Proovi ja lihtsalt anna endast parim

Ma olen varemgi rääkinud improteatri ja igapäevaelu sarnasustest ja vastastikmõjust, sest eks ka elu on ju paras impro. Me ei tea, mis juhtuma hakkab ja see ehk ongi hea. Muidu oleks ju paganama igav. Elus mustandit teha ei saa, me paneme kogu aeg puhtalt, nagu ütles Andrus Vaarik.

Seekordse kirjutise inspireeris meie tänaõhtune etendus Philly Joe's. Juba lavale minnes tuikas mu pea kahtlaselt ning teise poole keskel oli olukord juba päris vastik. Samas ma olen tähele pannud, et kerge füüsiline probleem (kõhuvalu, peavalu jne) kas võtab mu täiesti jalust maha või aitab mul paremini fookuses olla ja keskenduda. Su ressursid ja energia on piiratud, ülemõtlemist ja analüüsi ei ole liiga palju. Igati sobilik impro jaoks. 

Seekord oli siis versioon kaks ning pärastise tableti toel olen ma praegu juba päris inimene. Küll aga ma märkasin midagi eriskummalist. Me oleme oma trupiga viimasel ajal läinud väga tehniliseks. Me oleme lihvinud mänge nii, et laastud lendavad. Loonud lisa taustareegleid, et meil mingeid mänge lihtsam teha oleks. Iga etenduse järel on meil jagamine kus me üksipulgi analüüsime läbi, mis oleks võinud laval paremini minna (Jah, me ise oleme enda kõige kurjemad kriitikud). jne See on hea, aga on midagi, mis on minu arust sellega ka justkui kaduma läinud.

Mitmed trupi liikmed tõid lõpuringis välja, et üks arvamismäng läks pekki. Mina aga nii ei arva. Tõsi, mina ja mu kaks lavapartnerit selles mängus jooksime laval kokku. Me olime täiega plindris. See muutus mingi hetk ehk publiku jaoks ka igavaks - kaua sa ikka vaatad kuidas keegi plindris on? Ja uskuge mind, seda pinget oli laval küll ja veel. Me ei mänginud seda turvaliselt, teades et me kindla peale hakkama saame ja ka publik sai sellel hetkel sellest väga hästi aru, ning see tekitas neil lisa uudishimu - kas ja kuidas nad nüüd sellega hakkama saavad? Jah, nad on plindris, seda on ju näha, aga kas ja kuidas nad nüüd välja tulevad?

Publikule meeldib tegelikult see, mis läheb valesti. See annab asjale võlu. Doseerima peab muidugi väga täpselt, aga me märkame seda publikus olles kiiresti. (vt näiteks neid baleriine)

See oligi mängu ilu, valu ja võlu. See, et ei tulnud kohe puusalt vaid, et me pidime ikka omajagu vingerdama. Ma ei usu, et see mäng oleks minu jaoks nii intensiivne ja nautitav olnud, kui see oleks kohe laksti välja tulnud. Või kui keegi oleks selle poolitanud, sest "Ei tööta ju!" Võlu oligi ebaõnnestumises ja sellest edukalt välja tulemises. Kusjuures ka ühes teises arvamismängus oli sarnast kokkujooksmist, ning samamoodi sellest kokkujooksmisest sai omamoodi mäng. Mäng mis võinuks ka pekki minna, aga vedas ennast väga ilusasti välja. Mitte ainult polnud seda publikul lõbus vaadata, vaid ka huvitav. Huvitav, et mis küll nüüd edasi saab.

Ma ei ütle muidugi, et igas mängus peaks kokku jooksma. Küll aga ma julgustan eksima. Julgustan olema see tola, kes võibolla saab hakkama ja võibolla mitte, aga ta proovib ja annab endast parima. Mitte ei ole turvaliste reeglite turvalises maailmas. Mida rohkem on reegleid, seda rohkem on turvalisust ning seda vähem on ruumi spontaanseteks hetkedeks, mis ongi paljuski ju asja võlu.

Kui ma õpetaks kedagi laval loengut pidama või näitlema, ei õpetaks ma talle kuidas oma keha hoida või kuidas täpselt sõnu hääldada. Läbiv ja kõige tähtsam õpetus oleks see, kuidas saada hakkama olukordadega, mis lähevad pekki. Sest pekki asjad lähevad ning rohkem kui arvata võiks. Tähtis pole mitte lihtsalt pekist üle minna vaid see ka omaks võtta ja ära kasutada (kontekstist väljas oleks see lause väga ... mmm ... kummaline). Mitte lihtsalt muuta komistus osaks tantsuks vaid sealt edasi teha komistustantsu.

Mida rohkem on reegleid, seda rohkem saab nende vastu ka eksida. Nii on ka elus. Vahel läheb teistmoodi kui tahtsime või plaanisime. Tihti ei ole meie halva tuju põhjuseks aga mitte reaalsus ise vaid meie murtud sisemised reeglid/soovid/plaanid. See murtus ei lase meil näha aga ilu ja võimalusi, mis on endiselt maailmas alles, sest meie enam ei ole. Meie oleme enda peas ja mõtleme kuidas asjad halvasti läksid. Kuidas plaan ei töötand. Praktiline tõsine inimene ütleb, et nii peabki. Ma leian, et ega ikka ei pea. Praktiliselt võttes:meie aeg on limiteeritud. Me sureme üks hetk ära. Fakt. Miks täita seda aega mis meil on mõeldes asjadele, mis teevad meie elu ebameeldivaks ja ei luba meil märgata ilu ja uusi võimalusi meie ümber. Juhtus, mis juhtus, elu läheb edasi.

Ma tegin seekord laval võibolla rohkem ootamatut mörti (sidesupport, elik kõrvalt toetus), ootamatut isegi enda jaoks. Seda puhtalt selle pärast, et tundus, et oli vaja. Kõik. Mõned korrad läks natuke pekki ehk kah, aga vähemalt proovisin. Mida mul on kaotada? Kardan, et teen ennast tolaks? No ja siis? Teen midagi valesti? Laval ei ole õiget ega valet. Niikaua kuni sa oma partnerit toetad on kõik okei. Üks reegel (fine, selle alla kuulub päris palju asju) ja mulle tundub, et rohkem ei olegi vaja. Sellest piisab. Kõik muu on võimalused.

Ja nii on ka elus. Sul on võimalus millegi peale pahandada või nähvata. Sul on võimalus olla täiesti väljakannatamatu fallos (pardon my french). Sul on samamoodi võimalus ka mitte pahandada. Mitte suruda oma tundeid alla vaid muuta nende lähtekohta. Iga nähv, jonn, solvumine, pahameel jne mis meil kellegi suunas on, on sellepärast, et see keegi ei austanud meie sisemisi reegleid - ei teinud nii nagu meie oleks tahtnud (ja võibolla oleme me talle sellest juba korduvalt ja korduvalt rääkinud aga näe ikka tegi nii. On ikka sitapea, miks ta ei tee nii nagu meie tahame?). Meil on võimalik ka öelda oma peas endale "Uus valik" ning valida miskit helgemat. Fine, võibolla ta tõesti ei olnud minuga kõige toetavam praegu, aga äkki ma ka alati ei ole. See ei tähenda, et ma peaks samaga vastama. Samaga vastamine on minu arust lihtne tee. Samas kui sul on nii lihtne kaasa minna kellegi nähvamise või virisemisega, äkki tal on sama lihtne kaasa minna ka sinu toetava sõbraliku suhtumisega? Ma ei ütle, et seda alati mugav teha on. See on valik. Mugavustsoonist väljaminek. Ning see on see koht, kus me inimestena kasvame. 

No ja äkki tõesti ei kliki. Äkki pikemas plaanis asjad ei tööta. Mingilt maalt saab pang täis. Äkki ta tõesti on üks paras fallos ja lihtsalt ühest hetkest alates ei ole enam jaksu sellega tegeleda. 

Ega ei pea.

Ka see on valik ja ka alati mitte mugav.

Tähtis on aga valikuid ja võimalusi näha ning olla nende tegemises julge.

praod

mäletad
kunagi mängisime seda mängu
kivilt kivile hüpates
ära prao peale astu
see on põlev laava

nüüd me oleme suured
mäng käib aga edasi
mitte tänaval vaid meie sees
kus põleva laava asemel
on pimedus

Kes sa selline omast arust oled?

Ma olen korduvalt mõelnud selle peale, et võiks oma nö hobidega ka natukene taskut raskemaks saada. Teha midagi, mis sulle meeldib ning selle eest ka miskit tasu saada oleks ju igati ideaalne. Samas suunas müksas mind ka karjäärinõustaja, lisades et ideaalis võiks ju kõik teha tööd, mida neile meeldib teha. Küsimus on aga, mida sulle meeldib teha. Mida sa teed isegi siis kui keegi sulle selle tegevuse eest ei maksa.

Mulle väga meeldib kirjutada. 

Täiesti ausalt. See aitab mul saada mõtteid selgemaks, konkretiseerida ideid, ennast vabaks muljetada ning leida sarnaselt mõtlevaid inimesi. Ega muidu poleks ma seda blogi 8 aastat pidanud ja tore on näha, et mõned siin jagatud kirjutised on jõudnud ka näiteks Reaktor'i veergudele ning mõned postitused on saanud usinasti jagamist näoraamatus. Isegi rohkem südantsoojendav on aga see, kui peale teksti avaldamist helistab sulle sõber (või kirjutab Skypes või mujal) ning ütleb aitäh. Aitäh, et sa kirjutasid. Aitäh, et sa jagasid oma mõtteid, sest mul on samad mõtted, aga ma ei teadnud kas teistel on kaa. Või kui keegi räägib kuidas ta keset igavat loengut mu blogi luges ja prahvatas üle auditooriumi naerma.

