Nälg

Ühel päeval jõudis hõim uuele maale.

Siin polnud nii palju vilju, mida puu otsast korjata ega ka taimi mida otse suhu pista, kuid see maa oli tühi teistest hõimudest. Ning olgugi, et metsad olid tihedad, täis võõraid loomi ning maa ise lage, pakkumata mägesid või künkaid varjuks, otsustasid nad selle oma maaks teha.

Ilm oli jahedam kui see millega nad harjunud olid, kuid päevad ei paistnud kunagi mööduvat. Nii said nad nii ööl kui päeval kõhtu täita ning sugu teha, et neid saaks veelgi rohkem ning maa saaks neid täis.

Ühel päeval, kui osa hõimust pimedas laanes hulkus, kuulsid nad sõnu, mis tulid metsast endast.

„See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“

Kes seda kuulis värises hirmust.

Kiirelt jooksid nad pealiku juurde.

Too kuulas nad ära, siis naeris. „Külma ja vihma olme me ennegi kohanud. Ehitame pilliroost endale majad, ei see siis meile liiga teha saa. Hundid lööme kaigastega maha. Kui pimedus tuleb laulame ja tantsime valguse ja päikese auks, see hoiab meid soojana.“

Ning kui ilm läks krõbedamaks lõikasid nad pilliroogu ning ehitasid sellest endale kojad, mille sees varjus olla ja varusid kaikaid, millega end huntide vastu kaitsta.

Kui esimene külm saabus tantsisid ja laulsid nad igavesest päikesest ning olgugi, et väljas oli pakane, olid nende südamed soojad.

Järgmisel päeval oli aga külm veel suurem. Pakane praksus ja hundid ulgusid nende kodade ümber. Hõim tantsis ja laulis soojast päikesest ning kui mõni hunt kippus kotta tungima lõid nad tolle maha, kuid juba segas tühi kõht nende tantsu ja laulu ning isegi kui päeval oli liigutades soe, hakkas öösel külm.

Kolmandal päeval tõusis tormituul, mis puhkus ümber nende kojad ning kogu hõim jäi huntide, külma ja pimeduse meelevalda.

Nii sai esimene hõim otsa

*

Teisel aastal saabus maale uus hõim. Need vaatasid koha puude vahel ning oma vasest kirvestega võtsid maha puid ja tegid lageda. Sinna ehitasid nad samadest puudest varjualuse. Oma kirveste ja odadega küttisid nad loomi ning kandsid nende nahkasid oma ihul.

Ühel päeval kuulsid nad sõnu paksu pimeda metsa seest.

„See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“

Kes seda kuulis värises hirmust.

Kiirelt jooksid nad pealiku juurde.

Pealik aga rahustas. „Meie kojad on vägevamad kui teistel, kes siin on käinud ning meite relvad tugevamad. Lisaks saame me tule kohale tuua, et sooja hoida.“

Juba järgmisel päeval saadeti mehed välja tuld tooma ning täpselt enne pimeda saabumist jõudis üks nendest ka saagiga kohale.

Tuli hoidis puust kojas sooja ka siis kui väljas oli kibe pakane. Hundid ega muud elajad ei pääsenud sisse ei kinni löödud uksest ega pisukesest aknast. Päeval käidi väljas küttimas ja kala püüdmas ning öösel hoiti lõkke ääres lähestikku.



Paistis, et hõim võinuks nii isegi terve talve vastu pidada. Siis läks külm nii karedaks, et järved ja tiigid jäätusid põhjani ära ja puud läksid suurest pakasest lõhki. Lumi, kui tuhanded kohevad suled, langes päevi ja öid, mattes kõik enda alla – see sulges neid nende enda kambrisse kinni.

Auk kambri laes, kust lõkkesuits väljus, kattus paksu lumekihiga, mis sadas alla ja mattis lõpuks tule. Ei olnud neil enam süüa ega millega end soojas hoida.

Nii sai ka teine hõim otsa.

*

Kolmandal aastal saabus järgmine hõim. Need kandsid ühes kirveid mille pead olid tehtud rauast. Nendega võeti maha puid ja kütiti pimedas laanes loomi.

Nad teadsid kuidas tuld taltsutada ja vajadusel uuesti püsti panna ning ka kuidas liha selle peal valmis teha. Loomade nahad aga riputasid nad kuivama ning hiljem tegid neist endale rõivaid, mis hästi sobisid.

Ühel päeval kostus neilegi sõnum paksu pimeda metsa seest.

„See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“

Kes seda kuulis värises hirmust.

Nii peeti pealikuga nõu. Too mõtles natuke. Ei olnud see ju asjatu hoiatus kantsis, kus teisi rahvaid ei liikunud.

„Ehitagem kivist ja savist onnid,“ sõnas ta lõpuks. „Need hoiavad tuult ja vihma kinni. Külma vastu on meil tuli ja loomanahad. Hundid hoiame kirvestega eemal. Ei juhtu meiega midagi.“

Kui külm lähenes tehti savist ja kivist onnid ning nende sees hoiti tuli käimas. Loomanahad ümber käidi metsast puid juurde toomas ning kütiti ka loomi kes ette sattusid. Nii saadi mööda enamikust talvest kuid ühel hetkel läks pakane nii külmaks ja maru nii suureks, et polnud loomi keda süüa. Isegi hundid ei tulnud enam nende onnide juurde luusima.

Puid oli ning tuli oli püsti, kuid süüa ei olnud.

Nii näriti puukoort ja loomanahku ning lõpuks ka üksteist kuni kadus kolmas hõim.

*

Möödus mitu aastat ning siis saabus veel üks hõim maale, kus polnud ei mägesid, mis varju pakuks ega vilju, mis kergelt kätte ulatuks; kus suved lühikesed ja jahedad ning talved pikad ja karedad.

Nad talitasid üsna samamoodi kui viimane hõim, mis siinmail oli käinud – küttides rauast odadega ning küpsetades liha tulel.

Neilegi rääkis ühel päeval pimedus: „See siin on pimeduse ja külma maa. Huntide ja ulgu-vihma maa. Teie rahvas saab siin otsa.“

Kes seda kuulis värises hirmust ning kiirelt viisid nad hoiatuse pealiku manu.

Pealik, kes oli vana elukogenud mees, ei võtnud neid sõnu kergekäeliselt – eks oli temagi kuulnud, mis tema vendadest siin mail oli saanud. Seepärast viskas ta endale parima karunaha selga, lükkas kirve vöö vahele, teisele poole pani mõõga, pistis ühte pauna head paremat sööki, teise kulda ja vääriskive mida nad kaasas kandsid, kätte võttis sarve, milles parim rüübe mida neil pakkuda oli ning astus üksipäini pimedasse metsatukka.

Hõim mõistis, mis tal plaanis oli ning miks tal nii palju hääd kraami ühes oli. Ta läks kohalike vaimudega kaupa tegema.

Kolm ööd ja kolm päeva polnud pealikut näha ning rahvas hakkas juba vaikselt muretsema. Kui nad ka pimedas metsatukas teda otsimas või hõikamas käisid, ei tulnud teda kusagilt välja.

Neljanda päeva hommikul sammus pealik metsast ise välja. Toop tema käes oli tühi ning ka toidumoon söödud, kui muu kraam oli tal alles. Enne midagi muud hakkas ta õpetusi jagama. Kuidas ehitada maju, mil kivist põhi, puidust keha ja pilliroost katus. Kuidas püsti panna kividest ehitatud tulepesa, mis annaks kaua sooja. Üks osa hõimust pandi selle töö peale.

Teine sai õpetusi kuidas ja mida mullas kasvatada – millal seda külvata ning seejärel koristada. Sellega oli juba üsna kiire, seepärast rääkis ta ka, mida metsast veel korjata sai ning suhu pista tohtis. Kuid pealik ei mõelnud ainult tänase ja homse peale. Ta õpetas kuidas seda kõike halvemateks päevadeks hoida.

Kolmas osa õppis kuidas püüda ulukeid, kuid ka kuidas neid kodustada. Kuidas võtta neilt piima ning liha ning hoida seda nii kaua kui võimalik, kas juustu või vorstina. Samuti rääkis ta kuidas nahka kõige paremini ära kasutada nii, et see külma vastu kaitset pakuks.

Neljas, ehk väike, kuid siiski sama oluline osa, sai oma tööks puude varumise ja kuivatamise, et tuli talvel otsa ei saaks.

Enne külma tulekut jõuti nende toimetustega ühele poole. Ühiselt tehti ettevalmistusi ning ühiselt võeti ka külm ja pakane kivist, puidust ja pilliroost tehtud kojas vastu. Kuid ka siin ei lasknud peremees kellelgi niisama põõnata või puhata - tuli valmistuda järgmiseks kevadeks ja suveks, et siis jälle valmistuda talveks. Ei olnud enam aega ega mahti tühja istuda.

Lauluviisi võeti küll üles kuid enam ei olnud see kiidulaul igavesele päikesele ning ka tantsud olid muutunud.

Sest vaadakem, ei läinud kaubaks midagi muud kui inimeste enda südamed.

Nüüd oli igas südames tükike pimedust.

