Kes viimasel ajal Poognasse on piilunud, on ehk märganud, et minu poolt on jälle vaikselt loomet tilkuma hakanud ja loodame et see nii ka jätkub. Mis puudutab proosatekste, siis pean küll tõdema, et lihvisin lihtsalt paar vana mõtet uude kuude, aga asi ka seegi.
Seetõttu on ka loominguline mõtlemine tagasi punktis, kus ta peab olema - ehk olemas ja töökorras.
Ideed, mis tekivad läbi mõtete kaoses tekkinud ajuvabade seoste, leiavad oma koha maailmas.
See on lausa jumalik tunne, kui peas tekkinud seosed saavad lõpuks tervikuks põimituna väljundi paberil (*paberil* siinkohas kujundina, kuna trükimusta avaldamisega on nii nagu on :P, aga internet on uue maailma paber).
Muhedust
Vot mis selgus
You are The Devil
Materiality. Material Force. Material temptation; sometimes obsession
The Devil is often a great card for business success; hard work and ambition.
Perhaps the most misunderstood of all the major arcana, the Devil is not really "Satan" at all, but Pan the half-goat nature god and/or Dionysius. These are gods of pleasure and abandon, of wild behavior and unbridled desires. This is a card about ambitions; it is also synonymous with temptation and addiction. On the flip side, however, the card can be a warning to someone who is too restrained, someone who never allows themselves to get passionate or messy or wild - or ambitious. This, too, is a form of enslavement. As a person, the Devil can stand for a man of money or erotic power, aggressive, controlling, or just persuasive. This is not to say a bad man, but certainly a powerful man who is hard to resist. The important thing is to remember that any chain is freely worn. In most cases, you are enslaved only because you allow it.
What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.
3 tudi hullu dialoogi .... iseendaga
Tuli täna tõsine väss peale, mis tähendas, et nii kui kell kukkus kuus ja päevatöö sai tehtud, kukkusin mina jalad taeva poole siruli voodisse.
Kuid vässil oli oma vingerpuss mängida. Sain lausa kolm tundi und kuni eelnevalt söödud mandariinid end meelde tuletasid ja sundisid kõndima jala sinna, kuhu ka kuningad jala kõnnivad.
Mida ma selle 3 tunni jooksul siis nägin? Paljut, kohe väga paljut ja vast enne virgumist oli see kõik ka meeles. Nüüd on vaid viimane seik.
Kuid igal juhul peab tõdema, et mu fantaasial ei ole piire. Kõik need maailmad, kohad, juhtumised - ja lisaks veel ratsionaalne mõtlemine. Ma ei maganud sügavalt. Ma magasin väga elavalt, seigeldes enda aju loodud maailmades, aga seal olin ma täiesti terve mõistuse juures ja elav.
Täitsa kahju, et enamik juhtunust nüüd mu mälust kadunud on, kuid ka viimasest unest, mille tegevus toimus postapokalüptililises lähituleviku Pärnus, saab kindlasti jutumaterjali ammutada.
Üldiselt oli unel nii plusse kui miinuseid. Oli ärevaid hetki ja rahulikke. Aga viimase positiivse punkti pani sellele lause, mille ses maailmas ütlesin täpselt enne ärkamist:
"Jah, mina olen Zarvik. Täitsa elus."
Kuid vässil oli oma vingerpuss mängida. Sain lausa kolm tundi und kuni eelnevalt söödud mandariinid end meelde tuletasid ja sundisid kõndima jala sinna, kuhu ka kuningad jala kõnnivad.
Mida ma selle 3 tunni jooksul siis nägin? Paljut, kohe väga paljut ja vast enne virgumist oli see kõik ka meeles. Nüüd on vaid viimane seik.
Kuid igal juhul peab tõdema, et mu fantaasial ei ole piire. Kõik need maailmad, kohad, juhtumised - ja lisaks veel ratsionaalne mõtlemine. Ma ei maganud sügavalt. Ma magasin väga elavalt, seigeldes enda aju loodud maailmades, aga seal olin ma täiesti terve mõistuse juures ja elav.
Täitsa kahju, et enamik juhtunust nüüd mu mälust kadunud on, kuid ka viimasest unest, mille tegevus toimus postapokalüptililises lähituleviku Pärnus, saab kindlasti jutumaterjali ammutada.
Üldiselt oli unel nii plusse kui miinuseid. Oli ärevaid hetki ja rahulikke. Aga viimase positiivse punkti pani sellele lause, mille ses maailmas ütlesin täpselt enne ärkamist:
"Jah, mina olen Zarvik. Täitsa elus."
Ka pime kana leiab lava
Debüüt: Tehtud
Käisin eile ka lõpuks lavalaudade valgusvihus ära. Polnud viga, tuli vist täitsa normaalselt välja, arvestades et ma olin nagu siil udus. Prillid olid küll ees, aga need olid rekvisiidid ja täiesti ilma klaasideta. Ja on täiesti võimatu, et publik tekitab hirmu, kui sa näed publiku asemel vaid udukogu (ja kui sul pole just paanilist hirmu udukogude vastu). Alles stseeni lõpus hakkasin aduma, et esimeses reas on vist vend ja vennanaine. Ja seda ka puhtalt nende äratuntavate udufiguuride ja häälte järgi. (Pealegi olin ma freeze staatuses ja sain rahulikult publikut põrnitseda.)
Aga täitsa vahva oli, peab ütlema. Ja paistis, et ka külastajad jäid tükiga igati rahule. Leidus neid, kes olid tükki juba teist korda vaatamas. Ja ka neid kel viimane tetrikülastus kolm aastat tagasi.
Ja kõigile neile kes oleks tahtnud antud tükki veel näha, aga piletit ei saanud (tõesti, need kadusid eelmüügist suht kiiresti) võib lohutuseks öelda, et küll järgmine aasta tuleb uus võimalus. Hoidke aga silmad ja kõrvad lahti :)
PS! juutuubis on ka pisike klipp etendusest.
Eile oli aga veel üks huvitav seik. Nimelt oli meile kööki külaline tekkinud - herilane. Uimerdas ja haigutas teine keset aknalauda. Ringi ei lennanud aga oli visa oma elu eest siplema (no olgem ausad, teda maha lüüa tundus tunduvalt humaansem kui sellise ilmaga välja visata).
Kuidas aga sattus herilane detsembri kuus meie kööki jääb saladuseks (Mölder ja Scölli, kui te seda loete, siis võite tekitada sellest new-X-folder'i ).
Ja veel teatri teemadesse. Õnne, õnne, õnne ja veelkord sedasamust T-Teatrile tänase tähtsa päeva puhul - 7 aastat täis (khm, mitte 7 aastat purjus vaid 7 aastat tegutsemist täis!). Eks peab peale tänast etendust ka korralikult seda tähtpäeva tähistama asuma.
Täiega Abulkasem!
Käisin eile ka lõpuks lavalaudade valgusvihus ära. Polnud viga, tuli vist täitsa normaalselt välja, arvestades et ma olin nagu siil udus. Prillid olid küll ees, aga need olid rekvisiidid ja täiesti ilma klaasideta. Ja on täiesti võimatu, et publik tekitab hirmu, kui sa näed publiku asemel vaid udukogu (ja kui sul pole just paanilist hirmu udukogude vastu). Alles stseeni lõpus hakkasin aduma, et esimeses reas on vist vend ja vennanaine. Ja seda ka puhtalt nende äratuntavate udufiguuride ja häälte järgi. (Pealegi olin ma freeze staatuses ja sain rahulikult publikut põrnitseda.)
Aga täitsa vahva oli, peab ütlema. Ja paistis, et ka külastajad jäid tükiga igati rahule. Leidus neid, kes olid tükki juba teist korda vaatamas. Ja ka neid kel viimane tetrikülastus kolm aastat tagasi.
Ja kõigile neile kes oleks tahtnud antud tükki veel näha, aga piletit ei saanud (tõesti, need kadusid eelmüügist suht kiiresti) võib lohutuseks öelda, et küll järgmine aasta tuleb uus võimalus. Hoidke aga silmad ja kõrvad lahti :)
PS! juutuubis on ka pisike klipp etendusest.
Eile oli aga veel üks huvitav seik. Nimelt oli meile kööki külaline tekkinud - herilane. Uimerdas ja haigutas teine keset aknalauda. Ringi ei lennanud aga oli visa oma elu eest siplema (no olgem ausad, teda maha lüüa tundus tunduvalt humaansem kui sellise ilmaga välja visata).
Kuidas aga sattus herilane detsembri kuus meie kööki jääb saladuseks (Mölder ja Scölli, kui te seda loete, siis võite tekitada sellest new-X-folder'i ).
Ja veel teatri teemadesse. Õnne, õnne, õnne ja veelkord sedasamust T-Teatrile tänase tähtsa päeva puhul - 7 aastat täis (khm, mitte 7 aastat purjus vaid 7 aastat tegutsemist täis!). Eks peab peale tänast etendust ka korralikult seda tähtpäeva tähistama asuma.
Täiega Abulkasem!
T-Teater kutsub: laval on Invasioon!
...ja kaos ootab meid ees...
Invasioon! on kaasaegne lugu erinevatest kultuuridest pärit immigrantidest Stockholmis, kes püüavad sulanduda võõrasse ühiskonda ning elada oma igapäevast elu. Näidend on tõeline sõnade ja kujundite tornaado, üheagselt koomiline ning traagiliselt liigutav. Invasioon! kisub armutult maha müüri „meie" ja „nemad" vahel, tuletades ühtlasi meelde, et Eestiski ei ela ainult üks rahvus.
Autor on uue põlvkonna näitekirjanik Jonas Hassen Khemiri, lavastaja Margo Teder (VAT-Teater), mängivad tudengiteatri näitlejad Hanna Allsaar, Lauri Vasko, Marko Kiisa, Artur Leemet, Marta Juursalu, Siim Seglinš, Piret Eesmaa, Anti Roots, Tõnu Einasto, Kärt Kase, Kaspar Kaarlep ja Terly Toomast.
Etendusi saab näha Teatrilaboris (Kaarli pst 9):
Neljapäeval, 4. detsembril kell 19.00 (ESIETENDUS)
Reedel, 5. detsembril kell 19.00
Neljapäeval, 11. detsembril kell 19.00
Reedel, 12. detsembril kell 19.00
Piletid hinnaga 75.- krooni on alates 1. detsembrist saadaval Piletimaailmas (www.piletimaailm.com) ja vabade kohtade olemasolul ka kohapeal.
Jonas Hassen Khemiri on noor Tuneesia päritolu rootsi kirjanik. Noorena soovis Khemiri saada kas maailmakuulsaks DJ-ks, edukaks advokaadiks või kirjanikuks. Nüüdseks on temast saanud väga intrigeeriv ja kohati šokeeriv kirjanik, kes armastab keelt ja keelekujunditega mängimist. Kaks tema viimast romaani "Üks silm punane" (2003) ja "Montecore: Ainulaadne tiiger" (2006) on pälvinud väga suurt avalikkuse tähelepanu. Tema näidendid "Invasioon!" ja "Viis korda jumal" on samuti mõlemad väga tuntud ja populaarsed. "Invasioon!" esietendus Rootsis 2006. aastal ja osutus tõeliseks hitiks. Seda on juba mängitud ka Saksamaal, üsna varsti tuleb näidend lavale ka Norras ning 2009. aastal Suurbritannias ja Prantsusmaal.
T-Teater on Tallinna Tehnikaülikooli harrastusteater, mis loodi 7 aastat tagasi. T-Teatri tuntumad lavastused on Joel Pommerat´i „See laps", Klas Abrahamssoni „Kas sulle meeldib porno?", Kurt Vonneguti „Õnne sünnipäevaks, Wanda June!".
Sinu,
T-Teater
***ps: osadel etendustel võib ehk mindki duublina laval näha!
Mässumeelsed õrnhinged ja muud...
Mõni päev tagasi märkasin kuidas üks tuttav kasutas sõna küberpunk, mille peale ma otseloomulikult süüdimatult pärisin, et kas ta seda stiili esindavaid raamatuid ka lugenud on või kasutab sõna niisama pulli pärast.
Vastu sain parajalt pika ja pahandava teksti, et kuidas mina Von Tarkpea, Raamatu-Fänn üldse julgen midagi sellist küsida. Ega küberpunk ju vaid raamatutes pole ja tema on vaadanud filme ning animeid. Et sellise tooniga küsimusele tahaks ta veelgi pikemalt vastata, aga ta parem läheb tegeleb asjadega, mis nõuavad tal kõik selle aja, mida ta näiteks raamatute lugemiseks kulutada ei saa, hahaha. Ja selle asemel et lugeda, väänab ta ise selliseid tekste kokku.
No vot sulle siis, et küsija suu pihta ei lööda, exole!
Ei mõista mina neid õrnhingesid, kes lihtsa küsimuse peale pea kaotavad.
Ega ka neid kel aega filme vaadata on aga raamatute lugemiseks aega pole.
Ega ka neid kes kirjutavad stiilis mida nad lugenud ei ole.
Noh, aga ega ma ju peagi kõike mõistma.
Eks olen ka ise filmusid ja animeid vahtinud, aga raamatutel ja filmudel on ikka päris pirakas erinevus. Peale "Neuromant" -i lugemist oli küll selline fiiling sees, et hoia ja keela. Ja ofc ka "Peegelduste labürint" , mis tegi Matrixi filmudele ikka nii 1:0 ära (kuigi tegelikult ei tasuks erinevaid meediume ju üldse omavahel võrrelda - mõlemal omad plussid ja miinused). Aga eks
ma jagan neid suurepäraseid raamatuid ja mõtteid siis kellegi teisega :P
Las jääb, nüüd uus teema.
Eile sai lõpuks ära vaadatud film "The Nightmare before Christmas". Oli lahe, ausalt!
Nüüd kuulan selle soundtrack-i (ja ka sel aastal välja antud uut soundtrack-i kus tuntud kollektiivid esitavad neidsamu lugusid).
Kes nimetatud filmi näinud ei ole, neil soovitaksin see kindlasti kiiremas korras läbi vaadata. Toob sellesse Jõulu eelsesse rabelemisse mõnusa värske laine.
Ja otseloomulikult siia ka pisikene salmikene sellesamuse filmi ühest parimast laulust.
Vastu sain parajalt pika ja pahandava teksti, et kuidas mina Von Tarkpea, Raamatu-Fänn üldse julgen midagi sellist küsida. Ega küberpunk ju vaid raamatutes pole ja tema on vaadanud filme ning animeid. Et sellise tooniga küsimusele tahaks ta veelgi pikemalt vastata, aga ta parem läheb tegeleb asjadega, mis nõuavad tal kõik selle aja, mida ta näiteks raamatute lugemiseks kulutada ei saa, hahaha. Ja selle asemel et lugeda, väänab ta ise selliseid tekste kokku.
No vot sulle siis, et küsija suu pihta ei lööda, exole!
Ei mõista mina neid õrnhingesid, kes lihtsa küsimuse peale pea kaotavad.
Ega ka neid kel aega filme vaadata on aga raamatute lugemiseks aega pole.
Ega ka neid kes kirjutavad stiilis mida nad lugenud ei ole.
Noh, aga ega ma ju peagi kõike mõistma.
Eks olen ka ise filmusid ja animeid vahtinud, aga raamatutel ja filmudel on ikka päris pirakas erinevus. Peale "Neuromant" -i lugemist oli küll selline fiiling sees, et hoia ja keela. Ja ofc ka "Peegelduste labürint" , mis tegi Matrixi filmudele ikka nii 1:0 ära (kuigi tegelikult ei tasuks erinevaid meediume ju üldse omavahel võrrelda - mõlemal omad plussid ja miinused). Aga eks
ma jagan neid suurepäraseid raamatuid ja mõtteid siis kellegi teisega :PLas jääb, nüüd uus teema.
Eile sai lõpuks ära vaadatud film "The Nightmare before Christmas". Oli lahe, ausalt!
Nüüd kuulan selle soundtrack-i (ja ka sel aastal välja antud uut soundtrack-i kus tuntud kollektiivid esitavad neidsamu lugusid).
Kes nimetatud filmi näinud ei ole, neil soovitaksin see kindlasti kiiremas korras läbi vaadata. Toob sellesse Jõulu eelsesse rabelemisse mõnusa värske laine.
Ja otseloomulikult siia ka pisikene salmikene sellesamuse filmi ühest parimast laulust.
What's this? What's this?
There's color everywhere
What's this?
There's white things in the air
What's this?
I can't believe my eyes
I must be dreaming
Wake up, jack, this isn't fair
What's this?
What's this? What's this?
There's something very wrong
What's this?
There are people singing songs
What's this?
The streets are lined with
Little creatures laughing
Everybody seems so happy
Have I possibly gone daffy?
What is this?
What's this?
There are children throwing snowballs here
instead of throwing heads
They're busy building toys
And absolutely no one's dead
There's color everywhere
What's this?
There's white things in the air
What's this?
I can't believe my eyes
I must be dreaming
Wake up, jack, this isn't fair
What's this?
What's this? What's this?
There's something very wrong
What's this?
There are people singing songs
What's this?
The streets are lined with
Little creatures laughing
Everybody seems so happy
Have I possibly gone daffy?
What is this?
What's this?
There are children throwing snowballs here
instead of throwing heads
They're busy building toys
And absolutely no one's dead
Ööd on siin Mustad!
... ja ka päevad on tumeda võitu. Kui välja arvata see teoreetiline 2 tundi piimjat valgust, mida hellalt nimetatakse päevaks ja mis vaid vahetevahel otsustab oma kohalolekuga meid austada, siis ongi ju vaid öö.
Ja öösel teadupärast magatakse!
Magamisega on aga kummalised lood lahti.
See on üldiselt tavaline, et täpselt enne magama jäämist tekivad head mõtted. Fine, kui need mõtted lähevadki kaotsi U.Mati hea töö tõttu. Pole ju hullu, kui uni on vähemal magus. Aga ma ei taha enne uinumist näha täiesti ebaloogilisi ja kes-teab-kurat-kust välja hüpanud kaadreid ning samuti ei taha, et vaimne energia enne uinumist lakke spurdib.
