Londonis festivalil käies avanes mu mõttemaailm ehk natukene rohkem impro erinevate võimaluste koha pealt. Seega olen paar päeva mõelnud, et ehk oleks võimalik kuidagi siduda D&D ja impro.
Sissejuhatus
D&D ise toimib umbes nii: Igal mängijal on oma roll. Mängujuht kirjeldab maailma ja mängib kõrvaltegelasi. Mängijad otsustavad oma tegevusi ise vastavalt rollile ja olukorrale. Kui on vaja arusaama, kas midagi õnnestus või ei õnnestunud, visatakse täringut. (see on mõnesmõttes üllatavalt hea kokkuvõte)
Impro toimib enamasti ühisloominguna ja nii maailm, tegelased, suhted, kui ka narratiiv luuakse ühiselt laval. Improt annab teha ka väga kindlas formaadis (007 teemaline, Venezueela seebiooperi teemaline jne)
Formaat
Paljuski oleks see formaat ehk Kirjaniku impromängu taoline. On üks narratiivi jälgija, looja ja suunaja ning on selle läbimängijad. Kooseis laval:
2-3 näitlejat. PC'd ehk püsikarakterid - kindlad seiklejad, elik püsitegelased, kellega kõik asjad juhtuvad. (Kui teha seda etendust mitu korda järjest, siis võiks olla miks mitte ka jätkulugu.)
Roll võiks siiski olla mitte eeldeklareeritud. Näiteks võiks laval olla posu nodi (raamat, suur haamer, miskid kindad, rapiir jne) millest publiku valikul üks PC'le satub ja sellest saab tema rollitähis. Kui sa saad suure karvase haamri, siis sa oled näiteks barbar ja saad sellest olenevalt oma suhtumist, füüsilist poolt muuta jooksutades peas lauset "Kui see on rolli suhtes tõene, siis mis võiks veel olla"
1-3 näitlejat. NPC'd ehk nende teha on kõik taustategelased. Kas varustust või nodi ka neil on, ma ei teagi.
1 DM ehk mängujuht. DM saab luua narratiive, ootamatuid pöördeid, lisada kõrvaltegelasi. Tema sekkumine vajab täpsustust ja proovimist (potensiaalselt võib ta ka täringut visata).
Samuti saab ta öelda kui hästi kellegil, miski tegevus välja tuleb ja sellega infot lisada. (D&D's on näiteks nii Mängija "Ma uurin seda kirvest lähemalt, kas sellel on midagi erilist." Viskab täringut toimingu peale. DM (kui täringuvise oli piisavalt suur) "Sa avastad, et selle peal on huvitavad süvendid, mis päikesevalguse käes justkui ära kaoks, kuid varjus selged on"....)
Ja sünnib lugu
Algus:
PC'd defineerivad laval ära oma rollid ja igapäevaelu, suhtumise üksteisse jne. Suure tõenäosusega on see stseen kõrtsus :D Kõik NPC'd saavad noh mängida ettekandjaid jne.
Keskpaik:
Kas võiks äkki siis küsida publikult tegelastele, miski ülesande/missiooni (päästa printsess, tuua kalliskivid, teha goblinitega läbirääkimisi vms) Või et kas juhtub midagi ootamatut (väljas hakkab konni sadama, siseneb npc kellel on miskit tähtsat infot vms).
Seltskond läheb teele. Pakkumised mängujuhi, NPC'de ja mängijate poolt.
Läbikukkumised ja õnnestumised. Mängujuht saab teha ka näiteks kiireid edasihüppeid (kui keegi defineeris et linn kuhu vaja minna ja seal midagi teha, on kolme nädala kaugusel, siis mängujuht saab teha fastforward sinna liikumise) või lisada komplikatsioone ("linnatänaval möödub teist tormakas poistekari ning peale seda märkate äkitselt et vöölt on kadunud nii misioonikaart kui ka rahakukrud")
Lõpp:
Kas antud ülesanne/missioon/eesmärk saab täidetud või siis nad ebaõnnestuvad sellega. Igal juhul arusaam, et see lugu jõudis lõpuni.
Kuidas tundub? Praegu veel suht brutaalne idee aga jumet ju nagu oleks. Aga leida neid inimesi kes käpad nii impros kui D&D maailmas on vast suht raske ja ega ma pole kindel ka, et sellel asjal just palju publikut oleks. Oleneb kuidas seda täpselt defineerida ja esitleda.
Cheers!
--------------------
EDIT 18.06.
Äkki võiks DM'il olla kaks mütsi/kaussi, kuhu on publikult küsitud tegelasi (üks kauss) ja objekte (teine) ning nende abil saab ta (kasutades nii ju publiku materjali) lugu jutustada. Näiteks:
"Te istute kõrtsus. Ühel hetkel ilmub teie juurde (võtab tegelase ja loeb) Punamütsike/võlur/mäekoll, kellel paistab olevat mure" Lavale NPC kes noh mängib seda tegelast ja natukene seletab, kui õige hetk/paras paus, jätkab mängujuht "Nimelt on tal vaja et te leiaksite üles tema (võtab objekti) lutipudeli/võlumõõga/kukli .... (optional: mille varastasid ... tegelane)" Elik juba quest luuakse publikupakkumistest. Jah see võib minna väga jaburaks, aga PC'd vähemalt peavad olema väga rollitruud ja grounded. See maailm laval on tõene!
Samuti saab objekti/tegelase kausse kasutada nö seiklusel olles. Luues ise midagi, aga lisades sinna mingi tegelase/objekti.
Formaadi enda nimi võiks sel juhul olla Random Encounter (DM'id muigavad)
Showing posts with label mõte. Show all posts
Showing posts with label mõte. Show all posts
Kuidas sai ruumist lahkutud
Ühel päeval pingis vennas mind Skypes:"Läheme pühapäeval Exitroomi, A ja X tulevad kah. Oled käpp?" Kui ma olin oma esialgsest ehmatusest, mis oli põhjustatud sellest, et lugesin "sexodroomi" mitte "exitroomi" üle saanud. leidsin, et tegemist on ühe igati hea mõttega.
Pealegi, antud pundiga olime me varemalt koos D&D'd pelanud, LARPinud ja eksnäe, ka LARPi korraldanud. Legendaarset LARPi, mille lõksud ja väljakutsed olid liiga rasked isegi peale mängu. Elik, võtame väljakutse vastu. Siia ka meenutus meie kunagi korraldatud mängust (paremat ülesvõtet kahjuks pole... ettevaatust video algab röökimisega):
Kogu Hirm Inc tiim siiski ära ei mahtunud, sest ruumil oli osalejate piirang, seega olime vaid neljakesi. Passisime esialgu kohapeal natuke tühja ja imestasime, et miks on siin suitsuruum (ega ei olnudki ... see oli samune pommituba, millest me olime möödunud, mis oli paksult suitsu täis - ju siis pomm oli plahvatanud) Istusime ja tegime huumorit stiilis "Murrame kohe alguses ukse maha ja ülejäänud 50 minutit viskame täringut ja joome coca colat" ja "Kuule, sul multitool on ikka kaasas?" jne Samas kui ooteruumi teleekraanil tuli Saag 1. Päris nunnu soojendus. Ning siis oligi aeg.
Briif.
Taskud tühjaks (näh, aga mu tulemasin ja taskunuga)
Kotid pähe
Ruumi
Kolm piiksu
Läks! Kott peast ära ja tegutsema!
Ausalt öeldes, see oli täielik kaos. Igaüks tegeles oma mõtete ja projektidega. Iga kood, mida kuskil hüüti läks kõikide lukkude peal proovimiseks jne. Juhtus minul 2 korda sedagi, et pistes järgmist koodi sisse avastasin, et lukk oli juba lahti - no hästi. Seega ega täpselt ei teadnudki, mis mille avas. Kogu tegevus oli kaootiline aga samas suures plaanis toimiv. Mäletan, et vaatasin veel mingi hetk kella ja 37 minutit oli veel alles. Oi pagan, see aeg läks jube kiiresti. Hüüti järgmine kood. Mina kui uksevalvur proovisin seda kohe ukse peal. Ei töötand. Läks veel paar minutit kuni keegi hüüdis "Hei A, sul on siin ju arvutusviga!" Selge! Kohe tuli uus kood, sobis,võti käes, lukku ja uks laks lahti!!! Kohalik töötaja selleks kül valmis ei olnud ja vaatas meile ehmunult otsa. Olime teinud ruumi rekordi ja kui meie ainus doktorikraadiga inimene oleks kohe alguses täpselt arvutanud oleks aeg olnud ehk isegi alla poole tunni.
Seejärel uuris töötaja, et kuidas ja milleni me jõudsime ja oli endiselt äärmiselt üllatunud. Me ju ei teadnud kuidas me täpselt sinna jõudsime, see oli kaos, me kasutasime kõike mis meil oli. Siis ta näitas näitas asju. Ohohh, mis kõik ruumis veel kasutamata oli jäänud, päris ägedad värgid. Aga me olime kuidagi leidnud otsetee. Ei teagi, kas see oli tahtlikult seal või oli jäänud mõnest eelmisest ruumi külastajast, aga toimis igatahes!
Ja nii sai Hirm Inc liidripositsioonile. Omajagu uhke tunne.
Seejärel tähistasime teiste Hirm Inc korraldajate juures väikese lauamänguõhtuga. Päris äge. Rääkisime ka sellest kuidas võiks teha veel karmimad mitu tuba, kus ka osalejate liikumine on piiratud jne ja panna nimeks NoExitRoom ... ehk siis tõstetud raskusaste. No ja kui nii edasi minna on lõpuks valmis terve kompleks nagu filmis "The Cube".
Jäin alles hiljem mõtlema, et mis minu jaoks kuidagi puudu jäi Exitroomis. Ma ei ütle, et see poleks olnud vahva, aga ma tundsin, et miskit oli minu jaoks nagu puudu. Hah, just stoori. Sissejuhatav tekst oli ruumil nagu olemas, aga see ei olnud piisav. Põhjendus, miks väljapääs ruumis olemas oli, ei olnud ka päris piisav. Midagi oli nagu puudu (LARPar nagu ma olen). Seega ei tundunud see minu jaoks piisavalt realistlik (kui taustalugu on piisavalt detailne, põhjalik ja aukudeta siis see suurendab usutavust ... pealegi kui kontseptsioon on niigi parajalt ebareaalne ... no mitu korda oled sa päris elus puutunud kokku toaga kus on pomm? Filmis jaa, aga mitte elus.)
Täna mõtlesin, et mis võiks siis olla selline realistlikum variant ja möödusin kontoris serveriruumist. Lups tuli mõte:
Te olite grupiekskursioonil IT firmas ning läksite omaette uitama (muidugi te ei tohtinud seda teha, aga noh uudishimu). Nüüd olete te oma uitamise käigus suutnud ennast sulgeda serveriruumi. Sellest poleks ju hullu, ekskursioon kestab veel paar tundi ja küll teid siis üles otsitakse. Toa nurgas undab aga üks masin väga kõvasti ja vilgutab kahtlaselt tulukesi. Seinalt leitud kirjelduse järgi võib tegemist olla ülekuumenemisega ning on võimalik, et varsti toimub automaatne gaasijahutus (mis, khm teile just head ei tähenda). Seega võiks välja saada niivara kui võimalik.
Eks IT mehi on ju ennegi serveriruumi kinni jäänud ja selleks, et vajadusel sealt välja pääseda, on nad sinna peitnud lisavõtme. Aga ainult nii, et nad ise suudavad selle üles leida. Edu!Äkki on natuke realistlikum ja usutavam. Eks kisage, kui ei meeldi.
Cheers!
Pealegi, antud pundiga olime me varemalt koos D&D'd pelanud, LARPinud ja eksnäe, ka LARPi korraldanud. Legendaarset LARPi, mille lõksud ja väljakutsed olid liiga rasked isegi peale mängu. Elik, võtame väljakutse vastu. Siia ka meenutus meie kunagi korraldatud mängust (paremat ülesvõtet kahjuks pole... ettevaatust video algab röökimisega):
Kogu Hirm Inc tiim siiski ära ei mahtunud, sest ruumil oli osalejate piirang, seega olime vaid neljakesi. Passisime esialgu kohapeal natuke tühja ja imestasime, et miks on siin suitsuruum (ega ei olnudki ... see oli samune pommituba, millest me olime möödunud, mis oli paksult suitsu täis - ju siis pomm oli plahvatanud) Istusime ja tegime huumorit stiilis "Murrame kohe alguses ukse maha ja ülejäänud 50 minutit viskame täringut ja joome coca colat" ja "Kuule, sul multitool on ikka kaasas?" jne Samas kui ooteruumi teleekraanil tuli Saag 1. Päris nunnu soojendus. Ning siis oligi aeg.
Briif.
Taskud tühjaks (näh, aga mu tulemasin ja taskunuga)
Kotid pähe
Ruumi
Kolm piiksu
Läks! Kott peast ära ja tegutsema!
