„Ptüi,
munni sjee värk,“ sajatas mornilt Metsvälja taluperemees ning rüüpas suurema
sõõmu kangemat, mis tegi seest soojaks ja äratas kiirelt üles. Olukord oli
ilmselge. Tema, Vader pidi hakkama Tammisraua koja kuningakandidaadiks. Mitte,
et kuningaks saamine halb oleks olnud, aga kes siis sepikojas tuld hoiab ja
rauda lausub? Sõjasulane Atko oli selles küll osav, peaaegu Vaderiga samaväärt,
kuid liigagi aus ja ustav mees, et teda talu hoidma saanuks jätta -pigem oli
sellist meest vaja just kuningakojas.
Ega enne kuninglikele pidustustele saabumist ei teadnud isegi Üllar, Sookailu
talu peremees ja Tammisraua koja esindaja tarkade kogus, mis tingimused
kuningale sääti, ning häid mehi oli kojal pakkuda küll ja veel. Et kandidaat
pidi olema ka taluperemees, tegi valiku aga kitsaks, peaaegu olematuks.
Oli selliseid vaid kolm meest:
Oli Sepa talu peremees Horm, kes küll osav sepp, ka vägijooki hirmsasti
armastas ning sepikojas töötamisest iga päev ühtemoodi nõgine ja must välja
nägi. Sepana hää mees, aga mitte kuningana.
Oli Üllar Sookailu talust , küll tark nõuandja, kuid kasvu kui noorel poisil
ning lõug sama sile. Ei järgneks rahvas ka sellisele kuningale.
Ja siis oli Vader ise, kergelt sõjaka loomu ja parajalat kõlvatu suuvoodriga
lohelausuja, kes tundis nii rauasõnu, kirjakunsti, sepatööd kui ka
relvakandmist, kuid see otsus ei olnud sellegipoolest lihtne.
Hää oli, et sai pidustustele selga pandud parim rõngasrüü ning kaasa võetud ka
Valu ja Hirm – kaks vast uhkemat sõjahaamrit terves kuningriigis – mis näitasid,
et kojal on oskusi.
Polnud Valu ja Hirm mitte niisama haamrid. Olid nood tehtud koos sõjasulase
Atkoga, abiks ka Horm, Sepa talu peremees, ning lausutud täis rauasõnu nii, et
vaid nood, kes tol ajal sepahaamriga valu olid andnud, said suuri relvi kanda,
ning neile nood kerged kui udusuled olid. Teistele olid haamrid aga alasina
rasked. Olid need relvad ka piisavalt uued, et ka Tammisraua kojast kõik neile
lausutud sõnu ei teadnud.
Nii oli Üllar kukkunud eelmisel õhtul raskusest ümber, kui Vader andis talle
korraks Valu hoida, et kusil ära käia. See oli endiselt väärt trikk, mida
mitteteadjate peal teha, ja nalja sai sellega alati kõvasti.
Kuningaks võis ju saada küll. Miks ka mitte. Njah, kuigi oli omamoodi kummaline
tava, et pidustuste ajal, kui kogu maa rahvas kohal, peotuhinas keegi kuningalt
ikka elu tahtis võtta. Olid ju kohal nii nood, kellele kuningavõim meele järele
oli, aga alati ka neid, kellele mitte.
Mõttel polnud ju vigu, aeg oli vaid kehvavõitu.
