Tilt, Tilt ja veelkord Tilt

Hea sõber Rahel kribas eile:

Selgituskiri kõigile minu sõpradele.

Tänase päeva seisuga on veel vaid 9 päeva improfestivali Tilt alguseni. Mis tähendab, et ma jagan teile erinevaid improteemalisi teavitusi eriti aktiivselt veel vähemalt 12 päeva. Siis saate natuke puhkust. Ja mina ka 

Miks ma teid spämmin?
Sest ma tean, et teie hulgas on veel neid, kes pole improt kunagi näinud, aga on sellegipoolest veendunud, et see on halb teater (inimesed lähevad ju lavale lihtsalt pulli tegema, kes siis seda ei oskaks!). Ja muidugi neid, kellega kokku saades tekib umbes selline dialoog: "oi, jaa, ma olen kuulnud küll, et sa teed seda asja.. oot aga kuidas see käib teil seal täpselt.. teil on ju ikka asjad ette kokku lepitud... aa.. ei ole.. kuule aga anna mulle ka teada kui teil jälle midagi tuleb..". Well this is it. Meil tuleb nüüd suur rahvusvaheline festival ja ma annan sellest teada! Ja muidugi ka selle pärast, et nende inimeste ring, kes on improt näinud ja kellele see meeldis on aina suurenev 

Miks ma kogu selle jamaga üldse vaeva näen?
Nojah, need, kes on improt näinud või teinud, need teavad:) Olen nüüdseks tegelenud improga umbes kuus aastat. Eelmise aasta kõige meeldejäävamateks hetkedeks oskasin nimetada osalemise teisel Soome rahvusvahelisel improteatrite festivalil ja muidugi Tilti. Need kaks üritust eristusid suurelt ja selgelt kogu ülejäänud aastast. Teate miks? Energia poolest. Ja see ongi see, miks impro eristub kõigest muust. See energia ja sünergia, mis on proovides ja laval kui kamp inimesi vabatahtlikult paneb endast kõik välja, et partnerit laval toetada ja selles hetkes tema jaoks olemas olla. Seda enam palju mujal ei kohta. Ja see energia jõuab ka lavalt saali. Võib ilmselt öelda, et ma olen sellest energiast kergelt sõltuvuses. Mulle meeldib seda luua ja mulle meeldib sellest puudutatud saada. Ja see annab minu jaoks kõigele sellele "vaevale" mõtte.

Mida teie selle spämmi osas ette võtta saate?
No te saate mind muidugi oma voost peita. Kuigi... impro on nii minu asi, et.. kui te ei taha teada, mis ma teen, siis miks me üldse sõbrad oleme siin? Või võite öelda: kallis sõber, ära saada mulle enam neid kutseid. Siiamaani on töötanud küll. Aga mis te veel teha saate, on võtta julgus kokku ja tulla meid vaatama. Eriti festivali ja siia saabuvaid väliskülalisi. Nad tulevad teile suhteliselt võileiva hinna eest kätte ka (üks pilet Treiler šõule võrdub kahe R-kioski võileiva hinnaga). Noh.. ja siis teid enam aasta pärast see spämm ei häiri. Sest te teate, mis selle taga on

Ikka teie,
Rahel

Ja nii on. Mina ka olen spämminud juba ohhjumal kui palju. On inimesi, kes on öelnud, et "Aitäh teavitamast, tundub huvitav. Kindlasti uurin." ja on olnud ka neid, kes on palunud mitte rohkem neile kribada sellel teemal.

Aga põhiline on see, et impro on mul nii hinges sees ja see on tõesti üks kord aastas kui ma muutun spämmimasinaks mida isegi kärsaraamat juba peatada tahab.

Kes aga kärsaraamatus ei ole ja festivaliga veel kursis ei ole, siis peagi on see kohal.
Lisainfo Etenduste ja Töötubade kohta: improfestival.ee

Ka hooandja on veel käimas http://www.hooandja.ee/projekt/toome-adami-ja-emily-improteatrite-festivalile-tilt Toetades saate endale soetada uhke festivali koti ja/või lipsu, mis spetsiaalselt selle ürituse tarvis loodud (ja palju muud ka)

Piletid juba müügis piletilevis. Töötubadesse saab ennast regada läbi meie tubli Eva.

Tulemas FB's kampaania tasuta piletite ja fääntsi pääntsi limusiinisõidu peale.
Pulli on tulemas ka Solarise keskuses.
Eile sai meid natuke kuulata Klassikaraadios Delfi teatri osas
Tilgakujulised tilti logod ilutsevad südalinnas plakatitel

 jne.

...

Jah, seda on veel tulemas, aga ärge palun pahandage. Tulge parem vaatama!