Ausalt öeldes, see oli täielik kaos. Igaüks tegeles oma mõtete ja projektidega. Iga kood, mida kuskil hüüti läks kõikide lukkude peal proovimiseks jne. Juhtus minul 2 korda sedagi, et pistes järgmist koodi sisse avastasin, et lukk oli juba lahti - no hästi. Seega ega täpselt ei teadnudki, mis mille avas. Kogu tegevus oli kaootiline aga samas suures plaanis toimiv. Mäletan, et vaatasin veel mingi hetk kella ja 37 minutit oli veel alles. Oi pagan, see aeg läks jube kiiresti. Hüüti järgmine kood. Mina kui uksevalvur proovisin seda kohe ukse peal. Ei töötand. Läks veel paar minutit kuni keegi hüüdis "Hei A, sul on siin ju arvutusviga!" Selge! Kohe tuli uus kood, sobis,võti käes, lukku ja uks laks lahti!!! Kohalik töötaja selleks kül valmis ei olnud ja vaatas meile ehmunult otsa. Olime teinud ruumi rekordi ja kui meie ainus doktorikraadiga inimene oleks kohe alguses täpselt arvutanud oleks aeg olnud ehk isegi alla poole tunni.
Seejärel uuris töötaja, et kuidas ja milleni me jõudsime ja oli endiselt äärmiselt üllatunud. Me ju ei teadnud kuidas me täpselt sinna jõudsime, see oli kaos, me kasutasime kõike mis meil oli. Siis ta näitas näitas asju. Ohohh, mis kõik ruumis veel kasutamata oli jäänud, päris ägedad värgid. Aga me olime kuidagi leidnud otsetee. Ei teagi, kas see oli tahtlikult seal või oli jäänud mõnest eelmisest ruumi külastajast, aga toimis igatahes!
Ja nii sai Hirm Inc liidripositsioonile. Omajagu uhke tunne.
Seejärel tähistasime teiste Hirm Inc korraldajate juures väikese lauamänguõhtuga. Päris äge. Rääkisime ka sellest kuidas võiks teha veel karmimad mitu tuba, kus ka osalejate liikumine on piiratud jne ja panna nimeks NoExitRoom ... ehk siis tõstetud raskusaste. No ja kui nii edasi minna on lõpuks valmis terve kompleks nagu filmis "The Cube".
Jäin alles hiljem mõtlema, et mis minu jaoks kuidagi puudu jäi Exitroomis. Ma ei ütle, et see poleks olnud vahva, aga ma tundsin, et miskit oli minu jaoks nagu puudu. Hah, just stoori. Sissejuhatav tekst oli ruumil nagu olemas, aga see ei olnud piisav. Põhjendus, miks väljapääs ruumis olemas oli, ei olnud ka päris piisav. Midagi oli nagu puudu (LARPar nagu ma olen). Seega ei tundunud see minu jaoks piisavalt realistlik (kui taustalugu on piisavalt detailne, põhjalik ja aukudeta siis see suurendab usutavust ... pealegi kui kontseptsioon on niigi parajalt ebareaalne ... no mitu korda oled sa päris elus puutunud kokku toaga kus on pomm? Filmis jaa, aga mitte elus.)
Täna mõtlesin, et mis võiks siis olla selline realistlikum variant ja möödusin kontoris serveriruumist. Lups tuli mõte:
Te olite grupiekskursioonil IT firmas ning läksite omaette uitama (muidugi te ei tohtinud seda teha, aga noh uudishimu). Nüüd olete te oma uitamise käigus suutnud ennast sulgeda serveriruumi. Sellest poleks ju hullu, ekskursioon kestab veel paar tundi ja küll teid siis üles otsitakse. Toa nurgas undab aga üks masin väga kõvasti ja vilgutab kahtlaselt tulukesi. Seinalt leitud kirjelduse järgi võib tegemist olla ülekuumenemisega ning on võimalik, et varsti toimub automaatne gaasijahutus (mis, khm teile just head ei tähenda). Seega võiks välja saada niivara kui võimalik.
Eks IT mehi on ju ennegi serveriruumi kinni jäänud ja selleks, et vajadusel sealt välja pääseda, on nad sinna peitnud lisavõtme. Aga ainult nii, et nad ise suudavad selle üles leida. Edu!Äkki on natuke realistlikum ja usutavam. Eks kisage, kui ei meeldi.
Cheers!
Mida ma siis tegelikult usun?
Mõni aeg tagasi tuli heas sõprusringkonnas teemaks religioon ning ma avastasin, et mul on väga keeruline sõnadese panna oma uskumusi. Eks ole ju aja jooksul uuritud-puuritud erinevaid teemasid. Vanavanematel on uhke nahast kaante ja klaasitükkidega ristiga wanas eefti khirjakeelfes Piibel, mida ma teismelisena üritasin lugeda võinoh pigem desifreerida. Suht võigas värk oli, eriti võrreldes lastepiibliga, mida algkoolis lehvitati. Ma mäletan, et mingi vahe uurisin lähemalt budismi. Palju lugesin ka Gunnar Aarmat ja omajagu Luule Viilmaad, Ishmael meeldis mulle ja kogu Anastasia seeria samuti, LaVey Saatanlik Piibel oli huvitav, sissejuhatus Voodoo'sse samuti. Zen lood on mulle alati meeldinud. Unenäod, ruunid, ennustused olid kunagi minu jaoks väga tähenduslikud. Käisin mingi vahe ka intuitiivteaduste koolis ning praeguseni on mul sahtlipõhjas 2 pakki taro kaarte, mida vahel harva saab ka laduda. Vast viimase suurema lisana tuli mu mõttemaailma nii 4 aastat tagasi taoism ning eile käisin kundalini joogas. Sellega on vist enamik suuremaid mõjutavaid teemasi puudutatud.
Samas on mulle väga suurt huvi pakkunud inimese psühholoogia, sotsiaalsed suhted ja surm.
Ehk siis võiks antud lõiku kokkuvõtvalt öelda, et alates 11dast eluaastast olen ma pingsalt otsinud elu mõtet ning proovinud omistada võimalikult palju mõtteid erinevatest valdkondadest, et luua oma enda arusaam, mis toetaks minu olemust ja elu. Paljud ideed on nüüdseks mööda külge maha voolanud, aga mulle tundub, et midagi olen ma ka omistanud ja omavahel kokku klopsinud.
Siin on siis mõned praegused tähelepanekud (ei, ma ei lähe väga sügavuti, sest no see on ikka paganama rämedalt suur teema).
Kui sind toetab, siis on hea, kui ei toeta, on aeg neid muuta - põhiline on olla teadlik oma hoiakutest, aga ka teadvustada, et ka sina oled muutuv ja maailm on muutuv.
Minu jaoks on iga uskumuse juures äärmiselt tähtis praktilisus. Kui kuskil spirituaalses raamatus räägitakse näiteks sellest kuidas maa peal on enne inimesi olnud 7 erinevat tsivilisatsiooni, siis minu jaoks ei ole tähtis see, kas see on tõene või vale. Minu jaoks on tähtis, et mida ma selle infoga oma igapäevaelus peale hakkan, mida see minu heaolule juurde annab. Antud juhul - mittemidagi. Seega pole seda vaja.
Küll aga tõstab see inimest minu silmis, kui ta suudab ka oma valikuid, teed, uskumusi kritiseerida ja nende üle ausalt arutleda ehk isegi nalja visata. See näitab mulle, et ta on mõtlev inimene ja näeb nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli (mis on igas asjas) ja ei idealiseeri liialt.
Samas, vahet pole, kas su uskumused on lapsepõlvest või elu jooksul omandatud - ära mängi mäkra ja lase ka teistel kogeda elu nii nagu sa ise tahaksid seda teha. Kui sa ei saa teha head, siis vähemalt ära tee liiga.
Mulle meeldiks hoida oma elu nii, et kui ma nüüd samas südari saaksin, siis see eluke mis mu silme eest läbi jookseb viimasel hetkel, ei tekitaks minus suurt pettumust, et ma olen teinud asju, mis on minu jaoks tähtsad, olen armastanud, olen nautinud, olen olnud ise-endaga aus ja saaksin öelda puhta südamega "Pole paha! Ehk isegi tegin maailma natuke paremaks. Kui vaja minna siis vaja minna."
Njah, ma üldiselt väga surmajärgset elu ei usu. Kuigi selle uskumine võibolla leevendaks lähedase surmaga tekkivat leina (et ei olegi päris läinud vaid kuskil ikkagi alles), siis ma näen selles maailmavaates ka omajagu pahupoolt. Inimesed, kes ei taju oma ajutisust, ei kipu minu arust asju nii ausalt välja ütlema, sest küll kunagi on aega rääkida - samas kui sa ei ütle ausalt välja, ei saa tekkida ka ausaid suhteid. Ja nad ei pruugi teha oma elu enda jaoks nauditavaks, sest noh see elu pole ju tähtis, pärast on igavesti aega. Ja milleks üldse midagi teha, kui meil on surmajärgselt aega küll ja veel asju teha. Jne. Seega ma ei usu, et peale surma on mul maa ja ilm ja pigem ma kasutaksin seda Kindlat aega, mis mul praegu on, nii hästi kui võimalik.
Selle suhtumise asemel on mul mõistmine, et iga inimene, kellega me kokku puutume oma elus, mõjutab meid ja see nende panus meie elusse on see, mis jääb meie hinge alles isegi siis kui neid endid enam ei ole ja seda panust tasub kindlasti väärtustada. (ma olen endiselt südamest tänulik mitme inimele inimesele, keda enam ei ole ja kellega ma pole kunagi vestelnud, kes aga oma loominguga mind on aidanud)
Ma olen eluaeg tundnud ennast nagu Rebel, see lihtsalt on osa minu olemusest, ning ma olen veendunud, et ka selliseid inimesi on maailma vaja - muidu läheks ju lihtsalt liiga tuimaks ja igavaks.
Ja keegi ju peab välja ütlema, et perekondliku söömingu juures peaks olema rõhk sellel et inimesed jagavad omavahel oma elusid ja suhtlevad, mitte sellel, et kõigil oleks nuga ja kahvel õiges käes. Reeglid on noh kohati toredad, aga nad ei tohi elu lämmatada ja võtta tähelepanu ära eluliselt tähtsatelt asjadelt.
Ma leian, et ei leidu ühtegi teemat, mille üle ei saaks/tohiks nalja teha või mida ei tohiks vaidlustada. Tõsi, see ei tähenda, et igas kontekstis oleks sobilik mingeid nalju rääkida. See ei tähenda, et kui inimese jaoks on midagi püha, hakkan ma selle üle kohe nalja rebima - igaühel on oma tee ja uskumused ja ma olen erinevates seltskondades oma kahtlase huumoriga ikka väga ettevaatlik. Eesmärk ei ole kunagi teisele inimesele liiga teha ... vaid tekitada seoseid inimese ajus koos ootamatu positiivse äratundmis-emotsiooniga (hmm, kõlab nagu Zen).
Ma ei leia ka, et spirituaalsust/jumalat ei tohiks naljas kasutada - kui jumal tõesti on olemas, siis no vaata ringi, tal on päris hea ja kohati ikka suht must huumorimeel.
"Kuningas ei saa olla kuningas, kui tal ei ole kojanarri, kes saab asju ausalt välja öelda..." ütles keegi kunagi kuskil.
Cheers!
[Antud kirjutise eesmärk pole midagi vaidlustada, lihtsalt jagada mõningaid minu mõtteid spirituaalsuse/religiooni teemadel ... inimene on keeruline loom, talle on vahel vaja ka keerulisi lahendusi, seega vabandan, kui see kõik väga segane/keeruline tundub]
Samas on mulle väga suurt huvi pakkunud inimese psühholoogia, sotsiaalsed suhted ja surm.
Ehk siis võiks antud lõiku kokkuvõtvalt öelda, et alates 11dast eluaastast olen ma pingsalt otsinud elu mõtet ning proovinud omistada võimalikult palju mõtteid erinevatest valdkondadest, et luua oma enda arusaam, mis toetaks minu olemust ja elu. Paljud ideed on nüüdseks mööda külge maha voolanud, aga mulle tundub, et midagi olen ma ka omistanud ja omavahel kokku klopsinud.
Siin on siis mõned praegused tähelepanekud (ei, ma ei lähe väga sügavuti, sest no see on ikka paganama rämedalt suur teema).
Praktiline spirituaalsus
Mida rohkem ma tõsiste teemadega olen tegelenud, seda selgem on, et mingit spirituaalsust on inimese elus ikkagi vaja - see aitab meil paremini tõsiste teemadega (lähedase surm, elu mõttetus jne) hakkama saada. Samas, eks on igal usul ka oma pahupool. Tähtis on leida midagi, mis sinu jaoks töötab. Olgu selleks Piibel, Koraan, internetis piltidel jagatav filosoofia, taro kaardid, loodus, ettemääratus, 8 ball, õnne talisman, hea tuju särk/aluspüksid vms.Kui sind toetab, siis on hea, kui ei toeta, on aeg neid muuta - põhiline on olla teadlik oma hoiakutest, aga ka teadvustada, et ka sina oled muutuv ja maailm on muutuv.
