"Tegelikult tunnen, et ei peaks üldse midagi ütlema.
Aga nii järsku ma ka ei saa.
Kogu aeg olen ju sõnu sättinud."
- Sven Kuntu* (4.04.1968 – 27.10.2007), EKMA album Dagerotüübid
Täna oli mul taaskord au kirjutada pühendus paari raamatusse ning pikalt mõtlemata läks pühendusele lisaks ka "Head suidsiidiennetuspäeva!"
Pole vast päris see, mis sa ootaks lustliku fantaasiaraamatu tiitellehelt. Ometi ei kirjutaks ma pühendusse (kui just ei paluta) "Häid Jõule!", "Head Jaani!" või "Head uut aastat!"
Samas "Head suidsiidiennetuspäeva!" tuli kui iseenesest. Ja kui ma proovin selgitada miks, avastan, et sõnad lippavad eest ära kui libedad angerjad. Mõte ei tule nii välja nagu ma tahaks, aga proovima peab. Seega ma proovin.
Öeldakse, et välk kaks korda samasse kohta ei löö, ometi olen ma suitsiidi tõttu pidanud ära saatma rohkem kui ühe lähedase inimese oma elus. Samuti olen ma ise (korduvalt) pidanud vaatama enda surelikkusega tõtt. Ma olen praegu üsnagi heas kohas, kuid ma pole alati ise-enda või oma mõtetega sina peal olnud. Õigupärast olen ma täitsa ninapidi põhjamudas kaevanud. Mul on olnud õnne - õigel hetkel on sattunud teele õiged inimesed ja kogemused. Ja teraapia, mida on proovitud erinevat.
Kõigil pole seda õnne olnud. Kui ma mõtlen mitte vaid oma lähedaste vaid terve tutvusringkonna peale, selle suurema, siis mul jääb mõlema käe sõrmedest puudu, et üles lugeda kõik vabatahtlikud elust lahkumised ja katsed. Tundub paljuvõitu? Tegelikult ei ole. Iga aasta lahkub Eestis suurusjärgus 200 inimest elust vabatahtlikult. Mõni aasta on see number natuke suurem, teinekord väiksem, aga tegemist on siiski üllatavalt stabiilse numbriga. Minu elu jooksul on meie riigis vabasurma läinud ligi 8000 inimest. Rohkem inimesi, kui elab Paides. Seda on kokku palju. Väga palju. Statistiliselt on minu kokkupuude imeväike number, vaid 0,1%
Ükski inimene pole saar. Igal inimesel on pere, lähedased sõbrad ja tuttavad - või ka võhivõõrad, kelle jaoks on nad mingil põhjusel olulised. Iga lahkunu jätab endast tühimiku ja lainetuse teiste ellu, millega toimetulek võib võtta aastaid.
Iga teine inimene puutub oma elu jooksul kokku vaimse tervise raskustega. Aga me ei räägi neist, meil on häbi, piinlik. Fui, küll on hea et läbi sai, matame nüüd kiirelt ära. Aga kõrval inimesel ei lähe äkki nii libedasti. Talle kuluks ära, kui ta teab, et ta pole ainus, kellel on sellised raskused. Ma proovin rääkida. Ma ei oska nii hästi kui tahaks aga ma proovin. Vahel tuleb see välja totakalt. Teinekord naljakalt. Vahel hirmutavalt. Mõnikord joppab ja saab tõsiduse ja nalja kokku panna ning see kõnetab inimesi.
Ja see on põhjus, miks ma soovin "Head suitsiidiennetuspäeva!". Me võiks seda üksteisele soovida samamoodi kui "Häid pühi!" Et me oleks teadlikud, et meil kõigil on vaimne tervis ning raskused võivad tabada ootamatult. Et me oleks teadlikud elu haprusest. Et me teaks, et vahel on vaja rääkida ning teinekord kuulata. Et see pole tabu.
Ma loodan, et me kunagi soovime seda üksteisele teadlikult ning statistika peegeldab seda tedlikkuse tõusu. Ma tean, see on paras ulme, aga ma olen ka ulmekirjanik.
Ma pole mingist otsast spetsialist, aga eelnev ei tundu piisavalt praktiline. Seega minu tagasihoidlik soovitus. Kui sinu lähedane tuleb sinu juurde vaimse tervise probleemiga: Kuula! Proovi end panna samadesse saabastesse. Ole kohal. Ära pisenda probleemi aga ära ka tühista seda. Rääkimata lahendamisest - see pole enamasti veel see koht. Lihtalt kuula inimene ära! Tihti on hirm jagamise ees kõige suurem probleem. Kuulamine ja kuuldu aksepteerimine võibki olla lahendus. Mõtle - ta usaldas sulle seda jagada. Täiesti okei on öelda "Ma ei tea, mida selle peale öelda. Ma ei teadnud, et sul on nii raske. Aitäh, et sa jagasid." Ehk pole rohkemat vajagi. Ja okei on öelda ka näiteks. "Sul tundub olevat raske koht ja ma ei mõista seda, kuigi ma tahaks. Aga kui sa tahad, ma aitan sul otsida, kellegi, kes mõistaks."
Või siis näiteks "Johaidii! Päris sitt ikka. Saan ma kuidagi aidata?"
Äkki on sellest abi. Ma ei tea. Aga proovima peab.
Head suitsiidiennetuspäeva!
Teie Tim
-------
Abi saamiseks saab vaimse tervise murega pöörduda ka perearsti poole.
Nõu saab küsida üleriigilisel tasuta perearsti nõuandetelefonil 1220.
Veebinõustamist pakuvad keskkonnad peaasi.ee ja lahendus.net
Kui tegemist on pakilise murega, siis helista:
Lasteabi: 116111 (24h)
Ohvriabi: 116006 (24h)
Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)
Emotsionaalse toe telefon (eesti, vene, inglise keel): 116 123 (nõustajad pakuvad emotsionaalset tuge iga päev ajavahemikul 10-24)
Kui sinu või kellegi teise elu on ohus, siis helista hädaabi numbril.
------
* Ma ei tea, kes oli Sven Kuntu. Me ei vestelnud kordagi. Ometi nägin ma teda korduvalt laval pundiga Eriti Kurva Muusika Ansambel. Ma mäletan endiselt, kuidas ma esimest korda nende kontserdile sattusin - rohkem kui 20 aastat tagasi - ning kuidas mul olid kogu kogemusest ihukarvad püsti ka terve järgmise päeva. Praeguseni on sellel muusikal ja sõnadel see mõju. Ma ei tea kuidas või miks Sven Kuntu suri. Ma ei tea, kas selle taga oli suidsiid või haigus või midagi muud. Kuid ma tean, et ta oli minu jaoks võõras inimene, kelle surm ometi lainetusena ka mind mõjutas.
Ükski inimene pole saar.
