“Kes teist arvab, et nõusoleku küsimine pole seksikas? Äkki olete te vägistajad?”

Ka Eestis käinud püstijalakoomikul Jimmy Carr’il tuli paar nädalat tagasi välja uus Netflix’i show Natural Born Killer ja kui aus olla siis see üllatas mind. Ma ei oodanud, et rõvedate, piiripealsete ja isegi piire ületavate naljadega tuntuks saanud koomik hakkab laval rääkima nõusolekust, vägistamisest, abordist ja sellest, millal on mõistlik võtta oma peenis välja. 

No olgu, tegelikult võis seda ju tema puhul oodata. Mis oli ootamatu oli see kuidas ta kõigest sellest rääkis. Ta haris publikut, tegi asjad puust ja punaseks ja samas naljakaks. Jah, ületades vahel piire, nagu tal see kombeks on, kuid ometi oli seal väga vajalik ja ootamatu õpetlik sisu. Eriti just viimased 15 minutit showst, kus publik oli juba üles soojendatud.

See oli esimene kord minu elus, kui avaliku püstijalakomöödia lindistuse vaatamine pani mind pikemaks ajaks mõtlema. Bo Burnham sai sellega hakkama oma viimase Netflix’i showga Inside, kus ta koroona epideemia ajal tegi üksinda oma kodus nalja, kuid seal puudus publik.
Just Carri etteaste publiku reaktsioon oli see, mis jäi mul kuidagi sisse kriipima: mitmes kohas plaksutasid ja naersid peamiselt naised.

Miks oli see üllatav?
Kes Jimmy Carr’i eelnevat loomingut tunnevad oskavad ehk minuga siinkohas samastuda. Tema forte on kiired naljad, mis on ootamatu pöördega. Väga tihti on need äärmiselt rõvedad, ebaeetilised või isegi kriminaalsete alatoonidega (näit lapsepilastamine). See on tema teadlik ja valitud stiil. Jah, kõik koomikud kirjutavad vahel nalju, mis lähevad kohutavalt üle piiri, kuid sellele järgneb valik, kas nad panevad selle lavale või mitte. Carr on teinud teadliku valiku jalutada teiselpool meile vastuvõetavate asjade piiri ja seal lustlikult vilet lasta ning on teinud seda juba aastaid.
Ta lahmib kõigile, kaasaarvatud publikule, ja teeb seda rajult. Kuid seekord võttis ta ette ka sotsiaalse mädapaise ja pitsitas seda ning seda oli hädasti tarvis.
Näiteks õpetab ta ühele mehehakatisest publikuliikmele: “Ei on alati Ei, kuid Jah pole alati Jah. Lihtne reegel - kui naine ütleb Jah, kuid on rohkem pinges kui sinu peenis … ära seksi temaga.”
Rõve? Jah, kuid samas õpetlik.

Tihti seostatakse labaseid nalju inimestega, kes pole just väga asjalikud - noh nagu suured lapsed. Jimmy Carr on aga väga arukas ja töökas inimene. Kui töökas? Tal on keskmiselt 300 esinemist aastas ja seda üle terve maailma. Kui arukas? Soovitan vaadata tema kahte vestlust Diary of a CEO podcast’is. Mõlemad on mõnusad ja ka väga üllatavad, kui te tunnete vaid tema maski lava pealt. Laval on tal karakter - see on vaid osa temast.

Kas tal on peas kõik korras? Kes teab, kuid ta funktsioneerib ja nüüd natuke vanemas eas ja peale isaks saamist on lisanud oma huumorile ka sotsiaalse ja õpetliku aspekti ning see on kohutavalt tore.
Ma ei saa öelda, et Billy Connolly huumor oleks väga minu maitse, kuid see kuidas ta juba kogenud hallipäise koomikuna laval lugusid rääkis, oli naljakas ja südantsoojendav. Ka George Carlin tegi oma parima kraami peale eluaeg treenimist ja harjutamist.
Mulle tundub, et ka Jimmy Carr on võtnud oma viimase showga uue suuna ja see on väga tore.
On asju, millest peab rääkima ja kui sa oskad seda teha nii, et publik naerab, kuid saab samal ajal ka targemaks, on see igati teretulnud.

Nälg

Ühel päeval jõudis hõim uuele maale.

Siin polnud nii palju vilju, mida puu otsast korjata ega ka taimi mida otse suhu pista, kuid see maa oli tühi teistest hõimudest. Ning olgugi, et metsad olid tihedad, täis võõraid loomi ning maa ise lage, pakkumata mägesid või künkaid varjuks, otsustasid nad selle oma maaks teha.

Ilm oli jahedam kui see millega nad harjunud olid, kuid päevad ei paistnud kunagi mööduvat. Nii said nad nii ööl kui päeval kõhtu täita ning sugu teha, et neid saaks veelgi rohkem ning maa saaks neid täis.

Ühel päeval, kui osa hõimust pimedas laanes hulkus, kuulsid nad sõnu, mis tulid metsast endast.

„See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“

Kes seda kuulis värises hirmust.

Kiirelt jooksid nad pealiku juurde.

Too kuulas nad ära, siis naeris. „Külma ja vihma olme me ennegi kohanud. Ehitame pilliroost endale majad, ei see siis meile liiga teha saa. Hundid lööme kaigastega maha. Kui pimedus tuleb laulame ja tantsime valguse ja päikese auks, see hoiab meid soojana.“

Ning kui ilm läks krõbedamaks lõikasid nad pilliroogu ning ehitasid sellest endale kojad, mille sees varjus olla ja varusid kaikaid, millega end huntide vastu kaitsta.

Kui esimene külm saabus tantsisid ja laulsid nad igavesest päikesest ning olgugi, et väljas oli pakane, olid nende südamed soojad.

Järgmisel päeval oli aga külm veel suurem. Pakane praksus ja hundid ulgusid nende kodade ümber. Hõim tantsis ja laulis soojast päikesest ning kui mõni hunt kippus kotta tungima lõid nad tolle maha, kuid juba segas tühi kõht nende tantsu ja laulu ning isegi kui päeval oli liigutades soe, hakkas öösel külm.

Kolmandal päeval tõusis tormituul, mis puhkus ümber nende kojad ning kogu hõim jäi huntide, külma ja pimeduse meelevalda.

Nii sai esimene hõim otsa

*

Teisel aastal saabus maale uus hõim. Need vaatasid koha puude vahel ning oma vasest kirvestega võtsid maha puid ja tegid lageda. Sinna ehitasid nad samadest puudest varjualuse. Oma kirveste ja odadega küttisid nad loomi ning kandsid nende nahkasid oma ihul.

Ühel päeval kuulsid nad sõnu paksu pimeda metsa seest.

„See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“

Kes seda kuulis värises hirmust.

Kiirelt jooksid nad pealiku juurde.

Pealik aga rahustas. „Meie kojad on vägevamad kui teistel, kes siin on käinud ning meite relvad tugevamad. Lisaks saame me tule kohale tuua, et sooja hoida.“

Juba järgmisel päeval saadeti mehed välja tuld tooma ning täpselt enne pimeda saabumist jõudis üks nendest ka saagiga kohale.

Tuli hoidis puust kojas sooja ka siis kui väljas oli kibe pakane. Hundid ega muud elajad ei pääsenud sisse ei kinni löödud uksest ega pisukesest aknast. Päeval käidi väljas küttimas ja kala püüdmas ning öösel hoiti lõkke ääres lähestikku.



Paistis, et hõim võinuks nii isegi terve talve vastu pidada. Siis läks külm nii karedaks, et järved ja tiigid jäätusid põhjani ära ja puud läksid suurest pakasest lõhki. Lumi, kui tuhanded kohevad suled, langes päevi ja öid, mattes kõik enda alla – see sulges neid nende enda kambrisse kinni.

Auk kambri laes, kust lõkkesuits väljus, kattus paksu lumekihiga, mis sadas alla ja mattis lõpuks tule. Ei olnud neil enam süüa ega millega end soojas hoida.

Nii sai ka teine hõim otsa.

*

Kolmandal aastal saabus järgmine hõim. Need kandsid ühes kirveid mille pead olid tehtud rauast. Nendega võeti maha puid ja kütiti pimedas laanes loomi.

Nad teadsid kuidas tuld taltsutada ja vajadusel uuesti püsti panna ning ka kuidas liha selle peal valmis teha. Loomade nahad aga riputasid nad kuivama ning hiljem tegid neist endale rõivaid, mis hästi sobisid.

Ühel päeval kostus neilegi sõnum paksu pimeda metsa seest.

„See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“

Kes seda kuulis värises hirmust.

Nii peeti pealikuga nõu. Too mõtles natuke. Ei olnud see ju asjatu hoiatus kantsis, kus teisi rahvaid ei liikunud.

„Ehitagem kivist ja savist onnid,“ sõnas ta lõpuks. „Need hoiavad tuult ja vihma kinni. Külma vastu on meil tuli ja loomanahad. Hundid hoiame kirvestega eemal. Ei juhtu meiega midagi.“

Kui külm lähenes tehti savist ja kivist onnid ning nende sees hoiti tuli käimas. Loomanahad ümber käidi metsast puid juurde toomas ning kütiti ka loomi kes ette sattusid. Nii saadi mööda enamikust talvest kuid ühel hetkel läks pakane nii külmaks ja maru nii suureks, et polnud loomi keda süüa. Isegi hundid ei tulnud enam nende onnide juurde luusima.

Puid oli ning tuli oli püsti, kuid süüa ei olnud.

Nii näriti puukoort ja loomanahku ning lõpuks ka üksteist kuni kadus kolmas hõim.

*

Möödus mitu aastat ning siis saabus veel üks hõim maale, kus polnud ei mägesid, mis varju pakuks ega vilju, mis kergelt kätte ulatuks; kus suved lühikesed ja jahedad ning talved pikad ja karedad.

Nad talitasid üsna samamoodi kui viimane hõim, mis siinmail oli käinud – küttides rauast odadega ning küpsetades liha tulel.

Neilegi rääkis ühel päeval pimedus: „See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“

Kes seda kuulis värises hirmust ning kiirelt viisid nad hoiatuse pealiku manu.

Pealik, kes oli vana elukogenud mees, ei võtnud neid sõnu kergekäeliselt – eks oli temagi kuulnud, mis tema vendadest siin mail oli saanud. Seepärast viskas ta endale parima karunaha selga, lükkas kirve vöö vahele, teisele poole pani mõõga, pistis ühte pauna head paremat sööki, teise kulda ja vääriskive mida nad kaasas kandsid, kätte võttis sarve, milles parim rüübe mida neil pakkuda oli ning astus üksipäini pimedasse metsatukka.

Hõim mõistis, mis tal plaanis oli ning miks tal nii palju hääd kraami ühes oli. Ta läks kohalike vaimudega kaupa tegema.

Kolm ööd ja kolm päeva polnud pealikut näha ning rahvas hakkas juba vaikselt muretsema. Kui nad ka pimedas metsatukas teda otsimas või hõikamas käisid, ei tulnud teda kusagilt välja.

Neljanda päeva hommikul sammus pealik metsast ise välja. Toop tema käes oli tühi ning ka toidumoon söödud, kui muu kraam oli tal alles. Enne midagi muud hakkas ta õpetusi jagama. Kuidas ehitada maju, mil kivist põhi, puidust keha ja pilliroost katus. Kuidas püsti panna kividest ehitatud tulepesa, mis annaks kaua sooja. Üks osa hõimust pandi selle töö peale.

Teine sai õpetusi kuidas ja mida mullas kasvatada – millal seda külvata ning seejärel koristada. Sellega oli juba üsna kiire, seepärast rääkis ta ka, mida metsast veel korjata sai ning suhu pista tohtis. Kuid pealik ei mõelnud ainult tänase ja homse peale. Ta õpetas kuidas seda kõike halvemateks päevadeks hoida.

Kolmas osa õppis kuidas püüda ulukeid, kuid ka kuidas neid kodustada. Kuidas võtta neilt piima ning liha ning hoida seda nii kaua kui võimalik, kas juustu või vorstina. Samuti rääkis ta kuidas nahka kõige paremini ära kasutada nii, et see külma vastu kaitset pakuks.

