Esmaspäeva õhtul tegime ühele tulevasele koostööpartnerile täispika impro etenduse (enda leiutatud formaat nimega Birfurkatsioonipunkt) ning seejärel oli avatud arutelu selle üle, kuidas saaks hästi lavalaudu jagada. Ning taaskord ei tahtnud keegi uskuda, et tegemist oli improvisatsiooniga. Ma olen märganud, et see lihtsalt ongi pikema vormi needus.
Jah, olgem ausad, veel aastaid tagasi oleks ma isegi olnud skeptiline, kui näitlejad oleks väitnud, et teevad ühest lausest inspireerituna 40 minuti pikkuse loogilise etenduse, ning mitte-kui-midagi* selles pole eelnevalt kokku lepitud. Nüüd aga, olles ise laval, tundub see täiesti reaalne ja teostatav.
Aga olgem ausad, improteater on siiski suhteliselt uus nähtus
Viis aastat tagasi loodi Eestis esimesed teatrigrupid, mis seostasid ennast otseselt improga. (selle tähistamiseks on tulemas ka ringtuur, ning kindlasti aasta jooksul veel midagi) Üheks neist oli Eesti Improteater, mis koosnes peamiselt erialase haridusega noortest näitlejatest, ja teiseks rohkem harrastajatest koosnev Improgrupp Jaa! mille liikmeid ühendaski vaid huvi improteatri vastu (ja ka omavaheline sõprus :)).
Kindlasti ei saa öelda, et improvisatsioonilist teatrit Eestis enne seda ei eksisteerinud - on meil näiteks ka ju Luguteater, Foorum teater ja mitmeid klassikalisi teatreid, kes julgevad eksperimenteerida. Küll aga ei olnud olemas improteatrit sellises vormis.
Nüüdseks on esialgsest kahest grupist välja kasvanud juba neli. Improgrupp Jaa!'st kasvas välja Improkraatia, mille tegevus on peamiselt tuntav Tartus ning Eesti Improteatrist kasvas just hiljaaegu välja Improteater Impeerium.
Huvilistest, kes improteatrit armstavad, aga otseselt ühtegi gruppi ei kuulu, saaks aga juba julgelt moodustada veel vähemalt ühe teatri - niipalju on neid tekkinud. Impro huvilistel on võimalik sellega püsivalt tegeleda nii Tallinnas, kus Improgrupp Jaa! korraldab iganädalaselt Improstuudiot, kui ka Tartus, kus Improkraatia teeb püsivalt Improtunde. Samuti on näiteks isegi Tallinna Staabi- ja Sidepataljoni ajateenijatel võimalus vabast ajast osaleda improringi tegevuses. Rääkimata erinevatest koolides ja firmades tehtud töötubadest, mida ei suuda vist enam ükski grupp täpselt ära nimetada.
Eelmisel aastal toimus Tallinnas Eesti Esimene Rahvusvaheline Improteatrite festival Tilt, kus oli kohal esinejad nii Soomest, Lätist, Norrast kui ka Inglismaalt. Natukene enne seda sai hoo sisse veebileht improv.ee, mis koondab endas kõiki Eesti improteatri truppe ning annab jooksvat infot Eestis (ja vahel ka naaberriikides) toimuvate impro ürituste (festivalid/koolitused/etendused) kohta.
Aasta alguses toimus hooandja toel Tartus teatrisport, kus suures saalis hunnik improtajatest moodustatud tiime erinevate lühivorm mängudega omavahel mõõtu võtsid.
Kuigi noorte seas kogub Improteater kiirelt populaarsust, on paljude jaoks tegemist siiski veel pigem tundmatu teatrivormiga.
Ning seda on näha ka tele-ekraanidel
Kui ma mainin töökollektiivis või tuttavatele, et tegelen Improteatriga, tuleb kohe lauale ka Vilde tee, Jumal tänatud, et sa siin oled! või Palume lavale!. Ja kuigi see teeb improteatri seletamise oluliselt lihtsamaks, teeb see selle ka oluliselt keerulisemaks.
Kui ma olin teismeline, tuli ETV pealt noortele suunatud saatesari nimega Rusikas. Saate teema juhatas sisse näitetrupp, kes etendas laval negatiivse lõpuga noortele aktuaalset probleemi (aka noor proovib sõprade sunnil peol kokaiini ja maandub kiirabis). Sellele järgnes arutelu antud probleemi üle, milles jõuti stuudios olnud inimestega konsensusele, kuidas oleks õige antud olukorras käituda (ölda sõpradele otse Ei, aitäh!), ning seejärel mängiti ette sama stseen, kuid seekord vestlusest ajendatud positiivse lõpuga. Muidugi oli tegemist improviseerimisega - suhteliselt direktiivse improviseerimisega ning sarnast joont vedas ka Vilde tee.
Seal on suur erinevus, kas sa tead ette kuhu sa pead jõudma (Rusikas), saad juhendeid lava taga olevatelt jõududelt (Vilde tee) või oled laval ning ainsaks inspiratsiooniks on publiku poolt antud pealkiri "Ketšupiga puujäneste invasioon keset käokingadega kuuaasa".
