Muusikast



See lugu on kuidagi alati meeldinud, nüüd aga läheb kuidagi eriti.



Ja avastasin võõraid lugusid kuulates et olen mitmeid neist orkestris mänginud, aga lihtsalt ei olnud teadlik, et kust need pärit on.

Näiteks nägin ma muusikali Cats ja sain teada mis on Muppet show oma viis aastat peale seda, kui ma olin nende tuntud lugusid puhkpilliorkestris metsasarvega torru puristanud. Natuke naljakas.

Just some pics to wrap up my work in Gestalt































Käisin velotamas

Ehk siis mina, kes pole just tuntud oma sportlikuse poolest ja ei oma isegi jalgratast ega miskit spordiriietust, käisin neljapäevasel jalgrattamatkal. (trajektoorid nähtavad siin)

Päris ägens ja värskendav oli. Kogu maailm on teistsugune kesk loodust, kus isegi hommikukohvi valmistamine võib võtta tunnikese. Kõik on kuidagi lihtsam ja selgem.

Lihasvalu enam ei ole, istumine kah ebamugavust ei tekita. Ainus mis on jäänud on tajutav ebareaalsustunne kontoritööl ja sajad sääse ja parmuhammustused, mille paranemine võtab vast 2-3 nädalat (jalad ja selg on nagu miiniväli) - noh vähemalt mutukad armastavad mind, eksole.

Muudkui tahaks kratsida ja kratsida, aga no ei tohi ...... keegi palun teipige mulle pajakindad kätte :P

Jonnida või mängida

Minu kogemuste järgi on väsinud lastel kaks peamist tegutsemismoodust: jonnimine ja mängimine. Ühe olemasolu muidugi välistab teise - ei ole võimalik samal ajal jonnida ja mängida. Ma mäletan, et mängimine aitas väiksena peaaegu iga ebamugavuse vastu - ei tulnud sel ajal meeldegi, et kõht on tühi või et keha on väsinud. Mängida oli tore ja sellele järgnenud raske rammestusega voodisse kokkuda oli kah tore.

Kui laps on sihuke pisitilluke, siis see teadmine on täiskasvanutes justkui olemas: alla aastane laps hakkab väsimusest jonnima ja täiskasvanud ümberringi hakkavad talle nägusi tegema või mänguasjaga mängima aka püüdma lapse tähelepanu, et ta ei jonniks vaid mängiks. Mingist vanusest, kui rotisabad juba aga asjalikumad, ei vinna tiskasvanud sellega mässata ja ütlevad lihtsalt "Ära jonni!" Muidugi leidub ka siis veel lapsi, kes piisavalt eneseteadlikud on ja hakkavad jonnimise asemel mängima ... vahet pole mida.

Lapsed on üllatavalt targad ja olgugi, et sama süsteem töötab suurepäraselt ka täiskasvanute peal, on enamus justkui selle ära unustanud. Nii lihtne on ju viriseda ja jonnida, et kõik on halvasti. Mitte et enesetunne sellest väga palju paremaks läheks, aga see on lihtsalt selline välja elamine. Pealegi, täiskasvanud on ju tõsised inimesed - virisemine on tõsine tegevus, mängimine aga lapsik. Ja võibolla on lihtsalt ära unustatud, et teistmoodi saab ka. Et on võimalik võtta kõike lapseliku lusti, uudishimu ja mängulisusega.

Elust ja surmast

On igaühele selge ja teada, et ei ole olemas elu ilma surmata. Noh, niisamuti nagu on paratamatu, et jing ja yang käivad käsikäes koos. Ma olen aga tähele pannud, et on olemas justkui kaks äärmuslikult erinevat lähenemist elu ja surma teemale.


