Nunii kullakesed. Kuna eelmine aasta läks selle näidendiga kibekiirelt siis nüüd on võimalus neil kes siis ei jõudnud (või tahavad lihtsalt teist korda vaadata)
Toimumiskoht: Teatrilabor (nagu ikka)
Toimumisajad:
K 04.02.2009 19:00
R 06.02.2009 19:00
N 12.02.2009 19:00
Pilet 75.-
Rohkem infot ja eelmüük: https://www.piletimaailm.com/performances/9719
Liiklusest, ikka ja jälle
Oli see just kümme kuud tagasi, kui ma siin liiklust kirusin ja lahendusi leida proovisin. Viimaste juhtumitega Tallinn -Tartu maanteel on see teema (liikus siis) aga jälle rambivalgusesse maandunud.
Siia üks huvitav mõte ühe tuttava blogist:"Retsept on järgmine:
2-3 liikluskaamerat, mille küljes on numbrituvastajad.
Kaamerad paigutada strateegiliselt punktidesse A ja B (või C)
Punkti A läbivate masinate numbrid salvestatakse punkti B jõudmiseni (või järgmiseks 4ks tunniks).
Kui punkti B jõutakse kiiremini, kui lühim võimalik distants ja parim võimalik kiirus lubaks, on trahv.
Tehnoloogia kõigeks selleks on olemas: numbrituvastust tehakse juba aastaid. Samuti on minu hinnangul korras ka seadusandlus (st kiirusmõõtekaamera ei pea ju hetkkiirust arvestama).
Esialgu peab riik leidma paar prokuröri, kes paar esimest juhtumit kohtust nii läbi veab, et füüsikaseadused ka seal kehtiks.
Selline mõte. Levitage ja arutage kuidas soovite, peaasi, et keegi ära teeks."
Maanteel oleks sellisest süsteemist kasu küll, kui keegi selle ka käiku laseks.
Nüüd vaja veel süsteemi kuidas maha võtta ristmikutel sigatsevaid idioodid.
(ja muideks, sellist valgusfoori värvi nagu roosa ei ole olemas!)
Ahjaa, uue elukohaga on ka uued liiklusmured. Kui Tulikas oli meil lihtsalt üks auto omanik, kes püsivalt ülekäiguraja peale või siis keelumärgi alla parkis siis siin läheduses parkimisega väga probleeme pole. Vahel küll juhtub, et Endla ääres mõni idioot jätab oma masina täpselt keset jalakäiate teed, kuid paindliku poisina saab nendest ikka mööda (küll aga ma ei kujuta ette mida peaks tegema inimene kes jalutab lapsevankriga. Otse üle auto minema?)
Mis mulle aga ei meeldi on Lille poe ees olev ülekäigurada. Ühel pool algab sebra hoovi sissesõidu pealt ja teiselt poolt tänavasse sissesõidu pealt. Et kui ühte pidi on jalakäia ilusasti valgusfooriga kaitstud, siis sela tagant võib auto tulla küll. (Ma ei ütle, et ma kardan seda ülekäigurada ja ega miskeid erilisi probleeme selle juures ka olnud pole, aga lihtsalt selle asukoht ja turvalisus jalakäia suhtes on kergelt mõistmatu).
Vastukaja ja arutelu oodatud.
Siia üks huvitav mõte ühe tuttava blogist:"Retsept on järgmine:
2-3 liikluskaamerat, mille küljes on numbrituvastajad.
Kaamerad paigutada strateegiliselt punktidesse A ja B (või C)
Punkti A läbivate masinate numbrid salvestatakse punkti B jõudmiseni (või järgmiseks 4ks tunniks).
Kui punkti B jõutakse kiiremini, kui lühim võimalik distants ja parim võimalik kiirus lubaks, on trahv.
Tehnoloogia kõigeks selleks on olemas: numbrituvastust tehakse juba aastaid. Samuti on minu hinnangul korras ka seadusandlus (st kiirusmõõtekaamera ei pea ju hetkkiirust arvestama).
Esialgu peab riik leidma paar prokuröri, kes paar esimest juhtumit kohtust nii läbi veab, et füüsikaseadused ka seal kehtiks.
Selline mõte. Levitage ja arutage kuidas soovite, peaasi, et keegi ära teeks."
