.. aga omamoodi hea.
(ps: soovitan lõpuni vaadata)
Hamstri aju avastused
Ma olen järjest rohkem ja rohkem jõudnud järeldusele, et emotsioonid on algupäraselt kehaline nähtus ja seepärast meeldib mulle ka kujund, et meie ajus on pisike ürgosake, hamstri-aju, mis sellega tegeleb, ning ta pole just eriti taibukas. (kujund pärit Kõmmkärajate ühest loengust)
Kui ma aastaid tagasi harjutasin kodus T-Teatri Parzivali etenduseks rolli, läks mu kass täiesti turri nagu pudelihari. Ma tahaks loota, et mitte minu halva näitlemise pärast, vaid seepärast, et loomadel ei ole sellist asja nagu näitlemine - nad on alati vahetud ja siirad. Ja meie hamstri aju on samasugune: lihtne ja vaid ühe reaalsusega.
Tunnetest Emotsioonideni
Mulle tundub, et paljude (võibolla isegi kõikide) emotsioonide puhul tekib umbes taoline reaktsioon:
1. Tekib hamstri aju (üüü alateadvus) poolt initsieeritud kehaline tunne (liblikad kõhus,
on kõhutunne, süda valutab, süda peksab, lihased tõmbavad pingesse jne ... see on meil isegi keeles sees)
2. Me proovime seda ratsionaliseerida - me kasutame olemasolevaid teadmisi selleks, et anda tähendus füüsilisele reaktsioonile, nimetades seda mingiks emotsiooniks või proovides sellele lihtsalt ümbritsevast maailmast mingit põhjendust leida.
3. Me tegutseme/reageerime vastavalt enda antud definitsioonile.
Seega küsimus pole niiväga mitte selles, mida me tunneme, vaid selles, kuidas seda tõlgendada ja mida sellega peale hakata. Ei ole olemas valesid
tundeid - on vaid ebapraktiline või mitte-mõistlik tõlgendamine ja mitte-mõistlik väljendamine.
Tunded,
mis tekivad näiteks lavalaudadel või rollimängus on seega sama tõesed, kui
seda on nö päris tunded. Meie hamstri-aju ei tea erinevust. Seepärast
ongi inimesed teatrigrupis enamasti omavahel äärmiselt sõbralikud - neil
on emotsionaalne ühendus ja olgugi, et see on tekkinud lavalaudadel ja
ka jääb enamasti vaid lavalaudadele, ei tähenda, et see ei oleks päris.
Rollimängus
on seis suhteliselt sarnane ja mängu keskel võib sul tekkida tugevaid
nii positiivseid kui ka negatiivseid tundeid kellegi vastu. Tähtis on
sellisel juhul, et nende inimestega oleks kontakt juba varem (vähemalt
esmamulje algus briifist/ringist) ja et oleks võimalik hiljem jagada
(lõpubriif/lõpuring) ja jätkata pärismaailma tunnete pealt ja muheleda
mängu siseste üle. Oleks ju imelik ja emotsionaalselt keeruline kui sul tekib mängu sees kellegiga tugev emotsionaalne side ja siis kui mäng saab läbi, selgub et teil justkui pole enam sidet, sest te olete tegelikult võhivõõrad.
Tõlgendamine ehk esimene kitsaskoht
Kognitiiv-käitumusliku lähenemise järgi, käib meie sisemine protsess nii: olukord -> mõte -> tunne -> käitumine. Selle järgi on esialgne mõte see mis tekitab hea või siis halva (noo enamasti ikka halva, kui sa juba teraapias oled) tunde. Olgugi, et ma nõustun sellega, et peale mõtlemist ja olukorra enda jaoks defineerimist võime me ennast tunda paremini või halvemini, on enne mõtteprotsessi ka kindlasti mingi sisend, mis üldse sundis meid sellele mõtlema. Ehk siis ma kirjeldaksin seda protsessi sammudega: Olukord -> füüsiline tunne -> mõte/tõlgendus olukorrale ja füüsilisele seisundile -> emotsioon -> käitumine
Tõlgendamisel on võimalik palju vigu teha - see baseerub nii meie eelnevatel kogemustel kui ka uskumustel enda ja maailma kohta. Kui äkitsi su süda hakkab puperdama, võid sa mõelda, et sa jõid äkki liiga palju kohvi. Samas võid sa ka mõelda, et inimesed sinu ümber tahavad sulle halba ja sa pead olema valvas ja ärevil. Kaks täiesti erinevat tõlgendusvõimalust samale sümptomile, mis omakorda mõjutavad oluliselt meie järgnevat käitumist ja enesetunnet.
Ma olen kuulnud inimesi rääkimas sellest, kuidas nad ise teevad teadliku valiku armumiseks. Kui varem olen ma sellesse skeptiliselt suhtunud, siis selle teooria kohaselt tundub see täiesti loogiline ja teostatav - armumine on füüsilise ilmingu tõlgendus.
Huvitavaks nähtuseks tõlgendamise juures on see, kui sul ei ole tundmust kuidagi sildistada. Kui sul lihtsalt ei ole varasemaid sarnaseid kogemusi, millega seda kõrvutada. Lapsena on see muidugi lihtsam - küsid vanematelt nõu - aga täiskasvanuna on ikka jube kummaline kui sa tunned midagi, mida sa lihtsalt ei oska sõnadesse panna (ja nii tekivadki lõpuks luuletajad, kes iga hinna eest püüavad siiski seda teha)
Gestalti järgi on inimestel neli põhilist emotsiooni: viha; rõõm; kurbus ja mängulisus (mis täiskasvanuna väljendub seksuaalsuses) Kõik muud tunded on nende erinevad kombinatsioonid. Ma arvan, et meie hamstri ajus on asjad aga veel lihtsamad: võitle/põgene ja söö/kasva/paljune. Ehk siis kas kaitse või kasv.
