Kas pole mitte kummaline jõulutraditsioon süüa jõululaupäeval kõht ja hambavahed uhkesti head paremat täis, siis täis kõhuga ja lahtise suuga laulda (nii et liha tükid hamba vahel kah päevavalgust näeksid) ning seejärel kingitusi lunastada?
Tegelikult on see kõik väga tore ja selline on meie pere traditsioon.
Seekord oli meil tegemist paraja vanurite paraadiga. Enamik peolistest olid staatusega vanaema -vanaisa, ning kaks tükki uhkelt isegi vanavanavanemad. Ja juhtus üle pika aja, et ma olin kõige noorem, mis tähendab vaid seda, et sind võidakse selle eest tanki lükata ja ka suruda kergemini lapse rolli. Selliseid olukordi oli õnneks aga vaid paar üksikut ning pole üllatav et lähipere poolt - neil on vast kõige raskem minuga suheldes loobuda autoriteedi rollist.
Muidu aga oli kõik ausam ja vahetum kui enamasti.
Enne Pärnusse minekut võtsin ma endale juba seisukoha, et ma ei viitsi lolli mängida, et ma olen nii nagu olen ja ei lase ennast kellegil kuhugi aegunud rolli lükata - noh nagu seda liiga tihti on juhtunud. Olen nii nagu olen tähendab hetkel ka seda, et ma suitsetan, et ma õpin asju mida on keeruline seletada, et ma teen tööd, mida on keeruline seletada, et mu vaatepunktid paljudele elu küsimustele on võibolla teistsugused, et ma olen pere ainus vallaline, et mul on paras habe, et ma ei tea mis minust 5, 10 20 aasta pärast saab jne Ma võiksingi jääda loetlema põhjuseid, miks ma olen teistest erinev ja kunagi vast häiris see mind isegi rohkem. Aga kui sa ise tead, kes ja milline sa oled, ei ole sul vaja kellegi teise kui enda heakskiitu ja teised näevad sind nii nagu sa oled - mis on ainus võimalus, kus saab tekkida tõeline inimlik kontakt. Ja seda oli. Inimlikku jagamist oli rohkem kui ma oodata oskasin ja mitmed inimesed peres said minu jaoks hoopis teise ja inimlikuma mõõtme. Kui suhtlemine muutus võrdväärseks (mitte stiilis vanem inimene vs laps) tuli kiirelt välja, et erinevused ei olegi ju nii suured ja et küsimused elu kohta ei ole peas mitte ainult minul, vaid ka teistel. Et ka teised on olnud kimpus mõne mõttega. Või et ka teistel on olnud ootamatuid kummalisi kohtumisi, mis justkui on mingil määral defineerinud nende elu. Rääkimata sellest, kui sa saad teada kellegi ülikooliaegse hüüdnime - see muudab persooni su vastas koheselt kuidagi rohkem inimeseks.
Ja kui on vahetum kontakt ja jagamine ja aksepteeritakse et asjad on nii nagu on, siis on justkui kergem ka lustida. Et sa ei ürita panna asju nii käima nagu Sina tahad (üldiselt väga lapselik mõtlemine) vaid et on nagu on ja läheme kaasa ja lõbutseme. 23da õhtuks oli mul juba kõht kõveras suurest naermisest. 24dal sain rahulikult teha omi asju ja keegi ei sundinudki mind näiteks surnuaeda minema. Eile, noh eks teatud sorti huumor tuli ikka natuke vaka all hoida (ma olen paras nilbik, mis teha), aga nalja sai sellegipoolest ja oli tore ja ma olin tõsiselt üllatunud.
Ja te küsite, et miks ma olin üllatunud? Et kas pere ei peakski selline olema ja et kas siis toredus pühade ajal on midagi uut?
Eks mingil määral ole tore olnud ka varemgi aga ju ma ei olnud piisavalt kasvanud, isepäine ja end kehtestav, et seda nautida - ikka oli see pigem tundega et hunt kes ulub koertekooris. Kui mõelda viimase paari korra peale siis on see tunne iga korraga ikkagi vähenenud ja nüüd ma näen paremini, et need on ikkagi minu inimesed - igaühel oma maailmavaade, elu ja lood ja see kõik on nii põnev ja väärtuslik. Ja et ma olen nende keskel võrdväärne täiskasvanu. Vot nii!
Woof!
