Some moments from FiiF 2016

So, I was at FiiF this year as a solo artist. 

As I am really struggling with expressing all of my feelings about it, I decided to just write down some moments I had. True, even here I might not get everything down right - the human emotion is way more complex than the language we have for expressing it. Also these moments will be from random locations and random times.

It is not so much for sharing with others, but mostly for myself so I could later look back and remember... and have the warm feeling inside and smile.

If you were there, maybe you will find yourself in here, but maybe not. Maybe you can connect with it, maybe not.

These are just some of the moments I had in these few days that felt like years (in a good sense). A lot of love will and should stay unwritten.

***

The game was simple: make eye contact with someone in the room an hold it for two minutes.

That was the easy part. The hard part was to feel what was happening while you were doing it.

There is no such thing than innocent eye contact, the instructor had said and he was right.

Some emotions grew from the contact. Something happened. Always.

We had done it several times already, but this time the result was unexpected.

I felt ... bad... guilty... scary even. I felt like a monster. Don't know why or how it happened, but so it was. She was scared of me and I felt it.

It is just a role, I told myself, but the more I stared the less I believed in it.

I was a monster and I felt how something moved in me from 'I don't want to be like this' into 'You want to see this? You really want to see this? Fine. I can be this'.

I could feel it in the way I stood, the way I felt, the way I stared.

Just like under-dog creates the up-dog, this connection had turned me into a beast.

I felt the side of me that was angry, brutal and raw. That was dominating and empowered. It was the primal side of me that I did not want to accept or see - my personal blind spot as Jung would say - and now someone else had just looked into it. Just like that.

"I am a monster."

"Don't hurt me anymore."

We were on the same level. We both had experienced the same thing. 

We ended this connection with reassuring hug and moved on. It took me some time to get out of this feeling. 

Then I felt grateful. 

Grateful for being seen, even like this.

*

"So here is a task for you. Be my smile man. So when there is a lot of crowd in the pub and you see me, give me a smile and a thumbs up."

"Ok, will do"

This task seemed a bit strange at first, but it turned up to be really fun.

*

It was just me and the darkness. 

I could hear people moving. I sensed caring hands stopping and guiding me and other blind shadows passing me on my way.

I didn't know how long had I walked around with my eyes closed.

Not only had I lost my sense of time like this, but also my sense of direction.

I was in a different world in a different dimension.

All I knew was that I can move and people around me will make sure that nothing bad will happen to me.

I knew I was safe.

*

"Don't dance but just move to the music. Be ugly or silly, do whatever you want" the instructor said. 

I have never felt at home with dancing. 

It just does not come so naturally. I don't feel it. But move to the music and be ugly, that I can do. Sure, that I can do.

*

"Are you all right, my dear?"

"More less, have a bit of a headache"

"Sorry to hear that"

"No worries. Just give me a hug"

*

"Don't speak. Just be here," I said and we stared into each others eyes.

We had to go on the stage soon. These were the last minutes we had in backstage.

The plan was to do a mono scene, a realistic one.

Therefore, we as humans had to be real and connected.

He seemed to be a bit surprised and uncomfortable at first, but it seemed to work and get us on the more human level. We said thank you and soon the show started.

* 

I had done it with 2 people and the hugs just did not happen. All we got was hug fails.

"Initiate hug. One, Two, Three!"

It worked this time. So did the next one. And the next one.

We sent each-other off with jazz hands.

I was surprised. 

How was it that what did not work at all with some, worked so well with others. 

*

"I really liked your style on the stage."

Had we not been in a hurry, I would have stopped right there and then. 

You liked my style?
There are 60+ actors here and you noticed me? 

And not only noticed but also liked? 

"But... but ... but ...," my brain started. I have always had difficulties with accepting compliments or positive feedback - especially when I did something that I really enjoyed.

"You do mainly long-form, yes?" she continued, not aware of the inner struggle I had.

"eh ... yes ... thank you," I blushed inside, feeling grateful.

*

Silence. 

No-one had noticed it? Or did they notice, but just did not react? Whichever it was, it was strangely liberating, that no-one commented or laughed about the sentence I had just said. A sentence that would have sounded quite wrong if used out of the context.

I used to make jokes like that. Now I did not even try, but it still sometimes happened. My brain always noticed it.

It was strange to see that my improv colleagues were not as dirty minded as I was.
(As it later turned out - they were dirty minded, but they also were polite :P )

*

"And if you don't want to be touched from some places just say it out to your partner. Otherwise they will not know. You have to communicate it. Take care of your well being yourself," I reminded to myself as I skipped half of the workshop and walked back to the hostel. 

I just could not do it, I was emotionally naked and tired. I could not concentrate. I needed some time off for myself.

The workshop I had had in the morning had changed me so much that I just could not deal with the next one. I was broken. Broken in a positive way and needed some time to put the pieces together again.

*

When I was here the last time, I had just started improvising. I was new at it and mainly did side-support. Then on a mixer show I suddenly played the main character of the story. I still remembered how scared but also supported I felt. It really was a big thing.

Now, four years later I was on FiiF stage again with the mixer and fulfilled my part as side support. 

Was this a full circle? 

I did not mind it. It was in a way even liberating just to be there without too many words or too much attention.

*

"No no no. This is the process speaking" he tapped on his head. "Now do it again and tell what you really feel. What the body is telling you. Take your time. There is no hurry"

I saw how different the outcome was. 

I saw how more real and believable it was. 

The mind can lie, but the body can not, and when the mind lies there is a conflict. 

I have seen too many situations in my life where the words that come out are not in sync with the body. How people say "I am good!" or "I love it!" in a least convincing way. 

Now I learned how to really be there and notice when something is untold. It was liberating.

*

I thought how silly or strange it might have looked like to other people.

Just a group of people standing in front of a pub, making fun at each other and then digging with imaginary shovels.

We did it whenever we went too far with the jokes. You know, digging yourself deeper when you are already in a hole. 

It was fun, but I am sure that it also must have looked a bit strange.

***

It was my first workday after the festival. 

A client joined the chat and I noticed that he had the name and location of one of the improvisers who was in FiiF. 

Sure, it was not the same person, but my heart still started to rally with joy.

Sain Sepikuks

Kuivik veel ei ole, aga sepik juba küll. Nii on. Ma sain taaskord vanemaks ja seekord tuli ette uus kümnend.Kuigi ma väga sünnipäva tähistamist ei armasta, siis seekord mõtlesin asja siiski natuke suuremalt ette võtta. Sai süüa, juua, head seltskonda ja meelelahutust. Kõigil külastajatel oli saabumisel kohustus närida ka nostalgiat. Mäletate ehk, et kunagi olid sellised kõvad magusad nätsupallid? Neid leiab endiselt, kui väga otsida ja ega nad ajaga väga palju kõvemaks pole läinud.

Meelelahutuseks oli väike minupoolne kokkuvõte oma eluperioodist. Tõsi, kuna ma siiralt pelgasin, et see võib olla täielik jura, siis palusin ka oma improteatril hiljem miskit teha - noh, et olukorda leevendada.

Kokkuvõte oli otseloomulikult powerpoint. Oli naljakamaid ja vähm naljakamaid lugusid elust enesest, mille vahel olid kokkuvõttevideod erinevatest kümnenditest. Kuna tekkis ka niisama möla, siis lõikasin selle välja ja pistsin ülejäänud kokku. Ehk siis siin on terviklahendus koos videote ja jutuga.




Ja kuna klippide lõikamine paistab olevat mu põhitegevuseks vimasel ajal (niipalju, et mõned sõbrad soovitasid hakata sellega raha teenima, sest asi paistab olevat käpas ... ja et kui ma selle vana arvuti ja Windows Movie Makeriga selliseid kombosid teha oskan, mida ma suudaks veel korraliku varustusega, eksole?), siis lõikasin kokku ka klipi sellest, kui imbetsillselt ma ikka räägin, kui närv on sees.

Mis teha, vanadus, asjad ei tule enam meelde. Äää eee jah.




NB! Enamikes klippides on Copyright asju sees, seega on nende vaatamine mõnes riigis blokitud. Sorry selle pärast.

I had a dream

When I was a teenager I really wanted to be a writer and get published.

I loved to read and after you have read so much you get your own ideas to write about. Of course these ideas were naive, but I did try though. I wrote several short stories and and poems, the latter was mainly just to express myself and the inner feelings I had about the universe. However I never got to the state of being published.

