Jõulude ajal sai vanaisaga räägitud kultuurist Eestis. Väga pikalt ja tõsiselt.
Üldjoontes võib selle jutuajamise võtta kokku järgmiselt: Eesti rahvas on kolme kultuuriruumi vahel.
Rahva ühiste väärtusteta väikeriik on aga tükeldatud väikeriik ning kes teab kui jätkusuutlik selline nähtus on.
Praeguste Eesti elanike seas on järgnevad kultuurid (siinkohas ei mõtle ma kohe kindlasti mitte rahvust vaid mõttemaailma. Iga rahvuse seas leidub erinevaid mõttemaailmu. Samuti ei taha ma ühegi nimetusega ühtegi rahvast või riiki solvata - need nimetused lihtsalt tundusid kõige sobivamad):
Euroopalik (Saksamaa/Prantsusmaa) kultuuriruum - selle alla kuulub mõistmine, et meie riik on 1 mitme seas aga siiski oma näoga. Rahvuslikkuse alalhoid ja ka teiste rahvuste austamine ja hindamine. Teistega arvestamine. Rahuarmastus ja austus (looduse, teiste inimeste, iga ameti jne vastu) .
Selle kultuuri esindajaid paistab olevat igas vanuses.
Vene kultuuriruum - juhtfiguur ja selle jumaldamine/fännamine. Ülbus ja enesekesksus. "Olen suur ja tugev ja mul on õigus. Ideaalid on tähtsamad kui tegelikkus" Enda (või enda kultuuri) tõstmine teistest kõrgemale. Selle esindajad on peamiselt nõukogude liidu aja inimesed, kes on harjunud mõttega et on ühe ilgelt suure suurriigi osa (sellest siis ka ülbus).
Ameerka kultuuriruum - Ülbus ja enesekesksus. "Olen suur ja tugev ja mul on õigus." Enda (või enda kultuuri) tõstmine teistest kõrgemale. Suur omandi ja ühiskondliku staatuse hindamine ja teistega võistlemine. Materjaalsed väärtused.
Siia langeb päris palju tänapäeva noori.
Hm, ei saanud seda mõtet küll nii hästi kirja kui oleks tahtnud (praegu lihtsalt ei taha tulla paremini) aga vist üldiselt ähmaselt arusaadav. Ühesõnaga meil on siin hetkel kolme suure kultuuriruumi esindajaid - erinevas keskkonnas kasvanud inimesi. Erinevate maailmavaadete ja suhtumisega.
Pole siis ka ju imestada, et vanemad ei saa noorematest aru ja nooremad vanematest.
Hea näide kultuuriruumidest on filmid (või no looming üldiselt). Kui te vaatate mõnda Ameerika filmi, kas sealsed inimesed tunduvad normaalsed või natuke kiiksuga? Kas tort näkku huumor on teie jaoks? Kas Inglismaal (mis on rohkem Euroopa kultuuriruum) tehtud filmide tegelased tunduvad mõistetavad ja sümpaatsed? jne näiteid on palju
Mõelge selle peale ja jagage arvamust . Minu arust on tegemist päris huvitava tähelepanekuga.
Natu Pühadejuttu
Eile õhtul käisin TTÜ meeskoori pühadekontserdil. Täitsa muhe oli. Muidugi mitte nii vaba ja vallatu, kui kevadkontsert, aga siiski. Nii kui laulmine sai läbi ning inimesed püsti hakkasid tõusma tuli mulle pähe vaid üks mõte "Kurat, kust saaks piiblit?"
Milles siis asi? Mul pole pühade vastu midagi, kuid Jõulud mulle ei meeldi. Eriti kui räägitakse, et need pühad said alguse Jeesuse sünnist. No mida veel? Jõulud võisid alguse saada küll aga mitte pühad. Me räägime pühadest talvise pööripäeva ajal, mis on olemas mitmes kultuuris ja väita, et see tekkis alles 2000 aastat tagasi ühe beebi sünniga on ****.
Ka praegu on meil jäänukeid vanadest kommetest. Või tuleb keegi mulle tõesti tõsimeeli väitma, et talvised pühad on vaid Jeesuse sünni tähistamine?
Olgu, rääkige siis, aga paluks ka seletust, kuidas on Jeesus Kristus ja Jõuluvana omavahel seotud (peale selle, et mõlemal on puudus žiletist nagu ka ZZ Topil).
Jõuluvana on siiski jäänuk vanemast ajast. See on sümbol. Talvisel pööripäeval tuleb soe ilm vana mehena, näidates tema tee on selleks korraks lõppenud ja et edasi tuleb vaid külm. Muidugi on see sümbol ajas muutunud, aga mis siis pole.
Peale viimase laulu "Üks roosike on tõusnud" tuli minus esile uudishimu. Kui kõik lõõritavad, et Jeesus sündis 24 detsembril (või noh Jõulude aegu, Jõululaps nagu ta pidavat olema) siis äkki on selle kohta ka mingi vihje piiblis. Kasvõi sellest oleks piisanud, et "oli külm aeg". Kiirelt piilutud netiversioonis polnud mingit vihjet.
Muidugi on klassikaline Ameerika stiilis Jeesuse sünni kujutamine paras jaburus. Noh teate küll: on loomalaut, mille katus on kaetud lumega; Jeesus hällis; vanemad imetlevad oma last; 3 tarka; hunnik lambaid. Aga midagi selles kujutises oleks nagu väga paigast ära. Mis ajast sajab Jeruusalemas lund? (võtmata arvesse tõlgendusi mille kohaselt ka loomalaut oli lihtsalt tõlke apsakas).
Ühesõnaga, Jeesuse eluloos (loe:piiblis) pole mainitud millal ta sündis aga ometi tähistatakse tema sündi traditsioonilise talvise pööripäeva ajal? Tundub kuidagi liiga täpselt ajastatud paganlike pühade peale, kas pole?.
Ja kui keegi mõtleb, et mul puudub igasugune austus Kristuse ja religiooni vastu, siis ütleksin, et päris nii see pole. Ma tunnistan, et kunagi elas tubli mees Jeesus, kes rääkis inimestele armastusest. Minu jaoks on ta võrdne teiste valgustunutega nagu näiteks Buddha. Muidugi ma austan inimest, kes on teistele inimestele valgustust toonud aga ma ei ole pime järgija. Samuti on minu jaoks oluliselt tähtsamad tema sõnad, kui see et ta löödi risti - õpetus, mitte laip, on tähtis.
Mis puudutab piiblit, siis ma usun, et see on päris asjalik. Lugenud ma seda ei ole, nagu vähemalt 90% eestlastest. Küll olen ma lugenud tänapäevast tõlget piiblist, aga see on hoopis teine teema.