Mix?
Sest enne uinumist nähtu/tehtu/mõeldu häälestab terve öö ja ka hommiku ning pole üldse mõnus ärgata higise, äreva ja emotsionaalselt ebastabiilsena. Rahutu uni ei puhka ka kehalist poolt välja.
Ja kõige vastikum on see, et sul pole õrna aimugi, mida sa unes nägid või öösel tegid ning miks-kuradi-pärast oled sa omadega sellises seisus.
Kuidas parandada nähtust, kui sa tead vaid osasid sümptoome?
Nu dämit, magamine peaks olema ikka selleks, et ennast välja puhata!
Veel üks Mati Uni juhtum
On laupäeva hommik. Kiire aeg selja taga, olemas ja tulemas. Ja mis ehk kõikse huvitavam, et järgmine nädal on kooli vilistlaste kokkutulek, kuhu ma ka ennast suure uudishimuga kirja panin.
Miks just uudishimuga? Aga olgem ausad, kes läheb sellisele üritusele muu põhjusega? Ikka on uudishimu, et kuidas ka kunagistel kaaskannatajatel läinud on.
Kas oli see nüüd tulevase peo teadmisest või millegist muust, kuid ma see öö nägin unes üht vana klassiõde. Kusjuures väga muhe ja realistlik uni oli. Sattusime juhuslikult samasse seltskonda ja siis ajasime pikalt pikalt juttu (aga mitte seda va väsitavat-viisakatjuttu, vaid ikka siirast ja energiat andvat). Mis teeb une ehk eriti müstiliseks on asjaolu, et reaalses elus pole me kunagi niimoodi rääkinud (kuigi alati on olnud teada, et oleks millest rääkida).
Kahjuks olen ma ka suhtleiselt veendunud, et teda ei ole kokkutulekul (ei teagi miks, aga sisetunne ütleb nii). Kuid kokku võix sattuda küll!
Miks just uudishimuga? Aga olgem ausad, kes läheb sellisele üritusele muu põhjusega? Ikka on uudishimu, et kuidas ka kunagistel kaaskannatajatel läinud on.
Kas oli see nüüd tulevase peo teadmisest või millegist muust, kuid ma see öö nägin unes üht vana klassiõde. Kusjuures väga muhe ja realistlik uni oli. Sattusime juhuslikult samasse seltskonda ja siis ajasime pikalt pikalt juttu (aga mitte seda va väsitavat-viisakatjuttu, vaid ikka siirast ja energiat andvat). Mis teeb une ehk eriti müstiliseks on asjaolu, et reaalses elus pole me kunagi niimoodi rääkinud (kuigi alati on olnud teada, et oleks millest rääkida).
Kahjuks olen ma ka suhtleiselt veendunud, et teda ei ole kokkutulekul (ei teagi miks, aga sisetunne ütleb nii). Kuid kokku võix sattuda küll!
Hullud uned Vol2
Jah, teema jätkub. Unedega on kohati ikka kehvasti.
Seekord ei jää meelde aga mitte terve unenägu vaid fragmendid, pisidetailid.
Kujutage ette, kui näete unes grillitud sõrmi.
Või enne uinumist olete kinnises pimedas tunnelis, mille valge väljapääs aina kaugeneb.
Jne..
Selle pärast ma olengi selline nagu ma olen...
..mis ei tapa teeb tugevaks või hullumeelseks.
Tegelikult on ka häid asju mida siia kribada - küll seda ka veel jõuab, aga mitte kohe.
Hüva hommikut!
Seekord ei jää meelde aga mitte terve unenägu vaid fragmendid, pisidetailid.
Kujutage ette, kui näete unes grillitud sõrmi.
Või enne uinumist olete kinnises pimedas tunnelis, mille valge väljapääs aina kaugeneb.
Jne..
Selle pärast ma olengi selline nagu ma olen...
..mis ei tapa teeb tugevaks või hullumeelseks.
Tegelikult on ka häid asju mida siia kribada - küll seda ka veel jõuab, aga mitte kohe.
Hüva hommikut!
Veel üks lullar
those trillion tiny happy moments
in the row
given with your smily eyes and
scent of care and confidence-
you're gifted with the talent
and I-with you
*tänud inimesele, kes selle hüva kirjutse minuni tõi
in the row
given with your smily eyes and
scent of care and confidence-
you're gifted with the talent
and I-with you
*tänud inimesele, kes selle hüva kirjutse minuni tõi
Hullud uned vol 1?
On esmaspäeva hommik. Ärkasin kell 7.35 parajas šhokis.
Nii ei saa ju puhata, kui uned on täis paanikat ja jaburusi.
Otsustasin selle ka siia kirja panna .... ja üldse võiks ehk edaspidi jaburaid uneseiku ka blogisse toppida (mitte et ma neid tihti näeks/mäletaks)
(PS: pilt ei ole küll antud teemaga otseselt seotud, kuid selline spuuki-unenäoline, mis siia sobis)
(enne seda seika oli ka arvatavasti midagi, kuid see pole mällu talletunud)
Ma olin mingis majas - ma teadsin et see on üli/kõrg kool ja et see on hiiglaslik ja vana ehitis. Mingil põhjusel olin just kõrgemal korrusel. Koridoride väjanägemine oli just nagu vanas renoveerimata haiglas. Mul oli kiire loengusse, kuid see toimus all pool. Otsisin lifti või treppi - kaua otsisin, kõndisin kiiresti koridorist koridori. Ma ei näinud ühtegi teist inimest ja ei kuulnud ühtegi häält. Natuke hirmus oli. Lõpuks leidsin lifti. Kuid see ei olnud mitte korralik tänapäevane lift. See oli lihtsalt juhtmetega raudkast mis liikus üles-alla. Isegi uksi polnud ees.Kuna ma olin viimasel korrusel siis ei tahtnud lift peatuma jääda. Nii kui ma vajutasin korra nupule tõusis see hetkeks õigesse kohta ja hakkas siis kohe kiirelt allapoole liikuma. Olles paar korda vajutanud ja reaktsiooniga hiljaks jäänud, surusin nupu kõvasti alla, jooksin lifti juurede ja hüppasin lifti ja põranda vahelisest praost (mis vähenes kiiresti!) sisse. Läbis mõte, et see läks nüüd küll õnneks ja hea et ellu jäin. Lift oli väike, ma ei mahtunud sinna sirge seljaga seisma, ja seal ei olnud nuppe kõikide korruste jaoks. Otsustasin et lähen siis korrus õigest allapoole (tean, et vajutasin mingit paarisarvu, aga mälupildis on ehedalt number 9 ...saa siis aru ) Kuna mul oli pikk aeg sõita ja suht hirmus, panin silmad kinni. Lift lausa kimas ja ikka kuramuse kaua. Ja siis lõpuks peatus suure paugu ja lärmiga. Tegin silmad lahti: Ohoo bussijaam. Olin liftiga maandunud keset suurt ristmikku. Lift nägi kole katki välja ja samuti asfalt selle ümber, aga mina olin korras - inimesed tänaval jõllitasid kui ilmaimet. Imestasin ka ise, et olin terve. Mõte: minuga ikka juhtub jaburaid asju aga ikka jään ellu. Kuid mul oli endiselt vaja loengusse jõuda. Võtsin mobiili ja helistasin emale (uneteadvus ütles et ta tunneb seda linna paremini kui mina) ja hakkasin jooksma suunas, kus arvasin kooli olevat. Küsisin , kuidas jõuda kõige otsemini ja rääkisin emale, et keegi ju niikuinii ei usuks et ma liftiga lendasin. Ma ise ka ei usuks ja et ma ikka proovin loengusse jõuda.
(väike unustatud osa)
Olin pargis (võis olla ka surnuaed... selline korralik), teadsin - see on shortcut kooli (ehk saab lõigata). Mul olid kuuseoksad käes, sellised suured ja massiivsed. Ma poleks jõudnud neid kanda, seega hoidsin ühe käega ja lohistasin oma selja taga maas järgi. Tedsin, et pidin ka need kooli viima. Pargis oli päris palju inimesi, kes vist koristasid (keegi igatahes riisus küll). Kuuseoksad minu taga olid kohati nii massiivsed, et ma ei pääsenud igalt poolt liikuma - jäin puude vahele kinni - no võibolla oleks pääsenud, aga ei tahtnud ka kuuseoksi liigapalju lõhkuda. Olin nagu labürindis - otsimas kohta kust ma pääseks koos oksadega läbi. Aga kurja mul oli ju kiire loengusse!
Lõpuks helistasin emale, et küsida: kui vastupidavad on kuuse oksad?
(ärkasin)
Ja mida sellest nüüd välja võib lugeda?
Et ma ei jõuagi kooli? Et vana lift = kuuseokstega puude vahel kinni? Või et ka unes jään ma jaburate juhtumiste puhul ikka ellu :)
Oijah, proovin seda tunnet nüüd endast välja saada. Seda paanilist loengusse kiirustamise tunnet.
Rahu ainult rahu.
Meil on kuu aega aega, et kolida.
Nii ei saa ju puhata, kui uned on täis paanikat ja jaburusi.
Otsustasin selle ka siia kirja panna .... ja üldse võiks ehk edaspidi jaburaid uneseiku ka blogisse toppida (mitte et ma neid tihti näeks/mäletaks)
(PS: pilt ei ole küll antud teemaga otseselt seotud, kuid selline spuuki-unenäoline, mis siia sobis)
(enne seda seika oli ka arvatavasti midagi, kuid see pole mällu talletunud)
Ma olin mingis majas - ma teadsin et see on üli/kõrg kool ja et see on hiiglaslik ja vana ehitis. Mingil põhjusel olin just kõrgemal korrusel. Koridoride väjanägemine oli just nagu vanas renoveerimata haiglas. Mul oli kiire loengusse, kuid see toimus all pool. Otsisin lifti või treppi - kaua otsisin, kõndisin kiiresti koridorist koridori. Ma ei näinud ühtegi teist inimest ja ei kuulnud ühtegi häält. Natuke hirmus oli. Lõpuks leidsin lifti. Kuid see ei olnud mitte korralik tänapäevane lift. See oli lihtsalt juhtmetega raudkast mis liikus üles-alla. Isegi uksi polnud ees.Kuna ma olin viimasel korrusel siis ei tahtnud lift peatuma jääda. Nii kui ma vajutasin korra nupule tõusis see hetkeks õigesse kohta ja hakkas siis kohe kiirelt allapoole liikuma. Olles paar korda vajutanud ja reaktsiooniga hiljaks jäänud, surusin nupu kõvasti alla, jooksin lifti juurede ja hüppasin lifti ja põranda vahelisest praost (mis vähenes kiiresti!) sisse. Läbis mõte, et see läks nüüd küll õnneks ja hea et ellu jäin. Lift oli väike, ma ei mahtunud sinna sirge seljaga seisma, ja seal ei olnud nuppe kõikide korruste jaoks. Otsustasin et lähen siis korrus õigest allapoole (tean, et vajutasin mingit paarisarvu, aga mälupildis on ehedalt number 9 ...saa siis aru ) Kuna mul oli pikk aeg sõita ja suht hirmus, panin silmad kinni. Lift lausa kimas ja ikka kuramuse kaua. Ja siis lõpuks peatus suure paugu ja lärmiga. Tegin silmad lahti: Ohoo bussijaam. Olin liftiga maandunud keset suurt ristmikku. Lift nägi kole katki välja ja samuti asfalt selle ümber, aga mina olin korras - inimesed tänaval jõllitasid kui ilmaimet. Imestasin ka ise, et olin terve. Mõte: minuga ikka juhtub jaburaid asju aga ikka jään ellu. Kuid mul oli endiselt vaja loengusse jõuda. Võtsin mobiili ja helistasin emale (uneteadvus ütles et ta tunneb seda linna paremini kui mina) ja hakkasin jooksma suunas, kus arvasin kooli olevat. Küsisin , kuidas jõuda kõige otsemini ja rääkisin emale, et keegi ju niikuinii ei usuks et ma liftiga lendasin. Ma ise ka ei usuks ja et ma ikka proovin loengusse jõuda.
(väike unustatud osa)
Olin pargis (võis olla ka surnuaed... selline korralik), teadsin - see on shortcut kooli (ehk saab lõigata). Mul olid kuuseoksad käes, sellised suured ja massiivsed. Ma poleks jõudnud neid kanda, seega hoidsin ühe käega ja lohistasin oma selja taga maas järgi. Tedsin, et pidin ka need kooli viima. Pargis oli päris palju inimesi, kes vist koristasid (keegi igatahes riisus küll). Kuuseoksad minu taga olid kohati nii massiivsed, et ma ei pääsenud igalt poolt liikuma - jäin puude vahele kinni - no võibolla oleks pääsenud, aga ei tahtnud ka kuuseoksi liigapalju lõhkuda. Olin nagu labürindis - otsimas kohta kust ma pääseks koos oksadega läbi. Aga kurja mul oli ju kiire loengusse!
Lõpuks helistasin emale, et küsida: kui vastupidavad on kuuse oksad?
(ärkasin)
Ja mida sellest nüüd välja võib lugeda?
Et ma ei jõuagi kooli? Et vana lift = kuuseokstega puude vahel kinni? Või et ka unes jään ma jaburate juhtumiste puhul ikka ellu :)
Oijah, proovin seda tunnet nüüd endast välja saada. Seda paanilist loengusse kiirustamise tunnet.
Rahu ainult rahu.
Meil on kuu aega aega, et kolida.
Mida arvab muusika?
Ehk sis järjekordne IT mäng, mis baseerub täelikult juhusel.
Nagu me teame on juhusel tihtilugu komme olla äärmiselt juhuslikult adekvaatne.
Eks otsustage ise (taustainfoks, et musa on mul kõvakettal kokku üle 32 Giga)
Put your media player on the shuffle mode and answer the following questions with the exact order of song names that come up no matter how weird they might sound in the context.
1. How am I feeling today?
Smaxone - Bad Sensation
2. Will I get far in life?
Air - Wonder Milky Bitch
3. Where will I get married?
Robbie Williams -Strong
4. What is my best friend’s Theme Song?
HIM - Razorblade Kiss
5. What is the Story of My Life?
Octavia Sperati - Moonlit
6. What was Highschool like?
Metro Luminal - Ja päike tõuseb
7. How can I get ahead in life?
Nine Inch Nails - Into the Void
8. What is the best thing about me?
Kraftwerk - Europe Endless
9. What is today going to be like?
Pain - The Tables Have Turned
10. What is in store for this week?
Mushroomhead - The New Cult King
11. What song describes my parents?
Muse - Uno
12. To describe my Grandparents?
Muse - Citizen Erased
13. How is life going?
Placebo - Scared of Girls
14. What song will they play at my Funeral?
The Prodigy - Charly (Alley Cat Remix)
15. How does the world see me?
Dagö - Ma ei tea
16. Will I have a happy life?
Die Toten Hosen - How Do You Feel?
17. What do my friends really think of me?
Genialistid - Ema
18. Do people secretly lust after me?
Nine Inch Nails - The Way Out Is Through
19. How can I make myself happy?
Nirvana - Lounge Act
20. What should I do with my life?
Sia - Little Black Sandals
21. Will I have children?
Dagö - Teine Kadriorg
22. What is some good advice for me?
Nobuo Uematsu - Fragments of Memories
23. How will I be remembered?
HIM - I Love You
24. What is my signature dance song?
Sethh - QI
25. What is my current theme song?
The Prodigy - Spitfire (FakeIDs Evolution)
26. What does everyone else think of my current theme song is?
Divinity - Gathering Dusk
27. What type of men/women do you like?
Pedigree - Snake House
Teate, mulle täitsa meeldib see tulemus.
Nagu me teame on juhusel tihtilugu komme olla äärmiselt juhuslikult adekvaatne.
Eks otsustage ise (taustainfoks, et musa on mul kõvakettal kokku üle 32 Giga)
Put your media player on the shuffle mode and answer the following questions with the exact order of song names that come up no matter how weird they might sound in the context.
1. How am I feeling today?
Smaxone - Bad Sensation
2. Will I get far in life?
Air - Wonder Milky Bitch
3. Where will I get married?
Robbie Williams -Strong
4. What is my best friend’s Theme Song?
HIM - Razorblade Kiss
5. What is the Story of My Life?
Octavia Sperati - Moonlit
6. What was Highschool like?
Metro Luminal - Ja päike tõuseb
7. How can I get ahead in life?
Nine Inch Nails - Into the Void
8. What is the best thing about me?
Kraftwerk - Europe Endless
9. What is today going to be like?
Pain - The Tables Have Turned
10. What is in store for this week?
Mushroomhead - The New Cult King
11. What song describes my parents?
Muse - Uno
12. To describe my Grandparents?
Muse - Citizen Erased
13. How is life going?
Placebo - Scared of Girls
14. What song will they play at my Funeral?
The Prodigy - Charly (Alley Cat Remix)
15. How does the world see me?
Dagö - Ma ei tea
16. Will I have a happy life?
Die Toten Hosen - How Do You Feel?
17. What do my friends really think of me?
Genialistid - Ema
18. Do people secretly lust after me?
Nine Inch Nails - The Way Out Is Through
19. How can I make myself happy?
Nirvana - Lounge Act
20. What should I do with my life?
Sia - Little Black Sandals
21. Will I have children?
Dagö - Teine Kadriorg
22. What is some good advice for me?
Nobuo Uematsu - Fragments of Memories
23. How will I be remembered?
HIM - I Love You
24. What is my signature dance song?
Sethh - QI
25. What is my current theme song?
The Prodigy - Spitfire (FakeIDs Evolution)
26. What does everyone else think of my current theme song is?
Divinity - Gathering Dusk
27. What type of men/women do you like?
Pedigree - Snake House
Teate, mulle täitsa meeldib see tulemus.