Last night I couldn't sleep because I had all these important questions running around in my head, like:
Why do dogs bury bones?
Is it because they want to have a snack later?
Or does the taste improve while the bone is underground?
Is it like the delicacy in Norway and Iceland where the raw fish is buried for several months to give it the specific taste, that the locals call the taste of the Zombie-Fish?
It is indeed possible, but highly unlikely.
Because the stupid dogs never remember where they buried the bones, do they.
And they also do not set any date marks on he bones like: „Yeah, this big one will be ready in two days. I also buried one today, you know with a special mix of saliva, we can taste it in 6 moths. Woof!“
It all seems awfully random.
Therefore I think the main evolutionary reason why dogs bury bones is just to piss off archeologists.
„After 3 years of continuous work on a site where archeologists hoped to find the remains of the predecessor of modern human all they found were the bones buried there 5 years ago by the neighbors dog „
Why do dogs bury bones?
Is it because they want to have a snack later?
Or does the taste improve while the bone is underground?
Is it like the delicacy in Norway and Iceland where the raw fish is buried for several months to give it the specific taste, that the locals call the taste of the Zombie-Fish?
It is indeed possible, but highly unlikely.
Because the stupid dogs never remember where they buried the bones, do they.
And they also do not set any date marks on he bones like: „Yeah, this big one will be ready in two days. I also buried one today, you know with a special mix of saliva, we can taste it in 6 moths. Woof!“
It all seems awfully random.
Therefore I think the main evolutionary reason why dogs bury bones is just to piss off archeologists.
„After 3 years of continuous work on a site where archeologists hoped to find the remains of the predecessor of modern human all they found were the bones buried there 5 years ago by the neighbors dog „
Inimene nagu Tallinn
Inimene peaks olema nagu Tallinn ja ma ei mõtle selle all, et teda peaks valitsema miski ülekaaluline jõmm. Oh ei! Ininimene, just nagu Tallinn ei tohiks kunagi valmis saada. Sest kui inimene arvab, et ta on valmis pole temaga tõesti midagi muud teha kui vesi peale tõmmata. Maailm ei ole kunagi valmis, see muutub püsivalt ja ka inimene muutub püsivalt, kasvõi puhtalt bioloogiliselt ja kui ta sellest aru ei saa, pole temaga enam tõesti miskit teha.
Kummitus
No see lugu siin kummitab peas. Pagan seda teab miks. Aga väga mõnus lugu on ja eks etendus ise on kah paganama hea.
Valmistan siin kunstiprojekti kaitsmiseks tummfilmilikku klippi, nii et väga teemasse. Cheers!
Valmistan siin kunstiprojekti kaitsmiseks tummfilmilikku klippi, nii et väga teemasse. Cheers!
Suffix "ness"
Suffix "ness" - the state of, or condition of being something e.g., awkwardness = the state of being awkward.
So the Loch ness is the state of being a loch. Loch is the Scottish Gaelic and Irish word for a lake or a sea inlet. So Loch ness is the state of being a lake.
Or if we take Loch from Russian slang, it means a stupid person or something like that.
So in that case Loch ness would be the state of being a stupid person - which sounds closer to the truth.
Cheers!
So the Loch ness is the state of being a loch. Loch is the Scottish Gaelic and Irish word for a lake or a sea inlet. So Loch ness is the state of being a lake.
Or if we take Loch from Russian slang, it means a stupid person or something like that.
So in that case Loch ness would be the state of being a stupid person - which sounds closer to the truth.
Cheers!
Säästupirni ajastu
Kunagi oli asi äkilisem ja ajutisem: Newtonil kukkus õun pähe, idee pirn süttis pauhhti ja läks kiiresti kirja - ning peale seda pirn kustus. Paljud teooriad, mis meil on baseeruvad äkilistele mõttesähvatustele.
Tänapäeval enam nii aga ei saa. Enamik asju on ju juba välja mõelnud/avastatud ja pigem tuleb uus idee eelmiste baasilt leides mitme erineva idee ühisosa - mõte läheb venides lõõmama nagu säästupirn.Muidugi on uus idee keerukam, aga samas kompaktsem kui kõik eelnevad millel see baseerub. Ja siis kui ta juba lõõmab, teeb ta seda kaua, sest ideed on vaja testida, katsetada, leida sellele kinnitust eelnava ja sarnase baasil. Tuleb teha uuringuid jne Ehk siis põlemisaeg on ka oluliselt pikem.