Improteatri tõelisus on see, et sa ei tea kuhu sa jõuad** ja sa ei tea, mis järgmiseks laval juhtub (puuduvad hallid kardinalid lava taga) ja see ongi osa selle võlust.
Aga kuidas sa siis ikkagi laval hakkama saad?
Väga lihtsalt - sa oled ennast treeninud. Treeninud end mitte laval tsenseerima; kiiremini asju välja mõtlema ja aktsepteerima, et need ei ole võibolla alati väga originaalsed; gruppi/kaasnäitlejat märkama; kaasnäitlejale ette mängima.
Impro on koostöö - ühine looming. Sa ei saa minna lavale oma ideega ja seda seal teistele peale suruda, nii ei teki lihtsalt midagi uut.
Ma mäletan küll seda tohutut hirmu, kui ma esimest korda pikemat vormi mängides publiku ette lavale läksin ja mu peas oli täielik tühjus. Okei olgem ausad, tegelikult ei olnud seal mitte tühjus vaid lause "Kas sa tõesti läksid just lavale ja sul pole õrna aimugi, mida sa seal tegema hakkad? Natuke loll oled peast vä?"
Aga õnneks saabus varsti lavale ka teine näitleja. Ühiselt lõime me omavahelise suhte ja üksteise identiteedi (su tegelase nimi näiteks tekib alles etenduse käigus ja sa ei pane seda pea-aegu mitte kunagi ise, seega sa pead püsivalt ärkvel/kohal olema ja asju märkama - isegi lava kõrval)
Jah, ja ...
on
impro põhiline reegel: võta teise pakkumine omaks ja lisa midagi
juurde. Kõik, mis toimub laval on okei ja on põhjendatav.
Tele-ekraanidel olen ma aga näinud palju soolomängu, mis väga hästi
üksteisega klappida ei taha. Näiteks stseen kokast, kelle käed ei allu ta kontrollile ja lihtsalt läbustavad ja ainus lavaline põhjendus on, et ta käed ei allu ta kontrollile. Tundub natukene koosoleku pidamisena koosoleku pidamise pärast, kas pole?
Palume lavale! puhul nägin ma eelmainitud head koostööd alles kolmandas saates, kui lavale tuli Von Krahl. Nad jälgisid üksteist ja mis kõige tähtsam: aksepteerisid ükteise pakkumisi ja lisasid sinna ka midagi juurde.
Ma ei ütle, et näitlejad, kes antud saates laval on ei oleks osavad või et see saade on halb. Ei, ma ütlen kõigest, et nad ei ole tihtilugu ennast selles valdkonnas väga palju treeninud ja seda on ka näha, ning olgugi et saade on hea, saaks seda veelgi paremini teha.
Ehk oleks tarvis väljakutset, mis paneks näitlejad paremini koos tegutsema?
Laval lähevad asjad sassi ja alati ei lähe asjad kohe nii, nagu peaks ning see ongi see, mis teeb asja inimlikuks ja sunnib veel paremaks koostööks.
Näiteks võib tuua hunniku impro lühimänge, kuid tooksin välja esimese, mida ma kunagi (enne kui ma üldse improteatriga liitusin) proovisin. Selleks on "Hajameelne professor".
Selleks on vaja kolme näitlejat, kellest üks (professor) saadetakse kohe ukse taha (nii et ta ei kuuleks). Seejärel lepivad alles jäänud näitlejad publikuga kokku, et mille professor on leiutanud? Millest see tehtud on? Mis selle juures eriline on? (näiteks: ämblikuniidist tehtud pesumasin, mida saab taskusse kokku pakkida ja mis ei kahjusta pehmeid kangaid). Nüüd kutsutakse lahkunud näitleja tagasi ja algab stseen. Tegemist on pressikonverentsiga, kus professor tutvustab oma uut leiutist. Probleem on aga selles, et ta on väga hajameelne, unustab asju kergesti ja üldse ei mäleta, mida ta leiutas. Õnneks tema käed teavad, mida ta leiutas (üks näitlejatest kes publikuga leiutise kokku leppis) ja tegelikult teab seda ka nö saatejuht (teine näitleja kes publikuga asja kokku leppis), kes saab küsida suunavaid küsimusi. Ainus võimalus see edukalt ära teha on koostöö ja see ei ole lihtne, olenemata sellest millises rollis sa oled (olen igat neist kolmest proovinud) ja on võimatu, et professor ei eksi korduvalt ja korduvalt enne kui ta õige leiutise "välja mõtleb".
Ja kui te võrdlete seda Palume lavale! teiste käte (ja praeguseni söögi tegemisele keskendunud) mänguga, ei näe ma televiisoris, et näitlejatele oleks ette antud tõsine väljakutse ja võibolla see on ka põhjus, miks tihti läheb see stseen pigem läbustamiseks kätte ära (üldistus esimese kolme saate põhjal).
See püsiv eksimise ja uuesti ja uuesti proovimise protsess ongi see, mis teeb asja publiku ja näitleja jaoks põnevaks. Publikuna me teame, kuhu ta peaks jõudma, aga me ei tea kas ja kuidas ta sinna jõuab.
Kas ta saab sellega ikka hakkama?
on üks tähtis küsimus, mis käib ja peabki käima läbi publiku ja ka näitlejate peast.
Esmaspäeva õhtul tegime kiirkorras ka mõned lühivorm mängud. Üheks neist oli tööle hilinemine, mis on samuti ära-arvamise mäng.
See käib nii:
1. Laval on neli näitlejat kellest üks (tööle hilineja) saadetakse välja.
2. Alles jäänud näitlejad küsivad publikult põhjused, miks tööle hilineda. Mida jaburam, seda lõbusam. Võetakse nii umbes neli - viis konkreetset põhjust.
3. Ära saadetud näitleja kutsutakse lavale tagasi. Ta on kõvasti tööle hilinenud töötaja. Üks laval olevatest näitlejatest on ülemus, kes tahab teada, miks ta töötaja hilines ja uurib ja puurib igat pakkumist, mida ta teeb.Teised kaks laval olevat näitlejat on aga hilineja kolleegid, kes ülemuse selja taga pantomiimis koostööd tehes vihjavad, miks hilineja hilines.
Proovide käigus on meil tekkinud oma inimesed, kes kindlates rollides paremini koos toimivad, kuid see ei tähenda, et see oleks lihtne. Ma ise eelistan olla pantomiimiva kaastöötaja rollis. Ja vahel tuleb publikult ikka selliseid pakkumisi, et ma tean juba ette, et see saab olema tõsiselt keeruline ning mõnel üksikul korral oleme me ka seletamise käigus (olles tükk aega lootusetult seletanud) loobunud mõnest põhjusest. (mis ei tähenda et see ei oleks siiski olnud hirmnaljakas ja lõbus)
Sel esmaspäeval olid tööle hilinemisel umbes sellised põhjused:
1. Madu sõi vihmavarju ära ja töötaja pidi sellega tegelema.
2. Siis sõitis siilist üle ja kumm läks katki.
3. Läks bussipeatusesse, aga koer tuli kodust järgi - pidi koeraga tagasi koju minema.
4. Nägi katusel istuvat Jumalat ja jäi temaga juttu ajama.
Ja nii uskumatu, kui see ka esialgu tundub, saime me selle seletamisega (ja arvaja arvamisega) lõpuks siiski edukalt ja naljakalt hakkama.
Kokkuvõtteks
Ma ei arva, et ma olen impro näitleja või selle spetsialist (olgem ausad, Eesti ei leidugi inimest keda päris spetsialistiks nimetada selles vallas). Ma olen huviline, kellele meeldib olla laval ja teha seal loomingulist koostööd. Mulle meeldivad ühised väljakutsed laval. See on lahe ja võimas ja tore. Koos loomine laeb lihtsalt patareid nii täis ning see tuleb kaasa ka igapäevaellu (millest võiks kirjutada lausa omaette postituse).
Mulle meeldib, et impro kogub populaarsust ja et seda on näha nii lavalaudadel kui ka televiisoris, aga hetkel on lava impro ja televisiooni impro Eestis ikka kaks täielikult erinevat kogemust.
Ma loodan, et nii nagu me suutsime ühendada kõik Eesti improteatrid Improv.ee alla, suudame me mingil hetkel jõuda ka sinna maale, et impro televisioonis on sama hea kui teatrilaval.
Ja kui mina - kõigest treenitud huviline - saan sellega hakkama, siis miks ei peaks sellega hakkama saama lavalaudadega harjunud näitlejad? See on klassikalisest teatrist erinev suhtumine, aga ma ei kahtle nende näitlejate võimekuses.
Ning tegelikult on hea, et meil on omad Eesti saated, mis seda valdkonda vagustavad, sest oluliselt lihtsam on improt näidata, kui sellest rääkida. (ning juba liiga kaua olen ma kasutanud lühivormi näidetena briti saate Fast and Loose mänge)
_________
*Birfurkatsioonipunkti formaadil on omad väikesed vaikimisi kokkulepped, nagu näiteks: esimene stseen on pantomiim; vaata, et lugu jookseks; ära loo koheselt konflikti laval; arenda oma tegelast ja tema suhteid teistega jne. Aga sisu poolest kokkuleppeid ei ole.
**Impro lühimängudes on rtihti siiski nö lõpp-punkt kokku lepitud. Nagu tekstis mainitud Hajameelne Professor ja Tööle Hilinemine. Lühivorm on lihtsalt üks stseen antud mängulises raamistikus. Pikema vormi puhul (freeform ja longform) võib olla kokku lepitud näiteks valgus-signaal enne lõppu (et näitlejad teaks otsi kokku tõmmata) aga otsest sisulist lõppsihti enamasti ei ole.
.
Usas käidud.
Ajavahega harjumine võtab veel aega, aga muidu on kõik täitsa muhe.
Vaatasin lennukis ära ka filmi "about time". Hea film oli.
Ilmselgelt suudan praeguses zombistaatuses vaid lihtlausetes kirjutada :P
Mis seis siis on?
Jah. Ega ma loll ei ole. Tegelikult saan ma väga hästi aru, mis seis on. Aga selguse mõttes prooviks seda täpsemini kirjeldada ja seda ei ole tõesti võimalik kirja panna nii, et see lugejas muret ei tekitaks (ning ma vabandan selle pärast juba ette). Aga läheb sellegipoolest kirja. Kasvõi puhtalt ajaloolise väärtusena.
Mis siis on?