Neljas, ehk väike, kuid siiski sama oluline osa, sai oma tööks puude varumise ja kuivatamise, et tuli talvel otsa ei saaks.

Enne külma tulekut jõuti nende toimetustega ühele poole. Ühiselt tehti ettevalmistusi ning ühiselt võeti ka külm ja pakane kivist, puidust ja pilliroost tehtud kojas vastu. Kuid ka siin ei lasknud peremees kellelgi niisama põõnata või puhata - tuli valmistuda järgmiseks kevadeks ja suveks, et siis jälle valmistuda talveks. Ei olnud enam aega ega mahti tühja istuda.

Lauluviisi võeti küll üles kuid enam ei olnud see kiidulaul igavesele päikesele ning ka tantsud olid muutunud.

Sest vaadakem, ei läinud kaubaks midagi muud kui inimeste enda südamed.

Nüüd oli igas südames tükike pimedust.

See aitas neil pimedaks ajaks valmis olla ning ettevalmistusi teha. Samuti ei lubanud see minna neil liialt uhkeks – sest oma südames teadsid kõik, et pimedus oli suurem ja võimsam neist kõigist.

Kuid see polnud kõik.

Kõikehõlmav pimedus ja külm oli lükanud nüüd oma juured iga inimese südamesse ning sellel oli oma hind.

Vahel tuletas ta end meelde, proovides mõnes südames kasvada aina suuremaks ja suuremaks ning kui inimene seda lasi võttis ta tolle omale roaks.

Sest oli ta ju jätnud terve hõimu seekord ellu, kuid nälg vajas endiselt täitmist.

10 Levinud Eksiarvamust Improteatrist

Improteater, kui eraldi teatrivorm, on siinmail tegutsenud varsti juba pea kümme aastat. Tõsi, improharjutused teatriproovides olid olemas ammu enne seda. See oli pigem näitlejatreeningu osa, mis jäi tahatubadesse kui üks samm näitlejameisterlikkuseni - lavale seda naljalt ei toodud.

Ligi kümme aastat on aga laval kohapeal sündinud teatrit nähtud.

Nagu iga uue asjaga on ka siin väga palju eksiarvamusi. Ma pole nii naiivne uskumaks, et see kirjutis palju muudab, aga äkki midagi. Järgnevalt kümme eksiarvamuslikku fraasi improteatri kohta, mida vast iga improtaja on kuulnud.

1. Improteatrites kiusatakse publikut.

Ei! Publikuga on suhtlust, aga see on austav ja mänguline.

Me ei koti esimest rida nagu mõned püstijalakoomikud. Tõsi on aga see, et me võime teid enne etenduse algust panna plaksutama, huilgama või jalgu trampima. Samuti on näiteks publiku soojendusmänge, kus keset stseeni on vaja publikul kindlat heli teha. Erinevalt klassikalisest teatrist on siin hääle tegemine lubatud. Naerge nii kõvasti kui tuleb, ei pea selle üle piinlikkust tundma.


On ka mänge kus on tarvis publikuliiget lavale, kuid see tähendab ka seda, et me hoolitseme publiku eest laval. Kõik mis te laval teete on meie asi ära põhjendada ja kasutada - teil ei ole võimalik eksida!
Nii et seda ei tasu liialt karta,

Meil olgu hea ning publikul olgu hea ning nii olgu. Aamen.

2. Kõik improteater on samasugune.

Ja kõik pallimängud (jalgpall, korvpall, võrkpall jne) on ka identsed, eksole?!

Tegelikult on improteatris palju formaate, lähenemisi, tehnikaid jne. Põhiline on, et kogu lavale toodava materjali sisu tekiks kohapeal koostöös publikuga. Suuremas plaanis võib improteatri jaotada kaheks:

* lühivorm - lühikesed naljakad stseenid/mängud kindlate reeglitega.

* pikkvorm - täispikk etendus, mis räägib mingi loo või on lihtsalt stseenid, mis on mingil moel seotud tervikuks.
Ja siis on ka vabavorm - kõik on lubatud (aga luuakse siiski mingid korduvad mustrid).

Sa võid teha kasvõi täispika etenduse inspireeritud Shakespeare'i teostest ning sellele järgneb etendus mille kogu tegevus toimub vee all kaheksajalgade maailmas - kõik on võimalik.

Ainus, mis on kindel: sisu sünnib kohapeal.

3. Ma olen korra improt juba näinud, ma tean küll seda värki.

Vaata uuesti eelmist punkti. Esiteks on iga etendus erinev ja teiseks on ka erinevad formaadid. Pealegi on erinevusi ka grupidünaamikas - erinevad grupid võivad sama formaati vägagi erinevalt esitada. Mida rohkem etendusi sa näed seda rohkem suudad sa tajuda ka selle sündi laval. See on omaette mäng, kuid vajab natukene sisseharjutamist, mida ühest etendusest enamasti ei saa. Peale kahe - kolme etenduse nägemist tekib aga juba miski võrdlusmoment ja taju.

4. Fine, aga see on ju ikkagi alati naljakas.

No jaa, aga mitte kõik improteatrid pole võtnud huumorit eraldi eesmärgiks.  Kindel on see, et huumor tekib orgaaniliselt ootamatutest olukordadest laval. Ära ehmu aga, kui improteatri etendus kutsub sind karakteritele kaasa elama ning võib ka kurbusepisara silmanurka tuua kui nendega midagi halba juhtub. Nalja saab, aga etendus võib olla ka tõsine (ja ei, need ei ole vastandid. On võimalik olla tõsine ja naljakas samal ajal).

5. Improteater ei ole ju ikka päris teater.

Aga mis on päris teater? Mina (ja ka Wikipeedia) defineeriks nö päris teatrit nii: "Teatrietendus sünnib näitekirjaniku, näitlejate, lavastaja ning kujundaja (teatrikunstniku) koostöös. Neil on rohkesti abilisi: valgustajad, helitehnikud, rätsepad, riieturid, jumestajad ehk grimeerijad ja lavatöölised."

Improteatri puhul on koostöös näitlejad, formaadijuht ja/või juhendaja ja tehnik(ud). Rekvisiite ja riietust tihtilugu ei kasutata (kuigi ma olen näinud ka improviseeritud nukuetendust näiteks). Asja võlu on selles, et iga etenduse lugu või sisu on ainulaadne ning sünnib kohapeal kõikide koostöös - näitekirjaniku roll on jaotatud võrdselt. Kas see, et etenduse sisu pole kuskil eelnevalt kirjas teeb sellest mitte päris teatri?
Pole päris kindel? Okei, aga kui nö päris teatris läheb etenduse alguses midagi valesti ning nad improviseerivad terve ülejäänud etenduse, kas siis see mida nad teevad on päris teater? Ah et nemad on ikkagi päris teatrimajas ja päris näitlejad? Oot aga mis just kirjutatud sisu reeglist sai?

Tõsi, improteatri ja nö tavalise teatri vahel on erinevusi. On ka riike kus improteater on pigem alternatiiv-teatri rollis. Aga erinevusi on ka teiste teatrite vahel. Võrdle kasvõi No99 ja Linnateatrit. Lähenemine on erinev aga teater just samamoodi.

6. Päris näitlejad näevad palju vaeva, teie aga mõtlete selle lihtsalt kohapeal välja.

Ja sa arvad, et ilma käsikirjata laval olemine teeb asja lihtsamaks? Võibolla tõesti, kui sa ei taha seal midagi sisukat teha. Mine ja proovi aga grupiga koos nii tervet lugu jutustada stseen stseeni haaval. Proovi proovi. Ah, et on hirmus? Ah, et sul on palju häid mõtteid aga kõik kogu aeg rikuvad need laval ära? Ah, et sul on ammu lugu juba peas valmis aga laval üldse ei lähe õiges suunas? Ah, et sa ei saa kontrollida kuidas lavapartner käitub? Oih, ja nüüd oled sa kogemata laval stseenis koos teise karakteriga, kellega pole sul tõesti midagi ühist. Mis kurat nüüd saab?

Kui sa oled osav, suudad sa ehk ennast välja rabeleda. Kas aga peale etendust saad sa veel kaasnäitlejate ja publikuga hästi läbi on omaette küsimus. Ma sinu asemel igaks juhuks piletiraha ei küsiks.

Mida proovis harjutatakse, on peamiselt koostöö ning seal on ka omad reeglid. Ilma reegliteta kipuvad sellised asjad läbuks kätte ära minema - nii lihtsalt on.

Samuti, kui on kindel formaat, harjutatakse seda.

Selleks, et etendus oleks hea, on seal taga palju tööd. Selleks ongi proovid!

Ma olen näinud halbu improetendusi ja ka halbu käsikirjaga etendusi. Mõlema juures on palju higi ja vaeva, et see oleks hea. Olles teinud mõlemat, ei ütleks ma küll, et üks moodus teisest lihtsam on.

7. Haa, aga te harjutate. Järelikult ei ole see improviseeritud!

Läheme pallimängu juurde tagasi. Selleks, et olla jalkas osav harjutatakse jalgade tööd, liikumist, koostööd ja mida kõike veel. Iga mäng on aga erinev.

Tõsi on see, et me harjutame erinevaid elemente etenduse jaoks, küll aga on iga etendus ainulaadne ja erinev ning selle sisuline pool on alati kohapeal loodud.

8. Kuulge, tulge improviseerige meile teemast X.

Tehtav aga vahel väga keeruline. Impro üks põhivõlusid on see, et etenduse sisu sünnib kohapeal. Kui sa aga saad miski teema enne ette, siis hakkab ju aju asju ette mõtlema. Kui teema X on näiteks Western, siis jah fine, me võime selles teemas formaadi teha ja hoida selle westerni loo siiski iga kord uue. Küll aga on väga raske teha formaati näiteks kamast või küüslaugust - see peaks siis ikkagi tulema soovitusena publikust etenduse ajal.

9. Ma käisin vaatamas. See tundus kuidagi toores, te peaks seal seda stseeni seal veel lihvima.

Sa mõtled seda stseeni, mida kunagi tulevikus enam ei juhtu?

Tõsi, tagasiside on alati hea, aga mingi toorus jääb alati. Seda seepärast, et see sünnib kohapeal. See ei saagi olla täiesti valmis pakendatud produkt. Nii oleks mõistlik seda ka vaadata - kui tööd mis sünnib kohapeal. Vahel juhtuvad olukorrad, milleks me pole valmis ja see ongi osa mängust. Nüüd on meie asi laval see ootamatu juhtum võimalikult ilusasti ära põhjendada.

Kui publikus on teisi improviseerijaid, on neid keerulisi kohti nende reaktsioonist hästi märgata. Me kõik tajume neid. Üldiselt on improteatris ka põhimõte "I love you but I will fuck with you!" ehk siis vahel lükatakse meelega keegi laval keerulisse olukorda. Kui ta jääb jänni, aidatakse muidugi välja - seljatagune on turvaline. See on osa selle võlust ja mängust.

10. Ma käisin vaatamas. See oli küll ette valmistatud etendus.

Aitäh! See on improtajale ülim kompliment, kui etendus oli nii sujuv, et tundus ettevalmistatud. See tähendab lihtsalt, et grupidünaamika, koostöö ja formaat on lihtsalt väga tugevaks harjutatud proovides. Ma kinnitan käsi südamel aga, et sisu on alati uus. Tule aga järgmine kord uuesti vaatama, kui ei usu.

Selleks korraks kõik. Pildid Google otsingust. Kui mõni suurem eksiarvamus jäi välja, võib kommentaarides häält teha.

Cheers!

Klimberdus sõltuvusest

See postitus on mu ajus loksunud juba mõnda aega ning paistab, et ega ma enne rahu ei saa, kui ma selle kirja panen. Siin ta siis on.

Mõni aeg tagasi postitas üks sõber, kes töötab raamatukogus, näoraamatusse, et üks laps tuli ja laenutas anatoomiaõpiku, et saaks kõikidele oma sõpradele näidata, et mida suitsetamine nende kehaga teeb. Noh, et nad seda enam ei teeks.

Postitusel tundus olevat menu. Oli hunnikutes laike ja kaasa elavaid kommentaare. Ka postituse lisaja nägi seda, kui igati tublit ettevõtmist. Ma olen veendunud, et ka mitmed lugejad siin näevad seda kui õilsat ettevõtmist.

