Suhetest ... ja suhetest

Viimasel ajal olen ma palju mõelnud erinevate suhete peale. Ju on elus see hetk, kus möödunu peale tagasi vaadata ja mõelda: mis töötas, mis mitte; mis oli meeldiv, mis mitte; mis võiks ehk töötada, mis mitte; mida tahaks kohe kindlasti veel, mida kohe kindlasti rohkem ei tahaks jne.

Jah, ma olen kohutav-keeruline isend, kes kõike analüüsib.

Antud kirjatüki eesmärk ei ole öelda, mis on õige või mis on vale - igaüks leiab ise oma tee ja valikud - pigem on see kokkuvõte minu kogemustest ja mõtisklustest antud teemadel. Miks? Sest ma arvan, et on palju inimesi, kes ei ole antud teemadele väga mõelnud ja olgem ausad, tihti ei ole meil ka väga väärikat eeskuju. (vt How TV ruined your love life) On kogemustepagasis ette näidata nii üks pikamaa, üks parajalt pika aja, posu ihusõbra (termin, mida eelistan fuckpaddyle), hulgim sõprus ja oh issandjuudas kui palju tutvus-suhteid. Ehk siis midagi nagu ikka on. Olgugi, et põhiline mõtisklusteema on siiski nö intiimsuhe alustagem algusest, kõige põhjast.

Suhte kirjutamata reeglid

Esiteks, suhe tähendab suhtlemist. Kui sa inimesega ei suhtle (verbaalne, füüsiline või mis iganes suhtlusvorm sobib, loopige kas või üksteisele salasõnumitega kartuleid), ei saa sa olla temaga suhtes.

Teiseks, mõlemad inimesed tahavad suhelda ja suhtes olla (seksuaalsuhe, milles üks pool ei taha suhtes olla on lausa kriminaalkorras karistatav). See on vabatahtlik.

Nende kahe reegliga oleme me loodetavasti välistanud ka igasugused suhted arvutiga/televiisoriga/surnutega jne Kui teil on seda tüüpi tõsine suhe, pöörduge spetsialisti poole.

Need kaks reeglit tunduvad ju ise-enesest elementaarsetena, aga tihtilugu unustavad inimesed need ära. Näiteks kui toimub tegevus nimega "Ma ei räägi sinuga, sest ma olen solvunud/pahane/ärritunud (millele tuleb vaikimisi lisada: ja sina oled selles süüdi)", millega tegelikult teadlikult/alateadlikult õõnestatakse suhte vundamenti. Tõsi, ka vaikimine võib olla suhtlusvorm, aga seda vaid siis kui paus kannab, ning seda on juba raskem määratleda.

Kolmas reegel, mis läheb juba sõprade ja sügavamate suhete kategooriasse, on üksteise austamine ja isikliku vabaduse tunnustamine. Kui mõnel sõbral on vaja paar kuud kõigest eemal olla, et oma lõputöö/mõtetega/koduste probleemidega tegeleda, siis sa muidugi saad aru - ja tuletad talle meelde, et kui ta tahab võib ta iga kell helistada. Või kui sõber läheb välismaale elama on see tema valik, ning sina saad vaid toeks olla. Igaühel on oma tee.

Leidub sõpru kellega räägime kord paar aastas (või nii iga paari aasta tagant) ja jätkame alati samast kohast. Tuleb nii nagu tuleb. Mõlemal on omad asjad ajada ja kumbki ei pea vimma selle üle kui tõesti ei näe. Ja tõsi, mõnda inimest peab ka väga täpselt doseerima - jah on keeruline inimene ja vahel kohutavalt väsitav, aga sellegipoolest tegelikult tore, lihtsalt peab tundma enda piire. Millega jõuamegi punktini:

 

Neli ehk ise-enese austus ja tundmine. Tegelikult võiks selle tõsta esimesele ja kõige tähtsamale kohale, sest sellel baseeruvad kõik järgnevad (aga noh tuli kirjutamise käigus sujuvalt siia). Kui sa ei tea enda piire, vajadusi, soove ja ei kehtesta ennast, on kohutavalt raske suhteid luua ja hoida. Kõik inimesed on erinevad ja alati on võimalik, et nad ei käitu nii nagu sa tahaksid või eeldaksid - küsimus on vaid selles, kui väga see sind häirib. Kõige suurem sõber peab olema ise-endaga. Aksepteerima, et me ei ole perfektsed ja universumil on suht savi sellest, mida meie tahame. Me saame muuta vaid ise-ennast, mitte teisi. Ja kui sa ei suuda ennast tegelikult näidata ja end kehtestada oma lähimatele inimestele, kuidas peaksid sa ennast suutma kehtestada näiteks töö juures.