RIP EKMA (1990 - 2008)
Eile oli Eriti Kurva Muusika Ansambli (EKMA) kontsert. Viimane kontsert, aus ja uhke lõpp-pauk. Juba aastakese ilma vokaalita olnud koosseis on nüüd ametlikult lõpetanud oma tegevuse. Kahju, kuid samas ka mitte väga. Elu on selline ja las jääda see ansambel mällu veel tugevate emotsioonidega (ehk lõpetab kui on veel energiat). Las jäävad meelde kontserdid kus lavalt jõudis kuulajani vahetu emotsioon, sõnad ja meloodia lõikamas hinge nagu žiletiterad. Nagu ausad ja siirad žiletiterad - need, mis peegeldavad tõde.
lõppend näitemäng, naeratus suul,
lõppend kõik, mis teid valguses võlus,
ja mis vahepeal juhtus,
või vahepeal sidus
on vaid üks pimedus - suur.
Tundus nagu Sven Kuntu (EKMA laulja - puhaku ta rahus)teadnuks juba ette oma lahkumist ning teinud seetõttu esituse, kus vokaalil pole muud osa kui eelnevalt sisse lindistatud jutustav tekst. Ometi sisaldavad ka mitmed eelnevad palad sügavat eelaimdust lõplikule lõppmängule. Eriti just esimene album Haua Plaadi Lood. Kuid mittekunagi polnud see mõttekäik negatiivne, see oli aus, siiras ja avalik.
Kogu selle emotsioonidepagasi eest, mida nad lavalt kõikide nende aastate jooksul lahkelt jagasid üks Suur ja Siiras Aitähh kogu kollektiivile.
*Kui see postitus jääb segaseks või arusaamatuks siis on täbar lugu. Raske on kirjutada asjadest mis on kusagil südamesopis endale pesa teinud, aga ma tundsin et seekord oleks seda vaja teha*
"Kas ma olen tõesti hulluks läinud?"
Tabasin ennast just sellisel mõttel. Aga miks? Olgem ausad, see pole esimene kord, kui ma midagi taolist mõtlen, kuid seekordne põhjus on veidi teistsugune:
Istudes siinsamas arvuti taga, tehes tööd ja kuulates Dresden Dolls-i tõmbusid mu suunurgad kui iseenesest kõrvade poole, huulte vahelt paljastasid ennast kergelt kohvikollased hambad ja parema silma nurk hakkas kergelt tõblema nagu soovides väljutada kergelt soolakat vedelikku.
Tjah kui nüüd aus olla siis pole selles ju midagi halba, kui ma olen parajalt härdalt õndsas olekus ja naeratan tühjusesse - lihtsalt äärmiselt harjumatu.
Ja tegelikult on ju selline meeleolu täiesti põhjendatud. Osad põhjused on nüüdseks küll natuke vananenud, kuid ei kaota vist niipea oma väärtust:
1. Olen natuke haige, kergelt külmetanud, tõbine ja teadupärast võib haigetele inimestele peaaegu kõik andeks anda - ju sain Helsingis külma. Haigus ise pole üldse mitte hea, see-eest sain Helsingis ka emotsioone - positiivseid. See jutt on muidugi tunduvalt pikem ja kohe kindlasti ei hakka ma seda praegu siia ümber kirjutama, kuid tähtis on, et kui jätta kõrvale piskesed vead (no oli asju mille üle võinuks viriseda ja külma sain ka natu) siis oli ju kõik ilus.
* Pealegi on kerge peavalu. See on vististi põhjustatud asjaolust, et eile üle pika aja jäime mängiva televiisori ette magama - ju oli siis vaja.
2. Ma leidsin oma kadunud kaksikõe. Ei, tegeliklt ei ole me sugulased ja ka sünnipäev pole samal ajal (vanusevahe on isegi natu üle kolme aasta) aga kurja, ei ole lihtsalt muud võimalust, kui et me oleme kaksikud (kasvõi vaimsel tasandil). Miks? Sest kokkulangevusi on lihtsalt liiga palju, et terve mõistus seda seletada suudaks. Ja seda mitte ainult elu põhimõtete, maailma tunnetuse ja filosoofia osas.
Täielik müstika aga jube lahe!
* Selle neiu juurest sain hiljaaegu ka liiga palju liiga head muusikat, mida ma nüüd siin üritan jupp jupi haaval läbi kuulata. Ei õnnestu! Esimene uus esitaja (Dresden Dolls) jäi kohe kummitama ja nüüd ma käian seda oksendamiseni :P - aga kui meeldib siis meeldib.
3. Pinge langus suhetes. Lõpuks ometi juhtus ära see päev kui me istusime siin korteris kolmekesi maha ja rääkisime tõsist juttu. Lõpp lahendus - Tulika Gäng otsustas minna laiali veel selle aasta sees. Paratamatus - oli teada, et kunagi see ikka juhtub. Minu ja Marju ühine uus pesapaik on juba olemas. Küll kuulete ka sellest kunagi lähemalt või ehk satute ka uute kohta külla.
Kolimine on alles tulekul.
*Suhtlemine on üks äärmiselt vajalik ja tänuväärt tegevus. Kui inimesed omavahel ei räägi, siis ei saa seal eksisteerida ei sõprus ega armastus suhet. Suhtlemiseks tuleb alati leida aega!
4. Loominguline uimerdamine teises suunas. Kui olete hiljaaegu Poognasse piilunud siis teate väga hästi, et seal pole minu kirjutiste seas midagi uut ja ega vist lähiajal ka teki. Praegune looming on suunatud otse kasutusse - nii Teatri jaoks kui ka sõpradele. Omaette värskendav.
* Eriti värskendav on see kui sul idee ning sa suudad oma pealehakkamise ja entusiasmiga kõiki oma ümber sellesse ideesse nakatada. Heh, nagu hullumeelne kunstnik, kellel on hullumeelne mõte, mille ta hullumeelselt ka teistesse inimestesse poetab.
5. Vaimsuse tõus ja maailmavaadete arendamine. Selles peatükis saab viidata eelmisele postitusele blogis ja ka kaksikõele. Lähemalt ei räägi kuna tegemist nii isikliku teemaga, uurige/puurige/lugege ise, aga oi kuidas ma naudin seda laadi mõttetegevust.
6. In your face, Murphy. Ja tõesti on olnud korduvalt negatiivseid üllatusi, kas siis Helsingis käiguga või arvutiga - millega iganes. Kuid kui suhtuda probleemi positiivselt siis saab selle ka alati lahendatud - kasvõi üle kivide ja kändude aga siiski. Ja mida rohkem on kive ja kände, seda parem on enesetunne kui asjaga lõpuks ühele poole saad.
* Ning alati tasub meeles pidada, et inimesed sinu ümber on tegelikult head ning ka võhivõõrad võivad vahel abiks olla ja seda täiesti ilma tagamõteta - lihtsalt heast tahtest. Sest ka heategu on hea teha!
"iga päev näen mis koht on maailm /tihti millised võivad olla teised /on ikka päris suur õnn et nemad on minul/tahan et nad teaksid et ka mina olen nendel"
7. Uued tutvused ja vanade tutvuste soojendamine. Nunii, peab ütlema et sõprusringkonda ja tutvusringkonda olen ma selle ja eelmise kuu jooksul ikka väga korralikult laiendanud. T-Teater ja LARP on siinkohas ehk põhilisteks põhjusteks.
Aga väga värskendav on kohata uusi nägusi, eriti kui need on sellised kergelt kiiksuga(mida teadupärast on enamus loomeinimesi ja nii näitlemine kui ka rollimäng on loominguline tegevus).
Ja ongi vist suht kõik.
Kui ma nüüd vaatan seda nimekirja, mida ma kui tatti (kui positiivset tatti! -lihtsalt ei tulnud pähe teistsugust kujundit) juba tund aega olen siia venitanud, tekib mu pähe vaid üks lause "See on kõigest tekst ja mittemiski ega keegi ei suudaks kirja panna kõiki neid emotsioone, mis kogu selle kupatusega kaasas on käinud".
Vot nii!
Ja pidage meeles, mudilased, et emotsioonid on tähtsad.
Istudes siinsamas arvuti taga, tehes tööd ja kuulates Dresden Dolls-i tõmbusid mu suunurgad kui iseenesest kõrvade poole, huulte vahelt paljastasid ennast kergelt kohvikollased hambad ja parema silma nurk hakkas kergelt tõblema nagu soovides väljutada kergelt soolakat vedelikku.
Tjah kui nüüd aus olla siis pole selles ju midagi halba, kui ma olen parajalt härdalt õndsas olekus ja naeratan tühjusesse - lihtsalt äärmiselt harjumatu.
Ja tegelikult on ju selline meeleolu täiesti põhjendatud. Osad põhjused on nüüdseks küll natuke vananenud, kuid ei kaota vist niipea oma väärtust:
1. Olen natuke haige, kergelt külmetanud, tõbine ja teadupärast võib haigetele inimestele peaaegu kõik andeks anda - ju sain Helsingis külma. Haigus ise pole üldse mitte hea, see-eest sain Helsingis ka emotsioone - positiivseid. See jutt on muidugi tunduvalt pikem ja kohe kindlasti ei hakka ma seda praegu siia ümber kirjutama, kuid tähtis on, et kui jätta kõrvale piskesed vead (no oli asju mille üle võinuks viriseda ja külma sain ka natu) siis oli ju kõik ilus.
* Pealegi on kerge peavalu. See on vististi põhjustatud asjaolust, et eile üle pika aja jäime mängiva televiisori ette magama - ju oli siis vaja.
2. Ma leidsin oma kadunud kaksikõe. Ei, tegeliklt ei ole me sugulased ja ka sünnipäev pole samal ajal (vanusevahe on isegi natu üle kolme aasta) aga kurja, ei ole lihtsalt muud võimalust, kui et me oleme kaksikud (kasvõi vaimsel tasandil). Miks? Sest kokkulangevusi on lihtsalt liiga palju, et terve mõistus seda seletada suudaks. Ja seda mitte ainult elu põhimõtete, maailma tunnetuse ja filosoofia osas.
Täielik müstika aga jube lahe!
* Selle neiu juurest sain hiljaaegu ka liiga palju liiga head muusikat, mida ma nüüd siin üritan jupp jupi haaval läbi kuulata. Ei õnnestu! Esimene uus esitaja (Dresden Dolls) jäi kohe kummitama ja nüüd ma käian seda oksendamiseni :P - aga kui meeldib siis meeldib.
3. Pinge langus suhetes. Lõpuks ometi juhtus ära see päev kui me istusime siin korteris kolmekesi maha ja rääkisime tõsist juttu. Lõpp lahendus - Tulika Gäng otsustas minna laiali veel selle aasta sees. Paratamatus - oli teada, et kunagi see ikka juhtub. Minu ja Marju ühine uus pesapaik on juba olemas. Küll kuulete ka sellest kunagi lähemalt või ehk satute ka uute kohta külla.
Kolimine on alles tulekul.
*Suhtlemine on üks äärmiselt vajalik ja tänuväärt tegevus. Kui inimesed omavahel ei räägi, siis ei saa seal eksisteerida ei sõprus ega armastus suhet. Suhtlemiseks tuleb alati leida aega!
4. Loominguline uimerdamine teises suunas. Kui olete hiljaaegu Poognasse piilunud siis teate väga hästi, et seal pole minu kirjutiste seas midagi uut ja ega vist lähiajal ka teki. Praegune looming on suunatud otse kasutusse - nii Teatri jaoks kui ka sõpradele. Omaette värskendav.
* Eriti värskendav on see kui sul idee ning sa suudad oma pealehakkamise ja entusiasmiga kõiki oma ümber sellesse ideesse nakatada. Heh, nagu hullumeelne kunstnik, kellel on hullumeelne mõte, mille ta hullumeelselt ka teistesse inimestesse poetab.
5. Vaimsuse tõus ja maailmavaadete arendamine. Selles peatükis saab viidata eelmisele postitusele blogis ja ka kaksikõele. Lähemalt ei räägi kuna tegemist nii isikliku teemaga, uurige/puurige/lugege ise, aga oi kuidas ma naudin seda laadi mõttetegevust.
6. In your face, Murphy. Ja tõesti on olnud korduvalt negatiivseid üllatusi, kas siis Helsingis käiguga või arvutiga - millega iganes. Kuid kui suhtuda probleemi positiivselt siis saab selle ka alati lahendatud - kasvõi üle kivide ja kändude aga siiski. Ja mida rohkem on kive ja kände, seda parem on enesetunne kui asjaga lõpuks ühele poole saad.
* Ning alati tasub meeles pidada, et inimesed sinu ümber on tegelikult head ning ka võhivõõrad võivad vahel abiks olla ja seda täiesti ilma tagamõteta - lihtsalt heast tahtest. Sest ka heategu on hea teha!
"iga päev näen mis koht on maailm /tihti millised võivad olla teised /on ikka päris suur õnn et nemad on minul/tahan et nad teaksid et ka mina olen nendel"
7. Uued tutvused ja vanade tutvuste soojendamine. Nunii, peab ütlema et sõprusringkonda ja tutvusringkonda olen ma selle ja eelmise kuu jooksul ikka väga korralikult laiendanud. T-Teater ja LARP on siinkohas ehk põhilisteks põhjusteks.
Aga väga värskendav on kohata uusi nägusi, eriti kui need on sellised kergelt kiiksuga(mida teadupärast on enamus loomeinimesi ja nii näitlemine kui ka rollimäng on loominguline tegevus).
Ja ongi vist suht kõik.
Kui ma nüüd vaatan seda nimekirja, mida ma kui tatti (kui positiivset tatti! -lihtsalt ei tulnud pähe teistsugust kujundit) juba tund aega olen siia venitanud, tekib mu pähe vaid üks lause "See on kõigest tekst ja mittemiski ega keegi ei suudaks kirja panna kõiki neid emotsioone, mis kogu selle kupatusega kaasas on käinud".
Vot nii!
Ja pidage meeles, mudilased, et emotsioonid on tähtsad.
"Mõte on see mis loeb"
(e Hämmastav tõend meele mõjust mateeria üle) David R. Hamilton PhD
"Inimese paljude varjatud võimete avaldumist takistab uskumine, et nad ei suuda midagi teha. Kes ütleb, et ei suuda? Suudate! Igaüks võib oma unistused ellu viia, hoolimata mineviku tingimustest või pereliikmete saavutustest. Igaühel võib olla suur soov ja natuke usku ning ehk muud pole vajagi.
Vaadake järele, mis on teie südames!"
Hästi sõnastatud hüvas raamatus.
Loodan, et tekkistas ka teistel mõtteainestikku.
Ma loen nüüd edasi.
Saux
PS! Suured muutused on tulemas, aga enne ei räägi veel midagi kui asjad kindlalt juhtuvad. Lihtsalt selleks mainisin, et uudishim äratada. Muhahaa..
"Inimese paljude varjatud võimete avaldumist takistab uskumine, et nad ei suuda midagi teha. Kes ütleb, et ei suuda? Suudate! Igaüks võib oma unistused ellu viia, hoolimata mineviku tingimustest või pereliikmete saavutustest. Igaühel võib olla suur soov ja natuke usku ning ehk muud pole vajagi.
Vaadake järele, mis on teie südames!"
Hästi sõnastatud hüvas raamatus.
Loodan, et tekkistas ka teistel mõtteainestikku.
Ma loen nüüd edasi.
Saux
PS! Suured muutused on tulemas, aga enne ei räägi veel midagi kui asjad kindlalt juhtuvad. Lihtsalt selleks mainisin, et uudishim äratada. Muhahaa..
Murphy on S***pea aga mina olen osavam :)
Nii alanud on uus nädal - Ka uus töönädal.
Oh kui raske oli peale nii mõnusat nädalavahetust ennast kokku võtta ja tööd tegema hakata. Muidugi raskendas töö tegemist ka tööproge, mis harrastas tundmata intervallide järel kokku joosta (ei ole save nuppu kah sellises programmis). Nujh kuidagi pidasin kontoris 4 tundi vastu .... rohkem ei jaksanud, kõtu valutas kah - vot ei teagi millest ... selline kummaline kõhuvalu nagu kõhus oleks liblikad kellel kõigil on oleks iiveldus peal .
Võhh. Ehk võib kõhuvalus süüdistada viimase aja positiivseid ja lennukaid emotsioone ja tegemisi ... no pole hullu, küll mööödub
Ja jõudsin mina kodu, puhkasin natuke ja lükkasin tööarvuti sisse ja lükkasin tööarvutis sisse ja lükkasin tööarvuti sisse ja lükkasin tööarvuti sisse ja lükkasin tööarvuti sisse. Ja lõpuks otsutasin et kui ta ikka korralikult lahti ei lähe siis pole temaga midagi asjalikku teha.
Misseal ikka, kontorisse tagasi ei tahtnud kah kohe joosta. Itimehed ka ju pealegi juba töölt lahkunud. Otsisin siis oma vana hüperraali üles ja hakasin sinna tööprogesid peale lükkima. Nagu arvata võte sain ma selle enam-vähem püsti ja jooksma aga see võttis suhteliselt palju aega.
Voih, neid sõimusõnasid, oigeid ja ahhetusi ei oleks keegi suutnud üle lugeda, mis sel ajal toimusid.
Nüüd rahustan meeli ja kuulan plaati, mis ääreni peas JääBoiler "Nii ongi"
Ilusat õhtut kõigile!
Oh kui raske oli peale nii mõnusat nädalavahetust ennast kokku võtta ja tööd tegema hakata. Muidugi raskendas töö tegemist ka tööproge, mis harrastas tundmata intervallide järel kokku joosta (ei ole save nuppu kah sellises programmis). Nujh kuidagi pidasin kontoris 4 tundi vastu .... rohkem ei jaksanud, kõtu valutas kah - vot ei teagi millest ... selline kummaline kõhuvalu nagu kõhus oleks liblikad kellel kõigil on oleks iiveldus peal .
Võhh. Ehk võib kõhuvalus süüdistada viimase aja positiivseid ja lennukaid emotsioone ja tegemisi ... no pole hullu, küll mööödub
Ja jõudsin mina kodu, puhkasin natuke ja lükkasin tööarvuti sisse ja lükkasin tööarvutis sisse ja lükkasin tööarvuti sisse ja lükkasin tööarvuti sisse ja lükkasin tööarvuti sisse. Ja lõpuks otsutasin et kui ta ikka korralikult lahti ei lähe siis pole temaga midagi asjalikku teha.