Kes on kunagi midagi tõlkinud, võib kinnitada et on võimatu tõlkida nii, et mittemidagi kaotsi ei läheks. Keel on ikkagi osa kultuurist ja kultuurid on erinevad. Seda kadu saab küll vähendada miinimumini, aga kindel on see, et midagi on kaotsi läinud.
Pealegi on keel muutuv ja selleks, et me tõlkest midagi aru saaks, peab see olema tänapäevases keeles. Seega tuleb iga mõne aja tagant teha uus tõlge, et see oleks mõistetav.
On võimatu, et mõni raamat niiviisi ligi 2 tuhat aastat muutumatult vastu peab. Kindlasti on midagi ka alles, aga kui täpselt?
Minu suhtumise piiblisse võtab kokku järgmine inglise keelne anekdoot (mis on samas ka järjekordne näide, et see ei töötaks tõlgituna)
"A new monk arrives at the monastery. He is assigned to help the other monks in copying the old texts by hand. He notices, however, that they are copying copies, and not the original books.
So, the new monk goes to the head monk to ask him about this. He points out that if there was an error in the first copy, that error would be continued in all of the other copies. The head monk says, "We have been copying from the copies for centuries, but you make a good point, my son."
So, he goes down into the cellar with one of the copies to check it against the original.
Hours later, nobody has seen him. So, one of the monks goes downstairs to look for him. He hears sobbing coming from the back of the cellar and finds the old monk leaning over one of the original books crying. He asks what's wrong.
"The word is celebrate not celibate," says the old monk with tears in his eyes."
Vot sellised on siis lood piibliga.
Muidugi on palju inimesi, kes küll laulavad jõululaule aga ei mõtle nende sõnumile. Kas see pole mitte sõnade mitteväärtustamine? Parem laulge/rääkige ikka sõnu mida te ka ise usute.
Pühad aga mulle meeldivad. Mõte, et pea meeles inimesi, kes on sulle kallid on ju igati teretulnud. Sellega on võimalik avaldada tänu inimestele, kes on sinu elus selle aasta jooksul olemas olnud. Ehk on nad sind aidanud või toetanud just siis kui sa hädas olid? Nüüd oleks paras aeg seda meeles pidada ning vähemalt häid soove nendega jagada. Umbes selline on minu käsitlus pühadest. Ka looduses on sel ajal muutus - seda ei tasuks mitte unustada.
see on minu tahe,
ükskõik kui tühi see ka ei tunduks,
see on minu tahe"
[Jumal, Chalice loos "Ilu Päästab"]
Milles siis asi? Mul pole pühade vastu midagi, kuid Jõulud mulle ei meeldi. Eriti kui räägitakse, et need pühad said alguse Jeesuse sünnist. No mida veel? Jõulud võisid alguse saada küll aga mitte pühad. Me räägime pühadest talvise pööripäeva ajal, mis on olemas mitmes kultuuris ja väita, et see tekkis alles 2000 aastat tagasi ühe beebi sünniga on ****.
Ka praegu on meil jäänukeid vanadest kommetest. Või tuleb keegi mulle tõesti tõsimeeli väitma, et talvised pühad on vaid Jeesuse sünni tähistamine?
Olgu, rääkige siis, aga paluks ka seletust, kuidas on Jeesus Kristus ja Jõuluvana omavahel seotud (peale selle, et mõlemal on puudus žiletist nagu ka ZZ Topil).
Jõuluvana on siiski jäänuk vanemast ajast. See on sümbol. Talvisel pööripäeval tuleb soe ilm vana mehena, näidates tema tee on selleks korraks lõppenud ja et edasi tuleb vaid külm. Muidugi on see sümbol ajas muutunud, aga mis siis pole.
Peale viimase laulu "Üks roosike on tõusnud" tuli minus esile uudishimu. Kui kõik lõõritavad, et Jeesus sündis 24 detsembril (või noh Jõulude aegu, Jõululaps nagu ta pidavat olema) siis äkki on selle kohta ka mingi vihje piiblis. Kasvõi sellest oleks piisanud, et "oli külm aeg". Kiirelt piilutud netiversioonis polnud mingit vihjet.
Muidugi on klassikaline Ameerika stiilis Jeesuse sünni kujutamine paras jaburus. Noh teate küll: on loomalaut, mille katus on kaetud lumega; Jeesus hällis; vanemad imetlevad oma last; 3 tarka; hunnik lambaid. Aga midagi selles kujutises oleks nagu väga paigast ära. Mis ajast sajab Jeruusalemas lund? (võtmata arvesse tõlgendusi mille kohaselt ka loomalaut oli lihtsalt tõlke apsakas).
Ühesõnaga, Jeesuse eluloos (loe:piiblis) pole mainitud millal ta sündis aga ometi tähistatakse tema sündi traditsioonilise talvise pööripäeva ajal? Tundub kuidagi liiga täpselt ajastatud paganlike pühade peale, kas pole?.
Ja kui keegi mõtleb, et mul puudub igasugune austus Kristuse ja religiooni vastu, siis ütleksin, et päris nii see pole. Ma tunnistan, et kunagi elas tubli mees Jeesus, kes rääkis inimestele armastusest. Minu jaoks on ta võrdne teiste valgustunutega nagu näiteks Buddha. Muidugi ma austan inimest, kes on teistele inimestele valgustust toonud aga ma ei ole pime järgija. Samuti on minu jaoks oluliselt tähtsamad tema sõnad, kui see et ta löödi risti - õpetus, mitte laip, on tähtis.
Mis puudutab piiblit, siis ma usun, et see on päris asjalik. Lugenud ma seda ei ole, nagu vähemalt 90% eestlastest. Küll olen ma lugenud tänapäevast tõlget piiblist, aga see on hoopis teine teema.
Kes on kunagi midagi tõlkinud, võib kinnitada et on võimatu tõlkida nii, et mittemidagi kaotsi ei läheks. Keel on ikkagi osa kultuurist ja kultuurid on erinevad. Seda kadu saab küll vähendada miinimumini, aga kindel on see, et midagi on kaotsi läinud.
Pealegi on keel muutuv ja selleks, et me tõlkest midagi aru saaks, peab see olema tänapäevases keeles. Seega tuleb iga mõne aja tagant teha uus tõlge, et see oleks mõistetav.
On võimatu, et mõni raamat niiviisi ligi 2 tuhat aastat muutumatult vastu peab. Kindlasti on midagi ka alles, aga kui täpselt?