True, two of my short stories were published in an online magazine and a few poems have traveled in newspapers (part of one of them was even on a poster of an event), but that was not publishing. It was not enough.

So as the years passed, the dream died.

I still wrote time to time when I had the mood. I loved to write. The biggest problem was that my inspiration did not care about different genres. My writings just came as they wanted to come and it is difficult to publish a story in genre specific area where you just do not really fit in.

I knew that some of my stories and poems had made people smile at least or made them think about life in a different way. So writing and sharing them was in a way still full-filling.

In recent years however the dream started to remind itself.

People started forwarding me information about writing competitions etc. I was in awe. I wrote a few stories just to try out if I still had the skill. I did, but it still did not fit the picture.

Then there was a request to write a personal story about the experiences of improv. I did it and they liked it. The dream came back. I had a few calls with the editor to improve the text.

Then I received a proposal to write a myth about a location. It took me quite a lot of time to do it, but I got something.

They did not like it so much. They did not want it. They suggested to send it to an online magazine. I did. They did not like it either. (to be honest, it was about history and I suck at history... so I understand why they did not want it)

Also the improv thing had disappeared. After so much communication there suddenly was none.

But the dream was back.
It was awake.
It wanted to be heard.

So after reading a Prachett's book (one of the many I have) during my vacation while having a fever (37.8 C) I started writing. It was just coming out of me. As if a small kid in my mind had stood up and said "I would like to get my crayons back, thank you!"

It just poured out and did not stop.
I did not really have any control over it.

I was shocked when I went over 10 000 words. It was already the longest fictional thing I had written (thesis was not fictional) and I enjoyed it. I could not believe it while it was happening and I did not know what was going to happen next in the story - I wrote it because I wanted to know. It was coming out of my mind bit by bit and only after writing a new section I figured out what was going to be the next thing.

Amanda Palmer described the creation process as Collect - Connect - Share and the first two steps were fully at work. I pulled in some jokes, some characters I had in D&D game, some thoughts ... etc. It was just coming so naturally and taking over my thought process whenever I had some free time and often even when I didn't.
  
I sent the first few chapters to a few friends.
They liked it - one of them called it Pratchett fan fiction, that was not a bad thing.

Then the writing went slower. I could not create so much every day. I was thinking 
on the plot and how to put it together. It was less on inventing with crayons and more on finding patterns you could use.

Then in the last weekend all the pieces suddenly fitted together. I had arrived at the end.

I had finished  the story with over 22 000 words and in English, that is not my native language.

I shared the news to get some test readers.

Now they are reading.

I don't know if it is any good. I don't know if it is funny (it as fun to write it at least) I don't know what will come out of it, but the dream is still there and in a way I feel that I owe it. I owe it to all the authors who have inspired me over the years that I use the inspiration.The turtle moves and I bow in front of it.

Näiteid kummalisest huumorist

Mu huumor on kahtlane. Sellel on ilusamaid ja ka koledamaid pooli. On inimesi, kelle puhul ma julgen oma kahtlast huumorimeelt välja näidata ja on neid, kelle puhul pigem mitte - noh nii igaks juhuks. Siia üks hiljutine näide esimesest.

Sõber (kirjeldades üht tütarlast, kellega sebib): "Ta on tark ja ilus ja humoorikas, tal on ainult üks pisikene viga..."

Mina: "...Peenis?"

Sõber (minnes huumoriga kaasa):"... aga vähemalt on pisikene!"

Mina: "Nooooh, see oleks ju eriti piinlik lugu kui su tüdrukul on suurem peenis, kui sul on."


Teiste kuldsete lausete hulka lähevad aga ka out of the blue fraasid nagu:

"...aga seksist rääkides!"

"...Igatahes ... rääkides anaaltapist..." 

"... hmmm.. huvitav, kas nekrofiilid panevad vahel tuhka ka?"

"Tead, ma käisin hiljuti meestearstil .... sain tillika!"

"Ooooraaaav!"

"ma olin sügavas unes" (tehes samal ajal kratsimise liigutusi)


Või vaadates neiule (kes on minust omajagu pikem) sügavalt, lausa romantiliselt, silma: "Kallis, mul on vist giant fetish"
Või öeldes neiule "Nuh, paneme illi kah?" (umbes sama haige väljend kui tatti panema)
[neiu, vaeseke, saab üldse väga palju minu huumoriga pihta ... nagu kodune test publik... on inimesel aga kannatust]



Vahel ka kahtlased lauluviisid stiilis


"...ma saabun salaja, kui laine..."
(mõtle nilbelt.... veel nilbemalt, veel nilbemalt ...jup, just)


"Üksiiii..... istun maaaa.... taamal seltsiks tuul..." (WC's istudes)


"... Kiss the rain.... (tead küll seda romantilist laulu)
...hug the rainbow .... just f*ck this weather"


Ja ärgem unustagem klassikuid nagu:


"Kui sa saad aru, mida ma mõtlen"
 
"That's what she said"

jne.

ühesõnaga
tolvan elukeerises. Vahel saab piinlikku vaikust, vahel saab släppi, aga enamasti saab ka naeru, isegi kui nali on tegelikult halb.
Aga vähemasti on lõbus ja selle kõrval on ju lausa imeks pandav kui viisakad tujurikkuja šketsid olid, eksole. Seega, ega ma alati kohe nii hull ka pole, vahel lihtsalt tuleb ootamatult (pun intended)
Cheers!

Kuidas sai tuju rikutud

Oli novembri lõpp. Improfestivali korraldamise kurnatus hakkas juba vaikselt mööduma, sünge sügise (seekord oli see ikka ootamatult karm sügis) emotsionaalsed järelmõjudki hakkasid vaikselt lahtuma ja tegemist oli palju. Lõputöö, mida ma olin küll natukene nokitsenud, tuli nüüd lähima paari nädala jooksul täisväärtuslikuks tööks valmis kirjutada - ka kolm-neli intekat oli vaja kiirelt juurde teha ja analüüsida.
Et ei oleks liigseid segajaid olin ennast mingil määral impro asjadest kõrvale jätnud, aga tegemist oli seal valdkonnas sellegipoolest - lootsin et see leevendab ja tasakaalustab muud stressi. Isegi Tiltiga oli veel vaja järelnokitsust teha. Rääkimata veel igapäevatööst, kus oli tajuda uute tuulte tekkimist.
Kuskil kuklas koputas teadmine, et lähima kuu jooksul tuleb hankida ka jõulukingid.

Seega, emotsionaalselt parajalt kurnatud ja liiga palju tegemist st ideaalne pinnas inspiratsiooni tekkimiseks nagu Murphy on juba korduvalt kinnitanud.

Inspiratsioon tuleb täpselt siis ja nii nagu ta ise tahab ning ma olen omale sisse harjutanud selle, et kui tuleb mõte, panen ma selle kirja ära ja luban kunagi hiljem, kui aega on, sellega tegeleda, sest enamasti tuevad need mõtted ju just siiskui liiga kiire on - nagu aju otsiks leevendust. Kuita on kirjas, siis see mõte vähemalt ei paina mind enam, annab rohkem rahu. Veel parem on muidugi, kui saab mõtte kohe teoks teha, siis on tehtud ja kõik ja mõte jätab rahule.
Ideed on sellised - õnnistus ja needus sama-aegselt.

Kes teab mind ja minu omamoodi huumorit ja seoste nägemist/tajumist, suudab arvatavasti ette kujutada, kui jaburaid mõtteid mul tulla võib ja kui ootamatult ("Rääkides seksist!") - egas ma kõike kirja pane, vaid neid mille puhul:
a) mulle tundub, et see on väärt mõte
b) seda on mõtet jagada, sest mulle tndub et see tekitab äkki ka teistes emotsiooni (enamasti naeru vast siiski) ja/või äratundmist.
c) ma saan/suudan/ oskan äkki seda edasi anda mingis kontekstis (pilt/teks/standup). Ei pea perfektselt seda tegema, aga piisavalt hästi, et mõte edasi läheks ( terve Comicz leht töötab selle idee baasil)

 Seega aega vähe, tegemist palju ja minu taustal tegutsevad hallid ajurakud, mis ilmselgelt said inspiratsiooni rahva tujurikkuja väljakuulutamisest, hakkasid kõige muu keskele looma ka šketse. "No tere, kuradi tali küll," ütles ratsionaalne mõistus,"nagu tegemist vähe oleks." Aga kuna mõtted olid juba formuleerunud, tuli nad kirja panna - muidu oleks nad jäänudki nii usinal ajal teisi, rohkem vajalikke mõtteid, segama.