Ja selline jõulumeeleolu
Nüüd ma tean, mida jõuluvanale laulda.
Cheers!
Häbi nautida
Paar päeva tagasi olin õhtu poolikul kontori kõrval sigaretil ja kuulsin läbi tuule vilistamist. Ei ühtegi hingelist, tuult ei olnud, üksikud lumehelbed ja kuskilt tuli õrn vilistamine. Ja siis ilmus kaugemalt nurga taga mingi ehitusmees, kes kõndis uljalt redel kaenlas ja vilistas lõbusasti "Heihoo, heihoo, käib töö ja vile koos" viisikest.
Ükshetk ta aga märkas mind katuse varjus suitsemas ja lõpetas kohe vilistamise just kui "Ma teen näed siin ikka rasket tööd, näe tassin redelit ... ei ole siin mingit lõbu."
Ma olen ennegi märganud, et Eesti inimestel on tihti justkui häbi kui nad ennast hästi tunnevad ja ennast spontaanselt väljendavad, eriti kui see juhtub nende töö ajal.
Oh ei lõbus et tohi olla ju, elu ja töö on ikka tõsised asjad.
Kummaliselt ebaeluterve on see sotsiaalkultuurike meil ikka.
Cheers!
Ükshetk ta aga märkas mind katuse varjus suitsemas ja lõpetas kohe vilistamise just kui "Ma teen näed siin ikka rasket tööd, näe tassin redelit ... ei ole siin mingit lõbu."
Ma olen ennegi märganud, et Eesti inimestel on tihti justkui häbi kui nad ennast hästi tunnevad ja ennast spontaanselt väljendavad, eriti kui see juhtub nende töö ajal.
Oh ei lõbus et tohi olla ju, elu ja töö on ikka tõsised asjad.
Kummaliselt ebaeluterve on see sotsiaalkultuurike meil ikka.
Cheers!
Pühademelanhoolia vol 1
Kujutage ette last, kes on terve detsembri (kes siis varem jõuludele mõtleb) hea laps olnud ja eeldab, et selle eest saab ta noh maitea kardiauto, aga vot jõuluvana toob hoopis sõnaraamatu - eeldamine ja pettumine. Kui üldiselt elan ma oma elu võimalikult eelduste vabalt - kõik on võimalik - siis pühad tekitavad justkui tunde, et minult oodatakse mingit kindlat moodi käitumist. Näiteks kasvõi jõulukinkide tegemise traditsioon. On eeldus, et ma teen kõigile kingituse. Aga ma ei suuda kinkida lihtsalt mingit tassi, käterätikut, sokipaari või pajalappi. Tundub kuidagi ebaisikuline ja tühi. Sisukamad ja ideega kingitused võtavad aga aega ja jaksu. ...mmmmmm
Kui ma tahan kellelegi kingituse teha, siis ei ole selleks põhjust vaja. Piisab sellest et ma näen kuskil müügil või teen ise midagi, mis talle kohutavalt hästi sobiks. Ja tõsi vahel suudan ma seda teha juhuslikult ka jõulude või sünnipäeva ajal.
Ja kellele üldse peaks jõulukingitust tegema?
On ju palju tähtsaid inimesi olnud elus....
Ja eks aasta lõpus on ka palju kohustusi mis tuleb enne aastavahetust lõpetada ja ka iga paganama seltskonna jõulupidu ja üritused ja endiselt palju tööd - ehk siis lisastress ...oehh
Ma paremini nüüd nagu ei oskagi seletada, igatahes jah pühad ajavad südame läikima kuidagi. Ja seda mitte liigse toidu pärast ning ka mitte selle pärast et tegemist on umbluu pühadega milleks on mingiks kamalajuraks kokku miksitud paganlik, kristlik ja Cocka Cola'lik.
Pigem see, et ma justkui pean tegema midagi, mis ei ole mulle päris omane ja see väsitab kuskil taustsüsteemis.
Cheers!
Rumal Macgyver
Nägin unes justkui üht osa Macgyver'ist. Tal oli üks äärmiselt suidsidaalne ja depressiivne sõber kellega ta oli läinud mägironimist tegema. Taiplik unevaataja aimas juba ette, et varsti juhtub midagi ilmselget - kas nüsib depressioonis sõber oma turvaköie pussiga läbi, proovib õnnetust teeselda või midagi sellist...
