Ma leidsin ennast täna üles. Osa, mida ma ei osanud enam leida. Võinoh, leidsin juba paar päeva varem, aga täna tuli see kuidagi eriti selgelt välja.
Hommik oli kiire. Oli tarvis jõuda lastega perearsti juurde ning ühel hetkel avastasin ma end lastele laulmas, et nad kiiremini sööks. Natuke kurjustades ja tögades kah. Tacol läks tuju ära, nii et teel olles proovisin seda üles saada. Plakatil oli suur lehm kes näitas keelt. Näitasime kahekesi vastu - jorruja ei tahtud näidata, aga eks ta korra muigas selle pela nokatsi varjust. Siis jooksime bussile. Siis maha. Siis järgmisele.
Ja kogu see aeg, kiirustamine ja muu... ei olnud väsitav. Jah, ilma oleks olnud meeldivam, aga isegi jorruv Taco ei võtnud energiat maha. Ja siis oli sups arstil käidud ja tagasitee. Ja ma tõesti natutisin seda. Kiiret polnud kuhugi. Rääkisime krattidega jaburat juttu ja naersime valjult, lõime kohapeal laulujuppe ja jörisesime ühiselt kaasa, kõndisime nagu robotid ja kui jõudsime tagasi lehmaplakati juurde näitasime juba kolmekesi keelt vastu.
Ja selles oli mingi eriline totakas ilu. Elulust. Mängulisus.
Ma olen proovinud seda mõtteviisi või olekut sõnastada - juhuks kui ma ära vajun. Viimane on tõenäoline. Ma ikka üsna tihti jään sinna "olen tõsine täiskasvanu" raami kinni ja see ... no see ei ole elujaatav ega mõistlik. Ja sealt läheb spiraal alla. Üsna kergelt ja kiiresti.
Mõni aeg tagasi avastasin ma et kui ma ootasin midagi, siis see näitas head vaimset tervist. Väljaarvatud juhul, kui ma ootasin mingi olukorra, päeva või töö lõppu - see näitas just vajumist. See oli hea indikaator.
Aga kuidas sõnastada seda elulusti mis praegu on? Juustuselt. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudaks seda kirja panna nii, et ühel hetkel ei tundu kirjutis nagu väga juustune värk - aga proovime.
Parim seletus, mis pähe tuleb on läbi tantsu metafoori. Tõsi, ma pole suurem asi tantsija, aga kui kõlaritest tuleb ikka hea kraam, siis ma rokin omas tempos ja olekuga kaasa - sest noh see lihtsalt tuleb. Sel hetkel on see õige. See võib olla totter, näha imelik välja, aga see pole ju tähtis - mulle lihtsalt meeldib nii liigutada ja muud polegi. Ma olen kohal. Ja ma ei tee seda eesmärgiga teistele meeldida või et nüüd kiiresti loo lõppu jõuda. Tegelt pole üldse eesmärki. No ja küll see lugu ükshetk läbi saab.
Elu ja meie tegemised võiks käia sama mõttega. Vahetu kohalolu, elulust ja totrus ja vahet pole mida teised arvavad. Ilma muu eesmärgita. Sest ühel hetkel saab see läbi. Naudi kuniks saad. Noh, nagu seks, et eesmärk pole võimalikult kiiresti finišisse jõuda vaid teekond ise.
Ma proovin seda suhtumist meeles hoida. See teeb kõik kuidagi oluliselt kergemaks.
Kohustused ei kao ära, aga neid on kergem kanda.
Päikest