Ega ma ausalt väga ei uskunud, et need ka lõpuks teoks saavad - lihtsalt tuli peast eest ära saada.
 Seega panin need mõtted kirja ja saatisn meie Improlisti, kohati võibolla isegi lootes, et:
a) keegi ütleb et need on ilge jama (mida ma tegelikult olen harjunud ka kuulma oma ideede/loomingu kohta juba lapsena... eriti kui üritasin "kirjanikuks" saada) - siis oleks saanud need ideed ära unustada ja tähtsamate kohustuslike teemadega edasi tegeleda.
b) keegi leiab, et on lahe ja tahab kohe ise need teostada - see oleks olnud ehk isegi kõige parem lahendus. Oleks saanud ideed ka vabalt lendama ja ei oleks pidanud ise lillegi liigutama.

Mis aga juhtus oli see, et tulid vastused stiilis:
"Jaa! Ma naersin südamest! Millal filmime?"
"Ma hakkasin nii naerma, et tee purskas suust klaviatuurile laiali, einoh aitäh sulle!"
"Ma toon järgmisse proovi kaamera!"
"Mina ka aitan!"
Jne

Selleks ma ei olnud tegelikult valmis. Mitte ainult ei kiidetud mu ideed heaks (natuke ootamatu) vaid pakuti abi nende teostamisel, nii ajalist kui ka varalist (rekvisiidid). Ja mina, kuna ma sellega juba alustasin, pidin võtma orgunnimise, filmimise juhendamise, läbimõtlemise ja lõikamise enda peale. Ohjahh.

Ma teadsin, kui kaua miski filmimine aega võib võtta (olen statistina mõnes filmis olnud), kui raske ja aeganõudev on miskeid klippe kokku lõigata (kunagi on olnud vaja tööl miskeid õnnitlusklippe teha... aga ikkagi ega ma tegelikult seda ei oska). Nüüd pidin ma ka otsustama kus ja kuidas filmida ja abiks olevatele inimestele selged juhendid andma. Ohjahh, ma ei oska väga hästi oma mõtteid avaldada, eriti kui aju on krussis. Täpset skriptigi ei olnud ühegi klipi jaoks kirjas, ainult idee, seega tuli loota inimeste improviseerimisvõimele (õnneks siiski ju improrahvas kah). - see aga tähendas ka ette et iga võte tuleb omamoodi. Ja kaameraid oli üks. Seega sama klipp mitme nurga alt mitu korda teha. Fine! Teeb siis nii hästi kui oskab ja nii kiiresti ära kui võimalik - mõtlesin.

Esialgsest neljast ideest sai üks kohe välja visatud (liiga raske rekvisiite hankida.. ja natuke teise saate jaoks) ja ühe mitte väga heast toimimisest saime esimese võtte ajal aru ja jäi välja. Esimese šketsina saigi tehtud Roheline Kaart, sama, mida võisite näha ka saates. Kohe peale teatriproovi hüppasime oma rahvaga suvaise bussi peale ja hakkasime filmima. Juba filmides sain ma aru, et heli saab olema täielik õudusunenägu. No kuidas sa ühendad kõikide erinevate võtete erinevaid bussimürinaid, kääkse ja kiikse. Täielik Jamps! Õnneks oli lõputöö intervjuude tegemise tõttu mul kaasas ka diktofon, millesse sai lastud tekst sisse rääkida. Kohati küll liiga lähedalt, aga vähemalt arusaadavalt - ehk siis nii nagu ma lõputöö puhul harjunud olin. Tõsi, selle kuidas Lee ütles "Aitäh!" sain ma linti alles päevi hiljem, sest õigel ajal sai unustatud seda eraldi lindistada. Ka lõputekst ja selle pildiosa sai tehtud päevi hiljem, kui hääl parajalt ära oli ja miski haigusepisik väljas filmimisest kallale oli kippunud. (ja seda häält sai korra veel üle tehtud... ja siis ma andsin tõesti juba alla)


Aga tagasi bussisõidu juurde. Kui klipp korduvalt linti võetud, avastasime, et kell on juba hirmus-hirmus palju ja me oleme bussiga kuhugi pärapõrgusse sõitnud. Nüüd tuli kuidagi tagasi linna saada. Spontaanselt (kuna hea seltskond ja kaamera oli juba olemas) tuli tagasiteel veel üks pisiškets - lühike ja lööv. Selle töötlemine oli hiljem puhas lust - ainus mis tuli teha oli kuidagi eemaldada taustalt minu eufooriline karje "Nüüd! Zuumi sisse! Täiega! Täiegaaaa sisse sisse sisse!"
Lihtsalt suurepärane!
Lõpptulemus:




Ülejärgmiseks päevks oli planeeritud teise šketsi lindistamine. Selleks oli tarvis enne sõbralt laenata politseivest (igaks juhuks ilma logode ja siltideta) ja mõned elemendid. Samuti oli tarvis autot ja rahulikku kohta. Niisiis, hommikul töö, siis filmimine ja siis veel õhtul lindistada intekad lõputöö jaoks. Selle klipi filmimine oli suht lustlik. Sai naerda - oli ka suht külm aga mitme võtte käigus sai ka mõnuga teed joodud. Ka montaaž ei olnud väga hull - kuigi ma tean, et natu jääb venima, aga see on see enda lapsukese needus. Ka kirjatöö peab enne kuukene või nii seisma, kuniks sa näed omaenese silmaga, mis seal puudu ja üle on - kui ta on värskelt valminud, on kõik seal liiga enda oma ja kallis ja ei julge midagi eemaldada.
Valmis sai ta nii:




Kui see ka tehtud, mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Aitab! Niigi olin kulutanud enamiku oma päevast - mis oli mõeldud lõputöö jaoks - klippide lõikamisele ja mudimisele. Aga ei! Võtete ajal olime ju rääkinud veel, et mida kõike võiks teha... ja pagan, sealt oli midagi minu pähe idanema jäänud... improsõltuvus öelda igale uuele ideele "Jah, jaa"

Järgmise kahe klipi võtetega läks hästi - enne imroproovi sai kogu materjali sisse. Esimese klipi jaoks ei olnud meil küll kaamerameest käepärast (ka kallis neiu, kes autoga klippi filmis, jäi samast filmimisest täitsa haigeks ja ei saanud kuidagi tulla) aga saime kuidagi ikka hakkama. Tulemus:




Teise jaoks pidin hiljem montaaži ajal tegema ka miski reklaamklipi taolise asja kokku, mis natukene muret tekitas aga tuli lõpuks piisavalt jabur ja primitiivne - mõtte andis vähemalt edasi.
Positiivsema poole pealt - Ma ei kujutaks ette mida ma teeks, kui ma tuleks teatriproovi ja keegi mind kohe kaamera ette improviseerima lükkab ja lubab selle hiljem ERRile saata. Seega suured tänudkõigile grupis kes laksti kaasa tulid. See klipp sai ka suht puhas - polnud väga kaamera liikumist vaja ja saigi sisse võetud vaid 2 korda erineva nurga alt.
Tulemus:


[kes viimase kahe šketsu ivast aru ei saa päris, siis siin  ja siin need teemad mida me nokime]

Ja nii ta läks. Ise ka imestan, et valmis saime ja see, et üks viiest saadetud videost tegelikult ka saatesse jõudis (u 180 video seas) on ju eriti uhke. Ei öeldud laivis ka miskit väga halba selle kohta peale selle, et põlve otsas tehtud, mis oli ka täiesti tõsi.

Nalja peab ka saama ju ja põhiline et igav ei hakka!
Ja kohe kümme korda kuulsamaks...

Cheers!

Magamine, see on nagu improteater

Ärkasin täna hommikul, vaatasin kella, mis ütles 5:50 ja mõtlesin, et nii: natukene vähem kui kahe tunni pärast on äratus, samas 6 tundi on juba magatud. Seega enamik unevajadusest on täidetud ja praegu on täitsa vinksvonks olla - kunagi ei tea, kui hea on olla, peale seda kui uuesti magama minna ja üles tõusta. Pealegi oli viimane uni täitsa meeldiv ja positiivne. (Miks ma siis üles ärkasin? Vot ei teagi, mingit otsast põhjust nagu polnudki. Äkki saigi aku täis?)