Mina aga olin sõnatu.

Ma lihtsalt ei mõistnud seda.

Minu jaoks tekitas see postitus ja sellele järgnenud hurraa, pigem hunniku küsimärke.

Mina, sõltlane

Tere, mina olen sõltlane ning olen seda olnud enamik oma elust.

Võibolla on sõltuvus geneetiline, aga kindlasti on selles ka oma eluline osa. Iga inimese tee on erinev, ning ka geneetika ei löö välja, kui selleks pole põhjust. Ma olen veendunud, et sõltuvus täidab miskit auku meie hinges või igapäevaelus ning kuigi seda on võimalik mingil määral mõjutada, ei ole see kõik päris nii mustvalge.

Noorena kadusin ma ära arvutimängudesse. Täiesti ära. Nii palju, et see hakkas mõjutama mu päris elu ja suhteid (sõltuvuse kirjeldus). Selle vältimiseks olen ma hiljem jäänud ainult sülearvutite peale - kui masinal võimsust mängu jaoks pole, siis sa ka väga ei mängi. Nutitelefon oli järgmine oht. Kui mõnikord on tõesti nii kutu olla, et tahaks midagi mängida, siis ma tõmban uue mängu, pelan seda maksimum nädal aega ja kustutan ära - et vähendada võimalust, et ma sellesse kinni jään. See on ka üks põhjuseid, miks ma armastan lauamänge ning rollimänge - need on sotsiaalsed ning oht, et sa ära kaod on oluliselt väiksem.

Minu elus on olnud perioode, kus neti porr ja/või sex on võtnud suure osa tähelepanust ja energiast, piisavalt et ma nimetaksin seda sõltuvuseks. Siin aitab jällegi inimlikkuse ja inimliku kontakti suurendamine. Alati on hea kui saab suurendada intiimset kontakti teise inimesega, ilma sexi kohustuseta. Pagan, mängige kasvõi alasti padjasõda. Kui aga partnerit käepärast pole, võib abi olla näiteks lehest nimega Beautiful Agony mis on midagi kunsti ja erootika vahepealset. Selle kontseptsioon on see, et tavalised inimesed on filmikaamera ees lindistanud oma teekonna orgasmini ning selle järelkaja - videos on näha aga ainult nägu. See on intiimne ja mitte ebarealistlik kui porr. Mida võib veel teha on vaadata porno blooper'eid - seal on päris inimesed päris intiimsuse ja jaburusega.

Kunagi arvasin ma, nagu paljud endiselt, et pidutsemine käib ainult koos alkoholiga. Õlut ei joo ma enam aastaid ning vast juhtub nii korra kuus, et miskit muud klaasi tõsta vaja on. Kindlasti oli siin suur abi improteatrist, mis õpetas lustima kaine peaga.

Ma olin/olen huumori sõltlane. Ma pigem teen halba nalja kui jagan ebamugavat emotsiooni - mis ilmselgelt pikas perspektiivis inimlikke suhteid just ei paranda. Vältimine ei vii kuhugi. Eks ma proovin selles paraneda ning vahel sean ka sammud terapeudile, kui emotsionaalne taak on jälle liiga suur.

Jah, ma olen teadlik oma sõltuvustest ning mõned sõltuvused olen suhteliselt kontrolli alla saanud. Küll aga kulub mul endiselt päevas nii viis-kuus tassi kohvi (või ka rohkem) ning kuni pakk sigarette ja ka huumor on endiselt üks mu sõltuvusi. Nii lihtsalt on. Ja olgugi, et ma kuulen iganädalaselt kui halb või rõve see on, olen ma suutnud seda vähemalt ise aktsepteerida.

Nii lihtsalt on.

Järgnevalt mõned minu mõtted sõltuvuse teemadel ning olgugi, et ma ei ole ekspert, arvan ma et seda teemat ei tohiks käsitleda liiga lihtsalt.

Teavitustöö?

Läheme nüüd esialgse postituse juurde tagasi ning miks see mind ärritas.

Ei ole võimalik, et sa teed suitsu ja sa ei tea, et see on halb ja rikub su keha. See lihtsalt ei ole võimalik. Meil on olnud usinasti reklaame ja teavitustööd. No ja kui see kõik on tõesti kuidagi mööda läinud, siis isegi suitsu paki peal on kirjas kui halb see on. Lausa nii suurelt, et igasugused kanguse märgistused on eemaldatud.

Ei ole võimalik, et sa seda ei tea. Seega, sealt raamatust ei tule suitsetajale midagi uut.

Kui sa tead, et midagi ei ole hea, siis see ei tähenda veel, et sa seda ei teeks. Me kõik teame, et lösutamine pole hea, magus pole tervislik, nutitelefoni ei tasuks liiga palju vaadata ning et hoida oma tervis korras tasuks iga hommik võimelda ning enda usinasti karastada. Tahaks nüüd näha käte merd, et kes meist kõiki neid eelnevalt mainitud asju teadis ja tänu sellele ka on kohe super tervislik ja kõike järgib.

Teadmine niisama ei muuda palju.

Oletame, et antud stsenaariumis oli tema sõprade puhul tegemist teiste teismelistega, kes tegid suitsu selleks, et lahe olla. Oletame, et seal ei olnud psühholoogilist ega füüsilist sõltuvust taga. Lihtsalt tahtsid olla lahedad ja teha midagi, mis oli keelatud. Enamik on teismelisena igasugu lolluseid teinud, et kas seltskonda sulanduda või lahe olla. Olgugi, et need tegevused olid keelatud. Kuigi tegemist on õilsa ettevõtmisega, siis ma kahtlen, et sellises kontekstis on lisa keelamisel või hirmutamisel suurt mõju.

Tõsi, hirmsa tulevikuga hirmutamine töötab mingil määral, eriti naisterahvaste peal (neil on äkki ka parem tuleviku taju?), aga ma kahtlen selle mõju suuruses antud olukorras.

Ma kardan, et noor maailmaparandaja ei oma suurt mõju ning suured kaasaelajad toetavad lihtsalt tema ebaõnnestumist. Idee oli muidugi hea, aga lähenemine läbimõtlemata.

Minu jaoks oli see pigem kurb.

Veel väikem on aga mõju, kui tema sõbrad on sõltlased. Mis on aga üldse sõltuvus?

Sõltuvus?

Olgugi, et noorte puhul ei pruugi tegemist olla sõltuvusega, tasub ka selle peale mõelda. Sõltuvus koosneb kahest osast: on Keemiline ja Psühholoogiline.

Kuigi kindlasti on ka keemilisel osal oma roll, usun ma et psühholoogiline osa on tihti tähtsam (mis puudutab lahjemaid asju nagu kohvi, internet, facebook, alkohol, mängimine, suitsetamine, porno jne).

Keemilise sõltuvuse "ravi" ilma psüholoogilise osaga tegelemata on kaheldava väärtusega - tihti vahend muutub aga sõltuvus jääb. Kõik suitsetajad teavad lugusid sellest, kuidas peale tossu maha jätmist on inimesne hakanud ülesööma. Või lugusid sellest kuidas jättis suitsu maha aga nüüd ärritub kergemini. Või peale joomise lõpetamist käib inimene lausa maniakaalselt iga päev kolm korda jõusaalis ja läheb täiesti endast välja kui ta seda teha ei saa. Sõltuvus pole siis mitte ravitud vaid asendatud. Vahel võib uus sõltuvus olla küll tervislikum, aga sõltuvus on ta sellegipoolest.

Kõige tähtsam asi sõltuvuse juures on mõista, et inimesed annavad endast parima ning sõltuvusel on tähtis roll nende elus.

Kui ma tegin koolipraktikat kasutati sõltuvuse kirjeldamiseks sellist kujundit nagu Emotsionaalne Klaver. Meil kõigil on kindlad tegevused, mida meil meeldib kindla meeleoluga teha. Kui me oleme õnnelikud, siis me tantsime, laulame, lollitame, kuulame muusikat, mängime jne. Kurvana meeldib vaadata naljakaid sarju. Igal emotsioonil on posu klahve, mida me saame kasutada või enamasti kasutame.

Sõltlasel on aga mõned klahvid katki või puudu - valikuvõimalus on oluliselt väiksem. Pudel võetakse näppu nii suurest kurvastusest kui ka selleks, et tähistada suurt sündmust.

Tihti võetakse sigarett näppu kui tuntakse end ebamugavalt (ja kas arvad, et on mugav kuulda, kui halb on su sõltuvus on? Ei! Peale loengut selle kahjust, on järgmise suitsu tegemine pigem isegi tõenäolisem. Vahi irooniat "heategija" suunas).

Pornosõltlased tunnevad ennast näiteks üksikuna ning tahavad lihtsalt end korraks hästi tunda... jne. Inimesiti erinev, aga mõte jääb samaks.

Sõltuvusel on põhjus! Teistmoodi lihtsalt ei osata.

Mul on mitmeid sõpru, kes ei oska end hästi tunda ja pidutseda ilma kangema kraamita ning kui on tööl olnud raske päev, tullakse koju ja võetakse üks õlu või pits. See ei ole selle pärast, et nad ei teaks, et see on halb. See on selle pärast, et teistmoodi ei osata.

Ja jah, see on sõltuvus.

Meil kõigil on oma taak ning sellega pole alati kerge toime tulla. Igaüks leiab omad vahendid. Muidugi on see vahel irooniline, kui keegi õllepudel näpus räägib mulle, kui halb on suits ja ma peaks lõpetama. Sigaretid on viimased aastad oluliselt suurema löögi all olnud kui alkohol, kuigi kumb neist inimesi rohkem tapab on raske öelda.

Kuidas siis aidata?

Kuidas aga seda psühholoogilist poolt "ravida", kui rääkimine selle kahjulikkusest ei aita.

Esiteks on tarvis mõista, et hukkamõist ei aita.

Inimene ei oska lihtsalt paremini. Võibolla ei saagi ta kunagi sõltuvusest lahti - ka see pole välistatud.  Võibolla vahetub üks sõltuvus teise vastu? Suudad sa teda võtta ja armastada ka sõltlasena? Suudad sa aksepteerida ka seda osa temast? Pea meeles, et just nagu sina, annab ka tema endast parima.

Teiseks, pea meeles, et sõltuvusel on põhjus.

Ma tean mitmeid suitsetajaid, kes keset suurt vaidlust lahkuvad ruumist, teevad ühe või paar sigareti ja rahunevad, ning siis suudavad jätkata oluliselt mõistlikumalt ja ratsionaalsemalt. Sellel hetkel on seda vaja, et võtta aeg maha. Võibolla ka selleks, et suures argumendis ei läheks silme eest mustaks ja ei öeldaks asju, mida pärast kahetsetakse. Või mis on veel võimalik - rahuneda, et ei läheks vägivaldseks (meis kõigis on see loomalik pool). Kumb siis on parem, kas vägivald või suitsetamine?

Kolmandaks, pea meeles, et sa ei tea paremini.

Suure tõenäosusega on sul endalgi mõni sõltuvus. Mitte võibolla nii karm ja eluohtlik. Ära arva, et sa oled sõltlasest parem! Sa ei tea mis teise inimese elus ja peas toimub.

Ma mäletan oma elust mitmeid päevi kui ma olin sügavas augus ning mängisin suitsiidi teemadega. Nendel päevadel elasin ma tihti suitsust suitsuni. Olgugi, et sigareti nautimine on umbes sama jabur, kui käia kitsastes kingades, et saaks need siis vahel kergendusega ära võtta, aitas see mind hoida joone peal. Selles kontekstis oli lausa jabur kui keegi küsis miks sa ennast sigaretiga tapad. Tõsilugu, saaks ju ka kiiremini, aga mingi elujanu oli veel alles, tänan küsimast.

Neljandaks, hooli inimesest.

See on see koht kus kõik need, keda ma olen siin sinisilmseteks naiivitarideks nimetanud saavad seda mulle vastu teha.

Ma usun, siiralt usun, et kui sa aksepteerid inimest ja hoolid temast, proovimata teda muuta, on sellest abi. Lihtsalt kuulamisest ja kohalolekust on abi. Inimlikust kontaktist on abi.

