Juhuslikkusest ja tõest

Kui keegi oleks kümme aastat tagasi minu käest küsinud, et kas ma usun jumalat, oleks vastus olnud kindlasti: "Ei! Aga see, mida ma usun, on juhused." Asju juhtus ning vahel olid need asjad väga üllatavalt kokkulangevad. Tol ajal ladusin ma vahel ka Tarot kaarte ning olin veendunud, et juhus mängib oma rolli ka nendes. Mis oli aga minu jaoks juhus? See oli üks suur hoomamatu jõud meie ümber, mille tõttu asjad lihtsalt juhtusid. Peaaegu nagu jumal, ainult et oluliselt kobam ja ettearvamatum. Seda jõudu ja juhuste laineharjal liuglemist proovisin ma paremini mõista mõni aeg hiljem, käies isegi pool aastat intuitiivteaduste koolis.

Täna sattusin ma pikemalt rääkima ühe sõbraga, kes raskes eluperioodis olles otsib ning usub seoseid ja juhuseid, ning ma tundsin kunagist ennast selles ära. Pean tõdema, et nüüdseks olen ma oluliselt pragmaatilisem ning olen ka oluliselt rohkem kursis inimese psühholoogilise häälestatusega. Kes otsib see ka leiab, nii lihtsalt on. Meie aju otsib, loob ja leiab mustreid, ka seal, kus neid tegelikult ehk isegi pole. Meie aju otsib tervikut, lugu, ühendab punkte, talle meeldivad mustrid ja loogika. Mis on selles siis halba, kui leitud seosed aitavad inimesel oma eluga raskemas kohas edasi minna? Mitte kui midagi.

Antud kohtumine pani mind mõtlema minu enda kunagise juhuse usu peale. Muidugi merde häppens ja vahel on need juhtumised väga huvitavate kokkulangevuste ja seostega. Elu lihtsalt on selline. Aga kas ma usun endiselt miskit väljaspool olevat suurt jõudu nimega Juhus (ehk Kobajumal)? Pigem mitte.

Mu kogemused ja elutee on viinud mind järjest rohkem eneseusku, selleni et kõik vastused on su enda sees olemas. Tõsi, vahel on vaja lihtsalt väga jaburaid ja kummalisi olukordi, et need vastused ka välja tuleks. Kuidas aga teada seda mida sa tahad? Kuula oma keha. Inimene on tervik ning kui meie mõtteprotsess on vahel isegi liiga taibukas, siis ülejäänud keha on suhteliselt otsekohene - ta teab millal tal on hea ja millal ei ole. Sealt tulevadki asjad nagu kõhutunne või südame hääl. Me teame tegelikult neid asju, aga lihtsalt ei taha neid teadvustada. Vahel on isegi raske omaks võtta mingeid tundeid mida me ei suuda põhjendada - meie mõtlemine proovib olla loogiline, tunded aga ei pruugi olla. Meie aju on masin, mille töö on mõtlemine ja tihti täidavad need terve meie teadvuse, laskmata läbi muid tundeid. Selleks, et sa saaks teadvustada seda, mida sa juba oma ülejäänud olemuses tead, võib abi tõesti olla ka Tarot kaartidest.

Mida siis kaardipanemine endast kujutab? Esiteks on väike üleminekurituaal (igal ladujal oma), et eristada seda sündmust igapäevaelust ning ennast häälestada, seejärel laotakse lauale erinevad arhetüüpsed pildid ja lood, mille vahel kas laduja või klient loob vabal assotsiatsioonil põhineva narratiivi ja seose. Igal juhul kuuleb klient seda, mida tal on vaja kuulda või mida ta tahab kuulda. Kui ta tahab leida sellest mõttetust, siis ta leiab selle. Kui ta tahab sellest leida mõtet ja seoseid, siis ka see on olemas. Juhusel on kaartide tulekul muidugi oma roll, aga oluliselt suurem roll on vastuvõtjal - tema on see kes otsib sealt mõtet.