Minu suhtumise piiblisse võtab kokku järgmine inglise keelne anekdoot (mis on samas ka järjekordne näide, et see ei töötaks tõlgituna)
"A new monk arrives at the monastery. He is assigned to help the other monks in copying the old texts by hand. He notices, however, that they are copying copies, and not the original books.
So, the new monk goes to the head monk to ask him about this. He points out that if there was an error in the first copy, that error would be continued in all of the other copies. The head monk says, "We have been copying from the copies for centuries, but you make a good point, my son."
So, he goes down into the cellar with one of the copies to check it against the original.
Hours later, nobody has seen him. So, one of the monks goes downstairs to look for him. He hears sobbing coming from the back of the cellar and finds the old monk leaning over one of the original books crying. He asks what's wrong.
"The word is celebrate not celibate," says the old monk with tears in his eyes."
Vot sellised on siis lood piibliga.
Muidugi on palju inimesi, kes küll laulavad jõululaule aga ei mõtle nende sõnumile. Kas see pole mitte sõnade mitteväärtustamine? Parem laulge/rääkige ikka sõnu mida te ka ise usute.
Pühad aga mulle meeldivad. Mõte, et pea meeles inimesi, kes on sulle kallid on ju igati teretulnud. Sellega on võimalik avaldada tänu inimestele, kes on sinu elus selle aasta jooksul olemas olnud. Ehk on nad sind aidanud või toetanud just siis kui sa hädas olid? Nüüd oleks paras aeg seda meeles pidada ning vähemalt häid soove nendega jagada. Umbes selline on minu käsitlus pühadest. Ka looduses on sel ajal muutus - seda ei tasuks mitte unustada.
"igaühte on vaja
igaüks on oluline
teist panen ma kokku midagi suurt ja veel kaunimat,
kaunimat, kui sa mõista suudad,
kõike ei saa seletada
see on minu tahe,
ükskõik kui tühi see ka ei tunduks,
see on minu tahe"
[Jumal, Chalice loos "Ilu Päästab"]
Roogadest ja Raamatuist
Hiljuti Apollos Väikest Printsi otsides (paganama hea raamat, aga puudus veel me kodust) sain ma halva üllatuse osaliseks. Seesamune raamat ei olnud ei ilukirjanduse all, ega noortekirjanduse all vaid laste sektsioonis - suhtkoht kõrvuti Miki Hiirega. Kes on Väikest Printsi lugenud, nõustub kindlasti et kuigi see on kirjutatud lapselikus stiilis ei ole tegemist päris lasteraamatuga. Pigem on see terve pere raamat, kõik võiksid seda lugeda: tädid-onud, isa-ema, vanaisa-vanaema ja muidugi ka lapsed. Selles on rohkem mõtet sees, kui paljudes kauakiidetud klassikutes. Kui ma õigesti mäletan oli Väike Prints meil ka kohustuslikus kirjanduses kuskil põhikooli lõpupoole. Miks nii hilja? Sest varem ei mõista kõike selle lihtsuses peituvat võlu. Ja leida sellist raamatut laste sektsioonist oli .... kerge hämming.
Siia veel juurde vana tuntud tõde, et Terry Pratchett ei ole ulme vaid ulmeparoodia. Vaadata seda samas sektsioonis kõrvuti raamatutega, mida ta parodeerib on . . . kergelt kummaline.
Aga, mis siin ikka podiseda raamatute asukoha üle raamatupoes. Pigem tasub olla õnnelik, et meil on veel raamatupoode, ja et leidub ka päris palju inimesi, kes endiselt lugemist harrastavad.
Nüüd natuke toidujuttu.
Eelmine nädal võtsime kätte ja tegime kirjut koera.
Just niisama lihtsalt. Ja mõlemad esimest korda (kui mälu just ei peta). Välja tuli hea. Paganama hea. Liiga hea. Praegu on veel umbes pool kogu kogusest alles ... ega kahekesi ei jõua nii palju magusat korraga näost sisse ajada. Ega Kaf-Kaf kah just kirjust koerast väga midagi arva (enamasti tal magusat limpsida ikka meeldib .... aga samas meeldib talle ka vesivärve limpsida, nii et...)Eile tuli uus katsetus. Esiteks proovisime teha leiba. Katse üks, duubel üks: tulikuum külmrelv.
Leiva maitse oli küll, koorik oli kah aga muuga läks natuke nihusti - leib ei kerkinud. Selline kõvade äärtega leiva järgi lõhnav plönn tainast tuli lihtsalt. Nüüd panime uue juuretise hakkama, et ehk teine kord läheb paremini. Niipalju me kah patustada ei raatsi, et leiva sisse pärmi panna. Kui juba ise, siis ise ka juuretis. Harjutamine teeb meistriks.
Kuna leivategu üks aeganõudev protsess ole, ning meil vahepeal taigna kerkimist (mida ta kohe üldse ei plaaninudki teha) oodata oli vaja, tegime veel ühe katsetuse. Nimelt piparmuffinid. Täpselt, mitte piparkook (issand, neid polegi see pühade ag jõudnud veel teha) vaid piparmuffin. Tegime tavalise muffinitainase valmis, lisasime rummiessentsi ja igasugu vürtse ja pipraid. Tulemus: üllatavalt hea. Nagu väikesed õhulised jõulukoogikesed.
Vot siis, mõtteid teistelegi!
Unedest taaskord
Viimase aja unede püsivaks jooneks on saanud see, et täheldan keset unenägu ise-endale "See on küll huvitav unenägu, tuleb kindlasti hommikul kirja panna". Ärgates on aga meeles vaid see, kuidas ma täheldasin, et tuleks kirja panna. Aga mida kirja tuleks panna? Pole enam õrna aimugi.
No on iroonia.
Samas on hea täheldada, et unedega enam suuremat probleemi ei ole. Kui lugeda viimase paari aasta postitusi siis paistab une teema olevat lausa läbiv, kuid viimase aja loetud materjalid on selles kohas tohutult abiks olnud.
Kui veab saab unest vihjeid - tõlgendamine on muidugi keeruline.
Kui ei vea ja tõesti ärkad üles halva enesetundega, siis saab une lõpu ümber mängida ja uuesti edasi magada.
Kuigi viimaste öiste ärkamistega on hoopis kummalised lood. Ärkan pigem füüsiliste ärrituste peale ja suht kergelt. Kas köhahoog (olen veendunud, et süüdi on kuiv keskküte)või tekk on läinud ühe jala pealt ära või on liiga palav ja korras - olengi ärkvel. Uuesti magama jäämine on aga omaette protsess. Esiteks peab olema nii tunnikese ärkvel ehk jooma ka veel teed meega, siis tuleb uni lõpuks küll.
