselt ratsionaalne, kahe jalaga maa peal ja peamiselt positiivne): Üksindus.

Mina olen! Ning isegi kui mind ükshetk enam ei ole, olen vaid mina see, kes ise-endale otsa peab suutma vaadata tol viimasel hetkel. Olla täielikult aus ise-endaga. Tunda oma eraldatust kõigist teistest ja ka seda, kuiväga on kõik teised sinust eraldatud. Tunda täielikku vastutust ise-enda eest. Minu elu. Minu vajadused. Minu valikud. Kas ei anna see arusaam mitte jõudu juurde?

Kui ühendav ja energiat andev oli tegelikult see emotsioon ja kui äärmiselt tähtis. Eriti kuna paljudele meist (ka minule) on õpetatud ennast tahaplaanile jätma ja teiste eest hoolitsema. No kuulge, mitmed meie vanemad ja vanavanemad elasid ajal, millal ise-enda ohverdamine pere või kogukonna heaolu ja/või kaitsmise nimel oli täiesti möödapääsmatu. Pole siis ka ime, et see on tugevalt sisse trimmitud nagu hilissuvine muru. Samas, kuidas saad sa aidata teisi, kui sa ise-ennast ei aita? Meie lahendamata probleemid on meie vaatevälja filtrid ning kui see filter on hunnikutes jääke ja prahti täis, on seda ka kogetav reaalsus. Ei ole kellegi teise asi seda filtrit sinu eest puhastada, ega vahetada, ning kui see on umbes on umbes ka see, mida suudad teistele pakkuda. Terapeurt, kes sinu aitamise puhul enda probleemidest rääkima hakkab, ei ole ju just väga efektiivne ega abistav, eksole.

Proovis tehtud harjutuste käigus leidsin ma samas ka positiivse koha, kus tunnetamise teadlik mahakeeramine on olnud eelnevalt äärmiselt kasulik tegevus ning on seda arvatavasti ka edaspidi. Nimelt märkasin ma, et ma olen paras rühkija, mis puudutab kõndimist. Kui ilm läheb külmemaks, vihmasemaks, tuulisemaks, siis minu samm muutub kiiremaks ja tempokamaks. Ei ole mingit passimist ja kügelemist - siht on selge, anna tuld. Mida kiiremini kõnnid, seda soojem sul on ja seda kiiremini jõuad kohale. Väga raske on mul seega laval markeerida vihmasadu, lumetormi või tugevat tuult, sest minu eluline lähenemine on igal puhul suht sama.

Palju mõtteid, mis seekord on suht nirusti seostatud ja ebaühtlased, aga mis teha. On nagu on. See on ka okei.

Cheers!

Loomingust

Ühel päeval tulin koju, vaatasin elutoa laua peal olevat kasutusel olnud kunstinodi ja küsisin neiult "Nuh-nuh, tegid surnud jänese või?". Võttis natuke aega, kui ka neiu märkas, et üks kunstiprojekti proovitükk meenutas tõesti jänest, kes on igavesele unele jäänud - täielik juhuslikkus, aga esimene asi, mis mulle silma jäi.

Mõned päevad hiljem mõlgutasin mõtteid selle üle, proovides küsida ise-endalt: "Miks näen ma selliseid kummalisi seoseid ja kas see on alati olnud nii?"

Collect - Connect - Share on iga loomingu aluseks. See, et sa esiteks märkad asju, siis suudad nende vahel seoseid näha ja seejärel jagad neid seoseid ka teistega. Ei leidu ühtegi teost, mis täiesti tühjast kohast saaks tekkida. Selleks, et üldse mingi loominguga tegeleda, on esiteks vaja häälestatust, selleks, et märgata. See häälestatus, kujundite, seoste märkamine on mul kuidagi väga tugev (muidugi muude vaimsete võimete, nagu näiteks faktiteadmiste säilitamine, arvelt) ning on vist olnud alati nii.

Ma mäletan, kuidas väiksena vanaema juures läks pesemisega alati kaua aega, sest ma olin lummatult haaratud vannitoa ebamääraste värvidega seinaplaatidest ja nägin seal igasugu kujundeid. Praegugi, kui mõtlen selle peale, tulevad mõned iseäralikumad värvilaigud, mis seal olid, silme ette. Tänapäeval suudan ma seda osa loomingust (märkamist) juba paremini ohjata. Samas loomingulise tegevuse enda juures on endiselt tõsi see, et kui mõte lendab, lendab ka aeg.

