____________________________________________
EDIT mõned tunnid hiljem.
See postitus on põhimõtteliselt juba BS sest niipea kui asjad on kirja saanud, on nende olemus peas muutunud ja olukord on seega teine. Aka asjade kirja panek muudab neid - nagu kvantfüüsikas vaatleja muudab katset.
Asjade kirja panemine muudab need selgemaks ja konkreetsemaks ja seega on neid võimalik paremini mõista ja sealt edasi minna (kribamist kasutatakse ka mõnedes teraapiates)
Aga las ta istub siin kui näide protsessist.
Cheers!
_____________________________________________
Ei see postitus ei räägi minu olematutest sohilastest ega ka ootel olevatest potensiaalsetest sohilastest. See oleks, hm, natukene liiga kummaline teema millest rääkida, isegi minu jaoks.
Elu on küll põnev, aga mitte nii põnev (ptüi ptüi ptüi üle vasaku õla).
Põnevust on olnud juba piisavalt viimase poolteist kuu jooksul. Töökoha muutus (tööintervjuude ja konkursiga puha), elukoha muutus (ja ei ole enam ainult mina ja Garfield ... st ma tahtsin öelda Kafkaf), kahenädalane tööreis (mis oli küll soojal maal aga öise tööajaga), improfestival Tilt - on vast need suuremad muutused, mille peale võhma on läinud, aga kindlasti pole see kõik. Pisikesi energiat kulutavaid asju on püsivalt - olgu need siis positiivsemad energiakulud (comicz ja improv lehe haldamine) või negatiivsemad (töö ülekoormus näiteks).
Tulemus on aga kohal: ma olen nagu rase naine - või noh temale omistatav ülinegatiivne emotsionaalsuse stereotüüp.
Tunded käivad lainetena, aga siia siis üks (otseloomulikult mingil määral lihtsustatud ja vb ka kohati ülepakutud) kirjeldus endest lainetuse põhielementidest.
On hetki kus kõik on okei, selline neutraalne seis, kolmepoiss viie punni skaalal ja ma olen sellega täitsa rahul, sest teised äärmused on oluliselt hullemad.
Okei, ülisuurt jaatamishoogu ja energiat väga tihti ei ole, aga kui tuleb, siis kasutab selle viimase võimaluseni ära, nii et isegi magada väga palju ei saa/pole vaja. Aga see ei ole enam selline igapäevane jaatamine, tedmisega et kõik on tore ilus ja hea. See on pigem emotsiooni paaniline ärakasutamine et rakendada seda niipalju kui võimalik, enne kukkumist...
Ja siis on kukkumine ..Teises äärmuses on viha/frustratsioon/ängst - ei suuda keskenduda, sest sa oled lihtsalt lampi vihane, vaatad tänaval vastutulijaid ja mõtled kui tore oleks kellelegi lihtsalt kärssa kütta (muitte et ma seda teinud oleks, aga viha otsib justkui potensiaalseid kohti väljaelamiseks). Äkitsi hingeldamine ja näost punaseks minemine. Suhteliselt kerge vihastumine ja inimeste pikalt vittu saatmine kuulub siia kategooriasse.
Ja siis on veel lainetena peal käiv apaatsus, mis ei ole kah just väga palju väljaelamist saanud ja pigem vaid mõtetesse jõuab. Mõtetesse nagu: Ma ei taha trepist üles minna, ma tahan ennast lihtsalt sinna trepi nurka kerra tõmmata ja üksi olla ja seina vaadata; ma ei taha mõelda; milleks ; miks ma seda teen; suuremas plaanis niikuinii vahet ei ole. Ja muidugi see kõige Grandiozam küsimus, "Milleks ma üldse olemas olen?"
Selle tunde ajel tekib vahel ka hetki kus ma lihtsalt kaon ära - keset vestlusringi olen ma äkki pilguga lihtsalt kuskil kinni ja .. reaalsusest läinud.
Ja siin juures on veel osa mida võiks nimetada analüüsivaks/vaatlevaks minaks. Ja see näeb vahel ikka ränka vaeva. Vahepeal on raske motiveerida ennast lihtsalt trepist üles minema, kõndima, bussi ootama.. jne Mida selgemad ja tuttavamad ülesaneded ees on, seda kegem, sest leidlikust/loomingulisust võib tulla, aga kui ei tule, on paanika ja üks kahest negatiivsest varjandist: kas ängst või apaatsus.