Tabasin ennast mõttel, et veel kunagi ammu oleks ma sellise kella-aja peale lihtsalt miskit ebamäärast podisenud ja uuesti kerra tõmmanud, sest lihtsalt kell oli nii vähe ning mul on tunne, et enamik inimesi nii teebki. Praegu aga ei ole kellaaeg minu jaoks üldse nii tähtis kui enesetunne. Kogemus on öelnud, et peab oskama õigel ajal lõpetada ja enamik nendest kordadest, kus ma olen edasi tudunud, olen ma hiljem ennast oluliselt rohkem väsinuna tundnud.

Hommikukohvi kõrval aga tekkis mul peas seos, et magamine, see on nagu improteater:
* üksi on tore, aga kellegagi koos on alati toredam
* peab oskama õigel ajal lõpetada (impro pikas vormis kui emotsioon on üleval ja tundub õige.. unega suht sama)
* lapsed oskavad loomulikult, aga täiskasvanud peavad uuesti õppima (ah, et sa oskad magada? kaua sul võtab aega, et magama jääda, oo sa täiskasvanud tõsine inimene, kes sa oma mõtteid peatada ei suuda?)
* seal on kindel tehnika, aga see mis tehnika sees toimub on paras kaos.
* kunagi ei tea täpselt, mis välja tuleb
* enamasti annab energiat
* annab teha üle, nii et energia hakkab langema (kes ei oleks ennast üle maganud?)
* mida rohkem õpid, kuidas seda teha, seda rohkem on veel õppida ja seda keerulisemaks/kallimaks õppimine läheb (lucid dreaming näiteks)
* pärast on vaja natukene taastumis-/kohanemisaega
* leevendab stressi
* nakkab
* mõlemat on eluks vaja!

Noh, teatrirahvas, kes tahab võib juurde kütta :P

Cheers!

Kui data on corrupted ...

.. või lihtsalt ei pääse pilvele hästi ligi, tasub selles suhtes ehk midagi ette võtta. Õnneks on olemas  Pilve Pesu, kes teie korrumpeerunud pilvekese ilusasti puhtaks ja sündsaks küürib ning päikese kätte kuivama riputab.

Ja ka data saab nii ilusasti puhtaks, et eelmise nädalavahetuse peopildid - mida keegi ei julge vaadatagi - on kui imeväel haihtunud.



Eesti on ikka E-Riik. On siin ikka kõikvõimalike teenuseid, võta aga üks ja viska teist.

[sense? - it makes none]

Karm ilm

Torm käib ringi - taevast langeb rahekuule ja sõdureid

If I loose my mind ...

... it feels sometimes as if there are three guys in my head. One of them tries to keep a more-less happy face and keep the story going. The second one is somewhere in the background and repeatedly reminds that something is wrong. And the third one just trashes around randomly.

Something like this:

Sokkide põgenemise plaan

Eelmine kord pesu pestes ja seda kuivama pannes oli üks sokk kadunud. Otsitud sai igalt poolt - ei jäänud masinasse, ega ka padjapüüridesse. No olgu, küll kunagi ikka välja tuleb - mõtlesin ja jätsin asja rahule. Tuligi sokk välja paari päeva pärast kapi otsast.

Täna oli lugu sarnane: kõik pesu kuivab aga ühel sokil pole paarilist. Vaatad siis ringi ja ohoo puudu olev sokk on laua peal tassis ja rüüpab hommikukohvi (ehk siis pooleldi ligunenud) No tere tali, mida veel.

Ilmselgelt on mul lihtsalt nii kohutavad jalad, et kõik sokid üritavad põgeneda nii jubedast ja hirmsast teenistusest.

Kohutav anekdoot ... aga ise mõtlesin välja

Mafiabossile tutvustatakse narkomuula: "See siin on Anastassija."
Mafiaboss: "Ma tean mida ta teeb, aga mis ta nimi on?"

-----------

Jah, mul endal on ka vahel piinlik oma huumorimeele pärast. Aga samas on ka naljakas

Beebihuumor

Paar natukene leidlikumat ideed kuidas beebide kulul elu huumoriga vürtsitada.

Vajalik eeldus: oskus teha video/heli-töötlust

Variant üks: Imelikud täiskasvanud
Filmi üles perekondlik sündmus, kus on kohal ka vähemalt 1 beebi. Hiljem vaata videomaterjal üle ja lõika beebi(d) välja. Tulemus - video täiskasvanud inimestest, kes peavad morsipidu ja käituvad nagu imbetsillid.  Paar aastat hiljem, kui keegi enam üritust väga ei mäleta, kutsu sama seltskond külla videot vaatama ja jälgi nende reaktsioone. Räägi neile, et peale seda üritust kaotasid sa selle video ära ja nüüd juhuslikult leidsid, välistamaks, et sa seda kuidagi modifitseerida said.


Variant kaks: Häiriv naer
Lindista üles variatsioon beebi naeru. Nüüd võta mõni sari, kus on naer taga (näiteks kaks ja pool meest, the big bang theory, vms .... mida kahemõttelisema huumoriga tegemist on, seda häirivam). Eemalda originaal naer ja asenda see eelnevalt lindistatud beebi naeruga.
Kutsu sõbrad külla seda seriaali vaatama ja jälgi nende reaktsiooni. Kui keegi erinevust märkab, kiru natuke torrentilehte, kust sa selle seriaali tõmbasid, aga väida et internett on maas ja õiget versiooni tõmmata ei saa.

Pesa koomuskitele

Kuna midagi peab ju oma ajaga ette võtma siis nüüd loodud ja enamvähem kasutussõbralikuks tehtud pesa olemas minu koomuskitele.
Luban hardalt lisada minimaalselt ühe pildi nädalas. Ja äkki paraneb selle käigus nii minu huumorimeel ja ka joonistusoskus.

Kasutajasõbralikkust annab parandada kui tunnen end kodusemalt PHP ja WP maastikul. Aga plaanis on see küll. Praegu on selline okei, aga saab ka paremini.

Praegune joonistus stiil on endiselt paberil pilt - pildista üles - paranda pilditöötlusprogrammis - lisa tekst ja värvid ... kindlasti annaks paremini ja kiiremini. Peab arenema, mõtlema ja proovima.

Paistab, et tuleb pidlikesi peamiselt Inglise keeles, mõned üksikud ka Eesti keeles. Eks ka nende eristamine oleks rohkem vajalik. Püsivat lugu veel ei ole, aga mingid korduvad tegelased vaikselt juba tekkivad, eks näis.

Ja huumorimeel on mul alati natukene imelik olnud.

Pesa siis siin
http://comicz.juhe.ee/

Erinevalt sellest blogist saab seal lausa pilte kommenteerida ja ka laikida. Vau.

Cheers!

Kuninglikud pulmad ja kuninglikud matused

Üks oli selge - pulmad pidid toimuma ning seda nii kiiresti kui võimalik. Liidulepingust Karutarega oli möödunud juba tervelt aasta ja Vader oli terve selle aja täitnud kuninga kohustusi, kuid lepingu tingimused olid endiselt täitmata. Oli ju lepingus üheselt öeldud, et Vader Lohelausuja Tammisraua kojast võtab endale kaasaks Karutare Kojavanema Ilmamehe tütre ning sellega luuakse võimuliit kahe koja vahel.

Mustvälja Aulemb, Karutare Ilmamees, tema tütar Ihapäivä ja kuningas Vader Lohelusuja Tammisraua kojast

Väljavalitu Ihapäivä läks aga kohe peale eelmisi pidustusi kaduma. Kuuldes kevadel ilmutusest, milles tulevane kuninganna palus abi,  võttis Vader koos oma parimate mõõgavõitljejate, teadjanaiste ja sõjameestega igast kojast ette retke, et oma väljavalitu üles leida. Tänu nõidade nägemisoskusele see tal ka õnnestus, kuid kõrge hinnaga. Oli teada vaid Karutare ning Tammisraua kojale, et Vader oma väljavalitu päästmisretke käigus raskesti mürgitatud sai. Tammisraua nõiad suutsid kiirelt tegutsedes küll Vaderi elu päästa, kuid mürk voolas endiselt tema soontes. Nõnda võis näha teda iga kuu täpselt mürgitamise päeval ilma elumärkideta voodis lamamas silmad täis tühjust.

Mitte küll nii uhke, kui see-eest vajalik kihluspidu Ihapäiväga sai aga juba ära peetud kohe peale kaasa ülesleidmist ning alates sellest ajast oli Ilmamehe tütar Vaderi kaitse all.

lintides linnus

Seekordsete suviste pidustuste käigus oli plaanis mõlemad mured lahendada. Pidustuste esimeseks õhtuks olid kutsutud teadjanaised kaugelt Karutare koja piirialadelt, kes Vaderi raskest mürgihaigusest pidid ravima ning juba järgmisel õhtul pidid toimuma kuninglikud pulmad.