...pussnuga tal aga ei olnud...
Macgyver'il oli aga eesmärk. Nimelt tahtis ta oma madalseisus sõbrale näidata kui ilus on maailm ja oli ta viinud seepärast eriti erilisse kohta.
"Shards!"
hüüdis ta ühtäkki ja juhtis teekonna kõrvale lamedamale maastikule, kus polnud turvaköisi enam vaja ja paistsid erivärviliste klaasikildude hunnikud, mis kohaliku loodusega kokku kasvanud. Oli seal neid nii aknaklaasi moodi, õllepudeli moodi ja noh oli ka värvilisemaid tükke.
Sõber vaatas terariistahunnikut kerge rahuldusega - lõpuks ometi midagi millega köit nüsida, või miks mitte ka veene, samas kui Macgyver pikalt seletas kuidas see koht sinna tekkinud oli.
Seejärel võttis Macgyver ühe suurema killu, murdis selle pooleks, ulatas ühe poole sõbrale ja jättis teise endale - mälestuseks sellest toredast reisist.
Ja siis äratas mind kell...
Oleks kangesti tahtnud teada mis edasi juhtus. Tõsi, ma oskan aimata, aga ikkagi.
Ja nii lolli Macgyverit pole ma kunagi näinud. Kuigi jah, seriaalis ei olnud ta just eriline inimtunnete geenius vaid oskas lihtsalt käbist granaati teha. Aga ikkagi viia surma sooviv sõber esiteks kalju äärele rippuma, siis viia teravate kildude hunniku juurde ja siis veel sõbralikult kild ulatada justkui vihjates - no c'mon
Milleks mulle kommertslik meelelahutus kui mul on unenäod :D
Cheers!
...pussnuga tal aga ei olnud...
Macgyver'il oli aga eesmärk. Nimelt tahtis ta oma madalseisus sõbrale näidata kui ilus on maailm ja oli ta viinud seepärast eriti erilisse kohta.
"Shards!"
hüüdis ta ühtäkki ja juhtis teekonna kõrvale lamedamale maastikule, kus polnud turvaköisi enam vaja ja paistsid erivärviliste klaasikildude hunnikud, mis kohaliku loodusega kokku kasvanud. Oli seal neid nii aknaklaasi moodi, õllepudeli moodi ja noh oli ka värvilisemaid tükke.
Sõber vaatas terariistahunnikut kerge rahuldusega - lõpuks ometi midagi millega köit nüsida, või miks mitte ka veene, samas kui Macgyver pikalt seletas kuidas see koht sinna tekkinud oli.
Seejärel võttis Macgyver ühe suurema killu, murdis selle pooleks, ulatas ühe poole sõbrale ja jättis teise endale - mälestuseks sellest toredast reisist.
Ja siis äratas mind kell...
Oleks kangesti tahtnud teada mis edasi juhtus. Tõsi, ma oskan aimata, aga ikkagi.
Ja nii lolli Macgyverit pole ma kunagi näinud. Kuigi jah, seriaalis ei olnud ta just eriline inimtunnete geenius vaid oskas lihtsalt käbist granaati teha. Aga ikkagi viia surma sooviv sõber esiteks kalju äärele rippuma, siis viia teravate kildude hunniku juurde ja siis veel sõbralikult kild ulatada justkui vihjates - no c'mon
Milleks mulle kommertslik meelelahutus kui mul on unenäod :D
KTeadmisest ja rollidest
Komistasin selle TEDxTartu klipi peale ja midagi hakkas ajus ragisema.
Njah, ma nõustun paljuga siin klipis. Mitte teadmine on tihti suurim õnnistus meie elus.
Kui me ei teaks kindlalt, et järgmine minut meie elus eksisteerib, kas ei naudiks me seda käimasolevat minutit mitte intensiivsemalt?
Njah ja muidugi me tegelikult ei tea seda kindlalt.
Samas, toetav teadmine sellest, et me mingi hetk sureme soodustab jällegi intensiivselt mitteteadmist, me oleme uudishimulikumad, vähem lõplikult valmis, ja põnevil tuleviku ees. (minu arust vähemalt)
Millegi teadmine ja mitte teadmine on intrigeeriv teema.
