Fraud Police

Pervo-vuntsi kuu puhul käis meil kontoris üks Eesti tuntud personaaltreener. Rääkis teine toitumisest, liikumisest ja muidu toredatest asjadest ja sai ka oma keha mõõta lasta (body composition analysis).
Ma kõiki tulemusi ei hakka siin näitama, aga kokkuvõtlikult: enamik asju on enamvähem normi piires, väljaarvatud rasv ja lihased. Rasva on mul liiga vähe (6,7%) ja lihaseid (pehmed koed) liiga palju. Mingit muudatust masin ei soovitanud ja keha bioloogiline vanus on reaalsest vanusest 4 aastat maas. Ma ei näinud küll kõikide tulemusi, aga üldine mulje jäi, et kogu selle kupatusega olin ma erand, mis kinnitas reeglit (et inimesed on liiga rasvas).

Nii kaua kui ma olen mäletanud on see suht alati nii olnud ning mingil määral on see isegi süümepiinu tekitav. Ma ei tee ju midagi erilist. Okei suvel vahel kannan rõngassärki, kõnnin suhteliselt palju ja vahel sexsin, söömisel piiranguid ei ole. Õlu ja miski rämpstoit väga ei meeldi küll jah, aga no et see nii suure erinevuse teeb?

Nii ma ootangi, et tuleks Fraud Police (tore termin mida AFP ja Neil G kasutavad) ukse taha ja ütleks, et ei nii ei saa - sa pead ikka vaeva nägama et keha trimmis oleks. Selline totter valehäbi, mis on suht alati seal olnud.

Ja kui selle masina järgi olen ma terve (no okei, ta tegelt miskit kopsu, maksa ja aju tööd ju ei mõõda jne ainult rasvu, mineraale ja pehmeid kudesid kehas) siis tahaks küll öelda midagi stiilis:

"Me? Well I'm well. Well I mean I'm in hell.
Well, I still have my health (At least that's what they tell me)
If wellness is this what in hells name is sickness?"

(AFP, "Runs in the family")

Pistame samuse muusikapala kah siis siia otsa.

Cheers!

Kuidas seletada depressiooni (osa 568)

Mõtlesin eile välja hea seose, mille kaudu seletada depressiooni inimestele, kellel ei ole mingit kokkupuudet sellega olnud. (ja ilmselgelt olen ma aastate jooksul sellest juba sadu erinevaid versioone mõelnud)

Selleks on (trummipõrin....paparaparaa) ülekaalulisus.

Ja ülekaalulise all mõtlen ma siis antud kontekstis sellist ülekaalulisust, et kolesterool on laes, kingapaelu on raske siduda ja trepist käimine väsitab (ja see osa ei ole depressiooniga ühine)

Siin siis mõned sarnasused.

Esiteks, keegi ei tea selle täpset põhjust, seal on kindlasti geneetiline eelsoodumus ja paljud riskitegurid, aga on inimesi kellel see tekib ja neid, kellel mitte, isegi siis kui on samalaadset elusitta läbi elatud ja toituvad samamoodi.

Teiseks, kõik nõustuvad et ülekaalulisus ei ole tervislik, aga enamasti ei nähta seda kui haigust (mida ta võib olla ... otseselt või kaudselt). Depressiooni ei suuda kah inimesed haiguse alla liigitada - pigem on see su isikuomadus. Mõni on kõhn, mõni on paks, ela sellega. Fakt on aga see, et kumbki pole tervislik ja vajaks arstlikku sekkumist. Mida suurem ülekaal/depressioon on, seda suurem vajadus sekkumiseks.

Kolmandaks, muutus on keeruline. Mida suurem ülekaal, seda rohkem aega ja pingutust võtab, et normaalkaalu saada. Sama lugu deboriga. See on pikk protsess.

Neljandaks, mida rohkem alla võtsid, seda rohkem on lotendavat nahka hiljem kaasas. Depressiooni jäljed jäävad sinuga igaveseks, sinna pole midagi teha, ja seda ei ole võimalik ära lõigata. Ja vahel see meenutab ennast.