Maanteel oleks sellisest süsteemist kasu küll, kui keegi selle ka käiku laseks.
Nüüd vaja veel süsteemi kuidas maha võtta ristmikutel sigatsevaid idioodid.
(ja muideks, sellist valgusfoori värvi nagu roosa ei ole olemas!)
Ahjaa, uue elukohaga on ka uued liiklusmured. Kui Tulikas oli meil lihtsalt üks auto omanik, kes püsivalt ülekäiguraja peale või siis keelumärgi alla parkis siis siin läheduses parkimisega väga probleeme pole. Vahel küll juhtub, et Endla ääres mõni idioot jätab oma masina täpselt keset jalakäiate teed, kuid paindliku poisina saab nendest ikka mööda (küll aga ma ei kujuta ette mida peaks tegema inimene kes jalutab lapsevankriga. Otse üle auto minema?)
Mis mulle aga ei meeldi on Lille poe ees olev ülekäigurada. Ühel pool algab sebra hoovi sissesõidu pealt ja teiselt poolt tänavasse sissesõidu pealt. Et kui ühte pidi on jalakäia ilusasti valgusfooriga kaitstud, siis sela tagant võib auto tulla küll. (Ma ei ütle, et ma kardan seda ülekäigurada ja ega miskeid erilisi probleeme selle juures ka olnud pole, aga lihtsalt selle asukoht ja turvalisus jalakäia suhtes on kergelt mõistmatu).
Vastukaja ja arutelu oodatud.
Kirjandusest ja muust
Paar päeva tagasi lugesin ühe Kafka jutu läbi. Paganama päralt, see oli hea. Peaks vist seda autorit veel hankima, uurima ja puurima. Üldse on päris vahva kui keegi kõrval õpib maailmakirjanduse eksamiks ning terve elamine on huvitavaid ja vähem huvitavaid aga mulle tundmatuid raamatuid täis. Ja saan ka miski aimduse tänapäeva kirjandusest aidates elukaaslasel õppida. (Kui aga tema teeb seda kohustusest eksami vastu siis mina uudishimust ja täiesti vabatahtlikult :P ).
Veel raamatutest: "Musta pori näkku" polnud ka paha raamat. Kuna ma aga harrastan raamatusse sitaks sisse elda, on mu sõnavara viimasel ajal kergelt vürtsikam olnud. Seda on vist märgata ka tänasest tekstist?
Suure sisseelamise tõttu ei suuda ma aga näiteks lugeda realismi. Zola Söekaevurid oli mu elu üks suurimaid kirjanduse alaseid pingutusi. Ma elan raamatutesse nii sisse, et kui ma lugemise lõpetan, loeb mu alateadvus edasi tekitades seoseid minu elu ja raamatu sisu vahel. Ja muidugi hakkan ma teatud määral kohe kehastama peategelast, endalegi teadvustamata. Kohati on see muidugi jube lahe, aga samas ka ohtlik. Ka Salingeri "Kuristik Rukkis" oli omaette karm ning sai nüüd eelmise aasta lõpus minu poolt väikese tänapäevase überjutustuse, mis polnud just täielikult fiktsioon.
Hetkel on pooleli ka Peep Vainu "Kõige tähtsam küsimus". Ka see pole paha. Paneb mõtlema. Mõtlemine on hea. Mõmm.
Siia üks tsitaat tsitaadist raamatust, millega ma õnneks või kahjuks pean 100 % nõustuma:
"Tead sa, vanasti arvasin ma, et kui me saame vanemaks, läheme ka targemaks. Asi pole üldse nii. Kui ainult mõelda oma vanade koolikaaslaste peale, siis on selge - need, kes olid ahvid, on ikka ahvid edasi. Kusjuures nüüd on nad veelgi nõmedamad."
Sattusin hiljaaegu kooli kokkutulekule ja tõsi, ma ei taha seda rohkem teha. Tänu eelnevale tsitaadile, saan ka otse põhjendada, miks see nii on. On vaid kindlad õpetajad ja kindlad õpilased, kelle heaolu ja elu mulle üldse korda läheb ning neid pole just teamis palju. Ülejäänud võivad minu poolest kasvõi persse kerida (sorry vürtsika väljendi eest, aga nii see on), eksisteerida või mitte eksisteerida, mul on täiesti savi (ehk eelistaks isegi pigem nende mitteeksisteerimist, paraneks natuke ühiskonna kollektiivne mõttevõime).