Misseal ikka, kontorisse tagasi ei tahtnud kah kohe joosta. Itimehed ka ju pealegi juba töölt lahkunud. Otsisin siis oma vana hüperraali üles ja hakasin sinna tööprogesid peale lükkima. Nagu arvata võte sain ma selle enam-vähem püsti ja jooksma aga see võttis suhteliselt palju aega.
Voih, neid sõimusõnasid, oigeid ja ahhetusi ei oleks keegi suutnud üle lugeda, mis sel ajal toimusid.
Nüüd rahustan meeli ja kuulan plaati, mis ääreni peas JääBoiler "Nii ongi"
Ilusat õhtut kõigile!
Emotsioonid...
...möllavad täiega. Need positiivsed ikka. Nädalavahetus oli .... peaks ütlema, et lausa meeliülendav.
Esiteks oli reedel T-Teatriga sotsialiseerumisõhtu. Igati mõnusad inimesed! Mõnus on olla vahelduseks seltskonnas, kus vastastikune nöökimine ja huumor on asendamatud (ja mitte solvumise subjektiks nagu paljudes teistes seltskondades). Paistab et sobitusin päris hästi sisse.
Ja otseloomulikult uusi tutvusi, mida tasub kohe kindlasti edasi arendada :D
Parim tsitaat tollest õhtust:"Timo, sa oled nüüd meiega. Sul ei ole enam eraelu!"
Teiseks oli laupäeval Maskeraad. Njah, mängu algus venis küll pea kaks tundi, kuid sealt edasi hakkas asi juba liiga kiiresti arenema. Meditsiiniteaduste professor Maximilian Von Pier ehk tegelikult pea 3000 aastane legendaarne vampiir Claudius pidi küll lõpuks saatusele ja surmale alla vanduma kuid suutis enne seda nii vana armu soojendada kui ka veel hiljem vaimuna kindlustada klanni jätkusuutlikus.
No muidugi oli mängu viimaste minutite jaburus ületamatu.
* Toa uks avaneb ja keegi vaatab sisse: "Kes teie olete?"
Neli inimest põrandal "Laibad!"
Mina vedelemas voodis (naeratusega) "Aga mina olen just ärahajunud kummitus!"*
Oihjah. Ja muidugi mängu ja reaalse elu kokkulangemised.
*Kratt oli saanud oma emandalt, Lilithilt käsu hankida keegi, kellega inteligentset vestlust arendada (noh võimukal naisterahval oli kergelt igav). Kratt kuulis kuidas keegi ajas koridoris juttu ravimitest ja meditsiinist ning otsustas, et see vist päris tark jutt on ning selle jutu rääkija emanda jutule tuleb viia. Kratt aga ei teadnud et tark mees oli tegelikult Lilithi poolt loodud esimene vampiir (ja kunagine kallim) kes iga hinna eest üritas oma valeidentiteeti üleval hoida. Ja nõnda juhtuski, et 2 tegelast kes üksteist 3000 aastat näinud polnud said ootamatult kokku. (kusjuures, väljaspool mängu polnud me tegelikult üksteist 5 aastat näinud).
Lahe juhus!*
Ja kui isegi inimesed 5 aastaga päris palju muutuda võivad, suudavad nad siiski juttu jätkata täpselt sealt, kus see kunagi pooleli jäi. Ütlematagi meeldiv.
Oijah.
Sügis on ilus. Värvid ja kontrastid ja meeleolu. Veel on mida aknast välja vaadates nautida.
Ja kusagil sügaval ajusopis kordab end taas ja taas viisijupp, mis nagu ei suvatsekski sealt lahkuda.
(kes mängul oli teab ehk ka millega see viisijupp seotud oli).
Jah, elu võib vahel olla ikka väga ettearvamatult ja ootamatult tore.
Esiteks oli reedel T-Teatriga sotsialiseerumisõhtu. Igati mõnusad inimesed! Mõnus on olla vahelduseks seltskonnas, kus vastastikune nöökimine ja huumor on asendamatud (ja mitte solvumise subjektiks nagu paljudes teistes seltskondades). Paistab et sobitusin päris hästi sisse.
Ja otseloomulikult uusi tutvusi, mida tasub kohe kindlasti edasi arendada :D
Parim tsitaat tollest õhtust:"Timo, sa oled nüüd meiega. Sul ei ole enam eraelu!"
Teiseks oli laupäeval Maskeraad. Njah, mängu algus venis küll pea kaks tundi, kuid sealt edasi hakkas asi juba liiga kiiresti arenema. Meditsiiniteaduste professor Maximilian Von Pier ehk tegelikult pea 3000 aastane legendaarne vampiir Claudius pidi küll lõpuks saatusele ja surmale alla vanduma kuid suutis enne seda nii vana armu soojendada kui ka veel hiljem vaimuna kindlustada klanni jätkusuutlikus.
No muidugi oli mängu viimaste minutite jaburus ületamatu.
* Toa uks avaneb ja keegi vaatab sisse: "Kes teie olete?"
Neli inimest põrandal "Laibad!"
Mina vedelemas voodis (naeratusega) "Aga mina olen just ärahajunud kummitus!"*
Oihjah. Ja muidugi mängu ja reaalse elu kokkulangemised.
*Kratt oli saanud oma emandalt, Lilithilt käsu hankida keegi, kellega inteligentset vestlust arendada (noh võimukal naisterahval oli kergelt igav). Kratt kuulis kuidas keegi ajas koridoris juttu ravimitest ja meditsiinist ning otsustas, et see vist päris tark jutt on ning selle jutu rääkija emanda jutule tuleb viia. Kratt aga ei teadnud et tark mees oli tegelikult Lilithi poolt loodud esimene vampiir (ja kunagine kallim) kes iga hinna eest üritas oma valeidentiteeti üleval hoida. Ja nõnda juhtuski, et 2 tegelast kes üksteist 3000 aastat näinud polnud said ootamatult kokku. (kusjuures, väljaspool mängu polnud me tegelikult üksteist 5 aastat näinud).
Lahe juhus!*
Ja kui isegi inimesed 5 aastaga päris palju muutuda võivad, suudavad nad siiski juttu jätkata täpselt sealt, kus see kunagi pooleli jäi. Ütlematagi meeldiv.
Oijah.
Sügis on ilus. Värvid ja kontrastid ja meeleolu. Veel on mida aknast välja vaadates nautida.
Ja kusagil sügaval ajusopis kordab end taas ja taas viisijupp, mis nagu ei suvatsekski sealt lahkuda.
(kes mängul oli teab ehk ka millega see viisijupp seotud oli).
Jah, elu võib vahel olla ikka väga ettearvamatult ja ootamatult tore.
Rum s good
You Scored as Captain Jack Sparrow
Roguish,quick-witted, and incredibly lucky, Jack Sparrow is a pirate who sometimes ends up being a hero, against his better judgement. Captain Jack looks out for #1, but he can be counted on (usually) to do the right thing. He has an incredibly persuasive tongue, a mind that borders on genius or insanity, and an incredible talent for getting into trouble and getting out of it. Maybe its brains, maybe its genius, or maybe its just plain luck. Or maybe a mixture of all three.
Eks tulemus räägib iseenda eest. Test asub siin.
jälle natuke teatrit
Kas on see kohvist või on hoopis muust,
et ma ei maga
vaid mõtlen lambast, pärlikeest ja kuust,
mis akna taga.
Ja jälle üks expromt üritus oma elus mõnda asjalikku ajaviidet leida ja nagu juba traditsiooniks saanud, ei jäänud ka siin ettevalmistumiseks oluliselt aega. Seega ei olnud ei teksti peas ega ka füüsiline olukord päris kiita.
Noh, misseal ikka. Proovida tasub alati kui huvi on ja kui isegi ei pääse katsetelt läbi, oli see ikkagi omaette kogemuseks ja mis seal salata - kindlasti ka teatud määral inspiratsiooniallikaks.
Seekord sai siis vajutud kohale T-Teatri katsetele. Kiired mõtted möödunud õhtust:
* ka expromt annab asju teha, kuigi endiselt eelistaks pikemat ettevalmistus-perioodi.
* hääle valitsemine vajab veel tööd
* leidub inimesi kes suudavad mind seebix rääkida
* teatraalsust on ellu rohkem vaja
* Lauril on ilmselgelt palju sõpru/tuttavaid
* sihuke värk on täitsa fun
* Eesti on ikka sigaväike
Nüüd proovin kuidagi oma karvase varba unemaailma uksest sisse suruda - ehk seekord läheb õnneks kah.
Tudu teile
et ma ei maga
vaid mõtlen lambast, pärlikeest ja kuust,
mis akna taga.
Ja jälle üks expromt üritus oma elus mõnda asjalikku ajaviidet leida ja nagu juba traditsiooniks saanud, ei jäänud ka siin ettevalmistumiseks oluliselt aega. Seega ei olnud ei teksti peas ega ka füüsiline olukord päris kiita.
Noh, misseal ikka. Proovida tasub alati kui huvi on ja kui isegi ei pääse katsetelt läbi, oli see ikkagi omaette kogemuseks ja mis seal salata - kindlasti ka teatud määral inspiratsiooniallikaks.
Seekord sai siis vajutud kohale T-Teatri katsetele. Kiired mõtted möödunud õhtust:
* ka expromt annab asju teha, kuigi endiselt eelistaks pikemat ettevalmistus-perioodi.
* hääle valitsemine vajab veel tööd
* leidub inimesi kes suudavad mind seebix rääkida
* teatraalsust on ellu rohkem vaja
* Lauril on ilmselgelt palju sõpru/tuttavaid
* sihuke värk on täitsa fun
* Eesti on ikka sigaväike
Nüüd proovin kuidagi oma karvase varba unemaailma uksest sisse suruda - ehk seekord läheb õnneks kah.
Tudu teile
Hea tunne Heast teost
.... ja ei olegi ju tegelikult vahet, et see heategu toimus unes ning oli parajalt jabur. Ärgates oli ikka selline mõnus enesetunne sees ja seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ehk oli oma osa ka mängida ka sellel, et eile sai korralikku pidusööki ja öösel sai magatud lahtise aknaga (ei, lahtine aken ei olnud mu kaisus - oli lihtsalt natke rohkem lahti kui muidu viimasel ajal).
Aga häid tigusi on tore teha. Eriti kui sa hiljem näed, et sinu teost tõesti kasu oli - et sa olid õigel ajal õiges kohas tegemas õiget asja. Kohe hääks teeb olemise, eriti kui häätigu sai tehtud hääle sõbrale.
Kui juba headest asjadest rääkida, siis võib siia lisada ka natuke muljeid eilsest peost. Minu onu Miku sai nimelt poolesajaseks ning seetõttu oli ka hulgaliselt rahvast kokku kogunenud. Sai süüa ja juua ja sai ka nalja. Kas oli see tingitud asjaolust, et seltskonnas viibis ka üks väike laps (meie generatsiooni esimene väljalase), aga väga palju tuli jutuks mida meie generatsioon väiksena tegi. (sõna "generatsioon" ei ole siin ehk just kõikse parem väljend aga muud ei tulnud pähe). No ega päris kõike ikka ise enam ei mäletanudki ja kohati oli nii naeru kui ka hirmukohti. Lühidalt võib selle kokku võtta valemiga:
6 poissi mängib koos = kellegil on huvitavad mõtted + keegi ikka proovib neid mõtteid + kõike võib juhtuda + poisilik ekstreemsus ja hulljulgus = kedagi peab pärast ikka kokku lappima
Huvitaval kombel oli kõigil meeles, et põhiliseks kokkulappimise objektiks olin mina, aga ometi ei juhtunud seda ju nii palju. Kõigest 5 pea õmblemist esimese 11 eluaasta jooksul ja minu mäletamist mööda juhtus vaid üks neist sugulaste juures (ja see oli juba ilma tuimestuseta, sest ma olin õmblemisega harjunud). Nohjah. Elu nõuab tasakaalu. Kui kellegil läheb hästi siis kellegil peab ka sitasti minema. Eks selle üle oli ka parajalt palju tögamist.
Ja kui aus olla siis ma olen juba harjunud ja leppinud sellega, et mul tihtilugu on lihtsalt sitt õnn. No ja mis siis? Õnnetus ei hüüa tulles ja ma ei viitsi ka kogu aeg selleks valmis olla. Kui juhtub siis juhtub ega ma ei lase ennast selest segada. Ja kui peabki pärast ennast kokku lappima, siis lapib enast pärast kokku (või laseb arstitädidel seda teha).
Ja üks vürtsikas dialoog onu Mikuga
Mina: Aga tead Miku, mul oli ka see aasta juubel. Kümme peaõmblust täis.
Miku: No see kõlab ikka valusamalt kui minu oma.
Mina: Ei tea midagi, ega see 50 ka just lapsemäng pole.
Üldse on viimased päevad kuidagi mõnusad olnud. Üle-eile oli meil Mait külas ja mängisime öösel kolmeni Aliast. Kuna olime kolmekesi, ei saanud tavalisi reegleid kasutada, aga meie leidlikus on päris hea. Mängu sai lisatud paar DD täringut (nelikülgne ja kahekümnene) ja võimalus, et keegi võidab sai elimineeritud. Võit pole tähtis, lõbu on. Ja lõbu ka sai. Natuke parimaid palasid:
Marju(rahulikult seletades): No kui müristab ja lööb välku
Mina(välja plahvatades): Silku sööma!
Marju (olles juba tükk aega sama sõna seletanud): Aga kuidas te ütleksite, Mari on ... ?
Mina ja Mait (valjult ja kui ühest suust): Lits!
*õige vastus oli tänavatüdruk ja nii kaugele me kahjuks ei jõudnud*
Ja enne Maitu oli meil külas Ruth ja seda eesmärgiga aidata mulle tulevaseks larpiks riietust leida. Sai ikka päris mitu sekundi-käe poodi läbi käidud ja selga proovitud ikka selliseid asju, et ma ise ka ei usuks. Aga lõpptulemusena oli ikka wägga fun ja midagi me lõpuks ka leidsime (aga enne larpi sellest lähemalt ei pajata) ja meie mõlema hämminguks - väga kiiresti leidsime.
Selleks korraks ehk aitab kah
Aga häid tigusi on tore teha. Eriti kui sa hiljem näed, et sinu teost tõesti kasu oli - et sa olid õigel ajal õiges kohas tegemas õiget asja. Kohe hääks teeb olemise, eriti kui häätigu sai tehtud hääle sõbrale.
Kui juba headest asjadest rääkida, siis võib siia lisada ka natuke muljeid eilsest peost. Minu onu Miku sai nimelt poolesajaseks ning seetõttu oli ka hulgaliselt rahvast kokku kogunenud. Sai süüa ja juua ja sai ka nalja. Kas oli see tingitud asjaolust, et seltskonnas viibis ka üks väike laps (meie generatsiooni esimene väljalase), aga väga palju tuli jutuks mida meie generatsioon väiksena tegi. (sõna "generatsioon" ei ole siin ehk just kõikse parem väljend aga muud ei tulnud pähe). No ega päris kõike ikka ise enam ei mäletanudki ja kohati oli nii naeru kui ka hirmukohti. Lühidalt võib selle kokku võtta valemiga:
6 poissi mängib koos = kellegil on huvitavad mõtted + keegi ikka proovib neid mõtteid + kõike võib juhtuda + poisilik ekstreemsus ja hulljulgus = kedagi peab pärast ikka kokku lappima
Huvitaval kombel oli kõigil meeles, et põhiliseks kokkulappimise objektiks olin mina, aga ometi ei juhtunud seda ju nii palju. Kõigest 5 pea õmblemist esimese 11 eluaasta jooksul ja minu mäletamist mööda juhtus vaid üks neist sugulaste juures (ja see oli juba ilma tuimestuseta, sest ma olin õmblemisega harjunud). Nohjah. Elu nõuab tasakaalu. Kui kellegil läheb hästi siis kellegil peab ka sitasti minema. Eks selle üle oli ka parajalt palju tögamist.
Ja kui aus olla siis ma olen juba harjunud ja leppinud sellega, et mul tihtilugu on lihtsalt sitt õnn. No ja mis siis? Õnnetus ei hüüa tulles ja ma ei viitsi ka kogu aeg selleks valmis olla. Kui juhtub siis juhtub ega ma ei lase ennast selest segada. Ja kui peabki pärast ennast kokku lappima, siis lapib enast pärast kokku (või laseb arstitädidel seda teha).
Ja üks vürtsikas dialoog onu Mikuga
Mina: Aga tead Miku, mul oli ka see aasta juubel. Kümme peaõmblust täis.
Miku: No see kõlab ikka valusamalt kui minu oma.
Mina: Ei tea midagi, ega see 50 ka just lapsemäng pole.
Üldse on viimased päevad kuidagi mõnusad olnud. Üle-eile oli meil Mait külas ja mängisime öösel kolmeni Aliast. Kuna olime kolmekesi, ei saanud tavalisi reegleid kasutada, aga meie leidlikus on päris hea. Mängu sai lisatud paar DD täringut (nelikülgne ja kahekümnene) ja võimalus, et keegi võidab sai elimineeritud. Võit pole tähtis, lõbu on. Ja lõbu ka sai. Natuke parimaid palasid:
Marju(rahulikult seletades): No kui müristab ja lööb välku
Mina(välja plahvatades): Silku sööma!
Marju (olles juba tükk aega sama sõna seletanud): Aga kuidas te ütleksite, Mari on ... ?
Mina ja Mait (valjult ja kui ühest suust): Lits!
*õige vastus oli tänavatüdruk ja nii kaugele me kahjuks ei jõudnud*
Ja enne Maitu oli meil külas Ruth ja seda eesmärgiga aidata mulle tulevaseks larpiks riietust leida. Sai ikka päris mitu sekundi-käe poodi läbi käidud ja selga proovitud ikka selliseid asju, et ma ise ka ei usuks. Aga lõpptulemusena oli ikka wägga fun ja midagi me lõpuks ka leidsime (aga enne larpi sellest lähemalt ei pajata) ja meie mõlema hämminguks - väga kiiresti leidsime.