Kui ta tundub kurb, siis kuula. Ole kohal, emotsionaalselt. Proovi mõista. Ole toetav. Ära paku liialt lahendusi või anna nõu - see ei ole eesmärk.

Eesmärk on tunda huvi teise inimese heaolu vastu, olla temaga kohal selles jagamises.

Ning kes teab, äkki sa suudad nii luua tema klaverile lisaklahve.

Our language is strange

Usually people say that it is a bit strange that we have no future and no gender in Estonian language. That is true, we use present tense for future and when it comes to the gender, well we just hope we get it right. We have no HE or SHE, the word we use for it is gender neutral. Most of the names we have give a good hint on the gender of the person, but trust me, there is still confusion time to time. For example, there are 157 women named Rahel in Estonia, but also five men. Your assumpion of the gender might sometimes be wrong.

What I find really facinating however is the combination of dark and light we have in our language. We often combine positive and negative words together.

Hirmus Ilus - very beautyful (direct translation: scary beautyful)

Sometimes we also combine negative words to positive activity. 

Nad Muretsevad lapsi- they are trying to get children (direct translation: They are worrying children)

As I have been told, this strange combination is not unique to our language. Therefore I will not stay too long on it. What is stranger than these word combinations, are the words that can themselves be both positive and negative.

Arm - gentelness and care, love. scar

Mu Arm - my love, my darling, my scar

Can be quite confusing when you are learning the language, right? A know Estonian song  goes like this: "Head lapsed need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm" meaning something like "Good children grow without beating, scar/love helps better than fear." True, we all know that they mean love in the song, but just think about it - the whole story of the song changes when you just take the other meaning of the same word.

There is another word that shows tenderness, but can (with a small change) turn into total opposite.

Pai - gentle stroke of hair. It is something we do, to show our affection and love.

Paine - by the language rules (pai+'ne) it should mean something like "covered with the gentle strokes of hair", but don't be fooled. This word means nightmare, pressure or deep long frustration. That escalated fast?!

A strange language we have indeed.
This is end of the lesson for today.

Aitäh, mu kallis lugeja! - Thank you my dear/expensive reader!

Cheers!

Püsivad ja ajutised asjad elus

Täna hommikul jõudis unesegasena mulle kohale, et mitmed asjad on minu jaoks tunnetuslikul tasandil jaotatud nö püsivateks või ajutisteks nähtusteks ning vastavalt jaotisele suhtun ma neisse erinevalt. Ma usun, et paljudel on selline jaotus ning see mutub vastavalt eluseisule.

Järgnev on lihtsalt minu hetke sisemise jaotuse peegeldus. (ja ma olen ka kindel, et kõik asjad ei tule siin kirjutades meelde).

Püsivad

SöökVõibolla on asi selles, et ma pole kunagi kogenud suurt nälga, aga söök on minu jaoks olnud alati püsiv nähtus. Ehk on see ka põhjus, miks ma söön ennast väga harva üle. Alati on midagi süüa ja kui ei ole siis saab seda juurde hankida. Sellepärast ma ei pööra söögile ka väga palju tähelepanu ning söön seda, mida on. Kui ma tõesti söön külmkapist miskit ära, mida partner tahaks ise nosida, siis jumala eest, alati saab juurde tuua - see on ju kõigest söök.
Kartulisalat näiteks on pidupäeva toit, aga eks neid pidupäevigi ole olnud niivõrd palju, et see on muutunud kuidagi ... tavaliseks.

Internet
Facebook, twitter, uudised, filmid, sarjad jne on kogu aeg olemas ja olgi, et eks ma isegi jään vahel sinna tuiama, häirib mind see ajakulu mis sinna läheb. Ega internet pole jänes, mis eest ära jookseb. Sa võid igal hetkel sellega tegeleda ning minu jaoks on see tõsiselt vajalik vaid siis, kui mul on vaja lihtsalt aega veeta (pikk bussisõit, kellegi ootamine jne) või aju mõnest muust asjast puhata.

Lugemine

Lugemisega on minu jaoks umbes sama tunnetus, mis internetiga - ajaveetmine või aju puhkamine, aga ega see eest ära ei jookse. Siin on aga konflikt, sest raamatud on siiski asjad ning asjad on minu jaoks ajutised.

 

Asjad
Asjad tulevad ja lähevad aga nende liikumine on minu jaoks justkui omamoodi konstant. Mind kuidagi segavad esemed ja asjad, mida keegi ei kasuta. Miks on mul hunnik T-Särke, mis passivad tühja, samas kui kindlasti leidub maailmas inimesi, kes neid rohkem vajaks ja väärtustaks? Iga asi mis ei ole kasutuses, on minu jaoks kuidagi ressursi raiskamine. Muidugi ma laenan oma raamatuid välja, kui ma ise neid samal ajal ei loe ja vahel ei saagi neid pärast tagasi. Kunagi oli mul terve sõrmuste isanda seeria riiulis, kõikide lisadega. Sellest on alles vaid kääbik ja kuhu ja kelle kätte teised raamatud liikusid - pole enam õrna aimugi. Ju siis kellegil teisel oli neid rohkem vaja. Olgu siis nii.
Mul on seega ka väga vähe asju, mis on sentimentaalse tähendusega ning mille kadumise või katki mineku puhul ma tõesti kurb oleksin.

 

Ajutised

Inimesed
Inimesed tulevad ja lähevad. Nii meie elus kui ka üldse elus. Väärtustagem neid, niikaua kuni nad meil on.

 

Elu

On ajutine ning olgugi, et paljude jaoks võib see tunduda morbiidne mõte, siis minu jaoks aitab see elu just pigem väärtustada.

 

Inspiratsioon

Ohoo, kui see tuleb peale, siis see on ikka korralikult peal ja nii on. See on üks nendest kohtadest mu elus, kus ma tõesti luban edal muutuda kiirrongiks, mis kihutab vaid ühes suunas, unustades mõneks ajaks kõik muu. Millegi loomine on väärtus omaette.

Võibolla on asi ka selles, et ideedel on kombeks painata ajusoppe, kuniks nad sealt välja saavad. (tõsi, vajadusel saab kasutada planeerimise taktikat. Vaatad aga ideele sügavalt otsa ja ütled: "Nii, praegu mul pole aega sinuga tegeleda, aga näe homme kell 12 on mul sinu jaoks aega. Ma panen su ilusasti siia kirja, eksole, ning selle ajani ära palun tülita mind.)

Hetk olla

See on veits kummaline värk aga mulle vahel meeldib lihtsalt olla. Olla ja tajuda. Eriti pimeduses (elagu Eesti talved). See annab kuidagi energiat, toob mind rohkem hetkesse kohale. Ei, ma ei lesi pimeduses mõeldes asjade peale, ma lihtsalt olen. Nagu omamoodi meditatsioon - pinna peal oled sa kohal aga kuskil alateadvuses saavad mõtted aega olla ning tulevad sealt hiljem oluliselt paremini välja. Sa nagu looksid tühja ruumi enda jaoks, mida on võimalik täita.

Äge oleks ka kahekesi nii lihtsalt olla, aga seda kogemust pole mul olnud.

Kontakt

See on see kui sa jagad teise inimesega (või ka mitmuses) midagi nii võimast, et ajataju kaob.
See võib olla seksuaalne kontakt, võib ka olla lihtsalt flirt ja tõmme, aga võib ka olla emotsionaalne või kummaliselt hingelis-spirituaalne kontakt. Samamoodi võib see olla mäng ja lapsik koos lollitamine. Seda on raske sõnastada. See on see peale mida sa tunned, et olid täielikult nähtud ja aksepteeritud, nii nagu sa oled oma kiiksude, veidruste ja kummaliste mõtetega. Sa tunned hinges soojust ja põlemist ning su usk inimkonda on suurenenud. Tore, noh!

See ei ole midagi sellist, mida sa saad sundida, aga kui see tuleb siis see hetk või kogemus lihtsalt ... jätab sinu sisse miski hõõguva jälje ning sind tabab soe lainetus alati kui mõtled sellele kogemusele tagasi.

Kokkuvõte

Midagi oleks nagu puudu, eksole? Mul on siin jaotus, aga puudu on seletus. 

Siin see siis on: Minu jaoks on ajutised asjad ALATI tähtsamad kui püsivad. 

Siin siis mõned näited:
* Olles inspireeritud ja loomingutuhinas või mõne inimesega kandvas kontaktis (ka impros juhtub seda tihti), ei oma söök tähtsust, ma lihtsalt unustan selle - kui see tunne enam ei kanna, vot siis võib kõht tühjaks minna.

* Kirehoos (kontakt) ei oma tähtsust asjad, mis ette jäävad. Kui need lähevad katki, siis need lähevad katki - alati saab uued osta ning siis pole need mitte lihtsalt uued asjad vaid uued asjad, millel on oma lugu rääkida, mis teeb seest soojaks.

* Ma ei suuda täielikult mõista probleeme emotsioone, mis on seotud minu jaoks püsivate asjadega. Midagi läks katki ja see ei ole sentimentaalse väärtusega? Savi, ostame uue, kui on vaja. Sööki on vähe, fain pood on lähedal jne. Vahel on mul isegi raske mõista teiste tugevaid emotsioone selles vallas, sest mul neid lihtsalt ei ole (eks igaühel ole omad prioriteedid)

* Kahekesi koos filmi/sarja vaatamine või üksteise otsas lösutades raamatu lugemine on küll äärmiselt tore tegevus ... tihti (aga mitte alati!) istub mul sellel ajal kuskil ajusopis segav tunne, et me raiskame aega ja elu. Selle tegevuse asemel võiks olla nii palju enamat. Raamatud, filmid, sarjad - need ei kao kuhugi. Inimesed samas - nii mina kui ka persoon mu kõrval - on ajutised. Võiks hoopis teha midagi koos ning olla täielikus kontaktis. No kui nüüd mõtlema hakata siis eks mõne filmi lõpp on jäänud kunagi ka nägemata sest kirehoog tuli peale, aga see on hoopis teine jutt.

Muidugi, jah, kui valik langeb mitme ajutise väärtuse vahele, siis see on juba keerulisem ning oleneb täielikult hetke vajadustest ning sisemisest puudujäägist - elik, mis on see, mida mul kõige rohkem hetkel vaja on.


Sellised mõtted siis tänasest hommikust. Millised on aga sinu püsivad ja ajutised asjad elus?

Cheers!

 

Huumorist ja Deadpool'ist

Mõned päevad tagasi sai vaadatud Deadpool'i ning peale seda jäin ma pikemalt mõtlema huumori peale. 

Ma julgen siinkohas väita, et üks suur põhjus, miks see film (ja tegelaskuju) oli nii hea ja nauditav, oli huumori varieeruvus.

Kuna ma ei taha kellegi jaoks filmielamust rikkuda, ei hakka ma stseene lahti lõikuma ja filmist täpseid näiteid tooma, küll aga räägin huumorist üldiselt.

Mis on naljakas?

Kogenud stand-up artist Iliza Shlesinger mainis kunagi ühes intervjuus, et peamiselt on olemas kahte tüüpi nalju. On naljad, mille puhul publikul on äratundmishetk ning on need mille naljakaks komponendiks on ootamatus. Ma lisaks, et need kaks ei ole ilmtingimata vastandid. Pigem tasuks neid kahte ehk isegi kombineerida ning liigutada nalja sujuvalt nende vahel, pakkudes variatsiooni, äratundmist kui ka ootamatust. (no kes samasugust nalja koguaeg ikka tahab ... ai pagan, kesse räägib.)

Äratundmise naljad

Kõige lihtsamal kujul on tegemist sellega, kui sa näed midagi laval ning noogutad omaette, et jaa nii on. Artist saab näiteks lavale tuua inimeseks olemise igapäevaelu. Ta võib juhtida tähelepanu mingitele pisidetailidele, mis meile endale märkamatuks on jäänud või mängida mingeid detaile üle, et neid rõhutada. Tihti ei loo ta midagi uut vaid näitab juba olemasolevat vana lihtsalt teise nurga alt (natuke nagu ajalehed peale suurt skandaali) - see ongi tema kunst, märgata ja näha asju, mis on olemas, ning neid välja öelda.

