Pusin aastalõpus veel kunstiasju teha. Larpividinaid akrüülvärviga üle tuunida, natukene joonistada ja ka kooli kunstiprojekt sai eile korraliku lihvi.
Eilne Momentliimi ja akrüülivärvi kasutamine jõudis aga olukorda, kus hommikul, pea lõhkus puid, silmad olid suured ja punased (kuigi ma ausalt ei ole albiino), nina tatine nagu tattninal ja atsihh atsihh juheii...
Nüüd on muidugi juba asjalikum olla, aga kogu selle nuusutamislaksu peale ei oskagi muud öelda kui et:
Head vana-aasta lõppu kõigile vähem ja rohkem pilvikutele
Noorus Noorus
Selle jutu taustamuusikaks võiks sobida järgnev lugu
Niisiis, kust seda kõike alustada?
Alustan öeldes välja, et kogu see tekst on üks räme üldistus, mille saab kokku võtta ühe lausega "vahel tunnen, et olen vana". (hahaa rääkisin lõpu ette )
Mina, kes ma ehk enamiku oma suhtlusvajadusest olen juhuslikult täitnud endast vanemate inimestega, olen viimasel ajal sattunud korralikumalt rääkima ka noorematega.
Suhtlus-stiil, prioriteedid, arvamused jne tunduvad kahtlased tuttavad, samas ka kummalised ja möödunud.
Osad mõtted lausa äkilist sisemist vastureaktsiooni tekitavad. Järgnevalt proovin põhjendada miks. On paratamatu, et uued asjad tekivad alati vastandumisega eelmisele, olemasolevale.
Sotsiaalselt oli enne kõigil palju raha aga kaupa polnud, nüüd on kaupa nii et tapab aga raha njeetu. Kommunism on väga väga paha ja kapitalism (eelmise täielik vastand) väga väga hea.Kindlasti leiate veel äärmuslike vastandumisi ENSV ja praeguse vabariigi vahel.
Gestalt teraapia(ja paljud teised uuemad teraapiad) tulid keskkonda, kus võimutses Freudi õpetus., mis ongi põhjus miks vanades Gestalti käsitlevates raamatutes on tihti teemaks, kuidas Gestalt on hoopis teistsugune ja parem kui psühhoanalüüs. Vahel on seda isegi häirivalt palju.
Inimese arengu puhul saab seda seletada väga lihtsustatult umbes järgnevalt. Esimene vastandumine toimub väidetavalt lapses kui ta avastab et ta on eraldiseisev (siis ehk veel pigem lamav) inimene, mitte üks ja sama ema, isa, õdede-vendadega. Tiinekas vastandab ennast lapsele - ta ei ole enam laps ja üritab seda tulihingeliselt tõestada. Hiljem vastandab ta muidugi ennast tiinekale, tundes ehk isegi piinlikust oma tolle aja käitumise üle. Siis vastandab ta ennast eelmisele faasile ehk piinlikusele - leides et ka see oli ka okei ja tegelikult neid tiinekatempe on ju kõik teinud. (Mis siit edasi tuleb ma tõesti ei tea, pole kogemust :P)
Niisiis rääkides inimesega kelle mõttemaailmas on detaile, millele sa oled hetkel ennast vastandanud, tunned sa kohati nii äratundmist kui ka kerget piinlikust.
Ja lisaks võid sa tunda, et pagan sa oled vestluspartneriga võrreldes ikka ....Vana.
Cheers!
Ahjaa, taustalugu oli illustreeriva tähendusega ning ei vihja sellele, et ma enam teismeline pole.
Niisiis, kust seda kõike alustada?
Alustan öeldes välja, et kogu see tekst on üks räme üldistus, mille saab kokku võtta ühe lausega "vahel tunnen, et olen vana". (hahaa rääkisin lõpu ette )
Mina, kes ma ehk enamiku oma suhtlusvajadusest olen juhuslikult täitnud endast vanemate inimestega, olen viimasel ajal sattunud korralikumalt rääkima ka noorematega.
Suhtlus-stiil, prioriteedid, arvamused jne tunduvad kahtlased tuttavad, samas ka kummalised ja möödunud.
Osad mõtted lausa äkilist sisemist vastureaktsiooni tekitavad. Järgnevalt proovin põhjendada miks. On paratamatu, et uued asjad tekivad alati vastandumisega eelmisele, olemasolevale.
Sotsiaalselt oli enne kõigil palju raha aga kaupa polnud, nüüd on kaupa nii et tapab aga raha njeetu. Kommunism on väga väga paha ja kapitalism (eelmise täielik vastand) väga väga hea.Kindlasti leiate veel äärmuslike vastandumisi ENSV ja praeguse vabariigi vahel.
Gestalt teraapia(ja paljud teised uuemad teraapiad) tulid keskkonda, kus võimutses Freudi õpetus., mis ongi põhjus miks vanades Gestalti käsitlevates raamatutes on tihti teemaks, kuidas Gestalt on hoopis teistsugune ja parem kui psühhoanalüüs. Vahel on seda isegi häirivalt palju.