Püsiv negatiivne taust-meeleolu. No ei, seda ei pruugi kohe näost näha olla. Võibolla ei pane isegi üldse tähele. Killu rebimine on mu default käitumine, vahet pole mis seisus ma ise olen. Ja seega jätan ma ju rõõmsameelse ja positiivse mulje. Aga see negatiivsus on justkui pime vari kõige kohal - mõni päev on natuke heledam, mõni päev tumedam, aga ikkagi kohal.
Tegemised, mis varem tekitasid rõõmu ja lusti ei tee seda enam oluliselt. Viimane kord kui ma Improtamisest tõsiselt mõnu tundsin jääb napilt eelmisesse aastasse. DnD grupid, mida ma vean on küll toredad, aga toredus kestab vaid mängu ajal - ja täpselt sama seis on improtamisega - peale seda on mõni hetk veel tore, siis tuleb väsimus ja siis olen vaimselt maas - ei mingit kestvat efekti.
"Peab tegema asju mida meeldib teha" ütles mulle kunagi terapeut ja omast arust ma täitsa proovin seda järgida, aga noh meeldib küll aga efekti väga ei ole.
Ma mäletan kui Improv All Stars käis eelmisel kuul Eestis. Jah, ma naersin naljade peale. Oli naljakas, oli tore. Aga seegi ei jäänud väga kauaks kandma. Kui täpsem olla siis kandis nali ainult sellel ajal kui ta oli ja kui ma jõudsin peale etendust garderooobi oma riideid võtma, ei olnud emotsionaalselt enam mingit erinevust, et kas ma oleks seda vaatamas käinud või mitte. Rääkimata sellest, et kogu ürituse ajal olin ma sotsiaalne hälvik - tuttavaid igal pool aga lihtsalt EI JAKSA SUHELDA.Niipalju kui keegi teine kontakti otsis minuga, niipalju ma tagasi ka andsin, aga midagi ise alustada ei jaksanud. (jah, ma sain juba siis aru et midagi on lahti)
Korralik motivatsiooni ja energia kadumine. Tõsi, sellest hoolimata vean ma ennast iganädalaselt improsse, teen mänge, teen tööd - kõike omamoodi kerges lootuses, et ma saan äkki miski tempo sisse ja läheb paremaks. Või et ma leian midagi mis tõsiselt huvitav ja motiveeriv on. Samas iga ettevõtmise juures on omad kohustused ja iga kohustusega on omad probleemid - ja siis ma ei teagi mida nendega ette võtta. Metafooriliselt probleemi kirjeldades: ma jaksan selle põhiasja valmis saagida aga lihvimiseks ja mudimiseks ei ole lihtsalt jõudu ega jaksu. Ei ole lendavaid ideid ega motivatsiooni lihtsalt.
Comicz leht, mida ma enne suutsin ikka kord-paar nädalas täiendada, saab viimasel ajal pildi nii kahe nädala jooksul. Mõtteid ju on aga lihtsalt ... ohjahh
See aasta ongi olnud vaid üks suurem kunstiline energiapahvak, mis energia üles tõstis. Omamoodi irooniliselt oli selleks VAT teatri Masohhisti Pihtimus. Vau, terve õhtu oli mul energia laes - tuttav, aga kadunud tunne.
Olgugi, et sunnin ennast paljusid asju tegema, on keskendumisega nii nagu on. Tihti loen ma mingite sõnade asemel hoopis midagi muud välja ja pean uuesti ja uuesti samu asju lugema, et aru saada. (ja kohutavalt raske on typosid märgata ja neid parandada, kui sa ei näe teksti nii nagu see tegelikult on)
Lihtsam on tihti mingeid pilte netis vaadata kui tööle keskenduda või inimestega suhelda.
Väga palju negatiivseid minevikumõtteid ei ole - pigem tundub et ma pole minevikus lihtsalt midagi eriti asjalikku teinud ja mis siin ikka mõelda sellest mida sa teinud ei ole. On loomulik et tehtud asjad tunduvad mõtetuna. See-eest tegeleb aju usinasti negativsete asjade ennustamisega. Palju on ka mõtteid stiilis, et ma olen teistest erinev, mis ei olu ju just vale, aga negatiivse mõtteviisi juures mitte just väga aitav suhtumine.
Seda muidugi seoses ka ülehomme algava nädal aega kestva komandeeringuga usas, mis pigem tekitab ärevust kui entusiasmi. Small talk on probleem. Peaks, aga ei jaksa/viitsi. Usas saab olema sellega sundseis ja peab hakkama saama.Teine asi mille pärast ma reisi juures muretsen on rahvas. Noh palju inimesi. Juba ostukeskuses käies tunnen ma kuidas ärevus tõuseb, sest mingi mass käib ümberringi - seal saab olema oluliselt rohkem rahvast.
Tegelikult läheb homme juba koduski rahva ja kärarohkemaks, eks näis kuidas ma hakkama saan.
Üldse on vahel tunne, et võtaks lihtsalt päeva vabaks, lülitaks telefonid ja asjad välja ja lihtsalt lebaks voodis terve päeva täielikus pimeduses rääkimata ühegi inimesega päeva jooksul. JA miks ma seda teinud ei ole? Sest ma kardan, et ma jäängi niimodi. Et see pole mitte puhkehetk vaid negatiivsusele allaandmise hetk ja et sealt on juba raskem tagasi tulla.