Üks standup inimene rääkis, et tema publik naerab kahel põhjusel: "Kas publik samastub ja noogutab tema seostele kaasa või naerdakse selle üle kui messed up asju ta välja suudab mõelda."  Ma suudan sellega täielikult samastuda. Vahel imestan isegi, kuidas mu aja mingite mõteteni on jõudnud, aga vähemalt olen ma aastatega suutnud mingi omamoodi filtri ette luua - arusaamise, mis on väärt mõte ja mis mitte. Väärt mõtted lähevad enamasti kiire märkmena telefoni kirja, lubadusega kunagi tulevikus nendega tegeleda, ning ma saan naasta oma käesoleva tegevuse juurde. Juhtub päris tihti, et ma ütlen midagi spontaanselt kuskil seltskonnas ning seejärel selle öeldu telefoni kirja panen. Ma tean, mis juhtub, kui ma ei pane seda kirja. Ma jään siis selle üle mõtlema, seda lihvima, täiustama, kunsti tegema - aga kaotan kontakti reaalsusega. Pigem kiirelt kirja, mõttest ära ja seltskonda tagasi.
Isegi terapeut tõdes üks kord, et see kirjapanemine on päris tark mõte.

Aga mis saab siis kui mõte on kirjas?
Mingi hetk, kui ma selleks aega leian, saab mõttest looming.
Vastavalt mõttele muidugi - mõni o seisnud juba päris kaua, sest ma pole leidnud õiget väljundit.
* On mõtteid millest tulevad naljakad või mitte nii naljakad pildid Comicz lehele - kuigi ma endiselt olen skeptiline oma joonistus oskuse osas
* On mõtteid millest tuleb ehk kunagi standup - kuigi ma pole seda rohkem kui korra proovinud, aga materjali tegelt nagu oleks
* On mõteid, millest sünnivad lood minu peas, mida saab kirja panna - kuigi ma kirjutan harva ja ma ei usu, et just väga hästi, aga vahel tuleb paremini kui olen oodanud (ma endiselt imestan, et kunagi sellise teksti kirjutasin, et ka praegu lugedes tuleb hellus peale).
* On mõtteid millest tuleb blogipostitusi, filosoofilisi heietusi, luuletusi või misiganes loomingut ...
jne

Ühesõnaga midagi peab tulema. Ma ei salli raiskamist ning ka heade mõtete mitte kasutamine on justkui raiskamine. "Sul on midagi ainuomast, millega panna kas-või üks inimene naerma/mõtlema/arenema/midagi tundma ja sa ei tee seda?" on minu sisemise kriitiku hääl, kui looming on mõneks ajaks kaugeks jäänud. Jah, ma hindan oma loomingulist eneseväljendust kõrgelt. Ei, mitte tulemust, see on pigem sihuke so-so. Vaid ma hindan kõrgelt oma loomingulist tegevust - minu jaoks on tähtis, et ma sellega tegelen. Minu jaoks on tähtis, et minu ideed ja mõtted lähevad liikuma. Vahel ma tunnen ennast isegi omamoodi filtrina - mina olen kõigest üks osa mõtte teekonnast, aga kui ma oma rolli ei täida ... jääb see rännak poolikuks ja seda minu süül (vt ka ammust kirjutist Kirjanik ja Trafo, kus ma selle teema üle heietan). Ma ei teagi, miks see minu jaoks nii tähtis on, aga on. Kuklas on justkui Dagö laulu Näitleja sõnad "Kui anne raisatud, siis andeks sa ei saa." ja kohati on mul tunne, et neid andeid on mulle antud isegi liiga palju.

Kunagi oli mu suureks unistuseks oma raamatu välja andmine. Eks ta kuskil taustal ole endiselt olemas. Reaalsus (ehk siis selleks, et avaldada, peab olema kirjutisi mida avaldada, selleks et oleks kirjutisi, peab kirjutama, selleks et kirjutada, peab võtma aega) jõudis vahepeal ka lihtsalt kohale ning ma olen igati rahul ka sellega kui keegi mu misiganes kirjutist hea sõnaga mainib või kui miski lühem tekst kuskil avaldatud saab (praeguseni küll vaid veebiajakirjades ... ja luuletusi ka mõnes muus kohas). Loomingu eest tunnustust saada on tore. Eriti, kui see teeb kellegi päeva ilusamaks. Kirjutamise eest raha ma vist polegi kunagi saanud (näitlemisega on midagi ikka natuke vahel tulnud), kuigi ka see oleks ju tore, sest mulle tegelikult väga meeldib kirjutada (kui tore oleks tegelikult elatada ennast peamiselt kirjutamisega .. ohh ka see unistus oli kunagi). Vahel võtab kirjutamine kohutavalt palju energiat ning - erinevalt impro teatrist, kus energia tuleb laval ka kiirelt tagasi - on ainus energia tagasisaamise koht just vastukaja.