Elul ei ole mõtet. See on absurd. Ainus mõte on see, mille me sellele omistame. Me oleme vaid karvadeta ahvid, kes elavad kivist kunstlikes koobastes, käivad päeviti teistes koobastes istumas ja tegemas asju, et saaks hõrepuitu, mida vahetada kolmandates koobastes toidu vastu. Elu on absurd ning ainus, mida me teha saame, on leida isiklik tõde, isiklikud väärtused ning teha enda jaoks täheduslikke tegusid. Kui me oleme juba aastaid teinud enda jaoks mõtestatud tegevusi, ei tundu ka see maailm nii mõttetu - me oleme loonud endale subjektiivselt tähendusliku tausta. Rasketel hetkedel on meie subjektiivne tõde ja reaalsus kannatada saanud ja meil on tarvis seda muuta, et oma eluga edasi minna. Nii lihtne (?) see ongi.

Meie subjektiivne tõde ei ole aga ainult mõtlemises, see on ka meie kehas. Mõtlemisega on lihtsalt võimalik selle sisse väga palju segadust külvata. Me mõtleme, selle asemel, et tegutseda. Me proovime oma peas kõik ära jõudes tihtilugu tõdemuseni, et neid asju ei ole mõtet päriselt teha: see ei ole tulus; see pole võimalik; ma ju ei saa jne. Meie mõtlemine, olgugi et praktiline, on ka täis erinevaid vigu. Ei ole välistatudd, et ka siin tekstis on omad mõttevead sees. Nii nagu mustrite ja seoste otsimine on ajusse sisse kirjutatud, on seal ka vead (neid on palju, suvalisest järeldamisest ja üleüldistamisest kuni fundamentaalse atributsiooniveani). Võibolla vaid väga väike laps, olles vahetus kontaktis reaalsusega, ei oma mõttevigu. 

Seega oleks ehk vahel mõistlikum kuulata oma mõtete asemel hoopis sisemist häält. Kuidas aga, istudes mõne valiku ees, aru saada, mida sa tegelikult tahad? Siin on üks nipp: viska münti ning kui see on õhus, tunned sa juba, mis tulemust sa tegelikult ootad.

A good reminder - Improv lessons for life

This huffingtonpost article is just so true that I have to copy paste it here (for sharing and also to find it better)

Why Improv Comedy Will Give You the Best Mindset for Life

By ED, Friends of Hue Foundation, NYU Wagner MPA Candidate

Improvisation comedy will teach you to improv life. Life is rough sometimes (all the time) with these walls and barriers and judgments we've set for ourselves. The improvisation mindset will strip away it all and teach you to embrace the life's truths, absurdities, and realities. The lessons are simple -- so utterly simple, that they're deceptive and the most difficult to achieve. It teaches us to unlearn all we've learned and adopt a new mind/shift.
Improv Comedy as part of Life:
  • Listen: I mean, really listen. Active listening. To the person who is talking. Don't be in your head about what you should say next, because then you're going to miss something really important.
  • Agree, and add something: contribute. Lay on another brick to the foundation you're all building together. Everyone is part of the moment, and everyone contributes in a positive manner.
  • Know that it's there... and then it's gone: this moment has never happened before, and it'll never happen again -- and so the moment is truly unique and special.
  • And thus, be present: knowing that the moment is singular, it forces you to quiet everything else in your mind and be present. Vigilant. Focused. There's no time to analyze or over-analyze. There's just time to be.
  • No judgment: anything goes, anything can happen. The crazier it is, the more you push forward. Life is crazy, and when you place judgment on yourself or others, you build walls. Break them down and be in awe of what can happen.
  • Support each other: there's no individual; it is about the group. When the group succeeds, you succeed. Take away the ego, and together build something awesome.
  • Follow the fear: it seems like the simplest thing in the world, but the scariest and most difficult at all once. You just have to gulp and jump right in.
  • Be yourself: somehow, in this space, it's the safest place to be. No judgment and all support. All you have to do is bring yourself -- not scripted characters nor rehearsed lines. No falsities here.
  • Simplify & seek truth: at the end, it's all about the relationship you've built with your (scene) partner. Human connection is the foundation of it all.
Improvisation cultivates the growth mindset. Improvisation lets you turn each move in a robust move. Improvisation takes you to new adventures.
Adopt the mindset and experience its rewards.
 

Dark Animation

Gave voice and animation to the poem I wrote last xmas.
Not the best, but could be worse.