"Eile läksin piima ostma, ning te ei kujuta ette, mis järjekorrad olid. No muidugi kõigist kümnest kassast töötas vaid viis ning iseteenindus oli remondis. 

Olete märganud, et kui poes on pikad järjekorrad, siis me kõik muutume äkitsi järjekorra ekspertideks? Kõige lühem ei ole alati kõige parem. Tähtis on see, kes on sinu ees. Kas on käru või on korv. Kui palju asju seal korvis on? jne..."

Klassikaline äratundmisnali. Mis aitab veel kaasa, on see kui lähed personaalseks ja detailidesse. Publik saab kaasa elada.

"See tundub perfektne järjekord..., kui ei oleks seda tädikest. Tal võib kohmitsemisega aega minna. Aga näe, ostab ainult purgi kassitoitu, äkki pole hullu. Mis kuupäev üldse on? Kuu lõpp? Tasuks pensionäre vältida, viimasest pensionist on nii-kui-nii alles vaid sendid ning nende lugemine võtab aega.

Ahaa! Kassa, kus üheks ostjaks paistab olevat punase näo, vaeghambumuse, tuntava lõhnabuketi ja kulunud tuulejopega meesterahvas, käes kolm kaheliitrist õlut. Paljud ei taha sinna lõhna pärast minna, aga kogemus on näidanud, et nende sellidega saab kiiresti - kas neil on täpne raha või ei ole üldse raha. Kui õlle jaoks midagi leitakse, siis enamasti täpselt, üle kohe kindlasti ei ole. 

Pagan, aga äkki ta on juba võtnud ja on jube sõbralik ja hakkab seal kõigiga juttu ajama."

Äratundmisnalja suur pluss on see, et sa saad rutiini luua suhteliselt kergesti. Sul ei ole vaja midagi uut toota. Mida paremini sa suudad tuua sisse seda, mida juba teatakse, seda parem.

Panite tähele, et tekkis ka omamoodi muster? (Hea järjekord, siiski mitte, hea järjekord, siiski mitte...) Selle asja nimi on improlaval mäng. Seda, juba tekkinud, mustrit saab edasi arendada, miski hetk näiteks lõpetada ja kunagi hiljem tagasi tuua ning ka see on äratundmise huumor - mäng sellele, mida juba teatakse.

Filmis (endiselt no spoilers) on näiteks palju vihjeid näitleja enda eelmistele rollidele, eelmistele X-man maailma filmidele jne, mis on naljakad, kui oled eelmisi asju näinud. Tihtilugu on need nagu peidetud pisidetailid, mis jäävad muidu märkamatuks, aga kui sa tead mida otsida, on väga äge äratundmishetk.

Ootamatu pöörde naljad

"Sa jooksed ühe kassa juurest teise kassa juurde. Tõmbled ringi, valid ja proovid leida parimat, et kiiresti poest välja saaks. Ning enne kui sa sellest aru saad oled sa juba kassa valimise peale kulutanud nii palju aega, et piim mille sa ostsid on halvaks läinud.

(publiku vaatamise paus)

Kas teil on ka seda juhtunud?"

Ehk siis juhtub midagi ootamatut ja jaburat. See ei pea olema liialt realistlik ega tõene pööre (enamasti ei olegi). Küll aga, kui nali on üles ehitatud kindlale rutiinile ja maailmale, peab ta olema piisavalt tõene antud maailmas. Näites kasutasin ma piima halvaks minemist, mis pole väga reaalne, aga on siiski kuidagi usutav. Kui ma aga oleksin sisse toonud elevandid ja tulnukad, oleksin ma liialt palju loodud taustsüsteemi murdnud ning nali ei oleks olnud enam naljakas (ka praegu polnud väga, aga see on kõigest näide, ära tõmble).

Ootamatu pöörde nurgas asuvad kõik sketšid ja ühelauselised naljad (one-liners nagu "Taimaal pekki minna oleks irooniline."). Sul ei ole sketši jaoks vaja muud infot, kui üldarusaam tegelastest, asukohast ja olukorrast. Kaasa elamine tegelastele ei ole eesmärk ning tihti isegi vähendab selle naljakust.

Empaatiavõime võib eriti mittekohane olla, kui tegemist on musta huumoriga. Mäletan, et kunagi vaatasin saadet Heeringas Veenuse Õlal ning naersin miski surma teemalise sketši üle südamest. Siis aga tuli ootamatu kainushetk ning ma mõtlesin, kui traagiline oleks see olukord, kui see oleks päris elus. See ei oleks naljakas. See oleks kurb ja taktitu.

Ootamatuid pöördeid oli ka Deadpooli filmis omajagu. Nii verbaalselt, visuaalselt, kui ka tegevusliinis, aga see kõik oli siiski usutavates piirides.

Kuskil seal vahel

Tõsi, tihti on naljad ka kusagil hämaralas nende kahe vahel. Ma ei teagi kuhu täpselt pista Deadpool'i kommet rääkida otse publikuga ning murda seinu, samas kui ükski teine tegelane ei ole publikust ega sellest et ta on filmis/koomiksis teadlik. Otse publikuga rääkimist on filmides üldiselt vähe ning seinade murdmist samamoodi. Teatris on omajagu. 

Isiklikult mulle näiteks meeldib kui laval improviseeriv tegelane (stand-up või impro) suudab sisse tuua miski segaja millest me kõik teadlikud oleme. Näiteks kui keegi publikus köhib mitu korda kõvasti keset improviseeritud stseeni kahe sõbraga, kellest üks on teisel külas, oleks väga lahe see sisse tuua nii: "See oli mu üürnik kõrvaltoas. Ma pole teda peaaegu üldse näinud, hoiab omaette. Ööd läbi mängib arvutis ja päeviti magab... aga arved on makstud, nii et on okei ... Heli järgi ütleks, et ta on haigeks jäänud." 

Või siis kui väljast tuleb keset vaikset stseeni miski mürisev heli, mida ka publik kuuleb: "Sorry, see on mu kõht. Käisin eile tex-mexis ... ei olnud hea mõte... endiselt mässab." Publik naerab, lavapartner noogutab mõistvalt kaasa ning minnakse stseeniga vanast kohast edasi. (Mulle meeldib see impropõhimõte, et kasuta laval ära kõik mis on ning ära üle tooda. Ka segaja on laval. wink wink.)

Selles naljas on sees nii äratundmine (me kõik publikus kogesime seda ja teame millest sa räägid) ja ootamatu pööre (segaja defineerimine teise rolli).

Kindlasti on nalju, mida on oluliselt keerulisem nende kahe kasti vahel liigutada ning nendel kahel kastil on ka omajagu alamkaste (mõned tulid ka jutu käigus välja). Erinevatele inimestele meeldib erinev huumor - Deadpool aga teenindab mitmes vallas.

Juhuslikkusest ja tõest

Kui keegi oleks kümme aastat tagasi minu käest küsinud, et kas ma usun jumalat, oleks vastus olnud kindlasti: "Ei! Aga see, mida ma usun, on juhused." Asju juhtus ning vahel olid need asjad väga üllatavalt kokkulangevad. Tol ajal ladusin ma vahel ka Tarot kaarte ning olin veendunud, et juhus mängib oma rolli ka nendes. Mis oli aga minu jaoks juhus? See oli üks suur hoomamatu jõud meie ümber, mille tõttu asjad lihtsalt juhtusid. Peaaegu nagu jumal, ainult et oluliselt kobam ja ettearvamatum. Seda jõudu ja juhuste laineharjal liuglemist proovisin ma paremini mõista mõni aeg hiljem, käies isegi pool aastat intuitiivteaduste koolis.

Täna sattusin ma pikemalt rääkima ühe sõbraga, kes raskes eluperioodis olles otsib ning usub seoseid ja juhuseid, ning ma tundsin kunagist ennast selles ära. Pean tõdema, et nüüdseks olen ma oluliselt pragmaatilisem ning olen ka oluliselt rohkem kursis inimese psühholoogilise häälestatusega. Kes otsib see ka leiab, nii lihtsalt on. Meie aju otsib, loob ja leiab mustreid, ka seal, kus neid tegelikult ehk isegi pole. Meie aju otsib tervikut, lugu, ühendab punkte, talle meeldivad mustrid ja loogika. Mis on selles siis halba, kui leitud seosed aitavad inimesel oma eluga raskemas kohas edasi minna? Mitte kui midagi.

Antud kohtumine pani mind mõtlema minu enda kunagise juhuse usu peale. Muidugi merde häppens ja vahel on need juhtumised väga huvitavate kokkulangevuste ja seostega. Elu lihtsalt on selline. Aga kas ma usun endiselt miskit väljaspool olevat suurt jõudu nimega Juhus (ehk Kobajumal)? Pigem mitte.

Mu kogemused ja elutee on viinud mind järjest rohkem eneseusku, selleni et kõik vastused on su enda sees olemas. Tõsi, vahel on vaja lihtsalt väga jaburaid ja kummalisi olukordi, et need vastused ka välja tuleks. Kuidas aga teada seda mida sa tahad? Kuula oma keha. Inimene on tervik ning kui meie mõtteprotsess on vahel isegi liiga taibukas, siis ülejäänud keha on suhteliselt otsekohene - ta teab millal tal on hea ja millal ei ole. Sealt tulevadki asjad nagu kõhutunne või südame hääl. Me teame tegelikult neid asju, aga lihtsalt ei taha neid teadvustada. Vahel on isegi raske omaks võtta mingeid tundeid mida me ei suuda põhjendada - meie mõtlemine proovib olla loogiline, tunded aga ei pruugi olla. Meie aju on masin, mille töö on mõtlemine ja tihti täidavad need terve meie teadvuse, laskmata läbi muid tundeid. Selleks, et sa saaks teadvustada seda, mida sa juba oma ülejäänud olemuses tead, võib abi tõesti olla ka Tarot kaartidest.

Mida siis kaardipanemine endast kujutab? Esiteks on väike üleminekurituaal (igal ladujal oma), et eristada seda sündmust igapäevaelust ning ennast häälestada, seejärel laotakse lauale erinevad arhetüüpsed pildid ja lood, mille vahel kas laduja või klient loob vabal assotsiatsioonil põhineva narratiivi ja seose. Igal juhul kuuleb klient seda, mida tal on vaja kuulda või mida ta tahab kuulda. Kui ta tahab leida sellest mõttetust, siis ta leiab selle. Kui ta tahab sellest leida mõtet ja seoseid, siis ka see on olemas. Juhusel on kaartide tulekul muidugi oma roll, aga oluliselt suurem roll on vastuvõtjal - tema on see kes otsib sealt mõtet.

Elul ei ole mõtet. See on absurd. Ainus mõte on see, mille me sellele omistame. Me oleme vaid karvadeta ahvid, kes elavad kivist kunstlikes koobastes, käivad päeviti teistes koobastes istumas ja tegemas asju, et saaks hõrepuitu, mida vahetada kolmandates koobastes toidu vastu. Elu on absurd ning ainus, mida me teha saame, on leida isiklik tõde, isiklikud väärtused ning teha enda jaoks täheduslikke tegusid. Kui me oleme juba aastaid teinud enda jaoks mõtestatud tegevusi, ei tundu ka see maailm nii mõttetu - me oleme loonud endale subjektiivselt tähendusliku tausta. Rasketel hetkedel on meie subjektiivne tõde ja reaalsus kannatada saanud ja meil on tarvis seda muuta, et oma eluga edasi minna. Nii lihtne (?) see ongi.

Meie subjektiivne tõde ei ole aga ainult mõtlemises, see on ka meie kehas. Mõtlemisega on lihtsalt võimalik selle sisse väga palju segadust külvata. Me mõtleme, selle asemel, et tegutseda. Me proovime oma peas kõik ära jõudes tihtilugu tõdemuseni, et neid asju ei ole mõtet päriselt teha: see ei ole tulus; see pole võimalik; ma ju ei saa jne. Meie mõtlemine, olgugi et praktiline, on ka täis erinevaid vigu. Ei ole välistatudd, et ka siin tekstis on omad mõttevead sees. Nii nagu mustrite ja seoste otsimine on ajusse sisse kirjutatud, on seal ka vead (neid on palju, suvalisest järeldamisest ja üleüldistamisest kuni fundamentaalse atributsiooniveani). Võibolla vaid väga väike laps, olles vahetus kontaktis reaalsusega, ei oma mõttevigu. 