Jah, häid mõtteid on palju. Eks ma ikka proovi neile tuult tiibadesse anda, niipalju kui on minu võimuses. Vahel tuleb isegi midagi normaalselt välja ka - harjutamine teeb meistriks - ning kes teab, ehk kunagi, tõesti kunagi, saan ma puhtalt oma loominguga elus hakkama. Niikauaks aga läheb 40 tundi nädalas töö tegemisele, mis on teistmoodi rõhuasetusega.

Cheers!

Oh kooliaeg, oh kooliaeg

Sain mõni aeg tagasi emaili endiselt klassiõelt. Nimelt, kuna see aasta on möödumas 10 aastat gümnaasiumi lõpetamisest ("Oh sa jummel! Ei ole?! On küll! Issand kui vana ma juba olen! Aaarghh! Mis toimub?!") siis oli mõtteks üks klassi kokkutulek teha. Pean tõdema, et see on minu jaoks üks keeruline teema. Kooliajale tagasi mõeldes ei teki mul mitte ühtegi positiivset emotsiooni, pigem meenub aga hunnikutes negatiivseid (Kes väitis, et see on kõige ilusam aeg sinu elus? Heh).

Kui sa ikkagi oled omadega perses, siis on loomulik, et kõik mida sa näed on sitane (ja olenevalt sellest kui sügaval sa oled on vahel ka valgus tunneli lõpus lähemal või kaugemal... Väkk. See tuli nüüd küll väga piltlik aga samas ka omamoodi aus metafoor depressiooni kohta). Mõeldes koolile meenub omajagu ängi ja mõrkjas maik just-kui kaotatud ajast.

Ei saa öelda, et ma kunagi ennast klassikaaslaste seas väga hästi oleks tundnud. Muidugi leidus erandeid, aga enamuses tundusid nad mulle ausalt öeldes ... lihtsalt idioodid (fine, matemaatikas osavad idioodid, aga idioodid sellegipoolest) ja see laienes ka paljudele õpetajatele, mis muidugi, kui mõtlema hakata, ei ole ju eriline ime. Ma tegelesin tollel ajal enda jaoks elu ja surma mõtestamisega, ma tegelesin teemadega, mille juurde paljud inimesed jõuavad alles oma pensionieas, kui üldse. Samas kui ülejäänud klassikaaslased, noh tegelesid asjadega, millega ikka sellises vanuses tegeletakse ning see kõik tundus minu jaoks nii tühine ja sisutu.

Ma olen elanud psühholoogiliselt natukene tagurpidi: lapsepõlv, raugapõlv ja nüüd võibolla natuke rohkem teismeline, kes samas on juba ammu täiskasvanu. Pole ka siis ime, et kogu aeg on raske eakaaslastega kontakti leida.

Kindlasti on minu arvamus endistest klassikaaslastest mõjutatud tolle aja tumedatest prillidest ja see ei pruugi üldse olla tõene. Me näeme seda, mida me tol hetkel tahame näha ja seega märkasin ma eriti elavalt, kuidas üks mu klassiõde kuulis alles gümnaasiumis esimest korda elus sõna "Lõuend" (kui kitsas võis tolle inimese elu ikka olla?) ning kuidas kirjanduse õpetaja jaoks olid natsism ja satanism inimsuse vastased kuriteod, mida kirjandis kindlasti kasutada ei tohi (samas pean ka tänu avaldama, sest muidu ma oleksin äkki kirjutanud lõpukirjandi täiskasvanud avatud silmaringi ja uudishimuga inimesele, ning seega poleks üldse nii palju punkte saanud. Ära kirjuta seda mida sa arvad, vaid seda mida sa tead, et sinult oodatakse.)