Inimese arengu puhul saab seda seletada väga lihtsustatult umbes järgnevalt. Esimene vastandumine toimub väidetavalt lapses kui ta avastab et ta on eraldiseisev (siis ehk veel pigem lamav) inimene, mitte üks ja sama ema, isa, õdede-vendadega. Tiinekas vastandab ennast lapsele - ta ei ole enam laps ja üritab seda tulihingeliselt tõestada. Hiljem vastandab ta muidugi ennast tiinekale, tundes ehk isegi piinlikust oma tolle aja käitumise üle. Siis vastandab ta ennast eelmisele faasile ehk piinlikusele - leides et ka see oli ka okei ja tegelikult neid tiinekatempe on ju kõik teinud. (Mis siit edasi tuleb ma tõesti ei tea, pole kogemust :P)
Niisiis rääkides inimesega kelle mõttemaailmas on detaile, millele sa oled hetkel ennast vastandanud, tunned sa kohati nii äratundmist kui ka kerget piinlikust.
Ja lisaks võid sa tunda, et pagan sa oled vestluspartneriga võrreldes ikka ....Vana.
Cheers!
Ahjaa, taustalugu oli illustreeriva tähendusega ning ei vihja sellele, et ma enam teismeline pole.
Kuidas Geek'ile jõule seletada
Mida teha, kui sa pead seletama jõule ja jõuluvana nimesele, kes ilmselgelt ei ela päris reaalsuses vaid omas koomiksite, anime ja filmide maailmas?
Lihtne, alusta siit:
Lihtne, alusta siit:
Ja edasi tekita sujuvaid seoseid järgnevate märksõnade abil:
supervõimed
kiirus
lendav imemasin
jälgimine
suur missioon
1 juht ja palju abilisi
juhil mõtete lugemine
(aka teab kas olid hea laps)
võimekad ja osavad abilised
keeruline olemasolu tõestada
on neid kes usuvad et on olemas
jne
supervõimed
kiirus
lendav imemasin
jälgimine
suur missioon
1 juht ja palju abilisi
juhil mõtete lugemine
(aka teab kas olid hea laps)
võimekad ja osavad abilised
keeruline olemasolu tõestada
on neid kes usuvad et on olemas
jne
Ja lõpuks peaksid sa maanduma kusagil siin:
Soojad Pühadesoovid...
... ka kõigile blogi lugejatele edastab seekord natukene modifitseeritud suvine pilt aastast 2005 või nii (by Marju)
Cheers!
Cheers!
Pühade pikkade juhtmete needus
Vahel võtab mu mõtteprotsess aega ja seda päris palju. Enamasti see aga ei sega ning ma suudan teha pisavalt tarka nägu edasi isegi siis kui mõtted tegelikult kohale pole jõundud (ja ma olen paras teeskleja ... :P see on loomuses)
Mis mind aga häirib on see, et tulevad pühad või synnipäev ja tuleb järgnev dialoog:
"Hei, mida sa sünnipäevaks/jõuludeks tahad?"
"Ma ei tea"
"Aga mida sul vaja on?"
"Ei midagi. Üllata mind"
Ja tõsi ta on, ma pole enne seda dialoogi tekitanud ühtegi ootust ega lootust kingi suhtes. Kõik on okei... aga küsimus "Mida mul vaja on?" ragistab ajus edasi mööda juhtmeid, mis käivad ilmselegelt läbi Kanada, sest kiirusest nad küll kuulnud ei ole. Ja siis vaid üksikud päevad enne üritust jõuab kohale vastus, et kuule jah seda oleks tegelikult vaja, sedateist olen mõelnud endale hankida, see asi tundus põnev jne. Muidugi on siis juba hilja seda kuhugi edastada ja ainus mis see info teeb on: ootused ja lootused.
Ma tean äkki mida kingist oodata ja teades samas ka ette, et väga väga suure tõenäosusega seda seal ei ole. Ja kingis juba ette pettunud.
Suht v*ttus mõttemuster ikka, pardon my french
Mis mind aga häirib on see, et tulevad pühad või synnipäev ja tuleb järgnev dialoog:
"Hei, mida sa sünnipäevaks/jõuludeks tahad?"
"Ma ei tea"
"Aga mida sul vaja on?"
"Ei midagi. Üllata mind"
Ja tõsi ta on, ma pole enne seda dialoogi tekitanud ühtegi ootust ega lootust kingi suhtes. Kõik on okei... aga küsimus "Mida mul vaja on?" ragistab ajus edasi mööda juhtmeid, mis käivad ilmselegelt läbi Kanada, sest kiirusest nad küll kuulnud ei ole. Ja siis vaid üksikud päevad enne üritust jõuab kohale vastus, et kuule jah seda oleks tegelikult vaja, sedateist olen mõelnud endale hankida, see asi tundus põnev jne. Muidugi on siis juba hilja seda kuhugi edastada ja ainus mis see info teeb on: ootused ja lootused.
Ma tean äkki mida kingist oodata ja teades samas ka ette, et väga väga suure tõenäosusega seda seal ei ole. Ja kingis juba ette pettunud.