Kõik kojad valmistusid kuninglikeks pulmadeks. Karutare oli valmis pannud uhke kaasavara, Tuleundse ja Mustvälja koda pulmakingitused ning Tammisraua teadjanaised olid isegi toonud uhkeid kangaid, lõhnu ja õielehti kaugetest maadest, millega kaasat ootava kuninga kamber ära kaunistati. Samuti sai teadjanaiste sisse sõnatud värvilised lindid ja lipud külge terve linnus.

Pidustuste tarvis olid kohale tulnud isegi tulemaagid kaugelt maalt ja Bulgari khaanist isa Bayani vanim poeg koos oma saatkonna ja kahe tuhande hobusega.

*

Tulemaagid

Rahvas kogunes hiide. Tulemaagid näitasid oma oskusi tule valdamisel ja muusikud oma laulu seadmisel. Ilmamees, kes mitu viimast aastat seda tööd oli teinud, tervitas kõiki ja kuulutas pidustused avatuks. Rahvas liikus kui looklev lohemadu külakiige äärde, kus tervitas neid ka kuningas Vader kutsudes kõiki pidutsema ja mõõka mitte tõmbama.

Ei olnud tal endal aga aega pidustusi nautida, sest kohe kogunesid kojavanemad linnusesse arutama seda kõikse tähtsamat kuningriigis, mille ajal isegi Vaderi ihukaitse ja linnusevalve ei tohtinud olla vestlusele lähemal kui viisteist jalga. Vaderi kantsis oli kohal Mustvälja Aulemb, Tuleundse Piibe, Karutare Ilmamees, Tammisraua Tambet ning Tammisraua teadjanaine ja kirjutaja Arleen. Lastes meretagusel vägijoogil ringi käia ja pidades nõu ei osanud keegi veel teada, et too oli viimane kord kui kahte neist meestest viimast korda elusana nähti.

Vaderi ihukaitsja Hüüp Paljasjalgne, keda alati hoolimata uhkest turvisest ja relvadest paljasjalgsena liikumas nähti, sülitas maha. Sellisest kaugusest ei olnud temast kasu ning ta sai vaid loota, et Vader igaks juhuks relva lähedal hoiab, kui miskit ootamatut peaks juhtuma.

Kui nõupidamine läbi, saabusid kohale Karutare piirialade teadjanaised. Linnusevärav lükati kinni ning trummipõrina saatel hakkasid nood Vaderi keha mürgist puhastama. Vaid Tammisraua teadjanaistel oli lubatud seda riitust pealt vaadata ning linnuses olnud valvurid pidid vaigistama oma suud ja kõrvad ning mitte kuninga kambrile lähemale minema kui viisteist jalga.

Hüüp, keda samuti koja juurde ei lastud, sülitas heaks õnneks üle vasaku õla. Siin ei olnud temal midagi teha. Mõõk mõõga vastu oli tal palju jõudu, kuid kui trummi taguvad nõiad oleksid kuninga elu kallale kippunud, poleks ta miskit teha saanud. Selle peale tema jõud lihtsalt ei hakanud.

Sellest, mis kojas täpselt juhtus, ei räägitud sõnagi, kuid varsti lõppes trummipõrin ning koja ukse lävel võis näha Vaderit, kes küll väsinud tundus kuid see-eest rohkem elus kui ennem oli, teadjanaisi tänamas. Tammisraua teadjanaisedki avaldasid oma tänu andes abistajatele kaasa uhkeid lõhnu kaugetelt maadelt.

Mõni aeg hiljem, kaitstud varjudega ja varjatuna võõraste silmade eest, põlvitas Karutare teadjanaine metsa ääres ja poetas ettevaatlikult oma savist poti kaant, mille vahelt hüppas midagi kiiresti põõsaste vahele. „Ja, et me sind enam ei näeks“ sõnas ta väsinuna ning pani kaane poti peale tagasi.

Sellega oli nüüd ühel pool. Vader oli terve. Nüüd oli vaja vaid pulmadele mõelda.

*

Tammisraua koda polnud tuntud mitte sõjameeste, vaid rauasepistamise, kavaluse, läbirääkimis oskuste ja lausumis sõnade poolest. Vaderile eelnenud kuningas Raudkülg, kes oli samuti Tammisraua kojast, oli küll osav sõjamees, kuid praegu nappis kojal isegi mehi, kes relva kätte haaraksid ning linnusevalves osaleks. Ka kuninga ihukaitse Hüüp Paljasjalgne oli kogenud ja palju rännanud mees, kes alles hiljuti liitunud Tammisraudsete ridadega.

See-eest olid kuningas Vader Lohelausuja  kõrval alati tema koja teadjanaised, kes oma nõu ja lausumissõnadega abiks said olla ning oma truudust korduvalt tõestanud olid.

Juhtunud kevadel ka, et peale tulevase kaasa üles leidmist, oli too üllatunud sellest kui otse ja võimukalt teadjanaised Vaderiga rääkisid. Kui tulevane kaasa Vaderilt päris, kas too lasebki oma naistel endaga niimoodi rääkida vastas Vader vaid muiates „Muidugi, nemad hoiavad mind elus.“ 

*

Nõnda juhtuski, et kui Mustvälja koja poolt säätud linnusevalve ükshetk ründavast vaenlasest teatas polnud Vaderi kaitseks kedagi teist kui Hüüp Paljasjalgne ja teadjanaised Aileen ja Arleen ning viimase õpilane Alli. Kiirelt haaras Vader ustava Valu - sõnatud hiidhaamri, mida vaid kaks meest kuningriigis suutsid kanda - tugevasti kätte ning jälgis läbi ukseava väljas toimuvat. Ründajaid oli palju, nad olid tugevad ning kindluse valvel ei olnud lootust vastu seista.

Koja teadjanaised aga ei lasknud ennast toimuvast liialt segada, otsisid välja küünlad, pulbrid ja lausumis-sõnad ning tegid ainsat asja, mida antud olukorras sai veel teha – manasid kuninga kambri enda kaitse alla nii, et ükski elusolend ega ese sellest ei sisse ega välja ei saanud minna. Maagiline loor oli läbistamatu ja ei lasknud näha ei kambrist välja ega ka sinna sisse, kuid kõike sees kui ka väljas toimuvat oli ilusasti kuulda. Nii kuulis Vader ka oma ustava ihukaitse viimaseid karjatusi.

Seda, mida Hüüp täpselt kambri ees tegi võisid näha vaid ründajad ise, kuid järgmisel hommikul võis kõrtsus kuulda igasuguseid lugusid tema vägitegudest. Esiteks lõi ta oma relvaga maha viis vaenlast, seejärel murdus aga mõõga tera. Käepidemega lõi ta oimetuks veel ühe ning poos tolle üles ise-enese lõhki lõigatud kõhust rebitud soolega. Järgmise vaenlase lämmatamiseks rebinud ta aga ise-enese rinnust tuksleva südame ning surunud selle vaenlasele otse ninna, mille peale too hinge heitis.
Teine lugu, mida räägiti oli aga see, et Hüüp oli päeval söönud roiskuma läinud kala ning heitis selle pärast hinge enne kui mõõgagi jõudis tõmmata.
Külamehed aga räägivad kõrtsis igasugu lugusid, ning mis tegelikult juhtus on endiselt teadmata.

Kalevi segaduses hing

Olukord oli sitt. Vader oli linnuses, mis oli võõrvõimu all, kinni omaenda kambris. Kiiremas korras saatsid nõiad salasõna Tammisraua kojaülemale Tambetile. Kuningas Vader Lohelausuja oli elus! Linnuse tagasivallutamiseks ei olnud Tammisraua kojal aga piisavalt mehi ning selle tarvis oli vaja abiväge. Mustväljalt ei olnud abi oodata, oli enamik nende mehi ju kindluses selle vallutamise hetkel, ning sealt manala teele läinud. Tuleundsetega ei olnud suhted soojad. Loota sai vaid Karutare ja Bulgarite peale.
Kõik kojavanemad teadsid, et Nahakaupmees Meeleväe käest sai osta igasuguseid tehinguid, kuid see tükk oli ka tema jaoks liiga suur.