Seega, kõige eelneva taustal, on raske öelda, kas ma tahan neid inimesi näha. Äkki nad on täitsa toredad inimesed ja on seda kogu aeg olnud? Äkki olid nad tõesti ennasttäis kitsa silmaringiga hellikud, aga on nüüd normaalseteks inimesteks kasvanud? Ma ju tõesti ei tea. Samas kaasneb hirm, et kooliaegsed kogemused hakkavad tagasi tulema, ning ma leian end sel hetkel võõraste inimeste keskel.
Jah. Mõnesmõttes oleks ju neid tore näha, aga sellega kaasneb hirm, et ma ei kliki, et ma jään üksi, et ma raiskan ühe nädalavahetuse, et teha midagi, mida mulle ei meeldi teha. Eriti kui ma olen raisanud juba nii palju.

Mitte olemine

Olles masenduses või depressioonis, ei tule mõte "Ma sooviksin surra" kergelt. Enne niivõrd konkreetset ja ka mingil moel teostatavat ideed käib meie peadest enamasti läbi palju pisemaid, ebarealistlikumaid ja ellujäämisinstiktiga mitte nii vastuolus olevaid (ja ka teiste ees vähem süümepiinu tekitavaid) mõtteid. Üks nendest, mida ma usun, et me kõik oleme mingi hetk vähemalt korra mõelnud, on see, et "Võiks juhtuda nii, et ma poleks kunagi sündinud", mida on omajagu idealiseeritud miskites filmides:"Oo mis kõik on teistmoodi siin ilmas kui ühte töllmokka ei ole,... oota samas see töllmokk ikkagi ju on, sest kuidas muidu ta saab vaadata, mis maailmas teistmoodi on...? Seega tegelikult sa ju ikkagi oled, aga lihtsalt unustatud?

Ma nägin täna öösel unes just sedasamust vigast Holliwoodi versiooni unes. Ja see polnud mitte stiilis "Oo sa kae vaid, mis kõik oleks teistmoodi siin ilmas ilma sinuta", vaid pigem tõdemusega, et elu läheb edasi ja väga vahet ju ei ole ja et "Nii kullake, sa eksisteerid maailms, kus mitte keegi sind ei mäleta, sul pole enam sõpru, perekonda, hobisid, tööd ... jne Sa oled ainus, kes mäletab, et sul üldse midagi sellist on olnud. Aga sa ärkad ikkagi kõige selle keskel nagu tavaliselt."
Kui selle peale nüüd mõtlema hakata siis see on hirmus. See on tõsiselt hirmus. Hirmsam, kui suremine ma ütleks. Hirmsam kui mittekunagi mitte eksisteerimine. See, et sa oled ja sa oled täiesti üksi - sinu aastate jooksul ehitatud kogemused, suhted, tugigrupp on kõik lihtsalt kadunud... läinud. Sa oled oma parimatele sõpradele, armsamatele täiesti võõras inimene, samas kui sinul endal on nendega seoses tunded.Sa oled täielikult unustatud, aga sa ikkagi oled olemas.

Samas, kes teab, äkki see ei olnudki unenägu ja äkki mulle pandigi seesugune needus peale?
Kass igatahes oli täna hommikul sõbralik - samas ta oleks ju sõbralik iga inimesega, kes võiks talle potensiaalselt süüa anda. 
Kui kontorsse jõuab, siis näeb, mis oli uni ja mis mitte. Enne vist ärkvel inimestega ei kohtu.


Aga kui surm juba teemaks tuli, siis mõned päevad tagasi plätserdasin ka ühe surmapildi, mille idee on mu peas kaua olnud ja ootand kannatlikult. Ei tulnud üldse nii hea, kui mu peas oli, aga samas ei tulnud ka nii kole kui ma kartsin. Näh, käib kah.

Lullar pildil:

The high cost of living 

All stories have a beginning 
All stories must have an end. 
But when it comes to the living 
We all like to pretend 

That there is always tomorrow 
and there is always time 
The shock, the pain, the sorrow 
Is death for us bitter as lime 

They say it's the high cost of living 
That everything will end one day 
She is but both taking and giving 
How else could we find our-own way? 