„Olgu mis
on, eks näis, mis saab,“ mõtles Vader, tõmbas rõngassärgi ülle, viskas Valu
seljale ning seadis sammud linnuse poole, kerge põikega kõrtsu, kust ta
hommikust äratavat rüübet lootis saada. Eelmisel õhtul oli räägitud, et iga
koda pidi panema iga kümne pea pealt ühe mehe linnusevalvesse. Polnud seal küll
kuningat, keda valvata, kuid võim vajas näitamist, sellest sai iga sulanegi
aru. Kuna Tammisraua kantsil oli vähe inimesi, pidid nad välja panema vaid ühe
sõdalase, ning kuna kantsil polnud ühtki meest ülearu ja ka asjased
toimetamised vajasid päeval tegemist, oli kokku lepitud, et iga tunni tagant
uus mees kantsist valvesse saadetakse. Hommikuse esimese valve pidi aga võtma
see, kes kõige varem ärkas, ning selleks oli Vader ise. Reisist väsinuna oli ta
magama läinud suhteliselt varakult ning nüüd tuli seda lepingut täita.
Linnuse
eest hoolitsemine oli jäetud Mustvälja koja kanda, kel küll vähem talusid kui
Tammisraual, kuid see-eest võimsamad võitlejad olid. Vahtkonna ülemat Kalevit,
kes sõjatandril harva mõne mehe seisma jättis, kutsuti tema sõjakuse pärast
tihtilugu isegi barbariks. Ega ta tegelikult sitt mees polnud, vaid karmi
sõnaga nagu sõjas tarvis, ning kui sa said temaga eriti hästi läbi, võis ta
vahel pakkuda ka oma talu teist oskust proovida. Nimelt oli ta võõramaalastega
häädes kaubandussuhetes hakanud oma talus tegema pruuni maiust, mil ka tema
enda nimi uhkelt pääl oli.
Vahtkonda oldi teistest kodadest saadetud noored poisid, kel mitmel vast relvgi
esimest korda käes oli. Nii möödus aeg kiirelt, mille jooksul Kalev õpetas noortele,
kuidas relva lahingus hästi kasutada ning kuidas ka vaenlast rääkima sundida,
kasutades näitena löökide ja sajatuste tarvis küll paraku vaid puupakku, mitte
päris inimest.
Päike oli juba piisavalt palav, et rõngassärgis olemist ebamugavaks teha, kui
Vader oma kantsi naases ja järgmise mehe valvama saatis. Öö ning eelmine õhtu
oli ilmataat vihma kallanud ning nüüd tuli selle vedelate tagajärgedega midagi
ette võtta. Oli tarvis kuivi puid nii telgi kuivatamiseks kui ka söögi
valmistamiseks. Pealegi kuulu järgi olevat sepikoda ööga niivõrd uppunud, et
sinna uus sõll olevat tekkinud. Nüüd sai seda kuivade puude otsimise käigus üle
kaemas käia. „No ei ole sõll,“ tõdes nii mõnigi „aga Peipslomp ja Võrtslomp on
ju küll.“
Kes oleks võinud arvata, et see särgita higine mees, kes mäenõlval
vibulaskevõistluse lähedal puid saagis, mõne tunni pärast Kassinurme kuningaks
saab? Ega vast keegi ja ega ka tema ise mitte.
Tarkade
kogu oli selleks ajaks juba koos käinud ja kuningakandidaadid olid tutvustatud.
Vader ise oli nagu kokku lepitud Tammisraua kandidaat ja olgugi, et Ayleen
soovitas haamrit mitte kaasas kanda („Pidavat liiga sõdalane välja nägema“), ei
pannud Vader seda käest. Millisel sõdalasel on haamer nagu alasi? Oh ei, ta oli
lohelausuja, sõnu teadev sepp, mitte lihtne sõdalane, ning see haamer näitas
seda.
Mustvälja kants lubas kuningakoda kaitsta olenemata kuningast ning andis oma
esindusõiguse mõõgavõitluse turniiri tulevasele võitjale, rebides katki ka oma
koja hääletussedelid.
Tuleundsed olid välja pakkunud Aaro, maadeavastaja, kes just kodumaa pinnale
tagasi oli jõudnud ja riietuse järgi lihtne sulane välja nägi.
Karutare pakkus kuningaks naise. Nimi nimeks, aga kui otsitakse kuningat siis
peab ikka pakkuma meest… tavasid pääb austama. Kuigi tol naisel oli küll puusa,
et kuningasugu veel pikalt õitseks, oli tal ka iseloomu, et vähegi kergem
kuningas kössi vajutada, ja on siililegi selge, et köss pole koht, kus üks
kuningas käib.
Selline oli siis valik kuninga kohale, jah? Vägiste ütlemistega sepp, sulasest
maailmarändur ja puusakas naine olid kodade parimad esindajad kuninga kohale?
„Kui need on kõikse paremad, kessugused need sitemad siis veel on?“ mõtles
Vader ja tegi parem tööd. Ei paistnud tal suurt lootuski olevat. Kojad said
hääletussedelid vastavalt taludele. Üks hääl igale taluomanikule. Seega oli
Tuleundsetel viis häält, Karutarel viis häält ja Tammisraudsel kolm häält. Jah,
kojale oleks ju hää olnud, kui Vader oleks kuningas, aga see võimalus ei
paistnud mette suur. Mis siis ikka tühja mõelda, kui toimetusi oli vaja teha,
siis keegi ju pidi seda tegema ning Vaderil ei meeldinud tühja passida. Päälegi
oli Aaroga juba käed löödud, et kui emb-kumb kuningaks saab, on teise kojaga
hääd suhted. Tammisraual oli raua sepistamise oskused ja sõnad, Tuleundsetel
laevad, sõitjad ja kaupmehed – tundus hää leping. Ja ka selle peale sai käed
löödud, et kumbki koda ei toeta naist kuningaks … see oli ikkagi selge roppus
ja tavade rikkumine.
Aeg voolas
sama kiiresti kui Vaderi välismaine vägijook, mille pudel veel hommikul täis
oli, kuid nüüd põhja näitas. Mitte, et selline kogus kangele mehele päikeselise
päeva ja hea söömaga midagi teeks. Oli
aeg minna ja end rahvale tutvustada. Kõnet polnud Vader kunagi enne pidanud, kuid
küll midagi ikka pähe tuleb, selles oli ta kindel. Pealegi, mida tal öelda?
Enne tuleb ju selgus luua, et kuda asjad on ja siis saab vaadata, mida ja
kuidas teha annab, et kõigil paremini läeks. Mis siin ikka tühja ette muliseda
kui allikavesi.
Seda aga
just tegi Karutare kandidaat – rääkis pikalt ja laialt kuidas kõik tema
valitsuse ajal sõbralikult koos on ja kuidas kõigil koos hää on, nii et silm
märg. „Paras lillelaps“ oli juba ka pääsepp enne laagris tema kohta öelnud,
„selle pea küll seent ei kanna.“
Tuleundsete esindaja oli hääd nõu kuulda võtnud ning end paremini rõivastanud
ja rääkis oma reisidest siin ja teispool. Kutsus välja ka Araabia teadjamehe,
kes tema nõuandjana kaugelt maalt Kassinurme kaasa oli tulnud. Ei näinud too
just väga võõramaalane välja, aga jutt jooksis küll.
Seejärel astus lavale Kalev Mustvälja kojast, kes oli mõõgavõitluse võitnud
ning kinnitas taaskord, et tema kuningaks ei kandideeri ning kaitseb oma elu
hinnaga uut kuningat.
Vader oli viimane. Ta sammus rõngasrüü raskuses rahva ette, langetas Valu õlalt
ning rääkis nii nagu ta ikka räägib. Umbes sellised olid tema sõnad
„Rahhwas!
Mina olen Vader! Tammisraua kantsi kuninga kandidaat. Ma olen lausuja ja sepp!
See siin on minu lausutud haamer Valu, mis kerge vaid minu ja mu sõjasulase
Atko jaoks, teistele aga raske kui alasi. Too seal Atko käes on Hirm. Ning see
näitab meie kantsi osavust sepistamisel ja lausumisel. Ning mina arvan, et kui
sepp tahab rautada, siis peab tema rautada saama. Ja kui talumees tahab künda
siis ka seda peab tema saama. Ja see on kõik mis mul öelda on.“
Nii, nüüd
oli see tehtud. Edasi oli vaid vaja otsus teha.