Selleks korraks ehk aitab kah
MegaUbina esimene tyhjendus
On saabund aeg tühjendada oma MegaUbina pildivaramut. Leidus siin ikka mõndagi huvitavat. Parimad palad esimesest tühjendusest:
.jpg)
Nagu esimene pilt sai tehtud köögis, sai teine tehtud läbi köögiakna. Kui paljud teist on näinud oma köögiaknast topeltvikerkaart? Ega seda kauaks polnudki, kadus teine juba paari minutiga ära.
Pildil vasakul on unemuusika instrumendid (parempoolne siis minu precious)
Pildil paremal üks igavesti uhke post, mis lausa looduskaitse alla on pandud.
Mida kõike ka tänapäeval ei näe?
.jpg)
Vasakul üks huvitav leid kirjanduse valdkonnast.
Pealkirja järgi võiks see juba täiesti mu autoportree olla.
Sattus kätte kohas nimega Maurus.
vastus: üks aga see-eest väga õnnetu.
Selleks korraks siis kõik
Jällenägemiseni!
.jpg)
Nii, esimeseks pildiks üldse esimene pilt mis sai ubinaga tehtud - möödaminnes ja kogemata, aga tuli päris lahe blur.
Nagu esimene pilt sai tehtud köögis, sai teine tehtud läbi köögiakna. Kui paljud teist on näinud oma köögiaknast topeltvikerkaart? Ega seda kauaks polnudki, kadus teine juba paari minutiga ära.
Pildil vasakul on unemuusika instrumendid (parempoolne siis minu precious)Pildil paremal üks igavesti uhke post, mis lausa looduskaitse alla on pandud.
Mida kõike ka tänapäeval ei näe?
.jpg)
Vasakul üks huvitav leid kirjanduse valdkonnast.
Pealkirja järgi võiks see juba täiesti mu autoportree olla.
Sattus kätte kohas nimega Maurus.
Ja lõpetuseks üks piltmõistatus tänasest päevast:
Mitu pannkooki on pildil?
Mitu pannkooki on pildil?
vastus: üks aga see-eest väga õnnetu.
Selleks korraks siis kõik
Jällenägemiseni!
4 o'Clock
4 o'Clock
4 o'Clock
Never let me sleep
I close my eyes and pray
For the garish light of day
Like a frightened child I run
From the sleep that never comes
4 o'Clock
4 o'Clock
Out of bed I creep
To climb this tower of shame
But the hour's still the same
Only madness knows my name
At 4 o'Clock
Why can we never go back to bed?
Whose is the voice ringing in my head?
Where is the sense in these desperate dreams?
Why should I wake when I'm half past dead?
Sure as the clock keeps its steady chime
Weak as I walk to its steady rhyme
Ticking away from the ones we love
So many girls, so little time
Why can we never go back to bed?
*Emilie Autumn "4 o'Clock"*
*pssst: natuke lühendatud versioon, kuna osadel salmidel tekivad ainult väga pisikesed variatsioonid ja kordused, mida juba puhtalt kokkuhoiu mõttes ei taha siia panna.
Igatahes ärkasin ma täna naksti kell 4 hommikul ja seda järgmiste teadmistega:
* ma ärkasin 3h enne äratust
* und ei tule enam
* täna tuleb väga pikk päev ja kindlasti pean ma ka kontorisse ronima
* õhtul olen arvatavasti väga süsi või vähemalt hakkavad silmad hiljem tuld lööma (jah ma tean, laserkiired oleks tunduvalt lahedamad, aga mis teha)
* jälle ärkasin unenäo pärast (ma üritasin unenäo maailmas, mis oli selline Hard SF , midagi meenutada ja punnitasin meenutamisega nii kõvasti, et ärkasin üles.)
Meeleolu leevendamiseks sai kuulatud lugu, mille sõnad sai juba siia kopeeritud (psst, soovitan seda kindlasti kuulata ja ega seda vist ametlikult kusagil üleval polegi ..... kui veab võib youtube-st leida)
Head und kõigile mitte-kaaspiinlejatele!
4 o'Clock
Never let me sleep
I close my eyes and pray
For the garish light of day
Like a frightened child I run
From the sleep that never comes
4 o'Clock
4 o'Clock
Out of bed I creep
To climb this tower of shame
But the hour's still the same
Only madness knows my name
At 4 o'Clock
Why can we never go back to bed?
Whose is the voice ringing in my head?
Where is the sense in these desperate dreams?
Why should I wake when I'm half past dead?
Sure as the clock keeps its steady chime
Weak as I walk to its steady rhyme
Ticking away from the ones we love
So many girls, so little time
Why can we never go back to bed?
*Emilie Autumn "4 o'Clock"*
*pssst: natuke lühendatud versioon, kuna osadel salmidel tekivad ainult väga pisikesed variatsioonid ja kordused, mida juba puhtalt kokkuhoiu mõttes ei taha siia panna.
Igatahes ärkasin ma täna naksti kell 4 hommikul ja seda järgmiste teadmistega:
* ma ärkasin 3h enne äratust
* und ei tule enam
* täna tuleb väga pikk päev ja kindlasti pean ma ka kontorisse ronima
* õhtul olen arvatavasti väga süsi või vähemalt hakkavad silmad hiljem tuld lööma (jah ma tean, laserkiired oleks tunduvalt lahedamad, aga mis teha)
* jälle ärkasin unenäo pärast (ma üritasin unenäo maailmas, mis oli selline Hard SF , midagi meenutada ja punnitasin meenutamisega nii kõvasti, et ärkasin üles.)
Meeleolu leevendamiseks sai kuulatud lugu, mille sõnad sai juba siia kopeeritud (psst, soovitan seda kindlasti kuulata ja ega seda vist ametlikult kusagil üleval polegi ..... kui veab võib youtube-st leida)
Head und kõigile mitte-kaaspiinlejatele!
Suur Suu
Kuna mul täna siiski töövaba päev ja midagi väga asjalikku tegemist ei oota, otsustasin siia veel natuke mõtteid mõlgutada.
Ilmselgelt on mul viimasel ajal tekkinud loominguline suure suu kompleks. Kas olen ma enda võimetes tõesti juba nii kindel, et julgen asju välja lubada? (üldiselt on ma lubadustega ikka väga ettevaatlik)
Suvel sai Maidule lubatud, et võtan midagi ette tema liiga lageda ja tühja kontoriseinaga - ehk siis sodin pildi mille saaks seinale riputada. Pikaajalisele heale sõbrale on pilti suhteliselt lihtne teha. Ajaga on välja kujunenud kindel omavaheline huumor ja killud. Samuti on koos nii mõndagi huvitavat ja vahvat tehtud, mida saaks siis pildil kasutada. Nüüd peaks see juba raamiga ja seinal olema (pilti pildist näeb siit).
Pildi lubasin teha ka ühele töökaaslasele, kes Luksemburgist pärit. See on aga paras väljakutse. Kuigi ma julgen teda nimetada oma sõbraks, ei tea ma temast just palju - enamik omavahelisest jutust on olnud siiski tööalane. Ainukesed näpuäited on, et talle meeldib Fantasy (nii pildis kui jutus) ja meie mõlema lemmik kompumänguks on Final Fantasy 8 (tõsi, tänapäeval on ka graafiliselt ilusamaid mänge, aga sellel on siiski oma võlu: mängumuusika ja plot). Mingid mõtted juba ragisevad peas aga peab tõdema, et mitte nii kiiresti kui ma tahaks.
Aga see pole veel kõik. Kõige suurem lubadus on hetkel hoopis kirjandusvaldkonnas: korduva küsimise peale sai lõpuks välja lubatud, et kirjutan järgmiseks septembriks näidendi.
Selle tarvis lootsin ka pääseda Draama Akadeemiasse(lühendatult DRAKA - aastane näitekirjaduse koolitus, mida tehakse praegu esimest korda), aga ei läinud õnneks. Pääesesin kõikidest voorudest läbi peale viimase. Samas pole ka imestada: minu kirjutatud ainuke teatritekst oli sellesama konkurentsi proovitöö ja kuigi soovijaid oli üle 50 võeti kursusele vaid 8. Ime, et ma niigi kaugele jõudsin :P. Samas oli nii intervjuu, loovülesanded kui ka vastukaja (intervjuule ja ka proovitööna tehtud kirjutisele)omaette kogemuseks ja innustuseks.(Kel soovi DRAKA asjast rohkem kuulda võib küsida.)
Praegu aga ketrab ajusopis filmilint, mis üritab jäädvustada probleeme ühiskonnas. Teatriseltskond kellele ma näidendi lubasin, harrastab oma etendustega rõhuda just ühiskonna mädapaisete peale ja seda väärtuslikku traditsiooni tasub jätkata.
Mõned mõtted juba mõlguvad, aga kui kellegil on soovitusi või vihjeid siis ka need on otseloomulikult oodatud.
Lahtisi lubadusi loomingu vallas hetkel vist rohkem polegi. See-eest olen selle aasta jooksul jõudnud teha juba mõned "loomingulised tellimustööd": mõned laulusõnad (eesti keeles ja täiesti tasuta) ja ka ühe jutukese(ühe tuttava pärast, kes esitas lausa väljakutse teha kirjutis "Juustuküpsisest"). Loominguga on päris mõnus tegeleda, kui sa teda, et kellegil peale sinu on seda ka vaja ning et su looming on oodatud.
Seega kui kellegil on veel erisoove, siis võib julgelt küsida ehk on võimalik.(Suure Suu komplex lõi jälle välja!)
Ilmselgelt on mul viimasel ajal tekkinud loominguline suure suu kompleks. Kas olen ma enda võimetes tõesti juba nii kindel, et julgen asju välja lubada? (üldiselt on ma lubadustega ikka väga ettevaatlik)
Suvel sai Maidule lubatud, et võtan midagi ette tema liiga lageda ja tühja kontoriseinaga - ehk siis sodin pildi mille saaks seinale riputada. Pikaajalisele heale sõbrale on pilti suhteliselt lihtne teha. Ajaga on välja kujunenud kindel omavaheline huumor ja killud. Samuti on koos nii mõndagi huvitavat ja vahvat tehtud, mida saaks siis pildil kasutada. Nüüd peaks see juba raamiga ja seinal olema (pilti pildist näeb siit).
Pildi lubasin teha ka ühele töökaaslasele, kes Luksemburgist pärit. See on aga paras väljakutse. Kuigi ma julgen teda nimetada oma sõbraks, ei tea ma temast just palju - enamik omavahelisest jutust on olnud siiski tööalane. Ainukesed näpuäited on, et talle meeldib Fantasy (nii pildis kui jutus) ja meie mõlema lemmik kompumänguks on Final Fantasy 8 (tõsi, tänapäeval on ka graafiliselt ilusamaid mänge, aga sellel on siiski oma võlu: mängumuusika ja plot). Mingid mõtted juba ragisevad peas aga peab tõdema, et mitte nii kiiresti kui ma tahaks.
Aga see pole veel kõik. Kõige suurem lubadus on hetkel hoopis kirjandusvaldkonnas: korduva küsimise peale sai lõpuks välja lubatud, et kirjutan järgmiseks septembriks näidendi.
Selle tarvis lootsin ka pääseda Draama Akadeemiasse(lühendatult DRAKA - aastane näitekirjaduse koolitus, mida tehakse praegu esimest korda), aga ei läinud õnneks. Pääesesin kõikidest voorudest läbi peale viimase. Samas pole ka imestada: minu kirjutatud ainuke teatritekst oli sellesama konkurentsi proovitöö ja kuigi soovijaid oli üle 50 võeti kursusele vaid 8. Ime, et ma niigi kaugele jõudsin :P. Samas oli nii intervjuu, loovülesanded kui ka vastukaja (intervjuule ja ka proovitööna tehtud kirjutisele)omaette kogemuseks ja innustuseks.(Kel soovi DRAKA asjast rohkem kuulda võib küsida.)
Praegu aga ketrab ajusopis filmilint, mis üritab jäädvustada probleeme ühiskonnas. Teatriseltskond kellele ma näidendi lubasin, harrastab oma etendustega rõhuda just ühiskonna mädapaisete peale ja seda väärtuslikku traditsiooni tasub jätkata.
Mõned mõtted juba mõlguvad, aga kui kellegil on soovitusi või vihjeid siis ka need on otseloomulikult oodatud.
Lahtisi lubadusi loomingu vallas hetkel vist rohkem polegi. See-eest olen selle aasta jooksul jõudnud teha juba mõned "loomingulised tellimustööd": mõned laulusõnad (eesti keeles ja täiesti tasuta) ja ka ühe jutukese(ühe tuttava pärast, kes esitas lausa väljakutse teha kirjutis "Juustuküpsisest"). Loominguga on päris mõnus tegeleda, kui sa teda, et kellegil peale sinu on seda ka vaja ning et su looming on oodatud.
Seega kui kellegil on veel erisoove, siis võib julgelt küsida ehk on võimalik.(Suure Suu komplex lõi jälle välja!)
Perekond Piim vs Valu
Eile jäi mulle külge päris vastik ja kole peavalu ja ma ei suutnud isegi välja mõistatada, kust valu tekib/mis seda põhjustab. Sujuvalt oli valu levinud vasakusse kõrva (käisin suht hiljuti kõrvaarsti juures, sest kõrvad olid tundlikud), hammastesse (hambaarsti näen ma juba tihedamini kui oma vanemaid) ja otseloomulikult ka Harry Potteri armi. Päeval sai Kadriorus natu ilusaid sügisesi pilte klõpsatud, mis hajutasid valult tähelepanu, aga õhtul kui tegevust vähem, tuletas see ennast meelde. Kohe nii hullusti, et olles paar tundi voodis asjatult ja und leidmata sipelnud, andsin ma alla ja jõllitasin poole ööni telkut - huvitaval kombel ei olnud valu silmadesse jõudnud. Telku kõrvale konsumeerisin piimatooteid (muud meil külmkaps lihtsalt polnud :P ) ja mis juhtus - valu leevenes (mitte täielikult aga piisavalt, et magada)
Järgnevalt siis suurepärane retsept peavalu leevendamiseks:
1 Müsli jogurt
1 klaas keefiiri
1/2 karpi mahekohupiima rosinatega
Aga kas ma ei peaks juba ammu ammu olema valuga harjunud? See aasta on olnud siiski füüsiliselt suht piinarikas (vt Märtsi postitusi näitex).
Njah, mina võin ju harjunud olla, aga Une Mati järelikult ei ole :P
Järgnevalt siis suurepärane retsept peavalu leevendamiseks:
1 Müsli jogurt
1 klaas keefiiri
1/2 karpi mahekohupiima rosinatega
Aga kas ma ei peaks juba ammu ammu olema valuga harjunud? See aasta on olnud siiski füüsiliselt suht piinarikas (vt Märtsi postitusi näitex).
Njah, mina võin ju harjunud olla, aga Une Mati järelikult ei ole :P
Painaja
Täna oli sellel nädalal juba kolmas öö, kui ma ei maganud korralikult. Miks? Vaata uuesti postituse pealkirja ;) Eelmistel kordadel juhtus, et ärkasin keset ööd, olles kui närvipundar - emotsionaalselt tasakaalsut väljas - kuid ei mäletanud juhtunust mõmmigi. Seekord jäid mõned hetked siiski ajuripatsisse pidama.
Aga mis mind siis niiväga endast välja ajab? Kas õudukad? Mitte päris. Ma olen korduvalt unes näinud kergelt abstraktseid õudukaid ja olgem ausad: ma pigem naudin neid. Alateadvus, mis genereerib unenägusid, lisab enamasti ka ratsionaalse mõtlemise, mistõttu õudukad on pigem kui action film. Ma võin kõndida keset laipu ja vere merd, põgeneda pahalaste eest, vehkida uljalt mõõgaga maailmas mis on kui Maniakkide Tänava loomingust välja karanud - ja see isegi mitte ei häiri mind, sest ma tean et tegemist pole reaalsusega.
Hoopis teine olukord on aga siis kui unenäos nähtu tundub ka ratsionaalsele mõtlemisele reaalne.
* Selle aasta jookul on muidugi ka reaalsuse latti korralikult muudetud - see mis oli kunagi kui "minuga seda küll ei juhtu" on nüüd sildi all "pole võimatu ja nagu me teame on Murphy sitapea ehk võib juhtuda küll". *
Niipalju kui ma oma värskest unenäost mäletan tundus see reaalne. Mitte küll igapäevane aga siiski. Ärrituseks oli olukord, kus mul tekkis konflikt ühe isikuga. Konflikt paisus ja paisus. Rahulik rääkimine ei toonud mingit lahendust ja pigem tekitas olukorra kus rahulikult rääkija tunneb kuidas teda emotsionaalselt jalgade alla trambitakse. Abi võinuks olla kui oleksin kohe konflikti alguses olnud verbaalselt agressiivne, seda ma aga ei olnud ja ratsionaalne mõtlemine jõudis lõpuks konflikti üle kaaludes järeldusele, et ainuke lahendus saab olla füüsiline vägivald - selle peale ma ka ärkasin.
Ma ei ole vägivaldne inimene ja kindlasti mitte ka agressiivne, kuid ma tean et ka minus on see osa olemas ja see on maailm mida ma pelgan. Enamuse ajast olen ma introvert, mis tähendab et igasugused pisiärritused ja segavad mõtted on ignoreerimiseks. Ignoreerimise asemel aga kogunevad need kusagil ajusopis kokku ja kui neid on liiga palju toimub plahvatus. Lumepalli effekt! Seda plahvatust olen ma nii mõnigi kord kogenud ja see pole hea. Esiteks olen ma sellises olekus kus puudub ratsionaalne mõtlemine ja kõik põhimõtted mille järgi ma muidu elan on vaid perse pühkimiseks. Teiseks kulub päris palju aega, enne kui ma sellest olekust välja tulen. See ei võta mõned tunnid, vaid vähemalt mõned päevad kui isegi mitte nädalad.
Ja sellepärast ma seda ka väldin ja pelgan.
Ja pagan, plahvatuse äärel olemine on üks kuradima vastik tunne. Ühelt poolt tahaks nagu oma vastas olevale isikule koha kätte näidata. Teiselt poolt on aga teadmine, et kui ma seda teen siis tagasiteed enam pole ja ma olen päevadeks omadega sassis. Võimalik pole ka lihtsalt natuke kurjaks saada (see on nagu laviin - kui tuleb siis juba kõik).