Kes on blogi lugejaskond? Ma tean mõningaid inimesi. Mõned sõbrad ikka piiluvad siia - sõbrad väga erinevatest valdkondadest (nende seas on ka äärmiselt inteligentseid ja osavaid inimesi, keda ma sügavalt austan ja kelle osavust ma ikka vahel kadestan)  Ma tean, et mu vanemad vahel loevad, proovides hakkama saada ka inglise keelsete kirjutistega. Kuna Eesti on väike, olen kogemata kokku sattunud ka mõne lugejaga, keda ma varemalt isiklikult pole tundud. Need kohtumised on mind alati mõtlema pannud. Kas ma tõesti siis kirjutan midagi sellist, mida ka võhivõõral on huvitav lugeda? Äkki see, mida ma kirjutan, polegi nii hull?

Mida räägib aga blogi statistika? Kuus on lugemisi umbes tuhande kanti (blogspot muutis oma süsteeme 2010 alguses, seega vanemat statistikat mul ei ole) - juunis 2012 oli korra ka nelja tuhande kanti aga ma kahtlustan, et tegemist on miski veaga ning blogisse sattusid äkki inimesed, kes seda üldse ei otsinud. Vähemalt paar korda on blogi läbi lipsanud ka blog.tr.ee blogide top 100 nimekirjast. Pole paha, kui mõelda sellele kui avalikule päevikule, kuhu ma kirjutan nii nagu juhtub ja siis kui juhtub. Minu uskumus on, et püsi-lugejaskonna jaoks peaks olema ka püsiv ja regulaarne kirjutamine, mida minul kindlasti ei ole. Tekstid tulevad siis, kui nad tulevad.

Kui blogi on enamasti isiklikum, arutlevam ja reaalsusega seotud, siis selle kõrval on ka omajagu ilukirjandust. Katsetusi ilukirjanduse vallas olen tegelikult teinud teismelisest saati, peamiselt pseudonüümi Tim Hornet all, ning ei saa salata, et on toimunud ka arengut. Lugedes oma esimesi avaldatud tekste Algernonis hakkab ikka omajagu piinlik - sisu vajaks puhastamist ning vormistus samuti. Samas leidub ka tekste mille üle ma olen tõsiselt uhke - mis ületasid minu ootuseid ning üllatavad mind praeguseni. Lühiproosa kõrval on muidugi ka posu luulet (mis on paljuski kaduma läinud sest poogen.ee on maas) ning katsetusi pikas vormis - see sügis valmis mul lausa inglise keelne novella (pikem kui lühijutt, lühem kui novell) ning teine sama mõõtu tekst on kirjutamisel. Mis nendest tekstidest edasi saab? Ei tea. Võiks ju saada kuskil avaldatud, aga kui ei saa, siis ka kirjutamise protsess ise oli nauditav.

Seega kirjutada nagu isegi oskaks.

Mulle väga meeldib olla prožektori valguses

Äkki on see vaid isiklik edevus, mis on saatnud mind lasteaiast saati, ning justkui sundinud mind lavale. Ma ei sallinud laulmist või laval luuletuste lugemist, aga näitlemine, see ol hoopis midagi muud. 

Samas peab tõdema, et mulle meeldis väiksena igasugune tähelepanu, kuniks enam ei meeldinud. Põhikooli keskelt alates hakkasin ma kaevuma sissepoole ning olgugi, et ma osalesin ka siis mitmes tegevuses, mis lavale viisid (bänd, rebaste ristimise etendused, jõuluetendused jne), tegin ma seda passiivselt. Ma tundsin ennast rohkem nagu kui statist, kes täidab lihtsalt laval oleva augu ära. Ausalt, ma tõesti arvasin, et ma olen introvert.

Tallinnas sai aga teater taasavastatud tänu T-Teatrile. Nagu tolleaegne lavastaja Margo Teder ütles, oli T-Teater mitte niiväga teater vaid pigem sotsiaalne eksperiment.Võibolla oli just see sotsiaalne toetav keskkond see, mida ma vajasin, et oma huvi ja julgus taaskord avastada. Nii ta aga läks. Nüüdseks näen ma teatrimeetoditel mitmeid rakenduslikke võimalusi, käin ringi Kustiteraapia Draama suuna bakalaureuse paber taskus ning ronin lavale teadmata, mis seal toimuma hakkab (elik teen improteatrit). Ma olen nii inimesena kui ka näitlejana laval väga palju kasvanud.

Nagu üks sõber, kes viimast etendust vaatamas käis kommenteeris: "No 3 aastat tagasi või millal ma neid esimesi improetendusi käisin vaatamas, ei olnud sind tingimata just valus vaadata, aga sa olid kuidagi rohkem kinni ja puine ja vägistasid surnud kassi rohkem nats, noh, kui sa nüüd aru saad, mida ma silmas pean. Aga seekord oli vahe ikka väga näha, sa ei olnud üldse puine, ühtegi pindu ei tulnud ära, vastupidi, väga ehe ja pingutamata ja päris värk oli."

Sama etenduse lõpus küsis ka üks publiku liige garderoobis, et kus teatrites ma veel näitlen. Vau, aitäh. See on tõesti tunnustus.

Mulle väga meeldib koolitamine - grupitöö

See oli küll aastaid tagasi, aga ma mäletan seda tunnet. Kolm inimest meie osakonnast saadeti komandeeringusse informatsiooni ja kogemusi koguma, mis hiljem tuli oma osakonnale tagasi tuua. Kui teised kaks reisikaaslast olid koolitajad juba ameti poolest, siis minu jaoks oli see must maa. Esimesed kokkuvõtted, mis ma tegin ei avaldanud ülemustele mittemingisugust muljet ning ma ei mäleta et varm oleks keegi minu peale nii palju karjunud. Ma isegi ei teadnud et läbi Skype kõne on võimalik karjuda. See oli täielik stress. Ma veetsin Jaanipäeva enamuses võhivõõraste keskel kirjutades ümber powerpoint'i. See oli ka viimane kord kui ma tõesti jõin ennast nii üle, et mis läks sisse, tuli ka sama teed pidi lõpuks välja. Aga ma sain sellega hakkama ja see tunne kui sa oled laval loengut pidamas, tähelepanu keskel ning tead oma materjali nii hästi, et poolkogemata paned seal olles paika ka oma ülemuse, kes küsis täiesti eba-adekvaatse küsimuse, oli joovastav. Adrekas oli ka muidugi sees.

Hiljem olen ma järjest vähem kasutanud slaide ning järjest rohkem grupi tegevust. Nii on saanud tehtud ka nii mõnigi improteatri teemaline koolitus. Üks nendest oli vaid mõnetunnise etteteatamis-ajaga, aga inimesed jäid rahule ning mõned lihtsad impromängud jäid käiku veel pikaks ajaks.

Mulle väga meeldib huumor

Seda on näha ehk näoraamatus, twitteris, jutuajamistel, laval kui ka kirjutistes (sorry, et see tekst pole väga humoorikas). Huumor on mu hea sõber ja kaaslane olnud enamiku elust. Tegelikult on mul ka posu nalju kõrvale kogutud, et nendega üksi lavale seisma minna - panna kokku oma edevus ja huumorisoon. Korra sai standupi teha isegi proovitud, aga see ei olnud päris see. Nüüd peaks tulema midagi paremat, lihtsalt vaja leida sobiv avatud mikker.

Mulle meeldib kui inimesed naeravad. Sa ei saa südamest naerda ja mitte olla päris.

Mulle väga meeldib aidata

Ma väga hea meelega kuulan inimesi ära, kui neil on mingi mure või raske olukord elus ja mul endal on jaksu neid selles toetada (see viimane punkt on VÄGA tähtis). Kui on soovi, võin ka peegeldada, jagada enda kogemusi või miskeid mõtteid. (kuulamine ise on muidugi kõige tähtsam. Mul on hea meel et ma oskan tänu gestaldile paremini kuulata ja rääkijaga kaasas olla) Ma tean mida tähendab depressioon ja augus olek. Olgugi, et mul ei ole ju miskit nõustaja või psühhologi paberit, on mul omajagu kogemusi surma, suitsiidi, leina, depressiooni, teraapia ja õnnelikkuse otsmise valdkonnas. Kui sa ei ela aktiivselt siis sa vaatled aktiivselt. Ma olen palju vaadelnud ja mõelnud nende teemade üle. Pealegi, see aitab mõtestada isiklikku pimedust, kui sa saad seda kasutada kellegi teise aitamiseks.

Inimene on sotsiaalne loom ning läbi kogemuste jagamise tajume ka oma sarnasusi ja seotust.

Mulle väga meeldib ...

Seda on natuke raske kokkuvõtvalt sõnastada, aga ma lisaksin siia eraldi kategooria hullumeelsete projektide tarvis. Hullumeelne projekt oli näiteks Shadowrun: Lihtne Tööots LARPi korraldamine (millega saime kohalikus rollimängukogukonnas omajagu tunnustust) või näiteks eelmisel aastalõpul rahva tujurikkuja sketšide tegemine (millest üks sai ka saatesse). Hullumeelne projekt on see, kus sa ei tea täpselt mida sa teed, sul on aga idee/kontseptsioon ning sa tahad selle ellu viia ja usud, et see võiks toimida. Kui vaja, hoiad ise kaamerat. Kui vaja teed ise photoshopi. Kui vaja monteerid ise kogu kupatuse kokku jne Ühesõnaga teed mida iganes, et idee saaks kuidagigi valmis.

