HL5 Esimene Päev - Maximi jutustus

Halb eelaimdus

Mõni ekspeditsiooni õhtu on lihtsalt ärevaks ajav. Seekord oli neid põhjuseid aga terve ühe käe sõrmede jagu.

Esiteks ajas Maximi närvi see, et esimese asjana võimaliku vastu liikumise piirialadele jõudes tuli oodata. Lihtsalt passida ja oodata lisavägesid, sest kuidagi oli peamiselt spetsialistidest koosnev  kamp jõudnud sõdurite põhiväest ette. See juba ainuüksi oli üks halb märk ja kohutavalt halb planeerimine.

Teiseks ajas teda närvi see, et kogu kamp kes oli kohal, oli täiesti sihitu ja organiseerimata. Kütid küll uudistasid juba lähimate põõsaste all ja tutvusid kohaliku fauna ja flooraga, aga ülejäänud passisid nagu kuradima leemurid keset kuradima lagendikku – hea sihtmärk kõigile.

Kolmandaks häiris Maximi see, et Sõõrik, st ptüi Rõõsik juba peaaegu põõnas mäevalli najal, mõistmata võimalikku ohtu meie ümber. Kuidas on võimalik, et see tehnik, kes vaevu isegi oma kotti kanda jaksas, veel elus oli?

Neljandaks jõudis Maximile alles siis kohale, et ta pidi olema lahingmeedik – see kes kuulirahe varjus haavatu juurde tormab ja sellel ajal, kui teised sõdurid tuld eemale juhivad, kiirlappimist teeb. Kurat küll, see oli see kõige ohtlikum ja raskem osa, kus tuli kiiresti tegutseda ja veel kiiremini määravaid otsuseid vastu võtta. Vahel võis olla õige otsus ka halastuslask ning Maxim pigistas oma relva käepidet – jah, muud selle vana, aeglase ja roostes rondiga teha ei olnud, enesekaitseks sellest asja polnud – võis vaid loota, et seekord polnud seda vaja kasutada.

Muidugi kohal oli ka teisi meedikuid. Oli Birgit, kuid tema oli samas ka tsiviiljuht ja seega oluline. Kohal oli ka Leena, kes kunagi ise Maximi (keda ta endiselt Vladimiks kutsus) kokku lappis ja sõdurpoisist lahingmeedikuks koolitas. Leena oli viimasel ajal aga põdura tervisega ning parem oli, kui ta liiga palju ringi ei jookseks. Lisaks oli ka Õpilane – nooruk, kellele oli arstiteadmisi õpetatud ning kes nüüd oma esimesel ekspeditsioonil oli. Veel pole mõtet Õpilase nime selgeks õppida, teadis Maxim omast käest. Esimene ekspeditsioon oli määrav. Kui ta sellega hakkama saab ja elus püsib, siis vaatab edasi. Muidu oli see lihtsalt ajuressursi raiskamine. Pealegi – nimi muutis inimesed kuidagi eristatavaks. Nad ei olnud enam hall mass. Kui sa teadsid kellegi nime, oli tema surmaga kuidagi oluliselt raskem leppida.

Viiendaks mõistis Maxim, et ta teadis siit enamike inimeste nimesid ja mõned olid tema jaoks isegi lähedaseks saanud. Paljud spetsialistid ja ka sõdurid olid vastu pidanud kaua. Mõnedega oli kunagi koos kraavides roomatud ja kuulirahe eest varjutud. Osadega isegi lahingus vaenupooltel üksteise vastu võideldud. Maxim oli nendega ära harjunud - oht oli alati, et neid kauaks enam ei ole. Kurat küll! Isegi Sõõrikust oleks tegelikult kahju, kui ta maha kärvaks.

Tuli käsk varjuda puude vahele. Jumal tänatud! Maximi võisid küll paljud asjad häirida, aga tal ei olnud võimu nende suhtes midagi ette võtta. Käsuahelas oli ta endiselt sama madalal, kui siis kui ta veel sõdurina mudas roomas - meedikuna oli tema elu lihtsalt natukene väärtuslikum.

Äkitsi kostus selja tagant lehtede sahistamist.
Persse! Siiski, oot … Omad!
Sõdurid olid lõpuks kohal. Minek.

