Asi pole tegelikult koogis

Meil on improlaval kasutusel selline väljend nagu "It's not about the cake" ehk siis eesti keeli "Asi pole koogis." Pärineb see ühest töötoast ning lühidalt võib selle idee kokku võtta ehk nii: Laval pole kõige tähtsam mitte tegevus, mitte see millest räägitakse, mitte lugu, vaid suhe kahe inimese vahel. Tegelikult on asi alati suhtes - emotsioonid kahe inimese vahel on see, mis on tähtis.

Töötoas, kus antud väljend meile külge jäi, tuli teha stseeni, milles mees tuli öösel koju ja sõi külmkapist ära oma lemmikkoogi, mis seal oli, arvates et selle toonud tema ema. Tegelikult oli selle teinud aga tema kallim, kes kogu oma armastuse ja helluse oli koogi sisse valanud. Ja nüüd oli see kook lihtsalt muuseas ära söödud. No on ikka tõbras. Asi pole mitte koogis, vaid sellest mida see tähendab.

Pean siikohas tõdema, et seda kirjeldada ja läbi teha on ikka kaks täiesti erinevat asja. Igal juhul täheldasin hiljuti, et ka tavaelus meeldib meile nö koogist rääkida. Me tülitseme pisiasjade pärast, aga ei ütle välja, mis on tegelikud tunded ja vajadused. Me küsime lastelt, et kuidas neil koolis läheb, kuigi tegelikult tahame teada kuidas neil lihtsalt läheb (need on kaks väga erinevat küsimust tegelikult).

Me tantsime ümber koogi, aga ei ütle asju otse. Ma muidugi ei ütle, et asju otse alati lihtne öelda on, aga ükshetk tuleb nende asjadega tegeleda niikuinii ja ega need ära ei kao niisama. Mis sest koogist ikka liialt kottida.