Minu jaoks on iga uskumuse juures äärmiselt tähtis praktilisus. Kui kuskil spirituaalses raamatus räägitakse näiteks sellest kuidas maa peal on enne inimesi olnud 7 erinevat tsivilisatsiooni, siis minu jaoks ei ole tähtis see, kas see on tõene või vale. Minu jaoks on tähtis, et mida ma selle infoga oma igapäevaelus peale hakkan, mida see minu heaolule juurde annab. Antud juhul - mittemidagi. Seega pole seda vaja.
Mõistmine
Inimesed hoiavad tihti väga jäigalt kinni mõtetest ja arusaamadest, mida on neile kunagi tõe pähe õpetatud. Arusaamad, milleni nad on aga ise jõudnud on palju pandlikumad. Kui inimene on ise otsingute käigus leidnud oma tee, ei kritiseeri ta naljalt teisi, kes seda otsivad. Õpetatud jäigad arusaamad aga ei oma seda paindlikkust. Tähtis on tunnistada teise inimese teed ja lasta tal endal otsida.Küll aga tõstab see inimest minu silmis, kui ta suudab ka oma valikuid, teed, uskumusi kritiseerida ja nende üle ausalt arutleda ehk isegi nalja visata. See näitab mulle, et ta on mõtlev inimene ja näeb nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli (mis on igas asjas) ja ei idealiseeri liialt.
Samas, vahet pole, kas su uskumused on lapsepõlvest või elu jooksul omandatud - ära mängi mäkra ja lase ka teistel kogeda elu nii nagu sa ise tahaksid seda teha. Kui sa ei saa teha head, siis vähemalt ära tee liiga.
Duaalsus
Jah, seda suhtumist on mul natuke keeruline seletada. Pigem on see nüüdseks juba tunnetuslik arusaamine, et me elame duaalses maailmas. Et kui elus on raske olukord, siis küll see läheb mingi hetk helgemaks. Kui on helge olukord, küll ka see ükshetk möödub. Samas, kui sul on väga raske olla, siis selle sees on alati ka midagi ilusat ja ilu sees on alati ka midagi valusat. Must ja valge käivad koos, ei ole võimalik ainult ühte neist tunnistada (sähket teile, rassistid). Ja ka elu ja surm käivad koos.Surm
On kindel, et me ükshetk sureme. No nii lihtsalt on loodusseadused. Aga selle asemel, et seda teemat vältida või ignoreerida, olen ma saanud surmaga sõbraks. Mulle meeldib elu võtta kui teel olekut, lihtsalt me ei tea millal see tee äkki otsa saab. Oh ei, ma ei oota (enamasti!!!) temakest Surma, aga ma teadvustan seda võimalust. Tõde on see, et me ei saa olla kindlad, et meil on rohkem aega kui praegune hetk. Seega võiks sellest võtta niipalju kui võimalik.Mulle meeldiks hoida oma elu nii, et kui ma nüüd samas südari saaksin, siis see eluke mis mu silme eest läbi jookseb viimasel hetkel, ei tekitaks minus suurt pettumust, et ma olen teinud asju, mis on minu jaoks tähtsad, olen armastanud, olen nautinud, olen olnud ise-endaga aus ja saaksin öelda puhta südamega "Pole paha! Ehk isegi tegin maailma natuke paremaks. Kui vaja minna siis vaja minna."
Njah, ma üldiselt väga surmajärgset elu ei usu. Kuigi selle uskumine võibolla leevendaks lähedase surmaga tekkivat leina (et ei olegi päris läinud vaid kuskil ikkagi alles), siis ma näen selles maailmavaates ka omajagu pahupoolt. Inimesed, kes ei taju oma ajutisust, ei kipu minu arust asju nii ausalt välja ütlema, sest küll kunagi on aega rääkida - samas kui sa ei ütle ausalt välja, ei saa tekkida ka ausaid suhteid. Ja nad ei pruugi teha oma elu enda jaoks nauditavaks, sest noh see elu pole ju tähtis, pärast on igavesti aega. Ja milleks üldse midagi teha, kui meil on surmajärgselt aega küll ja veel asju teha. Jne. Seega ma ei usu, et peale surma on mul maa ja ilm ja pigem ma kasutaksin seda Kindlat aega, mis mul praegu on, nii hästi kui võimalik.
Selle suhtumise asemel on mul mõistmine, et iga inimene, kellega me kokku puutume oma elus, mõjutab meid ja see nende panus meie elusse on see, mis jääb meie hinge alles isegi siis kui neid endid enam ei ole ja seda panust tasub kindlasti väärtustada. (ma olen endiselt südamest tänulik mitme inimele inimesele, keda enam ei ole ja kellega ma pole kunagi vestelnud, kes aga oma loominguga mind on aidanud)
Vastutus
Ma usun, et iga täiskasvanud inimene vastutab ise oma tegude, tunnete, valikute ja vajaduste eest. See ei ole kellegi teise kanda ega kellegi teise kritiseerida, kuni sa otseselt kellelegi liiga pole teinud. Mitmed religioonid annavad kindlad käsud ja keelud, et mida tohib ja mida ei tohi teha ning minu jaoks võtab see inimeselt ära tema täiskasvanud inimese vastutuse ning surub ta lapse raamidesse, kus sul on kindlad vanemlikud reeglid. Kindlasti loob see ka turvatunnet ja mõnele võibolla sobib. Samas ma arvan, et inimese arengu koha pealt on tähtis, et ta ise mõistaks, et näiteks varastamine ei ole hea, sest sellest kannatavad teised inimesed. Kui tal on ees vaid reeglid ei pruugi seal taga olla mõitmist, miks mõni tegevus hea ei ole. Ehk on parem teha elus mõned vead ja kasvada inimesena ja ise maailma tundma õppida kui hoida kindla raami taha ja mõista hukka neid, kes seda ei tee, arvan ma.Tolvan elukeerises
Nagu on ehk eelnevast jutust tajuda, siis meeldib mul asju/reegleid/arusaamisi vaidlustada ja ma näen selles omamoodi ilu. Nii nagu omamoodi ilu on ka meie eluteel läbitud raskustes.Ma olen eluaeg tundnud ennast nagu Rebel, see lihtsalt on osa minu olemusest, ning ma olen veendunud, et ka selliseid inimesi on maailma vaja - muidu läheks ju lihtsalt liiga tuimaks ja igavaks.
Ja keegi ju peab välja ütlema, et perekondliku söömingu juures peaks olema rõhk sellel et inimesed jagavad omavahel oma elusid ja suhtlevad, mitte sellel, et kõigil oleks nuga ja kahvel õiges käes. Reeglid on noh kohati toredad, aga nad ei tohi elu lämmatada ja võtta tähelepanu ära eluliselt tähtsatelt asjadelt.
Ma leian, et ei leidu ühtegi teemat, mille üle ei saaks/tohiks nalja teha või mida ei tohiks vaidlustada. Tõsi, see ei tähenda, et igas kontekstis oleks sobilik mingeid nalju rääkida. See ei tähenda, et kui inimese jaoks on midagi püha, hakkan ma selle üle kohe nalja rebima - igaühel on oma tee ja uskumused ja ma olen erinevates seltskondades oma kahtlase huumoriga ikka väga ettevaatlik. Eesmärk ei ole kunagi teisele inimesele liiga teha ... vaid tekitada seoseid inimese ajus koos ootamatu positiivse äratundmis-emotsiooniga (hmm, kõlab nagu Zen).
Ma ei leia ka, et spirituaalsust/jumalat ei tohiks naljas kasutada - kui jumal tõesti on olemas, siis no vaata ringi, tal on päris hea ja kohati ikka suht must huumorimeel.
"Kuningas ei saa olla kuningas, kui tal ei ole kojanarri, kes saab asju ausalt välja öelda..." ütles keegi kunagi kuskil.
Cheers!
[Antud kirjutise eesmärk pole midagi vaidlustada, lihtsalt jagada mõningaid minu mõtteid spirituaalsuse/religiooni teemadel ... inimene on keeruline loom, talle on vahel vaja ka keerulisi lahendusi, seega vabandan, kui see kõik väga segane/keeruline tundub]
Muutuste olemusest
Muutuste taustsüsteem
Ma olen viimaste aastate jooksul palju mõelnud selle peale, et kuidas inimesed muutuvad/ arenevad/ kasvavad. Sellest rääkimiseks tuleb aga esiteks vaadata taustsüsteemi, mille sees muutused toimivad. Seega alustaksin esiteks järgnevate väidetega:
* Inimestele üldiselt ei meeldi muutused - meile meeldib näha asju/inimesi/suhteid/ise-ennast püsivate nähtustena. Omajagu tekitab see kindlasti ka ju turvatunnet.
* Muutus on ainus konstantne asi siin maailmas. Seega on fakt, et kõik eelpool nimetatud nähtused muutuvad meie elu jooksul - kui palju ja kuidas on omaette küsimus.
* Muutustega kohanemine on tihti raske, kuna see purustab mingil määral meie turvatunnet, usaldust maailma vastu ja uskumust, et kõik on stabiilne. Nagu mu õppejõud kunagi ütles: "Sa tunned ennast ebamugavalt? Väga hea, järelikult arened."
Seega on tegemist teemaga, millega me kõik kokku puutume ja mis meile üldiselt enamasti väga ei meeldi.
Muutuste jaotus
Oma kogemuste järgi jaotaksin muutused meie elus piltlikult kaheks:
laval ja proovis
Laval
Need on need raskemad kogemused, millega me puutume kokku oma nö päris-elus. Tihtilugu üksinda. Need võivad olla süngemad (lähedase surm) või helgemad (armumine), aga kindlasti mõjutavad sellel hetkel kogu meie maailmavaadet ja arvatavasti jätavad ka pikema-ajalisema jälje. Võimalik, et me tegeleme mõne elumuutuse aksepteerimisega aastaid ehk isegi kogu elu ning mõnda proovime peita ja ignoreerida. Teised võivad aga lupsti meist mööda minna.
Proovis
Need on need muutused, mis tekivad justkui väljaspool päris-elu, aga sunnivad meid asju elus teistmoodi nägema, laiendavad meie arusaama ja põhjustavad meie muutumist päris-elus. Näiteks võivad taolised kogemused tekkida: psühholoogi juures, teatrilaval/proovides, töötubades, LARPides, psühhodraamas... jne. Enamasti on sellesse protsessi kaasatud ka üks (terapeut) või rohkem (teatrigrupp/ tugigrupp jne) inimesi ning tegemist on turvalise keskkonnaga. Proovis toimuv aitab meil ka tihti paremini mõista Laval toimunud kogemusi.
Arenguks on vaja muutusi. Muutused on tihti rasked. Seega on parem need läbi töötada Proovis, kuna seal on olemas ka aus peegeldus/toetav taustsüsteem. Laval toimuvate muutustega puutume me kõik kindlasti kokku, mõni karmimalt kui teine, kuid proovides läbitud sarnased muutused aitavad meid nende jaoks paremini ette valmistada ja lihtsamalt hakkama saada.
"Inimene kui vaas" metafoor
Muutuste kirjeldamiseks kasutaksin järgnevat metafoori:Inimene on kui hiina käsitööna tehtud portselan vaas - juba sünnist saati teistega sarnane aga samas ka omajagu erinev - mis on väga ilus aga ka omajagu habras. Elu jooksul me kukume, vahel kõvemini ja vahel pehmemini. Vahel on vaasil vaid kriimustused, vahel killud väljas. Vahel lähevad killud lappimise käigus omavahel vahetusse. Alati on võimalik aga killud mingiks tervikuks kokku lappida - kui funktsionaalne ja kui hästi vesi sees püsib on oma küsimus.
Vahet pole kui kahtlane see lapitud vaas välja näeb, me harjume sellega mingi hetk kindlasti ära ja see muutub meile tuttavaks ja turvaliseks. Seepärast on valusad ka proovides tehtud muutused - ka see on mingi terviku lõhkumine, kuid see on ikkagi tahtlikult suunatud ja aitab paremini kaasa vaasi funktsionaalsusele, ilusamale tervik pildile.
Vigastused vaasil on kindlad tulema, küsimus pole mitte kas vaid mis me nendega peale hakkame. Kas me liimime kõik superliimiga kokku ja teeme näo, et kõik on endiselt terve ja midagi pole kunagi muutunud? Kas järgmine kord sarnast kogemust kohates ei purune me siis mitte samamoodi?
Kas me sulatame kõik tükid omavahel kokku kullaga, rõhutades just vigastusi aga ka seda ainulaadset ilu mis sellega kaasneb? Ning kohtudes järgmine kord sarnase teemaga saame vaadata oma selget kullajoon eelmisest korrast ja sellest õppust võtta?
