Vanurite kokkutulek

Kas pole mitte kummaline jõulutraditsioon süüa jõululaupäeval kõht ja hambavahed uhkesti head paremat täis, siis täis kõhuga ja lahtise suuga laulda (nii et liha tükid hamba vahel kah päevavalgust näeksid) ning seejärel kingitusi lunastada?

Tegelikult on see kõik väga tore ja selline on meie pere traditsioon.

Seekord oli meil tegemist paraja vanurite paraadiga. Enamik peolistest olid staatusega vanaema -vanaisa, ning kaks tükki uhkelt isegi vanavanavanemad. Ja juhtus üle pika aja, et ma olin kõige noorem, mis tähendab vaid seda, et sind võidakse selle eest tanki lükata ja ka suruda kergemini lapse rolli. Selliseid olukordi oli õnneks aga vaid paar üksikut ning pole üllatav et lähipere poolt - neil on vast kõige raskem minuga suheldes loobuda autoriteedi rollist.

Muidu aga oli kõik ausam ja vahetum kui enamasti.
Enne Pärnusse minekut võtsin ma endale juba seisukoha, et ma ei viitsi lolli mängida, et ma olen nii nagu olen ja ei lase ennast kellegil kuhugi aegunud rolli lükata - noh nagu seda liiga tihti on juhtunud. Olen nii nagu olen tähendab hetkel ka seda, et ma suitsetan, et ma õpin asju mida on keeruline seletada, et ma teen tööd, mida on keeruline seletada, et mu vaatepunktid paljudele elu küsimustele on võibolla teistsugused, et ma olen pere ainus vallaline, et mul on paras habe, et ma ei tea mis minust 5, 10 20 aasta pärast saab jne Ma võiksingi jääda loetlema põhjuseid, miks ma olen teistest erinev ja kunagi vast häiris see mind isegi rohkem. Aga kui sa ise tead, kes ja milline sa oled, ei ole sul vaja kellegi teise kui enda heakskiitu ja teised näevad sind nii nagu sa oled - mis on ainus võimalus, kus saab tekkida tõeline inimlik kontakt. Ja seda oli. Inimlikku jagamist oli rohkem kui ma oodata oskasin ja mitmed inimesed peres said minu jaoks hoopis teise ja inimlikuma mõõtme. Kui suhtlemine muutus võrdväärseks (mitte stiilis vanem inimene vs laps) tuli kiirelt välja, et erinevused ei olegi ju nii suured ja et küsimused elu kohta ei ole peas mitte ainult minul, vaid ka teistel. Et ka teised on olnud kimpus mõne mõttega. Või et ka teistel on olnud ootamatuid kummalisi kohtumisi, mis justkui on mingil määral defineerinud nende elu. Rääkimata sellest, kui sa saad teada kellegi ülikooliaegse hüüdnime - see muudab persooni su vastas koheselt kuidagi rohkem inimeseks.

Ja kui on vahetum kontakt ja jagamine ja aksepteeritakse et asjad on nii nagu on, siis on justkui kergem ka lustida. Et sa ei ürita panna asju nii käima nagu Sina tahad (üldiselt väga lapselik mõtlemine) vaid et on nagu on ja läheme kaasa ja lõbutseme. 23da õhtuks oli mul juba kõht kõveras suurest naermisest. 24dal sain rahulikult teha omi asju ja keegi ei sundinudki mind näiteks surnuaeda minema. Eile, noh eks teatud sorti huumor tuli ikka natuke vaka all hoida (ma olen paras nilbik, mis teha), aga nalja sai sellegipoolest ja oli tore ja ma olin tõsiselt üllatunud.

Ja te küsite, et miks ma olin üllatunud? Et kas pere ei peakski selline olema ja et kas siis toredus pühade ajal on midagi uut?



Eks mingil määral ole tore olnud ka varemgi aga ju ma ei olnud piisavalt kasvanud, isepäine ja end kehtestav, et seda nautida - ikka oli see pigem tundega et hunt kes ulub koertekooris. Kui mõelda viimase paari korra peale siis on see tunne iga korraga ikkagi vähenenud ja nüüd ma näen paremini, et need on ikkagi minu inimesed - igaühel oma maailmavaade, elu ja lood ja see kõik on nii põnev ja väärtuslik. Ja et ma olen nende keskel võrdväärne täiskasvanu. Vot nii!
   

Ärgake ülesse!

