Ma pole tõesti ammu midagi siia kirjutanud. Ei ole inspiratsiooni, kuigi hetki on olnud palju. Ja suures pühadetuhinas on ka comicz leht oma nö rutiinist kergelt maas - ideid on oluliselt vähem ja veelgi raskem on kätte haarata joonistusplokki.
Oluliselt lihtsam on olnud sukelduda filmidesse või telkumängu (ma hetkel ronin sellest august jälle välja).
Televiisor on alati lihtsam vastupanu, aga ta ei tekita positiivset kinnitust/tagasisidet. Tõsi, on mõned filmid mis siiralt inspireerivad või panevad sügavamalt mõtlema, aga enamuses on tegemist ikkagi paraja komejandiga, millel ei ole reaalse eluga erilist seost. Kui palju see aga vormib meie reaalsust? Meie soove? Meie uskumusi?
Meie korteris on praegu üks umbes aastane poisiklutt (kes käib ringi nagu godzilla... lammutab ja kriiskab) ning tihtilugu käib telku taustal. Tüübil ei ole mingit huvi ekraani vastu, kui seal on film, aga reklaame jälgib ta suure huviga, olgugi et ta neist midagi aru ei saa. Üüü mis huvitavad helid ja vilkuvad pildid - puhtalt bioloogiliselt progetud huvi pöörama. See on reklaamitrikk.
Jõlude aegu oli kohal ka kaks plikatirtsu, üks nii umbes 4 teine nii umbes 7 aastat, kes mängisid elutoas telku juures ja hiljem söögilaua ääres laulsid kahekesi võidu telereklaami laulu, mõlemal silmad säramas. See on ka reklaamitrikk.
Ja ma mõtlen kerge mure-muigega kuidas kogu see alateavuse pask, mille nad nii saada võivad võib neid tulevikus mõjutada. Kuidas see aga mõjutab neid ja meid praegu?
Meie, täiskasvanud arvame naiivselt, et me ei lase end mõjutada reklaamidest ja filmidest, et me teeme ise oma otsuseid. Ma usun, et teadlikult oleme me suutnud ennast tõesti ilusasti ära petta. Tegelikult on iga inimese taustsüsteem äärmiselt primitiivne ja oluliselt irratsionaalsem kui meile meeldiks.
Kõige lihtsam süsteem maailmas on see, et iga kord kui me teeme midagi, suurendame me võimalust seda uuesti tulevikus teha. Kui me pöörame millelegi tähelepanu, muutub see meie jaoks tähtsamaks. Seega esiteks, vaatades telkut, suurendame me võimalust et me vaatame ka tulevikus telkut. Pöörates tähelepanu igasugusele pasale mida filmides süžee pähe kasuatakse, võib see muutuda meie jaoks normaalsuse etaloniks - eriti kui puudub võrdlusmoment.
(Jajaa ja te võite ise netist lugeda kultuuridest, kus telekut ei olnud ja ei olnud ka oluliselt kuritegevust. Kui tulid telkud kasutusse, tõusis kuritegevus kordades - inimestel tekkis võrdlusmoment ja nad kõik tahtsid seda võimatut pseudoelu, mida telkus paratamatult reklaamitakse, milleks aga enamikel ressursse ei ole)
Ma tean, mida tähendab vältimine - ma olen seda julgelt pool oma elust teinud, selle asemel et probleeme lahendada või üldse tõstatada probleeme. Ja see on pigem see osa telkuvaatamise juures, mis mind vast kõige rohkem mõtlema paneb.
Algklassides olin ma mudilaskooris ja kuna see oli koolipäeva lõpus, oli suhteliselt tavaline, et mudilaskoori asemel olin ma nö "tervislikel põhjustel" kodus ja pelasin telkumängu. Tegelikult mulle lihtsalt ei meeldinud see jamps ja ma lihtsalt läksin lihtsama vastupanu teed. Ei saatnud kedagi kukele, ei öelnud välja mida ma asjast tegelikult arvan, ei tegelenud vältimisest põhjustatud ärevuse vähendamisega - lihtsalt ignoreerisin kõike.
Asja iroonia: kui me probleemidega ei tegele on nad taustal ja ketravad edasi ja võtavad energiat ja nii kua kuni me sellega ei tegela ja energiat ei vabasta on meil oluliselt vähem energiat mude asjade tegemiseks ja me otsime tegevusi mis ei vaja mingit energiat aka vusser ja telkumäng sobivad seda paremini. Samas ei lahenda nee midagi ja tehti loovad ka probleeme ja muresid juurde .... ja noh näete küll kuidas siit saab minna nõiaringi.
On inimesi, kes jäävad telkusse rohkem kinni. Näiteks ajas mind kunagi kohutavalt närvi see, kui põliskodus papsiga elutoas rääkides pidi püsivalt konkureerima taustal käiva televiisoriga - noh et üks hetk kuulab sind ja järgmisel vaatab telekat ja sul pole tegelikult õrna aimugi kui palju sellest jutust , mis sa räägid, talle üldse kohae jõuab. Nüüdseks olen ma sellega harjunud - eks igaühel on omad prioriteedid ja valikud ning jabur oleks selle pärast pahane olla.
Jõulude ajal põliskodus tegin nalja, et meil ei käinud mitte jõuluvana vaid telkuvana. Noh, kuna kuuse alla kingitused ei mahtunud, olid need hoopis kuuse kõrval oleva telkukasti ees.
Aga reaalsus on, et ma ei kujutakski enam ette millised oleksid jõulud meie kodus ilma telkuta. Telku on antud kontekstis lihtsam vastupanu ja kodurahu hoidmise element. Selle asemel, et palju päris asjadest rääkida (sest ega ju nii palju pererahvast väga tihti kokku ei satu), mis kindlasti tekitaksid ka mingeid vaidlusi ja konfliktikohti, tehakse viisakad ilusad jutud ära ja vaadatakse koos telkut.
Veel paar aastat tagasi oleks ma tahtnud neid inimesi släppida ja öelda et kukuu telkut saate te ka kodus üksi vaadata, aga siin on inimesed keda sa näed kord-kaks aastas - suhtle, kurat võtaks. Nüüd ma olen selle osaga leppinud, on nagu on, igaühel on oma prioriteedid paigas ja kui ma suhelda tahan siis saab alati köögis tegutseda - alati on seal veel keegi kes toimetab ja kellega juttu puhuda.
Küsimus aga jääb: "Mis juhtuks, kui ühel jõulul vool ära läheb ja telku ei tööta?"
Kas inimesed hakkaks küünlavalgel poliitika üle vaidlema või oleks see kõige ausam ja ehedam jõulude jagamine, mis on kunagi olnud - ei tea.
Teaduslikult on muidugi ammu tõestatud, et ega telku väga tervislik vidin ei ole.
Küll on jutte, et iga tunniga, mis sa telkut vaatad, vähendad sa oma elu 22 minutit (või siis rohkem või vähem - oleneb uuringust).
Küll mõjub halvasti seljale, silmadele ja keskendumisvõimele jne
Ja ma ei usu, et see kedagi väga üllatab.
Eks igaüks teeb omad valikud ise.
Ja mina valin nüüd, peale sellist pikka trükkimist ja heietamist, selle, et ronin viiendalt korruselt alla, et teha üks sigaret.
Britid on isegi teinud eluhumoorika ja iroonilise sarja selle kohta kuidas telku elusid hävitab :P