Või Improfestivali Tilt korraldamine. Kui vaja, paned lava püsti ning jooksed tehnikuga ringi, et heli ja valgus saaks ikka õigeks ajaks töökorda.

Miks mitte siia alla pista ka LARPidel osalemine. Küll natuke väiksemas mõõdus hullumeelne projekt aga on olnud mänge mille varustust olen ma ka kuu aega ette valmistanud.

Aga kes sa selline omast arust oled?

Nonii, suuremad asjad said vist mainitud. Vaadates seda nimekirja siis võimalusi täitsa nagu oleks. Võiks ju kirjutada kuhugi ajakirja, mitte siia blogisse. Võiks õpetada inimestele edasi seda, mida ma olen oma lavakogemusega omandanud. Võiks, mitte lihtsalt võtta vastu vaid isegi korraldada uusi väljakutseid lavalaudadel... jne. Kui lasta mõtted käima, saab siit väga huvitavaid kombinatsioone.

Ning nüüd jõuame me lõpuks pealkirjani välja. Iga kord kui ma selliste asjade peale mõtlen jõuan ma lõpuks sees piniseva anonüümse netikommentaatori hääleni oma peas, mis ütleb: 

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Ma vaatan kerge kadeduse ja aupaklikkusega sõpru, kes korraldavad meeleavaldusi, sest nad leiavad et midagi on vaja öelda. Kirjutavad ajalehe artikleid, sest midagi on hingel kripeldamas. Sõpru, kes teevad LARPi festivale, sest nad tunnevad, et seda on vaja. Sõpru, kes laulavad muusikalides. Sõpru, kes võtavad vastu väljakutseid ja muudavad maailma ja ausalt mul on nii tihti karp lahti vaadates, mille kõigega need inimesed hakkama saavad.

Ning ma tunnen ennast hädisena. Ma tunnen ennast täiesti mõttetuna. (kas see pole mitte see argument, et Facebook põhjustab meeleolu langust?) Jah, ma olen ka mingeid asju teinud oma elus. Jah, ma olen vallutanud oma lavahirmu ning ehk ära peletanud oma depressioonipisiku. Jah, ma olen panustanud omajagu Eesti impro-kogukonda. Olen kirjutanud mingeid asju. Ehk olen ma isegi mõne inimese päeva paari halva naljaga paremaks teinud. Aga ma tunnen, et ma võiksin teha nii palju rohkem. Et ma peaksin tegema rohkem.

"Kes sa selline omast arust oled?" 

Kas ma julgeksin kirjutada mõnda ajakirja teemast, mille kohta ei ole mul kvalifikatsiooni? Kas ma julgeksin rääkida tõisitest teemadest, teades et minu teadmised ja pädevus selles vallas on heal juhul vaid kogemuslikud?

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma võin ratsionaliseerida seda tunnet, öelda, et see on puhtalt väljamõeldis, et seda ei ole olemas. Aga ma tunnen ennast väikese inimesena. Hammasrattana suures masinavärgis. 

"Kes sa selline omast arust oled?"

 Ma ei ole tähtis. Minu arvamus ja mõtted ei ole tähtsad.

"Kes sa selline omast arust oled?"

... mu jaks saab otsa ... milleks

"Kes sa selline omast arust oled?"

...

Ma tuletan meelde vanemat härrasmeest Skype'i kontori suitsunurgas, kellega sai arutatud poliitilistel, filosoofilistel ja elulistel teemadel. Kuna ma mingi vahe kandsin kaabut, ütles ta mind nähes alati "Tervist Härra!" (sest härrad kannavad kaabut, nagu ta seda seletas). Hoolimata meie suurest vanusevahest tundsin ma, et ta nautis neid vestluseid ja hindas mind ning minu arvamust. Kui sinust vähemalt poole vanem inimene kutsub sind härraks... see on ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde, et mu sõprade seas on mitmeid kes on minust vanemad. Hoopis teine generatsioon. Osadega sai tutvutud läbi venna. Nüüd helistavad nad mulle ise ja küsivad, mis õhtul plaanis. Ma ei ole nende jaoks noor ja rumal ja mõttetu. Nad hindavad ja väärtustavad mind. Ma olen inimene.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde viimast kohtumnist T-Teatri inimestega. Seda tunnet, et sa oled täiesti oma inimene, olgugi et pole väga kaua näinud. Seda õlg õla vastas tunnet ja tunnet, et sa oled alati oodatud.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde prantslasi meie improfestivalil, kes olid lihtsalt nii siirad ja avatud... ehk siis prantslased. Rumeenlasi, kellega sai räägitud Pratchettist. Itaallasi eelmisest aastast, kes olid vaimustunud kõigest ning täis emotsioone. Ma meenutan viipekeelt, mida nad õpetasid. Ma meenutan kõiki neid näitlejaid, kellega on jagatud suuri siiraid hetki - tõsi, vaid lavareaalsuses, aga siiraid ja tugevaid sellegipoolest.

"Kes sa selline omast arust oled?"

Ma tuletan meelde erinevaid kohtumisi sõpradega, mis on olnud nii südantsoojendavad. 

Ma tuletan meelde seda, kuidas sõbrad on saanud oma rajale tagasi, peale pikka siirast vestlust ja peegeldamist. 

Ma tuletan meelde, kuidas ma olen raskeid teemasid üksi kandnud, kuniks olukord muutus kergemaks ja sai ka teisi sellesse pühendada. 

Ma tuletan meelde neid naeratusi, mida mulle on jagatud. 

Ma tuletan meelde, kui mulle on öeldud aitäh.

Ma tuletan meelde kallistusi.

Ma tuletan meelde ...

"Kes sa selline omast arust oled?"

Mina olen mina. 

Aga, kes kurat sina oled?

Lõpetamata lood

Irooniliselt on see postitus kirjutamist juba mõned päevad oodanud. Valmis oli vaid pealkiri ja ideid täis pea. Peab tõdema, et tekkis ka soov lihtsalt pealkiri avaldada ilma sisuta. Noh, nagu on legend ühest iidsest lõpukirjandist pealkirjaga Risk: õpilane kirjutas pealkirja lehele ning andis töö ära, sai maksimum punktid. Aga see selleks.

Tagasi teema juurde, mis kasvas mu peas eelmise nädala lõpus: Lõpetamata lood ehk mõtisklusi improst, sarjadest, mõtlemisest ja lõppu jõudmisest.

Improst ja teleseriaalidest

Meie reedene Seistes Püsti etendus oli lihtsalt suurepärane - seda võivad rääkida nii publik kui ka näitlejad. Kõik, kes olid laval, jäid sellega rahule, mida ei juhtu just tihti (enesekriitika ja analüüs on tegelikult väga suur). Tõsi, oli asju mida oleks kindlasti saanud veel paremini teha, aga üldine tunne oli kõrvust tõstev. 

Mis aga eristas seda etendust eelmisest etendusest? 

 Mis tegi selle nii heaks? 

Tõsi, me olime teinud tööd tehnikate ja sihitud soojendusega, mis kindlasti laval kaasa aitasid. Mis tundus minu jaoks aga eriline, oli see, et juba esimesest stseenist alates oli meil laval narratiiv, lugu. 

Seistes Püsti formaadi teebki paljuski keeruliseks see, et kõik on lubatud, niikaua kuni sa suudad luua ja lavale tuua päris inimesi ja päris suhteid. Selle raami sees võiks vabalt kütta ka tund aega järjest sidumata stseene vabavormi improt (ing. freeform) ja see oleks täiesti pädev. Muidugi ei leidu palju inimesi, kes vabavormi suudaksid pikalt vaadata (olen ise üks nendest) ning ka seda pikalt teha on kuidagi väsitav. Ma olen korduvalt pikka vabavormi näinud ning olgugi, et ma hindan kõrgelt lavaosavust sellise vormi juures, väsin ma seda vaadates ära. See ei anna mulle energiat, pigem võtab seda.

Ma arvan, et põhjus on emotsionaalses pühendumises. Isegi kui laval on tegelasi kellele kaasa elada, on seda raske teha - see on justkui tunnete raiskamine, sest sa ei pruugi seda tegelast ja suhet enam kunagi rohkem näha. 

Selle kõige kaduvus, mis on selle vormi võlu, on samas ka selle needus.Mul on tunne, et me kõik - laval, publikus, elus - otsime tervikut, me otsime justkui miskit lugu. Seepärast on päris vabavorm ka nii raske - sul on palju sissejuhatusi, aga lood ei lähe edasi. 

Selle sügise esimesel Seistes Püsti etendusel oli nii vabavormi kui ka narratiivi ning mitmed publiku liikmed olid hiljem segaduses - ei tekkinud ühist tervikpilti. Mitmed lood jäid lõpetamata ja õhku rippuma, mis oli küll ka taotluslik aga tundus, et ei pakkunud nii palju naudingut ei näitlejatele ega ka publikule. Seekord oli narratiivi ja sidusust oluliselt rohkem ning see lubas nii näitlejatel kui ka publikul tegelastele rohkem kaasa elada ja lõppu jõuda.

Mulle tundub, et me otsime lõpetatust ja seda mitte ainult teatrilaval.

Meid kammitsevad teleseriaalide viimased minutid, milles meelega jäetakse midagi õhku rippuma, et uus osa kindlasti huvi pakuks. Me ootame pinevusega järjefilme, mille eelmistes osades anti kergeid vihjeid ja viiteid uuele filmile. Me tahame teada, mis edasi saab. Lugu on lõpetamata.