Brrrrrr ...
Nüüd olen ma igatahes juba maha jahtunud. Ja seda mitte ainult emotsionaalselt. Radiaatorid meie korteris on endiselt jääkülmad ja te võite oletada milline korteri üldine temperatuur on (kui oletamine on raske siis termomeeter, mis meil seina peal on näitas viimati 14 C, mis on ikka kuradimakülm).
Ahjaa ja kui ma veel maininud pole, siis sai suh hiljuti Ubin välja vahetatud. Tekkis teisel leviga probleeme. Nüüd on mul uhke, läikiv ja liug-klapiga Megaubin.
Progress.
Aga mis mind siis niiväga endast välja ajab? Kas õudukad? Mitte päris. Ma olen korduvalt unes näinud kergelt abstraktseid õudukaid ja olgem ausad: ma pigem naudin neid. Alateadvus, mis genereerib unenägusid, lisab enamasti ka ratsionaalse mõtlemise, mistõttu õudukad on pigem kui action film. Ma võin kõndida keset laipu ja vere merd, põgeneda pahalaste eest, vehkida uljalt mõõgaga maailmas mis on kui Maniakkide Tänava loomingust välja karanud - ja see isegi mitte ei häiri mind, sest ma tean et tegemist pole reaalsusega.
Hoopis teine olukord on aga siis kui unenäos nähtu tundub ka ratsionaalsele mõtlemisele reaalne.
* Selle aasta jookul on muidugi ka reaalsuse latti korralikult muudetud - see mis oli kunagi kui "minuga seda küll ei juhtu" on nüüd sildi all "pole võimatu ja nagu me teame on Murphy sitapea ehk võib juhtuda küll". *
Niipalju kui ma oma värskest unenäost mäletan tundus see reaalne. Mitte küll igapäevane aga siiski. Ärrituseks oli olukord, kus mul tekkis konflikt ühe isikuga. Konflikt paisus ja paisus. Rahulik rääkimine ei toonud mingit lahendust ja pigem tekitas olukorra kus rahulikult rääkija tunneb kuidas teda emotsionaalselt jalgade alla trambitakse. Abi võinuks olla kui oleksin kohe konflikti alguses olnud verbaalselt agressiivne, seda ma aga ei olnud ja ratsionaalne mõtlemine jõudis lõpuks konflikti üle kaaludes järeldusele, et ainuke lahendus saab olla füüsiline vägivald - selle peale ma ka ärkasin.
Ma ei ole vägivaldne inimene ja kindlasti mitte ka agressiivne, kuid ma tean et ka minus on see osa olemas ja see on maailm mida ma pelgan. Enamuse ajast olen ma introvert, mis tähendab et igasugused pisiärritused ja segavad mõtted on ignoreerimiseks. Ignoreerimise asemel aga kogunevad need kusagil ajusopis kokku ja kui neid on liiga palju toimub plahvatus. Lumepalli effekt! Seda plahvatust olen ma nii mõnigi kord kogenud ja see pole hea. Esiteks olen ma sellises olekus kus puudub ratsionaalne mõtlemine ja kõik põhimõtted mille järgi ma muidu elan on vaid perse pühkimiseks. Teiseks kulub päris palju aega, enne kui ma sellest olekust välja tulen. See ei võta mõned tunnid, vaid vähemalt mõned päevad kui isegi mitte nädalad.
Ja sellepärast ma seda ka väldin ja pelgan.
Ja pagan, plahvatuse äärel olemine on üks kuradima vastik tunne. Ühelt poolt tahaks nagu oma vastas olevale isikule koha kätte näidata. Teiselt poolt on aga teadmine, et kui ma seda teen siis tagasiteed enam pole ja ma olen päevadeks omadega sassis. Võimalik pole ka lihtsalt natuke kurjaks saada (see on nagu laviin - kui tuleb siis juba kõik).
Brrrrrr ...
Nüüd olen ma igatahes juba maha jahtunud. Ja seda mitte ainult emotsionaalselt. Radiaatorid meie korteris on endiselt jääkülmad ja te võite oletada milline korteri üldine temperatuur on (kui oletamine on raske siis termomeeter, mis meil seina peal on näitas viimati 14 C, mis on ikka kuradimakülm).
Ahjaa ja kui ma veel maininud pole, siis sai suh hiljuti Ubin välja vahetatud. Tekkis teisel leviga probleeme. Nüüd on mul uhke, läikiv ja liug-klapiga Megaubin.
Progress.
Curiosity
may have killed the cat; more likely
the cat was just unlucky, or else curious
to see what death was like, having no cause
to go on licking paws, or fathering
litter on litter of kittens, predictably.
Nevertheless, to be curious
is dangerous enough. To distrust
what is always said, what seems
to ask odd questions, interfere in dreams,
leave home, smell rats, have hunches
do not endear cats to those doggy circles
where well-smelt baskets, suitable wives, good lunches
are the order of things, and where prevails
much wagging of incurious heads and tails.
Face it. Curiosity
will not cause us to die--
only lack of it will.
Never to want to see
the other side of the hill
or that improbable country
where living is an idyll
(although a probable hell)
would kill us all.
Only the curious have, if they live, a tale
worth telling at all.
Dogs say cats love too much, are irresponsible,
are changeable, marry too many wives,
desert their children, chill all dinner tables
with tales of their nine lives.
Well, they are lucky. Let them be
nine-lived and contradictory,
curious enough to change, prepared to pay
the cat price, which is to die
and die again and again,
each time with no less pain.
A cat minority of one
is all that can be counted on
to tell the truth. And what cats have to tell
on each return from hell
is this: that dying is what the living do,
that dying is what the loving do,
and that dead dogs are those who do not know
that dying is what, to live, each has to do.
By Alastair Reid
*Komistasin nii hea luuletuse otsa et lausa patt oleks olnud seda mitte siia kopeerida
the cat was just unlucky, or else curious
to see what death was like, having no cause
to go on licking paws, or fathering
litter on litter of kittens, predictably.
Nevertheless, to be curious
is dangerous enough. To distrust
what is always said, what seems
to ask odd questions, interfere in dreams,
leave home, smell rats, have hunches
do not endear cats to those doggy circles
where well-smelt baskets, suitable wives, good lunches
are the order of things, and where prevails
much wagging of incurious heads and tails.
Face it. Curiosity
will not cause us to die--
only lack of it will.
Never to want to see
the other side of the hill
or that improbable country
where living is an idyll
(although a probable hell)
would kill us all.
Only the curious have, if they live, a tale
worth telling at all.
Dogs say cats love too much, are irresponsible,
are changeable, marry too many wives,
desert their children, chill all dinner tables
with tales of their nine lives.
Well, they are lucky. Let them be
nine-lived and contradictory,
curious enough to change, prepared to pay
the cat price, which is to die
and die again and again,
each time with no less pain.
A cat minority of one
is all that can be counted on
to tell the truth. And what cats have to tell
on each return from hell
is this: that dying is what the living do,
that dying is what the loving do,
and that dead dogs are those who do not know
that dying is what, to live, each has to do.
By Alastair Reid
*Komistasin nii hea luuletuse otsa et lausa patt oleks olnud seda mitte siia kopeerida
30 asja, mida vähemalt korra võiks elus teha
Leidsin Muti blogist ja kuna midagi paremat teha pole siis täidan kah selle nimekirja ära. Tõsisest tekstist tänaseks täitsa piisab - kui õnneks läheb on varsti valmis ja Poognas üleval üks surmtõsine jutustus (ütlen juba ette ära, et lugemine omal vastutusel), mida ma siis täna mitu tundi juba töötlesin
1. Armu!
- been there, done that :)
2. Lase juuksuril teha oma äranägemisel sulle soeng
- Meesterahval natuke keerulisem. Siiski, kui ma täispikkade juustega eelmise aasta lõpus juuksurile külla läksin, oskasin ma öelda vaid et enamik maha, palun. Välja tuli midagi biitlite sarnast - vale sajand aga sobis hästi. Oluliselt rohkem pole juuksurisse sattunudki.
3. Kohta oma hirme
- Kõige hullemad hirmud sai läbitud selle aasta märtsikuus, aitähh aga rohkem ei soovi. Kõrguskartus eksisteerib veel - eriti kui käia külas sõpradel kes elavad kusagil Lasnamäe kõrghoone kaheksandal korrusel.
4. Tee proovisõit kalli autoga. Näiteks Jaguar MK140 või vana Maseratiga või Audi TT:ga
- Huvitav, kas traktor sobib? Vist mitte. Siis jätame tulevikku.
5. Kohta kuulsusega silmast silma. Näiteks osta Pavaroti kontserdile esirivisse piletid.
- nö Eesti kuulsustega on ikka kokku satutud. Maailmakuulsatest inimestest leidub vaid paar üksikut, keda ehk tahaks kohata.
6. Kaitse oma õigusi.(näiteks tee märkus halvast teenindamisest vms)
- Äärmiselt harva aga siiski (Enamuses teismelise-eas) Olen kõrge valulävega mees.
7. Vaata ennast peeglist ja ütle endale: sa oled kaunis!
- Ilus kõlab paremini kui kaunis. Üldiselt ma eelistan magada ja öelda endale, et ma magan.
8. Lõpeta mõneks ajaks koristamine !
- Tallinnas elatud aja jooksul on see vist juba korduvalt ületatud.
9. Lepi kokku kohtumine tundmatu inimesega
- See on vist küll tegemata jäänud. Ainult nime järgi olen küll inimestega kohtunud aga mitte deitinud.
10. Mine sellisele reisile, kus tähtis pole kohalejõudmine ,vaid reis ise.
- Hääletamine koos hea sõbraga võib selliseks kujuneda ..... kuigi lõpuks (kasvõi 8 tunni pärast ja lörtsist läbiligunenuna) võiks ju ikka kohale jõuda.
11. Tee oma riidekapis inventuur
- Toimub umbes korra aastas. Inventuuri käigus hinda, makse ega sisekäivet ei arvesta.
12. Anna teenindajale korralik jootraha
- Hm, väga korralikku pole andnud. Sümboolset küll.
13. Loobu mingist sõltuvusest
- Küll jõuab ka seda teha. Hetkel paistab sõltuvusi pigem juurde tekkivat (muusikasõltuvus, kribamis sõltuvus, kunstisõltuvus jne .... ja mis kõige hullem õhu- ja toidusõltuvus).
14. Pea aastane puhkus
- Praegu pole sellist raha kuskilt võtta et aasta ilma tööta hakama saaks. Aga mõte ju hea
15. Mine üksi reisile.
- Ei taha üksi. Sõpradega ikka vahvam.
16. Pea kõne
- Kas loeng sobib? Sai kunagi päris korralikult auditooriumis rollimängudest räägitud. Kõne olen võibolla ka pidanud, aga ei ole kindel
17. Lase endast portree joonistada
- Üks pastakaga soditud mul aastast 2005 juba on. Autor lubas kunagi parema teha - oskavat nüüd paremini joonistada
18. Loe Piiblit
- Millist? Nii kristlik kui ka Lavey Satanistlik piibel on enamuses loetud.
19. Mine kallisse kauplusesse riideid proovima
- Ei lähe! Ei meeldi üldse riideid proovimas käia.
20. Tee on vihamehest märklaud
- Mis tast ikka märklauda teha? Tore mees ju. Vihameest on saunas ikka vaja.
21. Tee Mensa IQ test
- Misasja?
22. Ära vaata peeglisse nädala aega
- Tehtud. See oli nooruses.
23. Tee heategu tundmatule
- Mõned korrad on ka seda juhtunud. Eks sellest jääb hea tunne ka sisse nii et plaanime ka jätkata.
24. Käi massööri juures
- Sai kunagi lausa kuu aega käidud. Haigekassa kulul ja meditsiinilistel põhjustel.
25. Loobu mingist armsast esemest
- Asjadest, mis hetkel on armsad, ei loobu. Asjadest, mis kunagi olid armsad, aga enam ei oma väärtust, vabanen enamasti kõhklematult.
26. Veeda aasta jooksul vähemalt 1 päev kogunisti voodis
- Kuidas oleks 7 päeva voodis? Selle aastaga sai jälle mitmekordselt ületatud :P
27. Lase end peita sooja liivaga
- Väiksena juhtus ka seda. Mis teha kui põliskodulinnaks Pärnu.
28. Kirjuta raamat või vähemalt ürita seda teha
- Tegemisel, kohe kindlasti. Noh, vihiku saaks juttudest ja luuludest juba kokku :P
29. Saada armastuskiri
- Saatnud ei ole kindlasti, kirjutanud võibolla. Eelistan näost-näkku suhtlemist igasugusele kirjavahetusele. Hm, mõned aastad tagasi sai kirjutatud ja kingitud üks Üle kiri - ei olnud päris love letter aga armas kindlasti.
30. Tee enne ja mõtle pärast!
- Juhtub ka seda.
Tänaseks kõik
1. Armu!
- been there, done that :)
2. Lase juuksuril teha oma äranägemisel sulle soeng
- Meesterahval natuke keerulisem. Siiski, kui ma täispikkade juustega eelmise aasta lõpus juuksurile külla läksin, oskasin ma öelda vaid et enamik maha, palun. Välja tuli midagi biitlite sarnast - vale sajand aga sobis hästi. Oluliselt rohkem pole juuksurisse sattunudki.
3. Kohta oma hirme
- Kõige hullemad hirmud sai läbitud selle aasta märtsikuus, aitähh aga rohkem ei soovi. Kõrguskartus eksisteerib veel - eriti kui käia külas sõpradel kes elavad kusagil Lasnamäe kõrghoone kaheksandal korrusel.
4. Tee proovisõit kalli autoga. Näiteks Jaguar MK140 või vana Maseratiga või Audi TT:ga
- Huvitav, kas traktor sobib? Vist mitte. Siis jätame tulevikku.
5. Kohta kuulsusega silmast silma. Näiteks osta Pavaroti kontserdile esirivisse piletid.
- nö Eesti kuulsustega on ikka kokku satutud. Maailmakuulsatest inimestest leidub vaid paar üksikut, keda ehk tahaks kohata.
6. Kaitse oma õigusi.(näiteks tee märkus halvast teenindamisest vms)
- Äärmiselt harva aga siiski (Enamuses teismelise-eas) Olen kõrge valulävega mees.
7. Vaata ennast peeglist ja ütle endale: sa oled kaunis!
- Ilus kõlab paremini kui kaunis. Üldiselt ma eelistan magada ja öelda endale, et ma magan.
8. Lõpeta mõneks ajaks koristamine !
- Tallinnas elatud aja jooksul on see vist juba korduvalt ületatud.
9. Lepi kokku kohtumine tundmatu inimesega
- See on vist küll tegemata jäänud. Ainult nime järgi olen küll inimestega kohtunud aga mitte deitinud.
10. Mine sellisele reisile, kus tähtis pole kohalejõudmine ,vaid reis ise.
- Hääletamine koos hea sõbraga võib selliseks kujuneda ..... kuigi lõpuks (kasvõi 8 tunni pärast ja lörtsist läbiligunenuna) võiks ju ikka kohale jõuda.
11. Tee oma riidekapis inventuur
- Toimub umbes korra aastas. Inventuuri käigus hinda, makse ega sisekäivet ei arvesta.
12. Anna teenindajale korralik jootraha
- Hm, väga korralikku pole andnud. Sümboolset küll.
13. Loobu mingist sõltuvusest
- Küll jõuab ka seda teha. Hetkel paistab sõltuvusi pigem juurde tekkivat (muusikasõltuvus, kribamis sõltuvus, kunstisõltuvus jne .... ja mis kõige hullem õhu- ja toidusõltuvus).
14. Pea aastane puhkus
- Praegu pole sellist raha kuskilt võtta et aasta ilma tööta hakama saaks. Aga mõte ju hea
15. Mine üksi reisile.
- Ei taha üksi. Sõpradega ikka vahvam.
16. Pea kõne
- Kas loeng sobib? Sai kunagi päris korralikult auditooriumis rollimängudest räägitud. Kõne olen võibolla ka pidanud, aga ei ole kindel
17. Lase endast portree joonistada
- Üks pastakaga soditud mul aastast 2005 juba on. Autor lubas kunagi parema teha - oskavat nüüd paremini joonistada
18. Loe Piiblit
- Millist? Nii kristlik kui ka Lavey Satanistlik piibel on enamuses loetud.
19. Mine kallisse kauplusesse riideid proovima
- Ei lähe! Ei meeldi üldse riideid proovimas käia.
20. Tee on vihamehest märklaud
- Mis tast ikka märklauda teha? Tore mees ju. Vihameest on saunas ikka vaja.
21. Tee Mensa IQ test
- Misasja?
22. Ära vaata peeglisse nädala aega
- Tehtud. See oli nooruses.
23. Tee heategu tundmatule
- Mõned korrad on ka seda juhtunud. Eks sellest jääb hea tunne ka sisse nii et plaanime ka jätkata.
24. Käi massööri juures
- Sai kunagi lausa kuu aega käidud. Haigekassa kulul ja meditsiinilistel põhjustel.
25. Loobu mingist armsast esemest
- Asjadest, mis hetkel on armsad, ei loobu. Asjadest, mis kunagi olid armsad, aga enam ei oma väärtust, vabanen enamasti kõhklematult.
26. Veeda aasta jooksul vähemalt 1 päev kogunisti voodis
- Kuidas oleks 7 päeva voodis? Selle aastaga sai jälle mitmekordselt ületatud :P
27. Lase end peita sooja liivaga
- Väiksena juhtus ka seda. Mis teha kui põliskodulinnaks Pärnu.
28. Kirjuta raamat või vähemalt ürita seda teha
- Tegemisel, kohe kindlasti. Noh, vihiku saaks juttudest ja luuludest juba kokku :P
29. Saada armastuskiri
- Saatnud ei ole kindlasti, kirjutanud võibolla. Eelistan näost-näkku suhtlemist igasugusele kirjavahetusele. Hm, mõned aastad tagasi sai kirjutatud ja kingitud üks Üle kiri - ei olnud päris love letter aga armas kindlasti.