Ei me ette tea

Mäletan, et kunagi üks tuttav, kes käis meie etendust vaatamas sai sellest enda jaoks isikliku pettumuse. Tal oli raske aeg elus ning ta lootis saada nalja ja naeru. Kunagi aga ei saa sa ette teada, mis laval hakkab toimuma ning vastavalt publiku antud inspiratsioonile tekkis sinna seekord asju, mis liigagi hästi klikkisid tema sise-elu valusate teemadega.

Eile puutusin ma ise sellise olukorraga natuke kokku. Impeeriumi hooaja avaetendus oli täitsa mõnus, kuid oli hetki kus ma proovisin mitte isiklikul tasandil liialt mõtlema hakata elik vähemalt kolm publiku poolt tulnud inspiratsioonilauset olid seotud rongi alla jäämisega. (kes teab, see teab) Well, mis teha.

Või äkki olid need soovitused põhjustatud publiku sotsiaalsest alateadvusest, kuhu minagi mitteteadlikult oma osa sisse panin? Kes teab.

Peagi saabuv Improfestival Tilt saab igatahes järjest rohkem promo ja tähelepanu, mis on igati tore.
Ja inimesed on ka täitsa toredad ja head.


Cheers!

Inimlikest vestlustest

Eile küsis üks improtaja siiras huvis, et miks ma terapeudi juures käin ja ma leidsin, seda oli väga raske õigesti edasi anda, eriti kui vestlusajaks on vaid 10 minutit kõndimist. Esmaspäeval uue terapeudi juures, sai lähisündmuste kõrval tegelikult üle käidud enamikest elu traumaatilistest asjadest, nii et nende sisu, emotsioon ja tähendus said õigesti edasi antud - see võttis umbes 2 tundi. Ja nüüd on sul vaid 10 minutit.

Noh, ei tahtnud ka vastamata jätta ja kuna "Mul on olnud parajalt süngeid asju elus" ei olnud piisav, ladusin ma talle kõige võikamad neist lühidalt ja emotsioonitult ette.

Aga palun.

Tema näost oli näha, et selle lühikese vestluse seedimist jääb veel pikaks ajaks.



Sõpradega olen ma üldiselt suhtumisega, et kui sa julged küsida, ole ka vastuseks valmis ning ei hoia ennast väga tagasi. Kes aga vähe pimedust tunneb, neil on vahel vaja peale esimest infosatsu natukene mõtteid mõlgutada. (vou, mul on tunne juba nagu ma oleks kergelt toksiline) Samas, mulle meeldib see osa et mind ei nähta siis mitte nii mustvalgena vaid inimesena, kellel on olnud omad raskused ja keerdkäigud ja kes on enamikega neist siiski rahu teinud. Inimlikuna


Laupäeval ütles üks etenduse külastaja hiljem istudes, et ma tundun nagu mul oleks palju kogemusi elamisest(A lot of experience ... in living). See oli vist pigem nilbe huumori ja lavalise olemise kohta, ma usun, kuid sedagi ei oleks, kui poleks olemas ka pahupoolt.
Kontekst, olgugi et sellel on oma hind, toob välja tähtsa.

Tõsi, impropisik on sees olnud vist juba kaua, see on nagu osa minu olemusest.
Nüüd on see lihtsalt ka rohkem laval. (ma usun et standup sobiks ka siia, aga pole jõudnud rohkem proovida. Tõsi, vahel ikka mõtlen selle peale)


Sattusin täna natukene vestlema ühe endise algklasside klassiõega, kellega vahepeal pea üldse kokku pole puutunud (seega, enamikku mu pimedusest ta näinud ei ole, vaid teab mind ikkagi ainult vanusest 7-11) . Kui promosin muu jutu sees talle natuke ka improvärki, kuli vastuseks:

olen seda improasja tähele pannud jaa
see nii sinulik värk kohe
juba kooliajal oli aru saada

Tähendab, ma olen vist õigel teel :) Mul on hea meel.

Hämaruse laps

Ma olen naer läbi pisarate
lustlik valgus pimeduse radadel
siiras lapsikus ja olemine,
kõrge hinnaga teadmistega
elu,
mis tunneb surma

*

Kuulasin täna Kosmikuid.
Istusin pimedas toas, üksi,  ja kuulasin albumit Pulmad ja Matused.
Sedasama, mida ma kuulasin kuus ja pool aastat tagasi haiglavoodis lamades, oodates et mu katus ära sõidaks.
Kuulasin hoolikalt sõnu ja emotsioone, limpsisin vaikselt veini ja naersin.

Mul on selle albumiga oma teema. Täiesti isemoodi. Seal ma ju olin, täiesti katki ja räsitud, lõhki kistud ja lapitud - ning selle kõrval nii neetult elutahet täis ja sitke - neurokirurgia intensiivpalatis. Kõik arvasid et nüüd on minek. Mitte otseselt minul vaid ... noh siiski suurel osal minust: minu mõistusel. Ajutrauma oli korralik. Ja ainus mis ma teha sain oli lihtsalt olla, tajuda oma vahetut olemist ja kuulata eelnimetatud albumit. Ei ühtegi liiga kestvat ega selget mõtet, ei ühtegi muret, ei ühtegi piirangut. Nii vaba ja vahetu kui üldse annab olla. Ja nii positiivne. Ning ainus lisategevus, mida ma sain endale tol ajal lubada oli selle albumi uuesti ja uuesti kuulamine. Ma sain vaid kuulata. Ei olnud suurt sõnade teadvustamist, analüüsi või mõtestamist. Enamik kuulamise ajast oli see lihtsalt muusika.