Mõtlemisest

Nädalavahetusel olid mul vanemad külas ning ma avastasin veel ühe teema, kus me tihti proovime lõppu jõuda: mõtlemine. 

Mõte on nagu loo alge, mida me tahaks edasi ja edasi uurida. Sel ajal kui me seda aga uurime, liigub maailm omasoodu edasi ning ei pruugi meie mõtteprotsessiga enam üldse seotud olla. Nii juhtuski korduvalt, et ma pidin oma isale ühte ja sama asja mitu korda seletama. Ei ole dementsus, mõtlemine hoopis - inimene ei suuda samal ajal mitut asja korralikult teha ja on loomulik, et kui mõtted on keskpunktis kaob kontakt hetke kontekstiga. Nii pole ka imestada, et mõningad jutuajamised tundusid kohati päris kummalised. Näiteks rääkisime isaga ühest teemast pikalt ja laialt, siis tuias ta teises toas, samas kui me vennanaisega arutasime juba täiesti midagi uut. Mõne minuti pärast tuli isa tagasi ja jätkas enda teemaga, justkui me oleks me temaga kogu see aeg kaasa mõelnud. Olukord oli aga juba muutunud - meie jaoks ei olnud see enam ammu õhus. Rääkis oma mõtted ära, kadus taaskord ning jätkas jälle paari minuti pärast samamoodi. Tundub ju päris kummaline kui aus olla, samas ei saa seda ka kuidagi pahaks panna. See oli väga heatahtlik, asjalik ja põhjalikult läbi mõeldud jutt, ainult et maailm ei olnud selle jaoks enam valmis - olukord ja kontekst oli muutunud ning seda mitu korda.

Tõsi, selle konteksti sobitamiseks aitavad sissejuhatavad laused nagu "See tuletas mulle meelde, et..." või "Ma siin mõtlesin natuke selle teema üle ...". Ma tean, väga raske on vahel austada muutuvat maailma, kui su mõtted vuhavad täiskiirusel.

Olen isegi tähele pannud kui keeruline on vahel mõnest mõttest loobuda, samas ka kui vajalik see kohati on. Tead küll, kuulad oma head sõpra, oled temaga emotsionaalselt kaasas ja kohal ning sul tekib teda kuulates miski oma mõte mida jagada, vahele segada aga ei taha ning ei paista, et jutt jõuaks kohe miski lõpuni. Kui sa sellel hetkel oma mõttest lahti ei ütle, on asi pekkis - sa ei suuda samal ajal olla päriselt kohal, kuulav, toetav ja kaasas, kui su mõtted arutavad peas oma teemat (mul hakkab teema kiirelt ise ennast arendama, kui ta liiga palju tähelepanu saab. Nagu hulkuv kass kes tuleb tänaval järgi kui sa oled talle pai teinud). Või vähemalt mina ei suuda. (Oleneb jagatavate emotsioonide tugevusest samas). Jah, me kõik oskame teha nägu, et me oleme olemas ja kuulame, aga see ei ole ju päris see. Kas me ka päriselt kuulame?

On inimesi kelle jaoks kuulamine ongi see, et sa võtad, analüüsid oma peas läbi ja jagad tagasisidet. Professionaalses keskkonnas on see suurepärane lähenemine, lähisuhetes aga mitte. Tihti tahavad inimesed, et keegi neid lihtsalt kuulaks, mitte ei annaks nõu või probleemilahendust, vaid oleks lihtsalt emotsionaalselt kohal.

Ma arvan, et gestalt teraapia ja impro on aidanud mul oma mõtteid rohkem analüüsida, jälgida, usaldada ning vajadusel ka nendest lahti öelda. Minnes improlavale oma kindla mõttega ning ilma paindumisvõimaluseta oled sa seal suhteliselt hukule mõeldud.

Lõppu jõudmisest

Kui rääkida aga elulisematest asjadest, millega ehk mitte-impro inimesed ka samastuda suudaksid, siis märkasin eelmine nädal kuidas ma kaitsesin ise-ennast oma peas. Sisemonoloog oli justkui sisedialoog "vaenlasega" keda polnud kohal ning kelle ees ma oma tegevusi, mõtteid ja seisukohti püsivalt kaitsesin. Seda oli päris raske tunnistada, raske omaks võtta ning ma sain ka aru kui palju energiat mul selle peale kadus (muidugi oli see sisedialoog ju emotsionaalselt laetud ja ängistav). Saades aru, et see sisekonflikt ei vii kuhugi, kirjutasin ma need teemad üles ja jagasin inimesega, kellega ma oma peas konfliktis ja kaitsepositsioonis olin. Meie omavaheline suhe paranes oluliselt ja ükski nendest mõtetest pole mu pähe tagasi tulnud.

Mõtlemine pole tegemine nagu mu esimene terapeut (kognitiiv-käitumuslik) kunagi rõhutas. Sa võidki jääda asjade üle mõtlema, neid oma peas juurutama ühte ja teistpidi, kuid kui sa nendega midagi reaalset ei tee (kasvõi üles kirjutamine ja jagamine) ei jõua sa lõpetatuseni. Mõtted ei suuda ise lõppu jõuda, selleks on vaja tegevust. Sa võid mõelda öö läbi hommiku peale, aga sellest pole enamasti miskit kasu. Tegevus on see, mis määrab.

Gestalt teraapia järgi on palju meie tegevusest mõjutatud kunagistest lõpetamata teemadest. See, et me ei ole jõudnud mõne teemaga enda jaoks rahuldavasse lõppu on jätnud oma negatiivse jälje (siin oleks nii lihtne teha halba nalja, aga ma ei tee) ning me otsime alateadlikult meetodeid kuidas kas jõuda lõppu või leevendada antud jälge. Lõppu jõudmine on tähtis (sisesta halb nali siia). Kujuta ette anekdooti mille viimane rida ehk kogu asja iva ära ununeb. Kujuta ette, et sa loed kriminulli ning keegi õel inimene on selle viimased kümme lehekülge välja rebinud nii et sa ei saagi teada, kes mõrvar oli. Kujuta ette, et eelmäng oli tore ja tegevus oli tore aga napilt napilt lõppu ei jõudnud. Päris kole, eksole. 

Nüüd aga kujuta ette, et sa jõudsid just pika ja segasevõitu blogipostituse lõppu, mille lõpus autor kiidab su vastupidavust ja tänab lugemise eest. Päris äge, eksole.

Narkootikumidest, härra ja proua Smith'ist ja viha abordist

Ma tean, ma tean - see pealkiri kõlab nagu proov originaalitseda, tähelepanu tõmmata ja klikke koguda. Päris nii see plaanis ei olnud ja tegelikult kavatsen ma ka kõigest sellest rääkida.

Omajagu aega tagasi sattusin peale ühele kokkuvõtvale pisivideole, mis rääkis natukene teist lugu narkootikumidest ja sõltuvusest, kui see millega me harjunud oleme. Nimelt on rottide peal tehtud katsed tõestanud, et kui luua neile keskkond, kus nad on eluga rahul, väheneb drastiliselt nende huvi narkootiliste ainete vastu. Samas üksinda ja isolatsioonis on huvi suur, lausa surmav. Sama on märgatud ka inimeste juures.

See video ja mõte on kummitanud mu peas sellest korrast saati. Iga kord süüdates sigareti olen ma mõelnud, miks ma seda teen. Eks ole ka sigaret ju sõltuvus. Ja tõsilugu on see, et väga tihti suitsetan ma olukorrast puhkamiseks. Selleks, et väljuda miskist keskkonnast, tundest, kus ma ennast niiväga hästi ei tunne. Selleks, et ennast rahustada, et võtta aega endale. Jah ma tundun üks jube rahulik sell, aga see, mis pinna all keeb on vahel päris õudne (pealegi, ma olen näitleja).

Sõltuvusest rääkides tasub mõelda ka alkoholi peale. Mulle on aastaid juba suvine alkoholilembus silma jäänud. Kuna ma ise pigem lahjat alkoholi (näiteks õlu) ei joo siis tundub mulle selle ohter tarbimine ehk liiast. Ma näen seda kõrvalt ja seda tõesti on palju. Ah et on janu? Limpsi või vett sa ei jooks ju nii palju. Kas on see osa ajaloost? (osad väidavad et tarbimine on oluliselt suurem kui ennevanasti ... pealegi, kus on piir traditsiooni hoidmise ja lolluste generatsioonide viisi edasi tegemise vahel) Kas on see osav alkoholi reklaami ajupesu? Või äkki on asi selles, et me lihtsalt ei oska kainena olla vabad, ausad ja omavahel seotud? 

Kunagi leinalaagris praktikat tehes kirjeldati alkoholismi kui olukorda, kus inimene ei oska oma emotsioone enam teistmoodi väljendada - kui tal on oma emotsioonide klaveril vaid üks klahv: alkohol (enamasti on seal palju muud kah, muusika kuulamine, jooksmine, joonistamine, lugemine jne, mis kellele meeldib). Ilus kujund.

Eestlane olla on omamoodi taak.