Seega oleks ehk vahel mõistlikum kuulata oma mõtete asemel hoopis sisemist häält. Kuidas aga, istudes mõne valiku ees, aru saada, mida sa tegelikult tahad? Siin on üks nipp: viska münti ning kui see on õhus, tunned sa juba, mis tulemust sa tegelikult ootad.

Ole improtaja

Ole improtaja 

mine elu lavale teadmata, mis juhtub. 
Sul on oma mõtted, teistel on enda omad. Sa ei tea ega saagi täpselt teada mis on nendel plaanis või mida nad teevad. Nad võivad aga ei pruugi vastata sinu ootustele.

Muuta saad sa vaid enda reageeringut. Kas sa jooksed laval kokku (solvumine, jonnimine, kibestumine, masendus jne on tihtilugu põhjustatud sellest, et oo õel maailm ja oo õelad inimesed ei ole üldse nii nagu mina tahan) või sa võtad partneri pakkumise omaks ja te loote koos midagi - sul on alati valik.

Tähtis ei ole mitte perfektne lõpptulemus vaid protsess. Seda kuhu elulugu jõuab me ju teame. Algus ja lõpp on paigas. Sul on võimalus ise suunata ja muuta oma narratiivi, hoolimata kõigest, mis teiste poolt sellele lisatakse.

Ilus narratiiv ise on auhind ning ilmselgelt tahad sa luua seda koos inimestega, kes aitavad sul seda luua, mitte ei mängi soolorolli ja ei pressi sulle peale oma lugu.
Usaldus lavapartnerite vahel on esmatähtis- teadmine, et kui sa kukud, aitavad nad sind ning kui nemad kukuvad, oled sina toeks. 

Kui hoolitsed laval enda eest (defineerid, oled selge jne), hoolitsed ka partneri(te) eest.

---

Tuli siis selline mõttelend.
Pole paha. Natuke isegi meenutab Gestalt Prayer'it, mis mul kunagi ka väljaprindituna seina peal oli.

Lõpetamata lood

Irooniliselt on see postitus kirjutamist juba mõned päevad oodanud. Valmis oli vaid pealkiri ja ideid täis pea. Peab tõdema, et tekkis ka soov lihtsalt pealkiri avaldada ilma sisuta. Noh, nagu on legend ühest iidsest lõpukirjandist pealkirjaga Risk: õpilane kirjutas pealkirja lehele ning andis töö ära, sai maksimum punktid. Aga see selleks.

Tagasi teema juurde, mis kasvas mu peas eelmise nädala lõpus: Lõpetamata lood ehk mõtisklusi improst, sarjadest, mõtlemisest ja lõppu jõudmisest.

Improst ja teleseriaalidest

Meie reedene Seistes Püsti etendus oli lihtsalt suurepärane - seda võivad rääkida nii publik kui ka näitlejad. Kõik, kes olid laval, jäid sellega rahule, mida ei juhtu just tihti (enesekriitika ja analüüs on tegelikult väga suur). Tõsi, oli asju mida oleks kindlasti saanud veel paremini teha, aga üldine tunne oli kõrvust tõstev. 

Mis aga eristas seda etendust eelmisest etendusest? 

 Mis tegi selle nii heaks? 

Tõsi, me olime teinud tööd tehnikate ja sihitud soojendusega, mis kindlasti laval kaasa aitasid. Mis tundus minu jaoks aga eriline, oli see, et juba esimesest stseenist alates oli meil laval narratiiv, lugu. 

Seistes Püsti formaadi teebki paljuski keeruliseks see, et kõik on lubatud, niikaua kuni sa suudad luua ja lavale tuua päris inimesi ja päris suhteid. Selle raami sees võiks vabalt kütta ka tund aega järjest sidumata stseene vabavormi improt (ing. freeform) ja see oleks täiesti pädev. Muidugi ei leidu palju inimesi, kes vabavormi suudaksid pikalt vaadata (olen ise üks nendest) ning ka seda pikalt teha on kuidagi väsitav. Ma olen korduvalt pikka vabavormi näinud ning olgugi, et ma hindan kõrgelt lavaosavust sellise vormi juures, väsin ma seda vaadates ära. See ei anna mulle energiat, pigem võtab seda.

Ma arvan, et põhjus on emotsionaalses pühendumises. Isegi kui laval on tegelasi kellele kaasa elada, on seda raske teha - see on justkui tunnete raiskamine, sest sa ei pruugi seda tegelast ja suhet enam kunagi rohkem näha. 

Selle kõige kaduvus, mis on selle vormi võlu, on samas ka selle needus.Mul on tunne, et me kõik - laval, publikus, elus - otsime tervikut, me otsime justkui miskit lugu. Seepärast on päris vabavorm ka nii raske - sul on palju sissejuhatusi, aga lood ei lähe edasi. 

Selle sügise esimesel Seistes Püsti etendusel oli nii vabavormi kui ka narratiivi ning mitmed publiku liikmed olid hiljem segaduses - ei tekkinud ühist tervikpilti. Mitmed lood jäid lõpetamata ja õhku rippuma, mis oli küll ka taotluslik aga tundus, et ei pakkunud nii palju naudingut ei näitlejatele ega ka publikule. Seekord oli narratiivi ja sidusust oluliselt rohkem ning see lubas nii näitlejatel kui ka publikul tegelastele rohkem kaasa elada ja lõppu jõuda.

Mulle tundub, et me otsime lõpetatust ja seda mitte ainult teatrilaval.

Meid kammitsevad teleseriaalide viimased minutid, milles meelega jäetakse midagi õhku rippuma, et uus osa kindlasti huvi pakuks. Me ootame pinevusega järjefilme, mille eelmistes osades anti kergeid vihjeid ja viiteid uuele filmile. Me tahame teada, mis edasi saab. Lugu on lõpetamata.

Mõtlemisest

Nädalavahetusel olid mul vanemad külas ning ma avastasin veel ühe teema, kus me tihti proovime lõppu jõuda: mõtlemine. 

Mõte on nagu loo alge, mida me tahaks edasi ja edasi uurida. Sel ajal kui me seda aga uurime, liigub maailm omasoodu edasi ning ei pruugi meie mõtteprotsessiga enam üldse seotud olla. Nii juhtuski korduvalt, et ma pidin oma isale ühte ja sama asja mitu korda seletama. Ei ole dementsus, mõtlemine hoopis - inimene ei suuda samal ajal mitut asja korralikult teha ja on loomulik, et kui mõtted on keskpunktis kaob kontakt hetke kontekstiga. Nii pole ka imestada, et mõningad jutuajamised tundusid kohati päris kummalised. Näiteks rääkisime isaga ühest teemast pikalt ja laialt, siis tuias ta teises toas, samas kui me vennanaisega arutasime juba täiesti midagi uut. Mõne minuti pärast tuli isa tagasi ja jätkas enda teemaga, justkui me oleks me temaga kogu see aeg kaasa mõelnud. Olukord oli aga juba muutunud - meie jaoks ei olnud see enam ammu õhus. Rääkis oma mõtted ära, kadus taaskord ning jätkas jälle paari minuti pärast samamoodi. Tundub ju päris kummaline kui aus olla, samas ei saa seda ka kuidagi pahaks panna. See oli väga heatahtlik, asjalik ja põhjalikult läbi mõeldud jutt, ainult et maailm ei olnud selle jaoks enam valmis - olukord ja kontekst oli muutunud ning seda mitu korda.

Tõsi, selle konteksti sobitamiseks aitavad sissejuhatavad laused nagu "See tuletas mulle meelde, et..." või "Ma siin mõtlesin natuke selle teema üle ...". Ma tean, väga raske on vahel austada muutuvat maailma, kui su mõtted vuhavad täiskiirusel.

Olen isegi tähele pannud kui keeruline on vahel mõnest mõttest loobuda, samas ka kui vajalik see kohati on. Tead küll, kuulad oma head sõpra, oled temaga emotsionaalselt kaasas ja kohal ning sul tekib teda kuulates miski oma mõte mida jagada, vahele segada aga ei taha ning ei paista, et jutt jõuaks kohe miski lõpuni. Kui sa sellel hetkel oma mõttest lahti ei ütle, on asi pekkis - sa ei suuda samal ajal olla päriselt kohal, kuulav, toetav ja kaasas, kui su mõtted arutavad peas oma teemat (mul hakkab teema kiirelt ise ennast arendama, kui ta liiga palju tähelepanu saab. Nagu hulkuv kass kes tuleb tänaval järgi kui sa oled talle pai teinud). Või vähemalt mina ei suuda. (Oleneb jagatavate emotsioonide tugevusest samas). Jah, me kõik oskame teha nägu, et me oleme olemas ja kuulame, aga see ei ole ju päris see. Kas me ka päriselt kuulame?

On inimesi kelle jaoks kuulamine ongi see, et sa võtad, analüüsid oma peas läbi ja jagad tagasisidet. Professionaalses keskkonnas on see suurepärane lähenemine, lähisuhetes aga mitte. Tihti tahavad inimesed, et keegi neid lihtsalt kuulaks, mitte ei annaks nõu või probleemilahendust, vaid oleks lihtsalt emotsionaalselt kohal.

Ma arvan, et gestalt teraapia ja impro on aidanud mul oma mõtteid rohkem analüüsida, jälgida, usaldada ning vajadusel ka nendest lahti öelda. Minnes improlavale oma kindla mõttega ning ilma paindumisvõimaluseta oled sa seal suhteliselt hukule mõeldud.

Lõppu jõudmisest

Kui rääkida aga elulisematest asjadest, millega ehk mitte-impro inimesed ka samastuda suudaksid, siis märkasin eelmine nädal kuidas ma kaitsesin ise-ennast oma peas. Sisemonoloog oli justkui sisedialoog "vaenlasega" keda polnud kohal ning kelle ees ma oma tegevusi, mõtteid ja seisukohti püsivalt kaitsesin. Seda oli päris raske tunnistada, raske omaks võtta ning ma sain ka aru kui palju energiat mul selle peale kadus (muidugi oli see sisedialoog ju emotsionaalselt laetud ja ängistav). Saades aru, et see sisekonflikt ei vii kuhugi, kirjutasin ma need teemad üles ja jagasin inimesega, kellega ma oma peas konfliktis ja kaitsepositsioonis olin. Meie omavaheline suhe paranes oluliselt ja ükski nendest mõtetest pole mu pähe tagasi tulnud.

Mõtlemine pole tegemine nagu mu esimene terapeut (kognitiiv-käitumuslik) kunagi rõhutas. Sa võidki jääda asjade üle mõtlema, neid oma peas juurutama ühte ja teistpidi, kuid kui sa nendega midagi reaalset ei tee (kasvõi üles kirjutamine ja jagamine) ei jõua sa lõpetatuseni. Mõtted ei suuda ise lõppu jõuda, selleks on vaja tegevust. Sa võid mõelda öö läbi hommiku peale, aga sellest pole enamasti miskit kasu. Tegevus on see, mis määrab.

Gestalt teraapia järgi on palju meie tegevusest mõjutatud kunagistest lõpetamata teemadest. See, et me ei ole jõudnud mõne teemaga enda jaoks rahuldavasse lõppu on jätnud oma negatiivse jälje (siin oleks nii lihtne teha halba nalja, aga ma ei tee) ning me otsime alateadlikult meetodeid kuidas kas jõuda lõppu või leevendada antud jälge. Lõppu jõudmine on tähtis (sisesta halb nali siia). Kujuta ette anekdooti mille viimane rida ehk kogu asja iva ära ununeb. Kujuta ette, et sa loed kriminulli ning keegi õel inimene on selle viimased kümme lehekülge välja rebinud nii et sa ei saagi teada, kes mõrvar oli. Kujuta ette, et eelmäng oli tore ja tegevus oli tore aga napilt napilt lõppu ei jõudnud. Päris kole, eksole. 

Nüüd aga kujuta ette, et sa jõudsid just pika ja segasevõitu blogipostituse lõppu, mille lõpus autor kiidab su vastupidavust ja tänab lugemise eest. Päris äge, eksole.