Kokkuvõte
Muutustega puutume me kõik kokku. Minu enda kogemused on näidanud aga, et oma vigastuste peitmisest ei ole kasu - isegi kui sa ise neid ei tunnista, näevad neid teised. Samuti näevad tihti teised ka ilu sinu murdudes, mida sa ise ehk ei näe. Need teevadki meist need, kes me oleme. Muutustega kohanemine võtab aega. Kui tegemist on proovis toimunud muutusega, võib see aeg olla lühem, kuid ikkagi on vaja aega. Inimesel on piiratud ressursid ning kui suur osa nendest läheb muuutuse parandamiseks (uue kuju loomiseks) siis on meil vähem jaksu tegeleda teiste asjadega. Eks olen ma ka ise korduvalt ja korduvalt olnud väsinud lihtsalt oma kildudega tegelemisest: peale psühhodraamat, peale kõnetavat kontserti, peale psühholoogi, peale kõmmkärajaid, peale FiiFi, peale improlaagrit jne ... kui loetleda nö proovi muutuseid. Need kogemused on olnud ohjaa kui ilusad, samas aga ka psühholoogiliselt rasked, sest nad muudavad midagi sinu sisemuses jäädavalt... tagasiteed enam ei ole... ja selle muutusega kohanemine võtab aega.
Küll aga olen ma järjest rohkem ja rohkem murdude kuldaja pooldaja. Ma näen neid kogemusi osana endast ja seda, et olgugi, et need olid rasked, ei oleks ma see inimene kui neid poleks toimunud. Nendes on midagi ilusat.
PS: Loodan, mingi idee jõudis kohale. Lõputöö kribamine on ilmselgelt jätnud oma jälje - struktuur on selgem ja jutt kuidagi kuivem, puisem ja segasem :)
Hamstri aju avastused
Ma olen järjest rohkem ja rohkem jõudnud järeldusele, et emotsioonid on algupäraselt kehaline nähtus ja seepärast meeldib mulle ka kujund, et meie ajus on pisike ürgosake, hamstri-aju, mis sellega tegeleb, ning ta pole just eriti taibukas. (kujund pärit Kõmmkärajate ühest loengust)
Kui ma aastaid tagasi harjutasin kodus T-Teatri Parzivali etenduseks rolli, läks mu kass täiesti turri nagu pudelihari. Ma tahaks loota, et mitte minu halva näitlemise pärast, vaid seepärast, et loomadel ei ole sellist asja nagu näitlemine - nad on alati vahetud ja siirad. Ja meie hamstri aju on samasugune: lihtne ja vaid ühe reaalsusega.
Tunnetest Emotsioonideni
Mulle tundub, et paljude (võibolla isegi kõikide) emotsioonide puhul tekib umbes taoline reaktsioon:
1. Tekib hamstri aju (üüü alateadvus) poolt initsieeritud kehaline tunne (liblikad kõhus,
on kõhutunne, süda valutab, süda peksab, lihased tõmbavad pingesse jne ... see on meil isegi keeles sees)
2. Me proovime seda ratsionaliseerida - me kasutame olemasolevaid teadmisi selleks, et anda tähendus füüsilisele reaktsioonile, nimetades seda mingiks emotsiooniks või proovides sellele lihtsalt ümbritsevast maailmast mingit põhjendust leida.
3. Me tegutseme/reageerime vastavalt enda antud definitsioonile.
Seega küsimus pole niiväga mitte selles, mida me tunneme, vaid selles, kuidas seda tõlgendada ja mida sellega peale hakata. Ei ole olemas valesid
tundeid - on vaid ebapraktiline või mitte-mõistlik tõlgendamine ja mitte-mõistlik väljendamine.
Tunded,
mis tekivad näiteks lavalaudadel või rollimängus on seega sama tõesed, kui
seda on nö päris tunded. Meie hamstri-aju ei tea erinevust. Seepärast
ongi inimesed teatrigrupis enamasti omavahel äärmiselt sõbralikud - neil
on emotsionaalne ühendus ja olgugi, et see on tekkinud lavalaudadel ja
ka jääb enamasti vaid lavalaudadele, ei tähenda, et see ei oleks päris.
Rollimängus
on seis suhteliselt sarnane ja mängu keskel võib sul tekkida tugevaid
nii positiivseid kui ka negatiivseid tundeid kellegi vastu. Tähtis on
sellisel juhul, et nende inimestega oleks kontakt juba varem (vähemalt
esmamulje algus briifist/ringist) ja et oleks võimalik hiljem jagada
(lõpubriif/lõpuring) ja jätkata pärismaailma tunnete pealt ja muheleda
mängu siseste üle. Oleks ju imelik ja emotsionaalselt keeruline kui sul tekib mängu sees kellegiga tugev emotsionaalne side ja siis kui mäng saab läbi, selgub et teil justkui pole enam sidet, sest te olete tegelikult võhivõõrad.
Tõlgendamine ehk esimene kitsaskoht
Kognitiiv-käitumusliku lähenemise järgi, käib meie sisemine protsess nii: olukord -> mõte -> tunne -> käitumine. Selle järgi on esialgne mõte see mis tekitab hea või siis halva (noo enamasti ikka halva, kui sa juba teraapias oled) tunde. Olgugi, et ma nõustun sellega, et peale mõtlemist ja olukorra enda jaoks defineerimist võime me ennast tunda paremini või halvemini, on enne mõtteprotsessi ka kindlasti mingi sisend, mis üldse sundis meid sellele mõtlema. Ehk siis ma kirjeldaksin seda protsessi sammudega: Olukord -> füüsiline tunne -> mõte/tõlgendus olukorrale ja füüsilisele seisundile -> emotsioon -> käitumine
Tõlgendamisel on võimalik palju vigu teha - see baseerub nii meie eelnevatel kogemustel kui ka uskumustel enda ja maailma kohta. Kui äkitsi su süda hakkab puperdama, võid sa mõelda, et sa jõid äkki liiga palju kohvi. Samas võid sa ka mõelda, et inimesed sinu ümber tahavad sulle halba ja sa pead olema valvas ja ärevil. Kaks täiesti erinevat tõlgendusvõimalust samale sümptomile, mis omakorda mõjutavad oluliselt meie järgnevat käitumist ja enesetunnet.
Ma olen kuulnud inimesi rääkimas sellest, kuidas nad ise teevad teadliku valiku armumiseks. Kui varem olen ma sellesse skeptiliselt suhtunud, siis selle teooria kohaselt tundub see täiesti loogiline ja teostatav - armumine on füüsilise ilmingu tõlgendus.
Huvitavaks nähtuseks tõlgendamise juures on see, kui sul ei ole tundmust kuidagi sildistada. Kui sul lihtsalt ei ole varasemaid sarnaseid kogemusi, millega seda kõrvutada. Lapsena on see muidugi lihtsam - küsid vanematelt nõu - aga täiskasvanuna on ikka jube kummaline kui sa tunned midagi, mida sa lihtsalt ei oska sõnadesse panna (ja nii tekivadki lõpuks luuletajad, kes iga hinna eest püüavad siiski seda teha)
Gestalti järgi on inimestel neli põhilist emotsiooni: viha; rõõm; kurbus ja mängulisus (mis täiskasvanuna väljendub seksuaalsuses) Kõik muud tunded on nende erinevad kombinatsioonid. Ma arvan, et meie hamstri ajus on asjad aga veel lihtsamad: võitle/põgene ja söö/kasva/paljune. Ehk siis kas kaitse või kasv.
Käitumine ehk teine kitsaskoht
Kui mingi asi tekitab sinus ärevust, siis tahad sa seda vältida. See on loomulik. Samas, mida rohkem sa seda väldid, seda rohkem ärevust see lõpuks tekitab. Ja nii jäävad tähtsad asjad lõpuks täiesti tegemata, Samas, isegi kui meie mõtestamise osas on vead, suudame me soovi korral endiselt teha õigeid valikuid, teadvustades endale enda mõtte-vigu ja vaidlustades neid. See on raske ja aega (ja energiat) nõudev protsess ning kui vähegi võimalik soovitaksin ma tegeleda sügavamate põhjustega mis kindlaid tundeid ja emotsioone tekitavad. Aga siiski ma rõhutan, et ka nii on võimalik (ma ise kütsin nii umbes aasta).
Kui ma tegin praktikat leinalaagris, kasutasime me seal sellist kujundit nagu "emotsionaalne klaver".
See tähistas kõiki neid tegevuse valikuid, mis meil on kindlate emotsioonidega. (Noh, kui tuju on hea, siis näiteks kuulad muusikat või tantsid. Kui tuju on halb, siis maalid või kirjutad või teed halba huumorit). Probleem tekib siis kui klaveril ei ole piisavalt palju klahve - eneseväljendusviise. Kui sa hakkad näiteks jooma, kui sul on halb tuju ja sa hakkad jooma kui sul on hea tuju ja hakkad jooma, kui sul on äravus või kurbus - siis see tähendab, et sul on kõige väljendamiseks vaid üks klahv, mis ilmselgelt ei ole väga tervislik. Mida rohkem klahve, seda paremini saab inimene üldiselt oma emotsioonidega hakkama.
Mida rohkem asju oled sa proovinud ja mida rohkem kontaktis oled sa oma tunnete ja emotsioonidega, seda paremini saad sa nendega ka hakkama. Mõistlik on aga meeles pidada, et meie tunded ei ole ega saa olla ratsionaalsed, sest nad on loodud hamstri poolt, kes elab sinu peas.
Ja kuna hamstritele meeldivad pähklid, siis mida rohkem sa pähkleid sööd seda paremini oled sa selle osaga endast kontaktis (pakud hamstrile altkäemaksu :P ).
Ja muideks, Amsterdamis ei näinud ma ühtegi amstrit, aga ju nad olid siis inimeste peades peidus.
Terviseks!
Ja kuna hamstritele meeldivad pähklid, siis mida rohkem sa pähkleid sööd seda paremini oled sa selle osaga endast kontaktis (pakud hamstrile altkäemaksu :P ).
Ja muideks, Amsterdamis ei näinud ma ühtegi amstrit, aga ju nad olid siis inimeste peades peidus.
Terviseks!
Z
Emotsioonidest, lapsepõlvest ja idiootidest
Peale viimast Gestalti - mille keskel ma veel muiates kommenteerisin, et hah seekord ei olegi töinanud, ja mille lõpus olin ma nagu purskaev, millele tehakse survepesu nii, et olime sunnitud ajast üle minema, sest klienti nii välja saata ju ei saa - sigaretti tehes tundsin ma kui ebameeldivalt see maitses.
Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.
Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.
Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.
Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.
Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.
Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)
Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."
Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.
Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.
Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)
Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"
Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole?
"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.
Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.
.jpg)
See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.
Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.
Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)
Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")
Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.
Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).
Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.
Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.
Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.
Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).
Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.
Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)
Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.
Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.
*
Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).
Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?
Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.
Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.
Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.
Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.
Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.
Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.
Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)
Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."
Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.
Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.
Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)
Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"
Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole?
"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.
Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.
See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.
Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.
Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)
Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")
Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.
Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).
Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.
Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.
Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.
Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).
Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.
Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)
Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.
Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.
*
Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).
Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?
Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.
Suur sisemine elevants
Meenutasin eile õhtul kolme pimeda mehe ja elevandi lugu. Noh teate seda küll: kolm pimedat meest satuvad uue loomaga tutvuma, kõik aga katsuvad erinevat osa temast (üks lonti, üks jalga, üks saba), ning kirjeldavad sellega tervet looma (üks ütleb et on nagu madu, üks et nagu puupakk, üks nagu piits). Terviklikku looma ei näe aga keegi ning eriarvamustesse on külvatud ka omamoodi konflikt (arvamus, et ainult ühel saab olla õigus). Sealjuures, elevandil ei ole aga ei sooja ega külma, milliseks kolm meest teda peavad.
Mõtlesin, et suht sarnane lugu on ka meie sise-eluga. Ons iga inimene ainulaadne ja tema mõtteprotsess (mille määravad ära tema isiklikud eelnevad kogemused ja teadmised) ainuomane vaid talle. On võimatu, et keegi teda täielikult mõistaks ning paratamatult on ta ise-endaga üksi. Tõsi on sõpru, kes mõistavad mingit osa inimese mõtteprotsessist ning need ongi kolm pimedat kobamas suurt sisemist elevanti. Seda kõige paremas mõttes muiduigi - on lihtsalt võimatu, et keegi täielikult aru saab ja suurt pilti sisemisest elevandist omab, sest nii suur on see elevants, et ka mõtleja ise vahel kobab justkui pime.
Mõtlesin, et suht sarnane lugu on ka meie sise-eluga. Ons iga inimene ainulaadne ja tema mõtteprotsess (mille määravad ära tema isiklikud eelnevad kogemused ja teadmised) ainuomane vaid talle. On võimatu, et keegi teda täielikult mõistaks ning paratamatult on ta ise-endaga üksi. Tõsi on sõpru, kes mõistavad mingit osa inimese mõtteprotsessist ning need ongi kolm pimedat kobamas suurt sisemist elevanti. Seda kõige paremas mõttes muiduigi - on lihtsalt võimatu, et keegi täielikult aru saab ja suurt pilti sisemisest elevandist omab, sest nii suur on see elevants, et ka mõtleja ise vahel kobab justkui pime.