Eliitkooli suur probleem on see, et õpilastele sisendatakse kogu aeg, et nad on erilised. Jah, on tõesti erilised, oskavad hästi matemaatikat, aga elus on ka oluliselt tähtsamaid asju kui mate ja paljudel on seal valdkonnas puudujäärid. No ja kui sa sisendad ahvile kogu aeg, et ta on eriline siis saad sa lõpuks ülbe ahvi, kes arvab et on kõigist teistest parem. Aga ahv jääb ikka ahviks.
Viimastel päevadel olen lugemisega mõnesmõttes laisaks muutunud. Nimelt loen koomikseid. Taasavastasin enda jaoks Sandmani. Taasavastasin ka kunstilise väljundi. Neid kahte kokku pannes tuli selline pilt (mis on juba ühele heale sõbrale ära lubatud):
Tasub tähelepanu pöörata ka taustal olevale kollasele vaibale. Nimelt tuunisime natuke enda pesa: uued kardinad, vaip ja diivani aseaine. Üldmulje on oluliselt parem ja soojem.
Mis veel uudist? Kindlasti tasub siinkohas ka ära mainida teistkordse onustumise. 17 Jaanuaril nägi sünnitusmaja lambivalgust väike neiu nimega Merlin.
Ojah, aitab vist tänaseks küll, ongi kuidagi pikaks see kirjutamine läinud.
Vahel lihtsalt on vaja.
Veel raamatutest: "Musta pori näkku" polnud ka paha raamat. Kuna ma aga harrastan raamatusse sitaks sisse elda, on mu sõnavara viimasel ajal kergelt vürtsikam olnud. Seda on vist märgata ka tänasest tekstist?
Suure sisseelamise tõttu ei suuda ma aga näiteks lugeda realismi. Zola Söekaevurid oli mu elu üks suurimaid kirjanduse alaseid pingutusi. Ma elan raamatutesse nii sisse, et kui ma lugemise lõpetan, loeb mu alateadvus edasi tekitades seoseid minu elu ja raamatu sisu vahel. Ja muidugi hakkan ma teatud määral kohe kehastama peategelast, endalegi teadvustamata. Kohati on see muidugi jube lahe, aga samas ka ohtlik. Ka Salingeri "Kuristik Rukkis" oli omaette karm ning sai nüüd eelmise aasta lõpus minu poolt väikese tänapäevase überjutustuse, mis polnud just täielikult fiktsioon.
Hetkel on pooleli ka Peep Vainu "Kõige tähtsam küsimus". Ka see pole paha. Paneb mõtlema. Mõtlemine on hea. Mõmm.
Siia üks tsitaat tsitaadist raamatust, millega ma õnneks või kahjuks pean 100 % nõustuma:
"Tead sa, vanasti arvasin ma, et kui me saame vanemaks, läheme ka targemaks. Asi pole üldse nii. Kui ainult mõelda oma vanade koolikaaslaste peale, siis on selge - need, kes olid ahvid, on ikka ahvid edasi. Kusjuures nüüd on nad veelgi nõmedamad."
Sattusin hiljaaegu kooli kokkutulekule ja tõsi, ma ei taha seda rohkem teha. Tänu eelnevale tsitaadile, saan ka otse põhjendada, miks see nii on. On vaid kindlad õpetajad ja kindlad õpilased, kelle heaolu ja elu mulle üldse korda läheb ning neid pole just teamis palju. Ülejäänud võivad minu poolest kasvõi persse kerida (sorry vürtsika väljendi eest, aga nii see on), eksisteerida või mitte eksisteerida, mul on täiesti savi (ehk eelistaks isegi pigem nende mitteeksisteerimist, paraneks natuke ühiskonna kollektiivne mõttevõime).
Eliitkooli suur probleem on see, et õpilastele sisendatakse kogu aeg, et nad on erilised. Jah, on tõesti erilised, oskavad hästi matemaatikat, aga elus on ka oluliselt tähtsamaid asju kui mate ja paljudel on seal valdkonnas puudujäärid. No ja kui sa sisendad ahvile kogu aeg, et ta on eriline siis saad sa lõpuks ülbe ahvi, kes arvab et on kõigist teistest parem. Aga ahv jääb ikka ahviks.