Täristaja ja Esimesed Haavatud

Ehitis, milles väidetavalt asus Zeusi juhtimiskeskus, ei olud kaugel. See oli kulunud ja päevi näinud – mitmed ruumid täis mürgist gaasi – kuid endiselt püsti. Vähemalt enamus sellest oli püsti ning selle osa peal oli hea seista ja valvet pidada. Kiirelt leiti uks oletatavasse juhtimiskeskusesse, mis tuli õhtata. Sellel ajal kui tehnikud uksega mässasid toimus perimeetri uurimine ja kaitse üles seadmine. Siin tundis Maxim ennast lõpuks ometi suhteliselt turvaliselt - kaitse oli üleval ja betoonseinad, mille taha vajadusel varjuda, olemas – ning lükkas kergendusohkega pläru hambusse.

Samas seina ääres oli ka varustus ja toidumoon, mille skaudid olid meile jätnud. Seda oli ikka päris palju. Isegi kaks suurt kuulikindlat telki. Ohh, nende püsti panemine saab olema tüütu, seda võis juba ette aimata. 

Uks lendas kajava pauguga kildudeks ning kütt Sass tegi kindlaks et mürgistusohtu sisse minevas trepikäigus ei olnud. 

Äkitsi kostus automaadi tärin!
Persse küll!

Maxim tormas, pläru hammastega kinni hoides, ukseava poole, kust kostusid juba hüüded meediku järele. Esimene haavatu lebas ukseavast seespool oleval kitsal trepil. „Mis seal laseb?“ nõudis Maxim kindlal häälel, enne kui oli nõus haavatu juurde lähemale minema. Enne kellegi kokku sidumist oli vaja teada, et sidumine on ohutu ka sidujale endale – see oli iga lahingmeediku tähtsaim reegel (Tähtsuselt teine reegel oli see, et viimane stimulant jäi alati meedikule endale. Ka meedik ei saanud siduda, kui ta oli haavatud. Kolmas oli „Pole võimalik olla liiga puhas. Pese ja desinfitseeri käsi!“ Sealt edasi oli järjekord juba kaootilisem ja segasem. Sisaldades näiteks reegleid nagu „Piiritus on haavade, mitte kurgu steriliseerimiseks“ ja "Enne gangreeni opereerimist aseta haigele pulk hammaste vahele. Enne määri pulka moosiga. Moos hajutab ta tähelepanu.").  

Trepi alumise osa juures olevas ruumis oli automaatne tulistus-süsteem. Kas see reageeris liikumisele või soojusele, ei olnud veel kindel, kuid haavatu oli juba laskeulatusest väljas. Selge! Side ümber ja mees teiste toel punkrist välja. Maxim ise ronis ka välja, et kitsal trepil mitte ette jääda ja kustutas saapaninaga oma maha visatud sigaretikoni – halb ajastus. Suits jäi suure tuhina sees täiesti nautimata.

Kummaline, kuidas inimese aju spetsialiseerub kriisiolukorras vaid kindlatele detailidele. Nii võis Maxim detailselt kirjeldada toda esimest haava mida ta just sidus. Kuid keda ta sidus, oli see sõdur või spetsialist, seda enam ei mäletanud. See ei olnud tol hetkel tähtis. Elu ja surma küsimuste juures hakkasid näod ja nimed rolli mängima alles siis kui haavatuid oli rohkem kui üks.

Automaadi tärin ja hüüded! Kurat küll! Jälle!

Maxim ronis ukseavast sisse tagasi. Seekord olid kuulid õnneks mööda vilisenud – kütt Robi oli vaid trepil komistanud. Siduda polnud siin midagi vaja ja Maxim ronis aga välja tagasi ja lootis et rohkem edasi tagasi ronimist polnud vaja teha. Ukseava oli ikkagist vöö kõrgusel ja sealt liikumine oli suhteliselt väsitav. Ta ei hakanud kaugele minema, passis edasi ukseavas ja näitas trepile valgust.