Peavalud on ja tervis on käest ära. Enamvähem toimiv aga ega hea just olla ei ole enamiku ajast. Seda kas tegemist on füüsiliste või psühholoogiliselt põhjustatud probleemidega ei oska öelda.
Seksi-isu mingil määral on, aga see pole päris see, mis ta on olnud. (nilbet huumorit oskan ikka teha.. huumor on default) Ja vahepeal tahan füüsilist lähedust ja siis tahaks pigem et keegi isegi mitte ei puutuks. Söögi isu on sarnane - vahepeal on ja siis pole üldse.
Uni on ebaühtlane ja enamasti välja ei puhka. Väidetavalt teen ka läbi une palju trikke.
On ilmselgelt rohkem mõtteid selle üle, mida teised minust mõtlevad (aga nagu me teame, ma mõtteid ju tegelikult ei loe).
Mingil määral on ka sotsiaalse isoleerituse tunne. Seda eriti töö juures, kui tiimi siseselt räägitakse asjadest või tegemistest, millega ma kursis ei ole ja seda on tegelikult päris palju. Kui enne olimeil 1 tiim, kellel oli palju koostööd ja ühised eemärgid, siis praegu on tiim kellel mõned eesmärgid kattuvad aga igühel on hunikutes omi asju ajada. Pole enam koos tegemise tunnet nii väga.
Suitsidaalseid mõtteid on mõningaid, aga mitte liiga palju. Pigem läheb vahel kategooriasse: I don't want to kill myself, but I would not mind dying.
Ma arvan et peale tööreisi tuleb midagi tõsisemalt ette võtta.
Äkki reis aitab? Äkki teeb hullemaks? Ei tea, eks näis.
Niipalju ma olen küll õppinud, et see ei ole normaalne.
(Kuigi äkki on võimalik, et hoopis see aktiivne kõrgseis ei ole normaalne, et minu loomulik olek ongi maas ja mudas? Ajalooliselt oleks igatahes seda kergem tõestada - see seis ongi pigem norm olnud.)
Njah, ma arvan et tuleb jälle nullist alustada. Depressiooni jooni on siin kohe kindlasti. Irratsionaalseid mõtteid hulganisti. On ka mingeid kõikumisi aga ajvahemikud on liiga pikad ja mitte nii järsud, et bipolaarsest rääkida. Pigem taas tekkinud või krooniline depressioon.
Viimati käisin terapeudi juures novembri kandis (Septembri lõpp- Novembri algus oli väga raske aeg ... töökoha muutus, komandeering jne) ning põhiline tagasiside sealt oli et "Oli raske aga sa said ju ilusasti hakkama."
Ma saan praegu ka hakkama, ...aga ma ei taha lihtsalt hakkama saada,
Ma tahan selle juures ka elu nautida ...
näiteks...
äkki oleks tore...
*
Siia lõppu Stephen Fry rääkimas oma bipolaarsest
Jah, kui kuratlikult hästi sobib siia label "I am my only curse"
Mis siis on?
Püsiv negatiivne taust-meeleolu. No ei, seda ei pruugi kohe näost näha olla. Võibolla ei pane isegi üldse tähele. Killu rebimine on mu default käitumine, vahet pole mis seisus ma ise olen. Ja seega jätan ma ju rõõmsameelse ja positiivse mulje. Aga see negatiivsus on justkui pime vari kõige kohal - mõni päev on natuke heledam, mõni päev tumedam, aga ikkagi kohal.
Tegemised, mis varem tekitasid rõõmu ja lusti ei tee seda enam oluliselt. Viimane kord kui ma Improtamisest tõsiselt mõnu tundsin jääb napilt eelmisesse aastasse. DnD grupid, mida ma vean on küll toredad, aga toredus kestab vaid mängu ajal - ja täpselt sama seis on improtamisega - peale seda on mõni hetk veel tore, siis tuleb väsimus ja siis olen vaimselt maas - ei mingit kestvat efekti.
"Peab tegema asju mida meeldib teha" ütles mulle kunagi terapeut ja omast arust ma täitsa proovin seda järgida, aga noh meeldib küll aga efekti väga ei ole.
Ma mäletan kui Improv All Stars käis eelmisel kuul Eestis. Jah, ma naersin naljade peale. Oli naljakas, oli tore. Aga seegi ei jäänud väga kauaks kandma. Kui täpsem olla siis kandis nali ainult sellel ajal kui ta oli ja kui ma jõudsin peale etendust garderooobi oma riideid võtma, ei olnud emotsionaalselt enam mingit erinevust, et kas ma oleks seda vaatamas käinud või mitte. Rääkimata sellest, et kogu ürituse ajal olin ma sotsiaalne hälvik - tuttavaid igal pool aga lihtsalt EI JAKSA SUHELDA.Niipalju kui keegi teine kontakti otsis minuga, niipalju ma tagasi ka andsin, aga midagi ise alustada ei jaksanud. (jah, ma sain juba siis aru et midagi on lahti)
Korralik motivatsiooni ja energia kadumine. Tõsi, sellest hoolimata vean ma ennast iganädalaselt improsse, teen mänge, teen tööd - kõike omamoodi kerges lootuses, et ma saan äkki miski tempo sisse ja läheb paremaks. Või et ma leian midagi mis tõsiselt huvitav ja motiveeriv on. Samas iga ettevõtmise juures on omad kohustused ja iga kohustusega on omad probleemid - ja siis ma ei teagi mida nendega ette võtta. Metafooriliselt probleemi kirjeldades: ma jaksan selle põhiasja valmis saagida aga lihvimiseks ja mudimiseks ei ole lihtsalt jõudu ega jaksu. Ei ole lendavaid ideid ega motivatsiooni lihtsalt.