Vennad ja õed, silmad kui söed
Pilk kaob kaugustesse
Me valed ja tõed, tunded ei loe
Jõuame massidesse
Kas vajate abi – ah?
...
(EKMA)

Teretulemast lehele kus pole pikka aega olnud ühtegi uuendust. Proovime nüüd võimalikult lühidalt (sest kes ikka vinnab 2 km pikkuseid kirjutisi lugeda) ja asjalikult möödunut kirja saada.
Samuti prooviks asja võimalikult hästi vormistada, et kel soovi saab lugeda vaid lõiku, mis huvi pakub. Niisiis...

30 jaanuar kell 11.00 käisin ma juuksuris.
Tähtis sündmus tõesti, eksole. Kes aga mind lähemalt teab, on kindlasti informeeritud ka asjaolust, et olen juba aastaid olnud juuksurite poolt tagaotsitavate nimekirjas. Juhtus, et sattusin hea juuksuri juurde ja oli täitsa lahe (ja ma tean et see võib tunduda natuke gay, aga mis siis :P)
No paganama päralt, kui satud ikka kokku inimesega, kes teeb oma tööd juba kaheksandat aastat järjest, naudib pea igat hetke sellest ja pole kaotanud sära, siis see on juba midagi suurt. Kuna enne olid ikka mitu aastat kasvatatud blondid kiharad ja nüüd on noaga näsitud käharpea siis sai olude sunnil selle isikuga kõva tunnikese juttu ajada. Lahe oli.

14.-15. veebruar tudengite teatripäevad Viljandis.
See kogemus oli joovastav (see on vist tõesti parim sõna selle kirjeldamiseks). Peale teatrelamuse ja joovastuse sai isegi kantri saatel tantsu vihutud. Seltskond asendamatu. Õnneks algas mul kohe peale seda üritust puhkus nii et sain ennast ka korralikult välja puhata (magada).
Vaadates teisi truppe tekkis aga hinges häiriv kripeldus. No vaatad ja mõtled, et kas nad ise ka teavad miks ja mida nad teevad? Meil on 'õilis' missioon: leida ühiskonna mädapaise ja siis suruda laval sellele täie p-ga. Et siis eesmärk vaatajat nii lõbustada kui ka mõtlema panna. Teistel truppidel oli see eesmärk kohati täiesti püstitamata. Olid laval, tegid midagi, aga miks ja mida, seda ei tea. Ja sellisel juhul tekibki vaatajal küsimus, et kulla inimene, miks sa nüüd tegelikult seal laval oled? Lihtsalt selleks, et lõbus oleks? No olgu, aga siis tee nii et sinu lõbusus ka publikuni jõuaks, eks ;)
Pildil selle hooaja viimne Invasioon! ja esimene kord, kui mind selles kontekstis lavalaudadelt fotosilma on püütud. PS! Võtmed kaelas lava taga vaikselt liikuda on suht keeruline - kolisevad kuramused.


Kes ütles Mjäu?

Tutvumisvoor alaku!

Nimi: Konfuutsius Kaf-Kaf

Vanus: Nii kolme -nelja kuu kanti.

Päritolu: Koos vennaga trepikojast leitud ühe vanema naisterahva poolt. Nädalase ootamisega sai uue kodu.

Sugu: Mees (Veel! Mõne kuu pärast tuleb Naksti protseduur!)

Liik: Kass

Tõug: Misasi?

Parasiidid: Väljasuremisohus

Meeldib: kilekotid, varbad, juustuhais, kõik millel saab küüsi teritada (ehk siis Kõik!), tähelepanu

Ei meeldi: sidrun, pritsuti, kõrvade puhastamine, vannis käik

Et siis kõigi suureks üllatuseks võtsime endale kiisu. Eks ta alguses paras Smelly Cat oli, aga nüüd juba võtab ilmet (ja kaalu - issand juma kui suur ta juba on). Vajab tööd ja vaeva, aga küll ta lõpuks ka puhtaks poisiks saab (kõrvad on veel mustad - lestad ja muu jama - aga asi paraneb).
Ja nüüd milljoni dollari küsimus: Kas ma pole mitte kasside vastu allergiline?
Vastus: Olen jah, aga mis siis? Kas allergikuna peaks vältima allergeene või nendega just koos viibima, et keha harjuks? Mina pooldan teist varjanti. Proovige ise näiteks tolmu vältida - Oh kui hirmus oh kui jube, meie kodus on tolmukübe!!! - No sry ei tööta! Pealegi muutute veel liiga paranoiliseks. Olgugi, et meditsiiniline soovitus oleks ju enda immuunsust tablettidega veel rohkem segadusse ajada, ei kavatse ma seda kah teha. Vot olen ja harjun. Tema harjub kah.
Ega väga midagi muud polegi juhtunud kui see et lahtised haavad paistetavad mõneks ajaks natuke üles. Eriti kiisu hammustused ja küünistused. Samuti kui ajada pardliga habet, siis on vahel tunnikeseks nägu täitsa punane. Ahjaa ja üks kord sattus mul kiisu karv silma - külm vesi aitab!
Igal asjal omad plussid ja miinused ning olgugi et Kaf-Kaf on kohati ikka päris rumal, on tema uudishimu nakkav.