Tulistus-süsteemi välja lülitada oli arvatavasti võimatu. Selleks oleks pidanud selle juurde jõudma ja selleks oli vaid otsetee suitseva automaaditoru ees. Ainus võimalus oli see tühjaks kulutada, hoolimata sellest, et laskemoon nii raisku läheb. „Saatke üks kumm,“ hüüti trepilt ning Maxim ulatas kõrval lebava autokummi ukseavast sisse. Kumm lükati täristaja poole sõitma ning see aktiveeris liikumisanduri. Kuulid vihisesid vastu betoonseina. „Töötas! Saatke teine veel!“ tulid käsud. Maxim ulatas ka järgmise kummi ning varsti ka viimase, kolmanda, mis olemas oli. Järgmisi oleks pidanud juba kaugemalt otsima hakkama ja sellega oleks kaotanud väärtuslikku aega. Lootus jäi, et kolmest piisas. „Puhas!“ tulid hüüded punkrist. Täristaja oli maas.

Rasked otsused ja fuusia näitab ennast

Näha oli, et militaarjuht Colt ja tsiviiljuht Birgit, pidid tegema raske otsuse kuhu rajada ööbimiskoht. Oli selge, et juhtimiskeskust pidi kaitsma. Selle peale oleks ehk heal juhul mahtunud ka mõlemad telgid, aga liikumine oleks olnud väga raskendatud. Samas laagri mujale asutamine oleks tähendanud kahe erineva asukoha turvamist. 

Juhtimiskeskusest leitud suured valgustid oleks terve keskuse ümbruse ala vajadusel ära valgustanud. Kas keskusest leitud generaatoris ka piisavalt kütust oli, oli muidugi ise küsimus. Pealegi oli generaator ainus voolu allikas ning vajalik ka juhtimiskeskuse süsteemiga opereerimiseks. Juhtimiskeskuse süsteem töötas endiselt, kuid ei saanud ühendust Zeusiga, tuumalõhkepeadega satelliidiga. Antenn oli puudu.

Päeva polnud enam kauaks jäänud ning otsus oli vaja teha kiiresti, et enne pimedat jõuaks veel laagri püsti ja kõhtu kinnitada. „Valikud on rasked, kuid õigeaegselt mitte valimine on enamasti kõige sitem valik,“ mõtles Maxim. Arstitöö oli jätnud oma jälje: „kui sul on ikkagi 50:50 ellujäämisvõimalusega haavatu ja sa valid halastuslasu ja operatsiooni vahel, siis vali kurat üks ära ja ära lase tal asjatult piinelda.“ – selle asja nimi oli meedikueetika.

Peagi otsustati et vähemalt suurt telk pannakse üles kaugemale. Selge! Tegutsema. Moon kaasa ja laager püsti! Isegi Sõõrik – mees, kes enda tehnikukoti tassimise enamasti kellelegi teisele üritas sokutada - tuli kaasa, samas kui teine tehnik Juhtme Juss jäi täristajat ümber programmeerima, et saaks seda juhtimiskeskuse kaitseks kasutada. 

Laagrisse asju transportides väitis Bio Margarita, et nägi puude vahel hiidoravat vilksamas. Keegi teine teda ei näinud, kuid tasus igaks juhuks valvas olla. Maxim mäletas selgelt seda võigast vaatepilti Poldiküla lähistel kus hiidorav ühe mehe laiali oli rappinud. See ei olnud kohe kindlasti mitte ilus.

Telgi raam polnud veel püstigi, kui tuli teade – kolm fuusialast liiguvad juhtimiskeskuse poole. Kurat võtaks! Kui peaks minema lahinguks, peab olema vähemalt üks jooksuvalmis meedik käepärast. Maxim haaras oma meedikukoti kaenlasse ja tormas mäe, mille all asus keskus, poole tagasi. Mäe peal oli mitu tsiviili ja posu sõdureid. Colt vaatas kindlal pilgul tee peale. Jah seal nad olid. Kolm tumedat kuju. Osad kehaosad metalse läikega. Olid nad masinad või inimesed? Nii kaugelt ei olnud rohkem detaile näha. Ja nad lihtsalt seisid seal! Lihtsalt keset teed! Justkui ootamas valangut enda pihta! Ülbed tõprad.

Oli näha, et mitmel sõduril näpp juba sügeles. „Enne ei lase, kui ma käsu annan!“ andis Colt selge korralduse. Laskemoon oli loetud ning nii kaugelt oleks see raisku läinud. Pealegi oli kahtlane, kas kuulid neid üldse korralikult tapsid. Eelnevate kogemuste järgi läks ikka mitu salve täristamist enne kui üks fuusialane maha saadi. Ja see oli vaid üks. Siin oli neid praegu kolm.