Mediteerimisest, mõtetest ja elust
Ma hakkasin mediteerimisega katsetama juba teismelise eas. Kuna mu ema oli vaimsetest teemadest huvitatud, oli ka kodus tol ajal suhteliselt palju esoteerilist materjali millest šnitti võtta. Ühe kindlat moodust, mida ma igapäevaselt oleks viitsinud teha, ma siiski ei leidnud. Ma olin selle jaoks liiga püsimatu ja olen seda endiselt. Ja olgem ausad, istuda tund aega ühe koha peal ja mitte midagi muud teha kui tajuda, tundub kuidagi ebapraktiline. Kümme minutit - seda võib, aga ka mitte iga päev.
Ma ei mäletan millal see täpselt juhtus (kuskil täiskasvanueas), aga mingil hetkel õppisin ma olema hetkes, tehes kodutöid. Mitte siis kooli koju jäetud töid vaid näiteks nõusid pestes. See oli nagu omamoodi meditatsioon käigu pealt. Sel ajal suutsin ma keskenduda täielikult vaid tegemisel olevale tegevusele ja olla siin ja praegu. Koristamine oli selleks lihtne, pesemine samuti, söömine keerulisem, kirjutamine kuidas kunagi - aga neid tegevusi, millele suutsin ma täielikult keskenduda neid tehes tuli järjest juurde.
Ise-enesest ei tundu see just suur saavutus. "Vau, sa pesid nõusid ja tegelesid ainult nõude pesemisega? Sest keegi teine ju seda ometigi ei tee," ütleksid selle peale enamik inimesi, keda ma tean.
Ma isegi ei oleks noorena sellisest saavutusest aru saanud. Nüüd aga, nähes ja kogedes seda, kui vähe täiskasvanud inimesed elavad päriselt, leian ma et see on suur saavutus ja seda ei ole alati just lihtne teha.
Olgem ausad. Enamik inimestest on mõtlemis-sõltlased. Meile nii hirmus väga meeldib mõelda. Aga mõte ei ole tegelikkus. Ja nii me unustamegi tööle minnes võtmed koju, sest me mineku ajal mõtlesime me selle peale, mida on õhtul peale tööd vaja poest tuua ja ei olnud tähelepanu et reaalsusega tegeleda. Ja nüüd selleasemel et üldse poodi minna, tuleb hoopis lukksepp kutsuda.
Mõtlemine kulutab energiat ja võtab meie tähelepanu endale. Kes ei oleks jäänud näiteks filmi vaadates mõttesse miski oma teema üle ja siis avastanud et oot oot mis filmis vahepeal juhtus? Veel hullem muidugi kui see juhtub vestluse mitte telku vaatamise ajal. Filmi saad sa veel tagasi kerida, aga sõbrale öelda et "Oot, see sinu jaoks raske teema millest sa just rääkisid... äkki sa saad uuesti rääkida, ma jäin mõtlema ja ei kuulanud," on oluliselt raskem.
Tehes kahte asja samal ajal (aka mõeldes poenimekirjale ja lahkudes kodust) ei keskendu me tegelikult kummalegi täielikult.
Ma ei ütle, et mõtlemine halb on - aju on vägagi vajalik organ (väidavad erapooletud teadlased) - aga paljud meist kasutavad mõtlemist ebapraktiliselt.
Ehk oled sinagi, kallis lugeja, olnud näiteks õhtul pikalt üleval, sest und ei tule, sest sa mõtled erinevate asjade peale (näiteks hommikul on eksam või reisile minek või midagi taolist) ja sa lõpuks ei puhka tähtsaks päevaks välja. Ja on see siis praktiline?
Mõtlemine on töövahend ...nagu labidas (oh, milline hea tsitaat). Sa ei kaeva ju kogu aeg auku, ainult siis kui sul seda vaja on. Miks sa aga mõtled siis, kui sul seda tegelikult vaja ei ole?
Ma ei tea miks me seda kipume tegema - äkki me oleme lihtalt nii programmeeritud. Osa vastutust on kindlasti ka kasvatusel ja kultuuril kanda. On nagu ta on, aga väga mõistlik ta alati ei ole.
Võtkem näiteks depressioon, mille suureks osaks on hunnikutes tugeva emotsiooniga mõtteid, mis on lihtsal vales suunas mõeldud. Me suudame mõelda ennast nii rõõmsaks kui ka masendunuks ja mõlemad on ju füüsilised ilmingud (näiteks tekivad emotsioonist ka muutused immunsussüsteemis)
Mõtlemine on paljuski nagu kahe teraga mõõk. Sellega saab hästi rünnata ja vajadusel kasvõi leiba viilutada, aga on oht ka ise lõigatud saada. (eee... jälle huvitavad seosed) Kui sul oleks selline relv, siis sa ju ei jookseks kogu aeg sellega ringi vaid paneks selle enamikuks ajaks tuppe, et mõni õnnetus ei juhtuks ja võtaks välja vaid siis kui on vaja. Samamoodi proovin ma suhtuda ka oma mõtlemisse, eriti kuna ma tean kui sügavaid haavu see tera sissepoole võib lõigata.
Kui sa oled harjunud püsivalt mõtlema, on alguses väga keeruline. Kuidas ma lähen seltskonnas juttu ajama ja üldse ei mõtle ette, et kuidas keegi tunneb või mida ma üldse ütlen või mida ma peaksin tegema? Vastus on lihtne: usaldad ennast ja proovid. Ja alati ei lähe täppi, see on kindel. Lased asjadel minna, nii nagu nad lähevad. Kui vaja, saad sa oma mõõga välja võtta, aga ole sel juhul ka teadlik selle hinnast.
Mida ma mõtlen antud kontekstis hinna all? No oletame, et sa ajasid sõpradega juttu - rebisid kildu jne - oma instinktide ja siira olemisega. Siis aga suutsid sa kedagi kogemata haavata - tegid lolli nalja näiteks - ja hakkad hiljem selle üle mõtlema. Sa võid mõelda välja, et ohoo, see teema on sõbra jaoks valus, ma proovin seda enam mitte puudutada. Sa võid ka mõelda, et sa oled igavene sitanikats, kes ei saa isegi sõpradega suheldud. Sa võid mõelda, et see sõber nüüd vihkab sind ja ei anna kunagi andeks. Sa võid mõelda, et sõbra tunded on põhjustatud sõbra enda sise-elust ja sina ei põhjusta neid.
Sa võid mõelda erinevaid asju. Aga paljud meie mõtetest ei ole tihtilugu realistlikud. Me ei tea mida teised mõtlevad, me ei tea mida nad tunnevad ja kohe kindlasti ei tea me mida tulevik toob. Meie informatsioonihulk on piiratud.
Olgugi, et inimeste mõtlemisest ja selle irratsionaalsusest on räägitud palju, unustame me selle siiski tihti ära. Mõtlemine on ju ometigi sotsiaalselt tunnustatud tegevus. Kui sa ei mõtle siis sa oled järelikult mingi ullike.
Ma aga õppisin kindlate tegevuste ajal mitte liialt mõtlema. See oli omamoodi tegevuslik meditatsioon. Sel hetkel ei oleks mul isegi mitte pähe tulnud, et ma võiks seda laiendada ülejäänud elule. See tundus kahtlane. Pealegi, sa ju pead mõtlema, muidu sa teed vigu. Onju? (sest ometigi kui sa kõik korralikult läbi mõtled oma irratsionaalse ja vigaderohke mõtlemisega, siis ei tee sa ju ometigi ühtegi viga ... eks?)
Alles siis kui ma hakkasin improga tegelema, sain ma aru, et midagi hullu ei juhtu. Sa võid minna täiesti ilma mõtlemata (ideaalis muidugi nii peakski, aga paratamatult meilegi meeldib ka vahel natukene ette mõelda) lavale ja kõik läheb ikkagi hästi, sa saad hakkama sellega mis kohapeal sünnib ja midagi hullu ei juhtugi... vau uskumatu... Pluss sul on laval päris tunded ja päris kontakt. Sa oled vahetu, vaba ja siiras, tolles hetkes, siin ja praegu ja sa ei tea kuhu kõiks see edasi viib. (seda siis peamiselt pikas vormis, kus rõhk on inimeste omavahelistel suhetel. Lühemas vormis on rõhk huumoril ja kohalolek on natukene teistmoodi)
Ideaalis võiks ju ka elu selline olla. Et sa oled vaba, vahetu, siiras, hetkes ja usaldad seda mis tuleb ja seda et mis-iganes tuleb - sa saad hakkama.
Paljud arvaksid seepeale, et kui sa ei mõle siis sa võid igasugu lolluseid teha. Jah teoreetiliselt võid kindlasti ja ka mõeldes võid sa igasugu lolluseid teha. Üks ei välista teist. Mingi elukogemus (kasvatus? sotsiaalne mõistmine? olukorra tajumine? teadlikkus? vms) käib sinuga alati kaasas ka siis kui sa ei mõtle. Kui sa mõtlemise kõrvale jätad, ei ole sa kohe mingi imbetsill, kes Steffani ees külastajale perset näitab ja süüa tehes hapukoore asemel PVA liimi kasutab. Kui sa tõesti mõtled vaid selle pärast, et sa kardad, et sa ilma mõtlemiseta oled sa selline imbetsill ja ainult mõtlemine ja planeerimine hoiab sind tagasi, siis ma soovitan mõne spetsialisti poole pöörduda.
Olgem ausad, mõtted tulevad tegelikult suht automaatselt - aju otsib seoseid, see on aju töö. Aga igat asja, mis ta toodab pole vaja kasutada. "Doseerida vastavalt vajadusele" oleks see silt, mille ma analüüsivale ajule kleebiks. Ja ka doseerimise määrab sel juhul vaid meie intuitiivsus ja elukogemus.
Värskendav on laval kogetud vabadust ja vahetust ka elu teatrilavale tuua.
Värskendav minu jaoks, aga tüütu mõne teise inimese jaoks kes elab enda aju poolt tekitatud petekujutelmas, kus kõik on selge (tegelikult ei ole elus ju midagi mis oleks mustvalge ja selge), põhjendataud (põhjenduse/seletuse leiab igaüks, aga see on kõigest meie mõte sellest mis on, mitte reaalsus ) ja ratsionaalne (No ei. Teadlaste järgi kohe väga kindel ei).
Nii ta on.
Ma ei mäletan millal see täpselt juhtus (kuskil täiskasvanueas), aga mingil hetkel õppisin ma olema hetkes, tehes kodutöid. Mitte siis kooli koju jäetud töid vaid näiteks nõusid pestes. See oli nagu omamoodi meditatsioon käigu pealt. Sel ajal suutsin ma keskenduda täielikult vaid tegemisel olevale tegevusele ja olla siin ja praegu. Koristamine oli selleks lihtne, pesemine samuti, söömine keerulisem, kirjutamine kuidas kunagi - aga neid tegevusi, millele suutsin ma täielikult keskenduda neid tehes tuli järjest juurde.
Ise-enesest ei tundu see just suur saavutus. "Vau, sa pesid nõusid ja tegelesid ainult nõude pesemisega? Sest keegi teine ju seda ometigi ei tee," ütleksid selle peale enamik inimesi, keda ma tean.
Ma isegi ei oleks noorena sellisest saavutusest aru saanud. Nüüd aga, nähes ja kogedes seda, kui vähe täiskasvanud inimesed elavad päriselt, leian ma et see on suur saavutus ja seda ei ole alati just lihtne teha.
Olgem ausad. Enamik inimestest on mõtlemis-sõltlased. Meile nii hirmus väga meeldib mõelda. Aga mõte ei ole tegelikkus. Ja nii me unustamegi tööle minnes võtmed koju, sest me mineku ajal mõtlesime me selle peale, mida on õhtul peale tööd vaja poest tuua ja ei olnud tähelepanu et reaalsusega tegeleda. Ja nüüd selleasemel et üldse poodi minna, tuleb hoopis lukksepp kutsuda.
Mõtlemine kulutab energiat ja võtab meie tähelepanu endale. Kes ei oleks jäänud näiteks filmi vaadates mõttesse miski oma teema üle ja siis avastanud et oot oot mis filmis vahepeal juhtus? Veel hullem muidugi kui see juhtub vestluse mitte telku vaatamise ajal. Filmi saad sa veel tagasi kerida, aga sõbrale öelda et "Oot, see sinu jaoks raske teema millest sa just rääkisid... äkki sa saad uuesti rääkida, ma jäin mõtlema ja ei kuulanud," on oluliselt raskem.
Tehes kahte asja samal ajal (aka mõeldes poenimekirjale ja lahkudes kodust) ei keskendu me tegelikult kummalegi täielikult.
Ma ei ütle, et mõtlemine halb on - aju on vägagi vajalik organ (väidavad erapooletud teadlased) - aga paljud meist kasutavad mõtlemist ebapraktiliselt.
Ehk oled sinagi, kallis lugeja, olnud näiteks õhtul pikalt üleval, sest und ei tule, sest sa mõtled erinevate asjade peale (näiteks hommikul on eksam või reisile minek või midagi taolist) ja sa lõpuks ei puhka tähtsaks päevaks välja. Ja on see siis praktiline?