Suht v*ttus mõttemuster ikka, pardon my french
Supervõimed
Osa 1 Telefonid
Nonii, tuligi lõpuks ära. Umbes nädal aega uue puutetundliku ekraaniga nutitelefoni kasutamist ja voila ise-eneslik restart. Enne seda muidugi natukene totrat käitumist ja peale restarti istub startmenüüs üks must tühi kastike. Oehh.
Mis ongi põhjus, miks mu eelmine telefon oli nii brutaalne, et löö kasvõi naelu seina. Aku kastvus u 2 kuud ühe laadmisega, täpitähed unusta ära, tolmu ja niiskuskindel, mobiilne internet ja 3g unusta ka ära, pildistamiseks kasuta parem fotokat - ehk siis telefon mis 100% helistamiseks. Ning ka see masin käis esimese kuu jooksul 3 korda paranduses ning hiljem hakkas tekitama värvilisi piksleid. Seda siis misiganes piltidele, mis telefonis olid - kaasaarvatud taustapildid või ka blank taust. Võiks animistlikult arvata, et ta proovis tegeleda lihtsalt kunstilise eneseväljendusega.
Enne seda masinat oli telefon mida ma kutsusin Magaubinaks. Vanakooli nutitelefon, klapiga ja puha - sai isegi wifiga hakkama ja veebis surfata. Ise-eneslikud restardid ja telefoni kummaline käitumine oli lõpuks aga tavaline (number oli näiteks püsivalt kinni) Olen hiljem seda masinat teistele laenanud ja pagan töötab küll.... aga lihtsalt mitte minu käes.
Enne seda oli Ubin. Telefon millel oli pisikene Nibu (märkate kust nimetus tuli?) millega sai menüüsid juhtida ja ka enamvähem netis sirvida. Mobiilne internet oli täiesti olemas. See masin läks lihtsalt lolliks ... restardid, mõned juhuslikud helinavalikud, no ja kui äratuskell ei tööta siis see ajab juba päris tigedaks. Kinkisin sõbrale edasi, tema käes töötab perfektselt vist praeguseni.
Enne seda oli vist Nokia 3310, aga see oli nii ammu, et ega enam ei mäleta. Pealegi oli see ajal kui mobiiltelefonid olid nii uued asjad, et isegi kui see pool ajast ei töötand oli see ikkagi uhke värk onja.
Osa 2 Arvutid
Tööarvuti - suhteliselt uus ja väga tubli masin. Ilma juhtmeta lähevad vahel värvid imelikuks kätte ja kui midagi kopsu üle maksa ajab siis käib ka sinine ekraan ära. Muidu aga tubli masin - saab vajalike progedega hakkama.
Eelmine tööarvuti võis töötada mitu nädalat tublisti ja siis jälle teha päevas 4 sisnist ekraani või niisama restarti. Nunnu ometi, sest ega nii ju midagi ei salvestu.
Huvitaval kombel pole aga kummagi masinaga olnud kunagi probleeme näiteks tööprogrammiga. Kuigi, fakt on see, et sinine ekraan tuleb alati just kõige ebasobivamal hetkel - näiteks keset miitingut kui sa oma arvutist midagi näidata tahad.
Isiklik uus läppar Nurgik unustab vahel hääle ära. Laulab ja laulab ja siis saabub vaikus. Kõik.
Muidu pole vigu, natukene aeglasevõitu ainult.
Isiklik vana läppar Hannes Paulus ehk Härri Potter. Kõvaketas 28 Giga, mis räägib piisavalt hästi selle masina vanusest. Suur, kohmakas ja lollikindel. Loodud XP jaoks, mis selle peal enam üldse hakkama ei saa. Õhukese linuxiga päris hämmastavalt asjalik ja vastupidav, kuigi vahel lülitab temagi ennast ise välja.
Osa 3 valgustus
See on pigem ehk toredate juhuste kui "supervõimete" peatükk, siiski on väga meeldiv kui nähes juba kaugelt eemalt püsivalt vilkuvat tänavavalgustit, otsustab see korralikult käituda kui sa sellest möödud. Või kui tänavavalgustus jääb kustu just siis kui sul pea valutab ja valgus oma eredusega piinavaks muutub. Või kui lambid sinu läheduses üles ütlevad, ära kustuvad või vilkuma hakkavad. Ei juhtu seda just igapäevaselt, aga alati on seda tore märgata. Ja peamiselt ikka väljaspool kodu.
Osa 4 transport
Bussid, trammid, trollid kipuvad päris tihti lagunema. Kui aga seda juhtub sinuga rohkem kui viis korda nädalas ning mitte ainult linnaliinidega, tundub see juba imelik. Ja eks ka see kui sa istud bussis täpselt ratta kohal ja tunned kerget plahvatust enda all ja näed kummitükke aknast mööda lendamas, on ju päris tore. Õnneks viimasel ajal seda võimet väga välja pole tulnud, mis tähendab, et ma suudan enda liikumist suhteliselt täpselt planeerida.