Siia ka mõtisklus teemal miks on lemmikloomad peremehe nägu ja vastupidi: Kuidas õpivad loomad? Matkides. Kuidas õpivad inimesed? Matkides (tõsi, on inimestel ka teisi viise kuid ega see kõige lihtsam ja primitiivsem siis ära kao) Ja nüüd äkki tundub asi ju täiesti loogiline. Liikide vaheline nii füüsiline kui ka psühholoogiline erinevus ei luba küll 100% matkida kuid mingi sarnasus tekib kindlasti.


Käisin vabatahtlikult Pärnus ööklubis.
Ma võin käia rokiklubides kuid ööklubi on koht kuhu on mind eelnevalt vaid mõned korrad rohkem või vähem sunniviisiliselt veetud (seltskonna poolt siis). Seekord läksin aga täitsa ise. Ja me isegi mitte ei mainigi seda, et ma läkisn sinna kella kuueks ja lahkusin umbes seitsmest (õhtul siis, mitte öösel). Noortebänd 2009 nimelt. Aga kui laval esineb bänd mille laulja on sõps ja pealegi sõnad, mis suust tulevad on kohati sinu lihvitud, siis miks ka mitte kohal olla ja vaadata/kuulata. Tüübid said endasi, nii et järgmine kord saab neid juba Tallinnas näha.
Ja pidage meeles: Neile meeldivad kiisud!


Täismeik ja peaaegu pulmakleit
Vot siis selline alapealkiri. Pilte ma parem kõigile ei näita. Aga toimus siis mäng (LARP) Tetrilaboris, mille plot oli seekord moeshow. Pealegi veel tuleviku moeshow. Ja mina polnud mitte ainult modell vaid ka hull moelooja, kel sooviks peale moeshow oli ka kogu sealne seltskond ja kupatus tavasse lennutada (seltsimees dünamiidi abiga otseloomulikult). Õnneks või kahjuks löödi mind miski hetk uimaseks, võeti kleit seljast ära, pandi käed raudu, no ja siis kui ma meelemärkusele tulin lasti ka lõpuks maha. Eks see saab juba omamoodi harjumuseks, et Maskeraadi (siinkohas mõeldud seltskonda mitte mänguseeriat) mängudel olen ma alguses paha tegelane ja lõpus surnud. Ekstreemne, hullumeelne ja lõpptulemusena paganama lahe.
Mängujuhtidele, kes julgevad proovida ja katsetada uusi asju, tuleb au anda.
Kes siis ikka vinnab magamismatist tehtud mõõgaimitatsiooniga kogu aeg mööda võsa ringi joosta?


Ja lihtsalt kiusuks veel üks pealkiri:
Jutt, millega ise rahul - lihvimisel!
Vot nii. Ega ma üldiselt väga oma kribamistega rahul pole, kuid seekord paistab, et miskit päris vahvat on valmimas. Mõned indiviidid on juba musta teksti lugenud ning vastukaja on üldiselt päris positiivne olnud. Aitähh lugejatele, sest vaid nii kui keegi teine loeb ja kriitikat pritsib, saab täiustada kirjutist. Viimane lihv veel ja vaatame, ehk saab isegi Algernoni üle pika aja (ning ka oma karvase käpa taaskord eestu ulme ukse vahelt sisse).


Hetkel ei tulegi rohkemat meelde
Ehk kohtume veel me ja varem

"Kas ma olen tõesti hulluks läinud?"

Tabasin ennast just sellisel mõttel. Aga miks? Olgem ausad, see pole esimene kord, kui ma midagi taolist mõtlen, kuid seekordne põhjus on veidi teistsugune:

Istudes siinsamas arvuti taga, tehes tööd ja kuulates Dresden Dolls-i tõmbusid mu suunurgad kui iseenesest kõrvade poole, huulte vahelt paljastasid ennast kergelt kohvikollased hambad ja parema silma nurk hakkas kergelt tõblema nagu soovides väljutada kergelt soolakat vedelikku.