Käitumine ehk teine kitsaskoht
Kui mingi asi tekitab sinus ärevust, siis tahad sa seda vältida. See on loomulik. Samas, mida rohkem sa seda väldid, seda rohkem ärevust see lõpuks tekitab. Ja nii jäävad tähtsad asjad lõpuks täiesti tegemata, Samas, isegi kui meie mõtestamise osas on vead, suudame me soovi korral endiselt teha õigeid valikuid, teadvustades endale enda mõtte-vigu ja vaidlustades neid. See on raske ja aega (ja energiat) nõudev protsess ning kui vähegi võimalik soovitaksin ma tegeleda sügavamate põhjustega mis kindlaid tundeid ja emotsioone tekitavad. Aga siiski ma rõhutan, et ka nii on võimalik (ma ise kütsin nii umbes aasta).
Kui ma tegin praktikat leinalaagris, kasutasime me seal sellist kujundit nagu "emotsionaalne klaver".
See tähistas kõiki neid tegevuse valikuid, mis meil on kindlate emotsioonidega. (Noh, kui tuju on hea, siis näiteks kuulad muusikat või tantsid. Kui tuju on halb, siis maalid või kirjutad või teed halba huumorit). Probleem tekib siis kui klaveril ei ole piisavalt palju klahve - eneseväljendusviise. Kui sa hakkad näiteks jooma, kui sul on halb tuju ja sa hakkad jooma kui sul on hea tuju ja hakkad jooma, kui sul on äravus või kurbus - siis see tähendab, et sul on kõige väljendamiseks vaid üks klahv, mis ilmselgelt ei ole väga tervislik. Mida rohkem klahve, seda paremini saab inimene üldiselt oma emotsioonidega hakkama.
Mida rohkem asju oled sa proovinud ja mida rohkem kontaktis oled sa oma tunnete ja emotsioonidega, seda paremini saad sa nendega ka hakkama. Mõistlik on aga meeles pidada, et meie tunded ei ole ega saa olla ratsionaalsed, sest nad on loodud hamstri poolt, kes elab sinu peas.
Ja kuna hamstritele meeldivad pähklid, siis mida rohkem sa pähkleid sööd seda paremini oled sa selle osaga endast kontaktis (pakud hamstrile altkäemaksu :P ).
Ja muideks, Amsterdamis ei näinud ma ühtegi amstrit, aga ju nad olid siis inimeste peades peidus.
Terviseks!
Ja kuna hamstritele meeldivad pähklid, siis mida rohkem sa pähkleid sööd seda paremini oled sa selle osaga endast kontaktis (pakud hamstrile altkäemaksu :P ).
Ja muideks, Amsterdamis ei näinud ma ühtegi amstrit, aga ju nad olid siis inimeste peades peidus.
Terviseks!
Z
Lühidalt nädalavahetusest
Luuletus: nii on
Täna jagati mulle seda luuletust ja ma pean ütlema, et need mõtted ja tunded on tuttavad, osad isegi läbi elatud ning läbi töötatud.
Sellegipoolest, kuna see annab nii palju edasi, elust, maskidest ja olemisest, jagan ka siin:
Mulle ei meeldi end avada.
Kunagi ammu võtsin äratuskella lahti.
Mõned jupid jäid pärast üle.
Seega ma parem teesklen.
Kui paljud teevad vahet?
Mulle ei meeldi lilli kinkida.
Mulle ei meeldi kui mulle lilli kingitakse.
Kui minusuguseid oleks rohkem, oleks lillemüüjaid vähem.
See ei oleks hea.
Mulle meeldib maskide taha peituda.
Iga inimese jaoks on mul erinev varnast võtta.
Nad peaksid uhked olema, et ma nende pärast nii palju vaeva näha viitsin.
Loodan, et keegi ei piilu kui ma nägu tahan pesta.
Mul pole aimugi, mis võiks olla elu mõte.
Inimesed ei paista olulisemad kui õunaussid.
Võibolla peaks ussidega sel teemal vestlema.
Ma ei saa neist aru. Lihtsam on neid lömastada.
Loodan, et nad mulle sõda ei kuuluta.
Mulle meeldib kõndida inimeste seas.
Juhul kui keegi neist mind ei tunne.
Ma ei tunne end ise ka. See loob mõnusa ühtekuuluvustunde
Inimesed ei saa aru, miks ma muusikat ainult kõrvaklappidega kuulan.
Kui ma klapijuhtme välja tõmban, ei saa nad aru, miks ma just sellist muusikat kuulan.
Ma ei saa neist aru.
Mõistmatus nakkab.Järgmisena tuleb nohu.
Segase peksmise juures on see hea asi,
et sa ise ei pea absoluutselt midagi taipama
sellest, mida sa parajasti kokku jahud.
Samas kui teised arvavad, et nemad peavad
Mulle kingiti järjekordne potilill. Ta on tiba surnud.
See hakkab neil mingiks totakaks harjumuseks saama.
Ma ei tea milles asi on, sest teiste omad õitsevad.
Kas on võimalik, et huumuskiht pole igal pool ühepaksune?
Samas tehakse mulle tobedaid vihjeid, et neid tuleb ikka kasta ka.
No ma ei tea.
Kõik, mida ma teen, teen ma selleks,
et oma psühhiaatrit segadusse ajada.
Ei usu? Seda ütles tema ka.
Ja mina ütlesin talle: ''Tss, Mõmmnääg tuleb... ''
Ta kiljatas ja puges diivani alla.