Peagi
selgus et võimalusi oli tegelikult vaid kaks. Kas Tammisraud saab kokkuleppele
Tuleundsetega või Karutarega. Seda ohtu ei olnud, et kaks suurt koda omavahel
leivad ühte kappi panevad ja kõige väiksema hääleõigusega koja välja nügivad.
Nad lihtsalt ei paistnud piisavalt hästi läbi saavat. Oli räägitud juba
võimalusest, et Tammisraud aitab Aaro troonile, kuid et Vaderi ilus õde
Helejuus talle naiseks läheb. Samas oli ka Karutarega nii mõningaid mõtteid
läbi arutatud. Kõik oli võimalik ning Tammisraua kojal polnud ootamisega mitte
kui midagi kaotada, kui, siis ainult võita.
Nii tuligi üks hetk Ilmamees Tammisraua laagrisse, kutsus Üllari kõrvale ja
küsis otse „Mida te tahate?“ „Me tahame Vaderit kuningaks,“ vastas Üllar.
„Selge. Teeme ära. Aga enne las ta valib meie kojast endale väärilise kaasa.“
Lihtne ja lühike jutt, mitte mingi mula. Sellega oli otsus tehtud.
Vader, Atko ja Üllar läksid Karutare koja juurde täpsemalt asju kokku leppima
ning Ilmamees näitas omi tütreid ilusaid Vaderile. Valis Vader neist endale
metsast leitud ning Ilmamehe poolt üles kasvatat neiu, kel haldjaverd paistis
soontes olevat – nii palju oli tal ilu ja nii lummav ta lauluhääl. Seega
saadeti käskjalg Metsvälja talu teadjanaise Arleeni järgi, kes pidi panema
lepingu kirja ning ka sõnad peale lausuma nii, et häda neile saab, kes lepingut
rikkuma peaks.
Varsti oli kõik kirjas, kõikide taluomanike poolt oma märgiga kinnitatud ning
ka teadjanaise poolt lausutud. Nüüd sai täidetud valimislehed ja need koos
mitme sõdalase saatel linnusesse viidud.
Hääli said nii Aaro kui ka Vader, viimane aga rohkem, ning uus kuningas oli
sündinud.
„Kuule
milline neist see kuningas on?“
„See kellel on suur haamer.“
„Aga neid on ju kaks tükki“
„Noh see kellel on rõngassärk seljas“
„Mõlemal on rõngassärk …"
… kuulis Vader jalutades rongkäiguga lõkkeplatsile muusikat nautima, olles
saadetud nii oma sõjasulasest Atkost, kui ka vahtkonna meestest.
Platsi
ääres istudes muutus uus kuningas aga kiirelt rahutuks. Tal polnud midagist
teha ning juba varsti võttis ta oma saatkonna kaasa ja läks hoopis oma koja
laagrisse tagasi. Küll oli seal kodusem tunne. Pealegi kostus ka, kuidas koja
pisitüdruk Metskass teiste laste ees uhkustas: „ Kuningas on minu sõber. Tal on
suur haamer.“
Pada oli just tulel valmis saanud ning jätkus sellest söögist nii koja enda
rahvale kui ka kuningat saatnud vahtkonna meestele.
Kuninga koht oli aga linnuses ning vaja oli ka ustavaid kaaslaseid oma kojast
kuninga kõrvale. Mitte et Vader poleks usaldanud Mustvälja mehi, aga oma talu
oli lähemal. Nii võttis ta linnusesse kaasa oma talu kirjutaja-teadjanaise
Arleeni ning oma nüüdseks parema käe Atko. Olgugi, et ka kõigil teistel talu
liikmetel oli võimalik linnuses käia, ei olnud rohkem inimesi oma kojast
kuninga kõrvale tarvis, et linnust liikumas hoida. Peagi osutus valik õigeks.