Nüüd ma meenutasin enda tolle aja elutahet ja kuulasin sedasama muusikat. Ja ma naersin. Korduvalt. Siiralt ja vahetult. Kogu selle süngevõitu sisu sees helises minu jaoks nüüd tohutu arusaam elu pimedusest ja valgusest. Kuidas elu helgus on tegelikult sees ka pimedamas pooles ning et ühte pole tegelikult teiseta.
Ning muidugi ka selle üle, kui omamoodi jaburas kontekstis ma sattusin just neidsamu sõnu kuulma. Kui palju võis see tol ajal mõjutada minu alateadvust?
Milline kelmikas valguse ja pimeduse vaheline gremlin ma olen, kui ma olen täiesti vaba ja vahetu?

Sest oli see ju nii, et kui sõbrad käisid haiglas mind vaatamas, said nad kerge šhoki. Mitte selle pärast, et ma nägin välja nagu panda karuks moondunud harry potter, vaid minu suhtumise pärast selle juures. Ma nägin välja nagu täielik laip ja samas olin täis energiat, elutahet, jõudu ja rebisin kildu nagu noor jumal.
Selline olen ma siis, kui midagi muud pole vahel

*




On siililegi selge, et ma olen elu jooksul palju pimedusega kokku puutunud. Ja ma ei saa seda eirata, see on suur osa minust. Osa, mida saab jagada vaid inimestega, kes suudavad seda taluda. Inimestega, kes mõistavad seda pimedust, sest nad on ise seal olnud. See on omamoodi taak aga ka õnnistus. Pimedus ei ole lihtne, aga ta annab valgusele konteksti.

Valgust on jagada lihtsam, isegi liiga lihtne - kõik võtkaks lisa, kui saaks. Eks isegi haaraks peoga, kui kommi. Kuid ilma pimeduseta, ei ole sellelgi konteksti, põrandat, millel seista - nii nagu ainult kommist läheb ka siin süda lõpuks pahaks.

Pimedus ja valgus on loodud koos olema. Ei saa valida vaid üht ja eirata teist, olgugi et paljud meist seda niiväga proovivad, sest elu koosneb neist mõlemast.

*

Ei usu ammu enam päeva kestvat ilu
ju tundub petlik see - ehk peagi saabub põud?
Ning öö võib hetkeks olla kosutav ja vilu
kuid seegi igavikuna on nagu õud

Ma olen hämarik ja koit mis seisab vahel
ei üks ei teine, kumbagi, vaid piir.

See kuumal päeva varju pakkuv vaher
ning pimeduses paistev valguskiir.

Nii olen loodud seda taaka kandma
on tuttav elu, pole võõras surm.
Ei eita kumbagi ning nende vahel anda
on miski omamoodi naudinguga hurm

Random peaaegu täpseid ajafakte

Praeguse seisuga (peaks olema nii aasta täpsusega ... umbes)

* 14 aastat tagasi tuli arvuti peal välja Final Fantasy 8 mida ma siis nii ööd kui päevad tädipere juures mängisin (tädipoeg sai selle sünnipäevaks).
* 14 aastat tagasi käisin ma oma elu esimesel rock konsertil (Iron Maiden)
* 12 aastat tagasi sain ma teada kui äge asi on BJ
* olen LARP ja D&D'ga tegelenud 11 aastat
* 11 aastat tagasi loodi mu enese silme all mulle rate.ee konto
* 10 aastat tagasi olin ma veel oma elu teises bändis
* Möödub 10 aastat sellest kui mu esimene kirjutis ajakirjas avaldati (netiajakirjas Algernon, aga ikkagi, sinnagi polnud lihtne pääseda)
* on möödas 9 aastat mu gümnaasiumi lõpetamisest
* 9 aastat tagasi sain ma kingiks elu esimese isikliku ja täiesti eelkasutamata sülearvuti
* See suvi täitus 8 aastat Skype's töötamist
* umbes 7 aastat olen regulaarsemalt juuksuris käinud (enne seda oli u 4 aastane vahe, kui olid pikad juuksed)
* 7 aastat tagasi hakkasin seda blogi pidama
* õlut pole peaaegu üldse joonud 7 aastat
* 7 aastat tagasi tegin ma oma täiskasvanuelu esimesed joonistused, mida mul polnud häbi kinkida
* on möödas umbes 6 ja pool aastat viimasest peaõmblusest
* 6 aastat tagasi olin Tallinnas esmakordselt teatrilaval (T-Teater)
* KafKaf on peaaegu 6 aastat vana (päris täpselt ei tea kuna tegemist oli hulkuva kassiga)
* 5 aastat tagasi ostsin esimese seksmänguasja
* 4 ja pool aastat möödas esimesest Inglismaal käigust
* 4 aastat möödas esimesest tatoost
* 4 aastat möödas esimesest teraapiaseansist
* 4 aastat tagasi ostsin endale esimese arvuti (nurgik)
* nii 3 ja pool aastat tagasi hakkasin ma ennast armastama (ma tean et kõlab läägelt, aga ma tõesti ei oska seda paremini seletada)
* 3 aastat möödas esimesest LARP'i korraldusest
* 3 aastat tagasi käisin Küprosel
* 2 ja pool aastat tagasi käisin viimati püsivalt regulaarselt trennis
* 2 aastat tagasi ostsin rõngassärgi.. võinoh isegi kaks.
* Improteatriga olen aktiivselt tegelenud 2 aastat
* Poolteist aastat tagasi proovisin korra stand-up'i teha
* See aasta oli elu esimene õnnestunud mitmepäevane jalgrattamatk