Aga Mõmmnääg, Mõmmnääg oli diivani all
Kui ma järele mõtlen,
pole keegi mind isekaks või alatuks kutsunud.
See on veider. Miks nad nii teevad?
Siin kusagil peitub ilmselt mingi lõks.
Olgem valvsad.
Sellegipoolest, kuna see annab nii palju edasi, elust, maskidest ja olemisest, jagan ka siin:
nii on
20080619 by g
Kunagi ammu võtsin äratuskella lahti.
Mõned jupid jäid pärast üle.
Seega ma parem teesklen.
Kui paljud teevad vahet?
Mulle ei meeldi lilli kinkida.
Mulle ei meeldi kui mulle lilli kingitakse.
Kui minusuguseid oleks rohkem, oleks lillemüüjaid vähem.
See ei oleks hea.
Mulle meeldib maskide taha peituda.
Iga inimese jaoks on mul erinev varnast võtta.
Nad peaksid uhked olema, et ma nende pärast nii palju vaeva näha viitsin.
Loodan, et keegi ei piilu kui ma nägu tahan pesta.
Mul pole aimugi, mis võiks olla elu mõte.
Inimesed ei paista olulisemad kui õunaussid.
Võibolla peaks ussidega sel teemal vestlema.
Ma ei saa neist aru. Lihtsam on neid lömastada.
Loodan, et nad mulle sõda ei kuuluta.
Mulle meeldib kõndida inimeste seas.
Juhul kui keegi neist mind ei tunne.
Ma ei tunne end ise ka. See loob mõnusa ühtekuuluvustunde
Inimesed ei saa aru, miks ma muusikat ainult kõrvaklappidega kuulan.
Kui ma klapijuhtme välja tõmban, ei saa nad aru, miks ma just sellist muusikat kuulan.
Ma ei saa neist aru.
Mõistmatus nakkab.Järgmisena tuleb nohu.
Segase peksmise juures on see hea asi,
et sa ise ei pea absoluutselt midagi taipama
sellest, mida sa parajasti kokku jahud.
Samas kui teised arvavad, et nemad peavad
Mulle kingiti järjekordne potilill. Ta on tiba surnud.
See hakkab neil mingiks totakaks harjumuseks saama.
Ma ei tea milles asi on, sest teiste omad õitsevad.
Kas on võimalik, et huumuskiht pole igal pool ühepaksune?
Samas tehakse mulle tobedaid vihjeid, et neid tuleb ikka kasta ka.
No ma ei tea.
Kõik, mida ma teen, teen ma selleks,
et oma psühhiaatrit segadusse ajada.
Ei usu? Seda ütles tema ka.
Ja mina ütlesin talle: ''Tss, Mõmmnääg tuleb... ''
Ta kiljatas ja puges diivani alla.
Aga Mõmmnääg, Mõmmnääg oli diivani all
Kui ma järele mõtlen,
pole keegi mind isekaks või alatuks kutsunud.
See on veider. Miks nad nii teevad?
Siin kusagil peitub ilmselt mingi lõks.
Olgem valvsad.
Kas mõnel sõbral itimehel on ehk tarvis?
Ehk siis, aasta oli 2008, kui ma kolisin oma eelmisesse korterisse, millesse sisse tulev vool oli umbes sama "stabiilne" kui teismeline tütarlaps ja kuna mul oli oma tehnikast kahju, hankisin endale ühe tubli musta kasti vahele. Tollel ajal oli selle hinnaks 3315 EEK. Nüüd aga, uues korteris, on see must kastike tegevuseta seisnud juba tubli aastakese ja ma kahtlen, et mul seda niipea või üldse kunagi vaja läheb.
Seega annaksin selle sümboolse hinna eest kellelegi, kel tõesti on vaja. (eks ta ole ju kulunud kah ja ma olen liiga palju oma varbaid selle vastu ära löönud ja selga nihestanud selle tõstmisega, nii et krijutagem, kel huvi, miski diili ikka saab)
Plaat ja tsekk on kaasas. Transport peab endal olema (hehe, või tassi käe otsas, kui oled jõujuurikas)
Siin siis inf tseki pealt:
PCM BNT - 2000AP, 2000VA/USB USB, Quality Protection for Small Servers and Workstations and PC's, 2000VA/Line Interactive/USB
Seega annaksin selle sümboolse hinna eest kellelegi, kel tõesti on vaja. (eks ta ole ju kulunud kah ja ma olen liiga palju oma varbaid selle vastu ära löönud ja selga nihestanud selle tõstmisega, nii et krijutagem, kel huvi, miski diili ikka saab)
Plaat ja tsekk on kaasas. Transport peab endal olema (hehe, või tassi käe otsas, kui oled jõujuurikas)
Siin siis inf tseki pealt:
PCM BNT - 2000AP, 2000VA/USB USB, Quality Protection for Small Servers and Workstations and PC's, 2000VA/Line Interactive/USB
Emotsioonidest, lapsepõlvest ja idiootidest
Peale viimast Gestalti - mille keskel ma veel muiates kommenteerisin, et hah seekord ei olegi töinanud, ja mille lõpus olin ma nagu purskaev, millele tehakse survepesu nii, et olime sunnitud ajast üle minema, sest klienti nii välja saata ju ei saa - sigaretti tehes tundsin ma kui ebameeldivalt see maitses.
Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.
Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.
Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.
Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.
Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.
Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)
Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."
Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.
Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.
Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)
Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"
Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole?
"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.
Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.
.jpg)
See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.
Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.
Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)
Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")
Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.
Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).
Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.
Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.
Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.
Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).
Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.
Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)
Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.
Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.
*
Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).
Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?
Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.
Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.
Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.
Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.
Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.
Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.
Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)
Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."
Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.
Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.
Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)
Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"
Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole?
"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.
Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.
See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.
Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.
Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)
Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")
Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.
Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).
Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.
Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.
Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.
Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).
Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.
Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)
Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.
Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.
*
Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).
Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?
Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.
Kurb, aga elu on selline
Eelmisel korral Gestaldis rääkisime loomingust ja depressioonist. Kui palju on olnud neid inimesi, kes on teinud nii südant liigutavat loomingut, nii et sa seda vaadates/kuulates tunned kriipimist oma hingepõhjas, samas jäänud ehk liiga vara jalgu oma sisemisele pimedusele.
Selleks, et puudutada kellegi teise hinge, pead sa suutma läbida ka enda hinge sügavikke ja selleks, et sa saaksid teha huumorit tõsiste teemade üle, pead sa olema ise nende peale mõelnud.
Tänane kurb uudis Robin Williamsi kohta tuletab meelde, et see võitlus sisemise pimedama poolega võib kesta kaua, võibolla isegi terve elu ja võitjat ei saa keegi ette aimata.
Hea huumorimeel on tihtilugu vaid vahend selle pimedusega hakkama saamiseks, mis töötab ehk umbes nii:
1. Moonutab tegelikkust ja muudab selle raskuse nauditavamaks (vähendab ebamugavust)
2. Võtab tähelepanu ära probleemilt
3. Tekitab sotsiaalse heatahtlikkuse sinu suhtes
Seega on ta vaid lahendus hetkel asjadega hakkama saamiseks, aga ta ei ole pika-aegne terviklik lahendus. Samas, kui sa oled miskid tähtsad teemad läbi töötanud, suudad sa nende kohta teha oluliselt sügavamat huumorit.
Aga kõige vastikum osa on see, et ....mul on vist kuidagi kuskil ajusopis olnud idee, et inimene võitleb suht noorena depressiooniga ära ja siis on kõik ... siis on ilus elu ... ja tore ja värki ... mitte et sa 63 aastaselt endiselt maadled ja jääd lõpuks alla. See on lihtsalt kuidagi nii kohutavalt kurb ja raske.
"Tonight we recognize the battle so many of us fight within our own minds. Tonight we remember those who’ve lost that battle, and we celebrate and salute those who continue fight and win. (And if you are reading this, you are winning even if it doesn’t always feel like it.) And tomorrow we will go back to face life with laughter and joy and ridiculousness because that’s what he would want. And because that’s what we need. And because I said so." - from Thr Bloggess
Mälestusteblörr
Loen siin raamatut ülitundlikusest (ma arvan et ma ülitundlik ei ole, kuigi ühiseid jooni ikka leidub ... aga võin olla vabalt mõõdukalt tundlik) ning olen sellega seoses mõelnud väga palju lapsepõlve peale.
Mis muidugi on tekitanud ka nukrameelsust, unehäireid ja üldse vaimset väsimust.
Täna aga komistasin hea artikli peale, mis rääkis muuhulgas ka inimeste mälestustest ja seal esinevatest vigadest/lihtsustamisest.
The facts in our memory are pieced together to match the meaning/narrative, not the other way around.
Ühesõnaga, meie mälestused on hunnik isiklikke lugusid, mille tõepõhi on kaheldava väärtusega.
Aga need on meie enda lood ja kes teine peale meie enda saab neid lugusi ümber sõnastada, lisatähendust/tõlgendust anda, muuta.
Kõik oleneb vaatenurgast.
Mis muidugi on tekitanud ka nukrameelsust, unehäireid ja üldse vaimset väsimust.
Täna aga komistasin hea artikli peale, mis rääkis muuhulgas ka inimeste mälestustest ja seal esinevatest vigadest/lihtsustamisest.
The facts in our memory are pieced together to match the meaning/narrative, not the other way around.
Ühesõnaga, meie mälestused on hunnik isiklikke lugusid, mille tõepõhi on kaheldava väärtusega.
Aga need on meie enda lood ja kes teine peale meie enda saab neid lugusi ümber sõnastada, lisatähendust/tõlgendust anda, muuta.
Kõik oleneb vaatenurgast.
Mõni hommik lihtsalt on selline
Ärkan tunnike enne kella mingi õuduka peale.
Sisu ei mäleta, aga emotsioon on igatahes tugevalt ebameeldiv - seda võis muidugi ette aimata juba eelmisel õhtul kui ma enne uinumist pikalt lapsepõlve mälestustes ringi käisin (peamiselt lasteaia teemadel kusjuures).
"Noh, mis seal ikka," mõtlen ja loivan kööki. Mõnel hommikul lihtsalt ei ole energiat ja mõnel eriti karmil hommikul tunned sa ennast eriti pisitillukese, saamatu ja hirmununa.
Seekord oli siis teine variant.
Vaatan köögis ringi: Merle on eelmisel õhtul tikrikisselli teinud.
Kipa, teeks siis putru, siis on hea koos süüa.
Esimese asjana muidugi tuleb kohvi saada.
Vesi keema, puru tassi. Vesi valmis, purule peale. Sorts piima ka peale .....väkkk.... piim on täiega hapuks läinud. Niisiis see tass rikutud kohvi läheb kraanikausist alla - tükkis, seda on võimatu juua.
Hmm, aga kui värsket piima ei ole siis ei saa ka ju putru teha (minu kulinaarsete teadmiste juures). Fine, ma teen siis pannkooki.
Miski taigna sain valmis.
Teen pool kaussi proovipannakaid - no kurat, tainas on ju liiga paks. Peaks piima juurde panema. Ahjaa, piima ju ei ole.
Sügavalt frustreerituna oma kulnaarse eneseväljenduse puudumises, löön pannakate tegemisele lõpuks käega ja jätan taigna hilisemaks kasutuseks
No pekki, kogu see küpsetamine ja taidlemine on juba kõva kolmveerand tundi võtnud. Ma võin samahästi juba Statoilis ära käia.
Toongi statist paki piima ja panen pudru piimaga podisema.
Äkki on nüüd isegi ilus hommik, hoolimata kõigest.
Kohvi kah tõmbab juba. Vähemalt on piima peale panna.
Ja suhku....oot aga viimane suhkur läks ju sellesse liiga paksu pannkoogitaignasse.
Ohjahh, ma ei suuda isegi enam üllatunud olla. Täitsa nõme ikka.
Ja puder tuli otseloomulikult liiga vedel ja maitsestamata (sest suhkrut ju ei olnud)
Mõni hommik lihtsalt on selline ...
Sisu ei mäleta, aga emotsioon on igatahes tugevalt ebameeldiv - seda võis muidugi ette aimata juba eelmisel õhtul kui ma enne uinumist pikalt lapsepõlve mälestustes ringi käisin (peamiselt lasteaia teemadel kusjuures).
"Noh, mis seal ikka," mõtlen ja loivan kööki. Mõnel hommikul lihtsalt ei ole energiat ja mõnel eriti karmil hommikul tunned sa ennast eriti pisitillukese, saamatu ja hirmununa.
Seekord oli siis teine variant.
Vaatan köögis ringi: Merle on eelmisel õhtul tikrikisselli teinud.
Kipa, teeks siis putru, siis on hea koos süüa.
Esimese asjana muidugi tuleb kohvi saada.
Vesi keema, puru tassi. Vesi valmis, purule peale. Sorts piima ka peale .....väkkk.... piim on täiega hapuks läinud. Niisiis see tass rikutud kohvi läheb kraanikausist alla - tükkis, seda on võimatu juua.
Hmm, aga kui värsket piima ei ole siis ei saa ka ju putru teha (minu kulinaarsete teadmiste juures). Fine, ma teen siis pannkooki.
Miski taigna sain valmis.
Teen pool kaussi proovipannakaid - no kurat, tainas on ju liiga paks. Peaks piima juurde panema. Ahjaa, piima ju ei ole.
Sügavalt frustreerituna oma kulnaarse eneseväljenduse puudumises, löön pannakate tegemisele lõpuks käega ja jätan taigna hilisemaks kasutuseks
No pekki, kogu see küpsetamine ja taidlemine on juba kõva kolmveerand tundi võtnud. Ma võin samahästi juba Statoilis ära käia.
Toongi statist paki piima ja panen pudru piimaga podisema.
Äkki on nüüd isegi ilus hommik, hoolimata kõigest.
Kohvi kah tõmbab juba. Vähemalt on piima peale panna.
Ja suhku....oot aga viimane suhkur läks ju sellesse liiga paksu pannkoogitaignasse.
Ohjahh, ma ei suuda isegi enam üllatunud olla. Täitsa nõme ikka.
Ja puder tuli otseloomulikult liiga vedel ja maitsestamata (sest suhkrut ju ei olnud)
Mõni hommik lihtsalt on selline ...
Teha trenni ilma tegemata
Inimesed on tihti imestunud minu lihaselisuse üle ja veel rohkem on nad imestunud selle üle, et ma ei käi kusagil püsivalt trenni tegemas. Mis teha, nii see on ning ka sellega, et mitmed inimesed mind kadestavad ja omamoodi vihkavad selle pärast, olen ma nüüdseks täitsa leppinud. Mis mul siin üle jääb. (ega minugi keha pole btw perfektne ... igaühel omad hädad, aga osade hädasid on kergemini näha)
Muidugi tuleb siin tänada head geenivaramut.
Ma arvan vähemalt nii, sest perekondlikku spordi tegemist peale suusatamise ei ole olnud.
Aga äkki on oma tegur ka eluviisis?
.jpg)
Ma ei käi kuskil jõusaalis. Minu jaoks on see alati tundunud natuka jabur tegevus. Ma ei käi iga hommik jooksmas, nagu teeb minu vanaisa - mul lihtsalt ei meeldi joosta. Ja ma ei võimle igal hommikul regulaarselt nagu teeb mu vanaema, sest mulle ei meeldi regulaarsus. See aga ei tähenda, et ma ei tegeleks füüsiliste virgutustega.
Mul on omad kiiksud.
Ma nimelt arvan, et inimestel on väga kerge muutuda füüsiliselt laisaks. Olgu see siis lösutamine, mingi kindla söömis/magamis rutiiniga ära harjumine, temperatuuritaluvus jne. Keha muutub lihtsalt laisaks kätte ära ja ütleb "Ma ei viitsi!"
Ja kuna ma ei taha olla see inimene kes talvel pakib ennast sisse nagu kubujuss ja kel ikka on külm; kes iga õhtu lösutab televiisori ees ja kurdab seljavalusid või kel on tohutu piin ööbida kohas kus on teine temperatuur/voodi pehmus/padi (jne) siis ma esitan endale vahel kummalisi füüsilisi väljakutseid.
Näiteks põrandal - olgu see siis korteri põrand, telgipõrand, või muinaslinnuse laudpõrand - magades ärkan ma hommikul enamasti hämmastavalt värskena. Tõsi, kui ma ei ole värske, siis ma olen rohkem omadega kottis kui voodis magades. Voodis magamine on enamasti minu jaoks nagu selline kummaline kesktee - ma ei ärka enamasti ei väga energiat täis olekus ega ka väga tühjas olekus. Põrandal magamine aga lükkab selle rohkem ekstreemsusesse ning mul ei ole mitte midagi selle vastu.
Mulle meeldib istuda põrandal või aknalaual ja seda soovituslikult rätsepaistes. Isegi tavaliste kontoritoolide peal eelistan ma rätsepistet, kui vähegi võimalik.
Mulle meeldib kõndida paljajalu.
Noh mitte just väljas asfaldi peal, rohu peal võib - kodus on see tavaline olek.
Mulle meeldib kõndida - suht kiiresti ja pikki vahemaid. Seda iroonilisem, kui lubadega inimesed - kes just sekund tagasi ägisesid selle üle, et kehakaal on suureks läinud - küsivad millal ma kavatsen ka autojuhiload teha. Tead, veel pole vaja olnud. Kahesilindriline kondimootor on enamasti piisav.
Mulle meeldib kerge ebamugavus.
Ilma ebamugavuseta ei ole arengut ning kehaga on see sama kindel kui vaimuga. Olgu selleks ebamugavuseks kasvõi vaid Improlaval võetud raske poos, mida ma pean hoidma. Või siis näiteks vahel proovin ma trepist käies liikuda võimalikult vaikselt, täiesti niisama, mis samuti ju erinevaid lihaseid proovile paneb. Või siis poest käe otsas 30 kg kassiliiva korraga koju toomine.
Või siis tühja koha pealt minna jalgrattamatkale ja kütta 186 km või kanuumatkale ja panna seal 20 km. Selline natukene ootamatu ja vahel isegi piiripealne ebamugavus.
Kunagi käisin isegi talvel väljas vähemate riietega kui peaks, et ikkagi tunda seda külma ebamugavust ja et keha ja mõistus oskaks sellega tegeleda.
Mulle meeldib funnida.
See on juba keerulisem seletada, aga üldine reegel on: "Asi võib olla raske, aga kui ta on samal ajal ka fun, siis ma teen seda hea meelega" Siia alla lähevad igasugused kolimise aitamised hea seltskonnaga. Samas mahutuvad siia alla ka jaburamad ja raskemad tegevused nagu rõngassärk seljas (sest muidu on ju liiga kerge) Xbox Kinect mängimine. Või ka näiteks seltskonnaga koos rattaga kihutamine - on raske, aga on ka fun. Noh ja seksimaratonid (juba niimitmes kord, et kõhu, sääre, reie jne lihased vaikselt juba pingutusest krampi tahavad tõmmata) mahuvad kah siia alla.
Ma ei söö oluliselt jampsi.
Eelpool mainitule tuleb veel lisada, et mulle ei maitse: krõpsud, kastmed, dipid, popcorn jne Ühesõnaga, miskit blörri ma kah väga suust sisse ei aja. Meelismaius on siiski värsked puuviljad ja pähklid (kuigi ka kook võib vahel olla väga hea...... .... mmmm.... kooooook)
See, et ma suitsetan ja kohviga püsivalt üle pakun on muidugi miinus, aga tuletagem meelde, et iga sigareti jaoks, mis ma kodus olles teen, pean ma ikkagi viiendalt korruselt alla lippama ja siis jälle üles tagasi, seega ehk pole see kah niiväga hull mööndus.
Räägiks veel ühe ajaloolise lookese.
Ühes Eesti mõisas oli mõisnik ning tollel mõisnikul oli oma treener. Treeneri töö polnud ei midagi enamat, kui laudas nööri õigele kõrgusele tõmbamine. Sellest nöörist pidi siis mõisnik sitta loopides üle viskama.
Kõik, ei midagi enamat.
Kokkuvõtteks
Minu jaoks on kummaline vaadata inimesi, kes oma igapäevaelus on võimalikult mugavad ja vähe pingutavad ja siis käivad jõusaalis või trennis et ennast vormis hoida. Tundub kuidagi aja ja resursi raiskamine. Äkki oleks mõistlikum vähem igapäevast mugavust aga see-eest rohkem aega, sest trenni on siis vähem vaja? Äkki ei tasu mugavusega üle pingutada, sest kuidas muidu keha saab harjuda ebamugavusega ja areneda? Äkki ei pea vormi hoidmiseks üldse nii palju vaeva nägema, kui esialgu tundub, ning äkki piisavab vaid natukene igapäevaste harjumuste muutmisest - olgugi et algul ebamugav. Aga siis saab teha trenni, ilma tegemata.
Muidugi tuleb siin tänada head geenivaramut.
Ma arvan vähemalt nii, sest perekondlikku spordi tegemist peale suusatamise ei ole olnud.
Aga äkki on oma tegur ka eluviisis?
Ma ei käi kuskil jõusaalis. Minu jaoks on see alati tundunud natuka jabur tegevus. Ma ei käi iga hommik jooksmas, nagu teeb minu vanaisa - mul lihtsalt ei meeldi joosta. Ja ma ei võimle igal hommikul regulaarselt nagu teeb mu vanaema, sest mulle ei meeldi regulaarsus. See aga ei tähenda, et ma ei tegeleks füüsiliste virgutustega.
Mul on omad kiiksud.
Ma nimelt arvan, et inimestel on väga kerge muutuda füüsiliselt laisaks. Olgu see siis lösutamine, mingi kindla söömis/magamis rutiiniga ära harjumine, temperatuuritaluvus jne. Keha muutub lihtsalt laisaks kätte ära ja ütleb "Ma ei viitsi!"
Ja kuna ma ei taha olla see inimene kes talvel pakib ennast sisse nagu kubujuss ja kel ikka on külm; kes iga õhtu lösutab televiisori ees ja kurdab seljavalusid või kel on tohutu piin ööbida kohas kus on teine temperatuur/voodi pehmus/padi (jne) siis ma esitan endale vahel kummalisi füüsilisi väljakutseid.