Projekti-Inimese piinad

Lähedased inimesed teavad kui vastik Projekti-Inimene ma olen - mul on üks projekt ja teema põhifookuses ja kõik muu elus on kohandatud tolleks ajaks selle ümber. Kusjuures, kui suurem projekt on käims, siis selle varjus saab ära tehtud ka posu väiksemaid, sest on lihtsalt vaja saada mõtted peast välja ja pealegi, selle suure varjus on see ju imelihtne. Nii sai ka lõputöö kribamise ajal kiiruga tujurikkuja sketse tehtud ja ka improlagrit ette valmistatud ja ennast Tartus improalaselt koolitamas käidud jne. Kõik muu tundub selle suurema teema varjus oluliselt vähem hirmutav. Samas teen ma äkitsi siis nii palju asju ja sotsiaalne ja kodune elu kannatavad selle all päris usinasti.

Aga mis juhtub siis, kui mul ei ole suuremat projekti käimas? Ma ei teagi. Ei mäleta enam seda tunnet. Viimased neli ja pool aastat on eesmärgiks olnud ikkagi bakapaberi kättesaamine ja see sai nüüd tehtud. Tõsi, antud eriala pole mu hetke ametiga peaaegu mittekuidagi seotud, samas oli seda huvitav õppida ja kindlasti toimus selle ajal palju isiklikku kasvu. Aga tehtud!

Nüüd aga on kuidagi kummaline, võibolla isegi tühi, tunne. Peab proovima ja harjutama, et kuidas ma sellega hakkama saan. Eelnev kogemus on näidanud, et kui ajul ei ole piisavalt palju tegemist, hakkab ta ise seda looma igasugu paranoiade, sundmõtete ja asjadega. Samas oleks ju tore kui suuremaid teemasid niipea ette ei võta. Et võttagi suhteliselt rahulikult ja vaadata, mis saab. Proovida, et kas ma suudan vahel ka rohkem niisama olla ilma, et posu kohustusi haamria kuklasse peksaks.

Cheers!

Mida ma siis tegelikult usun?

Mõni aeg tagasi tuli heas sõprusringkonnas teemaks religioon ning ma avastasin, et mul on väga keeruline sõnadese panna oma uskumusi. Eks ole ju aja jooksul uuritud-puuritud erinevaid teemasid. Vanavanematel on uhke nahast kaante ja klaasitükkidega ristiga wanas eefti khirjakeelfes Piibel, mida ma teismelisena üritasin lugeda võinoh pigem desifreerida. Suht võigas värk oli, eriti võrreldes lastepiibliga, mida algkoolis lehvitati. Ma mäletan, et mingi vahe uurisin lähemalt budismi. Palju lugesin ka Gunnar Aarmat ja omajagu Luule Viilmaad, Ishmael meeldis mulle ja kogu Anastasia seeria samuti, LaVey Saatanlik Piibel oli huvitav, sissejuhatus Voodoo'sse samuti. Zen lood on mulle alati meeldinud. Unenäod, ruunid, ennustused olid kunagi minu jaoks väga tähenduslikud. Käisin mingi vahe ka intuitiivteaduste koolis ning praeguseni on mul sahtlipõhjas 2 pakki taro kaarte, mida vahel harva saab ka laduda. Vast viimase suurema lisana tuli mu mõttemaailma nii 4 aastat tagasi taoism ning eile käisin kundalini joogas. Sellega on vist enamik suuremaid mõjutavaid teemasi puudutatud.
Samas on mulle väga suurt huvi pakkunud inimese psühholoogia, sotsiaalsed suhted ja surm.

Ehk siis võiks antud lõiku kokkuvõtvalt öelda, et alates 11dast eluaastast olen ma pingsalt otsinud elu mõtet ning proovinud omistada võimalikult palju mõtteid erinevatest valdkondadest, et luua oma enda arusaam, mis toetaks minu olemust ja elu. Paljud ideed on nüüdseks mööda külge maha voolanud, aga mulle tundub, et midagi olen ma ka omistanud ja omavahel kokku klopsinud.
Siin on siis mõned praegused tähelepanekud (ei, ma ei lähe väga sügavuti, sest no see on ikka paganama rämedalt suur teema).