30. Tee enne ja mõtle pärast!
- Juhtub ka seda.
Tänaseks kõik
Pildu Pildud
Võtsin nüüd lõpuks ometi asja kätte ja pildistasin kõik Tallinnas soditud kriitseldused ja maalingused ära. Päris 100% kõike seal pole ja pildude kvaliteet on ka nii nagu on, aga ikka parem kui mittemiskit. Albumit näeb siit .
Kui kellegil peaks tekkima suur soov mõnda sodimist endale tahta siis võib alati küsida. Kui pole juba ära andnud või kinkinud, võib isegi täitsamuidu või aitähh sõna eest saada :P - läbirääkimise asi.
seekord kõik, kungi hiljem pikemalt
Kui kellegil peaks tekkima suur soov mõnda sodimist endale tahta siis võib alati küsida. Kui pole juba ära andnud või kinkinud, võib isegi täitsamuidu või aitähh sõna eest saada :P - läbirääkimise asi.
seekord kõik, kungi hiljem pikemalt
Mytofesti kroonika
Taani jarli Sigvald Soehänna naise Freda Ilusilma õukonna noore skaldi Adils Käbekeele pajatused möödunust, mis kõik oma silmaga nähtud ning seepärast ka tõene on.
Taanimaal läksid asjad käärima kui halb kirikuvein ning jarl Sigvald Soehänd sai mõrvatud omaenese lihase venna poolt. Suures madinas ka linnus sai maatasa põletatud nii, et isegi suitsevat teivast sest alles ei jäänd.
Ei jäänud ka meil muud üle kui võtta jarli naine Freda Ilusilm ning nende laps Ulfr ning pageda. Ei leidunud selle tarvis ka paremat kohta kui Kassinurme kuningriik, kus Ilusilma isa Vägimeel Verekirves kuningaks pidavat olema.
Polnud meid palju sel teekonnal. Oli kuninganna lapsega, tema amm (kes oma närvide rahustamiseks oli ka mõdu kaasa haaranud), teenijanna Yrsa (kes kaunis kui lill ja eriti silma jäi), õuedaam kelle nimi siinkohas ei meenu, Helge Ravitseja, kes valdas ravitsemise kunsti ja ihukaitsesalga ülem Olof Tugev mõne ustavama mehega, kelleks Haldvan Mõistlik, sõjard Raudrusikas ning mina, kes ma küll teistele meestele jõu poolest alla jäin kuid mitte ustavuses.
Räsituna, väsinuna ja vaevatuna jõudsime me kohale kantsi millest nii mõningaid võikaid lugusi olin kuulnud. Sealse kuniga kaugeks eelaseks olla olnud Mustvälja Turm, kes kõigest paarikümne kange mehega olla maha löönud eelmise kuninga ning selle mitmesaja pealise armee. Mustvälja Turma kohta oli veel paljustki võigast räägitud ning niisamuti ka praeguse kuninga Vägimeel Verekirve kohta, kes igati oma nime vääriline pidavat olema.
See kants oli ilus ning kaitstud tihedate padrike ja sügavate mäeahelikega. Kuningriigi krooniks oli linnus, mis vaid vähe jäi alla tollele, mis Taanis hävinud oli. Kuigi oli rahu aeg, paistis kõigil tegevust olevat küllaga, olime saabunud just Olevipäeva pidustuste alguseks. Peatselt saabus ka hüva sõnum, et järgmisel päeval pidavat pidustustele saabuma Freda ihukaitsesalga ülema Olof Tugeva verevend koos oma võiduka sõjasalgaga. Nüüd võisime me kergemalt hingata ning ka pidustustest osa võtta, teades et pärast neid saab rohkemate meestega kodumaale tagasi ning asjad korda ajada.
Kuuldes, et nende maale on saabunud võõra maa skald, kutsusid pidukorraldajad mind järgmise päeva pidusimal õhtusöömaajal kuninga meelt mõne jutu või värsiga lõbustama, millega ma ka igati nõus olin. Kuid oh õnnetust: just siis kui olin hiides maha istunud, et kuninga auks värssi kirjutama hakata, tuli mitu meest ning võtsid mu väärtusliku sule endale. Ei olnud mul tol hetkel ka relva käepärast võtta ning seetõttu ei saanud ma oma sulge ka kohemaid tagasi nõutada. Nõnda jäigi kirjutamata värss kuningas Vägimeele auks.
Kui juba mitu toopi oli tõrviku valgel sisse võetud saabus meie laagriplatsile võõras, kes kohe maha istus ja valju häälega kuulutas:”Kus kuninganna on? Mina olen assassiin!” Olime juba valmis oma relvi võõra vastu tõstma, kui selgus et tema mitte kurjade kavatsustega meie juurde polnud tulnud ning tema lihtsalt kohalikku keelt väga hästi ei valda ning sellest arusaamatus tekkis. Eks jagasime siis temalegi mõdu ja tubakat ning rääkisime maast ja ilmast. Kuid igaks juhuks saatis kuninglik väepealik Agu Aulemb kuninganna kaitseks veel paar eriti kogenud sõjardit. Nood aga otsustasid ühendada meeldiva ja vajaliku ning võtsid ka mõdust oma jao - oli nii turvalisim kui ka lõbusam
.
Kuid ega me kogu aja ka laagriplatsis mööda saatnud, kaesime ka kõrtsu. Seal aga oli kahel noorel just üks kana kitkuda, mida kogu kõrtsirahvas kaema oli tulnud. Oli seal kuningliku väepealiku poeg Atko Vahetera, kes olla just oma sõjasalgaga tagasi kodumaale naasnud. Oli seal ka lauaülem Välemeele vanem poeg Erik Sõnakas, kel mitte ei meeldinud, et noorel sõjasangaril temast rohkem tähelepanu osaks sai. Sõimas ja sajatas ta seal teist kui ka teise vanemaid sõnadega, mida mitte ei julge siia kirja panna, tõmbas välja ka mõõga, et asja klaarida. Pakkusin ma küll välja mõtte vaenupooltele tasuta mõdu anda, et nood maha rahuneksid kuid ei olnud sellest abi. Kui väga Atko ennast ka tagasi hoidis, murdus ka tema meel lõpuks ning hoolimata kuninga keelust haaras temagi mõõga. Atko oli karastunud sõjamees ning võitlus lõppes vaid paari hetkega. Erik jäi küll ellu kuid vaakus hinge, Atko aga sai vaid mõne haava ning põgenes.
Ei möödunud sellest juhtumisest palju kui meie laagrisse tuli vaevaliselt lonkav, valge habeme ja juustega vanamees, kes paistis olevat lausa hinge vaakumas ning hädasti ravitsejat palus. Läksingi püüdma meie õuedaami Helge Ravitsejat, kes oli tol hetkel just kõrtsus ruunidega ennustamas, samas kui võõras Olofi valvsa pilgu alla jäi. Nii kui Helge oma pilgu üle võõra lasi, tekkis tema näole muie. Ei olnud võõra puhul tegemist kellegi muu kui Atkoga endaga, kes oli end osavalt varjanud. Nõda osavalt, ei ei mina ega Olof teda esialgu ära tundnud. Kuna Atko oli siiski meie emanda Freda lapsepõlvesõber ravis Helge ta terveks. Et head tahet mitte halvasti tasuda ning et meile mitte sekeldusi kaela tõmmata läks Atko seejärel oma teed.
Kuna polnud veel hilja, jätkasime pidustuste nautimist. Mõdu ja vein oli hää, muusikud lummavad ning kuninganna teenijanna Yrsa oli kaunis kui lill.
Jägmisel päeval saime uudiseid, et Atko oli kinni püütud ning vangistatud. Kuid ka vangina sai ta ringi liikuda, sest olid vangivalvurid tema kunagised sõjasulased ning Atko aumehena ei kippunud ka enam pakku pagema. Samauti olid vahimehed kinni püüdnud röövlisalga, kelle käest leiti ka minu kallihinnaline sulg.
Lõuna ajal tegi kuningliku lauaülema Välemeele noorem poeg Harald Väsimatu ettepaneku, et ma viiekümne kulla eest kohtus tema venna poolt ja Atko vastu tunnistaksin. Ei meeldinud mulle see mõte mitte, ning läksin nõuga Olof Tugeva jutule. Jõudsime nõule, et nõnda ei lähe see mitte ja ka teised äraostetud tunnistajad tuleb kuninga ette tuua. Kohtusse minnes võtsime ka relvad ühes. Oleks hää meelega ka Olofi verevenna sõdalased kaasa võtnud, kuid nood olid just osa võtnud kuninglikust möögaturniirist ning vajasid puhkust.
Kuid kohtus ei läinud kõik mitte nii kuis arvanud olime. Kui saabus minu kord ning ma kuningale suleröövist rääkisin, ei tahtnud ta mind mitte uskuda. Ta olla nimelt kunagi kuulnud üht värssi, mis kuninga võimu üle nalja tegi ning kuna teisi värsitegijaid ei teadnud, pidin mina selles süüdi olema. Lisaks arvas ta, et mu sõna miskit ei maksa kuna ma kirjutan valet. Rääkisin, mis ma rääkisin, kuid ei olnud sellest abi miskit.
Soovis ta siis veel minu ja röövlitega käesurumist teha, et näha kes tugevam on. Kuna olin juba pikalt olnud üks kuninganna kaitsesalgast ning skald alles värskelt, jäi vana ja põdur kuningas mulle alla, samas kui röövlitest – keda kinnipüüdmisest saat piinatud ning söögi ja joogita oli hoitud - oli ta tugevam. Seletasin ma aga edasi, et ei olnud mul röövi hetkel relva ühes, kuid ka see jutt ei meeldinud kuningale. Ja isegi kui lõpuks toodi välja sulg, mis röövlite käest saadud, ei tahtnud kuningas seda mulle tagastada – tahtis tema hoopis selle teravast peast endale vibunoolele otsa teha. Ainult tänu Fredale, kes kuninga kõrval istus ning oma isale nõu proovis anda, tagastati mulle sulg. Kuid kuningal oli okas hinges selle värsi pärast, mida ta kunagi kuulnud oli, ning seetõttu käskis ta timukal mulle otsaette “poeet” tätoveerida, et kõik teaksid kes ma olen. Suutis ka seekord Freda mind välja rääkida nii, et timukas ise sai valida kuhu seesugune kiri tuli paigutada. Valis ta selleks minu vasaku käe keskmisema sõrme. Ei teadnud aga timukas kirjatarkust ninga ma pidin teda seejures aitama, kirjutades sõna enne paberinurgale üles. Kui kiri valmis, näitasin ma seda uhkelt kuningale – ei seganud mind, et amet näpul kirjas oli.
Kuid röövlite asjus oli veel tunnistajaid. Peale mind võttis sõna üks kaupmees idamaadest, kelle saatkond oli röövlite poolt tapetud. Ei läinud ka sellel kaupmehel hästi. Kuna tema jutt pidi olema kuningavõimus kahtlemine, taheti teda kohe timuka juurde saata. Mis temast aga edasi sai, ei oska ma öelda, sest olin sel ajal just timuka juures tundmatu värsi eest karistust saamas.
Ei tundunud selline kuningas mulle mõistlik kuid õiglus tuli jalule saada. Kui algas rääkimine Atko ja Eriku mõõduvõtust, hüppasin ka mina püsti ning kuulutasin, et kõik Atko vastu tunnistajad on kinni makstud ning mindki taheti kinni maksta. Seepeale läksid kuninga pääs asjad liiga segamini ning lasi ta mu ära viia, samasse kongi kus olid teeröövlid, kelle vastu olin just tunnistanud. Mis kohtust edasi sai, ei oska ma seetõttu rohkem öelda – olin ma tegevuses röövlite eemal hoidmisega. Ka nemad tahtsid kuninga eeskujul mulle tätoveeringut teha, kuid seda suulakke ja läbi persse. Õnneks suutsin ma neid piisavalt kaua eemal hoida, kuni tuli Olof ja mind seaduse kohaselt kongist vabastas. Oli nimelt kuningas arvanud, et mulle valetunnistuse eest raha juba kätte maksti ning juba selle eest tasus mind kongi saata. Olof oli aga koos terve saatkonnaga mu asjad läbi vaatand ning kuna seal sellist kulda ei leidunud, polnud ka põhjust mind vangistuses hoida. Atko aga jäeti pidustuste lõpuni vahi alla.
Ei ole mina enne kuulnud kohast kus ausatele meestele selliseid karistusi kaela saadetakse, seetõttu olime järgnevad pidustuste päevad valvsad nii võõraste kui ka kuninga meeste suhtes. Ei pidanud me aga kahtlema kuninga meestes, kes meie juurde saadetud, olid nad nagu vanad sõbrad ja juttu oli paljustki. Rääkis üks neist meile ka pikalt ja laialt uuest turvisest mille peale ta oli tulnud - ei tundunud see niiväga kaitsev kui vaenlasi naeru kätte tappev.
Järgnev pidustuste aeg möödus rahulikult ja vaikselt ning ei juhtunud sellel aal midagi märkimisväärilist.
Kui pidu läbi naasesime tagasi kodumaale, ks ma need juhtumised ka kirja panin.
Noor skald Adils Käbekeel
OG märkus: Ei ole tark tegu kiusata ainsat kirjaoskajat kuningriigis, seetõttu on siin ka mõnda asja ilustatud.
Meie tehtud pildid üritusest leiab siit.
Vabandan ka igaks juhuks see eest et ei saanud kõike üles märkida, ning seetõttu vaid isiklikult tähtsaim siin kirjas on
Nädalavahetus Korgi, Kurgi ja V.Miinidega
Jälle üks nädalavahetus möödas. Ja nagu varsti juba harjumuseks kujuneb, ei kulgenud ka seekord kõik plaanikohaselt. Nimelt pidime minema Jurjevisse Plink-Plonk-ile, Hansapäevadele ja Mammule külla, aga sellele plaanile tõmbas kriipsu peale peavalu, mis mind laupäeva hommikul painas. Peavalust sain ma küll lõpuks enam-vähem lahti, aga minna valjut muusikat kuulama ja rahvamassi sekka ei tundunud endiselt väga isuäratav (ega ka mõistlik, kuna see võinuks vabalt eelneva olukorra ehk peavalu taastada).
Niisiis jäime Tallinna.
Järgnevalt kokkuvõte meie asjalikust nädalavahetusest.
Laupäev.
Hommik, ärkamine ja peavalu. Nagu halva enesetundega ikka, tuli hakata miskit nokitsema. Seega tuli kummaline mõte ajada veinipudelikorke orki. Täpsemalt, augud keskelt läbi ja korgid lükkida üksteise järel nööri otsa. Lõpptulemusena peaks valmima kodustatud ja sõbralik Korkmadu. (ja valmis kah päris mitu tükki, kes külla tuleb see näeb..... ärge muretsege, ei hammusta)
Lõuna paiku tegime "megaasjaliku" shoppamistuuri Maksimarketisse linnapiiril. Noh, kasu sellest eriti polnud, aga nalja sai küll. Seejärel haaras meid kurgipalavik - hakkasime leiutama
soolakurki. Ilma mustsõstralehtedeta kahjuks (uskuge, neid on ikka jube raske saada kui endal aias ei kasva) aga maitsel polnud väga vigagi.
Õhtu loojus Lotte Reisiga Lõunamaale.
Pühapäev
Olles eelmise õhtu kurgisaagast innustust saanud, kimasime keskturule. Ostsime kokku hirmpalju asju ja sõime ennast päeva jooksul vitamiinideks. Metsmaasikaid, mustikaid, ploome, kirsse, vaarikaid, herneid, kurke ja värskeid kartuleid oli meie kottides kokku ikka päris palju, hetkel on alles vaid natuke vaarikaid, mõned kurgid (ja needki mitte enam värskel kujul vaid soolatud ja leotatud jne) ja kartulid. Õnneks müüdi turul ka silokimpe kurkide töötlemiseks (mustsõstralehed, mädarõikalehed ja tilliõisikud puntrasse seotuna) ja tänu nendele saime päeval kodus jälle keemialabori püsti panna.
Õhtul sai veel ka kodu veits koristada ning vanni nautida.
Alati ei peagi minema plaani järgi, et oleks lõbus :)
NB! Peaks õppima varvastega vilistama!
Niisiis jäime Tallinna.
Järgnevalt kokkuvõte meie asjalikust nädalavahetusest.
Laupäev.
Hommik, ärkamine ja peavalu. Nagu halva enesetundega ikka, tuli hakata miskit nokitsema. Seega tuli kummaline mõte ajada veinipudelikorke orki. Täpsemalt, augud keskelt läbi ja korgid lükkida üksteise järel nööri otsa. Lõpptulemusena peaks valmima kodustatud ja sõbralik Korkmadu. (ja valmis kah päris mitu tükki, kes külla tuleb see näeb..... ärge muretsege, ei hammusta)
Lõuna paiku tegime "megaasjaliku" shoppamistuuri Maksimarketisse linnapiiril. Noh, kasu sellest eriti polnud, aga nalja sai küll. Seejärel haaras meid kurgipalavik - hakkasime leiutama
soolakurki. Ilma mustsõstralehtedeta kahjuks (uskuge, neid on ikka jube raske saada kui endal aias ei kasva) aga maitsel polnud väga vigagi.Õhtu loojus Lotte Reisiga Lõunamaale.
Pühapäev
Olles eelmise õhtu kurgisaagast innustust saanud, kimasime keskturule. Ostsime kokku hirmpalju asju ja sõime ennast päeva jooksul vitamiinideks. Metsmaasikaid, mustikaid, ploome, kirsse, vaarikaid, herneid, kurke ja värskeid kartuleid oli meie kottides kokku ikka päris palju, hetkel on alles vaid natuke vaarikaid, mõned kurgid (ja needki mitte enam värskel kujul vaid soolatud ja leotatud jne) ja kartulid. Õnneks müüdi turul ka silokimpe kurkide töötlemiseks (mustsõstralehed, mädarõikalehed ja tilliõisikud puntrasse seotuna) ja tänu nendele saime päeval kodus jälle keemialabori püsti panna.
Õhtul sai veel ka kodu veits koristada ning vanni nautida.