Viimastel päevadel olen lugemisega mõnesmõttes laisaks muutunud. Nimelt loen koomikseid. Taasavastasin enda jaoks Sandmani. Taasavastasin ka kunstilise väljundi. Neid kahte kokku pannes tuli selline pilt (mis on juba ühele heale sõbrale ära lubatud):
Tasub tähelepanu pöörata ka taustal olevale kollasele vaibale. Nimelt tuunisime natuke enda pesa: uued kardinad, vaip ja diivani aseaine. Üldmulje on oluliselt parem ja soojem.
Mis veel uudist? Kindlasti tasub siinkohas ka ära mainida teistkordse onustumise. 17 Jaanuaril nägi sünnitusmaja lambivalgust väike neiu nimega Merlin.
Ojah, aitab vist tänaseks küll, ongi kuidagi pikaks see kirjutamine läinud.
Vahel lihtsalt on vaja.
Augi Mäluga Hatlandi Duur
Laupäeva hommik kell 10:04 istun arvuti taha, kohvitass käes ja anlüüsin eelmise õhtu mõtteid ja juhtumisi. Need on järelmõtted, mõtted mis püüavad kinni mõtted, mis mu peas eilsest õhtust saati ringi jooksevad.
Kõrvus klappides "leelotab hellalt" JMKE Külmale Maale.
Eile (tegelikult isegi paar tundi tänasesse) istusime Marjuga meie kollases elutoas, libistasime vaikselt veini ja mängisime lauamänge (ja kes külas on käinud, teab et meil on üks kapp ääreni neid mänge täis). Seekord tulid kasutusele Eesti Mälumäng ja seejärel Ailias.
Peab ütlema, et kuigi mõlemad mängud olid lõbusad (seda me suudame) oli teine oluliselt rohkem nauditav. Miks? Sest Eesti Mälumäng tahab nö faktiteadmisi ja see on piin.
Enamuses on faktid sotud ajalooga. Nojah (siin hüppavad järelmõtted sisse) ajalugu nii nagu seda praegu koolis õpetatakse ei ole mulle kunagi huvi pakkunud: aastaarv + sellel toimunu.
Huvi pakuvad mulle kunagised mõtted, tunded, emotsioonid, filosoofiad, arusaamad... jne
(ja ka ajastukohane looming, näiteks JMKE "Külmale maale" edastab väga hästi ühe kindla perioodi tundeid)
Õpitavate asjade vahel tuleb tekitada seos. Ükskõik kui jabur see seos ka on, aitab see asja meelde jätta. Kunstiajaloost tean praeguseni, et Baroki aja Hollandi maalid olid väikesed (sest kui sull on ikkagi puukingad, juustuketas ja kanepihunnik juba käes, ei mahuks sinna ju suur maal ära :D), aga kui keegi peaks küsima millal oli Barokk, jääks ma vastuse võlgu.
Ma ei ole suutnud tekitada seoseid aastaarvudega.
Mul on halb numbrimälu. Aga kõige lihtsam on uusi arve jätta meelde just eelmistega sidudes. Aga mida teha kui sul ei püsi ka eelmised meeles? (ma ei tea kui tihti seda teistel juhtub aga ma olen ka korduvalt oma vanuse ära unustanud)
Tegelikult on kõik daatumid ja juhtumised kusagil mu kõvakettal kirjas. Mis juba korra pähe tuubitud, on seal olemas, aga ilma seosteta on neid raske hallidest ajusoppidest kätte saada.
See, et kõik mida sa näed ja kuuled talletub detailideni mällu on tegelikult huvitav. Eelmise aasta märtsis kui ma olin juba paar nädalat täiesti tühja passinud ning seejärel võtsin arvuti ette ja hakkasin ennast uudistega kurrsi viima tekkis huvitav anomaalia. Järgmisel hommikul suutsin ma loetud tekste peaaegu sõnasõnalt meelde tuletada ning ka rääkida kõikidest reklaamidest, mis postimehe lehel olid. Samuti oli detailideni meeles lehe kujundus.
Ka ajaloo teadmistega on paar üksikut korda sama asja juhtunud. Ma olen tühjusest tõmmanud aastaarve ja juhtumisi endalegi üllatuseks. Aga seda vaid paar üksikut korda.