Vabakutseline Viilija minu sees

Nagu mitmed ehk teavad lõppes oktoobris mul üks paganama pikk pikk töösuhe, ning ma tundsin, et kohe nagu ei tahagi veel kuhugi uude kohta minna. Võtaks esialgu rahulikumalt ja teeks äkki lihtsalt mingit kunsti, oleks niisama, otsiks ise-ennast (see on see, mida minu generatsioon väidetavalt kogu aeg teebki)

Kirjutamine aga ei olnud päris see, kuigi kirjutatud on omajagu - ütleks, et on üks valmis lühijutt (u 20k sõna alles peale pikka ja korralikku lihvimist) ja kaks poolikut. Remont polnud ka päris see, kuigi ka seda on omajagu teha ja ka tehtud - uus pesa, nagu meil on. Tegin siin ka paar lambikuplit kodus ägedamaks aga palju sa neid kupleid ikka teed, eksole.

Elutoa laelamp
Magamistoa laelamp

Ühel päeval vedas Merle mind realiseerumiskeskusesse, näitas seal tremelit, mis maksis suht sümboolse summa ja küsis, et mis arvad. Arvestades seda, kui palju meile mõlemale meeldib nokitseda, oli see päris hea mõte.

Mõned päevad hiljem ostsin ma odava vanakraami poest esimese posu kahvleid, millest asju nokitseda (sest ma olengi selline imelik inimene).

Siis sattusin ma remondi asjus korralikku ehitruspoodi ja kui juba seal, ostsin ka posu viile.

No ja nii ta läks.

Kui tööriistad valmis, sai mõtted lendu lasta. Nii, et mis ma nende 8 lisatunniga päevas teen? Peamiselt viilin. Nende mõtete ja nokitsemiste tulemused läksid paljudesse jõulupakkidesse. Enamik on ka üles pildistatud ja jäädvustatud lehel Fork-it-all Paar asja on ka juurde tulnud ja on pildistamata, ning ka silte tuleks juurde teha.

Enamik tööst on tehtud käsiviilidega, tremeliga ma väga detailidesse ei osanud/oska minna.Kust siis selline mõte? Paar kahvlinikerdust olen ma varemgi teinud. See sügiski sai tehtud üks pisike Cthulu kaelaripats ühele sõbrale. Paistis, et täitsa meeldis. Küll aga küsis ta siis, et kus autor kirjas on. Noh, kuna ma väga miskit sümbolit viilida ei vinnanud siis tegin lihtsalt hunniku silte ühel päeval.

Miks nii tumedad? Sest ma olen kunstiline soperdis (loe: sest see on lihtsalt mu stiil). Mulle meeldib loominguga tegeleda, aga ma ei ole selles väga puhas. Seega enamik asju tulevad nii nagu nad tulevad, sest ma olen vahepeal midagi pekki keeranud ja siis jälle ära parandanud, tehes näo et see kõik oli taotuslik. Aga nii me ka areneme ja õpime, eksole


Hunnik silte, millest inimesed on väga palju erinevaid sõnu välja lugenud
Ausalt, ka mitmed kahvlinikerdused muutusid käigu pealt. Kui sa ei oska otse puurida ja saagida, siis sa pead olema muul moel leidlik, lahendama viltuseid auke teistmoodi. Või kui painutamise ajal murdus kahvli üks haare siis sellest kahvlist enam kala teha ei saanud, aga miks mitte midagi muud? Sest ega ei taha ju materjali ega tehtud tööd ka raisku lasta ja uuesti algusest alustada- Töötad sellega, mis sul on ja kuidas on.

Kunsti tekkis muidugi ka mujal.

Puutükk, mille peal puurisin linnule silmaauku sai ka linnu peale.
 Tõsi, tuli vidinaid kiiremini ning ka aeglasemalt. Oli neid, millega ma jäin kohe rahule ning neid, mida ma tegin ümber ikka uuesti ja uuesti. Ühe isegi pakkisin juba kingipakki ära, siis mõtlesin ümber, pakkisin jälle välja ja tegin ümber ning pakkisin uuesti. Ning tõsilugu, kui see lõpuks kingina ära sai antud, siis tekkis omamoodi mäng "Misasi see küll on?" pakkudes seltskonnale jutuainet pikaks ajaks. Pakkumised tulid kassist kuni emaka ristlõikeni ning kahjuks selle asja lõpplahendusest ma pilti ei jõudnudki teha. 