Viiendaks, tagasilangus on kerge tulema. Okei, mitte vast kõigil aga siiski paljudel ülekaalust paranenud inimestel on hiljem vaja püsivalt jälgida, et ei  sööks valesid asju valedel aegadel. Depressiooni puhul räägime me pigem elu rituaalidest, mõttemallidest ja eluviisist. Ja samuti osad, kes on kora deboris olnud, hiljem sinna enam ei lange. Tagasilanguse protsent on aga suur.

Kuuendaks, inimene kes on ülekaalus/ depressioonis ei tunne ennast hästi ja ta teab ise kah, et midagi on viga, aga selles suhtes midagi ette võtta on raske, mis viib meid järgmise punktini ...

Seitsmendaks, lihtne on endale valetada, et probleemi mitte tunnistada. Öelda, et "tegelikult on kõik ju okei", "leidub ka minust paksemaid", "ma olen lihtsalt suure kondiga" jne Samas, ilma aksepteerimata ei juhtu midagi. Kuidas saad sa näiteks suitsetamist maha jätta kui sa teed suitsu aga üritad endale selgeks teha, et tegelikult sa ei suitseta - see on lihtsalt võimatu.

Kaheksandaks - väga palju väärarusaamu (hah, ma ei imestaks, kui ma siin tegelikult ülekaalulisuse väärarusaamu kasutaksin, sest no mul ei ole kogemust) stiilis "Ise on süüdi", "Ise on laisk" jne Osaliselt võibolla tõsi. Kui tegemist on tagasilangusega peale esmast ravi võib see tõesti olla põhjustatud inimese enda uskumusest, et pole vaja enam rituaale-süsteemi kasutada sest probleem on lahendatud - ja voila probleem tuleb tagasi. Aga enamasti on põhjuseks siiski .. (vaata tagasi esimest punkti).

Üheksandaks, on medikamente millega ülekaalulisust/depressiooni ravida (klassikalise meditsiini vahendeid, holistilisi, balti jaama turu omi jne), aga nende mõju on individuaalne ja mitte alati oluliselt suurem kui placeebo efektil. Äkki aitab, äkki mitte, äkki ei aita aga saad lihtsalt kõik kõrvalmõjud (mis on kah ise-enesest toredad)

Kümnendaks (ma arvan et see on praegu viimane, mida ma suudan välja mõelda), kui sa oled ülekaalus/depressioonis siis on sul vahel raske teha isegi igapäevaseid asju. Mida suurem probleem, seda raskem on. Äärmiselt sügavas depressioonis inimesed ei suuda isegi enam ise-enda eest hoolitseda (enda pesemine ja kasimine ... ekstreemsetel juhtudel isegi wc käik jne). 
Miks nad ei suuda? Vot ülekaalulisuse puhul on seda lihtsam seletada.  Debori puhul aga - ma olen piisavalt julm et öelda: "Kui sa pole seal olnud, siis sa ei saa sellest aru saadagi, aga aksepteeri et nii lihtsalt on - haigus on selline."

Inimesed tahavad alati kõigest aru saada, vaadata asju läbi enda maailmaprisma/mõttemallide. Aga deborist aru saamine on umbes sama jabur kui näha Paldiski mnt roosa maja elaniku luululist roosat elevanti, kes tema voodi peal klaverit mängib. Sa lihtsalt ei ole võimeline seda nägema, sest sul endal ei ole seda haigust. Pealegi, kui sul oleks sama haigus, siis võimalus et teie luulud kattuvad on ikka äärmiselt väikese tõenäosusega. Ainus, mida teha saab on aksepteerida, et tema jaoks on seal elevant.


See kõik on muidugi minu arvamus, täis üldistusi, lihtsustusi ja jaburusi, aga äkki midagi klikib


Paks kass, ilus kass

Seda, et Kafik on üks paks kass, teadsid vast kõik.




Sõbrad, kes külas käisid, tegid temast pilte, sest nii naljakat paksu kassi pole enne nähtud ning ka eelmise korteri omanik muigas alati kui ta kassi nägi (ja kommenteeris midagi vene keeles). Paljud nimetasid teda lihtsalt Paksuks, mitte ei kutsunud nime pidi.