Ja olgugi, et teaduslikult on tõestatud, et meie mälestused (mis on ka ju omamoodi teadmised mineviku kohta) muutuvad ajas, on mul vahel tunne nagu oleks nad ka kuidagi muutumatult salvestatud.
Just kui oleks meie kõigi sees muutumatu Vihmamehest infokoguja - kõik on seal, alates lapsepõlves õpitud keeldudest, koolis õpitud teoreemide, ajaloo aastaarvude ja eile kell 13.15 mööda sõitnud bussi värvini.
Tutvustades ennast ütlen ma enamasti juurde, et mul on kohutavalt halb nimemälu ning vestluse lõpus küsin ma vestluspartneri nime enamasti jälle üle. Sama halvaks pean ma ka enda faktimälu. Kõik kes on minuga Eesti Mälumängu mänginud nõustuvad kindlasti, et need üksikud punktid, mis ma ole saanud on olnud põhjustatud: kas sellest et poolte ajaloo küsimuste vastus on Päts, loogikast või siis on keegi ette öelnud.
Üldiselt ajavad mind sellised mangud aga väga kiiresti närvi. Eriti kui mõni mängija võtab miskeid nö faktiteadmisi nö elementaarsetena. Minu jaoks on ajalugu ilus kokkulepitud muinasjutt, mis ei ole üldse nii tähtis kui näiteks noh praegune aeg kus ma elan. (toon näiteks just Ajalugu, sest selle teadmised on mu nõrgim lüli)
Küll aga on juhtunud paar üksikut korda, et ma lihtsalt tean midagi. Mulle lihtsalt tuleb vastus pähe ja ma isegi ei mõtle sellele ega anlüüsi seda. Ja voila, välja öeldes selgub, et tegemist ongi õige vastusega. Olen paar korda ka niimoodi mälumängus olnud ja isegi imestanud. See on nagu omamoodi õnnistus, mida sa kardad kaotada.
Kuidas ma aga siis ükskord tean aga muidu ei tea?
Äkki meie peas on tõesti Vihmamehe osa, mis salvestab kõike ja on muutumatu. See on suur faktide ja teadmiste kogu, mis on piiramatu. Pakuks sellise oletuse.
Faktide ja õpitud teadmistega aga suhteid ei loo. Faktiteadmised ei ole realistlikud, nad on idealiseeritud mudelid. (aka fakt et kõigile naistele meeldib kui neile kingitakse lilli ... üldistav ja kindlasti leidub üksikuid kes võtavad seda kui vihjet nende lehmalikule väljanägemisele, ehk siis pigem kui solvangut) Suhete jaoks on vaja rolle ja rollid on erinevad - alati vastavad seltskonnale ja kontekstile.
Meil kõigil on väidetavalt 3-4 põhirolli, mida me enamasti kasutame. Igal rollil on jällegi oma olemus, eesmärgid, tõed ja uskumused, mis võivad küll teiste põhirollidega kokku sobituda aga ei pruugi. (Päris vastuolus aga arvatavasti kahh ei ole)
Ja kui minu põhilise rolli olemus on mitte hoolida faktiteadmistest, sest need kõik on nii ehk naa suhtelised ja lihtsustavad, siis miks peaksingi ma selle rolliga Vihmamehe arhiividest neid teadmisi saama? See ei lähe ju rolliga kokku.
Seega ehk on meie teadmised seotud mitte niiväga mälu enesega vaid meie rollidega, mis mälust informatsiooni sikutavad. Sellega kas millegi mäletamine ja teadmine on ikka rolli jaoks tähtis - sest eks ka roll on omamoodi lihtsustus, tal pole kõike teadmist vaja.
Nii nagu mõeldes mingile mälestusele omades mingit emotsiooni, on see mälestus justkui selle emotsiooniga seotud. Me justkui otsime kinnitust olemasolevale.
Selle idee kaudu saab seletada ka asjaolu, et mälestused aja jooksul muutuvad. Kui väita, et meil on Vihmamehe muutumatu arhiiv, siis seal ei lähe ju midagi kaotsi, küll aga on nende teadmiste väljund alati läbi rolli ja roll muutub, kasvab areneb, täiustub iga hetkega kui me seda kasutame. Seega muutub mitte mälestus ise vaid spekter, läbi mille me seda vaatame.
Ja pole ka siis ime kui inimesed peale 10 aastat rolli kasvatamist vaidlevad ühise mälestuse faktide üle.