Praktiline spirituaalsus

Mida rohkem ma tõsiste teemadega olen tegelenud, seda selgem on, et mingit spirituaalsust on inimese elus ikkagi vaja - see aitab meil paremini tõsiste teemadega (lähedase surm, elu mõttetus jne) hakkama saada. Samas, eks on igal usul ka oma pahupool. Tähtis on leida midagi, mis sinu jaoks töötab. Olgu selleks Piibel, Koraan, internetis piltidel jagatav filosoofia, taro kaardid, loodus, ettemääratus, 8 ball, õnne talisman, hea tuju särk/aluspüksid vms.
Kui sind toetab, siis on hea, kui ei toeta, on aeg neid muuta - põhiline on olla teadlik oma hoiakutest, aga ka teadvustada, et ka sina oled muutuv ja maailm on muutuv.

Minu jaoks on iga uskumuse juures äärmiselt tähtis praktilisus. Kui kuskil spirituaalses raamatus räägitakse näiteks sellest kuidas maa peal on enne inimesi olnud 7 erinevat tsivilisatsiooni, siis minu jaoks ei ole tähtis see, kas see on tõene või vale. Minu jaoks on tähtis, et mida ma selle infoga oma igapäevaelus peale hakkan, mida see minu heaolule juurde annab. Antud juhul - mittemidagi. Seega pole seda vaja.

Mõistmine

Inimesed hoiavad tihti väga jäigalt kinni mõtetest ja arusaamadest, mida on neile kunagi tõe pähe õpetatud. Arusaamad, milleni nad on aga ise jõudnud on palju pandlikumad. Kui inimene on ise otsingute käigus leidnud oma tee, ei kritiseeri ta naljalt teisi, kes seda otsivad. Õpetatud jäigad arusaamad aga ei oma seda paindlikkust. Tähtis on tunnistada teise inimese teed ja lasta tal endal otsida.
Küll aga tõstab see inimest minu silmis, kui ta suudab ka oma valikuid, teed, uskumusi kritiseerida ja nende üle ausalt arutleda ehk isegi nalja visata. See näitab mulle, et ta on mõtlev inimene ja näeb nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli (mis on igas asjas) ja ei idealiseeri liialt.
Samas, vahet pole, kas su uskumused on lapsepõlvest või elu jooksul omandatud  - ära mängi mäkra ja lase ka teistel kogeda elu nii nagu sa ise tahaksid seda teha. Kui sa ei saa teha head, siis vähemalt ära tee liiga.

 

Duaalsus

Jah, seda suhtumist on mul natuke keeruline seletada. Pigem on see nüüdseks juba tunnetuslik arusaamine, et me elame duaalses maailmas. Et kui elus on raske olukord, siis küll see läheb mingi hetk helgemaks. Kui on helge olukord, küll ka see ükshetk möödub. Samas, kui sul on väga raske olla, siis selle sees on alati ka midagi ilusat ja ilu sees on alati ka midagi valusat. Must ja valge käivad koos, ei ole võimalik ainult ühte neist tunnistada (sähket teile, rassistid).  Ja ka elu ja surm käivad koos.

Surm

On kindel, et me ükshetk sureme. No nii lihtsalt on loodusseadused. Aga selle asemel, et seda teemat vältida või ignoreerida, olen ma saanud surmaga sõbraks. Mulle meeldib elu võtta kui teel olekut, lihtsalt me ei tea millal see tee äkki otsa saab. Oh ei, ma ei oota (enamasti!!!) temakest Surma, aga ma teadvustan seda võimalust. Tõde on see, et me ei saa olla kindlad, et meil on rohkem aega kui praegune hetk. Seega võiks sellest võtta niipalju kui võimalik.

Mulle meeldiks hoida oma elu nii, et kui ma nüüd samas südari saaksin, siis see eluke mis mu silme eest läbi jookseb viimasel hetkel, ei tekitaks minus suurt pettumust, et ma olen teinud asju, mis on minu jaoks tähtsad, olen armastanud, olen nautinud, olen olnud ise-endaga aus ja saaksin öelda puhta südamega "Pole paha! Ehk isegi tegin maailma natuke paremaks. Kui vaja minna siis vaja minna."

Njah, ma üldiselt väga surmajärgset elu ei usu. Kuigi selle uskumine võibolla leevendaks lähedase surmaga tekkivat leina (et ei olegi päris läinud vaid kuskil ikkagi alles), siis ma näen selles maailmavaates ka omajagu pahupoolt. Inimesed, kes ei taju oma ajutisust, ei kipu minu arust asju nii ausalt välja ütlema, sest küll kunagi on aega rääkida - samas kui sa ei ütle ausalt välja, ei saa tekkida ka ausaid suhteid. Ja nad ei pruugi teha oma elu enda jaoks nauditavaks, sest noh see elu pole ju tähtis, pärast on igavesti aega. Ja milleks üldse midagi teha, kui meil on surmajärgselt aega küll ja veel asju teha. Jne. Seega ma ei usu, et peale surma on mul maa ja ilm ja pigem ma kasutaksin seda Kindlat aega, mis mul praegu on, nii hästi kui võimalik.