Fuusialased liikusid vahepeal metsavahel, vahepeal tee peal, vahepeal lähenesid, vahepeal kaugenesid. Nende teguviis ja motiiv oli arusaamatu. Ühel hetkel igatahes nad lahkusid. Kas käisid nad lihtsalt kontrollkäiku tegemas, meid üle lugemas või uurimas, oli arusaamatu. Kontakti igatahes ei toimunud.

Kui Maxim laagrisse tagasi jõudis, ei olnud telk ikka veel püsti. Telgikonstruktsiooni süsteem oli aga läbi hammustatud – oli tegemist ju võõra telgiga, mille skaudid meile olid jätnud. Kui raamistik sai püsti oli aga kaks raudpulka üle. „Kuulge kas need ei peaks mitte katusetalad olema?“ hüüdis keegi. Kurat küll, tal oli õigus. Langetasime telgi alla ja lisasime katusetalad. Kui juba telk langetatud oli, panime ka kuulikindla raske katte peale ja lükkasime telgi püsti tagasi. Tehtud! Nägi päris uhke välja. 

Nüüd sai asjad sisse vedada ja ka ahju paika sättida.

Mõne aja pärast saabus Karu oma salgaga laagrisse. Vaatas telki ühelt poolt ja teiselt poot, vangutas pead ning sõnas konkreetselt: „Nii, nüüd laseme selle telgi alla tagasi ja paneme selle telgiriide ikkagi õigetpidi peale. Praegu on see pahupidi. Vett ei kannata ja pingutada ei saa.“ No pagan küll. Öeldud, tehtud. Samas selgus, et laagriplatsi jalgealuse muru all oli kohe betoon nii, et telgi pingutamine jäi igal juhul tegemata.

Kui laager püsti sai asuda toidumoona kallale - istuda, mugida ja juttu ajada. Kuna oli juba hilja ja telgiahju oli vaja niikuinii kütta, jäi väljas lõkketegemine ära. Söödi seda, mis sobis külmalt – peamiselt paugueelseid konserve ja leivakääre. Maxim märkas, et mitmed sõdurid olid uued ja närvilised. Kaks neist olid eriti kahtlased. Ujusid püsivalt meedikute ja bio külje all ning nende silmad läksid särama niipea kui keegi mainis stimulante.

Valgus! Täristamine! Fuusiad meie laagri piirialadel! 

Persse!

Maxim ronis koos teiste tsiviilidega kibekiirelt telkide varju, valmis vajadusel sööstma inimesi lappima.

Õnneks olid telgid küll kuulikindlad, kuid kõhedaks tegi see sellegipoolest. See oli päris häiriv kui lähedale laagrile nad said liikuda. See oli see hind, mida me maksime, selle eest, et sõduritel oli vaja kahte kohta korraga valvata ja juhtimiskeskus oli siiski prioriteet.

Sõdurid jooksid probleemiga tegelema ning oli kuulda laske.
Selleks korraks suudeti nad eemale ajada.

Luuramas nähti neid ka hiljem. Õnneks ei astunud nad hiljem aga enam otse kontakti või tulevahetusse vaid poetasid lihtsalt oma propaganda lendlehti, mis kutsusid inimesi nendega liituma…

Kui tsiviilid magama läksid jooksid sõdurid ja kütid veel ringi..

[jätkub]

Aus värk

Alustasin see nädal sellise raamatu lugemisega nagu Radical Honesty: How to Transform Your Life by Telling the Truth ja niipalju kui ma lugeda olen jõudnud, on see olnud päris tore äratundmine. Eks me kõik otsi ju elust seda, mis kinnitaks meie arvamust või täpsustaks midagi, mille poole me oleme hakanud kalduma. Mitmed mu sõbrad väärtustavad just minu ausat ja otsekohest väljaütemist - mida ma küll pigem teen vaid siiski inimestega, kelle puhul ma tean, et nad saavad sellega hakkama.

Tegelikult tuleks seda aga teha rohkem. Tõsi, neid inimesi, kelle puhul ma usun, et nad kannatavad mind välja nii nagu ma olen, on juurde tulnud ja see on äärmiselt tore. See on vahetu inimene inimesega kontakt ja minu kogemuse järgi on seda lihtsam isegi luua teatrilaval, kui päriselus.
Aga miks?

