Sa ei tea kuhu lähed ...

... kui sa ei tea, kust sa tuled. Vähemalt nii öeldakse ning see ütlus ei meeldi mulle mitte üks põrm. Ma isiklikult pigem pooldan ütlust "Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja!" ja seda väga lihtsal põhjusel - mul lihtsalt ei ole mineviku mälu (mis on paljude jaoks suht shokeeriv). Olgu see siis mälu üleüldise või Eesti ajaloo kohta või siis isegi isiklike kogemuste kohta - ma tean et midagi toimus, aga millal?

Aeg on minu jaoks kuidagi umbmäärane nähtus.  Heal juhul mäletan üksikuid numbreid ja üksikut kronoloogiat aga see on ka kõik.

Tõsi, kui vaja, suudan ma pooleteist tunniga kirjutada nullist valmis oma CV, mis on ajalooliselt enamvähem täpne - sest seal on mitmed pähe õpitud arvud ja teisi annab arvutada. (no sünnist alates annab kõike umbkaudselt arvutada ... 7 aastasena kooli ja 18-19 paiku ülikooli jne)

Ja eks ma mäletan ka suuremaid traumasid ja kui vana ma olin nende ajal (ja sellest saan arvutada aastaarvu).

Aga kui ma mõtlen, et mida ma tegin eelmine aasta peale suve, on peas lihtsalt ... (tühjus) või et mida ma tegin 2 nädalat tagasi... või millal on mõne sugulase sünnipäev ... või tähtpäev... jne

Jah muidugi, kui ma võtan ette oma Outlook kalendri ja ratsionaalselt vaatan, et mida ma tollel ajal täpsemalt tegin, siis ma tean et ma tõesti tegin seda sellel ajal - heal juhul tuleb ka mõni mälupilt. Aga ilma ratsionaalse jahtimiseta kalendris ei tule midagi ... nulliring. Puuduvad seosed.


Mäletan, et kunagi koolis kirjutades kirjandit raamatutust Tõde ja Õigus, kirjutasin ma sinna suhteliselt tõsimeeli et raamatu tegevus toimus umbes 1000 aastat tagasi. See on üks parim näide sellest kui halb on mu ajataju. (ja muidugi oli õpetaja piisavalt piider, et selle kirjandi kogu klassile Nimeliselt (!) ette lugeda... ja mulle kahe panna... sest ilmselgelt ma polnud ju raamatut lugenud)


Ma ei tea kas see on normaalne ... ma ei usu, et on, sest ma kuulen liiga tihti, et kuidas sa seda ei tea, kuidas sa saad seda mitte mäletada? .. samas, minu jaoks on ning see pole kunagi teistmoodi olnud. On totter tunda piinlikust kui mu mälu lihtsalt ei tööta mingis vallas, aga eeldatakse et töötab - aga päris tihti ma tunnen seda. Dafaq ma teha saan eh. Ja see, et ma ei mäleta ei tee minust ju veel halba inimest.


Ja tegeist on siis pigem ajalise mäletamisega ja ajatajuga. Lühimäu ja pikimälu on samamoodi mõjutatud.
Ja mitmeid vestlusi saab pidada ikka uuesti ja uuesti ... nagu vana koer kellele uusi trikke ei õpeta ..lahjem versioon filmist Memento ...


Natukene tobe vahel