Samuti tegeleb see kriitilise meelega, öeldes asju nagu: võõral tänavale lõuksi andmine ei ole hea mõte; siin passimisel ei ole küll mingit mõtet; kui ei tegutse ei tule ka muutust ... jne
Ehk siis proovib üldiselt luua korda niipalju kui võimalik. See muidugi ei tähenda et ma suudaksin olla püsivalt normaalselt sotsiaalne (kui imelik on mitte osata .. eh .. rääkida vestluses... ja mitte nalja teha). Samuti proovib ta muuta olukordi huumoriks, mis kogu muu kupatuse all läheb aga ainult madalamaks ja madalamaks .. kuniks tõdemuseni et njaa sa oled ainus inimene kes seda kahemõttelisust tabas ja naerad selle üle üksinda... ja suure tõenäosusega sa seda "nalja" teistele seletada ei suudaks.
Täna on olnud täitsa okei. Peamiselt neutraalne ja kohatiste energialaksudega päev - so far. Eile oli täisvikerkaar - seinast seina ja kohati suht kiiresti, samas oli aga kriitikameel ja sisemine sundmotivatsioon olemas.. Eelnevalt on olund päevi ka täielikult vaid ühe teema all.
Jah, ma tean mille moodi see kõlab. Ma olen enne kah taolises olukorras olnud (sellepärast on pealkirjas JÄLLE rase), ma pean lihtsalt tõdema et see ei ole väga meeldiv ja ma pean sellega tegelema. Ja for gods sake, aja terapeudi juurde panin ma juba siis kui oli elukiire (mis siis tähendab et vau juba kahe nädala pärast saan vastuvõtule ..... paistab et ma pole ainus kes sügise puhul omadega putsis on).
Selget mõtlemist kulub ise-enda talitsemisele kohati niipalju, et ega siin muud väga ei jaksagi teha. Ma ei ole oma tööl tehtud valikutes ja otsustes kindel, kahtlen oma huumorimeeles ja pigem kipun vaikselt ennast isoleerima (vaimselt siis) teiste inimeste eest. Ma ei usalda ega usu ka oma inimestest koosnevat nö turvavõrku enam niipalju kui kunagi.
Lugesin eile läbi raamatu "It's kind of a funny story", mis samuti räägib ühe tüübi depressioonist (ja pooleli on Lets pretend it never happened). Seal kasutas protagonist termineid kombitsad (ehk need mis lämmatavad) ja ankrud (ehk need mis aitavad püsida), jõudes ükshetk järeldusele, et inimesed on sitad ankrud (ma usun et laevanduses arvatakse sama) sest nad on muutuvad. Tegutsemine eriti näiteks kunstiga on aga päris okei ankur. (eile tegin koomuskeid lehele juurde ja näe täna oluliselt parem enesetunne).
Mul on tunne, et maailm, milles ma elan on muutunud ja ma pole lihtsalt veel selle muutusele järgi jõudnud. Pole suutnud ennast sobitada ja välja mõelda.
Küll jõuab.
Vahel on vaja olla vee all, et austada ja hinnata maismaad.
* Ja see postitus on üks nendest põhjustest miks blogi kuvab ainult viimast posti. Et ma saaks selle vajadusel kiirelt peita kuhugi ajalooarhiivi (mul meeldib siiski ajalugu omada), tehes vaid ühe totaka postituse, nii et inimesed ei helistaks mulle nädal aega küsides, et kas kõik on okei. Muidugi on kõik okei. Vahel lihtsalt teistmoodi okei.
** Suur tõenäosus on, et kui keegi hakkab seda postitust minuga ilgelt sügavuti arutama, saadan ma ta lihtsalt putsi - lihtsalt mainin ilma peenutsemata ette ära. Suure tõenäosusega ei viitsi ma seda enam väga laialt venitada, sest ma venitan seda tatti niigi peaaegu igapäevaselt ja noh nagu öeldud 2 nädalat veel omal käel ja siis spetsialisti abiga. I can make it people, lihtsalt saage aru kui ma natukene nõmedalt käitun.