Osa 5 dejavu
Ma oleks selle pea-aegu ära unustanud, sest viimasel ajal pole eriti juhtunud. Aga on olnud totravõitu olukordi kus sa lihtsalt tead midagi ette ja situatsioonid tunuduvad nii ebareaalsed, sest see kõik on sinu jaoks justkui juba juhtunud.
Parim keiss oli ikkagi see kui olin noortiinekas ja suvelaagris ning sain telefonikõne kodust et mu hamster suri ära, mille peale ei ei tulnud minu suust muud kui "Jah, ma tean."
KokkuvõteJah osad asjad on kindlasti juhused. Samas kui samasuguseid juhuseid juhtub rohkem kui normaalne oleks, siis see hakkab juba kahtlaseks muutuma.
Oskaks kogu seda juhuslikku ja mitte nii juhulikku kupatust ka kuidagi juhtida, suunata ja võimendada - vot see oleks juba asjalik. Praegu on aga pigem selliste juhuslike väljapursetena, mis enamasti juhtuvad valel ajal, liiga vara või ootamatult.
Igal juhul vaadates väiksena X-man multasid ja mõeldes, et jee tahaks ka võimeid, siis Aitähh aga see ei olnud päris see, mida ma silmas pidasin.
Cheers!
Zuperman Zarvik
kaks tilka
Kindlasti olete märganud linnaruumis plakateid kus on peal 2 musta tilka ja ei miskit muud. Jah, ma olen näinud, mida see reklaamib, küll aga leian ma, et see on lihtsalt liiga igav varjant.
Pakun sellele reklaamile järgneva seletuse:
Ja nüüd ei vaata te seda reklaami enam kunagi samamoodi.
Cheers!
Pakun sellele reklaamile järgneva seletuse:
Ja nüüd ei vaata te seda reklaami enam kunagi samamoodi.
Cheers!
Perfektne
Paljudel inimestel on kombeks proovida olla perfektne.
Aga mis on Perfektne?
Ma ei hakka rääkimagi plastikbeibedest, kellel krohvi pudiseb ning vanust võimatu määrata. Äärmuslikku visuaalset perfektsionismi õnneks Eestis väga ei ole (aka rasvaimu, implantaadid, botox jne), mis on väga meeldiv. Kõik inimesed ja nende kehad on erinevad ja mis on inimlik on ka loomulik. Muretseda selle pärast et mingi kehapiirkond on liiga suur/väike (nii meeste kui naiste probleem) on iseenda muserdamine ja energia raiskamine.
On nii nagu on ja naudi seda, mis sul on sinu erilisuses.
Ja kui sinu keha on terve ja sa selle eest hoolitsed siis pole üldse tähtis kas mõni high-tech masin ütleb, et su rasvaprotsent on liiga väike või liiga suur ... sina oled oma keha spetsialist, mitte keegi teine. Sina tead: mis mõjub sulle hästi ja mis mõjub halvasti; mis ergutab meeli ja mis teeb uniseks; mis meeldib ja mis ei meeldi jne
Kui igav ja tuim kui kõik inimesed oleksid plastikust Kenid ja Barbid.
Tihti mõeldakse, et ma ei ole piisavalt seksikas/atraktiivne, kui ma ei suuda vastata ühiskonnas kombeks saanud perfektsetele mudelitele.
Samas on minu arust kergelt ülekaalus (piisav keharasv ongi naise lapsekandevõime tunnuseks, kuigi selle evolutsioonilist arutelu ei hakka tegema) aga see-eest elu nautiv ja ennast (oma keha) tundev neiu oluliselt seksikam, kui oma keha vajadusi ignoreeriv piitspeenike buliimik (kes suure tõenäosusega on ka mõne muu psühholoogilise probleemiga).
Aga mis siis kui inimene ise arvab, et ta on terve aga kõrvalt on näha, et ta oma füüsilise poolega üldse ei tegele ja sööb ainult miskit jampsi? Siis on tegemist vastupidise väära kehaimidžiga.
Selleks, et sa teaksid oma keha ja selle vajadusi/soove, tuleb kehaga ka püsivalt midagi teha... aga mitte liiga rutiinselt, vaid pigem leidlikult. Miks mitte rutiine? Sest elu ei saa olla täielikult rutiinne (ja kui on siis sry küll aga mina seda eluks ei nimetaks) ja seepärast peaks ka keha olema valmis mitterutiinsete tegevustega. Pealegi, meie keha muutub püsivalt: olenevalt mida me sööme, mida me teeme, kui palju päikest on jne Kujundlikult öeldes on porgand mis sa üleeile sõid täna näiteks nahakude sinu kätel.
Hullem füüsilisest Perfektsionismist on aga vaime perfektsionism. Näiteks see, et me peame kõigi eest hoolitsema, olema kogu aeg rõõmsad ja õnnelikud, ei tohi vihastada, ei tohi mõelda halbu mõtteid, peame täitma teiste eeldused meie kohta jne Arvestamata aga enda reaalseid vajadusi ja soove.