Ma usun siiralt, et iga inimene on tervik ja ei ole mingeid "puuduvaid juppe", mida teine inimene peab sinus täitma. (see jutuke internetis näitab suht hästi minu suhtumist igasugu suhetesse). Teine inimene ei ole siin maailmas, et tappa sinu igavust ja üksioleku tunnet - need augud tuleb ise täita.

Suhete lihtsusest ja väärtustamisest

Peale pikka pikka klassikalist suhet (poiss ja tüdruk ja ninnu nännu) tuli mu elus esimene mainimisväärne sarvede maha jooksmise aeg. Ilmelgelt olin ma selleks ajaks juba piisavalt vana (loe: arenenud), et mitte igal õhtul ööklubides värsket liha püüda. Olgugi, et ma otsisin seda, mis mulle meeldis ja mis mulle huvi pakkus (usu mind, peale pikka pikka suhet võid sa olnud selle täiesti ära unustanud). Samuti olin ma ära unustanud, kui lihtsad võivad suhted olla. Kõik sellel ajal olnud suhted võib kokku võtta lausega: "Me oleme täiskasvanud inimesed ja meil mõlemal on soovid ja  vajadused ja olgugi, et sa oled tore inimene (ja me oleme sõbrad) ei lähe see asi seksist kaugemale".

Okei, peab tõdema, et paariga neist sain ma sõbraks alles suhte käigus ja üks, kes üritas mulle selgeks teha, et seda sõpruse asja pole üldse vaja, on nüüd see-eest väga hea sõber. Samuti oli minu jaks väga vabastav see, et olid kokku lepitud kohtumised ja inimesed olid kohal ning seda mitte ainult füüsiliselt. Oma igapäevamuresid ei võetud kaasa - tõsi ka nende üle võis arutleda ja rääkida, aga see ei olnud peamine. Peamine oli olla koos need mõned tunnid, mis olid eelnevalt kokku lepitud ja mõlemad pooled võtsid sellest nii palju kui oli võimalik - see oli mõlemapoolne võimalus lõõgastuda muust maailmast. Kellegil ei olnud illusiooni, et asi kestab igavesti, ei olnud põhjust armukadeduseks, väärtustati koos veedetud aega ja asju/rääkimisi/võimalikke probleeme ei lükatud edasi hägusasse tulevikku (sest oli teada, et asi on ajutine) vaid nendest räägiti, kui oli vaja. Ja, mis kõige iroonilisem, mitte midagi ei pidanud. Koosveedetud aeg ei pidanud alati jõudma seksini, ei olnud kohustusi et peab kuhugi suure kulminatsioonini jõudma. See oli lihtsalt ühiselt veedetud aeg, kus kõik oli lubatud/kõik uksed valla koos teadmisega, et see võib olla ka viimane kohtumine. Kõik kohtumised olid seetõttu väga meeldivad, avatud vestused ja hellitused.

Pean tõdema, et sarnane aja ja üksteise siiras ja sügav väärtustamine toimis ka pikamaa suhtes. Kui kohtute vaid üle paari nädala, on koos veedetud aeg oluliselt väärtuslikum ning samamoodi on suurema väärtusega partner, kellega koos seda aega veedetakse.

 Kuidas aga hoida samasugust üksteise ja koos veedetud aja väärtustamist pikemas püsisuhtes? Kas luues meelega ajalist defitsiiti? On siin äkki veel mõni võimalus? Inimene harjub kiiresti (väidetavalt kahe nädalaga) ning koos elades ja püsisuhtes olles võetakse teise inimese olemasolu väga kiiresti elementaarselt, mida see tegelikult ei ole. Ühegi inimese olemasolu ei ole elementaarne - kui tõsiseks minna võime me iga hetk siit elust lahkuda. Seega on ka aeg tegelikult alati defitsiit. Ma olen aga näinud, kuidas püsisuhtes võivad väärtused muutuda ja unustatakse ära isegi eelmainitud kirjutamata reeglid. Näiteks tulevad mõttestiilid nagu "Meil on probleem, aga noh homme või kunagi räägime nendest". Ehk siis püsisuhe võib luua võltsi turvatunnet, kus tegelikult ei tegeleta sellega, mis on tähtis.