Atko võttis enda peale teadmiste hankimise, kuninga kaitse ja läbirääkimised
kuninga nimel. Ka muudel teemadel sai Atkoga jutule, aga seda peale Atko läbirääkimisviisi
tutvustust „Tahad rääkida? Räägi, aga kui sa mingit mula ajama hakkad, saad
haamriga näkku.“ Oli uskumatu, kui lühikest asjalikku juttu sellise
sissejuhatusega rääkida suudeti ning Hirmu polnudki tarvis kordagi kasutada.
Arleeni ette toodi aga juba varsti neetud mees, kes nuttis verd ja rääkis vaid
seosetut juttu kuningannast ning see oli alles algus.
Peagi sai
selgeks, et keegi pöörab hiies inimesi hulluks nii, et nood hakkasivad verd
nutma ja koos linnuse ääres „ku-nin-gan-na ni-mel“ soiguma. Arleen läks koos
Tuleundsete teadjamehega hiide sellega tegelema ning Atko tegeles
linnuseesisega. Kuningas aga oli äkitsi üle külvatud kõiksugu küsimuste ja
probleemidega ning imestas, et miks esimesel õhtul niipalju lihtrahvast üldse
tema jutule lasti. Oli ju ometi päeval koos ka tarkade kogu, kel võimu sama
palju kui uuel kuningal – kas ei võinud siis seal nende poole oma soovidega
pöörduda? Vader proovis enamik külalisi lihtsalt viisakalt ära saata ja lubas
hiljem nende muredega tegeleda.
Lossiesine täitus järjest enamate verd nutvate ja „…Ku-nin-gan-na ni-mel!
Ku-nin-gan-na ni-mel!....“soigujatega ja ega polnud ka päris selge, misasja nad
seal soigusid. Viga nad kellelegi ei teinud, kui neid ise ei rünnatud ja
linnusesse kah ei tunginud. Lihtsalt seisid, tammusid ja soigusid. Tundus aga,
et neil ka miski imejõud kaasas oli. Igal juhul ei saanud asja nii jätta -
lossivalvurid hakkasid närviliseks minema.
Kui Arleen teadjamehega hiiest naasis, sai paika pandud esialgne plaan. Kuninga
kojal oli lausumisoskust mitme elemendi jagu: teadjanaine ja teadjamees teadsid
maad ja ilma lausuda, Atko ja Vader aga rauda. Nii tehti linnuse keskele
põlevate tõrvikute vahele ring, keskel kaks tugevasti lausutud relva Hirm ja
Valu ning neli inimest laususid oma sõnad läbi tule, raua, maa, ilma ja mere
lossi ründajate vastu. Kuna kõikse rohkem sidet oli rauaga, sõnati päämiselt et
rooste nende relvi koheselt läbi sööks ja kulutaks, kes kuningavõimule vastu
hakkavad. See taastas vähemalt linnusevalve usu ja julguse, ning peagi saadeti
välja 7 sõjakaimat meest probleemiga tegelema.
Vader ja
Atko jälgisid linnuses kaugelt kostvat lahingut. Raisk, oma mehed said kõik
surma, soigujad aga soigusid kõik oma mehed jälle üles tagasi ning lossiesiselt
kostus endiselt „Ku-nin-gan-na ni-mel! Ku-nin-gan-na ni-mel!“. „Mis teil viga
on? Mis te lalisete! Võtke ennast kokku ja olge normaalsed!“ röökis Atko
vihaselt soigujate peale. Kuningas Vader saatis nad aga lihtsalt valju häälega
munni. Ei seganud teda mitte niiväga soigujad ise, vaid olukord, kus tema oli
kuningriigi tähtsaim vara ja seepärast koguaeg liiga kaitstud oli. Poleks ta
olnud kuningas, oleks ta Atko käekõrval läinud ja andnud soigujatele Valu ja
Hirmu maitsta. Siis oleks näinud kui kaugele see võlukunst ulatub – kas sa ikka
seisad püsti, kui lausutud raud on purustanud kõik sinu luud? Nüüd ei saanud Vader aga seda lõbu endale
lubada ja see ajas teda marru.