Maagiline loor peatas kõike, mis elus, seda läbimast, kuid hingede kohta see ei käinud. Nii kutsusid nõiad kohale Vaderi vägedeülema Kalevi, kes kindlasti langenud oli, vaimu. Kalevi vaim oli rõõmus, et Vader oli elu ja tervise juures ning nõudis verist kättemaksu rünnanud vägede vastu. Samuti sai Vader teada et vallutamise käigus oli tapetud mõlemad Mustvälja taluomanikud ning nende naised ja lapsed. Karutare kojavanem Ilmamees, kellega Vaderil leping oli, oli samuti langenud koos mitme enda koja mehega. Tammisraua kojast oli vaid kaks langenut: Hüüp ning Aileeni abiline Liisa. Tuleundse kojast aga langenuid ei olnud ning ainult Tuleundse ravitsejanaine ja Kojavanem Piibe pääsesid linnusesse nii sisse kui ka välja. See oli ilmselge märk Tuleundse reetlikkusest.

„Ptüi, seda võiski vaid Tuleundsete poolt oodata,“ sajatas Vader. Tal ei olnud siin midagi teha. Nõiad said küll saata salasõnumeid kotta, kuid seal polnud teadjaid, kes oleks võinud nendele vastata. Ei olnud ka sissetungijad tulnud läbirääkima. Nii saigi vaid oodata, juua, laulda ja sõnada valu ja tuld võõrvägede peale.

*

Vader Lohelausuja vend Aapo sai väga hästi aru kui halb olukord oli: Tuleundsetelt ei olnud abi loota, Mustvälja oli kaotanud pea kõik oma mehed,  Karutare oli segaduses kaotatud kojaülema pärast. Bulgarid olid küll nõus aitama, kuid nemadki olid juba hundijala veest end liiga uljaks joonud. Pealegi olid nad nõus aitama vaid tingimusel, et Bayani vanim poeg abiellub Ihapäiväga ning on loodud liit koostööks.

Päev oli juba liiga kustunud, et korralikke läbirääkimisi pidada.

*

Kui päike tõusis hakkasid linnuse vallutajad ennast ühtäkki väga halvasti tundma. Eriti nood, kes olid valves linnuse tornis ja müüridel. Tammisraua nõidade sõnatud kaunistused ja lipud olid ju endiselt üleval ning neisse kütket kodukaitse sõnad tegid oma töö. Ei suutnud võõrvägedest enam keegi linnusemüüridele minna, nii halb neil hakkas seal ning elu tahtis neist lahkuda.

Kahjuks ei teadnud seda aga keegi väljaspool linnust.

Võõrvägede juht, kuningas Raudkülje sohilaps, Aago Raudne sai aru, et kaalukausid hakkasid vaikselt tema kahjuks vajuma ning tuli kiiresti tegutseda. Vaderiga näost näkku küll rääkida ei olnud võimalik kuid ta võis rääkida läbi maagilise loori. Kuna loorist polnud võimalik läbi näha, ei saanud ju ka Vader kindlalt teada, et võõrväed kaitseloitsust nõrgestatud olid. Küll aga teadis Vader kindlalt, et terve öö oli möödas ning keegi polnud talle appi tulnud.
Oli paras aeg teha pakkumine.

Vader kaalus kuuldud pakkumist. Ta pidi Aagoga jõudu katsuma ning see, kes kaotab pidi loobuma oma soovist olla kuningas, võitja pool pidi aga laskma kaotajatel rahus lahkuda. Aago oli Raudkülje, kes oli hea sõdalane, järglane, kes suutis oma meestega võtta maha terve linnusevalve ehk siis võitluses karastunud mees. Vader aga oli sepp, kes oskas küll rauda lüüa, aga seda vaid sepikojas. Valu ei tohtinud ta selle võitluse jaoks kasutada.
Mõõduvõtmise tulemus oli seetõttu aimatav.

Ilmselge oli, et igavesti ei saanud nad kambrisse jääda. Ei olnud seal nii palju sööki ega jooki, et rohkem kui paar päeva vastu pidada. Teadjanaiste jõul olid samuti omad piirid ja mingi hetk pidi ka kambrit kaitsev loits üles ütlema. Samas ei olnud keegi Vaderile appi tõtanud ning polnud saadetud ka sõnumit teadjanaistele.

„Olgu siis nii,“ sõnas Vader ja lõi Raudsega käed,“võitleme peale tänast turniiri. Teeme seda viimasena, peale kõiki teisi mõõgavõitlejaid. Kuni selle ajani ei ole aga kuningriigil kuningat ja meie leeride vahel on relvarahu.“

Teadjanaised võtsid kambrilt kaitseloori maha. Alles nüüd sai Vader aru, et linnus oleks olnud vallutamiseks kerge saak, kuid sõna oli juba antud ning Tammisraua oli tuntud oma sõnapidamise poolest.

*

Vader ei olnud enam kuningas, kuid ta oli endiselt taluomanik. Tambet täitis Tammisraua kojaülema rolli vaid nii kaua kuniks Vader oli kuningakohustustega ametis, nüüd aga sai Vader selle asjaajamise enda kätte tagasi võtta.

Nii juhtuski, et enne lõunapäikest toimuma pidanud kohtupidamisel istus Vader endiselt otsustava laua taga. Küll mitte anam kuningana vaid kojavanemana. Seal oli ka Piibe Tuleundse kojast, Karutare uus kojavanem Ilmamehe poeg Hundur ning ka Mustvälja uus kojavanem Otteväe. Kohale oli ka tulnud Aago Raudne, ümbritsetuna oma uhkes varustustes sõjameestest.

Kui väiksemad kohtuasjad olid peetud nõudsid Karutare ja Mustvälja esindajad et ka Aago kohtu ette astub. Oli ta ju oma vallutuse käigus kahele kojale liiga teinud, tapnud nii naisi kui ka lapsi ja saatnud manala teele isegi kaks kojavanemat. Õiglus oli vaja jalule seada. Ei olnud Mustväljal ega Karutarel sellestki asja et nende kohtualune oli kohal täies sõjavarustuses, abiks ka käputäis mehi, ikkagi sõimati tal nägu täis ja nõuti aru tehtud kuritöö eest.

Otsusele, mida temaga peale hakata, aga ei jõutud. Pealegi oli tarvis oodata ära Vaderi ja Aago mõõduvõtt, mille tulemus võis paljutki muuta.

Sooviti teada, mis kojaga Aago end samastab. Tema palgasõdurid olid ju ometi Tuleundse poolt, mehe enda juured olid aga Tammisraudsete kojast.
See vastus jäi aga tulemata.

Nüüd polnudki muud, kui oodata jõukatsumist. Vaderil oli veel natukene aega Mustvälja üksikute alles jäänud võitlejate käe all mõõga ja kilbi kasutamist õppida. Aeg venis nagu tammepuu vaik. Vader, kes harjumuspäraselt ennast vägijoogiga kosutas, pidas mõõduvõtuni vahet ning puhkas ennast ennast kenasti välja.

Ei leidunud peokülalist, kes end suurest mõõduvõtmisest kõrvale oleks jätnud. Vastamisi olid siiski valitud kuningas Vader Lohelausuja ja eelmise kuninga sohilaps, verepõhine järglane Aago Raudne. Mõlemad panid selga oma leeri parimad raudrüüd, võtsid vasakusse kätte parimad kilbid, paremasse parimad mõõgad ning Tooru nõusolekuga võis võitlus alata.

Vader teadis, et temast kauaks asja ei ole, seepärast andis ta mõõgale hoogu juurde ning tormas vaenlasele peale nagu raudne tuulispask. Sädemeid lendas kahe mehe relvade ja turviste pealt, kilpidest pudenes pilpaid. 

Ükshetk tõstis Aago aga kilbi näo kõrgusele, surus Vaderi sellega taganema ning lajatas talle mõõgaga otse lagipähe. Taevaisa tahtel oli taganeva Vaderi jala alla sattunud juurikas, millele komistades ta ka ristselliti ümber kukkus. Mõõduvõtt oli lõppenud. Ravitsejad tormasid Vaderi juurde, Aago aga piirati ümber ning viidi külaväljakule kohtumõistmisele.

Ei saanud Vaderil muud viga kui vaid tema uhkus. Võitlus oli aga ilus ning kui Tooru tahtis, et ta kaotaks siis ju pidi see nii olema. Ta tõmbas hinge, võttis seljast raske turvise ning jooksis külaväljakule.