Eelmisel nädalal rääkisin ühe sõbraga erinevate kultuuride ärisuhtlusest ning vestluse lõpus proovisime me ära määratleda Eestlase käitumist. Olgem ausad, kui ma ei oleks siit kultuurist siis ma tõesti arvaks, et Eestlased on lollid või pika taibuga. Miks? Sest meie kultuuri osa on sõnade väärtustamine. Me oleme praktilised, ratsionaalsed ja räägime siis, kui asi on läbi mõeldud. Läbi mõtlemine võtab aga aega ja vaikust. Pannes selle käitumise nüüd perekonna konteksti selgub, et midagi on puudu. See on tehniliselt korrektne aga inimliku poole pealt suhteliselt ... ebainimlik. Rääkimine ei ole ju enamasti praktiline ja ratsionaalne. Pealegi äkki on mõni rääkimata asi ka emotsiooniga seotud ning Eestlastel ei ole kombeks emotsioonidega mässata. Kas te olete kuulnud anekdooti Eesti mehest, kes peale nelikümmend aastat naisega kooselu suutis talle peaaegu armastust avaldada? Emotsioonid ei ole praktilised ega ratsionaalsed. Seega need ei sobi meie kultuuri just väga hästi. Emotsioon on aga just see, mis meid ühendab ja teeb elu elamisväärseks.

Pühapäeval tuli telekast Härra ja Proua Smith (Mr and Mrs Smith) ning ma nautisin seda äratundmist filmi esimeses pooles. See oli lihtsalt "nii ilus" suhe. Kuidas räägitakse küll, aga tegelikult mitte midagi ei öelda. Kuidas suhe justkui on, aga tegelikult elavad koos võõrad. Kuidas õhk on rääkimata asjadest paks. Kuidas kõige tähtsam asi millest omavahel räägitakse ja kakeldakse on kardinad. Päriselt? Kardinad? Film on muidugi väljamõeldis. Piinlik lugu on, et ma olen ise samasuguses suhtes olnud ning ma olen neid ka kõrvalt näinud. Neid on ümberringi liigagi palju. Muidugi on igas suhtes omad eripärad, aga seda on näha kui inimesed päriselt jagavad ennast üksteisega. Seda on näha juba paarikese mitteverbaalsest suhtlemisest ja koos olemise mugavusest. Paljude kooselu on aga pigem praktiline - pole ju väga viga kah ja kellegi uue otsimine oleks tüütu ja ebapraktiline. Probleemidega tegelemine ja asjadest päriselt rääkimine oleks emotsionaalne ja ebamugav. Ja keegi ei saa ju öelda, et me ei suhtle, me ju räägime uudistest ja kardinatest. Emotsioonid, mured, eksistentsiaalsed küsimused ja kõhklused? Nendega ei pea ju ometi tegelema, veel vähem jagama... ning inimzombidena koos elu lõpuni. Fassaad on ju ilus.

Ja siis me imestame, miks inimesed nii kurvad on. Miks ühistranspordis sõites ei näe ühtegi naeratavat nägu? Miks tuntakse ennast nii üksikuna? Miks hoolitakse endast ja kaasmaallastest nii vähe? Miks abivalmis ja sõbralik inimene on pigem erand, kui reegel? Miks me jalutame tuima näoga mööda, kui näeme abivajajat?

Me kõik mõtleme, et meie oleme paremad ja tõsi, vahel on ka meil hea päev kui me naeratame võõrale ja jätame paar eurot Balti Jaama tunnelis mängivale kitarristile, mõeldes et tubli poiss, vähemalt ei varasta. Kui tihti seda aga on? Meid pole õpetatud elu nautima ja õnnelik olema. Paljudel seostub juba nende väljenditega koheselt alkohol. Elu nautimine ja sisemine õnnelikkus aga on just see millest kasvab välja ka teistest hoolimine. Ma pole vist kunagi kuulnud, et keegi ütleks heatahtlikult ja toetavalt: "Jaa see sell seal, ta naudib elu." Pigem on elu nautimine ikkagi midagi halvustavat. 

Elu ei ole ju mõeldud nautimiseks. Kuidas me saame siis imestada suitsiidirohkuse üle?

Käisin eile õhtul ühel lühilarpil ning endalegi üllatuseks sain sellest vägagi tugeva emotsiooni. Ehk isegi oli see kõige tugevam positiivne emotsioon viimase kolme nädala jooksul. See ühtekuuluvustunne ja mitteverbaalne suhtlemine oli lihtsalt kuidagi väga väga äge ja hingeliselt kosutav. Kui palju annab tegelikult öelda ilma sõnadeta ning kui hästi me sellest aru saame? Mitteverbaalne suhtlus on meis kõigis olemas, lihtsalt mõtted ja sõnad on selle igapäevaselt ära vallutanud. See juurikas on aga kõigis ja pagan see on oma lihtsuses hämmastavalt tugev.

Mängu dünaamika oli selge ja lihtne - igal osalejal oli oma nö sõber keda toetada ja oma nö vaenlane keda kiusata. Teiste osalejatega võis suhelda nii nagu tahtsid. Mitmed mängus osalejad jõudsid aga lõpuks samale arusaamisele - väga raske on kedagi kiusata, kui ta naeratab ja kallistab sind või paneb teki õlgadele ja hoiab. Kes lööb see armastab, eksole. Või nagu üks osaleja lõpuringis Chalice'i laulu sõnu tsiteeris "Viha sünnitab viha, suudle vaenlast - See on abort".  Nii on.

Väga lihtne oleks seda mõtet laiendada aktuaalsetele teemadele, aga ma ei tee seda - eks igaüks mõtle ja tunne ise.

My Friends Will Know

I wanted to call this piece "Scenes about sex, connection and life", but decieded that it was giving too much away and was too straightforward. Also, most of my fiends are not surprised if I talk about these topics, some even expect it. So here you have it - random scenes in random order from my life about sex, connection and life.

*

It was about 7 or so years ago when I had to check a work thing while visiting a friend and asked to use his computer for it. He gladly helped me out. However I was surprised (even shoked) to notice that he had several porn sites stored in the browser bookmarks toolbar. Well in a way it made sense. You bookmark the sites that you visit and he was single man with a libido of Austin Powers.

I was not shoked because he watched porn. I was shoked because he had stored his visits and made it more easy, more at hand (pun intended).

Let me clarify. At that time sex for me was something that happened mostly in the dark and so did watching porn, both were something to hide (all men should know how to delete browser history). I had had a few partners, but I had not yet found the beast within - to be honest I even thought I was not really so sexual (and I also thought I was an introvert, boy are we wrong sometimes).

Last summer I had a coffee with the same friend and we talked about how the quality of porn had gone down or that maybe we had just grown up. 

That's life and friendship for you.

*

Finding your passion is a journey (goes with all kinds of passion). 

Mine started with a failed one night stand (if you need to drink 5 hours to get into the mood, then are you sure you really want this?). I still remember the feeling I had in the morning after. My life was a total mess. I had tried to find some comfort in passion and shared physical experience, but as it turned out: drinking might work well for the mood, but it does not go well with your bodily functions. 

Now I was mentally even in worse place than before. Everything was just merde (pardon my french).

So I went into a bookstore, to find something to read - to find something to escape into. I tried to numb my feelings, my deep dissapointment in the world and life itself.

I came out with a book called "Why is sex fun?". I deep dived into the book and the more I read, the more I understood how messed up we humans actually are compared to other spieces when it comes to the 'Oh, so natural and biologically programmed' thing called sex. 

Like it or not, lads and lasses, but we all are kinky as hell. Intercourse while preventing getting children? Only bonobos might understand it, maybe ... and they are using sex for allmost everything. Most animals would find our sexual habits just disgusting.

[On a sidenote: there is a theory that the big size of the human male genitalia  - gorillas have way smaller ones and get the job done just as well - is like a biologically designed disability. Like some male birds have tall tail feathers to attract females, so tall that they cannot fly properly. So the idea behind it is: "Check this out ladies! I have this huge disability! It gets on my way all the time, but as you see I am still alive. So I must be really great it staying alive as my disability does not make it easy. Lets make some offspring together!"]

*

A friend recently told me that according to Freud the two biggest topics in a persons life are death and sex and that I am a perfect example of that. True, these are the two topics I am really curious about (never mix them together!). The third topic I am really curious about is humor - it fits in well. These are also the topics that connect us all as humans.

I have some friends who can find an alternate (sexual) meaning in almost everything I say. True, I have cracked a lot of sex related jokes and some thoughts still come to me automatically. However it seems that I even do not have to put an effort into it (if you know what I mean) and lets be honest, the best jokes are the ones that come unintentionally (thats what she said).

*

I opened my eyes only to see how the spring sun gently played in the room and on the tender curves of the person sleeping next to me. We had slept only a few hours, max, however I did not feel tired. I felt the endorphins running through my body. There was sense of connection and gratitude. True, I was seeing several intimate friends (I do not like the term fuckbuddies) at that time - there was a date set up with another one for the next evening - but what we all were looking for was connection. Pure human connection, mainly physical, but if there was some mental connection aswell, there was nothing wrong with it. There were no strings attached, that was what we did and boy we were good at it. I woke her up gently and we had another round in the morning sun, before going to work.

[before you judge me, I did not play dirty. All intimate friends knew how many others I was seeing, protection was always used and there was full respect from all sides.]

*

Last year I read several books about sexuality, written by sex therapists. While the theory goes that sex is there to connect us, it seems that it also dissconnects us.

We have messed it up (like so many other things. All hail the human creativity of messing things up!). 

It is not a rule, but a lot of relationship problems are caused by sex. 

Classically men need pysical connection before they can share their thoughts and feelings, to realy open up, to talk with the partner. Women need the talking, sharing, being open etc so they would be interested in sex at all. You see the problem? I don't know if this is caused by the nature or nurture (there are different theories on that), but according to my humble opinion this is just pure evil. 

Not only are we humans, we are also animals. We have physical needs and mental needs and if there is deficiency in one of them, it will affect other areas. So just imagine being in a relationship while you cannot connect properly to your partner (she) as you are sexually frustrated. The only cure to it is to connect with partner so she would be interested in having sex as you need sex to be able to connect. Conspiracy theorists, is this something you can crack?