Narkootikumidest, härra ja proua Smith'ist ja viha abordist

Ma tean, ma tean - see pealkiri kõlab nagu proov originaalitseda, tähelepanu tõmmata ja klikke koguda. Päris nii see plaanis ei olnud ja tegelikult kavatsen ma ka kõigest sellest rääkida.

Omajagu aega tagasi sattusin peale ühele kokkuvõtvale pisivideole, mis rääkis natukene teist lugu narkootikumidest ja sõltuvusest, kui see millega me harjunud oleme. Nimelt on rottide peal tehtud katsed tõestanud, et kui luua neile keskkond, kus nad on eluga rahul, väheneb drastiliselt nende huvi narkootiliste ainete vastu. Samas üksinda ja isolatsioonis on huvi suur, lausa surmav. Sama on märgatud ka inimeste juures.

See video ja mõte on kummitanud mu peas sellest korrast saati. Iga kord süüdates sigareti olen ma mõelnud, miks ma seda teen. Eks ole ka sigaret ju sõltuvus. Ja tõsilugu on see, et väga tihti suitsetan ma olukorrast puhkamiseks. Selleks, et väljuda miskist keskkonnast, tundest, kus ma ennast niiväga hästi ei tunne. Selleks, et ennast rahustada, et võtta aega endale. Jah ma tundun üks jube rahulik sell, aga see, mis pinna all keeb on vahel päris õudne (pealegi, ma olen näitleja).

Sõltuvusest rääkides tasub mõelda ka alkoholi peale. Mulle on aastaid juba suvine alkoholilembus silma jäänud. Kuna ma ise pigem lahjat alkoholi (näiteks õlu) ei joo siis tundub mulle selle ohter tarbimine ehk liiast. Ma näen seda kõrvalt ja seda tõesti on palju. Ah et on janu? Limpsi või vett sa ei jooks ju nii palju. Kas on see osa ajaloost? (osad väidavad et tarbimine on oluliselt suurem kui ennevanasti ... pealegi, kus on piir traditsiooni hoidmise ja lolluste generatsioonide viisi edasi tegemise vahel) Kas on see osav alkoholi reklaami ajupesu? Või äkki on asi selles, et me lihtsalt ei oska kainena olla vabad, ausad ja omavahel seotud? 

Kunagi leinalaagris praktikat tehes kirjeldati alkoholismi kui olukorda, kus inimene ei oska oma emotsioone enam teistmoodi väljendada - kui tal on oma emotsioonide klaveril vaid üks klahv: alkohol (enamasti on seal palju muud kah, muusika kuulamine, jooksmine, joonistamine, lugemine jne, mis kellele meeldib). Ilus kujund.

Eestlane olla on omamoodi taak.

Eelmisel nädalal rääkisin ühe sõbraga erinevate kultuuride ärisuhtlusest ning vestluse lõpus proovisime me ära määratleda Eestlase käitumist. Olgem ausad, kui ma ei oleks siit kultuurist siis ma tõesti arvaks, et Eestlased on lollid või pika taibuga. Miks? Sest meie kultuuri osa on sõnade väärtustamine. Me oleme praktilised, ratsionaalsed ja räägime siis, kui asi on läbi mõeldud. Läbi mõtlemine võtab aga aega ja vaikust. Pannes selle käitumise nüüd perekonna konteksti selgub, et midagi on puudu. See on tehniliselt korrektne aga inimliku poole pealt suhteliselt ... ebainimlik. Rääkimine ei ole ju enamasti praktiline ja ratsionaalne. Pealegi äkki on mõni rääkimata asi ka emotsiooniga seotud ning Eestlastel ei ole kombeks emotsioonidega mässata. Kas te olete kuulnud anekdooti Eesti mehest, kes peale nelikümmend aastat naisega kooselu suutis talle peaaegu armastust avaldada? Emotsioonid ei ole praktilised ega ratsionaalsed. Seega need ei sobi meie kultuuri just väga hästi. Emotsioon on aga just see, mis meid ühendab ja teeb elu elamisväärseks.

Pühapäeval tuli telekast Härra ja Proua Smith (Mr and Mrs Smith) ning ma nautisin seda äratundmist filmi esimeses pooles. See oli lihtsalt "nii ilus" suhe. Kuidas räägitakse küll, aga tegelikult mitte midagi ei öelda. Kuidas suhe justkui on, aga tegelikult elavad koos võõrad. Kuidas õhk on rääkimata asjadest paks. Kuidas kõige tähtsam asi millest omavahel räägitakse ja kakeldakse on kardinad. Päriselt? Kardinad? Film on muidugi väljamõeldis. Piinlik lugu on, et ma olen ise samasuguses suhtes olnud ning ma olen neid ka kõrvalt näinud. Neid on ümberringi liigagi palju. Muidugi on igas suhtes omad eripärad, aga seda on näha kui inimesed päriselt jagavad ennast üksteisega. Seda on näha juba paarikese mitteverbaalsest suhtlemisest ja koos olemise mugavusest. Paljude kooselu on aga pigem praktiline - pole ju väga viga kah ja kellegi uue otsimine oleks tüütu ja ebapraktiline. Probleemidega tegelemine ja asjadest päriselt rääkimine oleks emotsionaalne ja ebamugav. Ja keegi ei saa ju öelda, et me ei suhtle, me ju räägime uudistest ja kardinatest. Emotsioonid, mured, eksistentsiaalsed küsimused ja kõhklused? Nendega ei pea ju ometi tegelema, veel vähem jagama... ning inimzombidena koos elu lõpuni. Fassaad on ju ilus.

Ja siis me imestame, miks inimesed nii kurvad on. Miks ühistranspordis sõites ei näe ühtegi naeratavat nägu? Miks tuntakse ennast nii üksikuna? Miks hoolitakse endast ja kaasmaallastest nii vähe? Miks abivalmis ja sõbralik inimene on pigem erand, kui reegel? Miks me jalutame tuima näoga mööda, kui näeme abivajajat?

Me kõik mõtleme, et meie oleme paremad ja tõsi, vahel on ka meil hea päev kui me naeratame võõrale ja jätame paar eurot Balti Jaama tunnelis mängivale kitarristile, mõeldes et tubli poiss, vähemalt ei varasta. Kui tihti seda aga on? Meid pole õpetatud elu nautima ja õnnelik olema. Paljudel seostub juba nende väljenditega koheselt alkohol. Elu nautimine ja sisemine õnnelikkus aga on just see millest kasvab välja ka teistest hoolimine. Ma pole vist kunagi kuulnud, et keegi ütleks heatahtlikult ja toetavalt: "Jaa see sell seal, ta naudib elu." Pigem on elu nautimine ikkagi midagi halvustavat. 

Elu ei ole ju mõeldud nautimiseks. Kuidas me saame siis imestada suitsiidirohkuse üle?

Käisin eile õhtul ühel lühilarpil ning endalegi üllatuseks sain sellest vägagi tugeva emotsiooni. Ehk isegi oli see kõige tugevam positiivne emotsioon viimase kolme nädala jooksul. See ühtekuuluvustunne ja mitteverbaalne suhtlemine oli lihtsalt kuidagi väga väga äge ja hingeliselt kosutav. Kui palju annab tegelikult öelda ilma sõnadeta ning kui hästi me sellest aru saame? Mitteverbaalne suhtlus on meis kõigis olemas, lihtsalt mõtted ja sõnad on selle igapäevaselt ära vallutanud. See juurikas on aga kõigis ja pagan see on oma lihtsuses hämmastavalt tugev.

Mängu dünaamika oli selge ja lihtne - igal osalejal oli oma nö sõber keda toetada ja oma nö vaenlane keda kiusata. Teiste osalejatega võis suhelda nii nagu tahtsid. Mitmed mängus osalejad jõudsid aga lõpuks samale arusaamisele - väga raske on kedagi kiusata, kui ta naeratab ja kallistab sind või paneb teki õlgadele ja hoiab. Kes lööb see armastab, eksole. Või nagu üks osaleja lõpuringis Chalice'i laulu sõnu tsiteeris "Viha sünnitab viha, suudle vaenlast - See on abort".  Nii on.

Väga lihtne oleks seda mõtet laiendada aktuaalsetele teemadele, aga ma ei tee seda - eks igaüks mõtle ja tunne ise.

Mõlgutusi Mängimisest

Olen ujunud mitu päeva kõmka lainetes ja mõelnud mängimise peale. Kõmkal oli kolm päeva täis töötube (eks ühe neist tegin ma ka ise), loenguid, arutelusid ja pisilarpe, aga selle aja kõige lõbusamad hetked olid ikkagi spontaansed mängud. Mängud mis tekkisid justkui ise-enesest ja mida keegi ei juhendanud. Mängd, millel ei olnud suuremat mõtet kui lihtsalt mängimine mängimise pärst. Ning see tundus omajagu kummaline.

Ah et mis asi on Kõmka? Siit väike selgitus ürituse kodulehelt(sulgude sisu minu lisatud):

Kõmmkärajad (ehk Kõmka) on südamlik päris elus rollimängu ehk larbi telgitaguseid ja tehnikaid avastav ettevõtmine, mis pakub sulle inspiratsiooni mängudeks ja paraja koguse sõgedaid sõpru. Kõmmkärajad (Kõmm väljendist GM ehk mängujuht) sai alguse ideest korraldada koolitus mängujuhtidele, kuid sellest kasvas välja midagi laiahaardelisemat. Kõmmkärajad oma praegusel kujul pakub meelepärast nii praegustele kui tulevastele mängujuhtidele ning kogenud, vähem kogenud ja alles larbimaailma avastavatele mängijatele.

Seda see üritus tõesti oli nii eelmisel kui ka sellel aastal. Südamlik ja inspireeriv ettevõtmine omamoodi sõgedate sõpradega ning see pani mõtted liikuma mitmes suunas.


Sattusin üleeile kuulama TED talk'i mängimisest ning loengu pidaja tõi välja, et mängimise vastand pole mitte töö vaid depressioon. Mäng on loomulik tegevus, mida teevad kõik imetajad ja mitte ainult noored. Inimeste seas on aga kuidagi juurdunud mõtlemine et mäng on väikese inimese töö ja peale seda tehakse vaid tõsist tööd ... ja siis me imestame miks täiskasvanud depressioonis on?

Oluliselt paremini sobib mulle ütlus: "Sa ei lõpeta mängimist, sest oled vana, vaid oled vana, kui lõpetad mängimise." mis oli ka Kõmka (või üldse paljude eesti rollimängijate) nö motoks. See lihtsalt on omamoodi jabur lust kui sa teed midagi lihtsalt selle pärast, et sa tahad seda teha. Mitte selle pärast, et sa pead või selleks, et midagi õppida. Ka impros kasutame me enamasti seda trikki, et õpetame erinevaid tehnikaid läbi mängimise. Alles peale mängu saab selgemaks, milleks see kõik hea oli. Aga mängimise ajal on see lihtsalt lõbus tegevus. Õppimine võib olla ka lõbus tegevus (päriselt kah, see tõesti on võimalik et õppimine on lõbus).

Paljudele täiskasvanutele ei mahu selline asi pähe.

Ma mäletan ühte õppejõudu koolist, kes rääkis et kõige raskem grupp millega draamateraapia harjutusi teha on õpetajad. Kui ei ole selget seletust miks midagi vaja teha on, siis ei tee ja kõik. See ei sobi et esiteks teeme ja siis räägime sellest.

Lisaks sellele suhtumisele on paljudel täiskasvanutel juures ka sotsiaalne või mingi muu hirm mingite tegevuste ees. Ka Kõmkal olid osad inimesed kes jätsid ennast mingitest mängudest välja, mida oli mul juhenajana küll natuke kurb vaadata. Ma teadsin ju kui lõbus see tegevus oli. Aga eks igaühel on omad piirid ja nagu mu terapeut hiljuti ütles: "Ära sunni jõge voolama, ta voolab ise omas suunas ja tempos". Nii on. Ning ei tasu unustada, et enne improt olin ma isegi omajagu kinni ning ka praegu on mul omad kiiksud.
 