Kui Vader väljakule jõudis oli Aago juba surmatud. Õiglane kohtumõistmine oli pöördunud Karutare ja Mustvälja koja kättemaksusooviks ning Karutare Kojavanem ise oli oma isa tapjal kõri läbi lõiganud ning sündmuskohalt metsa põgenenud.

Ei olnud kuningriigil enam kuningat ning kodade vahelised suhted olid piikide peal.
Ei olnud Aago Raudse tegu õige, kuid ka tema kirehoos tapmine polnud seda mitte.

Vader, olles veel mõnda aega tagasi Aagoga tulist võitlust pidanud, aitas nüüd tema surnukeha oma koja telkide juurde kanda. Aago juured olid ikkagi Tammisraua kojast ning temas voolas kuningas Raudkülje veri. Kuigi mees oli toime pannud suure kuritöö, oli ta siiski kõrgest soost ning Tammisraua koda võttis enda kanda ta tulematustega ära saata.

*

Rahvas oli pidustustele tulnud lootes saada osa kuninglikest pulmadest. Nüüdseks oli aga surma saanud juba neli kõrgemast soost isandat (Tammisraua Aago Raudne, Karutare Ilmamees, Mustvälja Kalev ja Aulemb), keda oli tarvis vanade kommete kohaselt manala teele saata.

Peagi selgus aga, et sel ajal kui Vader võitluseks harjutas matsid Karutare ja Tuleundse koda laipade asemel hoopis oma aastate pikkuse vaenukirve maha ning pidasid koostöö plaane. Kõik sujus nende plaanide kohaselt. Vader kaotas ning ei saanud enam kuningaks asuda, Aago oli surnud ja kuninga koht oli vaba.

Sel ajal kui Tammisraua koda pidas isekeskis nõu, kuidas edasi toimetada, saabus nende juurde Tuleundse Piibe ja Karutare Hundur plaaniga valida uus kuningas juba selsamal õhtul. Saadeti kiirelt käskjalg Mustvälja esindajat otsima, et iga kojavanem oleks kohal.

Karutare ja Tuleundsed pakkusid ühiselt uueks kuningaks nahakaupmeest Meeleväge, kes oli seotud Tuleundsete kojaga ning tema kaasaks pidi saama Ilmamehe tütar Ihapäivä Karutarest - sama naine kellega Vader pidanuks samal päeval kokku hakkama. Mustvälja ja Tammisraua koda olid küll sellise liidu vastu, kuid nende häälte arv ei olnud kindlasti piisav, et seda ümber lükata. Rahva jaoks tuli aga pakkuda ka teine kuninga kandidaat, olgugi et ta oli juba ette kaotanud. Vader palus oma vennal Aapol seda rolli täita.

Peagi istusid kojavanemad taas külaväljakul ning tutvustasid kuninga kandidaate. Nii Meelevägi kui ka Aapo rääkisid mõlemad ilusat juttu. Tammisraua päänõid Arleen, kes samuti teadis paika pandud lõpptulemust, proovis veel rahva meelt muuta rõhudes kuuldusele et Meelevägi müüs kõike, ka teenust inimeste eemaldamiseks.

Arleen süüdistab nahakaupmeest Meeleväge

See aga läks kui kurtidele kõrvadele.

Kandidaadid näidatud, tuli teha Kojavanemate nõupidamine. Kahe suurema koja liidu puhul ei olnud enam aga väga midagi pidada. Vader suutis vähemalt veenda kojavanemaid, et kuna nahakaupmees polnud kuningriigi päritolu, ei pruukinud ta kõiki tavasid teada ning seetõttu peaks kõik tema otsused ja seadused olema kinnitada Kojavanemate nõukogu poolt, kuniks ta ennast nendele tõestab. Nii see ka jäi ja välja kuulutati.

*

„Mulle see värk ei meeldi,“ ütles Mustvälja uus kojaülem Otteväe hiljem nelja silma all Vaderile. Mustvälja oli juba aegade algusest saati kaitsnud kuninga koda, nüüd aga oli uus kuningas Mustvälja viimased mehed linnusest välja kupatanud, ning kasutas seal samu mehi, kes ennist Aago Raudsega selle vallutanud olid. „Mulle ka mitte“ vastas Vader, jättes aga vaid enda teada, et linnus tegelikult endiselt tema teadjanaiste kaitseloitsu all oli ja seda vallutanud mehed ei linnuse äärtele ega torni saanud minna. Linnuse vallutamine oleks olnud lapsemäng, samas tahtis aga Vader näha kuidas uus kuningas siis tõesti hakkama saab.
Tammisraua au oli riivatud ning kuniks uus kuningas polnud nendega lepet sõlminud, olid nad neutraalsel pinnal ja ei teinud omalt poolt midagi tema aitamiseks.

Kaugele kostuv sõim

Ühtäkki kuulsid kaks meest metsast naise kiljatust. Vahetades hetkeks pilke tormasid nad kiirelt heli suunas. Kaugelt paistis mees, kes kiljuvat naist õlal hoides puude vahele kadus. Kahe mehe teele ette jäi aga talumees, kes vibutas uljalt mõõka. Vader ja Otteväe vahetasid taaskord pilke. Neil oli kahe peale vaid Vaderi lühike mõõk, ning sellega ei olnud siin midagi teha. Oli ainult üks võimalus seda olukorda lahendada...

„...Kuidas sa julged meile relvaga vastu astuda?! Kas sa tead, et me oleme Kojaülemad?! Pane see relv kohe maha! Mida sa siin omast arust teed? Anna kohe aru!!...“ kostus metsa all tuline sõim vaese talumehe peale, kes Otteväe ja Vaderi ees veel vaevu vaevaliselt relvaga viibutas. Tema abiline koos röövitud naisega oli aga juba kaugele tihnikusse kadunud. Lõpuks andis vaene mees alla ja rääkis oma naiseröövi loo ära. Sellest Vaderile ja Otteväele piisas. Nad teadsid mehe nime ja koda mille alla ta kuulus, ei olnud neil siin enam asja ajada, kuid mõlemal oli hää tunne küll et sai vaid sõnadega relva vastu astutud ning võidetud.

*

Enne pulmapidustusi käis uus kuningas Meelevägi ka Tammisraua koja juures Aapo ja Vaderiga nõu pidamas, kes laususid kui ühest suust, et Tammisraua kojaga tuleb luua uus leping ning Tammisraua au tuleb taastada. Kaotas Tammisraua koda ju uue kuninga valikuga kõige enam, ning ka naine, kes algselt Vaderile oli lubatud ning kelle too ennastsalgavalt kevadel päästis, pidi nüüd Meeleväega kokku hakkama. Millegi kirja panekuni seekord aga veel ei jõutud.

*

Poiss pulgaga, mille otsas tükk liha

Kummaline on olla oma kihlatu pulmas, kus ta teise mehega ühte heidab – pidi Vader tunnistama. Kuigi pidu ise oli uhke. Peale hiies pühitsemist liikus pulmakaravan läbi linnuse metsamaja juurde kitsa tee peale ning noorpaar kadus metsamajia.

„Mis seal toimub? Ma ei näe midgi!“ kostus hääl rahva seast. „Noorpaar läks metsamaija .... ja nüüd tulid nad just välja!“ Metsamaja poole liikus rahva vahelt noormees, kes kandis puust pulka, mille otsas oli tükk liha „See käis neil küll kiiresti,“ kostus rahva seast,“äkki pulgaga läheb kauem!“ 

Vaderile ei tulnud mitte üllatusena, et metsamajast ei toodud näitamiseks vereplekkidega lina. Kas teised üldse selle peale mõtlesid?

Seejärel suundus noorpaar kõrtsi pulmi tähistama, kus mängisid nii muusikud kui esinesid tulemaagid, oli nalja, naeru ja jooki. Aapo ja Vader viisid Meeleväele oma koja poolt pulmakingiks mõned labanahad ning kallist viirukit, mille eest too tänas ning kiitis kõigi ees Tammisraua sõnapidamist ning ausust.

Mustvälja kingitust ei teinud. Oli neil vaja pidada kokku neli matust.

Aapo andis kuningale üle Tammisraua pulmakingid

Vader märkas juba siis, et kuninganna Ihapäivä oli isepäine ning tihti kuninga kõrvalt lauast lahkus.

*

Tammisraua kojal ei olnud aga veel aega pidutseda. Enne pimeduse saabumist tuli Raudkülje sohilaps hiies tulega teele viia. Sõjamehele kombeks anti talle teele kaasa ka uhke kilp ja mõõk. Neli meest kandsid oma õlgadel Aago surnukeha puust lavatsil hiide, lausuti paar sõna noore eksiteele läinud kuningikust soost kojakaaslase kohta ning Arleen ja Vader süütasid tule tema all. Suits lennutas eksinud mehe hinge teispoolsusesse.