Näiteks põrandal - olgu see siis korteri põrand, telgipõrand, või muinaslinnuse laudpõrand - magades ärkan ma hommikul enamasti hämmastavalt värskena. Tõsi, kui ma ei ole värske, siis ma olen rohkem omadega kottis kui voodis magades. Voodis magamine on enamasti minu jaoks nagu selline kummaline kesktee - ma ei ärka enamasti ei väga energiat täis olekus ega ka väga tühjas olekus. Põrandal magamine aga lükkab selle rohkem ekstreemsusesse ning mul ei ole mitte midagi selle vastu.
Mulle meeldib istuda põrandal või aknalaual ja seda soovituslikult rätsepaistes. Isegi tavaliste kontoritoolide peal eelistan ma rätsepistet, kui vähegi võimalik.
Mulle meeldib kõndida paljajalu.
Noh mitte just väljas asfaldi peal, rohu peal võib - kodus on see tavaline olek.
Mulle meeldib kõndida - suht kiiresti ja pikki vahemaid. Seda iroonilisem, kui lubadega inimesed - kes just sekund tagasi ägisesid selle üle, et kehakaal on suureks läinud - küsivad millal ma kavatsen ka autojuhiload teha. Tead, veel pole vaja olnud. Kahesilindriline kondimootor on enamasti piisav.
Mulle meeldib kerge ebamugavus.
Ilma ebamugavuseta ei ole arengut ning kehaga on see sama kindel kui vaimuga. Olgu selleks ebamugavuseks kasvõi vaid Improlaval võetud raske poos, mida ma pean hoidma. Või siis näiteks vahel proovin ma trepist käies liikuda võimalikult vaikselt, täiesti niisama, mis samuti ju erinevaid lihaseid proovile paneb. Või siis poest käe otsas 30 kg kassiliiva korraga koju toomine.
Või siis tühja koha pealt minna jalgrattamatkale ja kütta 186 km või kanuumatkale ja panna seal 20 km. Selline natukene ootamatu ja vahel isegi piiripealne ebamugavus.
Kunagi käisin isegi talvel väljas vähemate riietega kui peaks, et ikkagi tunda seda külma ebamugavust ja et keha ja mõistus oskaks sellega tegeleda.
Mulle meeldib funnida.
See on juba keerulisem seletada, aga üldine reegel on: "Asi võib olla raske, aga kui ta on samal ajal ka fun, siis ma teen seda hea meelega" Siia alla lähevad igasugused kolimise aitamised hea seltskonnaga. Samas mahutuvad siia alla ka jaburamad ja raskemad tegevused nagu rõngassärk seljas (sest muidu on ju liiga kerge) Xbox Kinect mängimine. Või ka näiteks seltskonnaga koos rattaga kihutamine - on raske, aga on ka fun. Noh ja seksimaratonid (juba niimitmes kord, et kõhu, sääre, reie jne lihased vaikselt juba pingutusest krampi tahavad tõmmata) mahuvad kah siia alla.
Ma ei söö oluliselt jampsi.
Eelpool mainitule tuleb veel lisada, et mulle ei maitse: krõpsud, kastmed, dipid, popcorn jne Ühesõnaga, miskit blörri ma kah väga suust sisse ei aja. Meelismaius on siiski värsked puuviljad ja pähklid (kuigi ka kook võib vahel olla väga hea...... .... mmmm.... kooooook)
See, et ma suitsetan ja kohviga püsivalt üle pakun on muidugi miinus, aga tuletagem meelde, et iga sigareti jaoks, mis ma kodus olles teen, pean ma ikkagi viiendalt korruselt alla lippama ja siis jälle üles tagasi, seega ehk pole see kah niiväga hull mööndus.
Räägiks veel ühe ajaloolise lookese.
Ühes Eesti mõisas oli mõisnik ning tollel mõisnikul oli oma treener. Treeneri töö polnud ei midagi enamat, kui laudas nööri õigele kõrgusele tõmbamine. Sellest nöörist pidi siis mõisnik sitta loopides üle viskama.
Kõik, ei midagi enamat.
Kokkuvõtteks
Minu jaoks on kummaline vaadata inimesi, kes oma igapäevaelus on võimalikult mugavad ja vähe pingutavad ja siis käivad jõusaalis või trennis et ennast vormis hoida. Tundub kuidagi aja ja resursi raiskamine. Äkki oleks mõistlikum vähem igapäevast mugavust aga see-eest rohkem aega, sest trenni on siis vähem vaja? Äkki ei tasu mugavusega üle pingutada, sest kuidas muidu keha saab harjuda ebamugavusega ja areneda? Äkki ei pea vormi hoidmiseks üldse nii palju vaeva nägema, kui esialgu tundub, ning äkki piisavab vaid natukene igapäevaste harjumuste muutmisest - olgugi et algul ebamugav. Aga siis saab teha trenni, ilma tegemata.
Teine tee
Ma mäletan, et algklassides juurdlesin ma oma peas ühe kummalise teema üle, milleks oli murul kõndimine. Nimelt viis kooli esiukseni asfalteeritud tee, kuid see ei olnud nii lühike tee, mis viis sinna otsa üle muru minnes, mida ka paljud õpilased kasutasid. Seega olid aga õpetajad hommikuti muruvalves, et saaks aga hiljem laita neid õpilasi, kes üle muru käisid ja kiita neid, kes käisid ilusasti tee peal.