Selle suhtumise asemel on mul mõistmine, et iga inimene, kellega me kokku puutume oma elus, mõjutab meid ja see nende panus meie elusse on see, mis jääb meie hinge alles isegi siis kui neid endid enam ei ole ja seda panust tasub kindlasti väärtustada. (ma olen endiselt südamest tänulik mitme inimele inimesele, keda enam ei ole ja kellega ma pole kunagi vestelnud, kes aga oma loominguga mind on aidanud)

Vastutus

Ma usun, et iga täiskasvanud inimene vastutab ise oma tegude, tunnete, valikute ja vajaduste eest. See ei ole kellegi teise kanda ega kellegi teise kritiseerida, kuni sa otseselt kellelegi liiga pole teinud. Mitmed religioonid annavad kindlad käsud ja keelud, et mida tohib ja mida ei tohi teha ning minu jaoks võtab see inimeselt ära tema täiskasvanud inimese vastutuse ning surub ta lapse raamidesse, kus sul on kindlad vanemlikud reeglid. Kindlasti loob see ka turvatunnet ja mõnele võibolla sobib. Samas ma arvan, et inimese arengu koha pealt on tähtis, et ta ise mõistaks, et näiteks varastamine ei ole hea, sest sellest kannatavad teised inimesed. Kui tal on ees vaid reeglid ei pruugi seal taga olla mõitmist, miks mõni tegevus hea ei ole. Ehk on parem teha elus mõned vead ja kasvada inimesena ja ise maailma tundma õppida kui hoida kindla raami taha ja mõista hukka neid, kes seda ei tee, arvan ma. 

Tolvan elukeerises

Nagu on ehk eelnevast jutust tajuda, siis meeldib mul asju/reegleid/arusaamisi vaidlustada ja ma näen selles omamoodi ilu. Nii nagu omamoodi ilu on ka meie eluteel läbitud raskustes.
Ma olen eluaeg tundnud ennast nagu Rebel, see lihtsalt on osa minu olemusest, ning ma olen veendunud, et ka selliseid inimesi on maailma vaja - muidu läheks ju lihtsalt liiga tuimaks ja igavaks.

Ja keegi ju peab välja ütlema, et perekondliku söömingu juures peaks olema rõhk sellel et inimesed jagavad omavahel oma elusid ja suhtlevad, mitte sellel, et kõigil oleks nuga ja kahvel õiges käes. Reeglid on noh kohati toredad, aga nad ei tohi elu lämmatada ja võtta tähelepanu ära eluliselt tähtsatelt asjadelt.

Ma leian, et ei leidu ühtegi teemat, mille üle ei saaks/tohiks nalja teha või mida ei tohiks vaidlustada. Tõsi, see ei tähenda, et igas kontekstis oleks sobilik mingeid nalju rääkida. See ei tähenda, et kui inimese jaoks on midagi püha, hakkan ma selle üle kohe nalja rebima - igaühel on oma tee ja uskumused ja ma olen erinevates seltskondades oma kahtlase huumoriga ikka väga ettevaatlik. Eesmärk ei ole kunagi teisele inimesele liiga teha ... vaid tekitada seoseid inimese ajus koos ootamatu positiivse äratundmis-emotsiooniga (hmm, kõlab nagu Zen).


Ma ei leia ka, et spirituaalsust/jumalat ei tohiks naljas kasutada - kui jumal tõesti on olemas, siis no vaata ringi, tal on päris hea ja kohati ikka suht must huumorimeel.

"Kuningas ei saa olla kuningas, kui tal ei ole kojanarri, kes saab asju ausalt välja öelda..." ütles keegi kunagi kuskil.

Cheers!

[Antud kirjutise eesmärk pole midagi vaidlustada, lihtsalt jagada mõningaid minu mõtteid spirituaalsuse/religiooni teemadel ... inimene on keeruline loom, talle on vahel vaja ka keerulisi lahendusi, seega vabandan, kui see kõik väga segane/keeruline tundub]