Püsisuhetest ja püsivatest suhetest

Võttes aluseks suhte kirjutamata reeglid oleme me juba välistanud suhted, kus üks on teise jaoks ema/isa rollis ja teine lapse rollis. Ma eeldan (naiivselt), et suhtes on enamvähem võrdsed partnerid.  

Klassikaline püsisuhe (näiteks ka abielu) Eestis on monogaamne suhe mehe ja naise vahel. Elatakse koos ja võibolla saadakse ka laps. Olgugi, et ma kipun arvama, et paljud seda tüüpi suhteid on paljuski mõjutatud meile ette söödetud tihti naiivsetest ja ebarealistlikest näidis-suhetest (vt filmid, muinasjutud jne), ei saa ma seda kindlalt öelda.

Eks iga suhe ole erinev ja kõik paarid leiavad omad lahendused.

Küll aga tundub, et sellise suhte paratamatu koostisosa on armukadedus (ma ei ole veel näinud monogaamset suhet, kus seda üldse ei oleks ja meedia võimendab seda mõnuga). Teine inimene kuulub sulle ja tema talle. Ta/sa ei tohi armuda, ega huvituda teisest vastassugupoole esindajast.

See töötab, aga ainult siis kui te elate metsas nelja seina vahel ja kunagi enam ei tutvu uute inimestega, ega igaks juhuks isegi ei suhtle vanadega. Ja kas te oleks siis õnnelikud? Ja kuidas te üldse sööki või muid eluks vajalike asju saate kui te ei suhtle võõrastega? Paljud pikemad suhted, kus on esikohal meie-vajadus, mitte isiklikud vajadused, manduvad olukorda kus põhiline ühistegevus on koos filmide vaatamine ja peamiseks suhtlusallikaks on poenimekirja ja koristusplaani tegemine (mis on elu kontekstis nii triviaalsed mõttetud asjad)

Universumil on meie reeglitest pohlad ja armumisi (või lihtsalt vastasoo esindajast huvitumist) tuleb kindlasti ette ka siis, kui sa oled samal ajal suhtes. Erinevalt tavalistest emotsioonidest, mida me suudame päris edukalt kontrollida, on kellegi atraktiivsus ja kellegisse armumine oluliselt keerulisemad ja suhteliselt vältimatud (kui sa just pole täielikult tundetu kalkuleeriv inimene). See juhtub ja kindlasti. Küsimus on millal ja mis sellega edasi teha. Sellest rääkimine (suhte esimene reegel!) tekitab partneril armukadedust, sellest vaikimine (teed nägu, et poleolnud) aga on järgmine ebasiirus teie vahel - kui seda tekib liiga palju olete te lõpuks vaid maskid üksteisele jagamata tegelikult ise-ennast teise inimesega. Ja mis mõtet siis sellel suhtel on?

Armumine on ju tegelikult tore ja kes ei tahaks seda positiivse energia laksu uuesti kogeda, aga see ei ole paarisuhtes enamasti lubatud sest su partner kardab sust ilma jääda. Ja kui see juhtub, saad sa positiivse energialaksu ja tunned ennast samal ajal süüdi, mis nullib eelnenud kogemuse ära.

Tegelikult, kui nüüd tähte närida, on monogaamias keelatud ainult füüsiline intiimne suhe teise vastasoo esindajaga. Ja alati on ju tore inimest tunda õppida ka lihtsalt rääkides ning hiljem seda energialaksu näiteks kunstis kasutada.

Kui paljud partnerid aga ei oleks sellisel juhul armukadedad?

No olgem ausad.

Aga tegelikult?

Samuti võib see ainus monogaamia tähtis reegel minna vastuollu kolmanda kirjutamata reegliga. Ma ei ütle, et see alati nii on, aga on tähtis teada oma piire. Mul on tutvusringkonnas näiteks paarikesi kes on justkui pool-monogaamses suhtes: ühel osapoolel on võimalik ringi tõmmata ja teisel pigem mitte. Miks? Sest esimese jaoks on seks kõigest seks ja sellel pole muud suuremat tähendust. Teine aga, kui ta juba füüsiliselt intiimseks läheb, teeb ta seda nii pühendunult et tunded tulevad kindlasti mängu. Ja kui te arvastite, et esimene on mees ja teine naine, siis te eksisite.