 

Parem mitte öelda

Ma ei tea kuidas mu eakaaslastega on, aga mind kasvatati pigem suunas "Vaikimine kuld, rääkimine hõbe". See oli täiesti elementaarne, et asjadest ei räägitud. Võimalik, et selles suhtumises võib olla ka nõuka aja taak, kes teab. Näiteks kui mu 8 aastat kestnud suhe lõpes ja ma ilmusin vanavanemate juubelile üksinda, siis keegi isegi ei küsinud. See küsimus oli õhus, aga seda välditi. Oh kui meeldiv ja õhku puhastav see oli, kui üks tädipoeg nii muuseas kogemata küsis, et kuhu ma siis oma naise jätsin.Muidugi, peale seda tundis ta ennast elupiinlikult. Aga seda oli väga vaja. Aitäh.

Muidugi me kõik tahame olla "Head lapsed" ja see tähendab ka seda, et halvasti ei öelda. See tähendab, et isegi kui sa haavud (näiteks pereliikme peale), siis seda välja näidata ei tohi. Pigem vaiki, oo õnnetu, kui et sa salvad kedagi oma terava keelega. Mis kontaktist me siis räägime? Pigem ütle otse välja, las ta saab teada su emotsioonidest - ta on inimene, ta saab sellest üle - ja elu läheb edasi.

Tunded on ajutised ja muutuvad asjad. Vaadake näiteks väikseid lapsi, kes ükshetk vihkavad ja 30 minutit hiljem armastavad sind. Ega see emotsionaalsus oluliselt ei muutu, kui me suureks kasvame - me õpime lihtsalt viisakad olema, mitte välja näitama, nimetama tundeid teiste nimedega. Aga endiselt on tunded muutlikud - see lihtsalt on nagu on - ja me oleme piisavalt keerulised isendid, et tunda mitmeid (ka vastanduvaid) tundeid samal ajal. See kõik on okei ja osa inimeseks olemisest.

Samas on antud raamtud autor (30 aastat tegutses Gestalt terapeudina) veendunud, et ka väga paljud meie füüsilistest (kahtlased valud jne - keha ja vaim on ühine tervik)  ja vaimsetest (ärevushäired, depressioon jne) kaebustest on põhjustatud sellest, et me lihtsalt valetame liiga kuradima palju. Valetamine antud kontekstis on info mitte jagamine. Seega ka vaikimine on samamoodi valetamine.

Siinkohas meenuvad ka seigad elust, kus keegi on ära surnud ja leinajate poolt tulevad laused stiilis "Ma oleks tahtnud talle veel seda öelda" jne. Miks sa siis ei öelnud? Viisakusest? Vaikimise pärast? Sest niimoodi ei öelda? Sest sellest ei räägita? Kas mingid nõmedad kasvatus ja moraalinormid hoidsid sind vaka all? Kas sa siis tõesti ei teadnud, et ta on inimene ja inimestel on kombeks üks hetk kohe kindlasti ära surra? See teadmine peaks minu arust just motiveerima meid omavahel asjadest rääkima ausalt ja vahetult. Sa kunagi ei tea kauaks sind ennast või seda teist inimest on ja ausalt öeldes persse viisakus ja moraal, kui ta pärsib inimlikku kontakti - järelikult on siis sitt viisakus ja moraal.

 

Kivinägu

Kui sa ei ütle otse välja seda mida sa mõtled ja tunned, siis sa ei näita maailmale seda, kes sa oled. Kuidas saab siis kellegil olla sinuga intiimne päris kontakt, kui ta isegi ei tea kes sa oled? Noh ega ei saagi. Kui sa näitad kogu aeg inimestele head nägu/maski, et nad sind armastaks, siis nad ei armasta sind, vaid sinu maski, mida sa nii valvsalt hoiad. Täbar lugu, aga kuidas saaks nad midagi muud sinust armastada, kui nad pole midagi muud näinud? Sina aga stressad iga kohtumise pärast ja kulutad energiat maski ülevalhoidmisele ja muretsemisele, et kas ikka armastatakse. Blah. Ühesõnaga hea olukord ärevushäirete tekkimiseks ja miks mitte ka depressiooni, kui me siin juba oleme.