Alati ei peagi minema plaani järgi, et oleks lõbus :)
NB! Peaks õppima varvastega vilistama!
Tagantjärgi egoboost
Alati on tore kui inimestel on vajadus sinu loomingu järgi. Isegi siis kui nad paluvad sul midagi spetsiaalset kirjutada. Viimase aasta jooksul olen ma kribanud kokku juba kahed laulusõnad (no olgu, tegelikult rohkem aga kahed neist läxid kasutusse). Esimesed lihtsalt proovina ja plaanidega kribada sellele bändile ka edaspidi - kahjuks otsustasid nad varsti et hakkavad ainult inglise keelset muusikat esitama, nu ja sinna asi jäigi. Teised sõnad tulid lihtsalt aitähh eest, millele lisandus hiljem ka üks medikas. Tore, exole.
Veel toredam on see kui sinu ammu aega tagasi kribatud asjad kellelegi silma jäävad. Ja nii juhtuski, et ühel päeval helistas mulle mütofesti peakorraldaja sooviga kasutada ühe minu luuletuse esimest salmi. (vastu sain siis tasuta sissepääsu ja söögi endale ja neiule).
Igati vahva :)
Mütofestist saab lähemalt lugeda siit ja täispikka luuletust saab lugeda siit .
Ja kes ütles, et looming ei tasu ära?
-----------------------
Lisatud kell 18:00
Septebris alustab tegevust Draamakirjanike Akadeemia (DRAKA), kus on üheksa kuu jooksul võimalik õppida näidendite kirjutamist. Kahjuks sain ma selles võimalusest suht hilja teda, aga viimasel minutil sain siiski ka enda proovitöö valmis ning saadetud. Nüüd ootane pinevusega ja näpud ristis augusti keskpaika, kui peaks teada saama kas sain voorust edasi või mitte.
Aga vot kui palju egobuusti võib siis tekkida kui ma lõpuks ära õpin kuidas üldse kirjutada. Praeguseni on ju kõik tulnud ilma eelneva õpetuseta (tõsi, kogemust on nüüdseks juba päris mitu aastat ja asjalik kriitika on kah avitanud, aga ikkagi ...) :D
Veel toredam on see kui sinu ammu aega tagasi kribatud asjad kellelegi silma jäävad. Ja nii juhtuski, et ühel päeval helistas mulle mütofesti peakorraldaja sooviga kasutada ühe minu luuletuse esimest salmi. (vastu sain siis tasuta sissepääsu ja söögi endale ja neiule).
Igati vahva :)
Mütofestist saab lähemalt lugeda siit ja täispikka luuletust saab lugeda siit .
Ja kes ütles, et looming ei tasu ära?
-----------------------
Lisatud kell 18:00
Septebris alustab tegevust Draamakirjanike Akadeemia (DRAKA), kus on üheksa kuu jooksul võimalik õppida näidendite kirjutamist. Kahjuks sain ma selles võimalusest suht hilja teda, aga viimasel minutil sain siiski ka enda proovitöö valmis ning saadetud. Nüüd ootane pinevusega ja näpud ristis augusti keskpaika, kui peaks teada saama kas sain voorust edasi või mitte.
Aga vot kui palju egobuusti võib siis tekkida kui ma lõpuks ära õpin kuidas üldse kirjutada. Praeguseni on ju kõik tulnud ilma eelneva õpetuseta (tõsi, kogemust on nüüdseks juba päris mitu aastat ja asjalik kriitika on kah avitanud, aga ikkagi ...) :D
Katki, endiselt
Ma olen endiselt katki. Oh ei, mitte füüsiliselt. Olgugi, et armid on veel täiesti alles ja väidetavalt läheb kolju kokkukavamisega veel aega. Katki on psühholoogia. Ja vaimne tervenemine ei käi mitte nii kiiresti kui füüsiline. Intsidendist on möödas varsti juba pea pool aastat, aga vaimne tervis hakkab alles nüüd korralikult liikuma.
Vähemalt on eneseanalüüsi võime juba enamvähem taastunud :)
Miks see nii kaua aega võtab?
Aga proovige nüüd ise ennast minu olukorda panna.
Esiteks oli auto nätaki ja peale füüsiliste valude jooksis peast mittu tundi läbi mõte, et nüüd on kõik ... finito.... läbi. Järgnevalt mõte, et jään eksisteerima, aga mitte täisväärtuslikult (loe: suuteline mõtlema, aga mitte ennast korralikult väljendama - ehk siis üks minu suurimaid hirme). Kusjuures, need mõtted olid alateadvuslikud ehk siis tol ajal keskendusin ma vaid füüsilisele poolele, aga see ei tähendanud, et mu ajusoppides midagi ei toimunud.
Siis tulid mõned päevad neurokirurgia intensiivis teadmisega, et iga hetk võib juhtuda "pakaa terve mõistus!". Jällegi toimus nende mõtete ignoreerimine, et füüsiline pool kiiremini terveneks.
Mõtetel on aga komme, et sa ei saa neid igavesti ignoreerida. Nad tulevad kunagi tagasi, koos emotsioonidega, mida sa tol ajal varjasid. Isegi siis kui oht kaob, on hirmu emotsioon ja mõte ju endiselt alles.
Peale haiglat tuli kuukene kodus istumist kui tegevusvaldkonnad olid piiratud ajutiste füüsiliste puudujääkidega. Enamik kodus oldud ajast möödus üksinda.
Siis sai lõpuks tööle tagasi, küll vaid nädalakeseks, sest juba jaanuaris olin planeerinud sünnipäeva nädalale puhkuse. Tööl oli mõnes mõttes täitsa värskendav. Kuigi rääkida päevast päeva sellest, mida sa enda peas tahaks tegelikult kustutada, on.... noh mitte just väga meeldiv. Kuigi ma mõistan ka seda, et inimesed tunnevad huvi. Pigem siis juba kohe ära rääkida, mitte hakata poole aasta pärast meenutama, et mis nüüd seal siis juhtus.
Järgnes "suurepärane" puhkusenädal, millest enamiku ma suutsin mööda saata 38 palavikus. Palju õnne tõesti.
Peale puhkust lisandus haiguse tõttu veel nädalake töövaba aega ja siis tööle tagasi...
Sellest ajast saati olen ma elanud täisväärtuslikku elu. Käinud (no olgem ausad, tegelikult olen ma ikka väga palju kodus töötanud) tööl, käinud sõpradega kohtumas ja pidudel jne
Ja seda teen ma arvatavasti suve lõpuni, sest juhtus, et ma ei saanudki suvel puhkust. (olgugi, et avaldus oli edastatud juba jaanuaris.... aga noh paberimajandus. Ja varsti algab selle inimese puhkus, kes nö minu puhkuseaja paberimajanduse tõttu ära võttis. Tore exole.)
Enda tagasi reaalsesse ellu lülitamine võtab aega.
Nagu eelmiset postituset lugeda võis olin ma päris pikalt multikate taga mis, tagantjärgi mõeldes, oli tol ajal ka täiesti normaalne. Peale selle et ma vaatasin ära kõik Avatari osad (üle saja), jõudsin ma multaga Bleach episoodini 166. Ja vaadates umbes 20 episoodi (ühe pikkus u 20 minsa) päevas - seda ka töö kõrvalt kui ma kodus töötasin.
Kui su enda elu on sassis või igav, otsid sa ikka kellegi teise elu, mis oleks huvitavam. Olgu selleks teiseks kasvõi arvutimäng, multikas või seebiooper teleris. Kui sa ise suudad sellest valeelu tsüklist välja tulla, on hästi. Siinkohas mainiks ka ära, et aruvitiga pelamine ning seepide ja multade vaatamine on ju tegelikult täiesti normaalne tegevus. Küsimus on pigem selles, kui palju ja tihedalt seda teha. See mida mina tegin oli hullumeelne.
Seejärel käis peas nätaki (piltlikult siiski, mitte reaalselt. Muidu ma vist seda siin praegu ei kirjutaks.. :P ) ja paika hakkasid jooksma väärtused - asjad, mis annavad elule värvi.
Tegelikult mõjus see avarii kohati suht värskendava meeldetuletusena. (Mitte, et mu elu nüüd oluliselt tervemate kommetega oleks :P) Viimase kuu jooksul olen ma kokku saanud päris mitme vana hea sõbraga keda polnud sajandeid näinud. Samuti on ennast kuhugi ajuripatsi külge kinnitanud mõte: "miks ma elan?" See omakorda tekitab olukorra, kus ma väärtustan rohkem asju, inimesi ja olukordi, mida ma naudin.
Ning kindlasti emotsioone - ilma nendeta oleks elu ju surmigav.Leian, et emotsioonid ongi meile elu suurimat väärtused. Ka muusikat, kui üht suurimat emotsioonide võimedit, ei saa siinkohas mainimata jätta. Tellisin endale isegi 700 eeksu eest 2 plaati hüva kuulamist. St Vincent ja Stolen Babies - üks neist kerge, lihtne ja üdini positiivne; teine depressiivsem, aga see-eest ka sügavamõttelisem. Mõlemad vajalikud! Ka inimeste mõttemaailm on tihti selline dualistlik. (Ei saa mainimata jätta, et ka meie gaasiboiler harrastab dualismi: kas jääkülm või tulikuum. Kahjuks meenub see talle just siis, kui oled hakanud pesema tundlikke kehapiirkondi.)
Aga võta näpust, kui emotsioone vähem vaos hoida, ei võimendu ainult positiivsed emotsioonid vaid ka kõik muu.
Ja jälle probleem.
Ma pole näiteks kunagi arvanud hästi inimestest kes reageerivad äkkvihaga ja proovin selle juhtumist igati vältida. Aga piisab juba sellest, et üks töökaaslane mainib oma varsti algavat puhkust ja juba sa surud hambad kokku, et mitte rumalalt käituda.
Või siis näiteks ühel DD mängul olin ma sunnitud paar tundi kuulama vaidlust asja üle, mis tegelikult mängu siseselt ei olnud isegi niivõrd tähtis (vaidlus oli ühe numbri üle, aga isegi kui see number oleks olnud mitme võrra madalam, poleks see IG midagi muutnud) . Vaidlus toimus muidugi DM-iga ja OG. Oleks mina DM olnud, oleks mu kannatus arvatavasti tunduvalt varem katkenud. Juba kõrvaltvaatajana olin ma enamiku ajast WTF? olekus (ehk proovisin ignoreerida ümber toimuvat, sest see tundus täieti mõttetu). Aga noh vaidlema kah ei tahtnud hakata juba puhtalt selle pärast, et mitte ise selliseks muutuda.
Ja nii ma proovingi elada rohkem läbi tundeid, mis minu sees on, proovides siiski mingit piiri hoida. (enne oli kah piir, aga tunduvalt laiem). Juhtumisi tuli aga avastus, et enamus minu isiksusest ongi mõtlik, pessimsitlik ja kergelt nukker. Nii see lihtsalt on ja pole muud teha kui seda aksepteerida. Vähemalt ei kaota ma oma huumorisoont ka selles meeleolus.
Tänaseks kõik.
Vähemalt on eneseanalüüsi võime juba enamvähem taastunud :)
Miks see nii kaua aega võtab?
Aga proovige nüüd ise ennast minu olukorda panna.
Esiteks oli auto nätaki ja peale füüsiliste valude jooksis peast mittu tundi läbi mõte, et nüüd on kõik ... finito.... läbi. Järgnevalt mõte, et jään eksisteerima, aga mitte täisväärtuslikult (loe: suuteline mõtlema, aga mitte ennast korralikult väljendama - ehk siis üks minu suurimaid hirme). Kusjuures, need mõtted olid alateadvuslikud ehk siis tol ajal keskendusin ma vaid füüsilisele poolele, aga see ei tähendanud, et mu ajusoppides midagi ei toimunud.
Siis tulid mõned päevad neurokirurgia intensiivis teadmisega, et iga hetk võib juhtuda "pakaa terve mõistus!". Jällegi toimus nende mõtete ignoreerimine, et füüsiline pool kiiremini terveneks.
Mõtetel on aga komme, et sa ei saa neid igavesti ignoreerida. Nad tulevad kunagi tagasi, koos emotsioonidega, mida sa tol ajal varjasid. Isegi siis kui oht kaob, on hirmu emotsioon ja mõte ju endiselt alles.
Peale haiglat tuli kuukene kodus istumist kui tegevusvaldkonnad olid piiratud ajutiste füüsiliste puudujääkidega. Enamik kodus oldud ajast möödus üksinda.
Siis sai lõpuks tööle tagasi, küll vaid nädalakeseks, sest juba jaanuaris olin planeerinud sünnipäeva nädalale puhkuse. Tööl oli mõnes mõttes täitsa värskendav. Kuigi rääkida päevast päeva sellest, mida sa enda peas tahaks tegelikult kustutada, on.... noh mitte just väga meeldiv. Kuigi ma mõistan ka seda, et inimesed tunnevad huvi. Pigem siis juba kohe ära rääkida, mitte hakata poole aasta pärast meenutama, et mis nüüd seal siis juhtus.
Järgnes "suurepärane" puhkusenädal, millest enamiku ma suutsin mööda saata 38 palavikus. Palju õnne tõesti.
Peale puhkust lisandus haiguse tõttu veel nädalake töövaba aega ja siis tööle tagasi...
Sellest ajast saati olen ma elanud täisväärtuslikku elu. Käinud (no olgem ausad, tegelikult olen ma ikka väga palju kodus töötanud) tööl, käinud sõpradega kohtumas ja pidudel jne
Ja seda teen ma arvatavasti suve lõpuni, sest juhtus, et ma ei saanudki suvel puhkust. (olgugi, et avaldus oli edastatud juba jaanuaris.... aga noh paberimajandus. Ja varsti algab selle inimese puhkus, kes nö minu puhkuseaja paberimajanduse tõttu ära võttis. Tore exole.)
Enda tagasi reaalsesse ellu lülitamine võtab aega.
Nagu eelmiset postituset lugeda võis olin ma päris pikalt multikate taga mis, tagantjärgi mõeldes, oli tol ajal ka täiesti normaalne. Peale selle et ma vaatasin ära kõik Avatari osad (üle saja), jõudsin ma multaga Bleach episoodini 166. Ja vaadates umbes 20 episoodi (ühe pikkus u 20 minsa) päevas - seda ka töö kõrvalt kui ma kodus töötasin.
Kui su enda elu on sassis või igav, otsid sa ikka kellegi teise elu, mis oleks huvitavam. Olgu selleks teiseks kasvõi arvutimäng, multikas või seebiooper teleris. Kui sa ise suudad sellest valeelu tsüklist välja tulla, on hästi. Siinkohas mainiks ka ära, et aruvitiga pelamine ning seepide ja multade vaatamine on ju tegelikult täiesti normaalne tegevus. Küsimus on pigem selles, kui palju ja tihedalt seda teha. See mida mina tegin oli hullumeelne.
Seejärel käis peas nätaki (piltlikult siiski, mitte reaalselt. Muidu ma vist seda siin praegu ei kirjutaks.. :P ) ja paika hakkasid jooksma väärtused - asjad, mis annavad elule värvi.
Tegelikult mõjus see avarii kohati suht värskendava meeldetuletusena. (Mitte, et mu elu nüüd oluliselt tervemate kommetega oleks :P) Viimase kuu jooksul olen ma kokku saanud päris mitme vana hea sõbraga keda polnud sajandeid näinud. Samuti on ennast kuhugi ajuripatsi külge kinnitanud mõte: "miks ma elan?" See omakorda tekitab olukorra, kus ma väärtustan rohkem asju, inimesi ja olukordi, mida ma naudin.
Ning kindlasti emotsioone - ilma nendeta oleks elu ju surmigav.Leian, et emotsioonid ongi meile elu suurimat väärtused. Ka muusikat, kui üht suurimat emotsioonide võimedit, ei saa siinkohas mainimata jätta. Tellisin endale isegi 700 eeksu eest 2 plaati hüva kuulamist. St Vincent ja Stolen Babies - üks neist kerge, lihtne ja üdini positiivne; teine depressiivsem, aga see-eest ka sügavamõttelisem. Mõlemad vajalikud! Ka inimeste mõttemaailm on tihti selline dualistlik. (Ei saa mainimata jätta, et ka meie gaasiboiler harrastab dualismi: kas jääkülm või tulikuum. Kahjuks meenub see talle just siis, kui oled hakanud pesema tundlikke kehapiirkondi.)
Aga võta näpust, kui emotsioone vähem vaos hoida, ei võimendu ainult positiivsed emotsioonid vaid ka kõik muu.
Ja jälle probleem.
Ma pole näiteks kunagi arvanud hästi inimestest kes reageerivad äkkvihaga ja proovin selle juhtumist igati vältida. Aga piisab juba sellest, et üks töökaaslane mainib oma varsti algavat puhkust ja juba sa surud hambad kokku, et mitte rumalalt käituda.
Või siis näiteks ühel DD mängul olin ma sunnitud paar tundi kuulama vaidlust asja üle, mis tegelikult mängu siseselt ei olnud isegi niivõrd tähtis (vaidlus oli ühe numbri üle, aga isegi kui see number oleks olnud mitme võrra madalam, poleks see IG midagi muutnud) . Vaidlus toimus muidugi DM-iga ja OG. Oleks mina DM olnud, oleks mu kannatus arvatavasti tunduvalt varem katkenud. Juba kõrvaltvaatajana olin ma enamiku ajast WTF? olekus (ehk proovisin ignoreerida ümber toimuvat, sest see tundus täieti mõttetu). Aga noh vaidlema kah ei tahtnud hakata juba puhtalt selle pärast, et mitte ise selliseks muutuda.
Ja nii ma proovingi elada rohkem läbi tundeid, mis minu sees on, proovides siiski mingit piiri hoida. (enne oli kah piir, aga tunduvalt laiem). Juhtumisi tuli aga avastus, et enamus minu isiksusest ongi mõtlik, pessimsitlik ja kergelt nukker. Nii see lihtsalt on ja pole muud teha kui seda aksepteerida. Vähemalt ei kaota ma oma huumorisoont ka selles meeleolus.
Tänaseks kõik.
Subscribe to:
Posts (Atom)