Nüüd sai siis kassiga arstil käidud. Tervis muidu korras aga puuriga kaalule asetades näitas kaal 9,9 kg. Issakene. Tõsi, puur ise kaalus 1,4 kg, aga see tähendab ikkagi, et kassi enda kaaluks tuli 8,5 kg. Ideaalkaal oleks aga umbes 5,5 kg. Kolm kilo ülekaalu.

Põhimõtteliselt tähendab see seda, et mul on umbes 150% kassi.

Raisk, ja siis veel inimesed imestavad, miks mul püsivalt musklid on - no halloo, ma tõstan kassi.

Seega - dieet alaku! Esiteks vahetasime ära toidu. Teiseks on iga söögikord grammi täpsusega (peaaegu) paigas ja kolmandaks on tal vaja liigutada - ega ükski söök üksi imet ei tee.

Toidupalli põhimõttest sai kass suht kiiresti aru. Toidukord on pisikese palli sees, millel on auk ja ainult siis kui palli veeretada pudeneb sealt vahel toitu välja.

"Noh fine, võib ju mängida kah," mõtles kass ja mängis.

Muidugi oli ta esialgu pahane, et toidukauss tühi oli ja käis sellest pikka juttu rääkimas.

Ja kolmandaks päevaks oli tal dieedist ja kogu sellest kupatusest lihtsalt kõrini - hommikuks oli toidupall kadunud. Päeva jooksul otsisid seda neli inimest ja ei leidnud. No nagu tina tuhka. Ja kass ise vaatab süüdimatu pilguga otsa, nagu tema ei teaks midagi.
No kadunud - 2 päeva pingat otsimist ja ei midagi.

Dieet samas avaldas juba mõju. Kass oli mängulisem, rohkem ringi lippav, rohkem suhtlev ja noh tundus ka kergem. Kuigi nurrumasin oli tihtilugu paitamise peale kinni. Äkki ta lihtsalt mõtles, et säästab energiat või mõtles et "Kui nurru tahad, anna rohkem süüa!"

Eile õhtul leiti toidupall üles. Oli tõesti salakaval koht. No kurivaim selline.
Vormi saamine on täies hoos.




Suhte Butafooria

Leian aina rohkem kuidas igasugune suhte butafooria mind tülgastab:

"Tere!"
"Tere!"
"Kuidas sul läheb?"
"Hästi, kuidas sul?"
"Kah hästi."
"Mis teed?"
"Ah tead, nagu ikka"
"Ilus ilm täna"
"Mhmh"
"ok"

jne

Noh teate küll, see osa suhtlemisest, mis justkui tagab mingi raamistiku, kus suhelda, aga ei täida tegelikult suhtlemise funktsiooni - st ei jaga mitte kui mingi sugust informatsiooni. Lihtsalt verbaalne kõhukinnisus - inimesed punnitavad midagi välja ja siis on kõik, pühime käed puhtaks, suheldud küll.

Suhe (näiteks sõprussuhe jne) eeldab suhtlemist ja suhtlemise all mõtlen ma informatsiooni (kogemuiste, mõtete jne) jagamist - ilma selleta ei ole lihtsalt suhet. Ka töökeskkonnas tegelikult - ainult butafooria kütmine ei ole suhtlemine ... see on mõttetu smalltalk ... film milles on ainult statistid aga ei mingit story line'i.

Ma näen ja kogen seda enda ümber liiga palju - ja päris suhtlemist, päris PÄRIS asja on nii NII vähe.

Ja kõige nõmedam on see kui sa jagad midagi PÄRIS asja ja sinna vastu tuleb lihtsalt: "okei" ja kõik ning suhtlus läheb buttafooriasse tagasi. Bullshit!

Nagu Dylan Moran ütles


Kuidas läheb? Aga päriselt?





Väga kõnetav jutt - ilus, ehe, nii nagu asjad on, vürtsitatud "eluterve" huumoriga.