Comicz leht, mida ma enne suutsin ikka kord-paar nädalas täiendada, saab viimasel ajal pildi nii kahe nädala jooksul. Mõtteid ju on aga lihtsalt ... ohjahh
See aasta ongi olnud vaid üks suurem kunstiline energiapahvak, mis energia üles tõstis. Omamoodi irooniliselt oli selleks VAT teatri Masohhisti Pihtimus. Vau, terve õhtu oli mul energia laes - tuttav, aga kadunud tunne.
Olgugi, et sunnin ennast paljusid asju tegema, on keskendumisega nii nagu on. Tihti loen ma mingite sõnade asemel hoopis midagi muud välja ja pean uuesti ja uuesti samu asju lugema, et aru saada. (ja kohutavalt raske on typosid märgata ja neid parandada, kui sa ei näe teksti nii nagu see tegelikult on)
Lihtsam on tihti mingeid pilte netis vaadata kui tööle keskenduda või inimestega suhelda.
Väga palju negatiivseid minevikumõtteid ei ole - pigem tundub et ma pole minevikus lihtsalt midagi eriti asjalikku teinud ja mis siin ikka mõelda sellest mida sa teinud ei ole. On loomulik et tehtud asjad tunduvad mõtetuna. See-eest tegeleb aju usinasti negativsete asjade ennustamisega. Palju on ka mõtteid stiilis, et ma olen teistest erinev, mis ei olu ju just vale, aga negatiivse mõtteviisi juures mitte just väga aitav suhtumine.
Seda muidugi seoses ka ülehomme algava nädal aega kestva komandeeringuga usas, mis pigem tekitab ärevust kui entusiasmi. Small talk on probleem. Peaks, aga ei jaksa/viitsi. Usas saab olema sellega sundseis ja peab hakkama saama.Teine asi mille pärast ma reisi juures muretsen on rahvas. Noh palju inimesi. Juba ostukeskuses käies tunnen ma kuidas ärevus tõuseb, sest mingi mass käib ümberringi - seal saab olema oluliselt rohkem rahvast.
Tegelikult läheb homme juba koduski rahva ja kärarohkemaks, eks näis kuidas ma hakkama saan.
Üldse on vahel tunne, et võtaks lihtsalt päeva vabaks, lülitaks telefonid ja asjad välja ja lihtsalt lebaks voodis terve päeva täielikus pimeduses rääkimata ühegi inimesega päeva jooksul. JA miks ma seda teinud ei ole? Sest ma kardan, et ma jäängi niimodi. Et see pole mitte puhkehetk vaid negatiivsusele allaandmise hetk ja et sealt on juba raskem tagasi tulla.
Peavalud on ja tervis on käest ära. Enamvähem toimiv aga ega hea just olla ei ole enamiku ajast. Seda kas tegemist on füüsiliste või psühholoogiliselt põhjustatud probleemidega ei oska öelda.
Seksi-isu mingil määral on, aga see pole päris see, mis ta on olnud. (nilbet huumorit oskan ikka teha.. huumor on default) Ja vahepeal tahan füüsilist lähedust ja siis tahaks pigem et keegi isegi mitte ei puutuks. Söögi isu on sarnane - vahepeal on ja siis pole üldse.
Uni on ebaühtlane ja enamasti välja ei puhka. Väidetavalt teen ka läbi une palju trikke.
On ilmselgelt rohkem mõtteid selle üle, mida teised minust mõtlevad (aga nagu me teame, ma mõtteid ju tegelikult ei loe).
Mingil määral on ka sotsiaalse isoleerituse tunne. Seda eriti töö juures, kui tiimi siseselt räägitakse asjadest või tegemistest, millega ma kursis ei ole ja seda on tegelikult päris palju. Kui enne olimeil 1 tiim, kellel oli palju koostööd ja ühised eemärgid, siis praegu on tiim kellel mõned eesmärgid kattuvad aga igühel on hunikutes omi asju ajada. Pole enam koos tegemise tunnet nii väga.
Suitsidaalseid mõtteid on mõningaid, aga mitte liiga palju. Pigem läheb vahel kategooriasse: I don't want to kill myself, but I would not mind dying.
Ma arvan et peale tööreisi tuleb midagi tõsisemalt ette võtta.
Äkki reis aitab? Äkki teeb hullemaks? Ei tea, eks näis.
Niipalju ma olen küll õppinud, et see ei ole normaalne.
(Kuigi äkki on võimalik, et hoopis see aktiivne kõrgseis ei ole normaalne, et minu loomulik olek ongi maas ja mudas? Ajalooliselt oleks igatahes seda kergem tõestada - see seis ongi pigem norm olnud.)
