Ole improtaja
mine elu lavale teadmata, mis juhtub.
Sul on oma mõtted, teistel on enda omad. Sa ei tea ega saagi täpselt teada mis on nendel plaanis või mida nad teevad. Nad võivad aga ei pruugi vastata sinu ootustele.
Muuta saad sa vaid enda reageeringut. Kas sa jooksed laval kokku (solvumine, jonnimine, kibestumine, masendus jne on tihtilugu põhjustatud sellest, et oo õel maailm ja oo õelad inimesed ei ole üldse nii nagu mina tahan) või sa võtad partneri pakkumise omaks ja te loote koos midagi - sul on alati valik.
Tähtis ei ole mitte perfektne lõpptulemus vaid protsess. Seda kuhu elulugu jõuab me ju teame. Algus ja lõpp on paigas. Sul on võimalus ise suunata ja muuta oma narratiivi, hoolimata kõigest, mis teiste poolt sellele lisatakse.
Ilus narratiiv ise on auhind ning ilmselgelt tahad sa luua seda koos inimestega, kes aitavad sul seda luua, mitte ei mängi soolorolli ja ei pressi sulle peale oma lugu.
Usaldus lavapartnerite vahel on esmatähtis- teadmine, et kui sa kukud, aitavad nad sind ning kui nemad kukuvad, oled sina toeks.
Kui hoolitsed laval enda eest (defineerid, oled selge jne), hoolitsed ka partneri(te) eest.
---
Tuli siis selline mõttelend.
Pole paha. Natuke isegi meenutab Gestalt Prayer'it, mis mul kunagi ka väljaprindituna seina peal oli.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba