Sokkide põgenemise plaan

Eelmine kord pesu pestes ja seda kuivama pannes oli üks sokk kadunud. Otsitud sai igalt poolt - ei jäänud masinasse, ega ka padjapüüridesse. No olgu, küll kunagi ikka välja tuleb - mõtlesin ja jätsin asja rahule. Tuligi sokk välja paari päeva pärast kapi otsast.

Täna oli lugu sarnane: kõik pesu kuivab aga ühel sokil pole paarilist. Vaatad siis ringi ja ohoo puudu olev sokk on laua peal tassis ja rüüpab hommikukohvi (ehk siis pooleldi ligunenud) No tere tali, mida veel.

Ilmselgelt on mul lihtsalt nii kohutavad jalad, et kõik sokid üritavad põgeneda nii jubedast ja hirmsast teenistusest.

Neljajalgne sõber

Ma pole tõesti ammu midagi siia kirjutanud. Ei ole inspiratsiooni, kuigi hetki on olnud palju. Ja suures pühadetuhinas on ka comicz leht oma nö rutiinist kergelt maas - ideid on oluliselt vähem ja veelgi raskem on kätte haarata joonistusplokki.

Oluliselt lihtsam on olnud sukelduda filmidesse või telkumängu (ma hetkel ronin sellest august jälle välja).

Televiisor on alati lihtsam vastupanu, aga ta ei tekita positiivset kinnitust/tagasisidet. Tõsi, on mõned filmid mis siiralt inspireerivad või panevad sügavamalt mõtlema, aga enamuses on tegemist ikkagi paraja komejandiga, millel ei ole reaalse eluga erilist seost. Kui palju see aga vormib meie reaalsust? Meie soove? Meie uskumusi?

Meie korteris on praegu üks umbes aastane poisiklutt (kes käib ringi nagu godzilla... lammutab ja kriiskab) ning tihtilugu käib telku taustal. Tüübil ei ole mingit huvi ekraani vastu, kui seal on film, aga reklaame jälgib ta suure huviga, olgugi et ta neist midagi aru ei saa. Üüü mis huvitavad helid ja vilkuvad pildid - puhtalt bioloogiliselt progetud huvi pöörama. See on reklaamitrikk.

Jõlude aegu oli kohal ka kaks plikatirtsu, üks nii umbes 4 teine nii umbes 7 aastat, kes mängisid elutoas telku juures ja hiljem söögilaua ääres laulsid kahekesi võidu telereklaami laulu, mõlemal silmad säramas. See on ka reklaamitrikk.

Ja ma mõtlen kerge mure-muigega kuidas kogu see alateavuse pask, mille nad nii saada võivad võib neid tulevikus mõjutada. Kuidas see aga mõjutab neid ja meid praegu?

Meie, täiskasvanud arvame naiivselt, et me ei lase end mõjutada reklaamidest ja filmidest, et me teeme ise oma otsuseid. Ma usun, et teadlikult oleme me suutnud ennast tõesti ilusasti ära petta. Tegelikult on iga inimese taustsüsteem äärmiselt primitiivne ja oluliselt irratsionaalsem kui meile meeldiks.

Kõige lihtsam süsteem maailmas on see, et iga kord kui me teeme midagi, suurendame me võimalust seda uuesti tulevikus teha. Kui me pöörame millelegi tähelepanu, muutub see meie jaoks tähtsamaks. Seega esiteks, vaatades telkut, suurendame me võimalust et me vaatame ka tulevikus telkut. Pöörates tähelepanu igasugusele pasale mida filmides süžee pähe kasuatakse, võib see muutuda meie jaoks normaalsuse etaloniks - eriti kui puudub võrdlusmoment.

(Jajaa ja te võite ise netist lugeda kultuuridest, kus telekut ei olnud ja ei olnud ka oluliselt kuritegevust. Kui tulid telkud kasutusse, tõusis kuritegevus kordades - inimestel tekkis võrdlusmoment ja nad kõik tahtsid seda võimatut pseudoelu, mida telkus paratamatult reklaamitakse, milleks aga enamikel ressursse ei ole)

Ma tean, mida tähendab vältimine - ma olen seda julgelt pool oma elust teinud, selle asemel et probleeme lahendada või üldse tõstatada probleeme. Ja see on pigem see osa telkuvaatamise juures, mis mind vast kõige rohkem mõtlema paneb.

Algklassides olin ma mudilaskooris ja kuna see oli koolipäeva lõpus, oli suhteliselt tavaline, et mudilaskoori asemel olin ma nö "tervislikel põhjustel" kodus ja pelasin telkumängu. Tegelikult mulle lihtsalt ei meeldinud see jamps ja ma lihtsalt läksin lihtsama vastupanu teed. Ei saatnud kedagi kukele, ei öelnud välja mida ma asjast tegelikult arvan, ei tegelenud vältimisest põhjustatud ärevuse vähendamisega - lihtsalt ignoreerisin kõike.

Asja iroonia: kui me probleemidega ei tegele on nad taustal ja ketravad edasi ja võtavad energiat ja nii kua kuni me sellega ei tegela ja energiat ei vabasta on meil oluliselt vähem energiat mude asjade tegemiseks ja me otsime tegevusi mis ei vaja mingit energiat aka vusser ja telkumäng sobivad seda paremini. Samas ei lahenda nee midagi ja tehti loovad ka probleeme ja muresid juurde .... ja noh näete küll kuidas siit saab minna nõiaringi.

On inimesi, kes jäävad telkusse rohkem kinni. Näiteks ajas mind kunagi kohutavalt närvi see, kui põliskodus papsiga elutoas rääkides pidi püsivalt konkureerima taustal käiva televiisoriga - noh et üks hetk kuulab sind ja järgmisel vaatab telekat ja sul pole tegelikult õrna aimugi kui palju sellest jutust , mis sa räägid, talle üldse kohae jõuab. Nüüdseks olen ma sellega harjunud - eks igaühel on omad prioriteedid ja valikud ning jabur oleks selle pärast pahane olla.

Jõulude ajal põliskodus tegin nalja, et meil ei käinud mitte jõuluvana vaid telkuvana. Noh, kuna kuuse alla kingitused ei mahtunud, olid need hoopis kuuse kõrval oleva telkukasti ees.

Aga reaalsus on, et ma ei kujutakski enam ette millised oleksid jõulud meie kodus ilma telkuta. Telku on antud kontekstis lihtsam vastupanu ja kodurahu hoidmise element. Selle asemel, et palju päris asjadest rääkida (sest ega ju nii palju pererahvast väga tihti kokku ei satu), mis kindlasti tekitaksid ka mingeid vaidlusi ja konfliktikohti, tehakse viisakad ilusad jutud ära ja vaadatakse koos telkut.

Veel paar aastat tagasi oleks ma tahtnud neid inimesi släppida ja öelda et kukuu telkut saate te ka kodus üksi vaadata, aga siin on inimesed keda sa näed kord-kaks aastas - suhtle, kurat võtaks. Nüüd ma olen selle osaga leppinud, on nagu on, igaühel on oma prioriteedid paigas ja kui ma suhelda tahan siis saab alati köögis tegutseda - alati on seal veel keegi kes toimetab ja kellega juttu puhuda.

Küsimus aga jääb: "Mis juhtuks, kui ühel jõulul vool ära läheb ja telku ei tööta?"
Kas inimesed hakkaks küünlavalgel poliitika üle vaidlema või oleks see kõige ausam ja ehedam jõulude jagamine, mis on kunagi olnud - ei tea.



Teaduslikult on muidugi ammu tõestatud, et ega telku väga tervislik vidin ei ole.
Küll on jutte, et iga tunniga, mis sa telkut vaatad, vähendad sa oma elu 22 minutit (või siis rohkem või vähem - oleneb uuringust).
Küll mõjub halvasti seljale, silmadele ja keskendumisvõimele jne
Ja ma ei usu, et see kedagi väga üllatab.

Eks igaüks teeb omad valikud ise.
Ja mina valin nüüd, peale sellist pikka trükkimist ja heietamist, selle, et ronin viiendalt korruselt alla, et teha üks sigaret.
Britid on isegi teinud eluhumoorika ja iroonilise sarja selle kohta kuidas telku elusid hävitab :P

They are growing up so fast

So just 3 months ago I started a personal project called comicz.juhe.ee 
It was (and still is) just a personal goal to see if I can post at least one stupid picture within a week (minimum one. In most weeks it was actually  2-3 pics).

The big question in the beginning was: am I able to turn my stupid sense of humor into a picture that people in the internet could consume and could also possibly find funny?

Well, it seems so. At least sometimes .... maybe

So this is how it looks in 3 months:


. SEPTEMBER OCTOBER NOVEMBER
Views 234 512 677
Posts 14 6 11

Not bat at all.... from my personal opinion.
In September I had several old pictures that I also wanted to add up (also to have some content on the page)
In October I was working through some tough times - but still managed at least a picture per week.
And in November I got into rhythm of posting regularly... with spontaneous additions

The top 3 posts with amount of views has some hidden information about my friends (who I assume are the main readers of the page).:

Drink, drunk, drunken More stats120
Tõlkes kaduma läinud More stats94
Pocket Man! More stats61


(My friends are into Teletubbies, Drinking, IT and Pockets?)


What can not be seen from numbers:
* I feel that my drawings are getting better ... slowly
* Sense of humor is still there - good
* already had the first quest comic - great. I feel famous. Thanks M-
* friends are pinging me with ideas ow what to turn into a  pic - good as-well, but I would prefer if they would try to draw it themselves. I would gladly put it up if they want.



Congratulations .... to ...ee.. ..me? .... my alter ego?  ....hmm... ahh... To be honest everyone in my life has supported this project (even if they did not know it) Where do you think I get the inspiration? From life itself. From random sentences or situations, that get stuck to my head (and are soon after it written down on my phone ... and a week later on my computer.... and then on paper... and then back on computer ... and then on comicz).

There are still several ideas in the waiting list.



Special thanks to my bad memory and spelling skills (I call it Alzheimer Light) that's causing most of the one word/language humor.


To sum it up again, its Friday so lets just get drunk!!

Cheers!

Musavärki

Mäletate seda testi? Võta kogu muss mis sul arvutis on ja kütta shuffle. Vahel pull teah, vaadata mis seosed tulevad. Kui on kuulates tekkinud miskit kohesed seosed (ja on aega olnud) siis need mõtted kontsentreeritud kantsulgudesse. Paljuski nagu tindilaigutest ... vaata mis mõtted kohe pähe jooxevad antud valdkonna ja muusikaga seoses.


1. How am I feeling today?
Amanda Palmer - Billie Jean

[hea lugu ja hea esitus.... aga päris ei kliki mõtteid ]

2. Will I get far in life?
Oomph! - Mein Schatz


[Tõlge on keeruline]

3. Where will I get married?
Deathstars - New Dead Nation

[Zombie Apocalypse teemalisi pulmi olen ma mõelnud küll]

4. What is my best friend’s Theme Song?
Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber - Prozac
[:D :D :D Siin on nii palju metatasandit sees, et ise kah ei usu]

5. What is the Story of My Life?
Dagö - ... and the sun rises
[Ligi 12 min pikk parajalt meditatiivne lugu. Elan kaua ja rahus? Ja päikene tõuseb ... peale pikka pimedust.. ja särab?.. seos deboriga? Võibolla.. ]

6. What was Highschool like?
Kaizers Orchestra - Evig Pint
[ kui võtta selle loo tõlge siit http://www.kaizers.de/lyrics/x_evig_pint.php siis jaaa see oli selle aja mõtteviis küll .. tõlkes oleks pealkiri siis Eternally Tormented]

7. How can I get ahead in life?
Xploding Plastix - Sunset Spirals

[refrään on uuesti ja uuesti"is it enough now? Is this not enough now?".. seega tehes veel rohkem ja kaheldes kas see on ikka piisav? Või on küss, et kas ma pole juba piisavalt kaugel?]

8. What is the best thing about me?
Brainstorm - All Right, Chill Out
[et oskan asju rahulikult ja lõbusasti võtta? Vabalt!]

9. What is today going to be like?
Dagö - Sinihabe
[vabalt ... miks ka mitte. Improproov kah veel tulemas nii et iga story võib vabalt läbi käia]

10. What is in store for this week?
Amanda Palmer - Guitar Hero [ Feat. East Bay Ray]
[Ja ma arvan et 'see' on veel kaua 'poes'. Mõnus mitmetahuline lugu..ja mitmete tähendustega. Aga ükski ei ole vaid nädala lõikeks]

11. What song describes my parents?
Vocal Sampling - Dolor Y Perdon
[jup, eks nad on jah parajalt teine muusika, aga ei midagi hullu]

12. To describe my Grandparents?
Depeche Mode - Personal Jesus
[Mu vanavanemad on ligi 90 mõlemad ja endiselt vitaalsed ja toredad ja toetavad ja hoolivad ...  aga ei midagi religioosset. Kuigi, nende eluvaated ja põhimõtted, mis ilmselgelt töötavad ja hoiavad neid elus, tunduvad küll omamoodi isikliku tee leidmisena]

13. How is life going?
Brainstorm - These Women Drive Me Crazy All the Time
[:D oeh, okei, võtan omaks ... "Do you think I am a bad boy? Do you think I am a horny elf?" kuulsin mina igatahes selles loos]

14. What song will they play at my Funeral?
Dagö - Veider
[No peakiri kirjeldab mind küll ... :P lugu ise-enest hea ... ega ei pahandaks kui mängitaks ... mitmed laused klikivad küll]

15. How does the world see me?
Placebo -Nancy Boy
[Ma loodan, et päris nii ei nähta ikka ... natuke liiga üle võlli]

16. Will I have a happy life?
Garbage - Push It
[nagu ma harrastan öelda "Happyness is a inside job!" Jaaa! Jaa! Ma usun seda lugu siin kontekstis!]

17. What do my friends really think of me?
Kosmikud - öine kriisi-ja nõustamistelefon
[ :D :D :D kui hea! Ma võibolla ei oska väga hästi ennast sõpradele jagada, aga see on küll alati, et kui on mingi mure või probleem - ja ma tean oma sõpru, ka neid przaci omi - siis võib alati mulle helistada. Kasvõi sõdaöösel. Ma olen olemas. Mitte, et seda väga tehtud oleks ... põhimõtteliselt võib öelda, et ei olegi päris nii helistatud ja seega sobib see lugu veel paremini ]

18. Do people secretly lust after me?
Bela Fleck - Victor Wooten - Bass Solo (awesome)
[loo emotsiooni järgi ütleks et ju vist.. Tüüp teeb üksinda  ligi 9 minutit basskitarril imesid.. seega ainult siis kui ma mängin soolot?]

19. How can I make myself happy?
Xploding Plastix - Shakedown shutoff (live)
[see lugu võib tähendada, et võta rahulikult ... fiiling on küll õige]

20. What should I do with my life?
Garbage - Crush
[tunda tugevaid emotsioone?]

21. Will I have children?
Korn - Make Me Bad
[ehk kui tulevad siis sama messed up kui mina? ]

22. What is some good advice for me?
Evanecence - Taking Over Me
[lasta ennast üle võtta?]

23. How will I be remembered?
Lykke Li -Silver Springs
[hõbedane allikas...?]

24. What is my signature dance song?
Garbage - Breaking Up the Girl (Timo Maas Remix)
[tantsuline on küll ... ja irooniliselt sellest DJst räägiti mulle just eelmine nädal ja ma ei teadnudki, et mul mõni ta töö masinas on. Aga loo sisu ... maitea]

25. What is my current theme song?
Zorg - Outcast

[et tunne küll väga nii ... võibolla pikemas ja suuremas plaanis.. aga no on ka hullemaid aegu olnud. Ma tean et mul on inimesed olemas kui vaja .. olgugi, et mitmed tähtsad neist on välismaal ära]

26. What does everyone else think of my current theme song is?
Placebo -Space Monkey
[et siis võimalikult jabur aga rokine?]

27. What type of men/women do you like?
Placebo - Lady of the Flowers
[Hipinartsu? .... noh vähemalt selge et naisi ja peamiselt kergelt hullumeelseid:D ]


Huvitavad tulemused igatahes. Midagi siit järeldada pole aga mõtet. Äkki mõne aasta pärast põnev vaadata kuidas 2013 aasta lõpus muusikamaitse oli :)

Kohutav anekdoot ... aga ise mõtlesin välja

Mafiabossile tutvustatakse narkomuula: "See siin on Anastassija."
Mafiaboss: "Ma tean mida ta teeb, aga mis ta nimi on?"

-----------

Jah, mul endal on ka vahel piinlik oma huumorimeele pärast. Aga samas on ka naljakas

Fraud Police

Pervo-vuntsi kuu puhul käis meil kontoris üks Eesti tuntud personaaltreener. Rääkis teine toitumisest, liikumisest ja muidu toredatest asjadest ja sai ka oma keha mõõta lasta (body composition analysis).
Ma kõiki tulemusi ei hakka siin näitama, aga kokkuvõtlikult: enamik asju on enamvähem normi piires, väljaarvatud rasv ja lihased. Rasva on mul liiga vähe (6,7%) ja lihaseid (pehmed koed) liiga palju. Mingit muudatust masin ei soovitanud ja keha bioloogiline vanus on reaalsest vanusest 4 aastat maas. Ma ei näinud küll kõikide tulemusi, aga üldine mulje jäi, et kogu selle kupatusega olin ma erand, mis kinnitas reeglit (et inimesed on liiga rasvas).

Nii kaua kui ma olen mäletanud on see suht alati nii olnud ning mingil määral on see isegi süümepiinu tekitav. Ma ei tee ju midagi erilist. Okei suvel vahel kannan rõngassärki, kõnnin suhteliselt palju ja vahel sexsin, söömisel piiranguid ei ole. Õlu ja miski rämpstoit väga ei meeldi küll jah, aga no et see nii suure erinevuse teeb?

Nii ma ootangi, et tuleks Fraud Police (tore termin mida AFP ja Neil G kasutavad) ukse taha ja ütleks, et ei nii ei saa - sa pead ikka vaeva nägama et keha trimmis oleks. Selline totter valehäbi, mis on suht alati seal olnud.

Ja kui selle masina järgi olen ma terve (no okei, ta tegelt miskit kopsu, maksa ja aju tööd ju ei mõõda jne ainult rasvu, mineraale ja pehmeid kudesid kehas) siis tahaks küll öelda midagi stiilis:

"Me? Well I'm well. Well I mean I'm in hell.
Well, I still have my health (At least that's what they tell me)
If wellness is this what in hells name is sickness?"

(AFP, "Runs in the family")

Pistame samuse muusikapala kah siis siia otsa.

Cheers!

Kuidas seletada depressiooni (osa 568)

Mõtlesin eile välja hea seose, mille kaudu seletada depressiooni inimestele, kellel ei ole mingit kokkupuudet sellega olnud. (ja ilmselgelt olen ma aastate jooksul sellest juba sadu erinevaid versioone mõelnud)

Selleks on (trummipõrin....paparaparaa) ülekaalulisus.

Ja ülekaalulise all mõtlen ma siis antud kontekstis sellist ülekaalulisust, et kolesterool on laes, kingapaelu on raske siduda ja trepist käimine väsitab (ja see osa ei ole depressiooniga ühine)

Siin siis mõned sarnasused.

Esiteks, keegi ei tea selle täpset põhjust, seal on kindlasti geneetiline eelsoodumus ja paljud riskitegurid, aga on inimesi kellel see tekib ja neid, kellel mitte, isegi siis kui on samalaadset elusitta läbi elatud ja toituvad samamoodi.

Teiseks, kõik nõustuvad et ülekaalulisus ei ole tervislik, aga enamasti ei nähta seda kui haigust (mida ta võib olla ... otseselt või kaudselt). Depressiooni ei suuda kah inimesed haiguse alla liigitada - pigem on see su isikuomadus. Mõni on kõhn, mõni on paks, ela sellega. Fakt on aga see, et kumbki pole tervislik ja vajaks arstlikku sekkumist. Mida suurem ülekaal/depressioon on, seda suurem vajadus sekkumiseks.

Kolmandaks, muutus on keeruline. Mida suurem ülekaal, seda rohkem aega ja pingutust võtab, et normaalkaalu saada. Sama lugu deboriga. See on pikk protsess.

Neljandaks, mida rohkem alla võtsid, seda rohkem on lotendavat nahka hiljem kaasas. Depressiooni jäljed jäävad sinuga igaveseks, sinna pole midagi teha, ja seda ei ole võimalik ära lõigata. Ja vahel see meenutab ennast.

Viiendaks, tagasilangus on kerge tulema. Okei, mitte vast kõigil aga siiski paljudel ülekaalust paranenud inimestel on hiljem vaja püsivalt jälgida, et ei  sööks valesid asju valedel aegadel. Depressiooni puhul räägime me pigem elu rituaalidest, mõttemallidest ja eluviisist. Ja samuti osad, kes on kora deboris olnud, hiljem sinna enam ei lange. Tagasilanguse protsent on aga suur.

Kuuendaks, inimene kes on ülekaalus/ depressioonis ei tunne ennast hästi ja ta teab ise kah, et midagi on viga, aga selles suhtes midagi ette võtta on raske, mis viib meid järgmise punktini ...

Seitsmendaks, lihtne on endale valetada, et probleemi mitte tunnistada. Öelda, et "tegelikult on kõik ju okei", "leidub ka minust paksemaid", "ma olen lihtsalt suure kondiga" jne Samas, ilma aksepteerimata ei juhtu midagi. Kuidas saad sa näiteks suitsetamist maha jätta kui sa teed suitsu aga üritad endale selgeks teha, et tegelikult sa ei suitseta - see on lihtsalt võimatu.

Kaheksandaks - väga palju väärarusaamu (hah, ma ei imestaks, kui ma siin tegelikult ülekaalulisuse väärarusaamu kasutaksin, sest no mul ei ole kogemust) stiilis "Ise on süüdi", "Ise on laisk" jne Osaliselt võibolla tõsi. Kui tegemist on tagasilangusega peale esmast ravi võib see tõesti olla põhjustatud inimese enda uskumusest, et pole vaja enam rituaale-süsteemi kasutada sest probleem on lahendatud - ja voila probleem tuleb tagasi. Aga enamasti on põhjuseks siiski .. (vaata tagasi esimest punkti).

Üheksandaks, on medikamente millega ülekaalulisust/depressiooni ravida (klassikalise meditsiini vahendeid, holistilisi, balti jaama turu omi jne), aga nende mõju on individuaalne ja mitte alati oluliselt suurem kui placeebo efektil. Äkki aitab, äkki mitte, äkki ei aita aga saad lihtsalt kõik kõrvalmõjud (mis on kah ise-enesest toredad)

Kümnendaks (ma arvan et see on praegu viimane, mida ma suudan välja mõelda), kui sa oled ülekaalus/depressioonis siis on sul vahel raske teha isegi igapäevaseid asju. Mida suurem probleem, seda raskem on. Äärmiselt sügavas depressioonis inimesed ei suuda isegi enam ise-enda eest hoolitseda (enda pesemine ja kasimine ... ekstreemsetel juhtudel isegi wc käik jne). 
Miks nad ei suuda? Vot ülekaalulisuse puhul on seda lihtsam seletada.  Debori puhul aga - ma olen piisavalt julm et öelda: "Kui sa pole seal olnud, siis sa ei saa sellest aru saadagi, aga aksepteeri et nii lihtsalt on - haigus on selline."

Inimesed tahavad alati kõigest aru saada, vaadata asju läbi enda maailmaprisma/mõttemallide. Aga deborist aru saamine on umbes sama jabur kui näha Paldiski mnt roosa maja elaniku luululist roosat elevanti, kes tema voodi peal klaverit mängib. Sa lihtsalt ei ole võimeline seda nägema, sest sul endal ei ole seda haigust. Pealegi, kui sul oleks sama haigus, siis võimalus et teie luulud kattuvad on ikka äärmiselt väikese tõenäosusega. Ainus, mida teha saab on aksepteerida, et tema jaoks on seal elevant.


See kõik on muidugi minu arvamus, täis üldistusi, lihtsustusi ja jaburusi, aga äkki midagi klikib


Paks kass, ilus kass

Seda, et Kafik on üks paks kass, teadsid vast kõik.




Sõbrad, kes külas käisid, tegid temast pilte, sest nii naljakat paksu kassi pole enne nähtud ning ka eelmise korteri omanik muigas alati kui ta kassi nägi (ja kommenteeris midagi vene keeles). Paljud nimetasid teda lihtsalt Paksuks, mitte ei kutsunud nime pidi.



Nüüd sai siis kassiga arstil käidud. Tervis muidu korras aga puuriga kaalule asetades näitas kaal 9,9 kg. Issakene. Tõsi, puur ise kaalus 1,4 kg, aga see tähendab ikkagi, et kassi enda kaaluks tuli 8,5 kg. Ideaalkaal oleks aga umbes 5,5 kg. Kolm kilo ülekaalu.

Põhimõtteliselt tähendab see seda, et mul on umbes 150% kassi.

Raisk, ja siis veel inimesed imestavad, miks mul püsivalt musklid on - no halloo, ma tõstan kassi.

Seega - dieet alaku! Esiteks vahetasime ära toidu. Teiseks on iga söögikord grammi täpsusega (peaaegu) paigas ja kolmandaks on tal vaja liigutada - ega ükski söök üksi imet ei tee.

Toidupalli põhimõttest sai kass suht kiiresti aru. Toidukord on pisikese palli sees, millel on auk ja ainult siis kui palli veeretada pudeneb sealt vahel toitu välja.

"Noh fine, võib ju mängida kah," mõtles kass ja mängis.

Muidugi oli ta esialgu pahane, et toidukauss tühi oli ja käis sellest pikka juttu rääkimas.

Ja kolmandaks päevaks oli tal dieedist ja kogu sellest kupatusest lihtsalt kõrini - hommikuks oli toidupall kadunud. Päeva jooksul otsisid seda neli inimest ja ei leidnud. No nagu tina tuhka. Ja kass ise vaatab süüdimatu pilguga otsa, nagu tema ei teaks midagi.
No kadunud - 2 päeva pingat otsimist ja ei midagi.

Dieet samas avaldas juba mõju. Kass oli mängulisem, rohkem ringi lippav, rohkem suhtlev ja noh tundus ka kergem. Kuigi nurrumasin oli tihtilugu paitamise peale kinni. Äkki ta lihtsalt mõtles, et säästab energiat või mõtles et "Kui nurru tahad, anna rohkem süüa!"

Eile õhtul leiti toidupall üles. Oli tõesti salakaval koht. No kurivaim selline.
Vormi saamine on täies hoos.




Suhte Butafooria

Leian aina rohkem kuidas igasugune suhte butafooria mind tülgastab:

"Tere!"
"Tere!"
"Kuidas sul läheb?"
"Hästi, kuidas sul?"
"Kah hästi."
"Mis teed?"
"Ah tead, nagu ikka"
"Ilus ilm täna"
"Mhmh"
"ok"

jne

Noh teate küll, see osa suhtlemisest, mis justkui tagab mingi raamistiku, kus suhelda, aga ei täida tegelikult suhtlemise funktsiooni - st ei jaga mitte kui mingi sugust informatsiooni. Lihtsalt verbaalne kõhukinnisus - inimesed punnitavad midagi välja ja siis on kõik, pühime käed puhtaks, suheldud küll.

Suhe (näiteks sõprussuhe jne) eeldab suhtlemist ja suhtlemise all mõtlen ma informatsiooni (kogemuiste, mõtete jne) jagamist - ilma selleta ei ole lihtsalt suhet. Ka töökeskkonnas tegelikult - ainult butafooria kütmine ei ole suhtlemine ... see on mõttetu smalltalk ... film milles on ainult statistid aga ei mingit story line'i.

Ma näen ja kogen seda enda ümber liiga palju - ja päris suhtlemist, päris PÄRIS asja on nii NII vähe.

Ja kõige nõmedam on see kui sa jagad midagi PÄRIS asja ja sinna vastu tuleb lihtsalt: "okei" ja kõik ning suhtlus läheb buttafooriasse tagasi. Bullshit!

Nagu Dylan Moran ütles


Kuidas läheb? Aga päriselt?





Väga kõnetav jutt - ilus, ehe, nii nagu asjad on, vürtsitatud "eluterve" huumoriga.

Ei, mul endal ei ole kunagi diagnoositud kroonilist (rõhk sõnal 'kroonilist') depressiooni, aga tagasilangusi vanadesse mõttemallidesse vahel siiski on - langused on lihtsad tulema, pole midagi teha. Teater ja impro samas aitab - päris palju.
Samuti on see nö 'ära suremise' teema minu jaoks kuidagi väga tuttav. Oli aegu, kui oli lihtsam nimetada asju. mille vastu mul ei olnud alergilist reaktsiooni, kui neid mille vastu oli. Rääkimata eluaegsest koormusastmast (teoreetiliselt võimalik saada astmahoog keset sexi ... aka füüsilist koormust ... küll see oleks tore). No ja nii on.

Igaühel on omad deemonid ja on tore kui neist räägitakse ja kuulatakse, mitte ei vaielda vastu proovides olukorda nö kergemaks rääkida. Igaüks peab ise leidma oma motivatsiooni hommikul ärkamiseks, tööle minekuks, hobideks... elamiseks.

Happiness is a inside job! Isegi siis kui suidsidaalsed mõtted tagataustal jooksevad saab vaid inimene ise hoida ennast käimas ja positiivse - keegi teine seda tema eest teha ei saa.


Kui alustada...

... muusikateraapia nullpunktist ehk siis muusikast, mis hetkel resoneerub, siis see lugu ja esitus on täpselt..

Laisk mängija

Käisin üleeile õhtul Tartus LARPil ning see pani mul mõtted jälle antud teemas liikuma (jajah mul on mõned kindlamad mängu tegemise mõtted kah, aga neid annab veel seedida). Taaskord meenus mulle aga, et ma olen paganama laisk mängija ja sama laisk mängujuht. Korraldades mõned aastad tagasi oma suurmängu (Shadowrun: Lihtne tööots) oli kõik planeeritud ideega, et me ei pea mängujuhtidena mitte-kui-midagi kohapeal deklareerima ning kui ängijad jõudsid lõpp sihtkohta võinuks mängujuhid samahästi õlle lahti korkida ja etendust jälgida (mida mõned ka tegid). Lõksud olid reaalselt töötavad (või defineeritud läbi reeglite - noh päris viga nad ju ikka ei teinud), kõik mis oli mängu alal oli mängu sees ning mängijatel oli oh kui palju erinevaid võimalusi tegutsemiseks.

Samas kui eilsel mängul oli mitmeid hetki, kus mäng seiskus, sest oodati mängujuhti või kui over-rule'iti kellegi pihtsasaamist, sest püstolis ei saanud olla nii palju kuule (no kui te tahate, et püstol teeks ainult 10 lasku siis palun tehke püstol mis teeks ainult 10 lasku). Ma oln laisk mängija ja ei minu jaoks vähendab igasugune deklaratiivsus mängu võlu ja usutavust. Mitte, et antud mäng paha oleks olnud, aga minu maitse jaoks lihtsalt liiga palju mänguvälist nodi ja deklaratiivset juhtimist.

Beebihuumor

Paar natukene leidlikumat ideed kuidas beebide kulul elu huumoriga vürtsitada.

Vajalik eeldus: oskus teha video/heli-töötlust

Variant üks: Imelikud täiskasvanud
Filmi üles perekondlik sündmus, kus on kohal ka vähemalt 1 beebi. Hiljem vaata videomaterjal üle ja lõika beebi(d) välja. Tulemus - video täiskasvanud inimestest, kes peavad morsipidu ja käituvad nagu imbetsillid.  Paar aastat hiljem, kui keegi enam üritust väga ei mäleta, kutsu sama seltskond külla videot vaatama ja jälgi nende reaktsioone. Räägi neile, et peale seda üritust kaotasid sa selle video ära ja nüüd juhuslikult leidsid, välistamaks, et sa seda kuidagi modifitseerida said.


Variant kaks: Häiriv naer
Lindista üles variatsioon beebi naeru. Nüüd võta mõni sari, kus on naer taga (näiteks kaks ja pool meest, the big bang theory, vms .... mida kahemõttelisema huumoriga tegemist on, seda häirivam). Eemalda originaal naer ja asenda see eelnevalt lindistatud beebi naeruga.
Kutsu sõbrad külla seda seriaali vaatama ja jälgi nende reaktsiooni. Kui keegi erinevust märkab, kiru natuke torrentilehte, kust sa selle seriaali tõmbasid, aga väida et internett on maas ja õiget versiooni tõmmata ei saa.

Jälle rase?

____________________________________________
EDIT mõned tunnid hiljem.
See postitus on põhimõtteliselt juba BS sest niipea kui asjad on kirja saanud, on nende olemus peas muutunud ja olukord on seega teine. Aka asjade kirja panek muudab neid - nagu kvantfüüsikas vaatleja muudab katset.
Asjade kirja panemine muudab need selgemaks ja konkreetsemaks ja seega on neid võimalik paremini mõista ja sealt edasi minna (kribamist kasutatakse ka mõnedes teraapiates)

Aga las ta istub siin kui näide protsessist.

Cheers!
_____________________________________________



Ei see postitus ei räägi minu olematutest sohilastest ega ka ootel olevatest potensiaalsetest sohilastest. See oleks, hm, natukene liiga kummaline teema millest rääkida, isegi minu jaoks.

Elu on küll põnev, aga mitte nii põnev (ptüi ptüi ptüi üle vasaku õla).

Põnevust on olnud juba piisavalt viimase poolteist kuu jooksul. Töökoha muutus (tööintervjuude ja konkursiga puha), elukoha muutus (ja ei ole enam ainult mina ja Garfield ... st ma tahtsin öelda Kafkaf), kahenädalane tööreis (mis oli küll soojal maal aga öise tööajaga), improfestival Tilt - on vast need suuremad muutused, mille peale võhma on läinud, aga kindlasti pole see kõik. Pisikesi energiat kulutavaid asju on püsivalt - olgu need siis positiivsemad energiakulud (comicz ja improv lehe haldamine) või negatiivsemad (töö ülekoormus näiteks).

Tulemus on aga kohal: ma olen nagu rase naine - või noh temale omistatav ülinegatiivne emotsionaalsuse stereotüüp.

Tunded käivad lainetena, aga siia siis üks (otseloomulikult mingil määral lihtsustatud ja vb ka kohati ülepakutud) kirjeldus endest lainetuse põhielementidest.

On hetki kus kõik on okei, selline neutraalne seis, kolmepoiss viie punni skaalal ja ma olen sellega täitsa rahul, sest teised äärmused on oluliselt hullemad.

Okei, ülisuurt jaatamishoogu ja energiat väga tihti ei ole, aga kui tuleb, siis kasutab selle viimase võimaluseni ära, nii et isegi magada väga palju ei saa/pole vaja. Aga see ei ole enam selline igapäevane jaatamine, tedmisega et kõik on tore ilus ja hea. See on pigem emotsiooni paaniline ärakasutamine et rakendada seda niipalju kui võimalik, enne kukkumist...

Ja siis on kukkumine ..Teises äärmuses on viha/frustratsioon/ängst - ei suuda keskenduda, sest sa oled lihtsalt lampi vihane, vaatad tänaval vastutulijaid ja mõtled kui tore oleks kellelegi lihtsalt kärssa kütta (muitte et ma seda teinud oleks, aga viha otsib justkui potensiaalseid kohti väljaelamiseks). Äkitsi hingeldamine ja näost punaseks minemine. Suhteliselt kerge vihastumine ja inimeste pikalt vittu saatmine kuulub siia kategooriasse.

Ja siis on veel lainetena peal käiv apaatsus, mis ei ole kah just väga palju väljaelamist saanud ja pigem vaid mõtetesse jõuab. Mõtetesse nagu: Ma ei taha trepist üles minna, ma tahan ennast lihtsalt sinna trepi nurka kerra tõmmata ja üksi olla ja seina vaadata; ma ei taha mõelda; milleks ; miks ma seda teen; suuremas plaanis niikuinii vahet ei ole. Ja muidugi see kõige Grandiozam küsimus, "Milleks ma üldse olemas olen?"
Selle tunde ajel tekib vahel ka hetki kus ma lihtsalt kaon ära - keset vestlusringi olen ma äkki pilguga lihtsalt kuskil kinni ja .. reaalsusest läinud.

Ja siin juures on veel osa mida võiks nimetada analüüsivaks/vaatlevaks minaks. Ja see näeb vahel ikka ränka vaeva. Vahepeal on raske motiveerida ennast lihtsalt trepist üles minema, kõndima, bussi ootama.. jne Mida selgemad ja tuttavamad ülesaneded ees on, seda kegem, sest leidlikust/loomingulisust võib tulla, aga kui ei tule, on paanika ja üks kahest negatiivsest varjandist: kas ängst või apaatsus.
Samuti tegeleb see kriitilise meelega, öeldes asju nagu: võõral tänavale lõuksi andmine ei ole hea mõte; siin passimisel ei ole küll mingit mõtet; kui ei tegutse ei tule ka muutust  ... jne
Ehk siis proovib üldiselt luua korda niipalju kui võimalik. See muidugi ei tähenda et ma suudaksin olla püsivalt normaalselt sotsiaalne (kui imelik on mitte osata .. eh .. rääkida vestluses... ja mitte nalja teha). Samuti proovib ta muuta olukordi huumoriks, mis kogu muu kupatuse all läheb aga ainult madalamaks ja madalamaks .. kuniks tõdemuseni et njaa sa oled ainus inimene kes seda kahemõttelisust tabas ja naerad selle üle üksinda... ja suure tõenäosusega sa seda "nalja" teistele seletada ei suudaks.

Täna on olnud täitsa okei. Peamiselt neutraalne ja kohatiste energialaksudega päev - so far. Eile oli täisvikerkaar - seinast seina ja kohati suht kiiresti, samas oli aga kriitikameel ja sisemine sundmotivatsioon olemas.. Eelnevalt on olund päevi ka täielikult vaid ühe teema all.

Jah, ma tean mille moodi see kõlab. Ma olen enne kah taolises olukorras olnud (sellepärast on pealkirjas JÄLLE rase), ma pean lihtsalt tõdema et see ei ole väga meeldiv ja ma pean sellega tegelema. Ja for gods sake, aja terapeudi juurde panin ma juba siis kui oli elukiire (mis siis tähendab et vau juba kahe nädala pärast saan vastuvõtule ..... paistab et ma pole ainus kes sügise puhul omadega putsis on).

Selget mõtlemist kulub ise-enda talitsemisele kohati niipalju, et ega siin muud väga ei jaksagi teha. Ma ei ole oma tööl tehtud valikutes ja otsustes kindel, kahtlen oma huumorimeeles ja pigem kipun vaikselt ennast isoleerima (vaimselt siis) teiste inimeste eest. Ma ei usalda ega usu ka oma inimestest koosnevat nö turvavõrku enam niipalju kui kunagi.

Lugesin eile läbi raamatu "It's kind of a funny story", mis samuti räägib ühe tüübi depressioonist (ja pooleli on Lets pretend it never happened). Seal kasutas protagonist termineid kombitsad (ehk need mis lämmatavad) ja ankrud (ehk need mis aitavad püsida), jõudes ükshetk järeldusele, et inimesed on sitad ankrud (ma usun et laevanduses arvatakse sama) sest nad on muutuvad. Tegutsemine eriti näiteks kunstiga on aga päris okei ankur. (eile tegin koomuskeid lehele juurde ja näe täna oluliselt parem enesetunne).

Mul on tunne, et maailm, milles ma elan on muutunud ja ma pole lihtsalt veel selle muutusele järgi jõudnud. Pole suutnud ennast sobitada ja välja mõelda.

Küll jõuab.

Vahel on vaja olla vee all, et austada ja hinnata maismaad.




* Ja see postitus on üks nendest põhjustest miks blogi kuvab ainult viimast posti. Et ma saaks selle vajadusel kiirelt peita kuhugi ajalooarhiivi (mul meeldib siiski ajalugu omada), tehes vaid ühe totaka postituse, nii et inimesed ei helistaks mulle nädal aega küsides, et kas kõik on okei. Muidugi on kõik okei. Vahel lihtsalt teistmoodi okei.

** Suur tõenäosus on, et kui keegi hakkab seda postitust minuga ilgelt sügavuti arutama, saadan ma ta lihtsalt putsi - lihtsalt mainin ilma peenutsemata ette ära. Suure tõenäosusega ei viitsi ma seda enam väga laialt venitada, sest ma venitan seda tatti niigi peaaegu igapäevaselt ja noh nagu öeldud 2 nädalat veel omal käel ja siis spetsialisti abiga. I can make it people, lihtsalt saage aru kui ma natukene nõmedalt käitun.

Kuidas raha nimel head kontserti rikkuda

Käisin eile Serj Tankiani kontsertil Saku Suurhallis ning olgugi, et kontsert ise oli elamus ning kananahk käis ihul siiski ära, tõmbas seda kogemust kohutavalt alla - pardon my french - sitt kohalik korraldamine.

Edasi tuleb ving ja virin.

Kirjeldus
Esiteks alustame ignorantsusest antud vallas, mis peegeldub juba Piletimaalimas.
Esimene lõik kirjeldusest:

"Serj Tankian, tuntud USA alternatiivse raskeroki bändi System of a Down ideeline juht ja vokalist, saabub Tallinna esitama oma sooloalbumeid Elect the Dead SYMPHONY ja Orca SYMPHONI. Samas esitatakse töötlusi bändi tuntuimatest hittidest nagu Sky Is Over ja Empty Walls ning ka paljudest teistest."



Rääkimata sellest, kuidas teksti kirjutaja ei suutnud välja valida kumb on õigem, kas SYMPHONY või SYMPHONI, nimetas ta Serj Tankiani bändiks (või veel hullem, nimetas tema tuntud lugusi SOADi loomingu pähe).

Ülejäänud tekst kirjeldab peaasjalikult kui ilus ja tubli on SOAD olnud, pööramata tegelikult tähelepanu kontserti enda sisule. Viimases lõigus toimub siiski otsustus, et SYMPHONY on vist ikka õige kirjaviis, aga see-eest unustatakse ära kuidas kirjutada System of a Down:

"16. oktoobril esitab Saku Suurhallis USA alternatiivse raskeroki bändi System of a Dawn vokalist Serj Tankian sümfooniaorkestri saatel lisaks bändi parimatele hittidele oma sooloalbumeid Elect the Dead SYMPHONY  ja Orca SYMPHONY ."


Kogu kirjeldus jätab mulje nagu plaanis oleks esitada SOADi loomingut, mis on suhteliselt vale väide (heal juhul üks lugu äkki oli, kui sedagi). Tundub nagu tegemist oli tahtliku möödakirjutamisega, et rohkem publikut saada - või nad tõesti ei teadnud millega tegemist on.

* Kuulukse, et raadioreklaamis oli sama jama: "System of a Down -  pingeline paus ja nimi ilma käändelõputa, ehk see ei ole typo vaid on taotuslik - solist ja ideeline juht Serj Tankian... jne".*

Ja selline valekirjeldus ei pane siis ka imestama, et nii paljud inimesed keset kontserti lahkusid.


Piletiost
Kuna meil oli seltskonnas inimene, kellel jalg haige, tahtsime võtta kohta välisukse lähedale. Keegi ei tulnud selle peale et Piletimaalima lehel näidatud istekohad ja Saku Suurhalli enda istekohad ei ole samad ja see selgus alles kohapeal.


Asukoht
No nii valet kohta selle kontserdi jaoks ei anna leida. Sümfooniaorkester läks paljuski kaotsi, helikvaliteet oli ja ei olnud, ning püsivalt olid pooltühjas saalis ringi siblivad ja taaruvad inimesed. Ei olnud saalis ka piisavalt pimedust, et ainult muusikale keskenduda saaks.

Publik tegutses muidugi vastavalt kohale. Nokia Konsertimajas või Estonias ei tuleks keegi isegi selle pealegi, et keset sümfooniaorkestri mängu tõusta püsti, trügida välja, et saaks endale õlut osta ja siis õllega tagasi trügida - või siis analoogselt suitsul käia. Voorimist oli palju Ja mingis nurgas toimus vahepeal isegi miski kisklemine, nagu rock kontsertitel kombeks (mul oli hea ülevaade). Rääkimata püsivast pildistamisest ja filmimisest nutitelefonidega.
 


Taustahelid
Ma ise olin tagumises reas kohe kardina juures ja teispool kardinat istusid laudade taga nodimüüjad, kes otseloomulikult ajasid terve konsa ajal valjuhäälselt juttu ("tengi ijeest?"), lugesid raha (münt mündi haaval kõll ja kõll) ja sõid krõpsu (krõmps krõmps krõmps, ja enne seda tükk aega nusperdasid et krõpsupakki lahti saada).

Täiesti out of context

No kurat kes ostab sellisel üritusel parfüüme ja  Angry Birds'i vilkuvat nodi? Nagu päriselt! See nodi oli seal küll täiesti lampi.


Ja seda iroonilisem, et sa oled kontsertil, kus esitaja räägib lollakatest/valedest tegudest mida inimesed teevad vaid kasumi ja raha nimel, ja mõistad et kohalik kontserti korraldus on üks nendest...

Sa ei tea kuhu lähed ...

... kui sa ei tea, kust sa tuled. Vähemalt nii öeldakse ning see ütlus ei meeldi mulle mitte üks põrm. Ma isiklikult pigem pooldan ütlust "Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja!" ja seda väga lihtsal põhjusel - mul lihtsalt ei ole mineviku mälu (mis on paljude jaoks suht shokeeriv). Olgu see siis mälu üleüldise või Eesti ajaloo kohta või siis isegi isiklike kogemuste kohta - ma tean et midagi toimus, aga millal?

Aeg on minu jaoks kuidagi umbmäärane nähtus.  Heal juhul mäletan üksikuid numbreid ja üksikut kronoloogiat aga see on ka kõik.

Tõsi, kui vaja, suudan ma pooleteist tunniga kirjutada nullist valmis oma CV, mis on ajalooliselt enamvähem täpne - sest seal on mitmed pähe õpitud arvud ja teisi annab arvutada. (no sünnist alates annab kõike umbkaudselt arvutada ... 7 aastasena kooli ja 18-19 paiku ülikooli jne)

Ja eks ma mäletan ka suuremaid traumasid ja kui vana ma olin nende ajal (ja sellest saan arvutada aastaarvu).

Aga kui ma mõtlen, et mida ma tegin eelmine aasta peale suve, on peas lihtsalt ... (tühjus) või et mida ma tegin 2 nädalat tagasi... või millal on mõne sugulase sünnipäev ... või tähtpäev... jne

Jah muidugi, kui ma võtan ette oma Outlook kalendri ja ratsionaalselt vaatan, et mida ma tollel ajal täpsemalt tegin, siis ma tean et ma tõesti tegin seda sellel ajal - heal juhul tuleb ka mõni mälupilt. Aga ilma ratsionaalse jahtimiseta kalendris ei tule midagi ... nulliring. Puuduvad seosed.


Mäletan, et kunagi koolis kirjutades kirjandit raamatutust Tõde ja Õigus, kirjutasin ma sinna suhteliselt tõsimeeli et raamatu tegevus toimus umbes 1000 aastat tagasi. See on üks parim näide sellest kui halb on mu ajataju. (ja muidugi oli õpetaja piisavalt piider, et selle kirjandi kogu klassile Nimeliselt (!) ette lugeda... ja mulle kahe panna... sest ilmselgelt ma polnud ju raamatut lugenud)


Ma ei tea kas see on normaalne ... ma ei usu, et on, sest ma kuulen liiga tihti, et kuidas sa seda ei tea, kuidas sa saad seda mitte mäletada? .. samas, minu jaoks on ning see pole kunagi teistmoodi olnud. On totter tunda piinlikust kui mu mälu lihtsalt ei tööta mingis vallas, aga eeldatakse et töötab - aga päris tihti ma tunnen seda. Dafaq ma teha saan eh. Ja see, et ma ei mäleta ei tee minust ju veel halba inimest.


Ja tegeist on siis pigem ajalise mäletamisega ja ajatajuga. Lühimäu ja pikimälu on samamoodi mõjutatud.
Ja mitmeid vestlusi saab pidada ikka uuesti ja uuesti ... nagu vana koer kellele uusi trikke ei õpeta ..lahjem versioon filmist Memento ...


Natukene tobe vahel

Improfestival Tilt



Eesti esimene (rahvusvaheline) improteatrite festival toimub18-19 oktoobril Tallinnas,
Telliskivi Loomelinnakus.

Miks kirjutasin ma aga eelnevas lauses sõna rahvusvaheline sulgudesse?

Peamiselt sellepärast, et meil ei ole koos veel piisavat summat, et katta väljamaa truppide reisiga seotud kulusid.

Siin on võimalik aga kõigil abikäpp külge panna ja hoogu lükata: Hooandja Link

Ürituse koduleht siin

FB (Facebook aka kärsakataloog) leht siin

Raske mitte mõelda nilbelt


Vahel on tõesti keeruline mitte nilbelt mõelda. Eriti kui mõni asi on nii üheselt mõistevalt nilbe.
See kujuke on hotellis minu korusel


Reisikiri: Manila

Saabusin eile Manilasse (Filipiinid) tööreisile. Praegu on aega natukene muljetada.
Tulek oli pikk, kolm lendu, ning ajaliselt läks sinna alla suht terve päev (rääkimata ajavahest). Igas lennujaamas jälle uus turvakontroll. Eestist Amsterdami, Amsterdamist Hong Kongi ja Hong Kongist Manilasse. (kaardi pealgi näha et päris muljetavaldavalt korralik reis)

Üllatus üllatus- Estonian Airi lennuk alustas sõitu Eestist nii 15 minutit hiljem (lausa irooniline, et nende lennukiajakiri kannab nime In Time) Amsterdami lennujaam oli vana tuttav ja ka kõik sealsed kohutavad suitsuruumid olid tuttavad.


Hong Kongi lennujaamas olid enamus reisijatest peajagu lühemad ja rääkisid hieroglüüfides. Tundus, et mul läks suhteliselt õnneks, et edasi viiv lend läks väravast üks, ja ma saabusin kohale nii värav 20 kandis, samas kui paistsid ka sildid väravanumbritega üle viiesaja. Kuigi ka see vahemaa oli kõva kakskümmend minutit jalutada.

Manila enda lennuväli nii hiigelsuur ei tundunud, aga juba sellest väljudes sai selgeks, et tegemist on hoopis teistsuguse maailmaga. Esiteks oli parajalt palav ja niiske (nagu oleks väga lahjas aurusaunas kogu aeg), teiseks oli näha päris palju turvamehi. Ega sind enam niisama lennujaama tagasi ei lastud, kui sa sealt juba välja olid läinud.  Kohalikud olid jube viisakad. Kõikide jaoks olin Sir või Mister.

Autosõit on küll suht pimedas ja vihmasajus, aga midagi on näha. Liiklus on suht kohutav ja iga kümne sekundi tagant laseb keegi kuskil ikka signaali. Liiguvad ka väiksemad bussid, mille aknad on kaetud kilega (soe ju, vaja lihtsalt tuult ja vihma eemal hoida). Teede rägastik tundub üüratu ning pilvelõhkujaid paistab igalt poolt. Uurin tellitud taksojuhilt, et palju siin linnas ka inimesi elab, ta pakub et ligi poolteist miljonit. (ja ei panegi väga mööda).



Hoone sissepääsu juures on jälle turvakontroll. On lausa metallidetektor ja valvekoer - kott vaadatakse läbi sealsamas.

Hotell algab neljandalt korruselt üüratus hoones. Töötajaid on palju - peale adminnide on ka niisama abistajaid, valves seisjaid, turvamehi ning kõik kellest möödud soovivad head päeva.  Selleks et saada oma toa korrusele tuleb liftis enne numbri valimist läbi tõmmata toa kaart.


Vaade toa aknast

Toas on mõnus jahe 22,5 kraadi. Väljas lämbe ja palav ning tekitab väga kiiresti soovi pessu minna. Väsinud pea ei hammusta enam midagi läbi. Juba toll ja hotelli registreerimine oli autopiloodi peal. Käin pesus ära, toksin natukene arvutis ja keeran kerra ära. Päevane reis on mõjunud suht laastavalt: seedimine on lennukitoidust paigast ära ja pea valutab justkui enne migreenihoogu.

Hommikul ärkan vara - üllatavalt hea enesetundega - ja kohtun kolleegiga hommikusöögilauas. Selgub, et töökohustused algavad alles õhtul (nii kaheksa paiku kohaliku aja järgi (eestis on siis u päeval kell kolm)) ja seda hommikul seitsmeni välja. Kas nii mööduvad ka ülejäänud päevad, seda ei tea. Tahaks igatahes natukene ka ringi vaadata ja paar postkaarti saata. Osta küll väga palju midagi ei saa, sest kotis on ruum piiratud (tööreis, ma tulin ainult käsipagasiga) 

Pidev ülim viisakus ja tohutu turvakontroll tekitavad aga ise-eneset päris palju paranoiat. Töökaaslane, kes antud kanti rohkem tunneb, mainis et tegemist siiski linna rikkama rajooniga ja siin väga suurt ohtu ei ole ja niikaua kui sa kraanivett ei joo ja kahtlasest kohast sööki ei hangi ei tohiks ka tervisega midagi juhtuda.

Põnev elu eksole.
Eks näis palju töökohustuste kõrvalt veel aega jääb, et muljetada

Pesa koomuskitele

Kuna midagi peab ju oma ajaga ette võtma siis nüüd loodud ja enamvähem kasutussõbralikuks tehtud pesa olemas minu koomuskitele.
Luban hardalt lisada minimaalselt ühe pildi nädalas. Ja äkki paraneb selle käigus nii minu huumorimeel ja ka joonistusoskus.

Kasutajasõbralikkust annab parandada kui tunnen end kodusemalt PHP ja WP maastikul. Aga plaanis on see küll. Praegu on selline okei, aga saab ka paremini.

Praegune joonistus stiil on endiselt paberil pilt - pildista üles - paranda pilditöötlusprogrammis - lisa tekst ja värvid ... kindlasti annaks paremini ja kiiremini. Peab arenema, mõtlema ja proovima.

Paistab, et tuleb pidlikesi peamiselt Inglise keeles, mõned üksikud ka Eesti keeles. Eks ka nende eristamine oleks rohkem vajalik. Püsivat lugu veel ei ole, aga mingid korduvad tegelased vaikselt juba tekkivad, eks näis.

Ja huumorimeel on mul alati natukene imelik olnud.

Pesa siis siin
http://comicz.juhe.ee/

Erinevalt sellest blogist saab seal lausa pilte kommenteerida ja ka laikida. Vau.

Cheers!

Kas pikad juhtmed või sotsiaalne peegeldamine

Huvitav käitumismuster, mida täheldasin juba väiksena:

Kui tuli halb uudis, siis ... ma võtsin seda rahulikult.
Elu on elu ja asju juhtub. Kõik elav peab ükshetk lahkuma, muutus on ainus konstant jne Ma sain sellest juba väga väiksena aru - võibolla ei suutnud küll kõike sõnastada, aga ikkagi.

Tihti arvati sel juhul, et ma ei saanud olukorra tõsidusest aru. Et ma olen selleks liiga noor, eitan või midagi sellist. (Tagantjärgi saadaks ma kõik nii arvajad metsa arenema)

Mõne aja pärast tundsin ma aga, et midagi on valesti. Olukorrast mõjutatud inimesed minu ümber olid katki, samas kui ma ise olin ikka sama positiivne ja rahulik kui enne.
Oli mul midagi viga, mingi sotsiaalne hälve?


Ja see mis järgnes oli pigem alateadlik. Ma hakkasin vaikselt omistama nende katkiste inimeste tundeid, vaateid jne. See muidugi võttis aega, aga lõpuks olin ka mina sama katki ku nemad.
Samas olid nemad selleks ajaks juba esialgsest shokist üle ja tervemad ... seega olin mina ainus katkine hing. Vahi kuradi irooniat, eh.

Näen praegu midagi sarnast ja küsimus, mis mul kõige sellega tekib on: Kas ma olen lihtsalt viivitusega (pikkade juhtmetega) inimene või lihtsalt nii sotsiaalselt mõjutatav, et ma peegeldan kogu seda kupatust? Kuidas kurat sellest lahti saaks?

Totter igatahes

Emotsionaalne ängistatus

Vahel tahaks lihtsalt öelda, et kõik on persses ...

 ...ja siis sa avastad, et sul pole enam seda auku, kus seda öelda.
Ja seegi on omamoodi sitt tunne.


Ühed on harjunud, et sa oled iseseisev ja saad alati hakkama, for gods sake, isegi oled alati valmis toeks olema. Jooksed vajadusel kohale nagu kiirabi... püsid kasvõi öö läbi lohutades üleval... kutsud päris kiirabi kui vaja... 

Teised on ise peaalaspidi oma mülkas ametis. Kuigi, eks seegi on omamoodi kummaliselt irooniline heategu, kui sa räägid kellelegi oma sitast, mille peale ta tunneb ennast kohe paremini sest tema sitt pole üldse nii hull ....

Kolmandate jaoks tahad sa ise tugevat nägu näidata, sest jah on pepp, aga tegelikult saab ju hakkama  ... eksole...


Oma soovis näidata ennast tugeva ja alati rõõmsameelse inimesena oled sa ära lõiganud kanalid, kus sa saaksid olla midagi muud...

... ma olen ju ratsionaalne inimene. Täiskasvanud inimene- Kõik on läbi mõeldud ja paanitsemiseks pole põhjust. Kõik on okei. Kui nii ei saa, siis saab teistmoodi ...




kinnitad sa endale. Oled härra loogiline nagu karupoeg puhh. Ning pole hullu, näitlemisoskus on hea Sa oled seda ju ennegi teinud...
Ja tegelikult sa ju usud,
et pole põhjust muretsemiseks ...
või vähemalt tahad seda uskuda... 
Ja samas, ikkagi...

kuskil selle ratsionaalsuse taga on peidus pisikene emotsionaalne pool,
kellele ei meeldi et maailm nii kiirelt muutub,
kes tahaks lihtsalt ennast nurka tõmmata ...
saata kõik vaikselt vittu..
ja lihtsalt olla seal ...
elu tuulte ja tormide
lükata ja tõmmata ...
lihtsalt olla seal ja oodata
kuni tuleb keegi päästma ...
kuni tuleb keegi...
ja su sitast välja veab...

(vau milline postmodernistlik emoluuletus just siia tuli)

Eks igaühel ole omad rollid. Vahel on lihtsalt raske loobuda soovist langeda ohvri rolli ... sest tegelikult sa ju tead, et sellest ei ole kasu. Aga on siiski mingid emotsioonid seal mis vajavad oma välja elamist ... šhokk elust enesest...

Oi kui väsitav on vahel olla tugev... teha nägu nagu kõik okei ja lihtsalt teha seda edasi, mida on vaja teha ... oskamata nende taustatunnetega midagi asjalikku ette võtta .... ja siis nad lihtsalt on ...
ja sa tunned kuidas nad käärivad...



Natuke päris nõme



See stiil kuidagi kõnetab. Põhimeloodia on ju olemas ... või kuidas..

Libajuubel

Vaatasin eile oma blogi statistikat ja ohoo, mis ma avastasin - üks postitus veel ja ongi 400 postitust.

Uskumatu.

Ja siis märkasin ma neid umbes viitekümmend mustandit, millest enamik olid vaid tühjad lehed. Oehh... ei olegi juubel veel. Aga kokkuvõtte teen ma sellegipoolest.

Blogi sai alguse Mai 2007 ning oli algselt Ubina (minu vana vana nibuga telefon, millega sai ka uduseid pilte teha) põhine. Sellest ei ole enam palju alles.

Pause ja ka äkilisi kirjutamisehooge on olnud palju. On siin olnud nii kirjaduslikke vaimukaid lugusid, depresiooni ja ärevuse ägamist, niisama mõtteteri, tähelepanekuid elust enesest, ürituste ja tegemiste kokkuvõtteid, reklaame ning kummalisi mõttemõlgutusi veel kummalisematel teemadel.

Kõige võikama postituse auhinna saab kindlasti see. Kõiki teisi kategooriaid on oluliselt keerulisem jagada.

Aga mis siin ikka ise lahmida, võtame aga statistika abiks. Ja kuna järjest rohkem ja rohkem on see blogi saanud peamiselt minu isikliku eneseväljenduse kohaks (viimase ärevushoo ajal, sel aastal, eemaldasin ka kommenteerimise võimaluse) siis on tegemist ikka üllatavalt suurte numbritega.

22.04.2010
515








21.08.2010
426








09.04.2012
295








04.06.2012
279








222








190








13.02.2011
177








03.08.2010
172








12.03.2008, 21 kommentaari
162








22.12.2012
154

Nagu näha on hiljutine Mütofesti kokkuvõte ilusasti esikümnes nagu ka eelpool mainitud kõige võikam postitus. Hea on näha, et enamus esikümnest on vähemalt asjalikud analüüsivad või elust enesest postitused (mitte mingi deborimöla) ja ühes peegeldub minu roheline mõttemaailm (näe, mul on raamatud, mida ma ei vaja, keegi palun tulge võtke endale). Ja lausa üks postitus on inglise keelne. Polegi nii paha vast.

Vahel aga komistavad inimesed siia ka läbi erinevate otsingumootorite. Siin on siis selle top 10 (kuigi ma selles parajalt kahtlen. Google analytics näitas kunagi hoopis teisi ja põnevamaid kirjeid, aga millegipärast ütles see mingi hetk üles)

mida kinkida
207








englishman
118








guy fawkes
63








"rse" or "evaluation sociétale" or "notation sociétale"
53








zaavu.blogspot.com
45








presents clipart
37








mälu
30








hammas
25








seksuaalne frustratsioon
25








filmisoovitus
24


Tore on näha et esikümnes ilutseb 'seksuaalne frustratsioon' ja tõsilugu, kui teha selle fraasiga google otsing on blogu kohe esilehel (ja irooniliselt, artikkel millele ma viitasin selles teemas, ei tule üldse välja).
Lausa 45 korda on inimesed täpselt teadnud mida otsida.
Neljandal kohal on tekst, millest mul pole õrna aimugi. No tere tali.


6 blogi on minu ZAAVUt usinasti viidanud, vähemusinaid süsteem ei näita. Ja muidugi on suureks liikluse allikaks google ise ja ka FB (mis teadupärast ongi elu)

Juuni 2011 jooksul vaadati blogi lausa ligi neli tuhat korda. Neli kilo, inimesed.... nagu et mida sa siin nii palju vaadata on... postitusi on ju rohkem kui kümme korda vähem (ja sel ajal oli veelgi vähem). Kas mul oli sellel ajal mingi isiklik stalker, kes käis siin kogu aeg lugemas? Kokku on vaadatud üldse ligi 40 000 korda, seega ühes kuus tuli üks kümnendik. No ma ei saa aru.

Njah, muud tarka numbrid ei näitagi. Aga head libajuubelit mulle.




"Tiffany has been apprenticing as a witch by visiting people in need with her mentor. After meeting with one particularly sad case, she tells her mentor, "It shouldn't be like this." her mentor replies, "There isn't a way things should be. There's just what happens, and what we do."
— Terry Pratchett (A Hat Full of Sky)

Kickass

Vaatasin ära Kickass kahe ja olgugi, et film ise nagu oluliselt ei kõnetanud (duh) siis oli seal üks detail, mis oli jube muhedasti tuttav. Inimene oli enne käinud maskis ringi ja teisi aidanud ning kui ta maski ei kandnud  aitas ta endiselt hädal olevaid inimesi. Justkui see roll oli tema kangelasemängimisest tavaellu kaasa tulnud.
Meenutab larpi ja rolliteooriat. Igatahes hea näide sellest kuidas kuidas natukene lolli mängides oled sa pärast parem ja julgem inimene

Meie mentaliteet

"Suhe peaks andma tiivad, mitte neid kärpima" Kirjutasin ma kunagi ise-endale.
Njah, suhted on üks keeruline teema. Eriti paarisuhe, kus on ootused suuremad kui lihtsalt hea seks (fakkpadi suhted on enamasti väga selgete piiridega).Olen viimasel ajal kuulnud ikka päris kummalistest suhetest ja see on pannud mind mitme teema peale mõtlema.

Üks neist on Meie mentaliteet.

Kuidas juhtub see, et on kaks omavahel võrdset inimest kes vastutavad vaid ise enda eest ja elavad enda elu ... siis nad kohtuvad, leiavad teineteist ning mingi aeg äkitsi tulevad laused nagu
"Sina otsusta mida Meie täna õhtul teeme"

Aga kuhu kadus isiklik vastutus?
Kes on see müstiline Meie? Kas see ei olegi enam 2 inimest kes vastutavad ise-enda elu eest?

Ja keeruline on selles kontekstis isegi öelda, et kumb on top-dog ja kumb-under dog. Üks siis forseerib teist võtma vastutust mõlema inimese eest. Vastutuse võtja on justkui sunnitud top-dog seisuses.

Mulle kohutavalt meeldib see stseen filmist Turist. Sest see annab edasi minu üldise mõtte igasugu suhete kohta: Ma tean mida ma teha tahan ja ma oleksin ülimalt tänulik kui sa minuga liituksid.




Meie on üks paradoksaalne nähtus. Seda on vaja suhte hoidmiseks, aga kui seda saab liiga palju, hakkab ta suhte vastu toimima.

Meie nimel tehakse kompromisse. Ei tehta enam seda, mis on isiklikult tähtis, vaid tehakse midagi milles ka teine pool saaks osaleda. See on ju nii lihtne tulema. Muidugi võin ma ju homme oma asju teha ja täna veedame koos aega... (ning järgmine päev on täpselt sama vastus.... ja ülejärgmine ..)

Mis selles siis halba on? Mingile maale, ei midagi. Kui aga 2 võrdset inimest teevad vaid kompromisse ühise Meie nimel (jätmata täitmata oma isiklikud vajadused ja soovid), läheb suhe hämmastavalt kiiresti katki - mis on paganama irooniline.

Üks asi on see, et inimene hakkab tundma ennast piiratuna, kui ta tegeleb püsivalt vaid Meie asjadega ja nii irooniline kui see ka on, siis samal ajal väheneb ka tema atraktiivsus tema partneri jaoks.
Mõni aeg tagasi (täpselt uuringute pealkirja ei mäleta) uuriti paarikeste käest, millal tundub nende partner neile eriti atraktiivne. Ja vastus oli "Siis, kui Ta teeb seda mida Ta armastab. Kui ta silmades on säde ja Ta teeb midagi täieliku kirega." Olgugi, et ta võiks ju samal ajal tegeleda nö Meie asjadega, on just isikliku kirega tegelemine see, mis partneri jaoks sind atraktiivseks teeb. 





Vahel, mõnda liiga Meie keskset paarikest vaadates olen ma mõelnud sellele kui äärmuseni saab Meie mentaliteeti lükata. Siin on mõned näited päris elust:

* Iga õhtu peale tööd vaatab paarike koos seriaale ja arutab uudiseid - muud ühisosa ei ole, aga MIDAGI PEAB ju KOOS tegema.
* Üksinda ei minda kunagi kuhugi üritusele - on ju võimalik, et üksi sa veel tutvud mõne inimesega ja äkki ta meeldib sulle ja äkki see ohustab Meie olemasolu.
* Kui paarike on mõni aeg lahus (aka üks neist komandeeringus 2 päeva) läheb üks pool (enamasti see, kes piole komandeeringus, kellel on tol hetkel liiga palju vaba aega) peast sassi ära - sest sel hetkel on Meie asemel Mina ja Mina on ammu unustatud nähtus, mille eest ei osata enam vastutada.
* Partnerile lükatakse peale tingimusi Meie olemasoluks. Tahtlik üksteise muutmine ja sundimine, et oleks Meie.



Vahel, nähes selliseid asju, tahaks tõesti haarata kahe käega peast kinni ja küsida paarikese käest: Kuhu jäid need kaks võrdset ise-enese elu eest vastutavat partnerit?





Ja siis leidub veel inimesi, kes väidavad, et aga naine peabki vaid mehe jaoks asju tegema. Et mees tegeleb enda ja pere asjadega ning naise asi on teda toetada. Kutsuge mind šovinistlikuks feministiks aga kui piff ise mõtlemisega hakkama ei saa.... siis on ta mõtetu piff (oot see oli nüüd liiga loogiline)


Ma olen täielikult veendunud, et iga täiskasvanud inimene (kui just ei ole äärmiselt raske puudega tegemist) suudab võtta ise-enese eest vastutuse. Olgu ta mees või naine.

See, et naised kergemini vastutust mehe kaela ajavad on lihtsalt sotsiaalse kasvatuse tulemus. Kui sa oled ikkagi lapsest saati vahtind filme, multasid ja mänginud mänge kus kõik tüdrukud on printsessid kes ei saa ise enda probleemidega hakkama ja siis tuleb uljas mees-prints valgel hobusel kes sind päästab, siis mis muud tulemust saab siit oodata? Sellised filmid ja muinasjutud olid täiesti olemas juba minu noorusajal ja praegu on seda järjest rohkem ja rohkem

Jajaa me võime muidugi vaielda, et kui palju ikkagi filmid ja mängud inimest mõjutavad. Täiskasvanut arvatavasti mitte väga palju. Aga laps on käsn, kes võtab KÕIKE oma ümbritsevast sisse ja loob sellest endale isikliku maailmapildi.

Ja kindlasti on ka inimesi kes väidavat, set see on klassikaline kodu mudel, kus naine lihtsalt toetab meest. Mingi aeg oli küll.
Samas on küti-korilase kogukonnad olnud siiski suhteliselt võrdsete suhetega ja naiste igapäevaselt hangitav toit oli oluliselt kindlam ja püsivam, samal ajal kui mehed võisid tuua suure hunniku liha või ka mittemidagi. Mees ei olnud võimutseja ega naise ja laste ülalpidaja.


Seega kokkuvõtteks:
2 võrdset partnerit, kellel meeldib KA koos aega veeta.Mõlemal on omad asjad ajada, mõlemal on omad mõtted, maaimavaated ja tegemised ning kõige selle juures on ka loomulikult kattuv ühisosa mis on meie. Ja see ei tähenda, et nad kõiges samal nõul on (tead kui igav on nii suhelda) aga nad aksepteerivad teise täisväärtusliku inimese arvamust nii nagu see on. Respekt (teise aksepteerimine nii nagu ta on) ja suhtlemine (ilma suhtlemiseta ei ole suhet .... proovi proovi kellegiga suhet luua, kui sa üldse ei suhtle) ja huumor on minu jaoks vast need kolm kõige tähtsamat alustala ilma milleta ma ei kujuta ette isegi sõbra suhet mitte.

Liigne ja aastate pikkune Meietamine sulandab indiviidid lõpuks aga nii kokku, et kõik arvamused ja mõttemallid on liiga sarnased ning lõpuks oled sa lihtsalt koos oma identse aga vastast soost kaksikuga (iuuu) ja sul on igav.

Cheers!

Ohh ilu

Kulistab festivalipohmakat alla Dresden Dollsiga.
Ohh nad on siin veel nii noored



Ohh ilu

Mütofestist Out of game

Siia tuleb kogu see osa üritusest, mida ma eelnevas postituses ei maininud (seega lugege eelmine enne ära). Paras backstage möla enamuses. Lisaks mõned mõtisklused. Kindlasti ei ole siin kõike aga annab äkki mingi ülevaate sellest kuidas nii äge mäng kogemata juhtus.
See tekst on oluliselt mustem kui eelmine ja ma ei ole näinud vaeva ei trükivigade ega sõnade seadmisega.

Ananüümsuse hoidmiseks kasutan inimeste kohta nende rollinimesid.

PS: Kui sa oled mängija, siis pea meeles, et siin on ehk ka asju mida sinu tegelane ei pruugi IG teada. Mängi siis ilusasti, eks ja kasuta ainult oma rolli teadmisi.



Sissejuhatus

Seekord läksime kohale juba neljapäea õhtul. Kõigil oli kohale jõudes kerge vine sees, sest autojuht keeldus sõitmast kui reisijad ei joo - igav ju noh. Butafooriat oli kaasas hulgi. Samuti ka tagavara- lisarelvi ja ka suitsupomme (küll suht nirusid) - viimaste suhtes oli Vader kindel et kuskil saab neid loitsimise juures ära kasutada.

Plats oli tühi. Kõrts alles loomisel. Päris mitmed inimesed aga juba kohal. Meie põhiliseks eesmärgiks oli telk sel õhtul püsti saada, et sellega rohkem muret ei oleks. Vaatasime üle ka linnuse ning sealse kuninga koja, et kuidas küll seal magada oleks aga asju vedada veel ei viitsinud.
Arleen oli kaasa toonud hunnikutes butafooriat ja riidehilpe mida linnusesse riputada.


Hüüp proovis selga rõngassärki, mis oli algselt talle mõeldud. Selgus aga et kuigi ta nägi selles hea välja, ei olnud tal selles piisavalt hingamisruumi - liibukrõngassärk.

Kõik tulid kunnile käppa viskama - see kordus ka järgmine hommik. Kes rääkis sellest kuidas ta eelmine mäng kuningat tappa proovis, kes muudest muljetest ja kiideti et ma ikka veel elus olin püsinud. Lootsin, et seekord vähemalt verisilmsed välja ei ilmu. Nendega oli vastikut tegelemist olnud mõlemad eelnenud mängud. Lihtsalt tüütu.


Õhtul sai nii sepikojas kui tulevases kõrtsus käidud - ei olnud kedagi, kes poleks kunnile jooki pakkunud. Sepp käis ringi hapukurgipurk näpus ja proovis inimesi enda kantsi meelitada. Ühe poisikluti ristisime samal õhtul hüperaktiivseks pisibuddhaks.

Hankisime Tambetiga telgi soojendamiseks puid.
Vaikselt kerkis linnaväljakule telkide rivi.

Reede

Öö läbi olin külmetanud. Telgil ei olnud põrandat ning lambanahk oli seal magamiseks ikka liiga õhuke selja alune. Kohvi veel ei saanud.

Viskasin aga rõnga selga, et selga harjutada ja lippasin natukene ringi.
Kunnile viskas käppa iga uus saabuja - päris lahe.

Hakkasime vaikselt vedama oma kolinaid linnusesse. Kambris pidi esialgselt ööbima vähemalt viis inimest (Mina, Tambet, Aileen, Arleen, Alli ... ja vb veel keegi). Samas pidi koda seestpoolt nägema siiski piisavalt ajastutruu välja. Enamik tänapäevasest nodist peideti voodilavatsi alla. Kummimadrats oli lihtsalt seina ääres ja linaga kaetud.

Kalevi ja tema naise kaasabiga valmistasid nõiad Karurautamise (karutare + tammisraua) lipu ning ruuniteksti "Mäng ei lõppe kunagi, mäng on igavene" mis läksid lõpuks ka linnusetornidele. Sätiti ka lihtsalt lipukesi ja linte ülesse. Peab tõdema, et lipp näegi metaforiliselt päris nilbe välja - see oli kogemata.

Tuleundse omad olid linnuse ääres just süüa teinud, pann oli must ja lõke lõõmas. Võtsime Hüüpiga ette oma kojale hommikusöögi tegemise.  Õhtusöögi olid kõik tuhinas ju ära unustanud.
Tuli mõte proovida mängu ajal, et kas Hüüp ka hästi hüübib.

Lõuna ajal olid loengud ning ainus, mis kõvasti kõlama jäi oli see et kunnile austuse avaldamiseks suudeldi hilistel aegadel tema nibusid. Kaalusime, kas võiks ka selle mängu sisse tuua. Esimese öö õigus oli ju teoreetiliselt mängus sees, aga kunn polnud aasta jooksul ühtegi neitsit näinud - ei nais ega meessoost.

Vader uuris loengu lõpus kui kaua muinasajal kuningad elus püsisid, mis põhjustas korraliku naerupahvaka. Enamasti olevat kunnid surnud kas komistades või täis peaga kakerdades ning ülejäänud löödi maha. Kõige kauem püsis elus kunn kes olevat iga kolme aasta tagant ohverdanud Oodinile aadliku verd.
Blah, nagu meil oleks neid jalaga segada.

Sai ka harjutatud tulevase kuningannaga poliitsuudluste (teatraalne suudlemine, mis mitte kuidagi intiimsuse piiridest üle ei lähe) tegemist, juhul kui pulmade ajal vaja läheb.

Algas mäng

Peale avariitust oli kojavanemate istumine kuninga juures, mis oli pigem OG vestlus teemal, et mis täpsel plaanis on ja kuidas mäng peaks minema. Oli ka muidugi IG jutuvestmist et fiilingut sisse saada. Selgus, et briifi ajal jäid mõned reeglid üle rääkimata. Eelmine mütofest oli Valu peal reegel, et seda vaid Vader ja sepp kanda saavad. Kevadisel mängul oli aga veel reegel, et Valu lõi läbi kilbi ja turvise (no 200 kilo rauda ikkagi) ja kahest löögist piisas et misiganes varustuses vaenlast maha võtta. GMidel ei olnud midagi nende reeglite vastu kuid kuna briifil jäi asi rääkimata ei saanud neile lootma jääda. Äkki mängijad mäletasid, aga äkki mitte. Lepiti ka kokku et valmisehitamata linnusejupp oli OG ning läbistamatu.

Kuna Tammisraua kants oli jaotatud linnuse ja telgi vahel, otsustasime koja siseselt et enamik meestest (keda oli niigi vähe) jäi telgi juurde abiks. Küll Vader nõidade ja Hüübiga kuidagi hakkama saab. Pealegi oli linnusel eraldi valve.

Linnusevalve orgunn jäeti täielikult Kalevi õlgadele.

Peale Kojavanemate istumist ja Teadjanaiste külas käiku tuli äkitsi linnuse peale rünnak. Muidugi ei olnud keegi selleks väga valmis - homme pidi ju olema mängu järgi Vaderi pulm (festivali kavaski oli kirjas kuninglik pulm) ja keegi ei uskunud, et mängujuhid esimeseks õhtuks madina olid korraldanud.
Ega ei olnudki. Kabriuksest oli näha ja kuulda kuidas Ilmamees ükshetk tegi Game Stopi, pani sõdurid paremale jalale põlvitama ning sõimas neil näo täis. Kogu tegevus oli ju plaanitud plotti rikkumas. Ründajad aga õigustasid et alati on mängul riigipööret tehtud ja Mütofesti mängule on ennegi ette heidetud liigset kontrolli. Selle peale mõeldes lasi Ilmamees asjal juhtuda.

Nähes sõdalasi kambri poole tormamas tõmbasid nõiad kambri ukse ette esimese asja, mis ette sattus, milleks oli seina ääres passinud kummimadrats. Seda kuidas seda IG seletada, ei mõelnud tol hetkel keegi, aga nii nõiad kui ka Vader pidid kuidagi ellu jääma.

Poisid madistasid boffermõõkadega ukseavas olnud madratsi vastu, kui Vaderi ihukaitse Hüüpi laip neile ütles:"Mis te toksite seda niisama, uurige millega tegemist on!"
"Mis asi siin vahel on? Kas see on mingi maagiline sein millest ei saa läbi?" küsis (nagu hiljem selgus) Aago Raudne ukseava juures. Kambris olijad vaatasid üksteisele otsa. Kambris oli neli inimest ning kõik neist oskasid mingile maale lausumist. Vader oli lausunud rauda (Valu oli selle hea näide), Aileen ja Arleen olid juba eelmine mäng teadjanaised/nõiad, ning lisaks oli ka Alli, Arleeni õpilane. Muidugi oli see maagiline sein, mis siis muu ehh ja Arleen hüüdis läbi madratsi "Maagiline barjäär on läbistamatu!" Seda lauset kordas ta läbi õhtu veel mitu korda.

Improviseeritud lahendus aga põhjendatav. Tammisraua nõiad ei olnud parimad ravitsejad ja neil oli alati hunnik butafooriat: raamatuid, pulbreid, pudelikesi, viirukeid ja mida kõike veel. Nad olid nõiad ala multifunktsionaalsed.

Saadeti Tambetile SMS olukorra kohta ... no kurat kui nõiad sõnumeid saata ei suuda, mida siis veel, ah? SMS oli ainus suhtlusviis sel hetkel, helistada ei tahtnud - levi oli kambris halb.

Varsti oligi madratsi tagant kuulda lauset "Olen GM" ning Aulemb lasti sisse. Kuuldes nähtamatust läbistamatust barjäärist ja nähes, et kamber oli ju loitsijaid täis nõustus ta, et kella kaheni on sein küll üleval aga hommikut peab veel vaatama.

Järgmisena külastas kuninga kambrit Kalev oma naise Hüüuga. Mõlemad olid lahingus hukkunud ja rääkisid veel teistest, kes maha oli löödud. See oli ikka täielik veresaun - enamus Mustväljast, terve linnusevalve ja kaks tarkade koja liiget oli maas.

Nüüd tuli aga veeta lõbusasti aega kella kaheni. Olgugi et teoorias oleks võinud ju panna OG lindi ümber ja väljas jalutada, oleks see olukorra tõsidust ja miljööd rikkunud. Lauldi Hüüu eestvedamisel Vägilaste laule ( ja ka nende ropumaid varjante), tehti muinasaegset Harlem sheiki ja kõike muud toredat. Kui oli vaja aga salanõu, või tähtsat juttu pidada, hakati selle kõrval madratsipumpa pumpama - see segas vast võimalikke pealtkuulajaid.




SMS vahetus kojaga ei toonud palju infot sisse. Põhivastus oli et seis on sitt ja kuninganna on loll. Kambrisolijad pakkusid välja et võiks tellida ka Nahakaupmehe (kelle käest sai tellida ka inimeste eemaldamist) käest, et too olukorra ära lahendaks, vahet pole mis hinna eest - see jäi aga vastuseta.

Muidugi käis linnust vallutanud meeste moraali peale, et neil oli karm sõjakord samas kui nende valduses olnud kambris toimus lõbus pidu ja laul. Oli kuulda väljast ka et keegi neist lubas selle madratsi noaga katki tõmmata. Mis teha, veri vemmeldas poiste sees. Samas, kuna tegemist oli OG esemega, oli Vader sellise teo eest valmis ka OG morsi sinast välja lööma. No ei mäng on mäng ja OG asju kahjustada ei tohi.

Kambrirahvas sai ka teada, et ei linte ega lippe polnud linnuselt maha võetud. Seega ametlikult oli see ju ikkagi Vaderi sümboolikaga linnus ja Vader oli selle sees ja elus. Samuti tuli mõte, et kaunistused võiksid olla loitsitud. Olid ju nõiad neid üles pannud (ja üks neist ka nädal enne mägu kodus värvi sees keetnud). GM lubas selle idee peale mõelda.

Teada oli et sõdalased vastu loitsida ei suuda. Tuleundsetel oli vist vaid üks ravitseja ja Karutare omad olid samal päeval käinud kunni ravimas, ei tahtnud uskuda et need nüüd tema vastu astuvad. Mustväljal, kui isegi oli oma nõid, siis see oli arvatavasti surnud.

Nii kolmveerand kahe paiku oli küll kuulda nagu keegi lõkke ääres laulaks ja äkki ka vastu loitsis. Vader pani mõned tossupommid käiku. Selle asemel, et neid ise ööpimeduses loopida, andis ta paar tükki Kalevi vaimule, kes need väljas tule juures süütas ja sõnas, et kõik kes suitsu sisse sattusid ei suuda enam häält teha. Ilus.


Niipea kui kell sai kaks läks kambri rahvas külaväljakule muljeid jagama. Kõik seal, peale Tammisraua rahva, olid veendunud et Vader on surnud. Aapo rääkis Vaderile kõikidest plaanidest mis tal olid olnud Vaderi päästmiseks.

Lepiti kokku, et tähtsaimad rollid kohtuvad hommikul kell 8 ja peavad aru, mida edasi teha. Mäng ise pidi jätkuma kell 9. Pidutseti veel nii kaua kuni igaüks jaksas.
Kuninganna ööbis seekord samuti kuninga kambris.

*Siin peab ära mainima, et olgugi et Mütofesti maailm põhineb suht karmidel reeglitel, on seal alati paindumisruumi. Niikaua kui asi on piisavalt eepiline ja mängu edasi arendab. Vast on igas mängus nii. Kevadise mängu ajal loeti meile GMi pealt sõnad peale, et kui te loitsite peab see uhke, valjuhäälne ja teatraalne olema nii et temagi usub mida teete*

Laupäev

Vader ajas end varakult ülesse, et jõuaks nõu pidada. Paistis et osad nõupidajatest ei olnud öösel üldse sõba silmale saanud. Arutleti OG mida edasi teha ning kõik jagasid OG informatsiooni mis neil oli (lubadusega et IG nad seda ei tea ja ei kasuta) et jõuda loogilise lahenduseni. Tegemist oli siiski festivaliga ja festivalil oli oma kava ja see pidi toimuma. Ei tahtnud keegi et mõõgavõitluse või rammukatsumuste ajal keegi IG vusserdab - see oleks rahva tähelepanu liialt seganud. Aapo tegi selgeks et tema tegelane käitub puhtalt selle info järgi mis tal on ja teeb kõik et päästa oma venna elu. Tuli ka mõte et saata ründajate ja kaitsjate eesvõitlejad turniiri ajal mõõtu võtta. Kuidas aga seda teha? Ründajate võitleja oleks olnud Aago ise, sest ta oli selles kõige osavam. Vader aga ei kippunud uisapäisa rauda lööma - ta ei olnud seda kunagi isegi mitte proovinud - ning oleks meeleldi saatnud Tambeti enda asemel. Aga mis mulje oleks siis Vaderist jäänud?

Peale koosolekut viskas Vader rõngasrüü selga, og lindi kaela ja läks kohvi hankima. Rüü oli puhtalt selleks, et utsitada linnuses olevaid võõrvägesid ennast jalule ajama (tüüp on turvises, järelikult kohe toimub midagi.... kiiresti pange asjad selga ja olge valmis) Oh seda ilusat metamängu .... aga seda vaid IG mänguilu nimel. Jah, oli muidugi ka võimalus, et Tammisraua tuleb Vaderit päästma, aga Vader isegi ei uskunud seda väga

Olles ka oma nõidadele kohvi toonud piilus Vader nüüd oma kambri ukseavast välja. (madratsit polnud enam vaja.... ründajad teadsid juba küll et see oli läbistamatu ... aga äkki oli loits otsas?.. kes teab?... keegi ei proovinud hommikul kambrit rünnata.. ja Arleeni hommikused sõnad läbistamatust seinast võisid olla puhas bluff) GM Aulemb jagas ründajatele kodukaitseloitsu tulemusi. Jess, mõte et lindid oma kaitset omasid läks läbi. "Sina seal tornis, sul on kohutavalt halb ja sa ei suuda seal enam olla. Sina seal ääre peal, tunned et su elupunktid hakkavad kuidagi kaduma" hüüdis Aulemb. Seda oli tore vaadata aga väljaspool linnust ei teadnud rahvas sellest midagi. Vader ei tahtnud ka SMSi saata - esiteks oli ju nõidade oskuseid eelmisel õhtul äärmuseni kasutatud (kaitsev sein, surnutega rääkimine, salasõnumite kotta saatmine, vaigistav suits), teiseks oli ta veendunud et enamus neist veel pikutada ja põõnata tahtsid ja kolmandaks oli telefoni aku kohutavalt tühi.

Arleen pakkus välja, et tema õpilane Alli pidas öösel ja õhtul hästi vastu ning tema võiks tõsta nõia õpilasest nõiaks. Vader oli sellega päri (vaja aga järgmiseks mänguks GMidega rääkida)

Aago tuli varsti ukseläve juure oma pakkumist tegema ning oma üllatuseks ütles Vader "Ma võitlen sinuga." Misasi see nüüd oli? Mis oli saanud kõhklustest? Vader teadis OG ju jumalast hästi et Aago selles kunstis paras käpp on ja et tema seda kunagi teinud pole.
* Tagantjärgi võib oletada et Vaderi äkilist jaatamist mõjutas eelnev pool aastat Improteatriga tegelemist, mis paneb väga kiirelt sisuliselt ilusatele ja headele pakkumistele JAA ütlema*
Tulemas oli eepiline võitlus kahe potensiaalse kuninga vahel. Mehed lõid käed, et vahepea on relvarahu ja kõik saavad vabalt liikuda - aumeeste värk (ja Vader tegi OG oma peas Yess! ... rollimäng läks ilusasti edasi ja ei seganud jõukatsumisi, pigem isegi toetas mõõgavõitlust)

IG harjutas ta linnuses, kus võõrad väed veel sees olid, natukene mõõgaga löömist ja Kalevi vaim rääkis talle üle reeglid. Alustada tuli täiesti nullist. Rõngassärgi võis nüüd maha võtta, mis ikka enne võitlust enda väsitada.

Varsti oli kava järgi aga tulemas kohtupidamine. Vader lippas oma koja juurde, et Tambetit sinna saata. Vaderi kuningakoht oli ju Pending staatuses ja tal ei olnud kohtupidamisele asja. Tambeti asemel leidis ta koja juurest aga Aapo, kes küsis et aga miks sa ise ei lähe? Kui sa ei ole kuningas siis oled sa ju ikkagi Tammisraua suurima talu omanik ja seega kojaülem. Tambet oli puhtalt selle rolli asendaja. Ja kuna oli ka teada et Tambet poliitikaga väga tegeleda ei viitsi, samas kui Vaderil polnud selle vastu aga väga midagi, oli asi otsustatud.

Vader tegi enne kohtuistumist Aagole selgeks ka selle, et kui ta kaotab loobub ta küll kuningakohast kuid Aago ise peab leidma oma toetajad rahva seast ja kojavanemate seast ja see ei saa mitte lihtne olema.

Kohtuistung oli rollimänguliselt ilus ja Piibest sõideti suhteliselt üle. Laua ääres oli ikkagi kolm raevus meesterahvast. Vader hoidis ennast teadlikult natuke vaos. Miks Aago kohtumõistmisele üldse tuli? Kas ta ei arvand et hakkab pähe saama? Või leidis ta et peab ka seda kunsti lähemalt tundma õppima?

Enne võitlust pidasid Aago ja Vader mitu jutuajamist, et kuidas täpselt asja korradada. See pidi olema ilus võitlus aga kindlasti kiire. Kolme puhta tabamuseni? Aulemb pakkus välja rollimängulist lõpplahendust - kui emb kumb tunneb et tuleb litakas mille peale võiks siruli lennata ja madistatud on juba parasjagu, siis võiks selle ilusasti välja mängida. See oli ikkagi rollimäng, mitte mõõgavõitlusturniir. Nii ka tehti ja Vader kaotas.

Küll aga sai Vader hiljem päris mitu patsutust õlale. Oli võitlus olnud ilus ja kiire tempoga... kiirem kui sellises jõukatsumises enamasti... ja piisavalt uhke lõpplahendusega, et arvati et Vader ka OG haiget sai. Väga ilus esimese korra kohta igatahes.

Peale võitlust oli kohtupidamine, kuid Vader lõõtsutas endiselt ja vahets aeglaselt riideid. Kurat, oli tore aga ka korralikult väsitav. Kuidagi eriti hull oli turvise raskuse all vigasaanuna maas lamada, see ikka surus korralikult peale. Kui ta kohale jõudis, oli enamus naljast juba läbi.

Oli tarvis matused pidada (OG Yess! jällegi ... tundus et pulmad jäävad ära aga vähemalt mingi uhke rituaal. Ei ole ju pulmad ja matused niiväga erinevad) Pealegi oli Mustväljalgi vaja 4 inimest matta ja ka Karutarel oli Ilmamees ning mõned sõdurid.

Kui Tammisraua oli pulmadele käega löönud siis Tuleundse ja Karutare seda teinud ei olnud ning pakkusid välja et kiire kuninga valimine ja pulmad. Fine, OG me teadsime et pulmi on vaja ja et aega on vähe. Kuigi Tammisrauale ja Mustväljale uue kuninga kandidaat ei meeldinud, teadsid nad ka et neil on vähem hääli - kaks kõige väiksemat koda kahe kõige suurema vastu. Seda aega et kõiki taluomanikke ükshaaval läbi rääkida (nagu tehti eelmine aasta Vaderi valimse aegu) ei olnud, seda teadsid kõik. Kojavanem esindas terve koja hääli. Vader surus küll loogiliselt läbi tingimse et uus kunn on katseajal.

Piibe pidi hiljem Vaderile tunnistama, et too mängis päris osavalt poliitmängu. Oli ju tugevam ots uue kuningaga Tuleundsete käes, aga Vader tõmbas seda järjest rohkem oma kojale tagasi ... ja see tagasitõmbamine jätkus.

Ilmselgelt pidi Tammisraua olema pulmade vastu (oli see ju Vaderile lubatud naine) aga samas tuli teha poliitiliselt head nägu. Sellegipoolest röövis Vader veel enne pulmi mõned poliitsuudlused.

Kojas oli dilemma, kummaga enne tegeleda, kas pulmade või matustega. Kõik olenes sellest, millal uus kuningas asjaga alustab. Pulmad tulid siiski enne. Kui see osa oli tehtud lippas Vader Aago laipa otsima ja leidis selle Bulgarite rõivas kõrtsis istumas (uus roll) Aago tuli hea meelega laipa mängima.


Kutsuti kohale ka kaameramees (kes oli naine), et asi jäädvustada. Laip viidi pingi peal hiide, pingi alla pandi halud, mitmed ütlesidilusaid sõnud (Vader, tuntud oma otsekohesuses ja vägistes ütlemistes, proovis mitte öelda "Hea võitleja aga munn mees") Vaderi sulane Reas pidas aga sellise ilusa kõne maha, et kõigil jäi OG karp lahti. Issand, see mees on osav. Kui ta poleks lihtsalt sulane, saaks temast heakuninga kandidaat - mõtlesid mitmed. (Eelmine suvi andis Vader Reasele saunamaja, nüüd lubas ta sinna ka natukene maad juurde - oli Reasel ju just tulnud pisiperet. Ja kes teab, äkki saab ta varsti nii ka taluomanikuks ja kuninga kandidaadiks, ehh)  Sõnad räägitud panid Vader ja Arleen põlema suitsupommid halgude vahel ja Aago kattus tossuga (ma ju ütlesin, et neid läheb vaja)
"Ega me teda päriselt ära ei põleta," oli Aapo pisitütar mures.

Kolm meest jäid veel lõket valvama, kui teised hiiest lahkusid, kui neid enam näha ei olnud hüüdis Vader "Nii pidu läbi, laip, aita meil seda nodi nüüd tagasi vedada"


Edasine õhtu möödus laagriplatsil. Kellel oli külm, tõmbas aga teistele rohkem ligi. Keegi telki sisse ei tahtnud minna ja ka IG linnusesse minek oleks olnud halb mõte. Kuigi uue kuninga jaoks oli auasi et Vader ja tema kaaslased endidelt linnuses ööbisid (no me ei viitsinud tõesti asju tagasi vedada), oli võimalik et keegi seda rünnata tahab. Ja keegi ei tahtnud enne uue lepingu valmimist olla olukorras kus oli kuninga eest vaja relv tõmmata.

* Põnev on see, kuidas pool tsillimist toimub endiselt OG. Vähemalt siis kui oled oma kantsiga koos. Reaalselt ei ole lihtsalt nii palju IG juttu mida nii kaua ajada ... kuigi jah et meelest ära ei lähreks, kasutatakse enamasti Rollide nimesid. See-eest, niipea kui mõni mängugrupp end läheduses ilmutab on kõik hetkega IG. See on vinge transformatsioon. On nii rollimängu kui ka muhedate inimestega koos tsillimist*

Peale vana kuninga vaimu ilmumist ja peletamist oli selge et Vader peab oma Valu Valhallasse saatma. Õnneks oli veel täpselt üks suitsupomm alles. Küll mitte väga võmas aga vähemalt midagigi.
Küll aga tundus Vaderile, et Arleenilegi tuleks kuidagi austust avaldada. Oli ju tema see kes uljalt vana kuninga vaimule vastu astus ja teda elava tulega taga ajas. Kas Karutare teadjanaised üksi oleks sellega hakkama saanud? Noh igatahes, see kuidas Arleen tegutses nägi uhke välja.
Pealegi süüdistas nõid kuninga kandidaatite valimise aegu nahakupmeest, mis nägi ka lihtsalt hea välja ja sobis kui valatult.

Korra öösel tiiru tehes nägi Vader linnuses samas ruumis istumas ja juttu ajamas nii vana kuninga vaimu, Aagot kui ka Oravate Vennaskonna kuninga kandidaati. Tegemist oli ilmselgelt mitte-hetke-kuningate kokkusaamisega ning ka Vader tõmmati korraks ringi istuma... muidugi oli see OG.




Ööpimeduses sai pakutud ka endisele kihlatule ja värskele kuningannale eskorteenust ... noh sinna kuhu kuningadki jala lähevad. Ja õpetatud kuninganna meessoost ihukaitsele selgeks kuidas ukse taga valvama peab. "Vaata valgust sees ei ole, aga tõrvikut sisse viia ei saa ... sa seisa tõrvikuga ukse taga, siis natukene ikka sisse paistab. Aga sa ise ei tohi näha, seega ole seljaga ukse vastas. Ja kõrvad pane sa poiss kah kinni.. sa ei taha seda kuulda!"

Njaa, kuninganna on isepäine ja põnev kas kuningas on järgmine mäng umbes nii:



Nii möödus öö


Alli pani Vaderile äratuse, kuna Vaderi enda telefon pani õhtul juba pildi tasku. Noh vaja oli saata ju Valu Raudküljele ja kes oli see pea ainus mees kes seda relva kanda suutis? No kurat küll. Seda enam oli Vader pettunud kui ta oli õigeaegselt kohal aga inimesi oli siiski liiga vähe, et otsustati riitus hoopis lõuna ajal teha.

See-eest oli ilus kuidas uus kuninganna tõi hommiku Vaderile tagasi tema käekaitsed. Oli ju ta ennist Vaderi kaitse all, nüüd polnud neid enam vaja. Ilus sümboolika, kui tahta seda IG siduda.

Enne riitust tuli uus kuningas Tammisrua kojaga läbirääkimisi pidama. Tammisraua koda sai väärilise tasu ja Vaderist sai kuninga esimene nõunik.

Ilus raisk.
Vader oli niigi Mütofesti esimene kunn, kes ei läinud kaduma või keda ei löödud maha ja nüüd oli ta peale kõige muu ka endiselt võimu juures. Kuningannaga olid head suhted ja sealt sai kindlasti kuningat mõjutada, nõunikuna sai palju mõjutada ja kõige lõpuks oli Vader ka kojavanemate nõukogus kes iga kuninga otsuse üle vaatas. Selline lõpptulemus oli üllatav ja eriti et selle kõrval oli nüüd koja käes ka kogu kuningriigi kullavaru (mida väga palju ei olnud ... hõbe on ikka rohkem levinud) Legendaarne ma ütlen.

Nüüd on vaja järgmisekskorraks vaid uhke tants selgeks õppida.




Hiies toimus riitus ja mäng saigi läbi. Tubi, korralik lõpetus ja võimalus lõpujagamiseks. Ma leian, et see konkreetne lõpp on hädavajalik.


Siis sai veel koos mängijatega muljetada ja rahulikult pakkida. Mõnele sai ka soovitatud kuidas veits realistlikuma väljangemisega relvi teha ning ühiste pigutustega sai hävitatud üleliigset toidumoona ja koduveini. Cheers!


------------------

Lisa:
Kodus käisin pesus ja ajasin habeme maha aga sellegipoolest on rolli järelmõjud. Seda arvatavasti veel mõnda aega. Seega olen ma küll väga tore ja sotsiaalne aga ka parajalt vägiste ütlemistega (aka "see mees on ikka paras vitupea!") vahepeal ning ka häirivalt konkreetne ("sul on probleem? vot siin on võimalik lahendus, mis sa enam seletad... tee ära")