Ja nüüd mõelge eelmise lõigu peale ja klassikalise Eestlase kuvandi peale. Just. Me oleme maailmas tuntud kui kivinäod. Need, kelle nägu on stoiliselt muutumatu. Praktilised ja tundetud. Kui palju olen ma näinud oma elu jooksul (khm ja peab tõdema, et ka ise teinud) seda, kuidas üks eestlane ütleb "Ma olen õnnelik" või "Mul on hea meel" täiesti ebausutavalt nii, et inimese olemuse ja sõnade vahel on räige konflikt. Sõnad on õnnelikud, kuid nendega ei kaasne mitte kui mingit emotsiooni. Ja nii oleme me ka välismaalastele silma jäänud.

 

Mask

Maskist rääkides. Ma mäletan üht äärmiselt sooja suve, kui ma sattusin Viljandisse ning kui ma seal juba olin, siis astusin ka vanavanemate juurest läbi. Nende arvamus minust arvatavasti purunes sel suvel kildudeks. Mitte ainult ei saanud nad teada, et mul on tätoveeringud (no nii kuradima palav oli, et ei suutnud üldse särgiga olla) vaid said ka teada, et ma suitsetan. Ma olin nii nagu ma olen päriselt ja maailm ei kukkunudki kokku. Selle asemel oli aga kuidagi hoopis inimlikum ja ausam kontakt. Ma ei tea, kas nemad seda suve ja infojagamist mäletavad, minu jaoks igathes aga muutus meie suhe kohe kindlasti.

Oh kui mugav ja meeldiv on olla inimesega, kellega sa saad ükstaskõik millest rääkida, olla täiesti vahetu, vaba ja aus. Sellise kontakti sees tekkival kandval vaikusel on hoopis teine jõud. Võib ka lihtsalt olla, ei peagi rääkima. Sest te näete teineteist niigi, ausalt ja vahetult, kõige sellega, mis seal on.

Raamatu autori kohaselt on nö maski kandmine (näiteks mask et sa oled hea laps) pärit meie lapsepõlvest. Peamiselt teismelise.east, kus me proovime ennast kuidagi defineerida ja haarame kinni igast võimalikust õlekõrrest. Vaimselt täiskasvanud inimene aga ei kanna maski. Ta on maailmas alasti ja saab sellega hakkama. On vahel kurb ja vahel rõõmus - tunneb ja kogeb oma vahetu olemisega. Kõlab ju täitsa meeldivalt eksole.

Maski hoidmine on aga kurnav ja põhjustab paljuski: suitsetamist, joomist, ebatervislikku toitumist jne. Ma tean kui vajalik on üks sigarett, kui jõulude ajal on kogu suguvõsa koos, kõik on toredad ja viisakad, räägivad koogist (vt blogipostitust koogist), kõigil on ilus ja tore mask ees. Ükshetk on lihtsal vaja omaette olla. Ma pean tõdema, et neid inimesi on tore näha, aga ka äärmiselt väsitav. Ma ei kujutaks ette, mis juhtuks kui keegi meist tuleks kohale ja ütleks midagi stiilis "Ma olen omadega täiesti persses praegu, tööstress on kallal. Ja see kingituste ostmine puupüsti täis poodides. Ma ei jaksa naerunägu teha, aga teie lõbutsege", sest eks me kõik ole ju vahel väsinud ja kurnatud - jõulude ajal seda enam. Huvitav, mis siis saaks? Samas, äkki ma olen ainus, kes selleks puhuks ilusa maski ette pistab. Tõsi, ajalugu on näidanud, et päris jutud tulevad küll, aga seda peamiselt teel tagasi Tallinna poole (olen karanud nii tädimehe, kui ka tädipoegade autodele, mis samas suunas on liikunud). Võibolla on see põhjustatud ka auto poolt sätitud ruumipiirangust ja vähematest inimestest. Ei tea, Aga igatahes on need vestlused olnud vägagi toredad.

Igatahes ... life is messy aga vahel on ikka päris tore ka.

Ja ka natuke mussi lõppu. Cheers!