Sain selle mõtte siia nüüd kiiresti üles. Kui palju sellest just mõistetav on, aga noh äkki midagi pani ragistama ja vähemalt ei tüüta enam mind :P .
Ja äkki saab selle üle isegi vaielda :D
Cheers!
z
Njah, ma nõustun paljuga siin klipis. Mitte teadmine on tihti suurim õnnistus meie elus.
Kui me ei teaks kindlalt, et järgmine minut meie elus eksisteerib, kas ei naudiks me seda käimasolevat minutit mitte intensiivsemalt?
Njah ja muidugi me tegelikult ei tea seda kindlalt.
Samas, toetav teadmine sellest, et me mingi hetk sureme soodustab jällegi intensiivselt mitteteadmist, me oleme uudishimulikumad, vähem lõplikult valmis, ja põnevil tuleviku ees. (minu arust vähemalt)
Millegi teadmine ja mitte teadmine on intrigeeriv teema.
Ja olgugi, et teaduslikult on tõestatud, et meie mälestused (mis on ka ju omamoodi teadmised mineviku kohta) muutuvad ajas, on mul vahel tunne nagu oleks nad ka kuidagi muutumatult salvestatud.
Just kui oleks meie kõigi sees muutumatu Vihmamehest infokoguja - kõik on seal, alates lapsepõlves õpitud keeldudest, koolis õpitud teoreemide, ajaloo aastaarvude ja eile kell 13.15 mööda sõitnud bussi värvini.
Tutvustades ennast ütlen ma enamasti juurde, et mul on kohutavalt halb nimemälu ning vestluse lõpus küsin ma vestluspartneri nime enamasti jälle üle. Sama halvaks pean ma ka enda faktimälu. Kõik kes on minuga Eesti Mälumängu mänginud nõustuvad kindlasti, et need üksikud punktid, mis ma ole saanud on olnud põhjustatud: kas sellest et poolte ajaloo küsimuste vastus on Päts, loogikast või siis on keegi ette öelnud.
Üldiselt ajavad mind sellised mangud aga väga kiiresti närvi. Eriti kui mõni mängija võtab miskeid nö faktiteadmisi nö elementaarsetena. Minu jaoks on ajalugu ilus kokkulepitud muinasjutt, mis ei ole üldse nii tähtis kui näiteks noh praegune aeg kus ma elan. (toon näiteks just Ajalugu, sest selle teadmised on mu nõrgim lüli)
Küll aga on juhtunud paar üksikut korda, et ma lihtsalt tean midagi. Mulle lihtsalt tuleb vastus pähe ja ma isegi ei mõtle sellele ega anlüüsi seda. Ja voila, välja öeldes selgub, et tegemist ongi õige vastusega. Olen paar korda ka niimoodi mälumängus olnud ja isegi imestanud. See on nagu omamoodi õnnistus, mida sa kardad kaotada.
Kuidas ma aga siis ükskord tean aga muidu ei tea?
Äkki meie peas on tõesti Vihmamehe osa, mis salvestab kõike ja on muutumatu. See on suur faktide ja teadmiste kogu, mis on piiramatu. Pakuks sellise oletuse.
Faktide ja õpitud teadmistega aga suhteid ei loo. Faktiteadmised ei ole realistlikud, nad on idealiseeritud mudelid. (aka fakt et kõigile naistele meeldib kui neile kingitakse lilli ... üldistav ja kindlasti leidub üksikuid kes võtavad seda kui vihjet nende lehmalikule väljanägemisele, ehk siis pigem kui solvangut) Suhete jaoks on vaja rolle ja rollid on erinevad - alati vastavad seltskonnale ja kontekstile.
Meil kõigil on väidetavalt 3-4 põhirolli, mida me enamasti kasutame. Igal rollil on jällegi oma olemus, eesmärgid, tõed ja uskumused, mis võivad küll teiste põhirollidega kokku sobituda aga ei pruugi. (Päris vastuolus aga arvatavasti kahh ei ole)
Ja kui minu põhilise rolli olemus on mitte hoolida faktiteadmistest, sest need kõik on nii ehk naa suhtelised ja lihtsustavad, siis miks peaksingi ma selle rolliga Vihmamehe arhiividest neid teadmisi saama? See ei lähe ju rolliga kokku.