Njah, ma arvan et tuleb jälle nullist alustada. Depressiooni jooni on siin kohe kindlasti. Irratsionaalseid mõtteid hulganisti. On ka mingeid kõikumisi aga ajvahemikud on liiga pikad ja mitte nii järsud, et bipolaarsest rääkida. Pigem taas tekkinud või krooniline depressioon.
Viimati käisin terapeudi juures novembri kandis (Septembri lõpp- Novembri algus oli väga raske aeg ... töökoha muutus, komandeering jne) ning põhiline tagasiside sealt oli et "Oli raske aga sa said ju ilusasti hakkama."
Ma saan praegu ka hakkama, ...aga ma ei taha lihtsalt hakkama saada,
Ma tahan selle juures ka elu nautida ...
näiteks...
äkki oleks tore...
*
Siia lõppu Stephen Fry rääkimas oma bipolaarsest
Jah, kui kuratlikult hästi sobib siia label "I am my only curse"
Tegemata leinatöö
[Lein ehk kaotusvalu. Tunne mis on seotud kellegist/millegist ilma jäämisega. Mitte alati vaid surmaga seotud. Leinata võib ka näiteks emotsionaalselt kalli asja kaotamist.]
Avastasin, et on üx leinaprotsess, mis on mul veel tegemata. Nimelt, nii totter kui see ka tundub, ei ole ma saanud üle sellest, et mu juuxur läks eelmise aasta lõpus Eestist ära ja ei plaani siia niipea naaseda.
Naerge naerge.
Kes teavad mind aga pikemat aega mäletavad kindlasti, et olid ajad, kui mul olid pikad blondid kiharad ja ma olin üle maailma juuxurite poolt tagaotsitav. Siis aga ühel päeval ma lihtsalt läksin ja lasin need ära lõigata. (Tookord oli suur tõenäosus, et pean sõjaväkke minema, nii et ma harjutasin ennast sellega. Lõpuks aga mind ikkagi ei tahetud.)
Ma ei tea miks aga pea-aegu alati peale juuxuri juures käimist olen ma ärritunud. Kas on asi selles, et mulle ei meeldi väga kui mind katsutakse? (tõsilugu, ka massaaži ajal olen ma enamasti üdini pinges... või noh olin, nüüd ma oman juba mingit kontrolli selle üle ja üdini pinges päris ei ole) Või selles, et kui mul olid veel pikad juuksed algas iga minu kohtumine papsiga temapoolse kuradi kommentaariga "Sa peaksid juuxurisse minema!"? Või siis on asi madalas enesehinnangus (he hee)? Või lihtsalt lapsepõlvetraumad kunagistest koledatest potisoengutest?
Juuxuri juures käimine on minu jaoks pigem selline sotsiaalne vajadus - sonx on osa sinu sotsiaalsest identiteedist. Kui me elaksime teistsuguses maailmas (sellises karvases mörr maailmas) kasvataksin ma oma juukseid ja habet julgelt nii kaua kuni nad kõndimisele ette hakkavad jääma. Ja kui jääksid ette, siis paneks aga patsi pakule ja lööks kirvega lühemaks. Vot nii. Kahjuks me päris sihukses maailmas ei ela.
Aasta oli siis 2009 kui ma sattusin esmakordselt eelmainitud juuksuri juurde ja juba see esimene kohtumine oli äärmiselt positiivne. Piisavalt positiivne, et ma sellest ka blogus kirjutasin. Tore oli noh. Ja ma ei olnudki pärast ärritunud. Iga järgnev kohtumine oli selle jätk. Pea alati algas kohtumine lausega "Eelmine kord ma proovisin sedasi. Kuidas see meeldis? Aga äkki seekord prooviks niimoodi?" Muidugi proovime, miks mitte. Suuri eksperimente ta mu juustega ei teinud ja stiil sobis minu noh enda omaga (jup väidetavalt mul okkagi on oma stiil) Ja iga kord sai rääkida elust, olust, tegemistest, mõtteid vahetada (ja issand kui hea mälu tal peab olema, kui ta kõikide klientide kohta nii palju vestlusi mäletab). See oli nagu omamoodi teraapiasessioon, peale mida sa nägid veel ka hea välja. Igati bueno ju.
Kindlasti on veel toredaid juuxureid, ma üldse selles ei kahtle, aga 4 aastat kestnud suhet on raske asendada. Jälle lähen ma ärvusega juuxurisse ja olen peale lõikust ärritunud.
Avastasin, et on üx leinaprotsess, mis on mul veel tegemata. Nimelt, nii totter kui see ka tundub, ei ole ma saanud üle sellest, et mu juuxur läks eelmise aasta lõpus Eestist ära ja ei plaani siia niipea naaseda.
Naerge naerge.
Kes teavad mind aga pikemat aega mäletavad kindlasti, et olid ajad, kui mul olid pikad blondid kiharad ja ma olin üle maailma juuxurite poolt tagaotsitav. Siis aga ühel päeval ma lihtsalt läksin ja lasin need ära lõigata. (Tookord oli suur tõenäosus, et pean sõjaväkke minema, nii et ma harjutasin ennast sellega. Lõpuks aga mind ikkagi ei tahetud.)