Nuvot, ongi pool elu nagu naksti kiirülevaatena kirjas - võinoh vähemalt mingi osa sellest elust. Leiaks ka rohkem detaile (esimene uisutamine on näiteks viimase 4 aasta sees;) aga ei vinna nii palju pilte otsida ja detaile sobitada.

Peab tõdema, et see aeg on ikka suht usin olnud ka. Meelega jätsin välja lisa töö ja kooli punktid (ega see CV pole) igasugu suhted ja ka traumaatilisemad asjad.
Aga no juba siingi annaks huvitavaid seoseid luua.
Ja kõik need lood, mis veel siin taga peidus on.

Kuidas olla lahe

Kui ma veel tiinekas olin, oli väga lihtne olla nö laheda poole peal: tee suitsu.
Kui sa aga tahtsid olla selles täiesti teises otsas, siis näiteks mängisid plokkflööti.
Lihtne!
Imed peenikest pulka - oled lahe
Puhud jämedat pulka - oled üldse mitte lahe
Ja nende kahe äärmuse vahel oli ka hunnik, vähemalt 50, halli varjundit.
Tänapäeval aga on nad ristanud sigareti ja plokkflöödi ning paljudel on hambus jäme e-sigaret, mille peal näppudega mängitakse. No on see siis lahe või mitte, mina ka enam ei tea. Ajad on igatahes edasi läinud.

Mäletan, kuidas ehk samal ajal oli mul ka esimene punkrock bänd. Noh teate küll, kus muusikud on sigalakku täis, keegi väga mängida ei oska ning kitarrid on nii madalal, et selja tagant nägid kitarristid välja nagu sügaks mune.

Ning sellesamusre bändiga tekkis meil ka mõte, et võiks kah - paljude rockiidolite eeskujul - kitarre sodiks peksta. Videodes olime näinud kuidas ühe kitarriga saab ikka kaua rahmeldada. Tõsi, kuna me kõik olime reaalkallakuga koolist, oli esiteks vaja teha eksperiment elik, proovida kuidas see käib. Kuna aga enda kitarrist oleks kahju hakanud, hankisime me kuskilt vana kasutu basskitarri. Mõtlesime, et basskitarr, oma pika kaelaga annab kindlasti ka hea jõuõla ning on vähem jõudu vaja. Olles esiteks eemaldanud kogu juhtmestiku ja keeled (see oli ometi väärtuslik kraam) ja kitarri uuesti üle värvinud (see pidi ju uhke välja nägema) võtsime me nosu täis ja olimegi asjaks valmis.

Ilmselgelt on tegemist suure teadusega, sest meie kitarripeks oli vaid üks kaks lööki vastu betoonist laternaposti, kui kätte jäigi vaid vars. Ja see ongi põhjus, miks me kunagi rockitaevasse ei jõudnud. No kui sa nina kaudu õlut juua ei oska ja kitarri lõhud nagu luuser, siis mis sust ikka tahta, sest muusika, mida me tegime oli ju ometi hea :P.

Vot, mida tegid noored ajal, kui kõigil ei olnud veel internetti ning tark mees taskus oli kalkulaator, mille vahel olid spikrid, mitte nutitelefon.

Cheers!

Peksust ja sugudest

Märkasin täna kärsaraamatus teemapüstitust stiilis: "Mehed lihtsalt ei löö naisi! Kõik!". Okei fine, ma väga tausta ei uurinud ja algset postitust üles ei leidnud, igatahes ma mäletan, et mitmed sõbrad laikisid seda. Ja tõsilugu on see, et ka mind on nii kasvatatud ja ma ei ole teadlikult (läbi une olen kogemata ikka puksinud) ühtegi naist löönud.