See aitas neil pimedaks ajaks valmis olla ning ettevalmistusi teha. Samuti ei lubanud see minna neil liialt uhkeks – sest oma südames teadsid kõik, et pimedus oli suurem ja võimsam neist kõigist.

Kuid see polnud kõik.

Kõikehõlmav pimedus ja külm oli lükanud nüüd oma juured iga inimese südamesse ning sellel oli oma hind.

Vahel tuletas ta end meelde, proovides mõnes südames kasvada aina suuremaks ja suuremaks ning kui inimene seda lasi võttis ta tolle omale roaks.

Sest oli ta ju jätnud terve hõimu seekord ellu, kuid nälg vajas endiselt täitmist.

On boredom and doing stuff

"Many people feel that their lives are empty when in fact they are merely bored and blocked from doing what would eliminate their boredom. Boredom is, though, a condition that can be rather easily tackled, so let us turn to its remedy. 

In the experiment on concentration we saw that boredom results when deliberate attention is paid to something uninteresting and resolutely withheld from what would fire one’s interest and allow spontaneous formation of the figure/ground. Nature’s remedy is fatigue, the tendency to fall asleep or go into a trance where, once the deliberateness is relaxed, spontaneous interests can come to the fore as fantasies. If you will accept this as a natural process instead of fighting it, you can use the fantasies as a means of recognizing what it is that you would like to be doing. 

This is very simple when you are alone. Just close your eyes and permit a bit of dreaming. This will frequently precipitate a clear notion of what you want to do. In the company of others — where there are considerations of duty, keeping up appearances, trying not to hurt people’s feelings, fooling the boss, and so on — the situation is harder to handle. Even so, to admit to yourself that you are not interested may help you to find points of interest, if you cannot escape. 
But situations that chronically bore you, you must either modify or abandon."

Perls, Frederick S. ; Hefferline, Ralph; Goodman, Paul (2011-05-19). Gestalt Therapy: Excitement and Growth in the Human Personality (pp. 347-348). The Gestalt Journal Press. Kindle Edition.

That explains well why I write the best when I am tired or sick. I have no deliberateness then, I just do what comes naturally. I just let it flow as it all wants to flow.

Cheers!

I had a dream

When I was a teenager I really wanted to be a writer and get published.

I loved to read and after you have read so much you get your own ideas to write about. Of course these ideas were naive, but I did try though. I wrote several short stories and and poems, the latter was mainly just to express myself and the inner feelings I had about the universe. However I never got to the state of being published.

True, two of my short stories were published in an online magazine and a few poems have traveled in newspapers (part of one of them was even on a poster of an event), but that was not publishing. It was not enough.

So as the years passed, the dream died.

I still wrote time to time when I had the mood. I loved to write. The biggest problem was that my inspiration did not care about different genres. My writings just came as they wanted to come and it is difficult to publish a story in genre specific area where you just do not really fit in.

I knew that some of my stories and poems had made people smile at least or made them think about life in a different way. So writing and sharing them was in a way still full-filling.

In recent years however the dream started to remind itself.

People started forwarding me information about writing competitions etc. I was in awe. I wrote a few stories just to try out if I still had the skill. I did, but it still did not fit the picture.

Then there was a request to write a personal story about the experiences of improv. I did it and they liked it. The dream came back. I had a few calls with the editor to improve the text.

Then I received a proposal to write a myth about a location. It took me quite a lot of time to do it, but I got something.

They did not like it so much. They did not want it. They suggested to send it to an online magazine. I did. They did not like it either. (to be honest, it was about history and I suck at history... so I understand why they did not want it)

Also the improv thing had disappeared. After so much communication there suddenly was none.

But the dream was back.
It was awake.
It wanted to be heard.

So after reading a Prachett's book (one of the many I have) during my vacation while having a fever (37.8 C) I started writing. It was just coming out of me. As if a small kid in my mind had stood up and said "I would like to get my crayons back, thank you!"

It just poured out and did not stop.
I did not really have any control over it.

I was shocked when I went over 10 000 words. It was already the longest fictional thing I had written (thesis was not fictional) and I enjoyed it. I could not believe it while it was happening and I did not know what was going to happen next in the story - I wrote it because I wanted to know. It was coming out of my mind bit by bit and only after writing a new section I figured out what was going to be the next thing.

Amanda Palmer described the creation process as Collect - Connect - Share and the first two steps were fully at work. I pulled in some jokes, some characters I had in D&D game, some thoughts ... etc. It was just coming so naturally and taking over my thought process whenever I had some free time and often even when I didn't.
  
I sent the first few chapters to a few friends.
They liked it - one of them called it Pratchett fan fiction, that was not a bad thing.

Then the writing went slower. I could not create so much every day. I was thinking 
on the plot and how to put it together. It was less on inventing with crayons and more on finding patterns you could use.

Then in the last weekend all the pieces suddenly fitted together. I had arrived at the end.

I had finished  the story with over 22 000 words and in English, that is not my native language.

I shared the news to get some test readers.

Now they are reading.

I don't know if it is any good. I don't know if it is funny (it as fun to write it at least) I don't know what will come out of it, but the dream is still there and in a way I feel that I owe it. I owe it to all the authors who have inspired me over the years that I use the inspiration.The turtle moves and I bow in front of it.

Aus värk

Alustasin see nädal sellise raamatu lugemisega nagu Radical Honesty: How to Transform Your Life by Telling the Truth ja niipalju kui ma lugeda olen jõudnud, on see olnud päris tore äratundmine. Eks me kõik otsi ju elust seda, mis kinnitaks meie arvamust või täpsustaks midagi, mille poole me oleme hakanud kalduma. Mitmed mu sõbrad väärtustavad just minu ausat ja otsekohest väljaütemist - mida ma küll pigem teen vaid siiski inimestega, kelle puhul ma tean, et nad saavad sellega hakkama.

Tegelikult tuleks seda aga teha rohkem. Tõsi, neid inimesi, kelle puhul ma usun, et nad kannatavad mind välja nii nagu ma olen, on juurde tulnud ja see on äärmiselt tore. See on vahetu inimene inimesega kontakt ja minu kogemuse järgi on seda lihtsam isegi luua teatrilaval, kui päriselus.
Aga miks?

 

Parem mitte öelda

Ma ei tea kuidas mu eakaaslastega on, aga mind kasvatati pigem suunas "Vaikimine kuld, rääkimine hõbe". See oli täiesti elementaarne, et asjadest ei räägitud. Võimalik, et selles suhtumises võib olla ka nõuka aja taak, kes teab. Näiteks kui mu 8 aastat kestnud suhe lõpes ja ma ilmusin vanavanemate juubelile üksinda, siis keegi isegi ei küsinud. See küsimus oli õhus, aga seda välditi. Oh kui meeldiv ja õhku puhastav see oli, kui üks tädipoeg nii muuseas kogemata küsis, et kuhu ma siis oma naise jätsin.Muidugi, peale seda tundis ta ennast elupiinlikult. Aga seda oli väga vaja. Aitäh.

Muidugi me kõik tahame olla "Head lapsed" ja see tähendab ka seda, et halvasti ei öelda. See tähendab, et isegi kui sa haavud (näiteks pereliikme peale), siis seda välja näidata ei tohi. Pigem vaiki, oo õnnetu, kui et sa salvad kedagi oma terava keelega. Mis kontaktist me siis räägime? Pigem ütle otse välja, las ta saab teada su emotsioonidest - ta on inimene, ta saab sellest üle - ja elu läheb edasi.

Tunded on ajutised ja muutuvad asjad. Vaadake näiteks väikseid lapsi, kes ükshetk vihkavad ja 30 minutit hiljem armastavad sind. Ega see emotsionaalsus oluliselt ei muutu, kui me suureks kasvame - me õpime lihtsalt viisakad olema, mitte välja näitama, nimetama tundeid teiste nimedega. Aga endiselt on tunded muutlikud - see lihtsalt on nagu on - ja me oleme piisavalt keerulised isendid, et tunda mitmeid (ka vastanduvaid) tundeid samal ajal. See kõik on okei ja osa inimeseks olemisest.

Samas on antud raamtud autor (30 aastat tegutses Gestalt terapeudina) veendunud, et ka väga paljud meie füüsilistest (kahtlased valud jne - keha ja vaim on ühine tervik)  ja vaimsetest (ärevushäired, depressioon jne) kaebustest on põhjustatud sellest, et me lihtsalt valetame liiga kuradima palju. Valetamine antud kontekstis on info mitte jagamine. Seega ka vaikimine on samamoodi valetamine.

Siinkohas meenuvad ka seigad elust, kus keegi on ära surnud ja leinajate poolt tulevad laused stiilis "Ma oleks tahtnud talle veel seda öelda" jne. Miks sa siis ei öelnud? Viisakusest? Vaikimise pärast? Sest niimoodi ei öelda? Sest sellest ei räägita? Kas mingid nõmedad kasvatus ja moraalinormid hoidsid sind vaka all? Kas sa siis tõesti ei teadnud, et ta on inimene ja inimestel on kombeks üks hetk kohe kindlasti ära surra? See teadmine peaks minu arust just motiveerima meid omavahel asjadest rääkima ausalt ja vahetult. Sa kunagi ei tea kauaks sind ennast või seda teist inimest on ja ausalt öeldes persse viisakus ja moraal, kui ta pärsib inimlikku kontakti - järelikult on siis sitt viisakus ja moraal.