Teadvustatud

Ehk siis iga päev elada teadmisega, et kõik, mis on, on kaduv. Kuigi see on kohutavalt kurb on see samas ka kuidagi kerge ja ilus. Kibe ja magus samal ajal. Kuna kõik on muutuv, ei ole mõtet liialt muretseda tuleviku pärast - see on ebakindel nii-kui-nii. Ainus kindel asi on praegune hetk, ning seda võiks nautida nii palju kui võimalik. Suhted ja kogemused on esikohal, sest on teadvustatud et ka inimesed muutuvad ning mingi hetk lahkuvad. Igal asjal on oma algus, koht ajas ning lõpp. Olgugi, e vahel äärmiselt kurb, on selles paratamatuses ka oma ilu.
Kuna tulevik on ebakindel on mõistlik võimalikult palju asju otse välja öelda, hingelt ära saada, ja teha võimalikult palju seda, mis on isiklikult oluline.


Unustatud

Teadmine on küll olemas, kuid seda proovitakse ära unustada, sest tegemist on raske taagaga. Seega on oluliselt kergem teha pikemaid tulevikuplaane. Samas aga on paljud elus toimuvad muutused oluliselt raskemad vastu võtta. Egas teadmised ja tunded kuhugi ei kao, kui sa neid alla surud, pigem hüppavad nad põrkpalli efektiga isegi kõvemini välja kui neile võimalus anda. Seega võib mõne inimese surm tulle täieliku shokina.
Kuigi igapäevaelu võib olla nii selgem, planeeritum ja ratsionaalsem, on see tihti vähem siiras (aga miks rääkida asjadest praegu, kui saab ka hiljem. Ma parem ei räägi) ja vähem paindlikum ootamatuteks elujuhtumiteks.


Mõlemal suhtumisel on ilmselgelt omad head ja vead. See on täielikult mu isiklik arvamus, et enamik inimesi pooldab ja kasutab teist varianti - see on ausalt öeldes igapäevaselt mugavam. Ja ega inimestele asju otse välja öelda, nii head kui halba, ei ole kerge. Siirad suhted ei ole kerged. Mitte-kindlus tuleviku suhtes ei ole kerge. Tajuda nii enda kui ka teiste surelikkust ei ole kerge. Kuid sellest hoolimata olem ma oma surma teema uurimise juurest jõudnud esimese lähenemiseni. (jajaa ei täida minagi seda perfektselt - see on üldistus) On kurvem aga on ka kuidagi ilusam. Nii nagu on loomulik, et looduses kõik kevadel ärkab ja talvel hääbub, on ka igal inimesel oma kevad, suvi, sügis ja talv. See on tegelikult ju omamoodi ilus, miks peaksin ma tahtma seda unustada.


Ja olgem ausad - suures plaanis on tegelikult täiesti savi, mis me surmast arvame - surm tuleb ikka siis kui ta peab tulema.

Muusikast ja kurbusest




30 Seconds to Mars oli omamoodi kummaline kogemus. Ma polnud varem nende muusikat teadlikult kuulanud ja ega ka live esituses ei saa sa sõnadest väga palju aru, kui sa just neid juba oma hingepõhjast ei tea. Seega, ma läksin sinna kui puhas leht ning alles hiljem hankisin mõned albumid ja hakkasin täpsemalt kuulama.

Kontserdil ei suutnud ma seega sõnadega väga samastuda. Küll aga suutsin ma samastuda üldise tundega, mida helid edasi andsid ja mul hakkas kurb. Kurb, mitte et mõni lugu oleks olnud niivõrd südantlõhestav, vaid kurb sest mul oli lauljast kahju.

Sa ei saa teha muusikat ega üldse kunsti asjadest, mida sa pole kogenud ja need kogemused või vähemalt tunded, mida ma muusikas tajusin, ütlesid mulle tol hetkel väga selgelt: "Tal on väga raske elu olnud ja tal ei ole ka praegu mitte lihtne"


Kui kummaline, et meile meeldib muusika, mis on samal ajal nii ilus kui ka täis kurbust (või teisi raskemaid emotsioone). Justkui magusas kurbuses lihtsalt on midagi nii inimlikku.