Küll olen ma leidnnud igasuguseid õigustusi ja põhjusi iseendale, et sellega mitte tegeleda. Klassikaliseim on see, et ajalugu on fiktsioon - ajaloolaste kokkuleppeline tulemus - ja kuna tõest võib asi ikka väga kaugel olla, siis pole ju mõtet ennast sellega kurrsi viia. Sama põhjendust võib tegelikult kasutada peaagu kõikide ainete kohta. Füüsika näiteks õpetab meie hetke maailmanägemust ning tulevikus võivad inimesed selle välja naerda (no mõelge kui kaua ei suutnud inimesed võtta omaks, et päike ei tiirle ümber maakera) . Ja see põhjendus on täiesti Bullshit, sest mis on üldse tõde? Paratamatult õpetatakse meile hetke arusaamu, mitte täielikku tõde (mida ei pruugigi eksisteerida :P )
Pealegi oli kunagine ajalooõpetaja täielik munn, kellele õpetamiseks vajalikke pabereid anda oli ilmselge liialdus. On lihtsalt inimesi, kes ei tohiks õpetada ja kahjuks sattus tema just selline olema.
Siia võrdluseks tegelinski, kes õpetas Sissejuhatust Infotehnoloogiasse (vabandust, nime ei mäleta). Ta suutis seda nii hästi teha, et paljud asjad on praeguseni meeles. Näiteks aitas meie õppejõud teha ka esimest eesti kodulehte Eesti Ekspress 1994 aastal. (ja tõsi, ma ei ole ka selles päris 100% kindel, aga vähemalt ei ole selles kohas mu peas ka tühjus)
Lõpptulemusena (nii piinlik kui seda ka tunnistada on) on minu minevikutunnetus....... eee see tähendab.... ei ole mul mitte mingit minevikutunnetust. Ja kui ma ütlen mittemingit siis ma ka mõtlen mittemingit. Kui paljud teised teavad peast mõne sündmuse aastaarvu ja kuupäeva siis minul läheb õnneks kui suudan sajandiga täppi panna. Ma mängin ka sajanditega enamasti Bingot.
Kunagi gümnaasiumis kirjutades kirjandit Tõest ja Õigusest, suutsin ma sinna kirjutada, et raamatu tegevus tomus 1000 aastat tagasi (ja sina kallis lugeja muigad nüüd ja mõtled kuidas selline asi üldse võimalik on), aga see on üks parimatest piinlikest näidetest minu ajalootunnetuse või täpsemini selle puudumse kohta. (piinlik oli muidugi ka see, et õpetaja selle terve klassi ees ette luges. Aitäh kulla õpetaja. Palun mine õpi nüüd natuke pedagoogikat.) See oli üks lause, mis nullis terve kirjandi ära. Ülejäänud sisu oli asjalik. Tõsi, mulle ei meeldinud see raamat ja ma suutsin ka väga hästi põhjendada, miks see mulle ei meeldinud, aga seda sain ma alles siis teha kui läksin seda järgi vastama (ja seda pidin ma tegema puhtalt ühe lause pärast).
Ajalugu, see vastik faktiteadmiste aine, on mulle kaua väga vastumeelne olnud. Eks omamoodi vastumeelsust on tekitanud ka see, et ajaloo õppimist on mulle peale surunud ka isa (sellepärast, et ka tema kunagine õpetaja oli munn ning pani talle ülekohtuselt halva hinde. Selle hinde pärast pidi paps muutma oma ametivalikut ning hülgama kunagised soovid.)
Siiski tunnen praegu, et see vastumeelsus hakkab hajuma ja tekib huvi ning uudishimu mineviku vastu. Ei, huvi pole põhjustatud piinlikusest (st kindlasti natuke ka sellest, aga mitte põhiliselt) mida olen pidanud ajaloo tõttu tundma. Pigem huvi enda juurte/juurikate vastu.
Kui suudaks nüüd ka tekitada peas hüvasid seoseid jääks ehk ka aastaarvud meelde.
Inimesed ei muutu, nad õpivad. Nii, et pean leiutama süsteemi, kuidas oma nõrka numbrimälu üle trumbata.