Krabi idee, millest sai lõpuks siiski ämblik (fork-it-all lehel valmis pilt)
Minu isiklik suur üllatus oli relvad. Peale esimese suure mõõga tegemist hakkas neid nagu tulema, sest ülejääke kahvlivarte näol oli omajagu muudest vidinatest (ma materjali ei raiska) ning kes siis poleks uhkete relvadega kokku puutunud fantasy raamatutes. Ehk olid abiks ka kõik need aastad Dungeons and Dragonsi mängimist ja raamatute illustratsioonide imetlemist. Esimene kirves (thick axe) oli suur üllatus mulle endalegi: kas ma tõesti tegin midagi niivõrd ägedat? Dääm selle paneks ju isegi kaela.
Siis tuli väike nuga - veelgi detailsem ja veelgi pisem. Siis uhke väike mõõk - ebapraktiline aga päris ilus... ja ma usun et neid tuleb veel.

Läbiv teema oli muidugi mutukad. Võtad aga ühe kahvli ja painutad mutukaks kokku, pärast viilid teravad ääred ära ja poleerid üle - lihtne, kuigi vajab omajagu jõudu ja ka head kahvlit, mis poleks ei liiga jämme (raske painutada) ega liiga habras (murdub). Samas on need päris ägedad sellid. Mingi vahe oli siin kaminasims paksult mutukaid täis.

Enne pakkimist tuli mul aga mõte, et teeks kirbutsirkuse stiilis fotoshooti.

Kui kirpe on, siis tuleb teha kirbutsirkust
Mõned kahvlividinad on mul veel alles ning on tulnud ka mõni otsene ja mitte nii otsene "tellimus" elik on avaldatud soovi ja ega ma kade inimene pole.

Mis sellest projektist aga edasi saab? Ei teagi. Hetkel on ka 3-4 poolikut vidinat ning ega ma materjali raiskama ei hakka - kahvlijuppe veel on - aga ma ei usu, et ma enam sellise tempo ja intensiivsusega neid teen, kui enne pühi, mil tuli keskmiselt üks vidin päeva peale. Igatahes ma suutsin ennast üllatada. Üllatada sellega, et ma tõesti suudan miskit nii ägedat vahel valmis teha ja sellega, et mul oli kannatust, sest ega käsitööriistadega metalli töötlemine just kiirelt ei käi.
 (Kurtsin novembris ühele sõbrale, et mul lihtsalt ei ole kannatust et lastega tegeleda. Selle peale vaatas ta mulle üllatunud näoga otsa "Mismõttes sul ei ole kannatust? Ise viilid kahvlitest asju välja.")

See-eest tegin eile öösel valmis väikese kurja pagasi:


Nagu Gaiman ütles, misiganes juhtub su elus: Make good art!

Ole improtaja

Ole improtaja 

mine elu lavale teadmata, mis juhtub. 
Sul on oma mõtted, teistel on enda omad. Sa ei tea ega saagi täpselt teada mis on nendel plaanis või mida nad teevad. Nad võivad aga ei pruugi vastata sinu ootustele.

Muuta saad sa vaid enda reageeringut. Kas sa jooksed laval kokku (solvumine, jonnimine, kibestumine, masendus jne on tihtilugu põhjustatud sellest, et oo õel maailm ja oo õelad inimesed ei ole üldse nii nagu mina tahan) või sa võtad partneri pakkumise omaks ja te loote koos midagi - sul on alati valik.

Tähtis ei ole mitte perfektne lõpptulemus vaid protsess. Seda kuhu elulugu jõuab me ju teame. Algus ja lõpp on paigas. Sul on võimalus ise suunata ja muuta oma narratiivi, hoolimata kõigest, mis teiste poolt sellele lisatakse.

Ilus narratiiv ise on auhind ning ilmselgelt tahad sa luua seda koos inimestega, kes aitavad sul seda luua, mitte ei mängi soolorolli ja ei pressi sulle peale oma lugu.
Usaldus lavapartnerite vahel on esmatähtis- teadmine, et kui sa kukud, aitavad nad sind ning kui nemad kukuvad, oled sina toeks. 

Kui hoolitsed laval enda eest (defineerid, oled selge jne), hoolitsed ka partneri(te) eest.

---

Tuli siis selline mõttelend.
Pole paha. Natuke isegi meenutab Gestalt Prayer'it, mis mul kunagi ka väljaprindituna seina peal oli.