Tjah kui nüüd aus olla siis pole selles ju midagi halba, kui ma olen parajalt härdalt õndsas olekus ja naeratan tühjusesse - lihtsalt äärmiselt harjumatu.

Ja tegelikult on ju selline meeleolu täiesti põhjendatud. Osad põhjused on nüüdseks küll natuke vananenud, kuid ei kaota vist niipea oma väärtust:


1. Olen natuke haige, kergelt külmetanud, tõbine ja teadupärast võib haigetele inimestele peaaegu kõik andeks anda - ju sain Helsingis külma. Haigus ise pole üldse mitte hea, see-eest sain Helsingis ka emotsioone - positiivseid. See jutt on muidugi tunduvalt pikem ja kohe kindlasti ei hakka ma seda praegu siia ümber kirjutama, kuid tähtis on, et kui jätta kõrvale piskesed vead (no oli asju mille üle võinuks viriseda ja külma sain ka natu) siis oli ju kõik ilus.

* Pealegi on kerge peavalu. See on vististi põhjustatud asjaolust, et eile üle pika aja jäime mängiva televiisori ette magama - ju oli siis vaja.


2. Ma leidsin oma kadunud kaksikõe. Ei, tegeliklt ei ole me sugulased ja ka sünnipäev pole samal ajal (vanusevahe on isegi natu üle kolme aasta) aga kurja, ei ole lihtsalt muud võimalust, kui et me oleme kaksikud (kasvõi vaimsel tasandil). Miks? Sest kokkulangevusi on lihtsalt liiga palju, et terve mõistus seda seletada suudaks. Ja seda mitte ainult elu põhimõtete, maailma tunnetuse ja filosoofia osas.
Täielik müstika aga jube lahe!

* Selle neiu juurest sain hiljaaegu ka liiga palju liiga head muusikat, mida ma nüüd siin üritan jupp jupi haaval läbi kuulata. Ei õnnestu! Esimene uus esitaja (Dresden Dolls) jäi kohe kummitama ja nüüd ma käian seda oksendamiseni :P - aga kui meeldib siis meeldib.


3. Pinge langus suhetes. Lõpuks ometi juhtus ära see päev kui me istusime siin korteris kolmekesi maha ja rääkisime tõsist juttu. Lõpp lahendus - Tulika Gäng otsustas minna laiali veel selle aasta sees. Paratamatus - oli teada, et kunagi see ikka juhtub. Minu ja Marju ühine uus pesapaik on juba olemas. Küll kuulete ka sellest kunagi lähemalt või ehk satute ka uute kohta külla.
Kolimine on alles tulekul.

*Suhtlemine on üks äärmiselt vajalik ja tänuväärt tegevus. Kui inimesed omavahel ei räägi, siis ei saa seal eksisteerida ei sõprus ega armastus suhet. Suhtlemiseks tuleb alati leida aega!


4. Loominguline uimerdamine teises suunas. Kui olete hiljaaegu Poognasse piilunud siis teate väga hästi, et seal pole minu kirjutiste seas midagi uut ja ega vist lähiajal ka teki. Praegune looming on suunatud otse kasutusse - nii Teatri jaoks kui ka sõpradele. Omaette värskendav.

* Eriti värskendav on see kui sul idee ning sa suudad oma pealehakkamise ja entusiasmiga kõiki oma ümber sellesse ideesse nakatada. Heh, nagu hullumeelne kunstnik, kellel on hullumeelne mõte, mille ta hullumeelselt ka teistesse inimestesse poetab.


5. Vaimsuse tõus ja maailmavaadete arendamine. Selles peatükis saab viidata eelmisele postitusele blogis ja ka kaksikõele. Lähemalt ei räägi kuna tegemist nii isikliku teemaga, uurige/puurige/lugege ise, aga oi kuidas ma naudin seda laadi mõttetegevust.


6. In your face, Murphy. Ja tõesti on olnud korduvalt negatiivseid üllatusi, kas siis Helsingis käiguga või arvutiga - millega iganes. Kuid kui suhtuda probleemi positiivselt siis saab selle ka alati lahendatud - kasvõi üle kivide ja kändude aga siiski. Ja mida rohkem on kive ja kände, seda parem on enesetunne kui asjaga lõpuks ühele poole saad.

* Ning alati tasub meeles pidada, et inimesed sinu ümber on tegelikult head ning ka võhivõõrad võivad vahel abiks olla ja seda täiesti ilma tagamõteta - lihtsalt heast tahtest. Sest ka heategu on hea teha!