Samuti oli tutvusringkonnas paarike, kellel oli laps ja armuke. On loomulik et paarike ei jaksa tihti lapse kõrvalt ise-enda ja üksteise vajaduste eest hoolt kanda. Ma ei ütleks et siin midagi halba on - igaühel omad lahendused. Peamine on aga mitte võtta pimedalt omaks sotsiaalseid norme vaid õppida tundma ise-ennast ja enda vajadusi.

Teistmoodi abieludest

Ma usun, et klassikalise abielu (minu jaoks) põhilist nõrkust käsitlesin juba eelmises peatükis.

Siin tooksin näiteid, et teistmoodi on kah võimalik.

Ma olen pikalt jälginud Neil Gaimani ja Amanda Palmeri loomingut ja nende omavahelist suhet. Mõlemad on oma karjäärile ja loomingule pühendunud kunsti inimesed, kes on vaba abielus

.

Ise kirjeldavad nad seda nii:

NeilGaiman

"It's good. So far, it's really good.
We're very aware of each other, and we would not allow another relationship to imperil what we have. We talk. And talk. And talk. And hug a lot. And talk some more. And then do whatever needs to be done in the real world."

Amanda Palmer

 "I've never been comfortable in a monogamous relationship in my life. I feel like I was built for open relationships just because of the way I function. It's not a reactive decision like, 'Hey I'm on the road, you're on the road, let's just find other people.' It was a fundamental building block of our relationship. We both like things this way. 

Our relationship is open, and the open-ness is grounded in total honesty with one another. We're very communicative with each other and we share everything. I think that's the way you gotta do it. I can't speak for anyone but myself, and there are a million ways to love and be in a relationship. But fundamentally, I think if you're going to have a really, truly loving partnership, you have to be completely transparent, communicating and sharing everything. Neil and I fall more and more in love with each other every day, and I think part of that is because we encourage each other to say more, share more, to peel ourselves open to each other in the middle of the night when the day is done and the real talking happens. It's not always easy, the peeling sometimes hurts, but the deep love it fosters is clear to see."

Nagu on mõlema vastusest näha: nad väärtustavad koos veedetud aega, nad naudivad seda, nad jagavad siiralt ja samas on mõlemal isiklik loominguline igapäevatöö. Muidugi, nagu igas uhtes on ka siin raskusi ja kitsaskohti. Eks nende omamoodi plussiks on ka see, et oma tihedate esinemis graafikute tõttu ei kohtu nad väga tihti, mis laseb koos veedetud aega oluliselt rohkem väärtustada.

Viimane Gaimani raamat oligi algselt kirjutatud Amandale, kui too oli bändiga tuuril ja Neil teda igatses ja kirjutas. (Ja kui Amanda jõudis tagasi oli Neil juba nii tuhinas kirjutamisega, et ei leidnud tema jaoks aega) Igaühel on vaja teha, mida tal on vaja teha. Suhe on siin lisaväärtus isiklikule kasvule.

Hiljuti kuulsin ma ka sellisest nähtusest nagu Kelti abielu. Kui ajalooliselt tõene see just on, aga ideeliselt luuakse suhe alguses üheks aastaks. Selle aasta jooksul on mõlemal partneril õigus (aga mitte kohustus) ühele kõrvalhüppele. Kui aasta möödas vaadatakse suhe üle ja kui mõlemale sobib, lepitakse kokku järgmiseks aastaks ja nii edasi ning võibolla elupäevade lõpuni.

Miks see mulle meeldib? Esiteks on loodud defitsiit. On võimalik, et kui aasta saab läbi oled sa partnerist ilma. Seega sa väärtustad partnerit ja aega temaga oluliselt rohkem. On kokku lepitud, et asjadest räägitakse, kui mitte varem siis aastase lepingu lõpus - ehk nad ei jää taustale hauduma. Ja on ka rohkem isikliku vabaduse tunnetust, kui võrrelda monogaamiaga.

Partneri rollist

Ma olen siin blogis korduvalt maininud väljendit rollipinge. Siia siis meeldetuletus:

Igal rollil on nimelt omad piirangud, mis põhjustavad nähtuse, mida nimetatakse rollipingeks. Need piirangud on nii sotsiaalsed kui isiklikud. Olgem ausad, meil kõigil on oma arvamus, milline peaks olema üks õige õpetaja, taksojuht, president, ema jne, ning olles nendes rollides, proovime alateadlikult täita nii ühiskonna kui ka meie enda arvamusi antud rollist – mis siis põhjustabki pinge. Võtkem kasvõi Hamlet, kes just talle pandud rollipinge tõttu nö ära keeras, mis on ka loomulik reaktsioon. Seda pinget peab leevendama.