Küll aga häirib mind sügavalt palju levinud mõtteviis stiilis:
naine lööb naist - ju neil on midagi klaarida
mees lööb meest - ju neil on midagi klaarida
naine lööb meest - no see mees on ikka könn, saab naiselt peksa
mees lööb naist - nii ei tohi teha!

Sest selle järgi võib põhimõtteliselt suvaline naine (misiganes tuju või meeleolu pärast) mulle näkku kütta ja mina kui mees pean selle lihtsalt ära kannatama - ja see ei ole okei.

Igasugune füüsiline (ja miks mitte ka vaimne) vägivald peaks olema taunitav ja kui tõesti on vägivald siis peaks olema õigus ennast selle vastu kaitsta.

Ja mis on selle juures veel häiriv on see, et naistel on just kui lubatud olla tujutsevad, vägivaldsed, otsustusvõimetud jne nõrgem sugupool. Ehk siis justkui ei peagi suutma üksinda ise-endaga ja oma tunnetega hakkama saama. Mees samas peab olema tugev, kaalutlev ja selle välja kannatama.

Enne kui pistate kisama siis jaa, ma tean paari sellist naist ja olen lampi kõrvakiile ikka saanud küll - võimalik et puhtalt selle pärast et naine ei osanud ennast muud moodi välja elada ja ta ju teab et mees vastu ei tohi lüüa - ja ma ei leia et see oleks kuidagi okei või õigustatud. Selliste inimestega väga rohkem suhelda ei taha.

Mõlemal sugupoolel on omad präänikud ja omad pasakuklid, vot seda ma tahtsingi öelda.
Vähem kindlalt deklareeritud reegleid (kirjutatud ja ka kirjutamata) ja rohkem suhtumist "Oled sa mees või naine, aga ära ole vitupea!" on parim moodus sotsiaalseks ja isiklikuks kasvuks, arvan mina.

Alatine sossa soola

Ma olen juba ammu mõelnud, et keegi võiks need kaks asja reklaamis kokku panna ja täna komistasin selle pildi otsa.

Sest ometigi on neil ju nii palju ühist:
* alati on reklaamis rõõmsad inimesed, kes tegelevad miski spordi või tegevusega sotsiaalselt
* mõlema reklaamid olid vahepeal põhimaterjal filmide vahel
* mõlemad on paras pask
* punane ümbris, pruunikas sisu

jne


ühesõnaga, head isu sossa soola joojad.

Muutub juba naljakaks

PS: Sisaldab vürtsikaid väljendeid, palju möga ja hämamist.

Täna on normaalne hommik. Ärkasin jälle varem kui oleks pidanud, aga olin selles maailmas erand, mitte reegel. Eile hommikul vara sigraretil ja siis statoilis käies oli seal kaks ebamäärast vorstirida (ekhm, st kõik tahtsid kuuma koera) ja liiklus oli üllatavalt tihe. Täna maailm vähemalt magas, kõik oli peaaegu nii nagu peab.

Äkki jõuan ka tööle normaalselt. Eile võttis see vist kokku natuke üle tunni. Esiteks ootasin pool tundi külma ja kõleda tuule käes trolli. No kõike muud tuli, aga mitte seda, mida vaja oli. Teisi asju tuli isegi mitu korda ning kui lõpuks õige trollibuss kohale jõudis, ei sõitnud seegi lõppu välja vaid viskas ennast metafooriliselt sellili ja hakkas jonnima peatus enne õiget. (mustamäe trollipargis oli mingi jamps lahti, hunnik vilkuvaid trolle, vilkuv politsei jne ... või li neil vaikuses toimuv vilkuva valusega reivipidu?) Ja nii olin ma juba hommikul tööle jõudes "hästi" laetud.

Mingi vahe hommikupoole võtsin väkese pausi tööst ja kribasin sõbrale Inglismaal pika-pika emaili, sellest, mis kõik vahepeal toimunud on ja kuidas Eestis elukene veereb. Kui ma selle peale saatmist uuesti läbi lugesin kõlas see kahe lausega kokkuvõtvalt umbes nii:"Meil siin Eestis on kõik putsis! Aga kuidas teil seal Inglismaal on?"

Selest natuke hiljem laksas mul ära ja tuli peale kerge hullumeelsus: aju hakkas otsima huumorit ja nalja, niipalju kui võimalik; energia jooksis ülesse ning silmadesse tekkis sihuke ... well hullumeelse pilk. See sai alguse sellest, kui ma töö telefoniboxis istudes avastasin end ükshetk omaette vaikselt improviseeritud viisil laulmas "Kõik on putsis, kõik on puuuutsis, kõik on putsis, kõik on putsiiiis"... ja kuna esimene samm paremuse poole on olukorra aksepteerimine, siis meeleolu läks kohe kuidagi... well oluliselt paremaks ja mingi jabur must aga üdini humoorikas energia vabanes.