 

Kivinägu

Kui sa ei ütle otse välja seda mida sa mõtled ja tunned, siis sa ei näita maailmale seda, kes sa oled. Kuidas saab siis kellegil olla sinuga intiimne päris kontakt, kui ta isegi ei tea kes sa oled? Noh ega ei saagi. Kui sa näitad kogu aeg inimestele head nägu/maski, et nad sind armastaks, siis nad ei armasta sind, vaid sinu maski, mida sa nii valvsalt hoiad. Täbar lugu, aga kuidas saaks nad midagi muud sinust armastada, kui nad pole midagi muud näinud? Sina aga stressad iga kohtumise pärast ja kulutad energiat maski ülevalhoidmisele ja muretsemisele, et kas ikka armastatakse. Blah. Ühesõnaga hea olukord ärevushäirete tekkimiseks ja miks mitte ka depressiooni, kui me siin juba oleme.

Ja nüüd mõelge eelmise lõigu peale ja klassikalise Eestlase kuvandi peale. Just. Me oleme maailmas tuntud kui kivinäod. Need, kelle nägu on stoiliselt muutumatu. Praktilised ja tundetud. Kui palju olen ma näinud oma elu jooksul (khm ja peab tõdema, et ka ise teinud) seda, kuidas üks eestlane ütleb "Ma olen õnnelik" või "Mul on hea meel" täiesti ebausutavalt nii, et inimese olemuse ja sõnade vahel on räige konflikt. Sõnad on õnnelikud, kuid nendega ei kaasne mitte kui mingit emotsiooni. Ja nii oleme me ka välismaalastele silma jäänud.

 

Mask

Maskist rääkides. Ma mäletan üht äärmiselt sooja suve, kui ma sattusin Viljandisse ning kui ma seal juba olin, siis astusin ka vanavanemate juurest läbi. Nende arvamus minust arvatavasti purunes sel suvel kildudeks. Mitte ainult ei saanud nad teada, et mul on tätoveeringud (no nii kuradima palav oli, et ei suutnud üldse särgiga olla) vaid said ka teada, et ma suitsetan. Ma olin nii nagu ma olen päriselt ja maailm ei kukkunudki kokku. Selle asemel oli aga kuidagi hoopis inimlikum ja ausam kontakt. Ma ei tea, kas nemad seda suve ja infojagamist mäletavad, minu jaoks igathes aga muutus meie suhe kohe kindlasti.

Oh kui mugav ja meeldiv on olla inimesega, kellega sa saad ükstaskõik millest rääkida, olla täiesti vahetu, vaba ja aus. Sellise kontakti sees tekkival kandval vaikusel on hoopis teine jõud. Võib ka lihtsalt olla, ei peagi rääkima. Sest te näete teineteist niigi, ausalt ja vahetult, kõige sellega, mis seal on.

Raamatu autori kohaselt on nö maski kandmine (näiteks mask et sa oled hea laps) pärit meie lapsepõlvest. Peamiselt teismelise.east, kus me proovime ennast kuidagi defineerida ja haarame kinni igast võimalikust õlekõrrest. Vaimselt täiskasvanud inimene aga ei kanna maski. Ta on maailmas alasti ja saab sellega hakkama. On vahel kurb ja vahel rõõmus - tunneb ja kogeb oma vahetu olemisega. Kõlab ju täitsa meeldivalt eksole.

Maski hoidmine on aga kurnav ja põhjustab paljuski: suitsetamist, joomist, ebatervislikku toitumist jne. Ma tean kui vajalik on üks sigarett, kui jõulude ajal on kogu suguvõsa koos, kõik on toredad ja viisakad, räägivad koogist (vt blogipostitust koogist), kõigil on ilus ja tore mask ees. Ükshetk on lihtsal vaja omaette olla. Ma pean tõdema, et neid inimesi on tore näha, aga ka äärmiselt väsitav. Ma ei kujutaks ette, mis juhtuks kui keegi meist tuleks kohale ja ütleks midagi stiilis "Ma olen omadega täiesti persses praegu, tööstress on kallal. Ja see kingituste ostmine puupüsti täis poodides. Ma ei jaksa naerunägu teha, aga teie lõbutsege", sest eks me kõik ole ju vahel väsinud ja kurnatud - jõulude ajal seda enam. Huvitav, mis siis saaks? Samas, äkki ma olen ainus, kes selleks puhuks ilusa maski ette pistab. Tõsi, ajalugu on näidanud, et päris jutud tulevad küll, aga seda peamiselt teel tagasi Tallinna poole (olen karanud nii tädimehe, kui ka tädipoegade autodele, mis samas suunas on liikunud). Võibolla on see põhjustatud ka auto poolt sätitud ruumipiirangust ja vähematest inimestest. Ei tea, Aga igatahes on need vestlused olnud vägagi toredad.

Igatahes ... life is messy aga vahel on ikka päris tore ka.

Ja ka natuke mussi lõppu. Cheers!

Some poems/texts Iremind myself to keep going

Dust If You Must

by Rose Milligan

Dust if you must, but wouldn't it be better
To paint a picture, or write a letter,
Bake a cake, or plant a seed;
Ponder the difference between want and need?

Dust if you must, but there's not much time,
With rivers to swim, and mountains to climb;
Music to hear, and books to read;
Friends to cherish, and life to lead.

Dust if you must, but the world's out there
With the sun in your eyes, and the wind in your hair;
A flutter of snow, a shower of rain,
This day will not come around again.

Dust if you must, but bear in mind,
Old age will come and it's not kind.
And when you go (and go you must)
You, yourself, will make more dust.

*

Curiosity

by Alastair Reid

Curiosity may have killed the cat; more likely
the cat was just unlucky, or else curious
to see what death was like, having no cause
to go on licking paws, or fathering
litter on litter of kittens, predictably.

Nevertheless, to be curious
is dangerous enough. To distrust
what is always said, what seems
to ask odd questions, interfere in dreams,
leave home, smell rats, have hunches
do not endear cats to those doggy circles
where well-smelt baskets, suitable wives, good lunches
are the order of things, and where prevails
much wagging of incurious heads and tails.
Face it. Curiosity
will not cause us to die--
only lack of it will.
Never to want to see
the other side of the hill
or that improbable country
where living is an idyll
(although a probable hell)
would kill us all.
Only the curious
have, if they live, a tale
worth telling at all.

Dogs say cats love too much, are irresponsible,
are changeable, marry too many wives,
desert their children, chill all dinner tables
with tales of their nine lives.
Well, they are lucky. Let them be
nine-lived and contradictory,
curious enough to change, prepared to pay
the cat price, which is to die
and die again and again,
each time with no less pain.
A cat minority of one
is all that can be counted on
to tell the truth. And what cats have to tell
on each return from hell
is this: that dying is what the living do,
that dying is what the loving do,
and that dead dogs are those who do not know
that dying is what, to live, each has to do.

*

Gestalt prayer

(Fritz Perls, "Gestalt Therapy Verbatim", 1969)

I do my thing and you do your thing.
I am not in this world to live up to your expectations,
And you are not in this world to live up to mine.
You are you, and I am I,
and if by chance we find each other, it's beautiful.
If not, it can't be helped.

Loomingust

Ühel päeval tulin koju, vaatasin elutoa laua peal olevat kasutusel olnud kunstinodi ja küsisin neiult "Nuh-nuh, tegid surnud jänese või?". Võttis natuke aega, kui ka neiu märkas, et üks kunstiprojekti proovitükk meenutas tõesti jänest, kes on igavesele unele jäänud - täielik juhuslikkus, aga esimene asi, mis mulle silma jäi.

Mõned päevad hiljem mõlgutasin mõtteid selle üle, proovides küsida ise-endalt: "Miks näen ma selliseid kummalisi seoseid ja kas see on alati olnud nii?"

Collect - Connect - Share on iga loomingu aluseks. See, et sa esiteks märkad asju, siis suudad nende vahel seoseid näha ja seejärel jagad neid seoseid ka teistega. Ei leidu ühtegi teost, mis täiesti tühjast kohast saaks tekkida. Selleks, et üldse mingi loominguga tegeleda, on esiteks vaja häälestatust, selleks, et märgata. See häälestatus, kujundite, seoste märkamine on mul kuidagi väga tugev (muidugi muude vaimsete võimete, nagu näiteks faktiteadmiste säilitamine, arvelt) ning on vist olnud alati nii.

Ma mäletan, kuidas väiksena vanaema juures läks pesemisega alati kaua aega, sest ma olin lummatult haaratud vannitoa ebamääraste värvidega seinaplaatidest ja nägin seal igasugu kujundeid. Praegugi, kui mõtlen selle peale, tulevad mõned iseäralikumad värvilaigud, mis seal olid, silme ette. Tänapäeval suudan ma seda osa loomingust (märkamist) juba paremini ohjata. Samas loomingulise tegevuse enda juures on endiselt tõsi see, et kui mõte lendab, lendab ka aeg.

Üks standup inimene rääkis, et tema publik naerab kahel põhjusel: "Kas publik samastub ja noogutab tema seostele kaasa või naerdakse selle üle kui messed up asju ta välja suudab mõelda."  Ma suudan sellega täielikult samastuda. Vahel imestan isegi, kuidas mu aja mingite mõteteni on jõudnud, aga vähemalt olen ma aastatega suutnud mingi omamoodi filtri ette luua - arusaamise, mis on väärt mõte ja mis mitte. Väärt mõtted lähevad enamasti kiire märkmena telefoni kirja, lubadusega kunagi tulevikus nendega tegeleda, ning ma saan naasta oma käesoleva tegevuse juurde. Juhtub päris tihti, et ma ütlen midagi spontaanselt kuskil seltskonnas ning seejärel selle öeldu telefoni kirja panen. Ma tean, mis juhtub, kui ma ei pane seda kirja. Ma jään siis selle üle mõtlema, seda lihvima, täiustama, kunsti tegema - aga kaotan kontakti reaalsusega. Pigem kiirelt kirja, mõttest ära ja seltskonda tagasi.
Isegi terapeut tõdes üks kord, et see kirjapanemine on päris tark mõte.

Aga mis saab siis kui mõte on kirjas?
Mingi hetk, kui ma selleks aega leian, saab mõttest looming.
Vastavalt mõttele muidugi - mõni o seisnud juba päris kaua, sest ma pole leidnud õiget väljundit.
* On mõtteid millest tulevad naljakad või mitte nii naljakad pildid Comicz lehele - kuigi ma endiselt olen skeptiline oma joonistus oskuse osas
* On mõtteid millest tuleb ehk kunagi standup - kuigi ma pole seda rohkem kui korra proovinud, aga materjali tegelt nagu oleks
* On mõteid, millest sünnivad lood minu peas, mida saab kirja panna - kuigi ma kirjutan harva ja ma ei usu, et just väga hästi, aga vahel tuleb paremini kui olen oodanud (ma endiselt imestan, et kunagi sellise teksti kirjutasin, et ka praegu lugedes tuleb hellus peale).
* On mõtteid millest tuleb blogipostitusi, filosoofilisi heietusi, luuletusi või misiganes loomingut ...
jne

Ühesõnaga midagi peab tulema. Ma ei salli raiskamist ning ka heade mõtete mitte kasutamine on justkui raiskamine. "Sul on midagi ainuomast, millega panna kas-või üks inimene naerma/mõtlema/arenema/midagi tundma ja sa ei tee seda?" on minu sisemise kriitiku hääl, kui looming on mõneks ajaks kaugeks jäänud. Jah, ma hindan oma loomingulist eneseväljendust kõrgelt. Ei, mitte tulemust, see on pigem sihuke so-so. Vaid ma hindan kõrgelt oma loomingulist tegevust - minu jaoks on tähtis, et ma sellega tegelen. Minu jaoks on tähtis, et minu ideed ja mõtted lähevad liikuma. Vahel ma tunnen ennast isegi omamoodi filtrina - mina olen kõigest üks osa mõtte teekonnast, aga kui ma oma rolli ei täida ... jääb see rännak poolikuks ja seda minu süül (vt ka ammust kirjutist Kirjanik ja Trafo, kus ma selle teema üle heietan). Ma ei teagi, miks see minu jaoks nii tähtis on, aga on. Kuklas on justkui Dagö laulu Näitleja sõnad "Kui anne raisatud, siis andeks sa ei saa." ja kohati on mul tunne, et neid andeid on mulle antud isegi liiga palju.

Kunagi oli mu suureks unistuseks oma raamatu välja andmine. Eks ta kuskil taustal ole endiselt olemas. Reaalsus (ehk siis selleks, et avaldada, peab olema kirjutisi mida avaldada, selleks et oleks kirjutisi, peab kirjutama, selleks et kirjutada, peab võtma aega) jõudis vahepeal ka lihtsalt kohale ning ma olen igati rahul ka sellega kui keegi mu misiganes kirjutist hea sõnaga mainib või kui miski lühem tekst kuskil avaldatud saab (praeguseni küll vaid veebiajakirjades ... ja luuletusi ka mõnes muus kohas). Loomingu eest tunnustust saada on tore. Eriti, kui see teeb kellegi päeva ilusamaks. Kirjutamise eest raha ma vist polegi kunagi saanud (näitlemisega on midagi ikka natuke vahel tulnud), kuigi ka see oleks ju tore, sest mulle tegelikult väga meeldib kirjutada (kui tore oleks tegelikult elatada ennast peamiselt kirjutamisega .. ohh ka see unistus oli kunagi). Vahel võtab kirjutamine kohutavalt palju energiat ning - erinevalt impro teatrist, kus energia tuleb laval ka kiirelt tagasi - on ainus energia tagasisaamise koht just vastukaja.

Jah, häid mõtteid on palju. Eks ma ikka proovi neile tuult tiibadesse anda, niipalju kui on minu võimuses. Vahel tuleb isegi midagi normaalselt välja ka - harjutamine teeb meistriks - ning kes teab, ehk kunagi, tõesti kunagi, saan ma puhtalt oma loominguga elus hakkama. Niikauaks aga läheb 40 tundi nädalas töö tegemisele, mis on teistmoodi rõhuasetusega.

Cheers!

Imperfect notes from the Gifts of imperfection

So, I have been reading this book about Wholehearted living for a while now. Not that the book is thick or I am slow reader, but this time I just needed some time to let it sink in. Also I made some notes. Here are some notes (that are ofc out of the context, but might still be handy). Alo they are not in the same order as they were in the book.

What is Wholehearted living? 

Wholehearted living is about engaging in our lives from a place of worthiness. It’s about cultivating the courage, compassion and connection to wake up in the morning and think, No matter what gets done and how much is left undone, I am enough. It is going to bed thinking, Yes, I am imperfect and vulnerable and sometimes afraid, but that doesn’t change the truth that I am also brave and worthy of love and belonging.

The Journey is important

Owning your story can be hard but not nearly as difficult as spending our lives running from it. Embracing our vulnerabilities is risky but not nearly as dangerous as giving up on love and belonging and joy - the experiences that make us the most vulnerable. Only when we are brave enough to explore the darkness will we discover the infinite power of our light.

Wholehearted  people Dig Deep when in stress:

* Deliberate in their thoughts and behaviors through prayer, meditation or simply setting the intentions
* Inspired to make new and different choices
* Going. They take action.

Courage, Compassion and Connection 

Courage – „To tell one’s mind by telling all one’s heart“

Compassion – „to suffer with“ Compassion becomes real when we recognize  our shared humanity. The heart of compassion is acceptance (and also accepting your limitations and having boundaries)  Must have boundaries and holding holding people accountable for their behavior. (not blame)

Connection – energy that exists between people when they feel seen, heard and valued; when they can give and receive without judgement; when they derive sustenance and strength from the relationship.

About Helping and receiving help

Until we can receive with open heart, we are never really giving with open heart. When we attach judgement to receiving help, we knowingly or unknowingly attach judgement to giving help.

Love, belonging and Being enough

Fitting in is  about becoming who you need to be accepted – belonging does not require us to change who we are; it requires us to BE who we are.

Love and belonging will always be uncertain.
Love belongs with belonging.

A deep sense of love and belonging is and irreducible need of all women, men and children.

Love: We cultivate love when we allow our most vulnerable and powerful selves to be deeply seen and known; and when we honor the spiritual connection that grows  from that offering with trust, respect, kindness and affection. Love is not something we give or get; it is something we nurture and grow, a connection that can only be cultivated between two people when it exists within each of them – we can love others as much as we love ourselves. Shame blame, disrespect, betrayal and the withholding of affection damage the roots from witch love grows. Love can only survive these injuries if they are acknowledged, healed and rare.

Belonging: Belonging is the innate human desire to be part of something larger than us. Because this yearning is so primal, we often try to acquire it by fitting in and by seeking approval, which are not only hollow substitutes for belonging, but often barriers to it. Because true belonging only happens when we present our authentic, imperfect selves to the world, our sense of belonging can never be greater then our level of self-acceptance.

Shame

If we want to live and love with our whole hearts and if we want to engage with the world from a place of worthiness, we have to talk about the things that get in the way – especially shame, fear and vulnerability.

Shame:
1. We all have it
2. We’re all afraid to talk about it
3. The less we talk about shame, the more control it has over our lives.

Shame is the intensely painful feeling or experience of believing that we are flawed and therefore unworthy of love and belonging

Wholehearted people:
1. They understand shame and recognize what messages and expectations trigger shame for them
2. They practice critical awareness by reality-checking the messages and expectations that tell us that being imperfect means meaning inadequate
3. They reach out and share their stories with people they trust
4. They spek shame – they use the word shame, they talk about how they are feeling, and they ask for what they need.

Guilt = I did something bad
Shame = I am bad

Authenticity

Authenticity is the daily practice of letting go of who we think we’re supposed to be and embracing who we are.

Choosing authenticity means:
* Cultivating the courage to be imperfect, to set boundaries and to allow ourselves to be vulnerable
* exercising the compassion that comes from knowing that we are all made of strength an struggle
* nurturing the connection and sense of belonging that can only happen when we believe that we are enough.

Authenticity demands Wholehearted living and loving – even when it’s hard, even when we’re wrestling with the shame and fear of not being good enough and especially when the joy is so intense that we’re afraid to let ourselves feel it.

Mindfully practicing authenticity during our most soul-searching struggle is how we invite grace, joy and gratitude into our lives.

It is in the process of embracing our imperfections that we find our truest gifts

Self Compassion

has 3 elements:
* Self-kindness: Being warm and understanding toward ourselves when we suffer, fail, or feel inadequate, rather than ignoring our pain or flagellating ourselves with self-criticism.
* Common humanity: Common humanity recognizes that suffering and feelings of personal inadequacy are part of the shared human experiences – something we all go through rather that something that happens to „me“ alone

„we’re all doing the best we can“

* Mindfulness: Taking balanced approach to negative emotions so that feelings are neither suppressed nor exaggerated. We cannot ignore our pain and feel compassion for it at the same time. Mindfulness requires that we not „over-identify“ with thoughts and feelings, so that we are caught up and swept away by negativity.

„Don’t shrink. Don’t puff up. Stand on your sacred ground“

Spirituality 

Spirituality is recognizing and celebrating that we are all inextricably connected to each other by a power greater than all of us, and that our connection to that power and to one another is grounded by love and compassion. Practicing spirituality brings sense of perspective, meaning, and purpose to our lives.

From the foundation of spirituality, three other significant patterns emerged as being essential to resilience:

1.      Cultivating hope
2.      Practicing critical awareness
3.      Letting go of numbing and taking the edge off vulnerability, discomfort and pain


Hope is a cognitive function that is created when:
* I set realistic goals – know where I want to go
* I Know how to get there. Are persistent and can tolerate failure and try again
* I believe in myself that I can do this

What we usually do [try to be aware of it]

1. Most of us engage behaviors (conscious or not) that help us numb and take the edge of off vulnerability, pain and discomfort
2. Addiction can be described as chronically and compulsively numbing and taking the edge off of feelings
3. We cannot selectively numb emotions. When we numb the painful emotions we also numb the positive emotions.

For many of us, our first response to vulnerability and pain  in not to lean into the discomfort and feel our way trough but rather make it go away. We do that by numbing and taking the edge off the pain with whatever provides the quickest relief. We can anesthetize with a whole bunch of stuff, including alcohol, drugs, sex, relationships, money, work, care-taking, gambling, staying busy, affairs, chaos, shopping, planning, perfectionism,  constant change, internet etc

When we numb the dark, we numb the light
The dark does not destroy the light; it defines it. It’s our fear of the dark that casts our joy into the shadows.


Joy is what happens to us when we allow ourselves to recognize how good things really are.



 

On Creativity

1.“I’m not very creative“ does not work. There’s no such thing as creative people and non-creative people. There are only people who use their creativity and people who don’t. Unused creativity doesn’t just disappear. It lives within us until it’s expressed, neglected to death, or suffocated by resentment and fear.

2. The only unique contribution that we will ever make in this world will be born out of our creativity.

3. If we want to make meaning, we need to make art. Cook, write, draw, paint scrapbook, take pictures, collage, knit, rebuild an engine, sculpt, dance, decorate, act, sing – it doesn’t matter. As long as we are creating, we are cultivating meaning.

If creativity is seen as a luxury or something we do when we have spare time, it will never be cultivated. (When I make creating a priority, everything in my life works better)



Play is as essential to our health and functioning as rest.

Do what inspires you!

1.We all have gifts and talents. When we cultivate those gifts and share them with the world, we create a sense f meaning and purpose in or lives.
2. Squandering our gifts brings distress to our lives.
3. Sharing our gifts and talents with the world is the most powerful connection (with god)
4. Using  our gifts and talents to create meaningful work takes a tremendous amount of commitment.
5. No one can define what is meaningful for us.

Looking Uncool

When we value being cool and in control over granting ourselves the freedom to unleash the passionate, goofy, heartfelt and soulful expressions of who we are, we betray ourselves. When we constantly betray ourselves, we can expect to do the same to the people we love.

Accept and own your fears, do not ignore and hide them as they will in that case only go louder.

"For me, the risk of losing myself felt far more dangerous than the risk of letting people see the real me."

N-Imetajad

Mitte keegi ei tea enam kindlalt, mis andis sel saatuslikul päeval viimase lükke. Oli selleks eelmisel päeval pähe saadud obadus, mis oli ennast kirjult ja lõbusalt ülespaistetanud? Või hiljutisest õnnetust kukkumisest põhjustatud peatrauma? Või ehk ei olnud päikesetõusu ajal söödud imeliku maitsega viinamarjad teps mitte viinamarjad?



Keegi ei tea seda kindlalt. Küll aga teavad kõik, mis edasi juhtus.


Ühel täiesti tavalisel päeval, ühes täiesti tavalises metsas, ühe täiesti tavalise puu otsast tuli alla üks täiesti tavaline imetaja ning hakkas Nimetajaks.


Nii sai see kõik alguse.


Edasist võite ehk juba isegi aimata. Esimene õpetas nimetamist oma klannile ning sealt levis see lõpuks nagu nakkushaigus ka kõigile teistele klannidele, kuni lõpuks kattis terve maakera. Esimeste nimetajate lapsed oskasid aga juba veelgi paremini nimetada ning nende järglased veelgi paremini ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ... ning siin sa nüüd oled ja loed seda teksti ja kindlasti hakkasid ka mõtlema, mis on see Nimetamise kunst.


Ürgsel ajal oli see lihtne: klanni päälik võttis kivi, näitas seda oma klanni liikmetele – kes muidugi nii tähtsa sündmuse puhul kokku olid kogunenud – ning tegi „URR“. Siis pühkis ta laubalt higi, võttis suurema kivi, näitas ka seda, mõtles nii, et higi leemendas ja tegi „URGHH“. Kindlasti tundub seesugune nimetamine teile väga primitiivsena, aga pidage meeles – need olid esimesed nimetused, neil lihtsalt ei olnud kuskilt eeskuju võtta. Ning sellises seisus oli tegemist raske loova tööga.

Peale pääliku õpetust teadsid kõik tema klannis, et väike kivi on „URR“ ja suurem kivi „URGHH“. Kõik oli lihtne, selge ja täiesti ebaselge. Tekkis esimene keeleprobleem. Milline kivi oli suur ja milline väike? Kas oleks tulnud pääliku väikest kivi kaasas kanda ning kõiki teisi sellega võrrelda, et teada kas leitud kivi on URR või URGHH? Aga päälikul oli ju vaid üks kivi ja kõik ei saanud seda samal ajal kaasas kanda? Ja kas URR oli vaid väike kivi, millel oli peal väike samblatomp nagu pääliku näidatud kivil, või olid kõik väikesed kivid URR?

Kohe kindlasti ei suuda me mõista kogu seda agooniat, mis kaasnes esimese nimetamisega. Aga meie ürgvanemad ei olnud papist poisid vaid parajad pärdikud. Kõik ju nimetasid ning ei saanud ju lubada, et naaberklann paremini nimetas. Ning nõnda sündiski keel naabrikadedusest – igas kandis omamoodi.

Arvatavasti ei suuda me nimetamise agooniat mõista, sest me oleme sõnadega harjunud ning ei satu ehk tihti mõtlema, mida need tegelikult endast kujutavad. Kui ürginimene võttis kätte kivi, vaatas seda, nuusutas seda (loodame siinkohas, et tegemist oli ikka kiviga), katsus selle krobelist-siledat külma pinda, siis kõik need aistingud kokku andsid talle mudeli, mille nimeks sai URR - seda juhul kui kivi oli ka kasvult väike. Sellest meelde jäetud mudelist sai etalon terveks eluks.

Nõnda oli tal lihtsam end teistele väljendada. Pidades sõjaplaani naaberklanni vastu sai ta lihtsalt öelda „URGHH VII HÕMM“ selle asemel, et ilma sõnadeta seletada, kuidas visates kõva, külma ja sileda pinnaga rasket eset naaberklanni esindaja pea pihta, põhjustab see gravitatsiooni mõjupinna suurenemist terve tema keha ulatuses. Ürgmees sai aru, et nimetamine tegi vahel elu lihtsamaks.

Samas võis see teha elu ka kuradi keeruliseks. Eriti kui lauses „URGHH VII HÕMM“ puudus sihitis (see mida sihitakse) ning su klannikaaslane enda pead kogemata sihitiseks pidas ja juba preventsiooniks sulle malakaga pikki pead andis.
Sel ürgsel aal arenes keel vastavalt vajadusele ja füüsiliste traumade hulgale.


Nimetustega hoidis inimloom oluliselt kokku oma mälukulu. Oli tarvis vaid ühekordset nimetuse seletust ning edasistes mälestustes sai valmis mudelit vabalt kasutada. Selle asemel, et jätta mällu kõiki aistinguid, mis võinuks kõlada umbes nii „pisikene roheline hüppav libe asi, mis teeb imelikku häält ja mida lakkuda ei tasu“, sai ta selle lihtsalt meelde jätta kui „Konn“. Nõnda muutus mälu mitte enam aistingute, vaid nimetustepõhiseks ehk siis teaduslikus keeles sensoorne mälu asendus verbaalse mäluga.


Kui füüsiliste asjade (kategooriad: söödav, mittesöödav) ja tegevuste (küttimine, puhkamine, söömine, paljunemine – neli sõna) nimetamine oli veel suhteliselt lihtne tegevus, millega esimene generatsioon nii enam-vähem hakkama sai, siis oluliselt raskem oli nimetada näiteks lõhnu ja hääli. Veelgi raskem aga emotsioone. Vajadus aga nende nimetuste järgi oli olemas.

Kujutage ette olukorda, kus naine tunneb, et terve elamine haiseb nagu sinivetikas, mees aga naudibki just sellist lõhna. Naine läheb mehe juurde, et öelda, et kodu haiseb ning sõnab „NUFF-NUFF“ ja mees ütleb „NUFF-NUFF“ vastu, mõeldes aga, et kas pole mitte tore tugev lõhnakuusk, see mille ma eile lamedate sabadega näriliste veetakistusest välja võtsin ja koju vedasin.

Olgugi, et kooselavate inimeste teineteise mittemõistmine pole ajas muutunud, oli siiski viisakas hankida nimetus tähistamaks head ja halba.

Ning nõnda jõutigi murdepunktini, kus nimetused muutusid abstraktseteks ja kogu nimetamise kunst hakkas tasapisi allakäigutreppi mööda (ilmselgelt alla) veerema. HÄÄ tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte PÄHH, mis aga omakorda tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte HÄÄ. Esialgu piisas neist kahest segaduse külvamiseks küll.

Emotsioonidest rääkides tuli esmakordselt tõsiselt sisse ka konteksti tähtsus. Näiteks võisid banaanid – mida sõi ennist su nõbu, kes enne oli normaalne, aga peale nende söömist end krokodilliks peab – olla nii HÄÄ või ka PÄHH, olenedes sellest, kui palju meeldis sulle persoon, kellele sa neid soovitasid. Ehk siis nimetused muutusid subjektiivseks.


Arvatavasti oli see päris hulga generatsioone edasi, kui verbaalne mälu hakkas domineerima ning nimetused hakkasid elama oma elu. Inimene elas oma elu läbi nimetuste ning oli täiesti veendunud, et millegi nimetamine muudab asja olemust.

Näiteks oli ta täiesti veendunud, et kui nimetada türkiissinist särki piisavalt palju siniseks särgiks, siis muutub see rohkem siniseks, kui see enne oli. Vastasleeri ehk nimetajate, kes uskusid et türkiissinine särk on ikkagi roheline esindajad arvasid umbes sama, ainult teise värviga.

Samuti kerkisid esile Suured küsimused: Kas maa tiirles ümber päikese või päike ümber maa? Mis oli elu mõte? Kuidas mõni sai nii rikkaks? Ja paljud teised, millest esimese generatsiooni nimetajad ei oleks isegi mitte aru saanud, rääkimata vastamisest.

Mitte et seal väga vahet oleks olnud, siis üldsus võttis ikkagi omaks arvamused (nimetused), mida toetas suurem hulk ja rohkemate relvadega inimesi (puhas ellujäämisinstinkt).

Tulles aga tagasi reaalsusesse nõustute te aga kindlasti, et türkiis-sinisel särgil pole sooja ega külma sellest, kas keegi nimetab teda roheliseks või siniseks ning asi ise-enesest ei muutu sellest kuidas meie seda nimetame.

Selle ajastu nimetajad aga sellega ei nõustunud ning pidasid maha isegi suuri taplusi teiste nimetajatega, kes nimetasid näiteks ühtsustunnet universumiga ehk jumalat ehk allahit teistmoodi, kui nemad. Nimetuste nimel tehti suuri lollusi.


Nimetuste maailm aga kasvas ja arenes. Järjest rohkem loodi nimetusi, mis olid lihtsalt nimetused ning ei omanud enam mingit seost aistingutega. Ning veelgi enam loodi nimetusi igasuguste emotsioonide, käitumiste ja arvamuste tarbeks. Tekkisid toredad kompleks-mõisted nagu õiglus, armastus, jumal, töötamine jms, mida kõik inimesed isemoodi tõlgendasid, millest aga universumil suhteliselt ükskõik oli.


Tekkisid ka teadused, nagu näiteks:

Bioloogia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi liike väljasurnud keeles. Lynx Lynx ei ütle sulle midagi looma väljanägemise, lõhna või käitumise kohta.

Geograafia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi pinnavorme, piirkondi ja kohti. Sa võid ju teada, et Türgi (piirkonna nimetus) pealinn (kindla piirkonna üldnimetus) on Ankara (täpsem piikonna nimetus), aga selle mitteteadmine vähendab ehk vaid su sotsiaalset lävimist, kui niigi palju.

Ajalugu – mis proovib nimetada, kõiki eelnenud Suuri inimesi ja sündmusi ning seostada neid kokkulepitud ajanimetustega.

Füüsika – teadus, mis huvitaval kombel tegeleb maailma mudelitega (ideaalne gaas jne) tunnistades ka ise, et need on vaid lihtsustatud mudelid.



Me oleme hakanud oma liigi arengust, maailmavaatest ja elust rääkima vaid läbi nimetuste. Me mõtleme läbi nimetuste ning tajume maailma läbi nimetuste. See aga tähendab, et sattudes kokku tuttava kogemuse või objektiga, omistame me sellele samasugused väärtused nagu esimesel kohtumisel.

Iseenesest pole ju nimetustes ja mudelites elamine halb, sest need aitavad meil teha järeldusi, küll aga pole väga tihti need järeldused õiged. Kui satume kokku nõmeda tüübiga, kellel on valge BMW, ei tähenda see veel et kõik valgete BMWdega inimesed on nõmedad. Kui eile poes käies oli seal pikk järjekord, ei tähenda see ka seda, et täna on pikk järjekord.

Kõik meie elus on ainulaadne ja kordumatu.

Kas olete te näinud kaht identset puud? Olete te näinud kahte identset lõket? Kahte identset lumehelvest? Kuna me käsitleme maailma lihtsustatult, ei märka me nii palju erilist, iga hetke ainulaadsust.

Muretsedes oma tuleviku pärast või mõtiskledes minevikust, ei ole me reaalsuses.
Minevik on vaid hunnik nimetusi, mis paratamatult ajas tuhmub. Tulevik aga ei midagi muud kui arvamus sellest, mis võib juhtuda ning ole sa kui tähtis iganes, ei mõjuta sinu arvamus seda, mis tegelikult juhtuma hakkab.


Nimetamise kunstil on pikk ajalugu ja omad plussid aga ka miinused. Seda on hea kasutada, aga hea oleks see ka vahel välja lülitada.

On miljoneid asju elus, mida me ei märka, sest me elame vaid nimetustes.

Me ei ela nagu seda nimetatakse - siin ja praegu.

---------------------
Tegemist on ilukirjandusliku teosega, mis võib sisaldada pähkleid.
Pildid ei kuulu mulle ja on illustreeriva tähendusega.
Tekst üleval ka poognas.
Kel meeldib, võib seda ka öelda. Kellele mitte, noh võib kah.

Cheers!

"Tartu Jumalad"

ehk üks väike hommikune loomingulend tulevase LARPi teemadel.
---------------------------------------------------------------

Rahvast oli kogunenud rohkem kui arvata võis ning kell oli juba piisavalt kaugel, et alustada.
Korralikus aga hajameelselt selga aetud riietuses ning paksude prillidega kiitsakas mees tõusis püsti, lasi silmad üle kohalolijate ja võttis sõna.

"Vaadake ümberringi. Vaadake, millised te kurat olete. Ja ma ei räägi mitte sellest, millised te kunagi olite ja millised nüüd, vaid sellest, millised te kogu aeg olete olnud."

"Sõjajumal, kes tegeleb sõjaga. Armastuse jumalanna, kes tegeleb armastusega. Õnne jumal, kes annab ainult õnne. Kratt, kes ainult varastab."

"Õige!" kostus üks nõustuv hääl rahva seast.

See hüüe ei toetanud aga mitte kogu eelnevat sõnavõttu, vaid ainult viimast lauset. Hüüdjaks oli Kratt, kes oma oskused nii ära oli lihvinud, et täpselt sama tööga ka tänapäeval leiba teenis. Ta oli meistervaras ja kuradima uhke selle üle. Pagan võtaks, teda tunti tema oskuse pärast isegi allmaailmas Krati nime all. Ta oli üks väheseid, kes julges avalikult oma nime kasutada.

"Kurat, te olete vaid ühe funktsiooniga. Tõsi, teil on küll vabad käed selle funktsiooni sees tegutseda, aga tänapäeval ei taha enam keegi vaid ühe funktsiooniga asju. Tänapäeval tahetakse võimalikult palju, võimalikult kiiresti ja kompaktselt. Te peaksite olema nagu hüperraal, nagu Šveitsi taskunuga. Pagan võtaks, isegi mobiiltelefon, mis ka kõigil teil taskus on omab rohkem funktsioone."