Mõtlemine on töövahend ...nagu labidas (oh, milline hea tsitaat). Sa ei kaeva ju kogu aeg auku, ainult siis kui sul seda vaja on. Miks sa aga mõtled siis, kui sul seda tegelikult vaja ei ole?
Ma ei tea miks me seda kipume tegema - äkki me oleme lihtalt nii programmeeritud. Osa vastutust on kindlasti ka kasvatusel ja kultuuril kanda. On nagu ta on, aga väga mõistlik ta alati ei ole.
Võtkem näiteks depressioon, mille suureks osaks on hunnikutes tugeva emotsiooniga mõtteid, mis on lihtsal vales suunas mõeldud. Me suudame mõelda ennast nii rõõmsaks kui ka masendunuks ja mõlemad on ju füüsilised ilmingud (näiteks tekivad emotsioonist ka muutused immunsussüsteemis)
Mõtlemine on paljuski nagu kahe teraga mõõk. Sellega saab hästi rünnata ja vajadusel kasvõi leiba viilutada, aga on oht ka ise lõigatud saada. (eee... jälle huvitavad seosed) Kui sul oleks selline relv, siis sa ju ei jookseks kogu aeg sellega ringi vaid paneks selle enamikuks ajaks tuppe, et mõni õnnetus ei juhtuks ja võtaks välja vaid siis kui on vaja. Samamoodi proovin ma suhtuda ka oma mõtlemisse, eriti kuna ma tean kui sügavaid haavu see tera sissepoole võib lõigata.
Kui sa oled harjunud püsivalt mõtlema, on alguses väga keeruline. Kuidas ma lähen seltskonnas juttu ajama ja üldse ei mõtle ette, et kuidas keegi tunneb või mida ma üldse ütlen või mida ma peaksin tegema? Vastus on lihtne: usaldad ennast ja proovid. Ja alati ei lähe täppi, see on kindel. Lased asjadel minna, nii nagu nad lähevad. Kui vaja, saad sa oma mõõga välja võtta, aga ole sel juhul ka teadlik selle hinnast.
Mida ma mõtlen antud kontekstis hinna all? No oletame, et sa ajasid sõpradega juttu - rebisid kildu jne - oma instinktide ja siira olemisega. Siis aga suutsid sa kedagi kogemata haavata - tegid lolli nalja näiteks - ja hakkad hiljem selle üle mõtlema. Sa võid mõelda välja, et ohoo, see teema on sõbra jaoks valus, ma proovin seda enam mitte puudutada. Sa võid ka mõelda, et sa oled igavene sitanikats, kes ei saa isegi sõpradega suheldud. Sa võid mõelda, et see sõber nüüd vihkab sind ja ei anna kunagi andeks. Sa võid mõelda, et sõbra tunded on põhjustatud sõbra enda sise-elust ja sina ei põhjusta neid.
Sa võid mõelda erinevaid asju. Aga paljud meie mõtetest ei ole tihtilugu realistlikud. Me ei tea mida teised mõtlevad, me ei tea mida nad tunnevad ja kohe kindlasti ei tea me mida tulevik toob. Meie informatsioonihulk on piiratud.
Olgugi, et inimeste mõtlemisest ja selle irratsionaalsusest on räägitud palju, unustame me selle siiski tihti ära. Mõtlemine on ju ometigi sotsiaalselt tunnustatud tegevus. Kui sa ei mõtle siis sa oled järelikult mingi ullike.
Ma aga õppisin kindlate tegevuste ajal mitte liialt mõtlema. See oli omamoodi tegevuslik meditatsioon. Sel hetkel ei oleks mul isegi mitte pähe tulnud, et ma võiks seda laiendada ülejäänud elule. See tundus kahtlane. Pealegi, sa ju pead mõtlema, muidu sa teed vigu. Onju? (sest ometigi kui sa kõik korralikult läbi mõtled oma irratsionaalse ja vigaderohke mõtlemisega, siis ei tee sa ju ometigi ühtegi viga ... eks?)
Alles siis kui ma hakkasin improga tegelema, sain ma aru, et midagi hullu ei juhtu. Sa võid minna täiesti ilma mõtlemata (ideaalis muidugi nii peakski, aga paratamatult meilegi meeldib ka vahel natukene ette mõelda) lavale ja kõik läheb ikkagi hästi, sa saad hakkama sellega mis kohapeal sünnib ja midagi hullu ei juhtugi... vau uskumatu... Pluss sul on laval päris tunded ja päris kontakt. Sa oled vahetu, vaba ja siiras, tolles hetkes, siin ja praegu ja sa ei tea kuhu kõiks see edasi viib. (seda siis peamiselt pikas vormis, kus rõhk on inimeste omavahelistel suhetel. Lühemas vormis on rõhk huumoril ja kohalolek on natukene teistmoodi)
Ideaalis võiks ju ka elu selline olla. Et sa oled vaba, vahetu, siiras, hetkes ja usaldad seda mis tuleb ja seda et mis-iganes tuleb - sa saad hakkama.
Paljud arvaksid seepeale, et kui sa ei mõle siis sa võid igasugu lolluseid teha. Jah teoreetiliselt võid kindlasti ja ka mõeldes võid sa igasugu lolluseid teha. Üks ei välista teist. Mingi elukogemus (kasvatus? sotsiaalne mõistmine? olukorra tajumine? teadlikkus? vms) käib sinuga alati kaasas ka siis kui sa ei mõtle. Kui sa mõtlemise kõrvale jätad, ei ole sa kohe mingi imbetsill, kes Steffani ees külastajale perset näitab ja süüa tehes hapukoore asemel PVA liimi kasutab. Kui sa tõesti mõtled vaid selle pärast, et sa kardad, et sa ilma mõtlemiseta oled sa selline imbetsill ja ainult mõtlemine ja planeerimine hoiab sind tagasi, siis ma soovitan mõne spetsialisti poole pöörduda.
Olgem ausad, mõtted tulevad tegelikult suht automaatselt - aju otsib seoseid, see on aju töö. Aga igat asja, mis ta toodab pole vaja kasutada. "Doseerida vastavalt vajadusele" oleks see silt, mille ma analüüsivale ajule kleebiks. Ja ka doseerimise määrab sel juhul vaid meie intuitiivsus ja elukogemus.
Värskendav on laval kogetud vabadust ja vahetust ka elu teatrilavale tuua.
Värskendav minu jaoks, aga tüütu mõne teise inimese jaoks kes elab enda aju poolt tekitatud petekujutelmas, kus kõik on selge (tegelikult ei ole elus ju midagi mis oleks mustvalge ja selge), põhjendataud (põhjenduse/seletuse leiab igaüks, aga see on kõigest meie mõte sellest mis on, mitte reaalsus ) ja ratsionaalne (No ei. Teadlaste järgi kohe väga kindel ei).
Nii ta on.
Tornmaja metafoor
Mõnes mõttes on elu nagu uitamine tornmajas.
Noh vähemalt emostionaalselt.
Kui sa oled kõrgemal korrusel, näed sa linde vabalt lendamas, põikesetõuse ja loojanguid, linna siluetti. Kõik on ilus ja sa tahad seda ilu nautida ja jagada ning veelgi kõrgemale ronida, et seda rohkem kogeda. Mida kõrgemale sa lähed, seda ilusamaks see läheb.
Ja sa usud, et elu ongi selline.
Alumistel korrustel näed sa aknast vaadates lihtsalt teisi maju. Ei midagi ilusat. Väljas kaklevad jõpsikad ja krohvi on võtmetega kraabitud "Loll Ivan" ja "Vasja turak". Mida madalamale minna, seda koledamaks läheb vaatepilt. Püsivalt närvilised autojuhid, tõrelevad ja tigedad inimesed, koerasitt, mis koorub kevadise lume alt.
Ja sa usud, et elu ongi selline.
Ja kusagil sel vahepeal on ka täiesti normaalne ja neutraalne pind. On nii ilu, kui ka õudust.
Selles tornis teeme me trepiastmetel tsa-tsa-tsa'd. Emotsionaalselt siis.
On midagi head elus: samm kõrgemale ja elu tundub ilusam, ning ilusat on kergem märgata.
On midagi koledat elus: samm alla je elu tunub koledam, ning koledat on kergem märgata.
Ja vahel on nende treppide asemel eskalaatorid, mis liiguvad suunaga allapoole. Seega, et püsida hääs või neutraalses tuleb voolule vastu ujuda. Tõsi, korrustel on ka tasane pinnas, kus saab hinge tõmmata, aga niipea kui midagi uut sisse tuleb, oled sa laksti astmetel ja liigud kas üles või alla.
Alati on hea teada, mis aitavad sul kõrgemale sammuda. On see hea muusika, mõni film või tegevus.
Sest üks on selge - keldripõhja ei taha keegi minna.
Olgugi, et seal on varemgi käidud, ei ole see koht kuhu vabatahtlikult tahaks maanduda. See on lihtsalt nii julmalt otsekohene ja dualistlik.
Seal on ainult kaks varianti, kas JAH või EI.
JAH puhul saad sa uue jõu, et treppe ületada ning võid juba paari tunniga olla kõrgustes tagasi.
EI puhul ei sammu sa enam kunagi ... mis on ehk ka põhjus, miks seda kohta niiväga kardetakse.
---------
Et kellegil paanikat ei tekiks, siis see on kõigest metafoor. Mul on lihtsalt väike sünnipäevajärgne madalseis. Ainult natukene, ei midagi hullu ja küll see möödub.
Ja lõppu mussi kah.
Noh vähemalt emostionaalselt.
Kui sa oled kõrgemal korrusel, näed sa linde vabalt lendamas, põikesetõuse ja loojanguid, linna siluetti. Kõik on ilus ja sa tahad seda ilu nautida ja jagada ning veelgi kõrgemale ronida, et seda rohkem kogeda. Mida kõrgemale sa lähed, seda ilusamaks see läheb.
Ja sa usud, et elu ongi selline.
Alumistel korrustel näed sa aknast vaadates lihtsalt teisi maju. Ei midagi ilusat. Väljas kaklevad jõpsikad ja krohvi on võtmetega kraabitud "Loll Ivan" ja "Vasja turak". Mida madalamale minna, seda koledamaks läheb vaatepilt. Püsivalt närvilised autojuhid, tõrelevad ja tigedad inimesed, koerasitt, mis koorub kevadise lume alt.
Ja sa usud, et elu ongi selline.
Ja kusagil sel vahepeal on ka täiesti normaalne ja neutraalne pind. On nii ilu, kui ka õudust.
Selles tornis teeme me trepiastmetel tsa-tsa-tsa'd. Emotsionaalselt siis.
On midagi head elus: samm kõrgemale ja elu tundub ilusam, ning ilusat on kergem märgata.
On midagi koledat elus: samm alla je elu tunub koledam, ning koledat on kergem märgata.
Ja vahel on nende treppide asemel eskalaatorid, mis liiguvad suunaga allapoole. Seega, et püsida hääs või neutraalses tuleb voolule vastu ujuda. Tõsi, korrustel on ka tasane pinnas, kus saab hinge tõmmata, aga niipea kui midagi uut sisse tuleb, oled sa laksti astmetel ja liigud kas üles või alla.
Alati on hea teada, mis aitavad sul kõrgemale sammuda. On see hea muusika, mõni film või tegevus.
Sest üks on selge - keldripõhja ei taha keegi minna.
Olgugi, et seal on varemgi käidud, ei ole see koht kuhu vabatahtlikult tahaks maanduda. See on lihtsalt nii julmalt otsekohene ja dualistlik.
Seal on ainult kaks varianti, kas JAH või EI.
JAH puhul saad sa uue jõu, et treppe ületada ning võid juba paari tunniga olla kõrgustes tagasi.
EI puhul ei sammu sa enam kunagi ... mis on ehk ka põhjus, miks seda kohta niiväga kardetakse.
---------
Et kellegil paanikat ei tekiks, siis see on kõigest metafoor. Mul on lihtsalt väike sünnipäevajärgne madalseis. Ainult natukene, ei midagi hullu ja küll see möödub.
Ja lõppu mussi kah.
Suhetest ... ja suhetest
Viimasel ajal olen ma palju mõelnud erinevate suhete peale. Ju on elus see hetk, kus möödunu peale tagasi vaadata ja mõelda: mis töötas, mis mitte; mis oli meeldiv, mis mitte; mis võiks ehk töötada, mis mitte; mida tahaks kohe kindlasti veel, mida kohe kindlasti rohkem ei tahaks jne.
Jah, ma olen kohutav-keeruline isend, kes kõike analüüsib.
Antud kirjatüki eesmärk ei ole öelda, mis on õige või mis on vale - igaüks leiab ise oma tee ja valikud - pigem on see kokkuvõte minu kogemustest ja mõtisklustest antud teemadel. Miks? Sest ma arvan, et on palju inimesi, kes ei ole antud teemadele väga mõelnud ja olgem ausad, tihti ei ole meil ka väga väärikat eeskuju. (vt How TV ruined your love life) On kogemustepagasis ette näidata nii üks pikamaa, üks parajalt pika aja, posu ihusõbra (termin, mida eelistan fuckpaddyle), hulgim sõprus ja oh issandjuudas kui palju tutvus-suhteid. Ehk siis midagi nagu ikka on. Olgugi, et põhiline mõtisklusteema on siiski nö intiimsuhe alustagem algusest, kõige põhjast.