*

I felt how all my opinions about myself started to crumble.

True, I was seeing many girls. Not dating as such, but ... well. By the standards of many men I should have felt lucky and I did. I felt lucky that several girls saw something in me that I did not see. I felt as if they wanted my company out of pity for me and it was my job to make their time worthwhile. Why me? There was nothing special about me. While I did enjoy the company I also felt kind of a duty: duty to be in shape, duty to perform, duty to bring my guest as high as I could. To give something back for choosing me.

I am sure most of these girls would slap me after reading this and so would the person I am right now. Fortunatelly some of them slapped me then. Not so much pysically, but mentally. 

I remeber being awake and thinking about what had been said.

I had beaten (mostly) depression just some time ago, but my self image was still the same - I felt basically still a worthless piece of merde (pardon my french) wasting valuable space on the planet.

It was hard to digest but I started to see myself from another angle. 

From the angle of freedom, playfullness and sexuality.

*

I sometimes like to read bogs and there is also a sex blog I like to keep an eye on (never on a work computer). While there is so much nonsence around us, it talks about reality. I just like the honesty of it all. It is about relationships and intimancy without any make up - real and naked.

A few years ago I gave a lecture in Tartu and missed the last "normal" bus coming back to Tallinn. As I still had to work the next day I took the small night bus with highly overpriced tickets and small amount of seats. I sat down and as I did not want to fell asleep yet, I started reading the mentioned sex blog on my mobile. Someone sat next to me - it was only expected, the bus was small and fully filled up. 

After a few minutes of reading about sex, relationships and overall kinkyness I raised my eyes. Well, thats nice, the person sitting next to me was a nun.

*

I was home alone and crying - something that was really hard to do (and still is), but it was just a difficult topic to handle.

I had beaten depression (hopefully) and I had opened myself up for being really intimate and honest. However this meant that I had to accept what had been previously. I had worked on my thougths and thinking patterns in therapy several times, but I had not re-evaluated my memories from the new viewpoint. I had new experiences that changed everything.

I was doing the re-evaluation now, and it was hard to accept.

I had a really good female friend when I was a depressed teenager. A fried who was ready to listen, who was there, who was free and creative. During a year or so we had long discussions about meaning of life and pain. Only now did I understand that she had had a crush on me and all I did was talk about death. I just did not see it then. I did not see her like that. I was in deep darkness. And darkness was all I could share with her.

I understood it all now. It was about 10 years too late. 

There are no words to describe this feeling. 

"I am so sorry," does not even get close.

*

It was just good timing. I would not have believed it a few years ago, but now my life was different and I had had more experience in that topic. 

We had lecture about Gestalt therapy and were discussing the main emotions humans have. Playfullness and sexuality were put in the same box. I fully agreed.

*

I read the sex blog and discovered a site that was a thin line between art and porn.  It was called Beautiful Agony. It was a interesting concept.

"Beautiful Agony began as a multimedia experiment, to test a hypothesis that eroticism in human imagery rests not in naked flesh and sexual illustration, but engagement with the face. We wondered whether film of a genuine, unscripted, natural orgasm - showing only the face - could succeed where the most visceral mainstream pornography fails, and that is, to actually turn us on."

I read their idea, checked the free videos they had available and had to admit - it was the first sex related site ever where I felt I would be willing to pay for it. 

How silly it sounds in a way - just a video clip of someones face while they are having a real orgasm. All homemade. 

However there was so much intimacy, vulnerability and connection there. Just in the face. No need for nakedness or explicit close-ups of perfectly trimmed and coloured genitalia.

Later I showed the page to my girlfried and we watched a video together. 

She did not share my enthusiasm.

*

We were sitting in a small tavern, drinking coffee and talking about sex. We had been friends since I was eleven or so - I once even had a crush on her older sister - however this was the first time we touched these topics. True, we were doing it in our native language, hoping that no-one around us understands it. And if they did understand it, well maybe they could learn from it at least. 

It gave a new human connection to this long term friendship we had. It was about sharing.

*

We had been together only a few days. She had a sense of humor, the teasing and playfullness, her arms were experienced with touching. 

I had no idea where this was going, but it was fun. However I felt that something was still missing. I had not seen her true kinkyness yet (there had been verbal kinkyness, but not physical) - I was sure that everyone had one. Maybe it was hidden, but it was there.

Well you cannot force it, but you can lead the way.

Why go on a date if you can go to a sexshop together?

She did not protest, that was a good sign at least.

*

"And there is no gender or future in our language," I explain to an actor from France. 

He seems surprised.

"If I listen to you talk in Estonian, I do hear a lot of 'sex' and 'cock's' all the time," he remarks. 

Strangely enough I have to agree with it. Though, it is a funny thought that the language that inspired Tolkien to create the Elven language can sometimes sound so dirty.

*

And this is the unexpected ending (pun intended).

On a decade long relationship

It was the 31st of May 2006 and I was going to one of my biggest job interviews so far. I had been living and studying in Tallinn for a year and a half and felt that owning my own regular income was something that I really wanted. I wanted and needed more freedom in my life. Yes, having a job meant more freedom for me - I would not be living on my parents or scholarship money.  Also the summer was coming and I had no big plans for it.

I was sitting and waiting behind the door with other candidates. There were four of us, it was a group interview. There were a lot of people rushing by and doing what they had to do to keep the new startup company working.

I had already made my first friend in there - a local wiener dog called Toby. I remember that I was playing with him to calm my nerves. True, I had prepared myself a lot for it but I was still nervous.

I remember only little about the interview itself. I can call out a few faces and I remember that a fellow-candidate talked a lot about how he liked swimming and wanted to continue swimming (I am not making this up. Even then I thought how much out of context this was. Dude, if you want to get a job, don't talk about how much you like to swim, unless you apply for a lifeguard position). I knew already then that what they were looking for was not only the skills, but also the attitude - how you as a person would fit into the group.

They sent me (and I assume that to other candidates as well) a test task the next day. There were four scenarios, one of them was about explaining technical details to an old person. (No, I don't remember it. I found the email in my mailbox while writing this text).

Then there was the waiting. The long waiting for a reply. I really do remember the waiting and I also remember giving up on the waiting.

On 26th of June they finally replied and said yes, I was accepted to the company. 

Little did I know, when I started this journey, how long it was going to be. 

 

This Friday, 16.10.2015 is my last day in this company. It has been nine and a half years - almost a decade. It is one of the longest relationships I have ever had in my life. I have changed a lot during that time and so has the company. 

If you did not figure it out yet, the company that I am talking about is Skype. I started working there in summer 2006 as a Customer Support Person - English Language.

Here is a video about Skype Tallinn office in late 2006, you can also see the dog Toby running around there.

However, it is not the office where I had the interview or where I started working in the first place. When I had the interview the office was located in a section of the Tallinn Cybernetics House. My first workday was also the grad opening of a new small temporary office for a few teams (support included).

There were maybe 15 or so people in total doing all the customer support at that time. We got emails from customers and we replied to them as well as we could. If you did not know the answer you googled it or asked from colleagues. That was it - no first, second, third level of support with escalations and ping pong. It was plain and simple. There was a quick training about internal tools and processes and then you sat in front of a computer with a more experienced colleague who helped you out if needed. I do not remember the first email that I replied to, but I still remember the coaching part. We analyzed the problem together and before I replied my more experienced colleague said: "And now think like this: Dear Maria (assuming Maria was the name of the customer), how can I help you today?"  

It was plain and simple and I still think that this sentence should be behind every customer interaction. The willingness to help, the intention should in my opinion be more important than anything else. If you really, truly want to help, you will find a solution.

The attitude of the company was plain and simple as well. The contract said that you had to work 8 hours per day - you could choose how, when and where (this was applicable only when you had a laptop. I didn't at the beginning) you did the 8 hours. It was the flexibility I needed so I could continue with my studies at the university. Also there were a few times when I could not sleep in the night, walked into the office (the temporary office was not far away - the trolleys  were not working during the night), worked a few hours and walked back home to sleep. Truth to be told, there were also people who sometimes slept in the office and time to time overtime was needed to reply to all of the customer requests so we stayed there for longer hours.

As context, it was the year where the Skype user community reached the first 100 million and the Skype 3.0 for Windows and Skype 2.0 for Mac were released. There were no ideas for Skype on mobile or even for Skype on Smart-TV. The smartphone revolution was still to come and the world had not even seen an iPhone.

When I write this text, the latest Skype for Windows is 7.1 and about 40% of all the international calls are currently done over Skype. A lot has changed. Maybe you have even seen a red Skype logo that was used in the early days? It was blue when I started, but several of the back-end tools still featured the old red one.

This much about Skype at these days, but what about me? Well I had a hipster - rocker thing going on at that time; I had no idea who I was, even less who I wanted to be, I would even say that I was quite an introvert and kind-of nerd at that time.

Here is a picture of my first Skype badge (with name turned into blue blur) - a set of sunglasses and a wig and anyone could theoretically use it, but only theoretically. The company was small at these times. You knew most of the people in the office and we even had some Skype group chats that included most of the office - these were used for serious topics, but also for sharing bad jokes.

It was like a big family. We knew each other, we celebrated birthdays and other events together, we had random parties with colleagues. The spirits were part of the company spirit (you see what I did there?). There was even a sauna and a fun room in the new office (the one in the video) that were used for internal parties. I remember several times when I had some extra work stuff to do late in the evening, went to the office to do it and there arrived at a random party. There was one specific incident that I remember where I had to fast solve a payment case late in the evening (had to be in the office network for that) and while I was working there a few fellow skypers went by with a box of beer and gave a few to me as well - feeling sorry for me.