Inimeste siseelu ja emotsioonid on keerukad, küll aga algab kõik alati aktsepteerimisega. Kui sa tunned kurbust tuleks esiteks aktsepteerida, et sa oled kurb, mitte manada näole võltsnaeratust ning seda alla suruda. Niipea kui sa oled selle aktsepteerinud, saad sa seda uurida ning ka midagi selle suhtes ette võtta. Tähtis on täielik ausus iseenda vastu, sest millegi enda eest varjamine (arvad et oled kaval jah?) või manamine on noh ausalt öeldes absurd - varem või hiljem on sul samad emotsioonid/mõtted/tunded jälle ees ja ega nad ära ei kao enne kui nendega tegeletakse. Kui on aga liiga palju lõpetamata ringe, siis segavad nad meie elu - meie arusaam reaalsusest on kogu lõpetamata kupatusest moonutatud ning ei klapi päris reaalsusega mitte kuidagi.
Seega lühidalt kokku Perfektne = vale ja halb
Ja muud ma ei tahtnudki öelda :)
Aga mis on Perfektne?
Ma ei hakka rääkimagi plastikbeibedest, kellel krohvi pudiseb ning vanust võimatu määrata. Äärmuslikku visuaalset perfektsionismi õnneks Eestis väga ei ole (aka rasvaimu, implantaadid, botox jne), mis on väga meeldiv. Kõik inimesed ja nende kehad on erinevad ja mis on inimlik on ka loomulik. Muretseda selle pärast et mingi kehapiirkond on liiga suur/väike (nii meeste kui naiste probleem) on iseenda muserdamine ja energia raiskamine.
On nii nagu on ja naudi seda, mis sul on sinu erilisuses.
Ja kui sinu keha on terve ja sa selle eest hoolitsed siis pole üldse tähtis kas mõni high-tech masin ütleb, et su rasvaprotsent on liiga väike või liiga suur ... sina oled oma keha spetsialist, mitte keegi teine. Sina tead: mis mõjub sulle hästi ja mis mõjub halvasti; mis ergutab meeli ja mis teeb uniseks; mis meeldib ja mis ei meeldi jne
Kui igav ja tuim kui kõik inimesed oleksid plastikust Kenid ja Barbid.
Tihti mõeldakse, et ma ei ole piisavalt seksikas/atraktiivne, kui ma ei suuda vastata ühiskonnas kombeks saanud perfektsetele mudelitele.Samas on minu arust kergelt ülekaalus (piisav keharasv ongi naise lapsekandevõime tunnuseks, kuigi selle evolutsioonilist arutelu ei hakka tegema) aga see-eest elu nautiv ja ennast (oma keha) tundev neiu oluliselt seksikam, kui oma keha vajadusi ignoreeriv piitspeenike buliimik (kes suure tõenäosusega on ka mõne muu psühholoogilise probleemiga).
Aga mis siis kui inimene ise arvab, et ta on terve aga kõrvalt on näha, et ta oma füüsilise poolega üldse ei tegele ja sööb ainult miskit jampsi? Siis on tegemist vastupidise väära kehaimidžiga.
Selleks, et sa teaksid oma keha ja selle vajadusi/soove, tuleb kehaga ka püsivalt midagi teha... aga mitte liiga rutiinselt, vaid pigem leidlikult. Miks mitte rutiine? Sest elu ei saa olla täielikult rutiinne (ja kui on siis sry küll aga mina seda eluks ei nimetaks) ja seepärast peaks ka keha olema valmis mitterutiinsete tegevustega. Pealegi, meie keha muutub püsivalt: olenevalt mida me sööme, mida me teeme, kui palju päikest on jne Kujundlikult öeldes on porgand mis sa üleeile sõid täna näiteks nahakude sinu kätel.
Hullem füüsilisest Perfektsionismist on aga vaime perfektsionism. Näiteks see, et me peame kõigi eest hoolitsema, olema kogu aeg rõõmsad ja õnnelikud, ei tohi vihastada, ei tohi mõelda halbu mõtteid, peame täitma teiste eeldused meie kohta jne Arvestamata aga enda reaalseid vajadusi ja soove.
Inimeste siseelu ja emotsioonid on keerukad, küll aga algab kõik alati aktsepteerimisega. Kui sa tunned kurbust tuleks esiteks aktsepteerida, et sa oled kurb, mitte manada näole võltsnaeratust ning seda alla suruda. Niipea kui sa oled selle aktsepteerinud, saad sa seda uurida ning ka midagi selle suhtes ette võtta. Tähtis on täielik ausus iseenda vastu, sest millegi enda eest varjamine (arvad et oled kaval jah?) või manamine on noh ausalt öeldes absurd - varem või hiljem on sul samad emotsioonid/mõtted/tunded jälle ees ja ega nad ära ei kao enne kui nendega tegeletakse. Kui on aga liiga palju lõpetamata ringe, siis segavad nad meie elu - meie arusaam reaalsusest on kogu lõpetamata kupatusest moonutatud ning ei klapi päris reaalsusega mitte kuidagi.