Kõrvus klappides "leelotab hellalt" JMKE Külmale Maale.
Eile (tegelikult isegi paar tundi tänasesse) istusime Marjuga meie kollases elutoas, libistasime vaikselt veini ja mängisime lauamänge (ja kes külas on käinud, teab et meil on üks kapp ääreni neid mänge täis). Seekord tulid kasutusele Eesti Mälumäng ja seejärel Ailias.
Peab ütlema, et kuigi mõlemad mängud olid lõbusad (seda me suudame) oli teine oluliselt rohkem nauditav. Miks? Sest Eesti Mälumäng tahab nö faktiteadmisi ja see on piin.
Enamuses on faktid sotud ajalooga. Nojah (siin hüppavad järelmõtted sisse) ajalugu nii nagu seda praegu koolis õpetatakse ei ole mulle kunagi huvi pakkunud: aastaarv + sellel toimunu.
Huvi pakuvad mulle kunagised mõtted, tunded, emotsioonid, filosoofiad, arusaamad... jne
(ja ka ajastukohane looming, näiteks JMKE "Külmale maale" edastab väga hästi ühe kindla perioodi tundeid)
Õpitavate asjade vahel tuleb tekitada seos. Ükskõik kui jabur see seos ka on, aitab see asja meelde jätta. Kunstiajaloost tean praeguseni, et Baroki aja Hollandi maalid olid väikesed (sest kui sull on ikkagi puukingad, juustuketas ja kanepihunnik juba käes, ei mahuks sinna ju suur maal ära :D), aga kui keegi peaks küsima millal oli Barokk, jääks ma vastuse võlgu.
Ma ei ole suutnud tekitada seoseid aastaarvudega.
Mul on halb numbrimälu. Aga kõige lihtsam on uusi arve jätta meelde just eelmistega sidudes. Aga mida teha kui sul ei püsi ka eelmised meeles? (ma ei tea kui tihti seda teistel juhtub aga ma olen ka korduvalt oma vanuse ära unustanud)
Tegelikult on kõik daatumid ja juhtumised kusagil mu kõvakettal kirjas. Mis juba korra pähe tuubitud, on seal olemas, aga ilma seosteta on neid raske hallidest ajusoppidest kätte saada.
See, et kõik mida sa näed ja kuuled talletub detailideni mällu on tegelikult huvitav. Eelmise aasta märtsis kui ma olin juba paar nädalat täiesti tühja passinud ning seejärel võtsin arvuti ette ja hakkasin ennast uudistega kurrsi viima tekkis huvitav anomaalia. Järgmisel hommikul suutsin ma loetud tekste peaaegu sõnasõnalt meelde tuletada ning ka rääkida kõikidest reklaamidest, mis postimehe lehel olid. Samuti oli detailideni meeles lehe kujundus.
Ka ajaloo teadmistega on paar üksikut korda sama asja juhtunud. Ma olen tühjusest tõmmanud aastaarve ja juhtumisi endalegi üllatuseks. Aga seda vaid paar üksikut korda.
Küll olen ma leidnnud igasuguseid õigustusi ja põhjusi iseendale, et sellega mitte tegeleda. Klassikaliseim on see, et ajalugu on fiktsioon - ajaloolaste kokkuleppeline tulemus - ja kuna tõest võib asi ikka väga kaugel olla, siis pole ju mõtet ennast sellega kurrsi viia. Sama põhjendust võib tegelikult kasutada peaagu kõikide ainete kohta. Füüsika näiteks õpetab meie hetke maailmanägemust ning tulevikus võivad inimesed selle välja naerda (no mõelge kui kaua ei suutnud inimesed võtta omaks, et päike ei tiirle ümber maakera) . Ja see põhjendus on täiesti Bullshit, sest mis on üldse tõde? Paratamatult õpetatakse meile hetke arusaamu, mitte täielikku tõde (mida ei pruugigi eksisteerida :P )
Pealegi oli kunagine ajalooõpetaja täielik munn, kellele õpetamiseks vajalikke pabereid anda oli ilmselge liialdus. On lihtsalt inimesi, kes ei tohiks õpetada ja kahjuks sattus tema just selline olema.