Aga nii ei oska, et ärkad ja siis magad kohe edasi (välja arvatud poolärkamised mille käigus olen äratuse kinni pannud - enda meelest olen seda ikka unes teinud)
Niipalju täna.
Muide, Kosmikud ja Rannap "Ilus Maa" on päris mõnus.
No on iroonia.
Samas on hea täheldada, et unedega enam suuremat probleemi ei ole. Kui lugeda viimase paari aasta postitusi siis paistab une teema olevat lausa läbiv, kuid viimase aja loetud materjalid on selles kohas tohutult abiks olnud.
Kui veab saab unest vihjeid - tõlgendamine on muidugi keeruline.
Kui ei vea ja tõesti ärkad üles halva enesetundega, siis saab une lõpu ümber mängida ja uuesti edasi magada.
Kuigi viimaste öiste ärkamistega on hoopis kummalised lood. Ärkan pigem füüsiliste ärrituste peale ja suht kergelt. Kas köhahoog (olen veendunud, et süüdi on kuiv keskküte)või tekk on läinud ühe jala pealt ära või on liiga palav ja korras - olengi ärkvel. Uuesti magama jäämine on aga omaette protsess. Esiteks peab olema nii tunnikese ärkvel ehk jooma ka veel teed meega, siis tuleb uni lõpuks küll.
Aga nii ei oska, et ärkad ja siis magad kohe edasi (välja arvatud poolärkamised mille käigus olen äratuse kinni pannud - enda meelest olen seda ikka unes teinud)
Niipalju täna.
Muide, Kosmikud ja Rannap "Ilus Maa" on päris mõnus.
saagu sobiv soundtrack
Ajal kui pea-aegu igalpool taustamuusika mängib (liftis, poes, kohvikus jne ... ime, et loomaaias ei mängi) võiks tulla ka selles valdkonnas järgmine samm. Pole vaja mingit muusikat lihtsalt meeleolu andmiseks (vot jõululaulud ei tööta enam kui sa oled neid mitu tundi järjest kuulnud) vaid pigem võiks sellega kaasa aidata antud tegevusele.
Liftis sobiks lood nagu "Up and Down"
Ja WC-s näiteks Singer Vingeri esituses "Ma istun ja istun ja ärr ei läe"
Vot nii!
Liftis sobiks lood nagu "Up and Down"
Ja WC-s näiteks Singer Vingeri esituses "Ma istun ja istun ja ärr ei läe"
Vot nii!
Haige. Ikka , jälle ja alati
[Spoiler Alert! antud text võib muuta drastiliselt teie arusaamist minust. Siin käsitletud teemad on isiklikud ning nende tõstatamine peale texti lugemist võib (aga ei pruugi ilmtingimata) lõppeda minu poolse per**e saatmisega. Olge hoiataud!]
Paljude inimeste arvates on minust raske aru saada. Tundun vahel kuidagi kalk, julm aga samas ka heatahtlik, liiga analüütiline, liiga mõtisklev kergelt eraklik ja mida kõike veel. Aga proovige lihtsalt samastuda ja saate aru küll. Pange endale ajusoppi teadmine, et te olete haige, siin ja praegu ja igavesti - ja voila, terve (mitte terve vaid haige :P) minu maailmatunnetus on äkitsi lihtne ja arusaadav.
Haige? Jup täpselt. Niikaua kui ma mäletan on "haigus" olnud minu normaalne olek. See, et ma jäin jooksuvõistlustel alati viimaste sekka. See, et mul oli algklassides pidev palavik (või siis noh üle keskmise kehatemperatuur, millel puudus seletus). Ja see, et ma ehk nuuskasin rohkem kui teised. Vahel olid hingamisraskused ja peale kloorivees (loe: kooli ujulas)ujumist olid mu silmad nagu albiinojänesel. Kuid see ei häirinud mind. See oligi minu jaoks normaalne. (nagu ka nähtus, et mu pea oli lapsena püsivalt briljantroheline - kõva viis õmblust esimese 10 aastaga - olin täiega rahmeldis) See oli alati nii olnud. Kuni äkitsi tulid inimesed väitma, et kuule tegelikult see ikka ei ole normaalne.
11 aastaselt (umbes) tuli allergia diganoos, mis muuhulgas sisaldas ka terminit "kliinilised nähud" - seda kõige rohkem tolmu vastu. Samuti olid kõrged allergiatekitajad villane, kassikarvad, koerakarvad, suled ja igasugu lestad. See tähendas püsivat ravimite peal olekut. Unustustehõlma vajusid tädi kootud kindad, müts, sall(villane= pähh), sulepadi (suled=pähh), villane tekk ja villased kampsunid, vaip (vaibalestad= pähh) ja igasugu koduloomad võis igaveseks ära unustada. Mõne nädalaga oli mu toa sisustus täielikult muutunud ja äkitsi oli mu normaalne olek tembeldatud haiguseks - astmaatline allegia (oli vist diagnoosiks kui ma õigesti mäletan).
See diagnoos tähendas, et sattudes kokku mõne tõsisema allergeeniga (olmetolm või kevadine õietolm näiteks - mida ju ometi kuskil ei leidu) võib vaja minna arstiabi (nii seletati mulle sel ajal terminit "kliinilised nähud"). Samal aastal olin ka väga demonstratiivselt näinud, mis asi on surm ja kui kiiresti see võib juhtuda.
Järgnesid huvitavad ajad. Püsivad arsti juures käigud (ahjaa, debor oli mul kah sellel ajal, mitu aastat järjest, aga seda mitte füüsiliste probleemide pärast. Kuigi äkki see debor põhjustaski osaliselt füüsilisi probleeme.) Suved, millal keelati ujumine (niiskena on kergem külma saada ja haigeks jääda), mis Pärnus elades on ikka paras mõnitamine.
Nii ta siis läks. Kui vaja, ei olnud puudumistõendi või kehalisest kasvatusest vabastuse hankimine eriline probleem. See oli asja plusspool. Samuti kui oli ka klassivendadega vahetunnis mingi nügimine (ofc ilustatud väljend) ja tundi jõudes olid näost tulipunane, sai uudishimulikule õpetajale öelda, et noh allegia lõi välja (kes siis ikka kitukas on exole).