Keeldumine mängimisest viis mind mu peas tagasi antud TED talk'i juurde, milles räägiti ka rottidega tehtud eksperimendist. Osadel rottidel elimineeriti soov mängida, teistel jäeti alles, ning seejärel tutvustati neile ohtu. Kõik rotid - nii mängijad, kui ka mittemängijad - pistsid kiirelt plehku ja peitsid ennast ära. Mis aga edasi sai? Mõni aeg peale ohtu hakkasid mängivad rotid uudistama, et mis ohust saanud on ja kui plats oli puhas läksid peidust välja. Mittemängivad rotid aga ei teinud seda. Nende jaoks oli see lõpp. Nad istusid peidus kuniks surid sinna jannu ja nälga. Kahju nendest rotukestest, aga ma arvan, et see eksperiment ütleb meile palju. Jah, inimesed ei käitu äkki päris nii, aga miski paraleeli saaks ju ikkagi tõmmata.

Tundub nagu mäng annaks meile justkui lusti ja julguse elada ning on kahju et nii paljud on selle ära unustanud ning on tõsised täiskasvanud. Veel kurvem on see, kui nad õpetavad sama asja edasi ka järgnevatele põlvkondadele.

Mida ma siis tegelikult usun?

Mõni aeg tagasi tuli heas sõprusringkonnas teemaks religioon ning ma avastasin, et mul on väga keeruline sõnadese panna oma uskumusi. Eks ole ju aja jooksul uuritud-puuritud erinevaid teemasid. Vanavanematel on uhke nahast kaante ja klaasitükkidega ristiga wanas eefti khirjakeelfes Piibel, mida ma teismelisena üritasin lugeda võinoh pigem desifreerida. Suht võigas värk oli, eriti võrreldes lastepiibliga, mida algkoolis lehvitati. Ma mäletan, et mingi vahe uurisin lähemalt budismi. Palju lugesin ka Gunnar Aarmat ja omajagu Luule Viilmaad, Ishmael meeldis mulle ja kogu Anastasia seeria samuti, LaVey Saatanlik Piibel oli huvitav, sissejuhatus Voodoo'sse samuti. Zen lood on mulle alati meeldinud. Unenäod, ruunid, ennustused olid kunagi minu jaoks väga tähenduslikud. Käisin mingi vahe ka intuitiivteaduste koolis ning praeguseni on mul sahtlipõhjas 2 pakki taro kaarte, mida vahel harva saab ka laduda. Vast viimase suurema lisana tuli mu mõttemaailma nii 4 aastat tagasi taoism ning eile käisin kundalini joogas. Sellega on vist enamik suuremaid mõjutavaid teemasi puudutatud.
Samas on mulle väga suurt huvi pakkunud inimese psühholoogia, sotsiaalsed suhted ja surm.

Ehk siis võiks antud lõiku kokkuvõtvalt öelda, et alates 11dast eluaastast olen ma pingsalt otsinud elu mõtet ning proovinud omistada võimalikult palju mõtteid erinevatest valdkondadest, et luua oma enda arusaam, mis toetaks minu olemust ja elu. Paljud ideed on nüüdseks mööda külge maha voolanud, aga mulle tundub, et midagi olen ma ka omistanud ja omavahel kokku klopsinud.
Siin on siis mõned praegused tähelepanekud (ei, ma ei lähe väga sügavuti, sest no see on ikka paganama rämedalt suur teema).

Praktiline spirituaalsus

Mida rohkem ma tõsiste teemadega olen tegelenud, seda selgem on, et mingit spirituaalsust on inimese elus ikkagi vaja - see aitab meil paremini tõsiste teemadega (lähedase surm, elu mõttetus jne) hakkama saada. Samas, eks on igal usul ka oma pahupool. Tähtis on leida midagi, mis sinu jaoks töötab. Olgu selleks Piibel, Koraan, internetis piltidel jagatav filosoofia, taro kaardid, loodus, ettemääratus, 8 ball, õnne talisman, hea tuju särk/aluspüksid vms.
Kui sind toetab, siis on hea, kui ei toeta, on aeg neid muuta - põhiline on olla teadlik oma hoiakutest, aga ka teadvustada, et ka sina oled muutuv ja maailm on muutuv.

Minu jaoks on iga uskumuse juures äärmiselt tähtis praktilisus. Kui kuskil spirituaalses raamatus räägitakse näiteks sellest kuidas maa peal on enne inimesi olnud 7 erinevat tsivilisatsiooni, siis minu jaoks ei ole tähtis see, kas see on tõene või vale. Minu jaoks on tähtis, et mida ma selle infoga oma igapäevaelus peale hakkan, mida see minu heaolule juurde annab. Antud juhul - mittemidagi. Seega pole seda vaja.

Mõistmine

Inimesed hoiavad tihti väga jäigalt kinni mõtetest ja arusaamadest, mida on neile kunagi tõe pähe õpetatud. Arusaamad, milleni nad on aga ise jõudnud on palju pandlikumad. Kui inimene on ise otsingute käigus leidnud oma tee, ei kritiseeri ta naljalt teisi, kes seda otsivad. Õpetatud jäigad arusaamad aga ei oma seda paindlikkust. Tähtis on tunnistada teise inimese teed ja lasta tal endal otsida.
Küll aga tõstab see inimest minu silmis, kui ta suudab ka oma valikuid, teed, uskumusi kritiseerida ja nende üle ausalt arutleda ehk isegi nalja visata. See näitab mulle, et ta on mõtlev inimene ja näeb nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli (mis on igas asjas) ja ei idealiseeri liialt.
Samas, vahet pole, kas su uskumused on lapsepõlvest või elu jooksul omandatud  - ära mängi mäkra ja lase ka teistel kogeda elu nii nagu sa ise tahaksid seda teha. Kui sa ei saa teha head, siis vähemalt ära tee liiga.

 

Duaalsus

Jah, seda suhtumist on mul natuke keeruline seletada. Pigem on see nüüdseks juba tunnetuslik arusaamine, et me elame duaalses maailmas. Et kui elus on raske olukord, siis küll see läheb mingi hetk helgemaks. Kui on helge olukord, küll ka see ükshetk möödub. Samas, kui sul on väga raske olla, siis selle sees on alati ka midagi ilusat ja ilu sees on alati ka midagi valusat. Must ja valge käivad koos, ei ole võimalik ainult ühte neist tunnistada (sähket teile, rassistid).  Ja ka elu ja surm käivad koos.

Surm

On kindel, et me ükshetk sureme. No nii lihtsalt on loodusseadused. Aga selle asemel, et seda teemat vältida või ignoreerida, olen ma saanud surmaga sõbraks. Mulle meeldib elu võtta kui teel olekut, lihtsalt me ei tea millal see tee äkki otsa saab. Oh ei, ma ei oota (enamasti!!!) temakest Surma, aga ma teadvustan seda võimalust. Tõde on see, et me ei saa olla kindlad, et meil on rohkem aega kui praegune hetk. Seega võiks sellest võtta niipalju kui võimalik.

Mulle meeldiks hoida oma elu nii, et kui ma nüüd samas südari saaksin, siis see eluke mis mu silme eest läbi jookseb viimasel hetkel, ei tekitaks minus suurt pettumust, et ma olen teinud asju, mis on minu jaoks tähtsad, olen armastanud, olen nautinud, olen olnud ise-endaga aus ja saaksin öelda puhta südamega "Pole paha! Ehk isegi tegin maailma natuke paremaks. Kui vaja minna siis vaja minna."

Njah, ma üldiselt väga surmajärgset elu ei usu. Kuigi selle uskumine võibolla leevendaks lähedase surmaga tekkivat leina (et ei olegi päris läinud vaid kuskil ikkagi alles), siis ma näen selles maailmavaates ka omajagu pahupoolt. Inimesed, kes ei taju oma ajutisust, ei kipu minu arust asju nii ausalt välja ütlema, sest küll kunagi on aega rääkida - samas kui sa ei ütle ausalt välja, ei saa tekkida ka ausaid suhteid. Ja nad ei pruugi teha oma elu enda jaoks nauditavaks, sest noh see elu pole ju tähtis, pärast on igavesti aega. Ja milleks üldse midagi teha, kui meil on surmajärgselt aega küll ja veel asju teha. Jne. Seega ma ei usu, et peale surma on mul maa ja ilm ja pigem ma kasutaksin seda Kindlat aega, mis mul praegu on, nii hästi kui võimalik.

Selle suhtumise asemel on mul mõistmine, et iga inimene, kellega me kokku puutume oma elus, mõjutab meid ja see nende panus meie elusse on see, mis jääb meie hinge alles isegi siis kui neid endid enam ei ole ja seda panust tasub kindlasti väärtustada. (ma olen endiselt südamest tänulik mitme inimele inimesele, keda enam ei ole ja kellega ma pole kunagi vestelnud, kes aga oma loominguga mind on aidanud)

Vastutus

Ma usun, et iga täiskasvanud inimene vastutab ise oma tegude, tunnete, valikute ja vajaduste eest. See ei ole kellegi teise kanda ega kellegi teise kritiseerida, kuni sa otseselt kellelegi liiga pole teinud. Mitmed religioonid annavad kindlad käsud ja keelud, et mida tohib ja mida ei tohi teha ning minu jaoks võtab see inimeselt ära tema täiskasvanud inimese vastutuse ning surub ta lapse raamidesse, kus sul on kindlad vanemlikud reeglid. Kindlasti loob see ka turvatunnet ja mõnele võibolla sobib. Samas ma arvan, et inimese arengu koha pealt on tähtis, et ta ise mõistaks, et näiteks varastamine ei ole hea, sest sellest kannatavad teised inimesed. Kui tal on ees vaid reeglid ei pruugi seal taga olla mõitmist, miks mõni tegevus hea ei ole. Ehk on parem teha elus mõned vead ja kasvada inimesena ja ise maailma tundma õppida kui hoida kindla raami taha ja mõista hukka neid, kes seda ei tee, arvan ma. 

Tolvan elukeerises

Nagu on ehk eelnevast jutust tajuda, siis meeldib mul asju/reegleid/arusaamisi vaidlustada ja ma näen selles omamoodi ilu. Nii nagu omamoodi ilu on ka meie eluteel läbitud raskustes.
Ma olen eluaeg tundnud ennast nagu Rebel, see lihtsalt on osa minu olemusest, ning ma olen veendunud, et ka selliseid inimesi on maailma vaja - muidu läheks ju lihtsalt liiga tuimaks ja igavaks.

Ja keegi ju peab välja ütlema, et perekondliku söömingu juures peaks olema rõhk sellel et inimesed jagavad omavahel oma elusid ja suhtlevad, mitte sellel, et kõigil oleks nuga ja kahvel õiges käes. Reeglid on noh kohati toredad, aga nad ei tohi elu lämmatada ja võtta tähelepanu ära eluliselt tähtsatelt asjadelt.

Ma leian, et ei leidu ühtegi teemat, mille üle ei saaks/tohiks nalja teha või mida ei tohiks vaidlustada. Tõsi, see ei tähenda, et igas kontekstis oleks sobilik mingeid nalju rääkida. See ei tähenda, et kui inimese jaoks on midagi püha, hakkan ma selle üle kohe nalja rebima - igaühel on oma tee ja uskumused ja ma olen erinevates seltskondades oma kahtlase huumoriga ikka väga ettevaatlik. Eesmärk ei ole kunagi teisele inimesele liiga teha ... vaid tekitada seoseid inimese ajus koos ootamatu positiivse äratundmis-emotsiooniga (hmm, kõlab nagu Zen).


Ma ei leia ka, et spirituaalsust/jumalat ei tohiks naljas kasutada - kui jumal tõesti on olemas, siis no vaata ringi, tal on päris hea ja kohati ikka suht must huumorimeel.

"Kuningas ei saa olla kuningas, kui tal ei ole kojanarri, kes saab asju ausalt välja öelda..." ütles keegi kunagi kuskil.

Cheers!

[Antud kirjutise eesmärk pole midagi vaidlustada, lihtsalt jagada mõningaid minu mõtteid spirituaalsuse/religiooni teemadel ... inimene on keeruline loom, talle on vahel vaja ka keerulisi lahendusi, seega vabandan, kui see kõik väga segane/keeruline tundub]