Mis kuningannast nad aga üldse rääkisid? Äkitsi koitis Vaderi peas mõte.
Linnuses oli ka tema tulevane naine, tulevane kuninganna. Paaripanekut nii
ööpimeduses kohe teha ei saanud, kuid sellekohane leping oli juba ammu tehtud.
Äkki oli uuel kuningannal võimu nende soigujate üle?
Mõeldud-tehtud. Noor kuninganna oli juba varsti linnuseäärel ning hakkas oma
imeilusa häälega soigujaid vabastama, raualausuja Atko tema kõrval vaikselt
ette laulmas, mida öelda oleks tarvis:
„… teie kuulte minu sõnu. Ma ei taha verevalu… saage terveks, minge koju…,“
kõlas uue kuninganna helisev ja uinutav lauluhääl üle maa ja ilma. Vader pidi
endale tunnistama, et oli teinud hea valiku. Selles naises oli silmipimestavat
ilu ja lausumise väge, nii et kõik elavad mehed sellest paugupealt aru said.
Paraku paistis aga, et surnutel nii selge asja peale sugugi piisavalt silma ega
kõrva ei olnud. Soigujad pöörasid laulule küll mõningast tähelepanu, proovides
oma peas selgusele saada, mida nüüd teha, aga kuid kui lõppes laul, muutusid
nad tagasi selliseks nagu olid. Oli tarvis proovida midagi muud.
Mõne aja
pärast sisenes linnusesse Araabia teadjamees koos Tuleundse koja esindajaga.
„Haldjakuninganna on inimesed ära neednud ja siia saatnud ning ta tahab
vereohverdust igast kojast –kõrgelt sündinud mehe elu. Enne ta rahule ei jäta,“
rääkis teadjamees. „Meie juba saatsime
oma kojast inimese, teie peate sama tegema,“ lisas Tuleundsete esindaja.
Mustvälja koja mehed, kes seda pealt kuulsid, hakkasid valjult naerma „Kui
keegi tuleb teie linnuse ette verd küsima, kas te siis kohe annategi?“ lausus
koja esindaja. Muidugi, kui taheti kõrgest soost isandat, siis Mustväljal oli
neid vaid kaks ja Tammisraual kolm – inimesi ei olnud raisata. „Aga meie juba…“
hakkas Tuleundse esindaja õnnetult lisama, kui Kalev teda takistas „Kes selles
süüdi on? Ise olite lollid. Meie seda ei tee. Meie ei anna ühtegi inimest.“
Oli niigi
kahtlane, et haldjakuninganna, või keegi kes end niimoodi nimetas, oli tulnud
endale inimesi ohvriks nõudma, olgugi et loodust oli pidustuste ajal austatud
ja ka hiies ohverdusi toodud.
Tammisraudse teadjanaine oli hiies isegi aadrit
lasknud, mis pidavaks Tammisraua kojaga eriti sidet tugevdama. Siin oli aga
mees, kes oli tulnud kaugelt Araabia maadelt ning äkitsi oli too saanud
kohaliku metsaemandaga nii hääks sõbraks? Ei, too pidi olema valejutt.
„Minge ära, meie ei anna mingit vereohverdust,“ saadeti Tuleundse rahvas välja,
kes küll lubasid, et tagasi tulevad ja kuninga enda elu selle eest võtavad.