Jõudes oma telkide juurde tagasi paistsid juba eemalt kolm hiiglaslikku varikuju – üks neist tumeda ürbi all ning kaks täies uhkes turvises – kes kõrtsi poole liikusid. Tammisraua mehed võtsid relvile ning järgnesid varjudele.

Ei olnud tume vari keegi muu kui kuningas Raudkülje rahutu hing, kes tuli maisesse ilma õiglust ja veritasu nõutama. Mitmed Tammisraua mehed, kel veri vemmeldas kuid madistada polnud saanud, haarasid relvad tugevasti kätte ja asusid Raudkülje kehastuse kõrvale appi õiglust nõutama. „See ei ole meie võitlus!!“ karjus Aapo meestele,“tõmmake nad ära! See ei ole meie võitlus!!“ Mehed tõmmati eemale ja Vader hoidis oma haamrit nende ees, et takistada nende tagasi minekut.

See oli ka viimane hetk, sest nii rahvas kui ka vaimud muutusid rahutuks. Raudkülg nõudis oma häälega, mis kui tõrrepõhjast kostus, veritasu ja mõrvari ohverdamist. Meelevägi aga seda teha ei tahtnud. Kohale olid toodud ka Karutare teadjanaised, kes manasid tulesõnadega vaimu teispoolsusesse tagasi. Arleen, nähes, et nõidadest kasu ei olnud, vedas nad vaimudele lähemale, ning läks samuti vamudega suhtlema. „Su poeg tappis süüta lapsi ja naisi!“ röökis ta Raudküljele ning loitsis tulesõnu nii vägevast kui võimalik.

Varsti avastati, et vaimud ei saanud elavatele liiga teha, ning et nad kartsid tuld ja tõrva. Tõrvikutega aeti kolm vaimu üksteisest lahku, suruti nurka ning süüdati põlema. Kõrtsi esine kajas Raudkülje valukisast kui too teispoolsusesse naases.

Nüüd oli hääd nõu hädasti tarvis. Raudkülg oli küll selleks korraks minema aetud, kuid mitte igaveseks. Vereohvrit aga ei tahetud tuua. Pidades nõu teadjanaistega jõudis kuningas Meelevägi otsusele, et iga koda annab kas ühe sõjarüü, kiivri, kilbi või relva ning järgmine hommik see tulega Raudküljele Vallhallasse saadetakse. Oli ju Raudkülg tuntud löömamees ning ehk oli häädest relvadest tal Valhallas puudus. Äkki isegi oli ta uute relvadega nii rahul et veritasust loobus. Kindel ei saanud olla, kuid proovida võis.

„Vot see on õige kuningas, kes ka aastaid peale oma surma tuleb oma rahvale õiglust õpetama“ kostusid sosinad rahva seast. Jah, Raudkülge mäletati hää sõnaga.

Tammisraua töö oli siin tehtud. Kuna lepingut ei olnud, pulmakink oli edasi antud ning tegemist oli Vaderi endise kihlatuga, ei tahtnud nad rohkem pidus viibida. Pealegi oli koja telkide juures hää vaade kõrtsis toimuvale. Seal nad siis istusid ja pidasid oma pidu - tulivesi käis ringi, räägiti lugusid Hüüpi vägitegudest, naerdi ja lauldi.

Kõrtsi poolt aga kostus korduvat mustrit. Oli naeru, oli laulmist ja siis oli mõõkade klirinat. Kui mõõgavõitlus jälle vaibus, tuli tagasi naer ja laul. Ning nõnda ikka uuesti ja uuesti. Kui Vader mõne aja pärast kõrtsist möödus rääkisid sealsed talumehed, et hiljaaegu kuningale kallale kiputi, tõmmati tal kõri läbi ja pussitati kaks korda otse südamesse. Poleks Karutare teadjanaisi lähedal olnud, oleks ta kindlasti hinge heitnud.
Vaderile tegi see nalja. Jaa, kuningaks oli tore saada aga kuninga kohal püsida oli paras pask ja nüüd oli tema sellest lahti.

See kippumine kuninga elu kallale ei olnud aga mitte tol õhtul viimane. Kuulukse, et lausa neli korda pidi ta enda elu kaitsma ning viimases hädas kutsuti kohale tulemaagid, kes oma leegitsevate mõõkadega kõik vaenu soovijad eemale peletasid. Leidus küll uljaspäid, kes vägijoogist kannustatuna ka nendega mõõtu tahtsid võtta, kuid nood said kõvasti kõrvetada.

Tulemaagide kaitseloits

Ei möödunud see öö aga ka Tammisraudsete jaoks täiesti rahulikult.

Vader käis koos Aapo poja, Tormiga kaevult vett toomas, kui tagasiteel ümbritsesid teda äkitsi kolm relvis meest, kes saatsid Tormi minema. „Vader, mida sa arvad uuest kuningast?“ küsis üks neist. Vader ei teinud asjast saladust, et ega tal uus kuningas just väga meelepärane ei olnud, aga et Tammisraua koda on ootamas uut lepet ja ei tegutse senimaale ei kuninga poolt ega kuninga vastu. Relvis mehed, kel selgelt oli soovi kuninga vastu astuda, olid küll löödud et Tammisrauast liitlasi ei leidnud ning pakkusid Vaderile tüki hõbedat, et seda jutuajamist kuninga kõrvu ei viiks. Vader loobus tasust „Ei ole see praegu minu asi, mis tema või teie teete.“

Poolel teel oma laagrisse tagasi kohtus Vader aga Aapo ja teiste koja meestega, kes olid relvil ja tulemas teda päästma. Oli Tormi ju toonud uudiseid, et Vader kolme sõdalase poolt vangi võeti.


See ei olnud aga viimane kord kui Vader nägi metsamehi. Mõne aja pärast tulid nad suurema saatkonnaga Tammisraua laagrisse. Kuulu järgi pidanut neil kokku olema kaheksakümmend meest, kes elasid metsas ja et jälgi ei jääks, magasid puu otsas. Tammisraudsed ristisid mehed kiiresti Oravate Vennaskonnaks, ning kinnitasid taaskord et neil vaenu ei ole ühegi poolega. „Ma ei keela oma sõjameestel sinuga ühes tulla, kui nad seda soovivad.  Kuid kui nad seda teevad, ei esinda nad koja huve.“ kinnitas Vader. Tõsteti kapad ja jagati metsameestega rahu nimel kesvamärjukest.

*

Hommikuvalguses tuli kuningas Meelvägi Tammisraudsetega nõu pidama ja leppeid kirja panema. Sai nii kokku lepet, et Tammisraua sai oma koja kahjustamise eest kuningliku vaevatasu, milleks oli kasti täis kulda. Vader aga hakkas uue kuninga esimeseks nõunikuks. Sellega olid käed löödud ning lepingud kasetohtu kraabitud.

„Üks asi veel,“ ütles Vader,“kui sul on linnuses samad mehed, kes reedese päeva õhtul seda vallutasid, on neil nii tornis kui äärte peal olla väga halb.“ Tema üllatuseks ei küsinud uus kuningas selle kohta aga midagi rohkemat vaid vastas lihtsal: „Eks ma siis korralda nii, et nad linnuse sees ei oleks“

*

Lõuna paiku kogunesid kõik kojad hiie teele, et saata oma andamid kuningas Raudküljele. Tammisraudsed, kes kuningas Raudkülge hää sõnaga meenutasid, pakkusid talle Vader Lohelausuja hiidhaamrit Valu – ei leidunud terves kuningriigis sellest uhkemat relva ja mäletati, et Raudkülgki armastas haamreid lahingus kasutada. Kuna Valu oli aga loitsitud raud, sai selle süüdata vaid Vader ise.

Tulemaagid avasid teispoolsuse väravad, Meelevägi rääkis vanast kuningast ning Vader andis Valule tuld. Tõrvik kustus ja Valust hakkas tõusma sinist suitsuvinet.

________________________________________________________
***Täname kõiki mängul osalejaid ja ka piltide jäädvustajaid. Kõiki ei hakka ükshaaval nimetama. Antud tekst ei ole mitte tõde vaid ajalooline tõde, kirjas on see mis on kirjas aga kui palju sellest ka tegelikult päriselt nii oli teavad vaid asjaosalised.