Hiljem tuli variatsioon samast laulust ka Abba Mama Mia peale, mis kõlas umbes:

Kõik-on-putsis, here I go again
My my, how can I resist you?
Kõik-on-putsis, does it show again?
My my, just how much I've missed you
Yes, I've been brokenhearted
Blue since the day we parted
Why, why did I ever let you go?
Kõik-on-putsis, now I really know,
My my, I could never let you go.

Mis näitab minu hullumeelset ja omamoodi humoorikat aju. Seosed, seosed ja veelkord seosed ning tohutu pasa aksepteerimine. (selle lõppu sobiks ooperifantoomi lauluread "why so silent my misjöös... Did you think that I have left for good?")

Mõtlesin eile muuseas, et võiks ka meestearstile minna, aga ma kardan et ta tõmbab mind tillist.

Njah, ma olen oma elu jooksul näiud ikka igasugu sitta. Tõsi, see sügis on karm, aga võrreldes sellega, millest ma juba läbi olen tulnud... on ta lihtsalt kuidagi väga kontsentreeritud, aga ei midagi hirmus uut. (ei, see ei ole kutse uutele traumadele .... ptüiptüiptüi raisk üle vasaku õla). Ja kui ma kunagi sain huumoriga hakkama, siis miks see nüüd enam ei peaks töötama. (fine, esmaspäeval lähen ka terapeudi juurde ... oh ei, mitte selle juurde, kellel ma terve suve käisin, sest ta arsti soovitusel võttis aja maha - otseloomulikult-  ... vaid uue inimese juurde)

Ja ei, ei tasu liialt muretseda. Mingilt maalt lähevad asjad lihtsalt naljakaks. Kõik tundub piisavalt halb, et iga väiksemgi lisaelement sinna kaussi muutub juba omamoodi absurdiks, kus sa lihtsalt laiutad käsi sest otseloooomulikult pidi ju see ka nüüd juhtuma. Midagi oleks ju puudu, kui seda ei oleks. See on umbes sama emotsioon, kui kunagi, vaadates üht Viljandi tundengite tehtud sünget etendust, hakkas publik ükshetk lihtsalt naerma. See oli nii üle pakutud, et muutus ise-enda paroodiaks. Ja mul on selle maailma suhtes juba sarnane tunne.

Ei, see ei ole tegelikult halb tunne. See on omamoodi absurdne.

*

Mõni aeg tagasi M ütles mulle, et raske ja kuidagi süümekaid tekitav on olla positiivne, kui paljudel on ümber miski raske värk. Et ei saa ju nii olla. Minu vastus tol ajal oli aga, et ainult nii saabki. Kui sa ei saa/oska/taha nalja teha raskel ajal, siis well, milleks see huumorimeel siis on noh? Kergematel aegadel pole seda ju väga vajagi.

No võibolla näeb see kummaline välja, kui sa sammud naerdes ise poole vööni metafoorilises pasas, aga mis siis, vähemlt sul endal on naljakas ja tuju hea. Niikaua, kuni sa selle hea tuju ja huumoriga kellelegi hinge ei situ, on ju kõik hästi, või kuidas.

Recycle blogipost

Disclaimer: see postitus on kokku kirjutatud paarist vanast poolikust ja seisma jäänud blogiposti mustandist ehk siis Recycle blogipost - elagu öko ja taas kasutus.

See oli omajagu aega tagasi, kui me mängisime ühes seltskonnas mängu Reaalsuskontroll. Selle idee on põhimõtteliselt jaotada iseloomustavad kaardid nendele inimestele seltskonnas, kes sinu arvates kõige rohkem sellele kirjeldusele vastab. Tollel ajal aga ei suutnud ma kõike, mis minu kohta tuli, päris omaks võtta - see võttis omajagu aega (ma arvan, et nüüd ei tuleks mulle enam väga üllatusi aga kes teab).

Nii jagati mulle tunnuseid nagu kõige tuntum (fine, seltskonnaga võrreldes võibolla tõesti - laval ma ju käin - aga ikkagi pigem miski kindla ringkonna tuntus), kõige edevam (nohjahh... see on kuidagi mu isiksuse osa), kõige gigolom (sama mis eelmine punkt ... vahel küll häirib, aga mis teha. Kerge flirtimine on kuidagi isiksuse osa, mida ma enamasti isegi väga teadlikult ei tee), kõige sportlikum (vot seda on raske vastu võtta, kuna ma sporti ju ei tee... aga teatrisport on ka äkki sport)

Kõige muu keskel sain ka selle, et ma olen kõike viisakam aga ka kõige nahhaalsem, mis pani mind omajagu mõtlema.

Ma mäletan, et kui ma olin teises või kolmandas klassis, andsime me klassi aktivistidega (jah ma olin tol ajal üks nendest) välja oma klassi ajalehte. Ühes neist oli intervjuu minuga, sest mind hääletatai klassi poolt kõige suuremaks džentelmen'iks. Ma olin tol ajal viisakas, vaoshoitud ja alati enne mõtlesin kui ütlesin.