Ja see tunnete osa võib olla ka raske taak kunstikele. Kui palju maguskurbasid lugusid me teame ja kui paljud esitajad on aastaid hiljem võtnud eneselt elu. Justkui lõpuks täielikult pimedusele, mida nad on alati kaasas kandnud, andudes.




Oli ka ju Eriti Kurva Muusika Ansambel juba nime järgi seda taaka kandmas ning kandis uhkelt välja elu ilu ja valu, niikaua kuni kandis.

Suur sisemine elevants

Meenutasin eile õhtul kolme pimeda mehe ja elevandi lugu. Noh teate seda küll: kolm pimedat meest satuvad uue loomaga tutvuma, kõik aga katsuvad erinevat osa temast (üks lonti, üks jalga, üks saba), ning kirjeldavad sellega tervet looma (üks ütleb et on nagu madu, üks et nagu puupakk, üks nagu piits). Terviklikku looma ei näe aga keegi ning eriarvamustesse on külvatud ka omamoodi konflikt (arvamus, et ainult ühel saab olla õigus). Sealjuures, elevandil ei ole aga ei sooja ega külma, milliseks kolm meest teda peavad.

Mõtlesin, et suht sarnane lugu on ka meie sise-eluga. Ons iga inimene ainulaadne ja tema mõtteprotsess (mille määravad ära tema isiklikud eelnevad kogemused ja teadmised) ainuomane vaid talle. On võimatu, et keegi teda täielikult mõistaks ning paratamatult on ta ise-endaga üksi. Tõsi on sõpru, kes mõistavad mingit osa inimese mõtteprotsessist ning need ongi kolm pimedat kobamas suurt sisemist elevanti. Seda kõige paremas mõttes muiduigi - on lihtsalt võimatu, et keegi täielikult aru saab ja suurt pilti sisemisest elevandist omab, sest nii suur on see elevants, et ka mõtleja ise vahel kobab justkui pime.

Asendustegevused

Mida Gestalt mule uuesti meelde tuletas, on see, et inimene areneb vaid ebamugavuses. Ei ole võimalik kasvada, kui sul on kogu aeg mugav ja hea olla.

Aga kellele meeldiks ebamugavus?

Ma olen seda tüüpi inimene kellele üldiselt ei meeldi vaikus vestluses või vahel ka niisama ja ma arvan, et ma ei ole ainus. Seepärast läbistan ma mitmed - teoorias kandvad, kuid siiski ebamugavad - vaikuse hetked keset vestlust huumori terava mõõgaga. Ebamugavus tõesti väheneb, aga nõnda ka vestluse kontakt ja sisu, sest eks kõige tugevamad vaikused tulevad just sügavate teemade juures. (aka keegi räägib oma kalli vanaema surmast. Sa kuulad, oled kohal, aga miski hetk läheb liiga pingeliseks ja paned killu maha et pinget leevedada. Pinge tõesti kaob, kuid samamoodi ka emotsionaalne sisu vestluses)

Inimestele ei meeldi vaikus - see on ebamugav. Eks see on ka põhjus, miks alati peab taustal mängima televiisor või raadio. Kuid lõppude lõpuks on see vaid põgenemine ise-enda ja reaalsuse eest.

Ja mõelda vaid - selle asemel, et olla kellegiga kahekesi koos vaikuses, kuuldes kella tiksumist taustal ja ehk isegi üksteise hingamist ja südamelööke, selle asemel et jagada vaikust, võtame me madalalaubalise meedia ja põgeneme sinna.

"Roosa udu kaisus temagi on alla käinud," nagu laulis EKMA.

Ilma vaikuseta ja niisama olemiseta,otsides kogu aeg ajule lisategevust, ei ole me lõpuks korralikult kontaktis ei ise-enda, ega ka kaaslastega.

Iga ebamugavus ei ole halb. Tegelikult on enamik neist isegi väga head