Ma ei tea miks aga pea-aegu alati peale juuxuri juures käimist olen ma ärritunud. Kas on asi selles, et mulle ei meeldi väga kui mind katsutakse? (tõsilugu, ka massaaži ajal olen ma enamasti üdini pinges... või noh olin, nüüd ma oman juba mingit kontrolli selle üle ja üdini pinges päris ei ole) Või selles, et kui mul olid veel pikad juuksed algas iga minu kohtumine papsiga temapoolse kuradi kommentaariga "Sa peaksid juuxurisse minema!"? Või siis on asi madalas enesehinnangus (he hee)? Või lihtsalt lapsepõlvetraumad kunagistest koledatest potisoengutest?
Juuxuri juures käimine on minu jaoks pigem selline sotsiaalne vajadus - sonx on osa sinu sotsiaalsest identiteedist. Kui me elaksime teistsuguses maailmas (sellises karvases mörr maailmas) kasvataksin ma oma juukseid ja habet julgelt nii kaua kuni nad kõndimisele ette hakkavad jääma. Ja kui jääksid ette, siis paneks aga patsi pakule ja lööks kirvega lühemaks. Vot nii. Kahjuks me päris sihukses maailmas ei ela.
Aasta oli siis 2009 kui ma sattusin esmakordselt eelmainitud juuksuri juurde ja juba see esimene kohtumine oli äärmiselt positiivne. Piisavalt positiivne, et ma sellest ka blogus kirjutasin. Tore oli noh. Ja ma ei olnudki pärast ärritunud. Iga järgnev kohtumine oli selle jätk. Pea alati algas kohtumine lausega "Eelmine kord ma proovisin sedasi. Kuidas see meeldis? Aga äkki seekord prooviks niimoodi?" Muidugi proovime, miks mitte. Suuri eksperimente ta mu juustega ei teinud ja stiil sobis minu noh enda omaga (jup väidetavalt mul okkagi on oma stiil) Ja iga kord sai rääkida elust, olust, tegemistest, mõtteid vahetada (ja issand kui hea mälu tal peab olema, kui ta kõikide klientide kohta nii palju vestlusi mäletab). See oli nagu omamoodi teraapiasessioon, peale mida sa nägid veel ka hea välja. Igati bueno ju.
Kindlasti on veel toredaid juuxureid, ma üldse selles ei kahtle, aga 4 aastat kestnud suhet on raske asendada. Jälle lähen ma ärvusega juuxurisse ja olen peale lõikust ärritunud.
Less is more
Vahel on lihtsalt sellised ilusad hommikud, kui sa ärkad üles - mitte kella peale ja mitte ka selle peale, et kusagil valutab, põis on täis või nina kinni - vaid lihtsalt ärkad sest keha tahab ärgata.
Sirutad vaikselt oma koibi, venitad natuke käsi, hingad paar korda sügavamalt - jah keha on ikka täitsa puhanud ja täitsa ärkvel. Lähed otsid kohe äratuskella üles, sest see on jube kahtlane, et see käinud ei ole ja sa ärkad üles puhanuna (enamasti on ju ikka et kell käib ja tahaks veel). "Äkki oled sisse maganud?" - käib peast läbi. Ka alati võimalus. Või siis sa ärkasid vaid osana unenäost ja tegelikult sa ikkagi magad edasi - sest ometi ju niivõrd ebausutav tundub mõte, et sa ärkad hommikul niisama ilma kella ja/või ebamugavustundeta.
Kellake ütleb aga 4:18. Täpselt 3 tundi enne planeeritud ärkamist.
Nojah, less is more, nagu öeldakse. Tagasi magama keerata pole mõtet, sest keha ei vaja/usu enam seda tegevust. Pealegi on silmapiiril paistmas veel üks veelgi varajasem ärkamine ning nädalake erinevat ajavööndi - äkki ei olegi nii halb mõte harjutada.
Ja äkki saab osa päevatööst juba ette ära teha ja äkki see ei olegi nii halb.
Sirutad vaikselt oma koibi, venitad natuke käsi, hingad paar korda sügavamalt - jah keha on ikka täitsa puhanud ja täitsa ärkvel. Lähed otsid kohe äratuskella üles, sest see on jube kahtlane, et see käinud ei ole ja sa ärkad üles puhanuna (enamasti on ju ikka et kell käib ja tahaks veel). "Äkki oled sisse maganud?" - käib peast läbi. Ka alati võimalus. Või siis sa ärkasid vaid osana unenäost ja tegelikult sa ikkagi magad edasi - sest ometi ju niivõrd ebausutav tundub mõte, et sa ärkad hommikul niisama ilma kella ja/või ebamugavustundeta.
Kellake ütleb aga 4:18. Täpselt 3 tundi enne planeeritud ärkamist.
Nojah, less is more, nagu öeldakse. Tagasi magama keerata pole mõtet, sest keha ei vaja/usu enam seda tegevust. Pealegi on silmapiiril paistmas veel üks veelgi varajasem ärkamine ning nädalake erinevat ajavööndi - äkki ei olegi nii halb mõte harjutada.
Ja äkki saab osa päevatööst juba ette ära teha ja äkki see ei olegi nii halb.
Subscribe to:
Posts (Atom)