Mingi aeg sai kolitud Tallinna manu ja järjest selgemaks sai tõsiasi - tee mis sa teed, proovi mis sa proovid, aga allergeene vältida on võimatu. Sitt soovitus niikuinii - sa ei saa ju püsivalt valvel ja ettevaatlik olla - elada on ka vaja. Pealegi sa ei tea ju kas järgmises pussipeatuses tuleb peale mammi, kellel ilmselgelt endal haistmismeelt enam ei ole, aga kes oma liigse lõhnastatusega tekitab sul juba paari minuti jooksul hingamisraskuseid. Või kas koolis toimub loeng auditooriumis, mida pole nädal aega korralikult tolmust puhastatud ja õhutatud. Sa ei saa muuta maailma juhuslikkust.
Tuli ajateenistuse kutse. Rääkides oma lapsepõlvehaigustest saadeti mind lisauuringutele. Koormustest, mis tähendas poolalasti lateksmaskiga keskealiste naisterahvaste ees kõndimist. Aga palun - koormust talub nagu härg - lihtsalt kopsud ei tööta normaalselt. Diagnoos koormusastma (ja uuesti ka allergia, seekord juhtis tabelit kassikarvade sektsioon)ja unusta ajateenimine ära, kohe nüüd, siin ja praegu.
Umbes samal ajal jõudis lõpuks (eelnevaid etappe Pärnu ajast, mis sellele lükke andsid, ei hakka ma välja tooma) minuni mõistmine, et tegelikult on tänapäeva meditsiini arusaam allergiast (ja üldse inimkehast) kuradi primitiivne. Skeptisism süvenes iga päevaga ning peas (erinevate lugemisvarade abil muidugi) tekkisid üha uued ja uued allegia tõlgendused. Lõpuks võtsin ma endale kassi, tõestamaks kasvõi lihtsalt ise-endale et organism harjub (viimasel ajal on ka ajakirjandusest läbi käinud kuidas maapähkliallergiat ravitakse maapähklitega ja õietolmu oma meega jne - ei ole üldse nii absurne mõte) ja et emotsionaalne pool omab kah tähtsust (mida tänapäeva meditsiinis ju üldse ei käsitleta). Samuti on mul praegu lambavillast tekk, vaibad maas, villased kindad ja tolmu enamasti kuramuse palju (ei ma ei kollekteeri seda, lihtsalt ei jõua kogu aeg koristada). Püsivalt rohtusi ei võta ja isegi mitte ei oma enam rohtusi, mida võtta nö kriisiolukorras (ja pole ka hirmsat vajadust tekkinud).
Eelmise aasta alguses oli ka pisike haiglalaks. Autoprtree taksoga, mis eelnevate haigustega otseloomulikult mittemingit seost ei omanud. Küll aga tuletas meelde elu ajutisust. Sagendas ka peavalude esinemist.
Olgu mis on, saagu mis saab. Ajal kui ma vältisin allergeene tundsin ma ennast sama sitalt kui praegu (füüsilise poole pealt). Enamasti küll talutavalt (mul on kõrge valulävi ;)) aga vahel nii halvasti, et ei saa isegi magada. Vahel nii halvasti, et ei taha üldse (never-ever stiilis) ärgata ja ausalt öeldes ma ei mäleta ühtegi päeva oma elust kui oleksin olnud 100% terve.
Emotsionaalselt võin ma vahel olla küll väga positiivsel meelestatud ja tugev, mis muidugi muudab ka enesetunnet, kuid piisavalt püsivat positiivust pikemas perspektiivis pole ma veel suutnud saavutada. Ainult musta huumorit.
Eks elu on kohati ka oma musta huumori ja irooniaga üllatanud. Näiteks olen ma oma vanematele rääkinud kuidas allergiaga toime tulla - neil lõi see hilisemas eas välja, mul lapsest saati. Muna õpetab kana, eksole.
Ja sellest kõigest on välja kujunenud vaimne pool, mille põhirõhk on elu (ja üldiselt kõige) ajutisusel.
See ei tähenda, et ma pidutseksin igal õhtul võttes elust nii palju kui võtta annab. Ei.
See tähendab, et ma mõtestan maailma, mõtestan elu ja proovin neid mõtteid ka edasi anda (kirjandus on üks vahenditest).
See tähendab, et ma ei suuda teha plaane pikemalt kui aastaks (kui niigi palju).
See tähendab, et raha ja asjad on paratamatult ajutised ja üldises plaanis mitteolulised (vajalikud vaid mingiks perioodiks)ja ma ei kannata inimesi kelle ainsaks elusihiks on mateeria või raha kogumine.
See tähendab, et ma ei kannata elu/tervise üle virisejaid (kui seda püsivalt tehakse. Ma võin küll öelda, et ei tunne ennast just hästi aga ma ei kiunu, et oi oi kui halb on olla).
See tähendab, et mõte järelkasvust tundub julm - ma ei ole küll suur lastearmastaja aga ma ka ei vihka neid nii palju et ühele neist oma geenivaramut anda.
See tähendab, et ma vahel tajun oma äralõigatust ja olen lihtsalt nukker (vajades üksiolekut).
See tähendab, et ei ole inimesi keda ma hindaks kõrgemalt kui oma sõpru (kes mind ikka veel välja kannatavad).
Ja see tähendab, et öelda mulle, et olen haige (või üldse sellele kuidagi rõhuda) on nagu raputada soola lahtisele haavale - on valus, kuradi valus.
Muidugi, on need siin vaid sõnad ja panna sõnadesse kirja kõike, mis peas toimub on sama hea kui teha kuuraketist kivikirves. Enamus läheb paratamatult kaduma.
Muidugi ma tean et ka paljudel teistel inimesestel on haigusi, millega nad terve oma elu peavad hakkama saama ja ometi nad suhtuvad elusse teistmoodi - maailmapilt on isiklik valik.
Samuti on see praeguse perioodi suhtumine. Miski ei välista selle muutumist kasvõi homsel päeval.
Ja nüüd kui te olete jõudnud siia lõppu ja kogu selle texti läbi lugenud, kerige tagasi algusesse ja lugege uuesti läbi esimene lõik (see mis on kantsulgudes). See tekst ei ole minuga edasiarutamiseks (va juhul kui ma ise midagi siinmainitust tõstatan) vaid selleks, et te paremini minu käitumisest aru saaksite. Vot.
Label "I am my only curse" sobib siia tekstile küll paremini, kui ühelegi teisele.
Paljude inimeste arvates on minust raske aru saada. Tundun vahel kuidagi kalk, julm aga samas ka heatahtlik, liiga analüütiline, liiga mõtisklev kergelt eraklik ja mida kõike veel. Aga proovige lihtsalt samastuda ja saate aru küll. Pange endale ajusoppi teadmine, et te olete haige, siin ja praegu ja igavesti - ja voila, terve (mitte terve vaid haige :P) minu maailmatunnetus on äkitsi lihtne ja arusaadav.