Ei, mul endal ei ole kunagi diagnoositud kroonilist (rõhk sõnal 'kroonilist') depressiooni, aga tagasilangusi vanadesse mõttemallidesse vahel siiski on - langused on lihtsad tulema, pole midagi teha. Teater ja impro samas aitab - päris palju.
Samuti on see nö 'ära suremise' teema minu jaoks kuidagi väga tuttav. Oli aegu, kui oli lihtsam nimetada asju. mille vastu mul ei olnud alergilist reaktsiooni, kui neid mille vastu oli. Rääkimata eluaegsest koormusastmast (teoreetiliselt võimalik saada astmahoog keset sexi ... aka füüsilist koormust ... küll see oleks tore). No ja nii on.

Igaühel on omad deemonid ja on tore kui neist räägitakse ja kuulatakse, mitte ei vaielda vastu proovides olukorda nö kergemaks rääkida. Igaüks peab ise leidma oma motivatsiooni hommikul ärkamiseks, tööle minekuks, hobideks... elamiseks.

Happiness is a inside job! Isegi siis kui suidsidaalsed mõtted tagataustal jooksevad saab vaid inimene ise hoida ennast käimas ja positiivse - keegi teine seda tema eest teha ei saa.


Kui alustada...

... muusikateraapia nullpunktist ehk siis muusikast, mis hetkel resoneerub, siis see lugu ja esitus on täpselt..

Laisk mängija

Käisin üleeile õhtul Tartus LARPil ning see pani mul mõtted jälle antud teemas liikuma (jajah mul on mõned kindlamad mängu tegemise mõtted kah, aga neid annab veel seedida). Taaskord meenus mulle aga, et ma olen paganama laisk mängija ja sama laisk mängujuht. Korraldades mõned aastad tagasi oma suurmängu (Shadowrun: Lihtne tööots) oli kõik planeeritud ideega, et me ei pea mängujuhtidena mitte-kui-midagi kohapeal deklareerima ning kui ängijad jõudsid lõpp sihtkohta võinuks mängujuhid samahästi õlle lahti korkida ja etendust jälgida (mida mõned ka tegid). Lõksud olid reaalselt töötavad (või defineeritud läbi reeglite - noh päris viga nad ju ikka ei teinud), kõik mis oli mängu alal oli mängu sees ning mängijatel oli oh kui palju erinevaid võimalusi tegutsemiseks.

Samas kui eilsel mängul oli mitmeid hetki, kus mäng seiskus, sest oodati mängujuhti või kui over-rule'iti kellegi pihtsasaamist, sest püstolis ei saanud olla nii palju kuule (no kui te tahate, et püstol teeks ainult 10 lasku siis palun tehke püstol mis teeks ainult 10 lasku). Ma oln laisk mängija ja ei minu jaoks vähendab igasugune deklaratiivsus mängu võlu ja usutavust. Mitte, et antud mäng paha oleks olnud, aga minu maitse jaoks lihtsalt liiga palju mänguvälist nodi ja deklaratiivset juhtimist.

Beebihuumor

Paar natukene leidlikumat ideed kuidas beebide kulul elu huumoriga vürtsitada.

Vajalik eeldus: oskus teha video/heli-töötlust

Variant üks: Imelikud täiskasvanud
Filmi üles perekondlik sündmus, kus on kohal ka vähemalt 1 beebi. Hiljem vaata videomaterjal üle ja lõika beebi(d) välja. Tulemus - video täiskasvanud inimestest, kes peavad morsipidu ja käituvad nagu imbetsillid.  Paar aastat hiljem, kui keegi enam üritust väga ei mäleta, kutsu sama seltskond külla videot vaatama ja jälgi nende reaktsioone. Räägi neile, et peale seda üritust kaotasid sa selle video ära ja nüüd juhuslikult leidsid, välistamaks, et sa seda kuidagi modifitseerida said.


Variant kaks: Häiriv naer
Lindista üles variatsioon beebi naeru. Nüüd võta mõni sari, kus on naer taga (näiteks kaks ja pool meest, the big bang theory, vms .... mida kahemõttelisema huumoriga tegemist on, seda häirivam). Eemalda originaal naer ja asenda see eelnevalt lindistatud beebi naeruga.
Kutsu sõbrad külla seda seriaali vaatama ja jälgi nende reaktsiooni. Kui keegi erinevust märkab, kiru natuke torrentilehte, kust sa selle seriaali tõmbasid, aga väida et internett on maas ja õiget versiooni tõmmata ei saa.