Seega lühidalt kokku Perfektne = vale ja halb
Ja muud ma ei tahtnudki öelda :)
The Rise and Fall
Eilse sotskriitilise postituse peale tuli kohe minna teatrisse veelgi enamat saama. No99 The Rise and Fall of Estonia siis ... oli mõnus, groteskne ja rusikaga näkku aus ... mis üldiselt võttis seest ikka parajalt õõnsaks. Kellel on võimalus soovitan kindlasti vaadata - täna on viimast korda.
Samuti tuli lahendus nukrusprobleemile - taaskord läbi kosmikute muusika. Toimus sisemine selgus ja uste avamine ...
Musateraapia- ühesõnaga.
Ning esiteks tuleb saada muusikaga samale lainele millel on klient, milleks on Kosmikud täiesti suurepärane.
(ja ma mäletan endiselt kuidas ma lamasin haiglas kuulates aina uuesti ja uuesti albumit Pulmad ja Matused ja ümisedes katkiste lömmis huultega kaasa "Oksad alla... oksad peale")
Seekord oli kasuks album Ainus mis jääb on beat
Cheers!
The Rise and Fall of Estonia from Teater NO99 on Vimeo.
Samuti tuli lahendus nukrusprobleemile - taaskord läbi kosmikute muusika. Toimus sisemine selgus ja uste avamine ...
Musateraapia- ühesõnaga.
Ning esiteks tuleb saada muusikaga samale lainele millel on klient, milleks on Kosmikud täiesti suurepärane.
(ja ma mäletan endiselt kuidas ma lamasin haiglas kuulates aina uuesti ja uuesti albumit Pulmad ja Matused ja ümisedes katkiste lömmis huultega kaasa "Oksad alla... oksad peale")
Seekord oli kasuks album Ainus mis jääb on beat
Cheers!
Isolatsioon
Huvitav kuidas meie suurim vaenlane on alati ja ikka meie ise.
Märkasin, et olen taaskoord loonud oma suhtumisse puhvri, isolatsiooni. Ausus, vahetus ja siirus on osaliselt kaetud sellega, mida minult oodatakse.
Ja kas minult oodatakse emotsioone, mida ma isegi ei oska endale seletada? On see kuklas kummitav kurbusenoot sügismelanhoolia? Või tunnen ma end külma ilmaga tuulises korteris tegutsedes lihtsalt üksikuna? Pagan seda teab.
Või ei istu mulle lihtsalt aastalõpp ja pühad, mille tradiitsiooniliseks osaks on sümboolsete kinkide tegemine inimestele kes aja möödudes aina kaugenevad?
Või tahan ma lihtsalt viriseda ja vinguda? Kuulutada, et maailmas on liialt palju rumalust, ülekohut ja külmust, mis ei sobi minu noore naiivse maailmapildiga mitte kokku.
Või tahan ma lihtsalt olla massohistlikult koos oma emotsioonidega, ilma neid sõnadesse panemata, seletamata, ratsionaliseerimata - lihtsalt olla nii siiralt kui see on võimalik.
Märkasin, et olen taaskoord loonud oma suhtumisse puhvri, isolatsiooni. Ausus, vahetus ja siirus on osaliselt kaetud sellega, mida minult oodatakse.
Ja kas minult oodatakse emotsioone, mida ma isegi ei oska endale seletada? On see kuklas kummitav kurbusenoot sügismelanhoolia? Või tunnen ma end külma ilmaga tuulises korteris tegutsedes lihtsalt üksikuna? Pagan seda teab.
Või ei istu mulle lihtsalt aastalõpp ja pühad, mille tradiitsiooniliseks osaks on sümboolsete kinkide tegemine inimestele kes aja möödudes aina kaugenevad?
Või tahan ma lihtsalt viriseda ja vinguda? Kuulutada, et maailmas on liialt palju rumalust, ülekohut ja külmust, mis ei sobi minu noore naiivse maailmapildiga mitte kokku.
Või tahan ma lihtsalt olla massohistlikult koos oma emotsioonidega, ilma neid sõnadesse panemata, seletamata, ratsionaliseerimata - lihtsalt olla nii siiralt kui see on võimalik.
Eesti Eesti
See post pidi esialgselt olema parajalt kiunuv jutt sellest kui külm (ka emotsionaalselt) Eesti on ning kuidas see väsitab mind, tuues välja vaid ürgloomaliku poole. Oh ei, ärge mõelge ülemeelikult. Loomalikuks pooleks on karu, mis tähendab et saabudes kuuma päikese alt tabas mind suur suur uni ja laiskus habet mitte ajada .... nii et kui enamasti olen ma sellisel aasta-ajal paras nuuskmõmmik siis seekord olin ma rohkem kaisukaru ilma kaisuta.
Ja et mite niiväga rääkida, mis siin on ehk natukene valesti või korrast ära, räägin ma esiteks parem sellest, mis mulle siin meeldib.