We worked hard and we partied hard. We had a feeling of connectedness.

* The emoticon (poolparty) is there to celebrate one of the really wild parties. The emoticon (heidy) is for one of the Skypers (who was like a squirrel ... in a good way) and there is a emoticon (toivo) that even has Toby included. Later some other skypers were also included in the hidden emoticons :)

What has changed?

 

I would say that almost everything. All though if you search for the biggest news of 2006 and compare it with 2015, it might look as if the global issues are still the same or really similar. (human nature is human nature and big headlines are big headlines).

The company started to change. While it was easy to solve the customer issues in the beginning - you just went to the right developer if needed and had a talk with him (it was your call to decide if the issue was big enough or not) - as the company grew bigger it was only logical that internal processes were set up for these kinds of needs. We went from free spirit and personal judgement to numbers, but it made sense if you count in the amount of employees and customers.

It was time to grow up and embrace the changes that came with it. However, I feel that something valuable got lost as well.

Some time ago I had a meeting about increasing the team spirit in one of the offsite teams and it was mentioned that having events together outside of the work time would have a positive effect (like drinking together in a pub or having a hobby together). It was then when I thought back to the early days of Skype. We had a common identity and team spirit. We wanted to change the world ... and we did. However, with the increase of people, it all slowly started to change and diminish. The newcomers did not have the same feeling or history as we oldies had. It was only natural - the group dynamics change when the group changes.

A month or so ago I bumped into a person in supermarket. A person who had worked in the company in the early days. We had not seen each other for years, but we remembered each other. We had not worked together too much, but we had had the shared experience. We had a short but really heartwarming and friendly conversation.

There  are not too many people left from the early days in the company - a lot have left. We are bigger and therefore there's more paperwork and more policies. I don't say it is worse or better, all I am saying is that it is very different compared to the beginning.

I am also different. A lot has changed in my life with this decade. I have grown a lot as a person (I hope so at least). There have been too many major events in my life to list all of them down, however here are some: took a cat, almost faced death, started and finished a bachelors degree, started with improv theater, bought an apartment.

Now this journey, this step in my life is ending as well. This writing is here to look back and write down some memories, to say Thank You to everyone I had the pleasure to work with and also a Thank You to everyone else who was part of this journey in whatever way. 

There were ups and downs in the company and also in my life, but next to that there were a lot of really great and amazing people.

And as I am the last one left in the customer support area (true, I am way higher than in the beginning, but still within the support section) from the original team that I started with, I will turn off the lights tomorrow when I leave, for all of you.

Thank you!

(this text is just my personal opinion and my personal memories that might not be fully accurate. All data used is from internet.)

On boredom and doing stuff

"Many people feel that their lives are empty when in fact they are merely bored and blocked from doing what would eliminate their boredom. Boredom is, though, a condition that can be rather easily tackled, so let us turn to its remedy. 

In the experiment on concentration we saw that boredom results when deliberate attention is paid to something uninteresting and resolutely withheld from what would fire one’s interest and allow spontaneous formation of the figure/ground. Nature’s remedy is fatigue, the tendency to fall asleep or go into a trance where, once the deliberateness is relaxed, spontaneous interests can come to the fore as fantasies. If you will accept this as a natural process instead of fighting it, you can use the fantasies as a means of recognizing what it is that you would like to be doing. 

This is very simple when you are alone. Just close your eyes and permit a bit of dreaming. This will frequently precipitate a clear notion of what you want to do. In the company of others — where there are considerations of duty, keeping up appearances, trying not to hurt people’s feelings, fooling the boss, and so on — the situation is harder to handle. Even so, to admit to yourself that you are not interested may help you to find points of interest, if you cannot escape. 
But situations that chronically bore you, you must either modify or abandon."

Perls, Frederick S. ; Hefferline, Ralph; Goodman, Paul (2011-05-19). Gestalt Therapy: Excitement and Growth in the Human Personality (pp. 347-348). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.

That explains well why I write the best when I am tired or sick. I have no deliberateness then, I just do what comes naturally. I just let it flow as it all wants to flow.

Cheers!

The Silence

The last show on Tilt started with a lecture that was held by a professor of the University of Tallinn. After the lecture, the actors started with the play - taking inspiration from it (format The Wunderkammer by Do Not Adjust Your Stage).

During the lecture however I noticed how different the attitude on the stage was. I am not saying that the lecture was bad. Not at all. What I am saying is that there were nuances there that I do not see with the improvisers.

I have provided lectures myself at work and at school, years ago. I remember how scary it was to stand on the stage alone. Hell with it, I have even tried stand-up and it was even scarier.

The silence of people staring at you and waiting you to mess up (at least that was how I felt it) making you tremble on the spot and killing your nerves.

I am not sure if I can really do it alone on stage at the moment (should practice that), but when I am there with a group, I enjoy the silence. The silence means that the audience is listening. It means the audience is waiting. It means that they are engaged. The longer the silence the better the  release of the waiting tension. All you have to do is accept and own the silence.

True, there are also improvisers who do not like the silence and who do not use it on stage - filling in every empty spot they could find with a joke or pun. It is fun, true that, but it will never ever engage audience in the story. They will laugh but they will not care about the characters. It is just fun.

Only with silence and being in the present can you create a tension needed for human connection. Silence and slow pace gives us time to feel (well maybe some people have faster feelings, but I need time for them), it gives us time to connect and reflect.



As we sometimes fill in the stage to prevent the uncomfortable feeling of tension raising, we do the same in our lives. It is easier to check your mobile phone or listen to music than to really fully be in a situation that is not too interesting or pleasant. I used to have a wrist watch that I always checked when I was feeling uncomfortable as if knowing the time gave me more power over the situation.
However there is no growth like that, all you do is to avoid the reality.

I sometimes also feel that people talk too much.

We have small talk, big talk and ... well ... medium talk I guess. We fill our lives with never ending flow of words. The irony is that while we talk a lot, we still do not say out the things that we really want to say out - we still do not say the things we feel, the things that really matter.

I remember that Pratchett once talked about how he was most connected with his father when his father got a diagnose and had up to a year to live. If the time is sacred you will use it wisely. However not all of us get advance notice of death.
The understanding that people will perish at some moment and so will we should make us more connected. However, it is a heavy burden to bare. It makes life so much more painful but also more connected, more human.

These things are uncomfortable, just as the silence, but without them, there would be no meaning for anything else.

Light needs darkness, flow of words needs silence, activity needs boredom.

Tribute to Tilt Three

It is difficult, almost impossible, to describe all the feelings you have after an improv festival.
I have participated in a few - FiiF and Slapdash - and they were just ...

Well it is so hard to describe it that it is just better to say that after this specific FiiF (that I participated in 3 years ago) we came back home and created the first Tilt festival here to share this feeling.

This weekend we had the third Tilt and while I did not help out so much with the organizing this time, I was still helping out as much as I could.

The workshops, the performances, the people ... it all was just amazing.

Yesterday we had late breakfast with some of the performers (read: my extended family) who were still in Tallinn and for several times I noticed that I was not talking but just looking at this experience. Looking how people from different countries shared the laughs, experiences and hugs. How they had just done something together and while it was all coming to an end, they took all they could from it. And I found myself thinking that this was worth it. Sure there was pain included as well. The pain of saying goodbye for example. But there was also the gratitude for the shared experience.

Several performers looked as if they had just had sex: tired, happy, connected and grateful. This is what several days of improv does to you. It was something we all shared together.

It will take some time to get used to the normal life again (Estonian with emotions ... what is this creature?).

Thank you from the bottom of my heart!
Mulţumesc!
Kiitoksia oikein paljon!
Спасибо!
Liels paldies!
Mille fois merci! 
Aitäh!


I love you and I will miss you.



[This song somehow explains the feeling of fun and sadness I have at the moment]

See lugu

Ma kujutan ette kuidas see mängiks kellegi ärasaatmis peol (kas kergemakujuline või raskemakujuline ärasaatmine). Lihtsalt nii ilus ja samas ka kuidagi hell ja kurb ja nostalgiline ...
oeh, olen selle lummuses.

Appi, mu laps tegeleb larbiga!

(Versioon 2, Heidi Westerlund’i samanimelisest kirjutisest inspireeritud larbi seletus. Toimetatud rollimängu kogukonna poolt )

Mis on larp?

Larp ehk päris elus rollimäng põhineb rolli sisseelamisel - igale mängijale antakse tegelane, kellena ta peaks esinema kogu mänguaja: mõtlema, nagu tema mõtleks, käituma, nagu tema käituks. Mõte on peaaegu sama kui improvisatsiooniteatritel, ainult et publikut ei ole. Teisalt on päriselus rollimängimine mäng. Samal moel, nagu lapsed elavad kodu-mängus sisse ema, isa ja lapse rollidesse, ollakse ka selles mängus väljamõeldud tegelased.

Aga mida laps siis larbil täpselt teeb?