Rahva seast kõlas mõningast protesteerivat mõminat, aga keegi midagi valjuhäälselt ei öelnud.

"Ühe funktsiooniga asjad ei pea tänapäeval vastu. Võibolla neid kasutatakse veel mõnda aega vanast kuradi harjumusest, aga see on ka kõik. Võtke näiteks käekell. Kunagi kandsid peaaegu kõik inimesed käekella, neil oli seda vaja, et aega teada saada. Praegu saab aega teada aga igalt poolt: arvutist, telefonist, televiisorist, isegi kuradi reklaamid kuradi LED ekraanidel näitavad tihti aega. Ja miks peaks siis inimene kandma veel käekella? Ega ei peagi ja ei ole vaja, vaid mõned teevad seda ning sedagi pigem vanast harjumusest, mitte praktilisusest."

"Ja teie, kamraadid, olete kõik nagu kuradi käekellad. Te olete lihtsalt aja hammasrataste vahele jäänud."

"Ning kindlasti arvate te nüüd, et sinna pole miskit parata, et nii see asi käibki?"

Rääkija näole ilmus lai naeratus.

"Ei, nii ei pea see käima, sest Mina saan teid aidata. Ma saan aidata teil tagasi tänapäevasesse maailma tulla. Ma saan teid jälle kuulsaks teha..."

*

"Võiks ju mõelda, et kui sa oled siin maailmas juba rohkem kui paar kuradi sajandit olnud, et ole sa enam nii naiivne ja sinisilmne kui nelja aastane laps ning ei lähe kohe esimese sõbraliku jala juurde saba liputama." lisas ta mõrult.

Ta võttis sõõmu õlut, ning pühkis varrukaga ära habemesse jäänud vahu."Igatahes täpselt nii see kõik juhtus. Kui välja arvata kõik need kuradid ja paganad, mis mu jutus olid - need panin ma sinna ise," lisas ta laia naeratusega.

See oli temaga rääkimise puhul tavaline, et ta vürtsitas pea igat lauset Kuradi või Paganaga. See oli justkui eneseiroonia. Tema jaoks olid need sõnad sidesõnad - sidesõnad, mis sidusid kõiki vanu tegijaid uue maailmaga. Seepärast ei kasutanud ta kunagi neid sõnu ka pahameele väljendamiseks ning kui ta kurjaks sai ütles ta enamasti lihtsalt "RAISK!"

"Aga, mis siis edasi sai?" küsisin ettevaatlikult.

"Mis sai? Mis sai? Mis sa ise arvad, mis sai?" küsis ta nii, et arvatavasti terve kõrts seda kuulis.
"Tünga said muidugi. Kõik sinisilmsed järgijooksikud said täiega keeratud. Teadus, raisk, andis kõigile vaid paar artiklit ühes populaarteaduslikus ajakirjas. Kõik. 5 minutit kuulsust ja sa kogud jälle tolmu. Ainus, kes sellest kasu sai oli tema ise."

"Hea vähemalt, et ajakirju nii tugevale paberile trükitakse, muidu oleks - veel hullem - sitapaberiks ka veel muutunud," proovis ta asjale huumorit lisada



Seda, mida nad oma viie minuti kuulsuse eest maksid ei saanudki ma teada, aga ei raatsinud enam ka küsida. Minu vestluskaaslane oli jutust justkui teise maailma vajunud ning jõllitas õllekann käes aknast välja pimedusse. Olgugi, et tema näos ei liikunud ükski lihas, oli tajuda nagu ta meenutaks midagi väga vana ja ebameeldivat.


"Teadus..." pomises ta lõpuks enda ette ja kobas triiksärgi paremast taskust suitsupaki järele.


"Teadus, ma ütlen, on üks igavene tõbras, raisk."

Hull aitab hullu

On päris huvitav, et paljud tunnustatud loometööd (kirjandus, muusika, liikumine jne) on tehtud inimeste poolt, kellega ei olnud kõik päris korras. Ei ole mul vaja siia ehk isegi kõiki neid nimepidi kirja panna, kõik me teame või oleme kuulnud vähemalt ühest loomeinimesest kes oli geenius ... aga hull või siis lihtsalt haige.

Aga mis paneb inimest looma? Öeldakse, et inimene on loodud looma ja eks see ole ka osaliselt õige. Kõik me loome igapäevaselt midagi, kas just midagi suurt ja tähelepanuväärset, aga kindlasti tollel hetkel vajalikku. Olgu loominguks kasvõi toidu tegemine (btw toitu liiga loominguliselt siiski suhtuda ei tasu - ütleb teile inimene, kes sõi kunagi keedukartuleid mustikamoosiga ....ning õuna või ja suhkruga)

Kuidas on siis juhtunud nii, et mõned meist pühenduvad rohkem loomingule (ja selle nö mittepraktilisele osale), ning suudavad seda teha teiste jaoks meeldivalt ja meeldejäävalt, olgugi et on ise haiged?

Vastus peitub küsimuses.

Miks tegeleb haige inimene tihtilugu rohkem loominguga? On see äkki alateadlik eneseteraapia? Vägagi võimalik.

Liikumis-loomingust on seda ehk isegi kõige paremini märgata.

Joseph Hubertus Pilates oli väiksena haige, ning hakkas otsima meetodeid, kuidas oma tervist parandada. Tänu temale on meil tänapäeval Pilatese meetod. Sama lugu on Aleksandri tehnikaga - F. Matthias Alexander oli lihtsalt üks haige-haige mees (heas mõttes).

Ja selliseid näiteid pole mitte ainult Europast. Ka Hiinas tuntud Yiquan ehk Dachengquan õpetus(mis põhineb peamiselt kindlates asendites paigalseisul ja enesekontrollil)loodi master Wang Xiangzhai poolt, kellel oli lapsest saati terviseprobleeme, millele ta läbi erinevate õpetuste ravi proovis leida.


Nagu oli näha ka eelnevate näidete juures, teeb looja (e kunstnik laiemas mõttes) midagi esiteks endale ning alles hiljem jõuab see laiema publiku ette.

Mõnel puhul ei jõua asi aga publiku ette enne kunstniku surma.
Franz Kafka ei jõudnud oma tööde lõpuni enne kui elupäevad otsa said, ning lausa palus jäetud kirjas sõbrale, et too poolikud kirjutised lugemata ära põletaks.
Võiks ehk öelda, et Kafka ei jõudnud oma elu jooksul eneseteraapiaga nii kaugele, et ise ennast hästi tunda ning loomingut ka teistega jagada. (olgugi, et ka tema nö poolikud teosed on mulle vägagi meeltmööda)

Väidetakse, et kunst (looming) tegeleb inimese emotsioonidega ja võttes ette mõne luuleteksti, ei kahtle me selles ütluses. Me teame ka, et mitmed kirjanikud olid tegelikult vaimuhaigla püsikülastajad. Ehk oli just nende kirjutamine see, mis hoidis neid piisavalt kaua elus, et me neid ka teame (väga emotsionaalsed kirjanikud jõudsid lõpuks paratamatult ka enesehävituseni välja, nagu Juhan Viidingu puhul, kes otsustas iseseisvalt lahkuda)

Miks aga meile selline looming meeldib?

Samas, ega kõigile ju kõik meeldi. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Nagu ka inimeste meeldimise puhul otsime me sarnast - midagi tuttavlikku ja endale lähedast. Kui meile meeldib Kafka, on meis piskie osake Kafkast. Kui meile meeldib Viiding, leidub meis ka väike Jüri Üdi. Ning kellegi eelnevalt loodud teosed on otsekui ravi meie eos olevatele osadele. Mitte võibolla teoste sisu poolest - oh ei, vaid hoopis teadmine, et KEEGI VEEL ON NIIMOODI TUNDNUD.

(ja see, et sa pole mingis olukorras ainus või esimene võib olla kuradi tähtis)


Olete te kuulnud Mozarti effektist? Tema muusika mõju kohta on tehtud kindlasti üle tuhande uuringu. Kõike väidetavat ei tasu muidugi tõe pähe võtta, aga rahustada ja meeleolu parandada suudab see muusika kohe kindlasti. Mozart ise ei olnud aga püsiv ega rahulik. Kõik kes on näinud tema käekirja saavad aru kui rahutu ja kaootiline see loominguline hull oli. Ja jällegi - tehes muusikat ka selleks, et ennast rahustada, andis ta suure panuse meie kultuuri.

Ahjaa, ma olen siin rääkinud juba kolmest kunstiteraapia vormist, aga unustanud täiesti neljanda: draama. Aga siin ei ole midagi keerulist.
Millest on enamus näidendeid? - Emotsioonid ja suhted.
Millest koosneb enamus meie elust? - Emotsioonid ja suhted.
Ja meile meeldib näha laval sarnaseid suhteid ja emotsioone (kasvõi naeruväärsuseni liialdatuna) sest me saame enda elu sellega võrrelda - kasvõi alateadlikult.