Kultuuriliselt on selle pingega toimetulekuks erinevaid vahendeid. On alkohol, festivalid jne kus on võimalik olla teises rollis võrreldes oma tavapärase rolliga. Osades kultuurises on isegi päev, kus abielumeestele on lubatud unustada üheks päevaks oma abielu. See on omamoodi ventiil liigse õhu väljalaskmiseks, et sa saaksid oma rolle edukalt edasi täita.

Antud kontekstis on tähtis meeles pidada, et ka partner olemine on roll ja ka sellele pingele peab olema leevendus. Eesti kultuuris on selleks peamiselt alkohol ja ületöötamine, mis ei ole just eriti tervislikud. Seega peab olema isiklikul tasandil ka hobisid/tegevusi millega seda rolli leevendada. Mida pehmem (mida vähem kindlaid reegleid ja piiranguid enda, partneri ja sotsiaalse keskkonna pealt on peale pandud) see roll on, seda vähem tekitab ta pinget ning seda vähem on mida leevendada. Seega on võimalik et vaba-abielus inimene ei tee ühtegi nö kõrvalehüpet puhtalt selle pärast, et ta ei tunne selle järgi vajadust (roll on pehme... ta võib, kui soovib) samas kui monogaamias olev inimene võib tunda selle vastu tugevaid soove (tugev roll, mis tekitab rohkem pinget ja soovi ventiiliks).

Kas pole see mitte irooniline.

Kui te aga ei usu rolliteooriasse, siis võime sama nähtust ka teiste teooriate kaudu seletada. Täites püsivalt mingeid kohustusi, mis ei ole meie tegelike soovidega kooskõlas (suhtes on palju kompromisse, aga ise-enda eest peab ka hoolitsema) tekitab see meis stressi. Stress ise ei ole halb, aga kui seda on liiga palju, käivitub sümpaatiline närvisüsteem (võitle või põgene), keha lähe pingesse, me ei puhka ennast välja ja meestel on laksti seksuaaldüsfuktsioonid (seksi alguses peab organism olema rahustunud seisundis, ehk parasümpaatiline närvisüsteem. Kui ta on kohe algusest saati pinges jõuab ka kulminatsioon kohe kohale) Naie on rahuldamata ja hakkab näägutama, mille peale mees on veel rohkem stressis jne. Nõiaring on kerge tulema. Lahendus on see, et mõlemal peab olema piisavalt vabadust suhtest, et ka üksteisest puhata, et see oleks positiivne lõõgastus, mitte igapäevane kohustust, mille eest lähete tööle "puhkama".

 

Kokkuvõtteks

Inimene on geneetiliselt sotsiaalne loom. Samas on ta geneetiliselt aga täpselt monogaamsete ja konkureerivate liikide vahel. Siin ei ole õiget ega valet lahendust ning erinevatel aegadel ja erinevates kohtades on proovitud väga erinevaid suhteid. On mõned, mis on kultuuriliselt rohkem harjumuspärased ja mõned, mis vähem. On proovitud ka suhte tähtsaid aspekte legaalselt määratleda. Näiteks oli väidetavalt vanal Šotimaal abielus naisel õigus saada lahutust, kui tema mees polnud teda aasta jooksul rahuldanud (ainult naise enda sõna selle peale) või kui mehel lihtsalt suu haises.  

Ma arvan aga, et inimene peaks olema mõtlev organism, olgugi, et me oleme  äärmiselt irratsionaalsed ja etteaimatavad. On teada, et kui mingi suhtumine (käitumismaneer, usk, uskumused jne) omandatakse lapsepõlves (kus otseloomulikult seda ei analüüsita ega vaidlustata), hoitakse sellest pimesi ja kramplikult kinni täiskasvanuna ja ei tolereerita teisiti mõtlejaid. Kui aga mingi seisukoht on tekkinud elukogemuse jooksul, on see oluliselt paindlikum ja tisiti suhtlejad/mõtlejad on kergemini aksepteeritavd. Ma usun, et sama mudel käib ka meie käitumisnormide ja suhete kohta.

Ma ei ütle, et mingi seisukoht on kindlasti vale (ja nagu ehk näha on eelistan ma ise väga liberaalseid ja vabasid suhteid), aga ma kutsuksin kõiki nende teemade üle mõtisklema, et leida endale parim.