Mulle meeldib karge õhk mis nahka näpsitab. Kirju sügis (mis põhimõtteliselt veel kestab) ja tormiline kevad. Meeldib see, et sooja saamiseks tuleb liigutada, et ma saan normaalselt trenni teha enne kui palavus hinge matab. Samuti on vahel väga värskendav juua klaas veini, grappat või jäägermeistrit külma peletamiseks. Rääkimata kaminast ja lahtisest tulest, mis on sellisel aastaajal lihtsalt kuratlikult lummav. Ja samuti meeldib mulle mitte lonkida vaid kõndida harjumuspärases kiires tempos, mis jälegi palavuse käes võtab higi välja ja pildi tasku.
Niisiis, olles esiteks loetlenud ette mõned asjad, mis mulle meeldivad, saab nüüd mainida ka teisi asju. Ma olen aga laisk. Kuna mina ei tea vastuseid, siis ma vaid küsin.
Kuidas suhtuda sellesse, et meil on ühistranspordis uhked kompostrid, ID piletid, bussijuht, reisisaatja, õrnast soost piletikontrollöörid koos tugevamast soost turvameestega samas kui Küprosel teeb sama töö ära bussijuht piletite ja templiga, sisenemine ainult esiuksest -väljumine teisest, pisemad bussid ja tihedam graafik ning harva nähtavad mees-soost kontrollöörid?
(Ja ma olen kindel,et meil on rohkem jäneseid kui neil.)
Kas teile tundub ka, et Eesti transpordisüsteemi loojad ei ole kuulnud Occami habemenoa põhimõttest:„Kui probleemile on mitu lahendust, vali alati kõige lihtsam“?
Samuti, kas teile ei tundu see inimpotensiaali alaväärtustavana kui 5 inimest (bussijuht, reisisaatja, 1 kontrollöör+2 turvat näiteks) teevad tööd millega teises riigis saavad hakkama vaid kaks inimest?
Kas teie tunnete ennast Eestis väärtusliku inimesena?
Kes veel võiks teie eelmise vastusega nõustuda, on ta mees või naine, noor või vana?
Kas riik hoiab ja väärtustab inimelu või on enamik sünnitusmaja kallimast varustusest ostetud annetuste eest?
Kas riik hoolib järelkasvust või peaks lapsevanemad ise lasteaedu renoveerima?
Kui irooniline tundub eelmise küsimuse varjus tänavareklaam "tasumata maksude eest saaks 295 uut lasteaeda"?
Kas riik hoiab ja väärtustab haridust või peavad suurfirmad võtma koolide parandamise enda peale, lisades sinna hiljem oma reklaame?
Kas Eesti on hea koht laste kasvatamiseks ja pere loomiseks?
Kuidas teile sellised küsimused tunduvad?
Kas õiguskantsler saab kirikute nõukogu käest nõu küsides teada Eest vähemuse või enamuse arvamuse? On selline küsimine üldse juriidiliselt ja eetiliselt korrektne?
Kas sinu arvates võtavad riigijuhid oma töö eest piisava vastutuse?
Kuidas täidab sinu arvates muinsuskaitse oma eesmärki säilitada ajalugu, kui nende seatud reeglid tõstavad vanade majade hinna niivõrd soolaseks, et keegi ei taha neid osta, ning need lagunevad meie enda silme all, muutudes iga lagunemisaastaga tegelikult järjest kallimaks?
Kas kultuur ja ajalugu on teie elus tähtsal kohal?
Kas riigiametnike palgad peaks kriisi ajal samuti langema?
Millest lähtub teie arvates valitsus/riigikogu peamiselt oma töös? Järjesta vastusevarjandid oma arvamuse järgi:
1. Isiklikust kasust
2. Kõigi kodanike vajadustest
3. Rikkamate kodanike/firmade vajadustest
4. Sellest, et "midagi" ju peab tegema, et õigustada oma positsiooni
Kas Eestis üritataks liialt tihti muuta asju, mis tegelikult töötavad piisavalt hästi samas kui problemsed asjad jäävad tahaplaanile? On probleemid, millega tegeletakse, ka reaalsed probleemid?
Kas riigis on tajutav süsteem või on aastate jooksul seosetult üksteise otsa kuhjatud valimislubadused?
Kuidas te sõnstaksite Eesti visiooni ja tulevikuplaani?
Kas te näete ennast selle visiooni ja tuleviku osana?
Mis hoiab teid Eestis kinni?
Kas te tunnete ennast siin väärtustatuna?
Kui hästi sobib antud küsimustega järgnev lugu?
JA, et mitte lõpetada küsimustega, lisan ma siia otsa ka naiivsed ja ilusad reeglid lahenduspõhises mõtlemises, mida me millegipärast ei kipu kasutama:
1. Kui miski töötab, ära seda muuda.
2. Kui näed, et miski töötab - tee seda rohkem.
3. Kui miski asi ei tööta: Siis ära seda enam tee. Proovi midagi muud.
Cheers!
--------
Peale sele kribamist sattusin vaatama seda suurepärast klippi, mida kohe pidin jagama:
Ja et mite niiväga rääkida, mis siin on ehk natukene valesti või korrast ära, räägin ma esiteks parem sellest, mis mulle siin meeldib.