"iga päev näen mis koht on maailm /tihti millised võivad olla teised /on ikka päris suur õnn et nemad on minul/tahan et nad teaksid et ka mina olen nendel"


7. Uued tutvused ja vanade tutvuste soojendamine. Nunii, peab ütlema et sõprusringkonda ja tutvusringkonda olen ma selle ja eelmise kuu jooksul ikka väga korralikult laiendanud. T-Teater ja LARP on siinkohas ehk põhilisteks põhjusteks.
Aga väga värskendav on kohata uusi nägusi, eriti kui need on sellised kergelt kiiksuga(mida teadupärast on enamus loomeinimesi ja nii näitlemine kui ka rollimäng on loominguline tegevus).


Ja ongi vist suht kõik.

Kui ma nüüd vaatan seda nimekirja, mida ma kui tatti (kui positiivset tatti! -lihtsalt ei tulnud pähe teistsugust kujundit) juba tund aega olen siia venitanud, tekib mu pähe vaid üks lause "See on kõigest tekst ja mittemiski ega keegi ei suudaks kirja panna kõiki neid emotsioone, mis kogu selle kupatusega kaasas on käinud".

Vot nii!

Ja pidage meeles, mudilased, et emotsioonid on tähtsad.

Ussikesed on saatanast!

Täna (nüüdseks juba natuke eile) oli mul vaba päev. Muidugi teadsin ma seda ette ka teisipäeva õhtul ning juhtus nii, et saime hakkama Wormsi maratoniga: mängisime lausa öösel neljani välja.

No ikka täiesti hullud!

Ja kas kolmapäev oli produktiivne? Muidugi, kui produktiivsus tähendab mitte mõmmigi tegemist. Ärkasin nii 12 paiku, tundes ennast wõhh kui räpasena. No ja otseloomulikult oli ju just see päev kui meil gaas mõneks ajaks ära võeti. Ja mis sa ikka vaene hing teed, kui enesetunne ütleb, et enne korralikku pesu sa end inimesena ei tunne - kuid pesta ei saa. Muidugi võtad jälle ussikesed välja.

Ja kas ma lippasin siis kohe pessu kui gaas tagasi tuli? Võite 3 korda arvata :P

Õnneks sai vähemalt üks asi tehtud: boiler söest puhastatud. Tolmu ja kõige muuga oli seda sinna ikka päris palju tekkinud ja kui gaasi niikuinii polnud, sai tuhatükke nii pikaks venitatud kirjaklabri kui ka naturaalse kopsude suruõhuga väljutatud.

Valge vann, mis oli tumedaid tuhatükke täis tuletas meelde ammu loetud raamatut: Émile Zola “Söekaevurid” (mitte, et see raamat mulle kunagi meeldinud oleks).

Siis kui sain end lõpuks puhtaks, tuli väss peale ja potsatasime unne. Õhtul kella 11 paiku hakkas meie Tulika gäng ärkama - jah, meie kõigi ajataju on pekkis. Ja nüüd oleme kui üks "Normaalne" perekond hommikul: tassike kohvi ja kõigil omad tegemised...

Ja nii mööduski minu äärmiselt produktiivne päev. Piinlik lausa, et midagi asjalikku ei teinud. Veel piinlikum, et ma saan seda praegu ka endale lubada.

btw, mingi kasu sellest ussimängust siiski oli - silmad väsisid ära ja tuli ette võtta blogi uus kujundus (millele olin ennegi mõlnud). Noh kui silmad valusad siis on ikka parem mõista, mis silmi rohkem tapab ja mis vähem. Ja nii ma leidsingi endale täitsa kenakese põdralike kalduvustega mega-giga-originaalse piiga pildiga kujunduse.

"Sünnipäev Sünnipäev me haiglatuppa tuli ..."

....võinoh, siis peaaegu. Haiglas õnneks pole, aga enesetunne on nihu mis nihu. Nagu ka eelmisel aastal sai ka seekord sünnipäevanädalaks puhkus võetud ja oli ka kindel plaan pärnusse sõita (jne ... ) aga kõik muutus kui ma tundsin end eile kehvavõitu ja kraadiklaas näitas uhkelt 38.6. Viuh, ja kõik plaanid puhkuseks olid kui prügikasti pühitud. Ja ega ka sünnipäeva pidamine vist niipea väga teoks saa...

Suurte higipiiskadega olen nüüd saanud palaviku alanema, kuid eks terveks saamine võta veel aega.
Mina olengi kortsus higikoll