Ja nüüd küsige uuesti: Kas meil tõesti on vaja kunsti ja kultuuri, kui sellel pole nö praktilist väljundit? (väga tihti kohatav mõttelend) Ilma kunsti ja kultuurita puuduks meil ravi - teraapia, mis aitab meil taluda elu.

Sellised huvitavad mõtted täna. Andke aga minna, kui kaasarääkimisi on.

Cheerios!

Raamatud

Aastatega on meie raamaturiiulisse igasuguseid lektüüre tekkinud. Patt lugu on aga see, et seal nad siis on - läbi loetud ja tolmu koguvad. Nüüd on võimalus anda neile Raamatutele uus elu. Veidi allpool on uhke nimekiri teostest, mis me "välja praakisime". Toredad raamatud ju küll, aga neil võiks olla parem otstarve kui riiuliruumi täitmine. Esiteks pakuksime neid sõpradele ja muidu toredatele inimestele (kas siis sümboolse summa eest või ka niisama kingituseks ... et noh head tead-ju-küll-mis päeva). Kellel huvi mõne teose vastu, kribage siia kommentaariumi või saatke email zarvik(ätt)yahoo.com - kes ees see mees (siin kommentaariumis on parem, siis teised näevad kah et juba lännu).
Kui see valik on tehtud, vaatame Raamatukoi ja Rohelise Raamatu suunas (ja ehk veel mõne koha, kui keegi nõu oskab anda)
[PS: Kuna teosed sai kunagi siiski ise ostetud, võiks ju vähemalt mingi summa tagasi saada]

Nüüd siis nimekiri. On nii ulmet, esoteerikat, huumorit kui ka ajalugu. Lõpust võib leida ka mõned inglisekeelsed teosed. Panni all pole ühtegi neist hoitud.

-->

	Autor/tõlkija/koostaja	Pealkiri	Ilmumisaasta eesti keeles
1	Adams, Douglas	Nägemiseni, ja aitäh kala eest	2003
2	Adamson, Andres ja Valdmaa, Sulev	Eesti ajalugu gümnaasiumile	2001
3	Alas, Arvo - tõlkija	Njalli saaga	2001
4	Allen, Judy	Fantaasiaentsüklopeedia	2006
5	Allik, Urmas - koostaja	Ärkamisaeg läbi KGB fotosilma	2005
6	Andrews, Ted	Aura – kuidas näha ja lugeda aurat	2000
7	Asprin, Robert	Jälle üks mõnus müüt. Müüt ja eksiarvamused	2003
8	Asprin, Robert	Müüt ja eksiteed. Edu või müüt	2004
9	Asprin, Robert	Müüt ja kadunud kaaslased. Müüt ja pisike pandipiiga	2004
10	Ayers, Michael	Locke	2000
11	Baddiel, David	Unetus	2002
12	Batignolles, Anatole ja Kornandon, Louis-H	Haldjate otsingul	2004
13	Berg, Lew R.	Reekviem „Galateiale“	2004
14	Berman, David	Berkley	2000
15	Brennan, Barbara Ann	Valgus kätest	2003
16	Brewer, Gene	K-PAX	2002
17	Browne, Dik	Hagar Hirmsa peaaegu täielik viikingi käsiraamat	2005
18	Brussig, Thomas	Kangelased nagu meie	2004
19	Cooper, Diana	Vaimsete seaduste valguses – Juhiseid kogemaks elu kõrgemas sageduses	2005
20	Cooper, Diana	Inglite valguses	2008
21	Cooper, Diana	Ülestõusmise valguses – selgitusi, juhiseid ja nõuandeid ülestõusmise teekonnaks	2009
22	Earls, Mark	Loova ajastu koidik: äri, banaanid ja turunduse surm	2003
23	Erelt, Tiiu	Väike uudissõnastik	1989
24	Fowke, Bob	Planeet maa	2000
25	Gauding, Madonna	Väega loomad – abimehed, kaitsjad ja tervendajad	2006
26	Grisham, John	Isepäine vandekogu	2002
27	Hargla, Indrek	Hathawareti teener	2002
28	Hargla, Indrek	Roos ja lumekristall	2006
29	Harris, Thomas	Punane draakon	2003
30	Hennoste, Tiit	Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk.Artikleid ja arvamusi 1986-2003
31	Hickman, Leo	Paljaks kooritud – kikivarvul mööda ökoelu takistusriba	2007
32	Hindrey, Karl August	Kaugekõne	1986
33	Howard, Robert E.	Aed täis hirmu	2003
34	Hvostov, Andrei	Mõtteline Eesti	2005
35	Icke, David	Matrix’i lapsed	2003
36	Kallas, Ollimar	Parem käsi tegutseb	1995
37	Kasak, Enn	Iidne tähetarkus	2003
38	Keem, Hella	Tartumaa saja-aastaste jutud	1995
39	Lafont, Maria	Nõukogude plakat – Sergo Grigorjani kogu	2007
40	Leberecht, Hans	Valgus Koordis	1953
41	Lovecraft, H.P.	Charles Dexter Wardi juhtum	2004
42	Luhaäär, Ingvar	Sensitiivid – dokumentaalromaan	2000
43	Lukjanenko, Sergei	Peegelduste labürint	2005
44	Mann, A.T	Taro – tõlgitsemine ja ennustamine	1997
45	March, Caleb	Boyfriendi väike käsiraamat	2001
46	Megre, Vladimir	Armastuse atmosfäär	2000
47	Megre, Vladimir	Venemaa helisevad seedrid	2000
48	Megre, Vladimir	Kes siis meie oleme?	2003
49	Megre, Vladimir	Eluenergia	2004
50	Megre, Vladimir	Uus tsivilisatsioon	2006
51	Mirtem, Valev	Bioenergeetika õpik	1995
52	Moss, Robert	Teadlik unenägemine – üheksaastmeline tee unenägude mõistmiseks	2008
53	Moorcock, Michael	Valge hundi saatus	2000
54	Moorcock, Michael	Musta mõõga needus	2001
55	Morrell, David	Õuduste hotell	2005
56	Nikkarev, Arvi - koostaja	Aphra – ulmeantoloogia	2005
57	Nõu, Helga	Kuues sõrm	2004
58	Palli, Ilmar - tõlkija	Kamasuutra – padjaraamat	2001
59	Peegel, Juhan	Ma langesin esimesel sõjasuvel (fragmentaarium)	2008
60	Prachett, Terry	Tiivad. Bromeliaad ehk õielt õiele	2008
61	Quinton, Anthony	Hume	2000
62	Raud, Mihkel	Musta pori näkku	2008
63	Raudla, Heiki	Oli selline Eesti	2005
64	Rebane, Hilve – koostaja	Mis „Postimees“ uudist kaasa on toonud	1998
65	Ristikivi, Karl	Hingede öö	2000
66	Roman, Sanaya	Vaimne kasv – Elu Kõrgema Minana	2007
67	Roosalu, Meeli	Närvisüsteem	2002
68	Roots, Katrin – koostaja	Küünikute käibetõed	2002
69	Salinger, J.D	Üheksa juttu	2005
70	Sander, Kristjan	Valguse nimel	2003
71	Sander, Kristjan	13 talvist hetke	2008
72	Seppo, Raivo	Hüatsintsõrmus	1995
73	Sonntag, Linda	Meeleline seks	2003
74	Stoker, Bram	Dracula	1993
75	Stoppard, Miriam	Seksi ABC, küpsemine, suhted ja seks	1999
76	Sulbi, Raul – koostaja	Sünged varjud 2 – Saatana teener	2004
77	Sulbi, Raul – koostaja	Terra Fantastica jutuvõistluse võitjad	2004
78	Tanner, Lii	Kogemata isaks	2003
79	Tanning, Salme	Karksi murrak	2004
80	Vahtre, Lauri	Eesti rahva lugu	2005
81	Valev Mirtem	Armastus - aforismiraamat	1999
82	Valdmaa, Sulev	Eesti ajalugu – valik ajalooallikaid	2002
83	Vallak, Peet	Elu nullpunkt	1985
84	Vangonen, Veikko	Ülestõusjad	2002
85	Veskimees, Siim	Operatsioon ogaline päike	2001
86	Vetemaa, Enn	Eesti luupainaja aabits	1993
87		Maya, Ülitaju kasutamine – praktiline ekstrasensoorika	2007
88		Kirjastus Perineum, Rasputin	1998
89		Keel ja Kirjandus	2006 nr 8
90		Nukits	2001
91	Banks, Ian M.	The player of games	2000
92	Brown, Dan	Angels and Demons	2001
93	Carey, Mike & Bolton, John	The Sandman presents: The Furies	2002
94	Clarke, Arthur C.	The city and the stars	2001
95	Pierson, Chris	Spirit of the Wind	1998
96	Prachett, Terry	Thief of time	2001
97	Prachett, Terry	Thud!	2005
98	Williams, Robert M.	The missing piece peace in your life!	2008

Cheers!

NB: Proovin siin nimekirjas aegamisi äralubatud raamatud ka ära punastada :)

___________________________

Ütleme, et nüüdseks on kõik läinud ja palume mitte rohkem sel teemal pingida