For gods sake, ma olin 10 aastane ja viisakam ja korralikum, kui paljud täiskasvanud, keda ma tollest ajast mäletan. Isegi nüüd on raske nii asjalikke täiskasvanuid leida.

Nüüdseks kõlab tolleaegne käitumine aga minu jaoks kuidagi ebainimlikult ja masinlikult.

Ma arvan, et ma tean küll enamikke nö viisakusreegleid, aga ma kohandan neid nüüd vastavalt olukorrale ning tihtilugu ignoreerin sootuks. Ma leian, et isiklik heaolu ja/või inimlik kontakt on alati tähtsam, kui miskid reeglid. Eriti kui need reeglid on kontakti mittesoosivad (näit on teema, millest viisakusest ei räägita, kuigi tegelikult just peaks rääkima).

Seega, ma võin olla väga viisakas, aga ma võin ka olla täiesti ebaviisakas (nahaalne). Mulle tundub, et olgugi, et viisakusest on vahel omajagu kasu, on selest vahel ka kahju. Me oleme ikkagi inimesed ning on igati loomulik, et meil on tunded, mida me tahame välja elada. Eluterve, on need suts välja elada ja eluga edasi minna, mitte jääda viisakuse kammitsasse ja siis välja elamata tunnete peal veel aastaid haududa.

Vahel on "viisakust" lihtsalt nii jabur kõrvalt vaadata.

Viisakas sõim
Kujutage ette kahte vanakooli härrasmeest, mõlemad näost tulipunased ja ilmselgelt raevus, omavahel "sõimlemas". Sõimlemas jutumärkides, sest ühtegi sõimusõna te ei kuule. Kõik on äärmiselt viisakas väljapeetud ja totter. Poisiklutt, poisike, põnn, ma sulle veel õpetan, või et tema tuleb siia õpetama, ma sule veel teen jne - on osad fraasidest, mida võib näiteks kuuda.
Mis selles tobedat on? Esiteks rikutakse oma pulk-perses-viisakusega ära täiesti neutraalse tähendusega sõnad ja teiseks ei suudeta sedasi ennast ikkagi välja elada, mis tähendab et kogu see jura võib kesta kaua. Ja tihti jääbki see tegelikult korralikult välja elmata ja ollakse veel kaua vihased ja neelatakse emotsionid alla .... ja pikemas perspektiivis soodustab see stressi ja kibestumist ja mida kõike veel.
Lahendus: Jumala eest, lihtsalt saatke üksteist perse ära ja minge oma eluga edasi. (mida on muidugi äärmiselt raske teha kui sa oled õpetatud olema viisakas) Nii on tervislikum teile endale ja teistele.

Ilmselgelt ei oskama ma väga head nägu teha ja poliitikasse ei sobiks. Emotsioonid on loomulikud ning nende välja elamine on samuti loomulik. Võinoh, nende väljaelamine peaks olema loomulik ... ma alles õpin seda loomulikkust :P  Tunda häbi mingi emotsiooni tundmise eest on nagu tunda häbi selle üle, et sul on 2 kätt - on nagu on, lepi sellega.

Alati ei saa olla ainult positiivsed emotsioonid, aga see-eest ei ole alati ka ainult negatiivsed.

Elus ei saa teha mustandit, me paneme alati puhtalt. Ja vahel juhtub tõesti, et me ei täida enda või kellegi teise ootusi. Samas, ei tasu seepärast end norgu lasta. Mis sul on, on praegu. See on ainus aeg, millega sa saad midagi ette võtta.

Ma olen korduvalt jäänud mõtlema inimeste kummalise kombe üle asju tagantjärgi läbi arutada. Stiilis, kaks kuud tagasi ütlesid sa "seda", mida sa "selle" all mõtlesid? See on mulle alati kuidagi kummaline tundunud (olgugi, et mingi vahe harrastasin seda isegi). Juba lapsena oli tavaline, et kui minu käest küsiti, et miks sa midagi tegid (mänguhoos) siis ja alles siis hakkasin ma põhjendust otsima. Ma lihtsalt ei teadnud. Tegin jah ja siis tundus see jube hea mõte, aga miks see jube hea mõte oli, vot ei teagi.

Me ei ela ju inimestena nii et tehes miskit mõtleme kogu aeg läbi, et ma nüüd teen seda selle pärast - see ei ole loomulik ning tihti tegutseme me instinktide ja intuitsiooni pealt. On olemas isegi teooria, et meie põhjendamise osa on aeglasem kui tegutsemise osa, seega igal juhul me tegutseme enne ja seejärel alles otsime loogilist põhjendust selle kohta, miks me nii tegime (seda peamiselt stressi olukorras, kus ratsionaalne mõtlemine ja analüüs võtab liiga kaua aega). Me põhjendame seda hiljem muidugi läbi oma sisemise maailmavaate ja uskumuste.  