Haige? Jup täpselt. Niikaua kui ma mäletan on "haigus" olnud minu normaalne olek. See, et ma jäin jooksuvõistlustel alati viimaste sekka. See, et mul oli algklassides pidev palavik (või siis noh üle keskmise kehatemperatuur, millel puudus seletus). Ja see, et ma ehk nuuskasin rohkem kui teised. Vahel olid hingamisraskused ja peale kloorivees (loe: kooli ujulas)ujumist olid mu silmad nagu albiinojänesel. Kuid see ei häirinud mind. See oligi minu jaoks normaalne. (nagu ka nähtus, et mu pea oli lapsena püsivalt briljantroheline - kõva viis õmblust esimese 10 aastaga - olin täiega rahmeldis) See oli alati nii olnud. Kuni äkitsi tulid inimesed väitma, et kuule tegelikult see ikka ei ole normaalne.
11 aastaselt (umbes) tuli allergia diganoos, mis muuhulgas sisaldas ka terminit "kliinilised nähud" - seda kõige rohkem tolmu vastu. Samuti olid kõrged allergiatekitajad villane, kassikarvad, koerakarvad, suled ja igasugu lestad. See tähendas püsivat ravimite peal olekut. Unustustehõlma vajusid tädi kootud kindad, müts, sall(villane= pähh), sulepadi (suled=pähh), villane tekk ja villased kampsunid, vaip (vaibalestad= pähh) ja igasugu koduloomad võis igaveseks ära unustada. Mõne nädalaga oli mu toa sisustus täielikult muutunud ja äkitsi oli mu normaalne olek tembeldatud haiguseks - astmaatline allegia (oli vist diagnoosiks kui ma õigesti mäletan).
See diagnoos tähendas, et sattudes kokku mõne tõsisema allergeeniga (olmetolm või kevadine õietolm näiteks - mida ju ometi kuskil ei leidu) võib vaja minna arstiabi (nii seletati mulle sel ajal terminit "kliinilised nähud"). Samal aastal olin ka väga demonstratiivselt näinud, mis asi on surm ja kui kiiresti see võib juhtuda.
Järgnesid huvitavad ajad. Püsivad arsti juures käigud (ahjaa, debor oli mul kah sellel ajal, mitu aastat järjest, aga seda mitte füüsiliste probleemide pärast. Kuigi äkki see debor põhjustaski osaliselt füüsilisi probleeme.) Suved, millal keelati ujumine (niiskena on kergem külma saada ja haigeks jääda), mis Pärnus elades on ikka paras mõnitamine.
Nii ta siis läks. Kui vaja, ei olnud puudumistõendi või kehalisest kasvatusest vabastuse hankimine eriline probleem. See oli asja plusspool. Samuti kui oli ka klassivendadega vahetunnis mingi nügimine (ofc ilustatud väljend) ja tundi jõudes olid näost tulipunane, sai uudishimulikule õpetajale öelda, et noh allegia lõi välja (kes siis ikka kitukas on exole).
Mingi aeg sai kolitud Tallinna manu ja järjest selgemaks sai tõsiasi - tee mis sa teed, proovi mis sa proovid, aga allergeene vältida on võimatu. Sitt soovitus niikuinii - sa ei saa ju püsivalt valvel ja ettevaatlik olla - elada on ka vaja. Pealegi sa ei tea ju kas järgmises pussipeatuses tuleb peale mammi, kellel ilmselgelt endal haistmismeelt enam ei ole, aga kes oma liigse lõhnastatusega tekitab sul juba paari minuti jooksul hingamisraskuseid. Või kas koolis toimub loeng auditooriumis, mida pole nädal aega korralikult tolmust puhastatud ja õhutatud. Sa ei saa muuta maailma juhuslikkust.
Tuli ajateenistuse kutse. Rääkides oma lapsepõlvehaigustest saadeti mind lisauuringutele. Koormustest, mis tähendas poolalasti lateksmaskiga keskealiste naisterahvaste ees kõndimist. Aga palun - koormust talub nagu härg - lihtsalt kopsud ei tööta normaalselt. Diagnoos koormusastma (ja uuesti ka allergia, seekord juhtis tabelit kassikarvade sektsioon)ja unusta ajateenimine ära, kohe nüüd, siin ja praegu.
Umbes samal ajal jõudis lõpuks (eelnevaid etappe Pärnu ajast, mis sellele lükke andsid, ei hakka ma välja tooma) minuni mõistmine, et tegelikult on tänapäeva meditsiini arusaam allergiast (ja üldse inimkehast) kuradi primitiivne. Skeptisism süvenes iga päevaga ning peas (erinevate lugemisvarade abil muidugi) tekkisid üha uued ja uued allegia tõlgendused. Lõpuks võtsin ma endale kassi, tõestamaks kasvõi lihtsalt ise-endale et organism harjub (viimasel ajal on ka ajakirjandusest läbi käinud kuidas maapähkliallergiat ravitakse maapähklitega ja õietolmu oma meega jne - ei ole üldse nii absurne mõte) ja et emotsionaalne pool omab kah tähtsust (mida tänapäeva meditsiinis ju üldse ei käsitleta). Samuti on mul praegu lambavillast tekk, vaibad maas, villased kindad ja tolmu enamasti kuramuse palju (ei ma ei kollekteeri seda, lihtsalt ei jõua kogu aeg koristada). Püsivalt rohtusi ei võta ja isegi mitte ei oma enam rohtusi, mida võtta nö kriisiolukorras (ja pole ka hirmsat vajadust tekkinud).
Eelmise aasta alguses oli ka pisike haiglalaks. Autoprtree taksoga, mis eelnevate haigustega otseloomulikult mittemingit seost ei omanud. Küll aga tuletas meelde elu ajutisust. Sagendas ka peavalude esinemist.
Olgu mis on, saagu mis saab. Ajal kui ma vältisin allergeene tundsin ma ennast sama sitalt kui praegu (füüsilise poole pealt). Enamasti küll talutavalt (mul on kõrge valulävi ;)) aga vahel nii halvasti, et ei saa isegi magada. Vahel nii halvasti, et ei taha üldse (never-ever stiilis) ärgata ja ausalt öeldes ma ei mäleta ühtegi päeva oma elust kui oleksin olnud 100% terve.
Emotsionaalselt võin ma vahel olla küll väga positiivsel meelestatud ja tugev, mis muidugi muudab ka enesetunnet, kuid piisavalt püsivat positiivust pikemas perspektiivis pole ma veel suutnud saavutada. Ainult musta huumorit.