Suhte kirjutamata reeglid
Esiteks, suhe tähendab suhtlemist. Kui sa inimesega ei suhtle (verbaalne, füüsiline või mis iganes suhtlusvorm sobib, loopige kas või üksteisele salasõnumitega kartuleid), ei saa sa olla temaga suhtes.
Teiseks, mõlemad inimesed tahavad suhelda ja suhtes olla (seksuaalsuhe, milles üks pool ei taha suhtes olla on lausa kriminaalkorras karistatav). See on vabatahtlik.
Nende kahe reegliga oleme me loodetavasti välistanud ka igasugused suhted arvutiga/televiisoriga/surnutega jne Kui teil on seda tüüpi tõsine suhe, pöörduge spetsialisti poole.
Need kaks reeglit tunduvad ju ise-enesest elementaarsetena, aga tihtilugu unustavad inimesed need ära. Näiteks kui toimub tegevus nimega "Ma ei räägi sinuga, sest ma olen solvunud/pahane/ärritunud (millele tuleb vaikimisi lisada: ja sina oled selles süüdi)", millega tegelikult teadlikult/alateadlikult õõnestatakse suhte vundamenti. Tõsi, ka vaikimine võib olla suhtlusvorm, aga seda vaid siis kui paus kannab, ning seda on juba raskem määratleda.
Kolmas reegel, mis läheb juba sõprade ja sügavamate suhete kategooriasse, on üksteise austamine ja isikliku vabaduse tunnustamine. Kui mõnel sõbral on vaja paar kuud kõigest eemal olla, et oma lõputöö/mõtetega/koduste probleemidega tegeleda, siis sa muidugi saad aru - ja tuletad talle meelde, et kui ta tahab võib ta iga kell helistada. Või kui sõber läheb välismaale elama on see tema valik, ning sina saad vaid toeks olla. Igaühel on oma tee.
Leidub sõpru kellega räägime kord paar aastas (või nii iga paari aasta tagant) ja jätkame alati samast kohast. Tuleb nii nagu tuleb. Mõlemal on omad asjad ajada ja kumbki ei pea vimma selle üle kui tõesti ei näe. Ja tõsi, mõnda inimest peab ka väga täpselt doseerima - jah on keeruline inimene ja vahel kohutavalt väsitav, aga sellegipoolest tegelikult tore, lihtsalt peab tundma enda piire. Millega jõuamegi punktini:
.jpg)
Neli ehk ise-enese austus ja tundmine. Tegelikult võiks selle tõsta esimesele ja kõige tähtsamale kohale, sest sellel baseeruvad kõik järgnevad (aga noh tuli kirjutamise käigus sujuvalt siia). Kui sa ei tea enda piire, vajadusi, soove ja ei kehtesta ennast, on kohutavalt raske suhteid luua ja hoida. Kõik inimesed on erinevad ja alati on võimalik, et nad ei käitu nii nagu sa tahaksid või eeldaksid - küsimus on vaid selles, kui väga see sind häirib. Kõige suurem sõber peab olema ise-endaga. Aksepteerima, et me ei ole perfektsed ja universumil on suht savi sellest, mida meie tahame. Me saame muuta vaid ise-ennast, mitte teisi. Ja kui sa ei suuda ennast tegelikult näidata ja end kehtestada oma lähimatele inimestele, kuidas peaksid sa ennast suutma kehtestada näiteks töö juures.
Ma usun siiralt, et iga inimene on tervik ja ei ole mingeid "puuduvaid juppe", mida teine inimene peab sinus täitma. (see jutuke internetis näitab suht hästi minu suhtumist igasugu suhetesse). Teine inimene ei ole siin maailmas, et tappa sinu igavust ja üksioleku tunnet - need augud tuleb ise täita.
Suhete lihtsusest ja väärtustamisest
Peale pikka pikka klassikalist suhet (poiss ja tüdruk ja ninnu nännu) tuli mu elus esimene mainimisväärne sarvede maha jooksmise aeg. Ilmelgelt olin ma selleks ajaks juba piisavalt vana (loe: arenenud), et mitte igal õhtul ööklubides värsket liha püüda. Olgugi, et ma otsisin seda, mis mulle meeldis ja mis mulle huvi pakkus (usu mind, peale pikka pikka suhet võid sa olnud selle täiesti ära unustanud). Samuti olin ma ära unustanud, kui lihtsad võivad suhted olla. Kõik sellel ajal olnud suhted võib kokku võtta lausega: "Me oleme täiskasvanud inimesed ja meil mõlemal on soovid ja vajadused ja olgugi, et sa oled tore inimene (ja me oleme sõbrad) ei lähe see asi seksist kaugemale".
Okei, peab tõdema, et paariga neist sain ma sõbraks alles suhte käigus ja üks, kes üritas mulle selgeks teha, et seda sõpruse asja pole üldse vaja, on nüüd see-eest väga hea sõber. Samuti oli minu jaks väga vabastav see, et olid kokku lepitud kohtumised ja inimesed olid kohal ning seda mitte ainult füüsiliselt. Oma igapäevamuresid ei võetud kaasa - tõsi ka nende üle võis arutleda ja rääkida, aga see ei olnud peamine. Peamine oli olla koos need mõned tunnid, mis olid eelnevalt kokku lepitud ja mõlemad pooled võtsid sellest nii palju kui oli võimalik - see oli mõlemapoolne võimalus lõõgastuda muust maailmast. Kellegil ei olnud illusiooni, et asi kestab igavesti, ei olnud põhjust armukadeduseks, väärtustati koos veedetud aega ja asju/rääkimisi/võimalikke probleeme ei lükatud edasi hägusasse tulevikku (sest oli teada, et asi on ajutine) vaid nendest räägiti, kui oli vaja. Ja, mis kõige iroonilisem, mitte midagi ei pidanud. Koosveedetud aeg ei pidanud alati jõudma seksini, ei olnud kohustusi et peab kuhugi suure kulminatsioonini jõudma. See oli lihtsalt ühiselt veedetud aeg, kus kõik oli lubatud/kõik uksed valla koos teadmisega, et see võib olla ka viimane kohtumine. Kõik kohtumised olid seetõttu väga meeldivad, avatud vestused ja hellitused.
.jpg)
Pean tõdema, et sarnane aja ja üksteise siiras ja sügav väärtustamine toimis ka pikamaa suhtes. Kui kohtute vaid üle paari nädala, on koos veedetud aeg oluliselt väärtuslikum ning samamoodi on suurema väärtusega partner, kellega koos seda aega veedetakse.
Kuidas aga hoida samasugust üksteise ja koos veedetud aja väärtustamist pikemas püsisuhtes? Kas luues meelega ajalist defitsiiti? On siin äkki veel mõni võimalus? Inimene harjub kiiresti (väidetavalt kahe nädalaga) ning koos elades ja püsisuhtes olles võetakse teise inimese olemasolu väga kiiresti elementaarselt, mida see tegelikult ei ole. Ühegi inimese olemasolu ei ole elementaarne - kui tõsiseks minna võime me iga hetk siit elust lahkuda. Seega on ka aeg tegelikult alati defitsiit. Ma olen aga näinud, kuidas püsisuhtes võivad väärtused muutuda ja unustatakse ära isegi eelmainitud kirjutamata reeglid. Näiteks tulevad mõttestiilid nagu "Meil on probleem, aga noh homme või kunagi räägime nendest". Ehk siis püsisuhe võib luua võltsi turvatunnet, kus tegelikult ei tegeleta sellega, mis on tähtis.
Püsisuhetest ja püsivatest suhetest
Võttes aluseks suhte kirjutamata reeglid oleme me juba välistanud suhted, kus üks on teise jaoks ema/isa rollis ja teine lapse rollis. Ma eeldan (naiivselt), et suhtes on enamvähem võrdsed partnerid.
Klassikaline püsisuhe (näiteks ka abielu) Eestis on monogaamne suhe mehe ja naise vahel. Elatakse koos ja võibolla saadakse ka laps. Olgugi, et ma kipun arvama, et paljud seda tüüpi suhteid on paljuski mõjutatud meile ette söödetud tihti naiivsetest ja ebarealistlikest näidis-suhetest (vt filmid, muinasjutud jne), ei saa ma seda kindlalt öelda.
Küll aga tundub, et sellise suhte paratamatu koostisosa on armukadedus (ma ei ole veel näinud monogaamset suhet, kus seda üldse ei oleks ja meedia võimendab seda mõnuga). Teine inimene kuulub sulle ja tema talle. Ta/sa ei tohi armuda, ega huvituda teisest vastassugupoole esindajast.
See töötab, aga ainult siis kui te elate metsas nelja seina vahel ja kunagi enam ei tutvu uute inimestega, ega igaks juhuks isegi ei suhtle vanadega. Ja kas te oleks siis õnnelikud? Ja kuidas te üldse sööki või muid eluks vajalike asju saate kui te ei suhtle võõrastega? Paljud pikemad suhted, kus on esikohal meie-vajadus, mitte isiklikud vajadused, manduvad olukorda kus põhiline ühistegevus on koos filmide vaatamine ja peamiseks suhtlusallikaks on poenimekirja ja koristusplaani tegemine (mis on elu kontekstis nii triviaalsed mõttetud asjad)
Universumil on meie reeglitest pohlad ja armumisi (või lihtsalt vastasoo esindajast huvitumist) tuleb kindlasti ette ka siis, kui sa oled samal ajal suhtes. Erinevalt tavalistest emotsioonidest, mida me suudame päris edukalt kontrollida, on kellegi atraktiivsus ja kellegisse armumine oluliselt keerulisemad ja suhteliselt vältimatud (kui sa just pole täielikult tundetu kalkuleeriv inimene). See juhtub ja kindlasti. Küsimus on millal ja mis sellega edasi teha. Sellest rääkimine (suhte esimene reegel!) tekitab partneril armukadedust, sellest vaikimine (teed nägu, et poleolnud) aga on järgmine ebasiirus teie vahel - kui seda tekib liiga palju olete te lõpuks vaid maskid üksteisele jagamata tegelikult ise-ennast teise inimesega. Ja mis mõtet siis sellel suhtel on?
Armumine on ju tegelikult tore ja kes ei tahaks seda positiivse energia laksu uuesti kogeda, aga see ei ole paarisuhtes enamasti lubatud sest su partner kardab sust ilma jääda. Ja kui see juhtub, saad sa positiivse energialaksu ja tunned ennast samal ajal süüdi, mis nullib eelnenud kogemuse ära.
Tegelikult, kui nüüd tähte närida, on monogaamias keelatud ainult füüsiline intiimne suhe teise vastasoo esindajaga. Ja alati on ju tore inimest tunda õppida ka lihtsalt rääkides ning hiljem seda energialaksu näiteks kunstis kasutada.
Kui paljud partnerid aga ei oleks sellisel juhul armukadedad?
No olgem ausad.
Aga tegelikult?
Samuti võib see ainus monogaamia tähtis reegel minna vastuollu kolmanda kirjutamata reegliga. Ma ei ütle, et see alati nii on, aga on tähtis teada oma piire. Mul on tutvusringkonnas näiteks paarikesi kes on justkui pool-monogaamses suhtes: ühel osapoolel on võimalik ringi tõmmata ja teisel pigem mitte. Miks? Sest esimese jaoks on seks kõigest seks ja sellel pole muud suuremat tähendust. Teine aga, kui ta juba füüsiliselt intiimseks läheb, teeb ta seda nii pühendunult et tunded tulevad kindlasti mängu. Ja kui te arvastite, et esimene on mees ja teine naine, siis te eksisite.
Samuti oli tutvusringkonnas paarike, kellel oli laps ja armuke. On loomulik et paarike ei jaksa tihti lapse kõrvalt ise-enda ja üksteise vajaduste eest hoolt kanda. Ma ei ütleks et siin midagi halba on - igaühel omad lahendused. Peamine on aga mitte võtta pimedalt omaks sotsiaalseid norme vaid õppida tundma ise-ennast ja enda vajadusi.
Teistmoodi abieludest
Ma usun, et klassikalise abielu (minu jaoks) põhilist nõrkust käsitlesin juba eelmises peatükis.
Siin tooksin näiteid, et teistmoodi on kah võimalik.
Ma olen pikalt jälginud Neil Gaimani ja Amanda Palmeri loomingut ja nende omavahelist suhet. Mõlemad on oma karjäärile ja loomingule pühendunud kunsti inimesed, kes on vaba abielus
.
Ise kirjeldavad nad seda nii:
NeilGaiman
"It's good. So far, it's really good.
We're very aware of each other, and we would not allow another relationship to imperil what we have. We talk. And talk. And talk. And hug a lot. And talk some more. And then do whatever needs to be done in the real world."
We're very aware of each other, and we would not allow another relationship to imperil what we have. We talk. And talk. And talk. And hug a lot. And talk some more. And then do whatever needs to be done in the real world."