Mulle meeldib karge õhk mis nahka näpsitab. Kirju sügis (mis põhimõtteliselt veel kestab) ja tormiline kevad. Meeldib see, et sooja saamiseks tuleb liigutada, et ma saan normaalselt trenni teha enne kui palavus hinge matab. Samuti on vahel väga värskendav juua klaas veini, grappat või jäägermeistrit külma peletamiseks. Rääkimata kaminast ja lahtisest tulest, mis on sellisel aastaajal lihtsalt kuratlikult lummav. Ja samuti meeldib mulle mitte lonkida vaid kõndida harjumuspärases kiires tempos, mis jälegi palavuse käes võtab higi välja ja pildi tasku.
Niisiis, olles esiteks loetlenud ette mõned asjad, mis mulle meeldivad, saab nüüd mainida ka teisi asju. Ma olen aga laisk. Kuna mina ei tea vastuseid, siis ma vaid küsin.
Kuidas suhtuda sellesse, et meil on ühistranspordis uhked kompostrid, ID piletid, bussijuht, reisisaatja, õrnast soost piletikontrollöörid koos tugevamast soost turvameestega samas kui Küprosel teeb sama töö ära bussijuht piletite ja templiga, sisenemine ainult esiuksest -väljumine teisest, pisemad bussid ja tihedam graafik ning harva nähtavad mees-soost kontrollöörid?
(Ja ma olen kindel,et meil on rohkem jäneseid kui neil.)
Kas teile tundub ka, et Eesti transpordisüsteemi loojad ei ole kuulnud Occami habemenoa põhimõttest:„Kui probleemile on mitu lahendust, vali alati kõige lihtsam“?
Samuti, kas teile ei tundu see inimpotensiaali alaväärtustavana kui 5 inimest (bussijuht, reisisaatja, 1 kontrollöör+2 turvat näiteks) teevad tööd millega teises riigis saavad hakkama vaid kaks inimest?
Kas teie tunnete ennast Eestis väärtusliku inimesena?
Kes veel võiks teie eelmise vastusega nõustuda, on ta mees või naine, noor või vana?
Kas riik hoiab ja väärtustab inimelu või on enamik sünnitusmaja kallimast varustusest ostetud annetuste eest?
Kas riik hoolib järelkasvust või peaks lapsevanemad ise lasteaedu renoveerima?
Kui irooniline tundub eelmise küsimuse varjus tänavareklaam "tasumata maksude eest saaks 295 uut lasteaeda"?
Kas riik hoiab ja väärtustab haridust või peavad suurfirmad võtma koolide parandamise enda peale, lisades sinna hiljem oma reklaame?
Kas Eesti on hea koht laste kasvatamiseks ja pere loomiseks?
Kuidas teile sellised küsimused tunduvad?
Kas õiguskantsler saab kirikute nõukogu käest nõu küsides teada Eest vähemuse või enamuse arvamuse? On selline küsimine üldse juriidiliselt ja eetiliselt korrektne?
Kas sinu arvates võtavad riigijuhid oma töö eest piisava vastutuse?
Kuidas täidab sinu arvates muinsuskaitse oma eesmärki säilitada ajalugu, kui nende seatud reeglid tõstavad vanade majade hinna niivõrd soolaseks, et keegi ei taha neid osta, ning need lagunevad meie enda silme all, muutudes iga lagunemisaastaga tegelikult järjest kallimaks?
Kas kultuur ja ajalugu on teie elus tähtsal kohal?
Kas riigiametnike palgad peaks kriisi ajal samuti langema?
Millest lähtub teie arvates valitsus/riigikogu peamiselt oma töös? Järjesta vastusevarjandid oma arvamuse järgi:
1. Isiklikust kasust
2. Kõigi kodanike vajadustest
3. Rikkamate kodanike/firmade vajadustest
4. Sellest, et "midagi" ju peab tegema, et õigustada oma positsiooni
Kas Eestis üritataks liialt tihti muuta asju, mis tegelikult töötavad piisavalt hästi samas kui problemsed asjad jäävad tahaplaanile? On probleemid, millega tegeletakse, ka reaalsed probleemid?
Kas riigis on tajutav süsteem või on aastate jooksul seosetult üksteise otsa kuhjatud valimislubadused?
Kuidas te sõnstaksite Eesti visiooni ja tulevikuplaani?
Kas te näete ennast selle visiooni ja tuleviku osana?
Mis hoiab teid Eestis kinni?
Kas te tunnete ennast siin väärtustatuna?
Kui hästi sobib antud küsimustega järgnev lugu?
JA, et mitte lõpetada küsimustega, lisan ma siia otsa ka naiivsed ja ilusad reeglid lahenduspõhises mõtlemises, mida me millegipärast ei kipu kasutama:
1. Kui miski töötab, ära seda muuda.
2. Kui näed, et miski töötab - tee seda rohkem.
3. Kui miski asi ei tööta: Siis ära seda enam tee. Proovi midagi muud.
Cheers!
--------
Peale sele kribamist sattusin vaatama seda suurepärast klippi, mida kohe pidin jagama:
Subscribe to:
Posts (Atom)