Mäletan, et arutasin ka siis õpetajaga, et äkki sinna, kust püsivalt valesti üle muru käidi, tuleks lihtsalt teha teine tee: oleks otsem, poleks õpilastel vaja muretseda passivate õpetajate pärast ja poleks õpetajatel üldse vaja passida. Vastus oli, et aga üks tee juba on, milleks siis teist teha, ja ega ei saa ju teha teed sinna kohta, kust iga inimene valesti käib - lõpuks oleks rohuplats nii nagu ämblikuvõrk käike täis.
Tundus see vastus mulle siis täiskasvanulikult ülepaisutatud ja tundub ka nüüd. Kui keegi ikkagi teeb tee ja selle kasutamine on totaalselt ebapraktiline, on probleem ikkagi tee ehitajas - halb disain.
Ja sundida inimesi kellegi halba tööd kasutama puhtalt selle pärast, et see on olemas ja uut pole seega vaja teha (mis oleks antud juhul väga lihtne - muru oli niikuinii juba maha tallatud, viska kasvõi killustik või miskit peale ja käib küll) tundub endiselt rumal. Eriti kui vana halva disaini ülevalhoidmine võtab igapäevast ressurssi (õpetajate passimine aknal) ja stressi (kooli kiirustavad õpilased, kes tahtsid võimalikult kiirelt kooli jõuda, aga ei tadnud kunagi kas üle mure tulemine toob jama kaela või mitte)
Kummaline kuidas ma juba algklassides hakkasin kahtlema täiskasvanud inimeste terves mõistuses.
Kodu juures oli hiljem sarnane teema, kus inimesed käisid püsivalt üle muru (otsetee) ja siis üks hilisõhtu miski töllakas pani mingid hirmkoledad raudaiad sinna püsti et inimesed ikka valest kohast ei käiks. Seega halb disain mida üritatakse üleval hoida.
Inimese psühholoogia on vahel samasuguse alalhoiumehanismiga. Meil on mingi arusaam ja selle asemel et seda muuta, kulutame me hunnikutes ressurssi, et seda halba disaini üleval hoida, kuigi oluliselt lihtsam ja praktilisem oleks lihtsalt ehitada uus tee ja kui võimalik, ääristada see lillede ja iluga.
Mäletan, et arutasin ka siis õpetajaga, et äkki sinna, kust püsivalt valesti üle muru käidi, tuleks lihtsalt teha teine tee: oleks otsem, poleks õpilastel vaja muretseda passivate õpetajate pärast ja poleks õpetajatel üldse vaja passida. Vastus oli, et aga üks tee juba on, milleks siis teist teha, ja ega ei saa ju teha teed sinna kohta, kust iga inimene valesti käib - lõpuks oleks rohuplats nii nagu ämblikuvõrk käike täis.
Tundus see vastus mulle siis täiskasvanulikult ülepaisutatud ja tundub ka nüüd. Kui keegi ikkagi teeb tee ja selle kasutamine on totaalselt ebapraktiline, on probleem ikkagi tee ehitajas - halb disain.
Ja sundida inimesi kellegi halba tööd kasutama puhtalt selle pärast, et see on olemas ja uut pole seega vaja teha (mis oleks antud juhul väga lihtne - muru oli niikuinii juba maha tallatud, viska kasvõi killustik või miskit peale ja käib küll) tundub endiselt rumal. Eriti kui vana halva disaini ülevalhoidmine võtab igapäevast ressurssi (õpetajate passimine aknal) ja stressi (kooli kiirustavad õpilased, kes tahtsid võimalikult kiirelt kooli jõuda, aga ei tadnud kunagi kas üle mure tulemine toob jama kaela või mitte)
Kummaline kuidas ma juba algklassides hakkasin kahtlema täiskasvanud inimeste terves mõistuses.
Kodu juures oli hiljem sarnane teema, kus inimesed käisid püsivalt üle muru (otsetee) ja siis üks hilisõhtu miski töllakas pani mingid hirmkoledad raudaiad sinna püsti et inimesed ikka valest kohast ei käiks. Seega halb disain mida üritatakse üleval hoida.
Inimese psühholoogia on vahel samasuguse alalhoiumehanismiga. Meil on mingi arusaam ja selle asemel et seda muuta, kulutame me hunnikutes ressurssi, et seda halba disaini üleval hoida, kuigi oluliselt lihtsam ja praktilisem oleks lihtsalt ehitada uus tee ja kui võimalik, ääristada see lillede ja iluga.
Improvisioon veebis nähtav
Ehk siis etendus, kus me kõik usinasti laval kõvasti ja valesti (aga see-eest uhkelt ja leidlikult) laulsime ja mille tulekut ma siin postituses mainisin on nüüd stseen stseeni haaval netis üleval. Tõsi, vahepealse osa ja publikuga suhtlemise lõikasime välja - see on päris kontakt, mida ei anna lihtsalt videoga edasi anda.
Lühimängud on aga nähtavad siin playlistis:
Kõik laval on siis kohapeal koostööna välja mõeldud.
On peal isegi väike impro ja improrahva igatsus.
Ohjahh, nagu üks töökaaslasest publiku liige sellesamuse etenduse vahepausil küsis:
"Mis sa oled laval kaine vä?"
Jah, :) see on tehnika. Lõbutsemise tehnika
Lühimängud on aga nähtavad siin playlistis:
Kõik laval on siis kohapeal koostööna välja mõeldud.
On peal isegi väike impro ja improrahva igatsus.
Ohjahh, nagu üks töökaaslasest publiku liige sellesamuse etenduse vahepausil küsis:
"Mis sa oled laval kaine vä?"
Jah, :) see on tehnika. Lõbutsemise tehnika
Subscribe to:
Posts (Atom)