Amanda Palmer
"I've never been comfortable in a monogamous relationship in my life. I feel like I was built for open relationships just because of the way I function. It's not a reactive decision like, 'Hey I'm on the road, you're on the road, let's just find other people.' It was a fundamental building block of our relationship. We both like things this way.
Our relationship is open, and the open-ness is grounded in total honesty with one another. We're very communicative with each other and we share everything. I think that's the way you gotta do it. I can't speak for anyone but myself, and there are a million ways to love and be in a relationship. But fundamentally, I think if you're going to have a really, truly loving partnership, you have to be completely transparent, communicating and sharing everything. Neil and I fall more and more in love with each other every day, and I think part of that is because we encourage each other to say more, share more, to peel ourselves open to each other in the middle of the night when the day is done and the real talking happens. It's not always easy, the peeling sometimes hurts, but the deep love it fosters is clear to see."
Nagu on mõlema vastusest näha: nad väärtustavad koos veedetud aega, nad naudivad seda, nad jagavad siiralt ja samas on mõlemal isiklik loominguline igapäevatöö. Muidugi, nagu igas uhtes on ka siin raskusi ja kitsaskohti. Eks nende omamoodi plussiks on ka see, et oma tihedate esinemis graafikute tõttu ei kohtu nad väga tihti, mis laseb koos veedetud aega oluliselt rohkem väärtustada.
Viimane Gaimani raamat oligi algselt kirjutatud Amandale, kui too oli bändiga tuuril ja Neil teda igatses ja kirjutas. (Ja kui Amanda jõudis tagasi oli Neil juba nii tuhinas kirjutamisega, et ei leidnud tema jaoks aega) Igaühel on vaja teha, mida tal on vaja teha. Suhe on siin lisaväärtus isiklikule kasvule.
Hiljuti kuulsin ma ka sellisest nähtusest nagu Kelti abielu. Kui ajalooliselt tõene see just on, aga ideeliselt luuakse suhe alguses üheks aastaks. Selle aasta jooksul on mõlemal partneril õigus (aga mitte kohustus) ühele kõrvalhüppele. Kui aasta möödas vaadatakse suhe üle ja kui mõlemale sobib, lepitakse kokku järgmiseks aastaks ja nii edasi ning võibolla elupäevade lõpuni.
Miks see mulle meeldib? Esiteks on loodud defitsiit. On võimalik, et kui aasta saab läbi oled sa partnerist ilma. Seega sa väärtustad partnerit ja aega temaga oluliselt rohkem. On kokku lepitud, et asjadest räägitakse, kui mitte varem siis aastase lepingu lõpus - ehk nad ei jää taustale hauduma. Ja on ka rohkem isikliku vabaduse tunnetust, kui võrrelda monogaamiaga.
Partneri rollist
Ma olen siin blogis korduvalt maininud väljendit rollipinge. Siia siis meeldetuletus:
Igal rollil on nimelt omad piirangud, mis põhjustavad nähtuse, mida nimetatakse
rollipingeks. Need piirangud on nii sotsiaalsed kui isiklikud. Olgem ausad,
meil kõigil on oma arvamus, milline peaks olema üks õige õpetaja, taksojuht,
president, ema jne, ning olles nendes rollides, proovime alateadlikult täita
nii ühiskonna kui ka meie enda arvamusi antud rollist – mis siis põhjustabki
pinge. Võtkem kasvõi Hamlet, kes just talle pandud rollipinge tõttu nö ära
keeras, mis on ka loomulik reaktsioon. Seda pinget peab leevendama.
Kultuuriliselt on selle pingega toimetulekuks erinevaid vahendeid. On alkohol, festivalid jne kus on võimalik olla teises rollis võrreldes oma tavapärase rolliga. Osades kultuurises on isegi päev, kus abielumeestele on lubatud unustada üheks päevaks oma abielu. See on omamoodi ventiil liigse õhu väljalaskmiseks, et sa saaksid oma rolle edukalt edasi täita.
Kultuuriliselt on selle pingega toimetulekuks erinevaid vahendeid. On alkohol, festivalid jne kus on võimalik olla teises rollis võrreldes oma tavapärase rolliga. Osades kultuurises on isegi päev, kus abielumeestele on lubatud unustada üheks päevaks oma abielu. See on omamoodi ventiil liigse õhu väljalaskmiseks, et sa saaksid oma rolle edukalt edasi täita.
Antud kontekstis on tähtis meeles pidada, et ka partner olemine on roll
ja ka sellele pingele peab olema leevendus. Eesti kultuuris on selleks
peamiselt alkohol ja ületöötamine, mis ei ole just eriti tervislikud. Seega peab olema isiklikul tasandil ka hobisid/tegevusi millega seda rolli leevendada. Mida pehmem (mida vähem kindlaid reegleid ja piiranguid enda, partneri ja sotsiaalse keskkonna pealt on peale pandud) see roll on, seda vähem tekitab ta pinget ning seda vähem on mida leevendada. Seega on võimalik et vaba-abielus inimene ei tee ühtegi nö kõrvalehüpet puhtalt selle pärast, et ta ei tunne selle järgi vajadust (roll on pehme... ta võib, kui soovib) samas kui monogaamias olev inimene võib tunda selle vastu tugevaid soove (tugev roll, mis tekitab rohkem pinget ja soovi ventiiliks).
Kas pole see mitte irooniline.
Kui te aga ei usu rolliteooriasse, siis võime sama nähtust ka teiste teooriate kaudu seletada. Täites püsivalt mingeid kohustusi, mis ei ole meie tegelike soovidega kooskõlas (suhtes on palju kompromisse, aga ise-enda eest peab ka hoolitsema) tekitab see meis stressi. Stress ise ei ole halb, aga kui seda on liiga palju, käivitub sümpaatiline närvisüsteem (võitle või põgene), keha lähe pingesse, me ei puhka ennast välja ja meestel on laksti seksuaaldüsfuktsioonid (seksi alguses peab organism olema rahustunud seisundis, ehk parasümpaatiline närvisüsteem. Kui ta on kohe algusest saati pinges jõuab ka kulminatsioon kohe kohale) Naie on rahuldamata ja hakkab näägutama, mille peale mees on veel rohkem stressis jne. Nõiaring on kerge tulema. Lahendus on see, et mõlemal peab olema piisavalt vabadust suhtest, et ka üksteisest puhata, et see oleks positiivne lõõgastus, mitte igapäevane kohustust, mille eest lähete tööle "puhkama".
Kokkuvõtteks
Inimene on geneetiliselt sotsiaalne loom. Samas on ta geneetiliselt aga täpselt monogaamsete ja konkureerivate liikide vahel. Siin ei ole õiget ega valet lahendust ning erinevatel aegadel ja erinevates kohtades on proovitud väga erinevaid suhteid. On mõned, mis on kultuuriliselt rohkem harjumuspärased ja mõned, mis vähem. On proovitud ka suhte tähtsaid aspekte legaalselt määratleda. Näiteks oli väidetavalt vanal Šotimaal abielus naisel õigus saada lahutust, kui tema mees polnud teda aasta jooksul rahuldanud (ainult naise enda sõna selle peale) või kui mehel lihtsalt suu haises.
Ma arvan aga, et inimene peaks olema mõtlev organism, olgugi, et me oleme äärmiselt irratsionaalsed ja etteaimatavad. On teada, et kui mingi suhtumine (käitumismaneer, usk, uskumused jne) omandatakse lapsepõlves (kus otseloomulikult seda ei analüüsita ega vaidlustata), hoitakse sellest pimesi ja kramplikult kinni täiskasvanuna ja ei tolereerita teisiti mõtlejaid. Kui aga mingi seisukoht on tekkinud elukogemuse jooksul, on see oluliselt paindlikum ja tisiti suhtlejad/mõtlejad on kergemini aksepteeritavd. Ma usun, et sama mudel käib ka meie käitumisnormide ja suhete kohta.
Ma ei ütle, et mingi seisukoht on kindlasti vale (ja nagu ehk näha on eelistan ma ise väga liberaalseid ja vabasid suhteid), aga ma kutsuksin kõiki nende teemade üle mõtisklema, et leida endale parim.
.jpg)
Õpetamisest
Hiljuti tekkis mul väike vaidlus õpetamise ja õppimise teemadel. Vaidluse all oli üks koolitus, mis minu jaoks tundus igav, vestluspartneri poolt tuli aga vastuväide, et ega õpetaja asi polegi asja huvitavaks teha. Ega õpetaja mingi meelelahutaja pole - õpilase asi on õppida seda, mida antakse.
Ma saan aru kui vanakooli inimesed niimoodi arvavad, aga enda vanuste poolt on seda ikkagi imelik kuulda.
Las ma seletan miks.
Klassikaliselt saab tihti õppimise protsessi jaotada järgmiselt:
1. Õpetaja räägib materjali
2. Õpilane paneb materjali kirja ja kuulab aktiivselt
3. Õpilane teeb üles kirjutatud materjali ja märkused enda jaoks huvitavaks, loob seoseid, ja sellega saab selle endale selgeks.
4. Õpilane sooritab teadmiste kontrolli.
See mudel on küll ilus ja tore, aga ei peegelda mitte kuidagi meie tänapäevaseid teadmisi informatsiooni salvestamisest mälus, tänapäevast tehnikat, informatsiooni laialdast kättesaadavust jne - ühesõnaga: Aegunud
Millegi endale pähe saamisel on mitu võimalust (toon välja kolm mida ma tean, äkki on veel mõned):
* Saab teksti tuimalt tuupida - mis tähendab, et sama kiirelt kui see pähe saab, see sealt ka kaob. Teadmiste kontroll saab küll tehtud ja formaalselt on ju kõik korras, olgugi et reaalsuses tegelikult teadmised puuduvad.
* Meie mälu töötab ja salvestab sidudes asju läbi emotsioonide ja kogemuste. Seega asjade proovimine, katsetamine, eksperimenteerimine ja sealt emotsiooni saamine jätab selle pikemaks ajaks mällu. Sul on hiljem reaalne kogemus, näide mida meelde tuletada.
* Õpitava teema annab seostada noh tegelikult millega iganes. Mida rohkem seoseid seda paremini see enamasti meelde jääb - lisaühendused erinevate mälu osade vahel. (seosed ei pea alati olema loogilised või ratsionaalsed)
Seega on õpetaja roll klassikaliselt lihtsalt materjali anda/teadmisi jagada?
Minu arvates ei ole see mingi õpetaja - see on Wikipeedia.
Õpetamisest on sellisel juhul asi kaugel ja juba ajalises mõttes oleks praktilisem õpilasele lihtsalt materjalid näppu anda ja las ta ise töötab need läbi, loob seosed ja emotsiooni. Loengu kuulamine ja selle kirja panemine on ju lihtsalt ajakulu ning kaks esimest sammu eelnenud nelikust võiks ju lihtsalt ära jätta.
Tihtilugu võtavadki õpetajad endale informatsiooni omaja rolli, öeldes, et mujalt kui loengust seda informatsiooni ei saa (mis tihti on ju vale - meil on internet ja alati saab materjalid kelleltki, kes kunagi varemalt on antud õpetaja loengus käinud) . Või siis öeldakse, et materjalis on vaid põhi-ideed aga loengus räägitakse need lahti, mis samuti paneb õpetaja lihtsalt informatsiooni andja rolli.
See on õpilase ebapraktiline sundseisu panemine.
Kummalisel kombel tudub, et mitmed õppejõud, kes on pannud ennast informatsiooni andja rolli tunnevad ka ise, et nende töö on mõttetu ning seda tuimemalt nad seda teevad.
Milline oleks siis ideaalne õpetaja?
Ideaalne õpetaja on see, kes esitab materjali aga töötab ka selle nimel, et kuulajad sellest aru saaksid, et see neid inspireeriks ja aitab seoseid tekitada. Ehk siis õpetaja osaleb õpetamise/õppimise protsessis aktiivselt, mitte lihtsalt ei jaga materjali. Tal on eemärk, et kuulajad materjalist aru saaksid ja sellest neile kasu oleks ning ta näeb eesmärgi nimel vaeva.
Jah see muidugi tähendab lisatööd. See tähendab, et õpetaja peab tundma õppegrupi vastu huvi - sa ei saa aidata seoseid tekitada, kui sa ei tea kuulajatest mitte kui midagi. Samuti tähendab see uudsete lahenduste peale mõtlemist ja nende rakendamist ning muidugi ka püsivat uuendamist, et tund üksluiseks ei läheks.
Tundub palju tööd?
Tean õppejõude, kes on sellega hakkama saanud või vähemalt töötavad selles suunas - võibolla küll mitte nii teadvustatult. Ja selle taustal on ju kuidagi eba-aus nimetada õpetajaks inimest, kes ajal kui informatsioon on hiirekliki kaugusel, jagab lihtsalt teadmisi kulutades nii enda kui ka õpilaste aega.
Pildid internetist.
Rääkige aga kaasa.
Cheers!
Subscribe to:
Posts (Atom)