Siia võrdluseks tegelinski, kes õpetas Sissejuhatust Infotehnoloogiasse (vabandust, nime ei mäleta). Ta suutis seda nii hästi teha, et paljud asjad on praeguseni meeles. Näiteks aitas meie õppejõud teha ka esimest eesti kodulehte Eesti Ekspress 1994 aastal. (ja tõsi, ma ei ole ka selles päris 100% kindel, aga vähemalt ei ole selles kohas mu peas ka tühjus)
Lõpptulemusena (nii piinlik kui seda ka tunnistada on) on minu minevikutunnetus....... eee see tähendab.... ei ole mul mitte mingit minevikutunnetust. Ja kui ma ütlen mittemingit siis ma ka mõtlen mittemingit. Kui paljud teised teavad peast mõne sündmuse aastaarvu ja kuupäeva siis minul läheb õnneks kui suudan sajandiga täppi panna. Ma mängin ka sajanditega enamasti Bingot.
Kunagi gümnaasiumis kirjutades kirjandit Tõest ja Õigusest, suutsin ma sinna kirjutada, et raamatu tegevus tomus 1000 aastat tagasi (ja sina kallis lugeja muigad nüüd ja mõtled kuidas selline asi üldse võimalik on), aga see on üks parimatest piinlikest näidetest minu ajalootunnetuse või täpsemini selle puudumse kohta. (piinlik oli muidugi ka see, et õpetaja selle terve klassi ees ette luges. Aitäh kulla õpetaja. Palun mine õpi nüüd natuke pedagoogikat.) See oli üks lause, mis nullis terve kirjandi ära. Ülejäänud sisu oli asjalik. Tõsi, mulle ei meeldinud see raamat ja ma suutsin ka väga hästi põhjendada, miks see mulle ei meeldinud, aga seda sain ma alles siis teha kui läksin seda järgi vastama (ja seda pidin ma tegema puhtalt ühe lause pärast).
Ajalugu, see vastik faktiteadmiste aine, on mulle kaua väga vastumeelne olnud. Eks omamoodi vastumeelsust on tekitanud ka see, et ajaloo õppimist on mulle peale surunud ka isa (sellepärast, et ka tema kunagine õpetaja oli munn ning pani talle ülekohtuselt halva hinde. Selle hinde pärast pidi paps muutma oma ametivalikut ning hülgama kunagised soovid.)
Siiski tunnen praegu, et see vastumeelsus hakkab hajuma ja tekib huvi ning uudishimu mineviku vastu. Ei, huvi pole põhjustatud piinlikusest (st kindlasti natuke ka sellest, aga mitte põhiliselt) mida olen pidanud ajaloo tõttu tundma. Pigem huvi enda juurte/juurikate vastu.
Kui suudaks nüüd ka tekitada peas hüvasid seoseid jääks ehk ka aastaarvud meelde.
Inimesed ei muutu, nad õpivad. Nii, et pean leiutama süsteemi, kuidas oma nõrka numbrimälu üle trumbata.
Säde
Loominguline säde on üks müstiline asi.
See võib rünnata sind täiesti ootamatult - just siis kui sa seda kõige vähem ootad. See võib rebida sind jalust ja rinnust. Võtta sult mitmeks tunniks kõnevõime. Tekitada selliseid seoseid, et sa oled hetkega terveks päevaks näost kaame nagu Zombi ja kõik sõbrad pakuvad sulle peavalutabletti.
Ometi on see säde jumalik.
See tuleb sooviga. Sooviga saada teostatud. Ja kordagi ei küsi see säda, kas sul on teostamiseks vajalikud vahendid või oskused olemas. Kui vaja võib ta ka oodata õilsa tuleviku nimel.
Ta tahab saada valmis ja selle eesmärgi nimel on ta nõus sind varustama energiaga, entusiasmiga. Ja polegi vaja kannutäit kohvi, et öö läbi üleval olla ja kirjutada - see soov ja säde iseendas hoiab ärkvel.
Jällegi on peas paras posu pilte ja texte kokku kuhjunud. Proovin aegamisi neid kirja ja paberile saada. Kasvõi vaid šketsidena, aga peast välja ja talletama.
Kuid vahel pole teostuseks palju vajagi. Piisab ka lihtsatest asjadest nagu Paint (millega on siis töödeldud juuresolev foto). Lihtsuses peitub võlu.
sauki plauki
Subscribe to:
Posts (Atom)