Teiseks: mälestused on blörr. Oma pool meie mälestustest on vigased, vildakad, kunstlikult loodud. Seega tegeleda mingite mälestuste läbi arutamisega tundub natuke kummaline. Nojaa, kui me räägime teraapiakontekstist, siis tõesti, ei ole vahet, kas see on päris või võltsmälestus - kui see segab, tuleb sellega tegeleda. Aga vaadata kuidas täiskasvanud inimesed vaidlevad miski ühise mälestuse detailide üle, on lihtsalt jabur.

Kolmandaks. Me teeme miskit selle pärast et antul hetkel tundus see õige tegevus meie jaoks. Ja kuna me muutume (kasvame, areneme), siis me ei saa kunagi olla enam needsamad inimesed, kes kunagi neid asju tegid. Seega me ei suuda enam täielikult aduda, miks me neid asju tegime. Me suudame oletada, jah, aga seda oletamist teeb ka juba uus muutunud inimene.

Mälestuste üle vaidlemine on umbes sama hea kui vaielda "faktide" üle, mida keegi kuskilt lugenud on.

Ühesõnaga: blah!

Ma olen maailmas ja selles toimuvas kergelt pettunud ja väsinud. Toimin, depressiivne ei ole, aga lihtsalt ... emotsionaalselt juba natukene tuimaks läinud. See sügis on olnud ... so far so disturbing, et ei jaksa sellest isegi mitte enam rääkida.

Ainus, mis siin maailmas kindel, on muutus. Seega eks ka mu enesetunne mingi hetk muutub, eksole.

Cheers!

Sattusin natuke hoogu

Homme on tulemas üks larp'ilik üritus mille tarvis ma natuke rohkem kulunud väljanägemist tahtsin. Mõeldud tehtud, kapis oli vana kulunud tagi, kulutasin seda veel hunniku liivapaberiga. Peale paari tundi nühkimist ja veel toiduõliga pritsimist nägi juba päris äge välja (pilt 1) Vaatasin siis et natuke tühi on ja panin natuke määrimist ja ühe pandla juurde (pilt2) ... ja olles seda veel paar päeva jõllitanud leidsin et nooh ikka on liiga vähe nodi ja õmblesin veel jubinaid juurde. (pilt3) Ja nüüd vaatan ja mõtlen et pole vigu aga vist sai natuke üle pakutud. Samas selg (pilt 4) on endiselt sama tühi kui alguses.

Magamine, see on nagu improteater

Ärkasin täna hommikul, vaatasin kella, mis ütles 5:50 ja mõtlesin, et nii: natukene vähem kui kahe tunni pärast on äratus, samas 6 tundi on juba magatud. Seega enamik unevajadusest on täidetud ja praegu on täitsa vinksvonks olla - kunagi ei tea, kui hea on olla, peale seda kui uuesti magama minna ja üles tõusta. Pealegi oli viimane uni täitsa meeldiv ja positiivne. (Miks ma siis üles ärkasin? Vot ei teagi, mingit otsast põhjust nagu polnudki. Äkki saigi aku täis?)

Tabasin ennast mõttel, et veel kunagi ammu oleks ma sellise kella-aja peale lihtsalt miskit ebamäärast podisenud ja uuesti kerra tõmmanud, sest lihtsalt kell oli nii vähe ning mul on tunne, et enamik inimesi nii teebki. Praegu aga ei ole kellaaeg minu jaoks üldse nii tähtis kui enesetunne. Kogemus on öelnud, et peab oskama õigel ajal lõpetada ja enamik nendest kordadest, kus ma olen edasi tudunud, olen ma hiljem ennast oluliselt rohkem väsinuna tundnud.

Hommikukohvi kõrval aga tekkis mul peas seos, et magamine, see on nagu improteater:
* üksi on tore, aga kellegagi koos on alati toredam
* peab oskama õigel ajal lõpetada (impro pikas vormis kui emotsioon on üleval ja tundub õige.. unega suht sama)
* lapsed oskavad loomulikult, aga täiskasvanud peavad uuesti õppima (ah, et sa oskad magada? kaua sul võtab aega, et magama jääda, oo sa täiskasvanud tõsine inimene, kes sa oma mõtteid peatada ei suuda?)
* seal on kindel tehnika, aga see mis tehnika sees toimub on paras kaos.
* kunagi ei tea täpselt, mis välja tuleb
* enamasti annab energiat
* annab teha üle, nii et energia hakkab langema (kes ei oleks ennast üle maganud?)
* mida rohkem õpid, kuidas seda teha, seda rohkem on veel õppida ja seda keerulisemaks/kallimaks õppimine läheb (lucid dreaming näiteks)
* pärast on vaja natukene taastumis-/kohanemisaega
* leevendab stressi
* nakkab
* mõlemat on eluks vaja!

Noh, teatrirahvas, kes tahab võib juurde kütta :P

Cheers!