Eks elu on kohati ka oma musta huumori ja irooniaga üllatanud. Näiteks olen ma oma vanematele rääkinud kuidas allergiaga toime tulla - neil lõi see hilisemas eas välja, mul lapsest saati. Muna õpetab kana, eksole.
Ja sellest kõigest on välja kujunenud vaimne pool, mille põhirõhk on elu (ja üldiselt kõige) ajutisusel.
See ei tähenda, et ma pidutseksin igal õhtul võttes elust nii palju kui võtta annab. Ei.
See tähendab, et ma mõtestan maailma, mõtestan elu ja proovin neid mõtteid ka edasi anda (kirjandus on üks vahenditest).
See tähendab, et ma ei suuda teha plaane pikemalt kui aastaks (kui niigi palju).
See tähendab, et raha ja asjad on paratamatult ajutised ja üldises plaanis mitteolulised (vajalikud vaid mingiks perioodiks)ja ma ei kannata inimesi kelle ainsaks elusihiks on mateeria või raha kogumine.
See tähendab, et ma ei kannata elu/tervise üle virisejaid (kui seda püsivalt tehakse. Ma võin küll öelda, et ei tunne ennast just hästi aga ma ei kiunu, et oi oi kui halb on olla).
See tähendab, et mõte järelkasvust tundub julm - ma ei ole küll suur lastearmastaja aga ma ka ei vihka neid nii palju et ühele neist oma geenivaramut anda.
See tähendab, et ma vahel tajun oma äralõigatust ja olen lihtsalt nukker (vajades üksiolekut).
See tähendab, et ei ole inimesi keda ma hindaks kõrgemalt kui oma sõpru (kes mind ikka veel välja kannatavad).
Ja see tähendab, et öelda mulle, et olen haige (või üldse sellele kuidagi rõhuda) on nagu raputada soola lahtisele haavale - on valus, kuradi valus.
Muidugi, on need siin vaid sõnad ja panna sõnadesse kirja kõike, mis peas toimub on sama hea kui teha kuuraketist kivikirves. Enamus läheb paratamatult kaduma.
Muidugi ma tean et ka paljudel teistel inimesestel on haigusi, millega nad terve oma elu peavad hakkama saama ja ometi nad suhtuvad elusse teistmoodi - maailmapilt on isiklik valik.
Samuti on see praeguse perioodi suhtumine. Miski ei välista selle muutumist kasvõi homsel päeval.
Ja nüüd kui te olete jõudnud siia lõppu ja kogu selle texti läbi lugenud, kerige tagasi algusesse ja lugege uuesti läbi esimene lõik (see mis on kantsulgudes). See tekst ei ole minuga edasiarutamiseks (va juhul kui ma ise midagi siinmainitust tõstatan) vaid selleks, et te paremini minu käitumisest aru saaksite. Vot.
Label "I am my only curse" sobib siia tekstile küll paremini, kui ühelegi teisele.
Kokkusattumused
See öö sai magatud umbes 4 tundi ja ehk kella poole kolmeni vaja veel ärkvel olla (õhtul töö).
Huvitaval kombel, kui ma pole päris 100% konditsioonis (näiteks veidi magamata), juhtub rohkem kokkusattumusi. Või olgem ausad, ehk ma vaid märkan neid paremini.
Täna hommikul nimelt, olles eelnevalt maadelnud sügavate unemaailmadega, lugesin hommiku kohvi kõrvale raamatut.
Raamatus räägiti, kuidas USA julgeolek kasutas esmakordselt sensitiivide abi (samasugused katsed olid ka NSV liidus ning ega USA saanud ju maha jääda). Pat Price kirjeldas oma võimetega Semipalatinskit - kohta kus kardeti, et valmistatakse tuumapommi komponente.
(see oletus oli tegelikult küll vale, aga tehnika oli piisavalt sarnane) Kaks aastat peale seda seda juhtumit käivitati USAs Tähesõdade programm.
Niisiis, lugesin jõin kohvi. Panin korraks raamatu kõrvale ja raadiost kostus filmitutvustus ja järgmine treiler:
Märksõnad: USA julgeolek, paranormaalsed võimed ja tähesõjad.
Huvitaval kombel, kui ma pole päris 100% konditsioonis (näiteks veidi magamata), juhtub rohkem kokkusattumusi. Või olgem ausad, ehk ma vaid märkan neid paremini.
Täna hommikul nimelt, olles eelnevalt maadelnud sügavate unemaailmadega, lugesin hommiku kohvi kõrvale raamatut.
Raamatus räägiti, kuidas USA julgeolek kasutas esmakordselt sensitiivide abi (samasugused katsed olid ka NSV liidus ning ega USA saanud ju maha jääda). Pat Price kirjeldas oma võimetega Semipalatinskit - kohta kus kardeti, et valmistatakse tuumapommi komponente.
(see oletus oli tegelikult küll vale, aga tehnika oli piisavalt sarnane) Kaks aastat peale seda seda juhtumit käivitati USAs Tähesõdade programm.
Niisiis, lugesin jõin kohvi. Panin korraks raamatu kõrvale ja raadiost kostus filmitutvustus ja järgmine treiler:
Märksõnad: USA julgeolek, paranormaalsed võimed ja tähesõjad.
Kadunud Vaimsus
Loen siin jäle üht tarka raamatut, Lynne McTaggart'i "Väli" seekord, ning tarkadel raamatutel on kohutav komme mõtlema panna. Kusjuurs, mõttevälgatused lähevad raamatu peateemast ikka kõrvale.
Nimelt on tänapäeva teadused kuidagi tükeldatud ja eraldiseisvad, mis tekitab mulje et füüsika on lihtsalt füüsika ja matemaatika on lihtsalt matemaatika, aga neil pole mittemidagi seost filosoofia ja bioloogiaga. Otseloomulikult on selline käsitlus mustvalge ja väär.
Tegelikkuses pole tehtud ühtegi teaduslikku avastust, mille taga poleks seisnud vähemalt mingigi vaimsus. (Vaimsuse all mõtlen siinkohas maailmavaadet-filosoofiat, mis pole 100% teaduslikult tõestatav...või midagi sellist väheamlt)
Iidses Maiade kultuuris oli astronoomia ja religioon ja elu üks suur segapundar. Me võime küll öelda, et inimeste rutiine veristamine pole just väga vaime tegevus, kuid see oli osa nende kultuurist. Nagu ka paljud astronoomilised avastused, mis said kinnituse alles viimasel sajandil.
Samuti on huvitav näide Pythagoras, kes ei jätnud meile mitte ainult "kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga" vaid ka palju enamat. Ta oli vanakreeka filosoof ja matemaatik ning rajas lausa omaette koolkonna. On ehk lausa irooniline, et inimene, kelle nime automaatselt matemaatikaga seostatakse,leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda.