Lase oma sisemine loom välja

See hooaeg on kuidagi Eesti Otsib Superstaari saade ette jäänud. Alguses ehk seepärast, et osales ka üks sõber, aga nüüd on lihtsalt kuidagi harjumuseks saanud seda vaadata. Märkasin aga eile taaskord ühte huvitavat fenomeni: Kui osaleja saatest välja langeb ja peab siis veel viimast korda oma laulu laulma (kuniks tema laul on lauldud ... hehe), siis see viimane laul on oluliselt võimsam, vabam, hullumeelsem ja jõulisem kui kõik eelnevad.

Kui eelnevalt oli artistil peal pinge, et kõigile võimalikult palju meeldida ja võimalikult perfektselt esitada, siis sel hetkel on kõik pinged lahtunud - ta võib küll olla üdini kurb, aga tal pole enam midagi kaotada. Ja oi pagan, mis võimas power sealt välja tuleb kui ei punnitata.

Njah, eks ma ise ole laval ka sama asja tundud improga. Minu parimad lavarollid tulevad siis kui ma olen laval vaba ja ei pinguta üle. Vabadus, läheb nagu läheb, olen see kes ma olen ja see on piisav - annab kohutavalt palju jõudu. Pealegi, eks meis kõigis ole peidus ka loom, keda me naljalt välja ei julge lasta, aga just selles loomas on ka palju meie sisemisest särast. Kuidas aga teha igapäevaelus nii, et oleks rohkem vabadust ja võimalust ennast vabaks lasta, et meie tegelik jõud oleks vahetult väljas?

Mina ei tea, aga eks peab proovima.

Cheers!

Unehäired

Mõõdunud kahe nädala jooksul on olnud üks hommik, kui ma ärkasin äratuskella peale, lükkasin seda oma pool tundi endasi, põõnasin veel mõnuga ja siis tõusin üles, mõnusasti puhanud, rammestunud ja täis elujõudu. Ülejäänud hommikud, nagu oletada võite, on olnud täpselt vastupidised: Kella viiest või kuuest läheb uni ära (kas on käed ära surnud, pea valutab või ärkad lihtsalt ehmatusest), ärkad tundes hinges ärevust unenäo pärast (mis hetke veel on aga siis haihtub - ma ei mäleta neid), komberdad tund aega zombina kodus ringi, et ennast natukenegi inimese moodi tunda, pesed öö jooksul täis higistatud pea ära, jood tassi kohvi ja siis tunned ennast juba peaaegu nagu inimene. Sed mitte ainult tööpäeviti vaid ka nädalavahetusel.

Mul ei ole midagi varajase ärkamise vastu, aga see variant, kus sa ärkad vara aga ei puhka ennast välja, on täiesti jamps. Teeks siis ometi selle lisa planeerimata ajaga midagi. Mõni hommik olen suutnud kah, aga mitte enamasti. Tegevus on selle koha pealt kah hea, et aitab sul ebameeldivat olekut unustada - keskenduda milllelegi muule. Samas eks tegevused on ka natuke limiteeritud - on veel teisi magajaid korteris, kelle und ei tahaks segada. Mõtiskleda sel hetkel üldse ei tasu - psühholoogia on siis nii pekkis ja irratsionaalne, et siga ka ei näksi - meie mõtted, vaade minevikku ja tulevikku lähtub meie hetke olukorrast. Seega kui hetke olukord on äärmiselt ebameeldiv, tundub ka kogu minemik ja tulevik ebameeldiv.

Aga ausalt öeldes on mul sellistest hommikutest kopp ees. Üldse ei viitsi enam. Tea, äkki peaks laskma ennast mudida, et vähemalt keha pingetest vabamaks saada - äkki siis tuleb kvaliteetsem uni. Äkki on lihtsalt kehas midagi puudu? Vitamiinid või midagi? Äkki on asi selles, et mul on kerge köha ja nohu? Samas kui mõtted on pekkis ja sa ennast hästi välja ei puhka ja loomulik kaitsesüsteem on nõrgestatud, siis köha ja nohu on suht kerged asjad mida üles korjata saab.

Unehäired on üldiselt suht tuttav teema (lehitse kasvõi samust blogi aastast aastasse), aga ma tõesti naiivselt arvasin, et nüüd on kõik, et sellega on ühelpool. Aga paistab, et veel ei ole. Õnneks väga halb seis ei ole (võrreldest sellega, mida ma eelnevatest kordadest mäletan), lihtsalt omajgu ebameeldiv.