Nüüd tuli
välja mõelda kuidas kavalalt edasi toimetada. Kuninga kambris oli nii Vader,
Mustvälja isand, Üllar, Atko ja Arleen ning lepiti kokku, et kuninga
turvalisuse nimel ei saa ta linnuses magada. Atko läks pidas linnusevalvele
kõnet, milles küll sajatas ja salgas soigujaid, aga julgustas mehi rahulikku
olema.
Vader vaatas seda oma kambri kardina vahelt ja muigas. Veel sama päeva hommikul
oli Atko olnud ta sell ja sõjasulane, lõuna ajaks oli too end sepa ja
raualausujana tõestanud ning omas varsti juba oma õpilast, õhtuks oli ta
kuninga parem käsi ning nüüd siin öösel pidi kuningas vaatama kuidas Atko tema
meestele kõnet pidas. No oli tol mehel ikka usin päev olnud.
Ükski mees
ei märganud, kui kuningas mustas keebis linnusest välja hiilis. Ta tundis end
küll natuke alasti, aga polnud midagi teha. Oma haamrit Valu ei saanud ta kaasa
võtta, sest sa ei ole just väga tundmatu, kui kannad relva, mida vaid kaks
meest kuningriigis jaksavad tõsta. Atko ja Arleen jäid kuninga kambrisse tema
rolli täitma ning Mustvälja isand kuulutas kõigile, et kuningas nüüd magab ja
keegi teda segada ei tohi. Ei teadnud isegi vahtkonna ülem Kalev, et kuningat
enam linnuses pole ja see oligi kõige suurem kaitse.
Ega Vader Arleeni ja Atko pärast muret ei tundnud. Atko oli ikkagi korralik
sõdalane ning rauaga häädes suhetes ja Arleen lohedelt pärimuseks saanud
oskustega teadjanaine. Oli kambris ka vägijooki ja pähkleid, mida põske pista
nii et neil võis tegelikult seal täitsa mõnus olla. Tema, kuningas aga pidi
minema hiilima ja varjus püsima. Kõik see on kantsi heaolu nimel, tuletas Vader
endale meelde.
Hämaruses
läks Vader oma koja laagrisse, kus tema vana ase juba ootas, ning keeras end
sinna magama, tõstes mõned katted veel igaks puhuks enda sealolekut varjama.
Uue kuninga kohta sai ta ikka hämmastavalt palju ja hästi, ja, mis peaasi,
elusalt magada.
Vader ärkas vara ja otsustas minna uurima, mis ka öösel juhtunud on. Ta tõmbas nartsud
oma uhkete riiete ja rõngasrüü peale ning läks nõnda, kerjuseks riietuna kõrtsu
jutte kuulama, kõrval Tammisraua koja pisitüdruk Metskass. Kõrtsmik tundis küll kuninga ära, kui ei
teinud sellest välja ja andis vaid joogi muidu. Jah, kuulukse järgi olevat öösi
veel linnuse ääres madinatki olnud ja lõpuks olevat keegi ka linnusest sisse
pääsenud. Rüübe käes, oli aeg vaadata linnus üle.
„Mina olen
printsess, see on minu kindlus,“ rääkis Metskass valjult Vaderi käe otsas, kui
nad koos linnuse poole kõndisid. Kui enne oli Vader kartnud, et laps kogemata
tema isiku välja annab siis nüüd oli temast isegi rohkem kasu selle
varjamiseks. Linnuse ääres ei paistnud valvet, mis tegi Vaderi murelikuks. Ta
jalutas otse kuninga kotta, ning leidis oma ustavad kaaslased seal magamas.
Kõik oli siiski hästi.
Nagu hiljem selgus olevat hull Araablane olnud üks neist, kes öösel kuninga
kotta sisse tungis sooviga kuningat ohverdada, kuid Atko oli ta oma haamriga
minema hirmutanud. Nüüd oli esimene, tihtilugu kuningale saatuslikuks saanud öö
üle elatud ja sai hakata korralikumaid plaane tegema.
Pealegi
vajas karu rautamist.