See oleneb mängust ja mängumaailmast. Leidub mänge mis on inspireeritud J. R. R. Tolkieni “Sõrmuste isanda” raamatutest; leidub mänge, mille tegevust toimub väljamõeldud postapokalüptilises (tuumasõjajärgses) maailmas; leidub mänge mis toimuvad tänapäeval. Mänge on väga palju ja väga erinevaid. Ka mängude sisu võib olla väga erinev. Leidub nii lahingmänge (näiteks Jüriöö ülestõus, kus toimuvad suured avamaalahingud erinevate leeride vahel), olustikumänge (näiteks postapokalüptilise maailma igapäevaelu. Ka taaskehastajate elu viikingiaegses külas võib nimetada olustikumänguks), kui ka näiteks poliitilise alatooniga mänge (Baltic Warriors, mille sisuks oli keskkonnakaitse ja Läänemere reostatus). Tegevus oleneb peamiselt mängumaailmast ja mängu temaatikast, aga põhiline on üldiselt teistega suhtlemine ja probleemide lahendamine, olgu selleks siis võit orkiarmee üle või otsustamine, kas Läänemerd reostava tehase ehitamine on riigi jaoks sealt teenitavat tulu väärt. Kedagi ei sunnita tegema midagi, mis talle ei meeldi (välja arvatud enda järel koristamine).

Lahing? On see ikka turvaline?

Larp on ikkagi mäng ning mängu jaoks on loodud võimalikult turvaline keskkond – selle määravad ära mängureeglid ning seda aitavad kindlustada mängujuhid. Lahingmängudes kasutatakse enamasti pehmeid mõõgaimitatsioone ning ka kilbiservad peavad olema pehmendatud (mängujuhid kontrollivad seda tõsiselt ning relvi, mis tunduvad liiga ohtlikud, lahingusse ei lubata). Tõsi, ka nii võib saada mõne sinika, kuid mängus ikka juhtub. Suuremate madinate puhul (näiteks Jüriöö ülestõus) on igaks juhuks kohal ka meedikud, kes saavad vajadusel esmaabi anda. Tulirelvadena kasutatakse osades mängudes nerf püstoleid, mis tulistavad samamoodi pehmeid torusid. Kui mängul on kasutusel airsoft relvad (relvaimitatsioonid, mis õhusurvega lasevad väikeseid plastik-kuule), on kõigil mängijatel kohustuslik kogu aeg kanda kaitseprille. Sellistel mängudel on enamasti ka vanusepiirang.

Lisaks sellele turvalisusele on mängudes alati kasutusel ka STOPP reegel. Kui mängija tunneb, et tema või mõni kaasmängija on päriselt ohus (näiteks tuli astmahoog peale) saab hüüda STOPP. Selle peale jäetakse mäng turvalisuse huvides seisma, mängujuhid aitavad mängija hädast välja ning siis lastakse mäng uuesti käima. See on universaalne reegel, mis käib kaasas iga larbiga.

Füüsiliselt on see siis turvaline, aga kuidas see mõjub lapse psühholoogiale?
Huvitav, et keegi ei mõtle selle küsimuse peale, kui lapsed mängivad näiteks politseinikku ja pätti. Miks? Sest kõik saavad aru, et see on mäng ning läbi selle mängu lustitakse ja õpitakse maailma. Larp on samasugune mäng.

Lugeda õpikust mõnest ajalooliselt lahingust võib olla huvitav. Samas kui sa seisad koos kahekümne kaaslasega keset lahinguvälja, mõõk ja kilp käes, kiiver peas, turvis seljas ning higi voolamas nii lisaraskusest (turvised pole mitte kerged) kui ka lahingust, mis just käimas oli, annab see sulle parema arusaamise, milline võis elu tollel ajal olla. Tõsi, seegi arusaam ei pruugi olla perfektne, kuid kindlasti ehedam kui õpikust saadud tarkus ning vast jääb ka paremini meelde. Mitte ainult ei laienda see osaleja maailmavaadet, vaid ka tema arusaamist iseendast. Tihti lasevad rollid olla olukordades, milleks päris elus võimalust ei ole, või tegeleda teemadega, millega päriselus ei tahakski väga tegeleda (tuumasõja järgses maailmas elamine võib olla väga raske, samas pärast sellist mängu muutub kindlasti mängija perspektiiv pärismaailmast). Seega on võimalik avastada enda poolusi, millega enne pole kokku puutunud ning miks mitte tuua neid üle ka igapäevaellu.

Tõsi, eks ka siin on omad ohud. Mida rohkem ja tugevamini sa mängul oma rollis oled, seda rohkem sa inimesena arened ja tugevama kogemuse saad. Samas need tunded mida sa mängul tunned, peaksid jääma siiski rolli külge ning mitte sinuga kaasa tulema. Vahel aga tahab tugev rollis kogetud emotsioon mängijaga päris ellu kaasa tulla.

Selle nähtuse, mis esineb ka tavalistel teatrinäitlejatel ning võib samahästi ette tulla ka teatriringis, nimetus on larbis bleed (vahel kasutatakse Eesti keelset väljendit “sild”) ning viimastel aastatel on sellele ka Eesti kogukonnas suur tähelepanu pööratud (tõsi, leidub kogenud mängijaid kellel pole seda kunagi olnud). Tegemist on olukorraga, kus rolli ja seda mängiva inimese vahel olev piir ähmastub mängul kogetud tugeva emotsiooni tõttu. (Selle põhjus on lihtne: inimese aju osa, mis tegeleb emotsioonidega ei tee tegelikult vahet, mis on päriselt ja mis on näitemäng). Sama juhtub ka näiteks siis kui teatrilaval sügavalt armunuid mängivad näitlejad suudavad üksteisesse ka päriselt ära armuda. See oht on alati olemas kui tegeleda rollimängu või näitlemisega.

Kui laps (või täiskasvanu) peale mängu endiselt tunneb rollile kuuluvaid tundeid, on tarvilik rõhutada rolli ja tema erinevusele ning sellele kuidas mängul kogetu õpetab teda inimesena. Soovituslik on panna kirja larbil juhtunu rollipõhiselt ja Tema vormis (Mitte Mina tegin/mõtlesin seda vaid minu roll tegi/mõtles seda) Lisaks tasub rääkida teistega, kes mängul osalesid ning arutada mängu kõrvaltvaataja pilgu läbi.

Nagu öeldud on bleed larbis suhteliselt harv nähtus, kuid sellest tasub olla teadlik. Kui lapsel on niigi raskusi mängu- ja pärismaailma eristamisega, ei ole larp soovitatav.

Ma ei ole ikka päris kindel, mis kasu kogu sellel tegevusel on?

Larpi võib vaadata kui kogemusepõhist õpet ning hetkel on Taanis isegi üks kool, kus kogu (!) õpe toimub läbi rollimängude. Kuidas see toimib? Lihtne. Selleks, et sa saaksid mängida Occupy Wall Street põhist rollimängu, on sul tarvis aru saada majandusest ja finantssektorist ning miks üldse selline liikumine tekkis. Selleks, et mängida midagi muinasajal, on sul tarvis uurida muinasaega. See on õpe läbi lustliku tegevuse ja siira huvi.

Samuti võivad paraneda käsitööoskused. Valmistudes mänguks ning valmistades endale varustust, võib õppida nii mõndagi uut. Leidub omajagu rollimängijaid Eestiski, kes on ise endale teinud näiteks rõngassärgi (see võib võtta mitu kuud nokitsemist) või kes tänu rollimängudel käimisele on katsetanud nahatöö ja sepistamisega. Kõiki larbist inspireeritud või tingitud tegevusi on raske ette lugeda.

Tundub isegi huvitav, aga kuidas kogu see asi käib?

Kui sa loed seda teksti, on sinuni arvatavasti juba jõudnud mõni mängukutse. Ennast mängule registreerides küsitakse enamasti, millist tegelast tahetakse mängida, millist mitte mingil juhul (ja isegi kui ei küsita, tasuks ikkagi öelda). Sellega püütakse anda kõigile meelepärane tegelaskuju. Suunitluselt täiskasvanutele mõeldud mängudel on kehtestatud vanusepiirang ja ka ilma vanusepiiranguteta mängudel antakse noortele mängijatele üldiselt nendeealised tegelaskujud.

Mängu korraldajaid kutsutakse mängujuhtideks (Ingliskeelne termin on gamemaster ehk lühendatult GM) Nemad kirjutavad tegelased, mõtlevad välja tegevusliinid, otsivad mängukoha. Samas ei vastuta nad otseselt mängijate eest. Mõned lasevad täita isegi erilised vastutusest vabastamise lepingud. Seega on iga alaealise mängija vanema otsustada, kas ta tahab oma last larpidele lasta või mitte. Juba enne loa andmist võivad vanemad koos lapsega tutvuda mängu koduleheküljega või reeglitega. Üldiselt peaksid need selgitama, mida arutluse all olev mäng endast kujutab.

Kindlasti vajab laps oma harrastuses ka abi. Ise riiete valmistamine, mängupaigale saamine ja kõik praktilised tööd võivad tekitada palju peavalu. Vahel on võimalik mängu jaoks riideid ja/või varustust laenata mõne kogenud mängija käest – kindlasti tasub küsida, äkki seisab kellegil mõni hilp kapinurgas tühja. Reeglina on igasugune abi enam kui teretulnud ning alati võib minna ka ise larpi proovima, mängudel vanuse ülempiiri üldiselt ei ole ning üle neljakümneseid larpareid on Eestis rohkem kui kahel käel sõrmi.

Aga kust ma lisainfot leian?

Lisainfo saamiseks võib alati sirvida Dragon.ee rollimänguportaali, mis sisaldab tutvustavaid ja abistavaid artikleid-materjale, ning külastada sealsamas asuvat foorumit, kus kogenud rollimängijad on meeleldi valmis tekkinud küsimustele vastama. Foorumisse tulevad ka tulevase mängu kuulutused, registreerimisinfo ja mängujärgsed muljed.

Lisaks on olemas ka avatud grupp Facebookis - Eesti Rollimängijad, kust võib alati nõu küsida.