Härrasmees Isaac Newton, tuntud õunaloopija, ei olnud mitte tänapäeva mõistes füüsik vaid alkeemik. Alkeemia oli praktiline, spirituaalne ja filosoofiline distsipliin. Ka Albert Einstein oli väidetavalt uurinud Alkeemia õpetusi.
Kuigi tänapäeval arvatakse tihti, et alkeemia oli paras kamalajura, peab siiski tõdema, et see kamalajura sai paganama hästi hakkama meie tänapäeva füüsikale nurgakivide panekuga.
No muidugi oli ka neid alkeemikuid, kes parajat jura tegid - tegemist oli siiski individuaalse ja salajase õppega (kõigil ikka ei õnnestu kah)Pealegi oli see veel ajal, kui taolise teguviisiga oleks sooja koha tuleriidal saanud.
Seost füüsika ja vaimsuse vahel võib otsida aga ka veel lähemast ajast. Kui kvantfüüsika teerajajad - Erwin Schrödinger, Werner Heisenberg, Niels Bohr ja Wolfgang Pauli - oma avastuste juures kaasaegse teadusega tupikusse jooksid, haarasid ka nemad abiks vanemad filosoofiad ja vaimsed õpetused. (kvantfüüsika ja nö tavafüüsika on ka tänapäeval paljuski vastuolus)Pauli uuris psühhoanalüüsi, arhetüüpe ja kabalat, Bohr taoismi ja hiina filosoofiat, Schrödinger tutvus hinduistliku filosoofiaga ning Heisenberg Vana-Kreeka platonistlike teooriatega.
Miks siis nii? Igal ideel on vaja tausüsteemi, seda toetavaid mõtteid. Kvantfüüsika ei sobinud kokku tavateaduse taustsüsteemiga, seega tuli leida midagi muud.(ja rohkem kui 2000 aastat vanad vaimsed doktriinid ei ole just paha valik :P )
Algselt sisaldas kvantfüüsika ka päris mitmeid vaimseid/filosoofilisi oletusi. See polnud kaugeltki mitte prefektne teooria kuid loogline ja seostatud suureks tervikuks.
Alles hiljem tulid teesid nagu: väikestele asjadele kehtib üks tõde aga palju suurematele teine; elusate asjade kohta üks tõde ja elutute kohta teine.
Selliseid mõtteid siis seekord.
On aeg Une Matiga kohtingule minna.
Kajatage vastu kui soovite midagi vastu kajada.
Ning lõpetuseks masu aja mõttetera:
Kui oled kaelani pasas - ära lase pead norgu!
Nimelt on tänapäeva teadused kuidagi tükeldatud ja eraldiseisvad, mis tekitab mulje et füüsika on lihtsalt füüsika ja matemaatika on lihtsalt matemaatika, aga neil pole mittemidagi seost filosoofia ja bioloogiaga. Otseloomulikult on selline käsitlus mustvalge ja väär.
Tegelikkuses pole tehtud ühtegi teaduslikku avastust, mille taga poleks seisnud vähemalt mingigi vaimsus. (Vaimsuse all mõtlen siinkohas maailmavaadet-filosoofiat, mis pole 100% teaduslikult tõestatav...või midagi sellist väheamlt)
Iidses Maiade kultuuris oli astronoomia ja religioon ja elu üks suur segapundar. Me võime küll öelda, et inimeste rutiine veristamine pole just väga vaime tegevus, kuid see oli osa nende kultuurist. Nagu ka paljud astronoomilised avastused, mis said kinnituse alles viimasel sajandil.
Samuti on huvitav näide Pythagoras, kes ei jätnud meile mitte ainult "kaatetite ruutude summa võrdub hüpotenuusi ruuduga" vaid ka palju enamat. Ta oli vanakreeka filosoof ja matemaatik ning rajas lausa omaette koolkonna. On ehk lausa irooniline, et inimene, kelle nime automaatselt matemaatikaga seostatakse,leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda.
Härrasmees Isaac Newton, tuntud õunaloopija, ei olnud mitte tänapäeva mõistes füüsik vaid alkeemik. Alkeemia oli praktiline, spirituaalne ja filosoofiline distsipliin. Ka Albert Einstein oli väidetavalt uurinud Alkeemia õpetusi.
Kuigi tänapäeval arvatakse tihti, et alkeemia oli paras kamalajura, peab siiski tõdema, et see kamalajura sai paganama hästi hakkama meie tänapäeva füüsikale nurgakivide panekuga.
No muidugi oli ka neid alkeemikuid, kes parajat jura tegid - tegemist oli siiski individuaalse ja salajase õppega (kõigil ikka ei õnnestu kah)Pealegi oli see veel ajal, kui taolise teguviisiga oleks sooja koha tuleriidal saanud.
Seost füüsika ja vaimsuse vahel võib otsida aga ka veel lähemast ajast. Kui kvantfüüsika teerajajad - Erwin Schrödinger, Werner Heisenberg, Niels Bohr ja Wolfgang Pauli - oma avastuste juures kaasaegse teadusega tupikusse jooksid, haarasid ka nemad abiks vanemad filosoofiad ja vaimsed õpetused. (kvantfüüsika ja nö tavafüüsika on ka tänapäeval paljuski vastuolus)Pauli uuris psühhoanalüüsi, arhetüüpe ja kabalat, Bohr taoismi ja hiina filosoofiat, Schrödinger tutvus hinduistliku filosoofiaga ning Heisenberg Vana-Kreeka platonistlike teooriatega.
Miks siis nii? Igal ideel on vaja tausüsteemi, seda toetavaid mõtteid. Kvantfüüsika ei sobinud kokku tavateaduse taustsüsteemiga, seega tuli leida midagi muud.(ja rohkem kui 2000 aastat vanad vaimsed doktriinid ei ole just paha valik :P )
Algselt sisaldas kvantfüüsika ka päris mitmeid vaimseid/filosoofilisi oletusi. See polnud kaugeltki mitte prefektne teooria kuid loogline ja seostatud suureks tervikuks.
Alles hiljem tulid teesid nagu: väikestele asjadele kehtib üks tõde aga palju suurematele teine; elusate asjade kohta üks tõde ja elutute kohta teine.
Selliseid mõtteid siis seekord.
On aeg Une Matiga kohtingule minna.
Kajatage vastu kui soovite midagi vastu kajada.
Ning lõpetuseks masu aja mõttetera:
Kui oled kaelani pasas - ära lase pead norgu!
Subscribe to:
Posts (Atom)