Seega ehk on meie teadmised seotud mitte niiväga mälu enesega vaid meie rollidega, mis mälust informatsiooni sikutavad. Sellega kas millegi mäletamine ja teadmine on ikka rolli jaoks tähtis - sest eks ka roll on omamoodi lihtsustus, tal pole kõike teadmist vaja.
Nii nagu mõeldes mingile mälestusele omades mingit emotsiooni, on see mälestus justkui selle emotsiooniga seotud. Me justkui otsime kinnitust olemasolevale.
Selle idee kaudu saab seletada ka asjaolu, et mälestused aja jooksul muutuvad. Kui väita, et meil on Vihmamehe muutumatu arhiiv, siis seal ei lähe ju midagi kaotsi, küll aga on nende teadmiste väljund alati läbi rolli ja roll muutub, kasvab areneb, täiustub iga hetkega kui me seda kasutame. Seega muutub mitte mälestus ise vaid spekter, läbi mille me seda vaatame.
Ja pole ka siis ime kui inimesed peale 10 aastat rolli kasvatamist vaidlevad ühise mälestuse faktide üle.
Sain selle mõtte siia nüüd kiiresti üles. Kui palju sellest just mõistetav on, aga noh äkki midagi pani ragistama ja vähemalt ei tüüta enam mind :P .
Ja äkki saab selle üle isegi vaielda :D
Cheers!
z
Death
"The Toltecs say that the Angel of Death always walks with you, behind your left shoulder. She is the most powerful guide to a joyful and creative life on the Toltec path. She is there to remind the warrior that everything in life is temporary. In the Toltec tradition, the Angel of Death is the source of all your possessions. She owns everything that you have—your car, your home, job, relationships, money, youth, even your body and life itself.
Even though the Angel of Death is a powerful and precious guide to the Toltec Warrior, she is also the most feared. The Angel of Death has lent you everything you possess, and when she is ready, she will ask for it back. For the common man, death represents the ultimate loss of these closely held identities, and thus the ultimate fear—annihilation. The spiritual warrior knows that the Angel is always there, and he cannot control when she will take something from him.
The spiritual warrior lives in gratitude for everything the Angel has lent him, rather than in fear of losing it. The biggest surrender on the Toltec path is letting go of the illusion that you own or can control any of your possessions-- including your life. The Angel of Death is always with you, inviting you to live in the present, to love freely, to live the life you want to live. She reminds you that this life is temporary, and you will die—it could be this moment or any time. You can be ready by surrendering to her what is already hers, and live in absolute gratitude for her abundant generosity.
That is the life of the Toltec warrior. That is personal freedom. When the warrior embraces the Angel of Death in complete surrender and gratitude, she becomes the Angel of Life. When you surrender to her, you are free to live your life to the fullest expression of who your are. The Angel of Life becomes your guide to Life, in all of its abundance and wonder."
Even if this story is not true... it does not matter.
This Idea I Must Like.
And I am grateful for Neil Gaiman and Terry Pratchett for creating the 2 best death personifications in the world. Both of them love cats! Wheee :D
Cheers!
Z
Kristlikud Vampiir Kommunistid
Nägin täna unes kuidas Kristlikud Vampiir Kommunistid vallutasid maailma, täpsemalt Pärnut - minu kodukanti. Nende tegelaste idee oli siis see, et punane värv sobib nii vampiiridele kui kommaritele ja noh selleks et püha vesi ja rist sind ei tapaks tuli seda kogu aeg kasutada ja hoida oma immuunsust - sellest siis Kristlikus.
Kui sa jäid vahele sellega et piiblit ei lugenud, oli kohe kommunismivastane kuritegu.
Jahh, peaks vist tõesti laskma oma aju üle skännida, et mis paganama päkapikud seal sees elavad ja mulle jaburusi söödavad.
Cheers!
Kui sa jäid vahele sellega et piiblit ei lugenud, oli kohe kommunismivastane kuritegu.
Jahh, peaks vist tõesti laskma oma aju üle skännida, et mis paganama päkapikud seal sees elavad ja mulle jaburusi söödavad.
Cheers!
Hungry
Sometimes you are just so hungry that everything starts to remind you food. I'm sure you know the feeling. And you can not escape it.
Hamburg sounds like Hamburger
Birmingham sounds like Burning Ham
and Beaconsfield sounds like a lovely field full of bacon
Ahh
Hamburg sounds like Hamburger
Birmingham sounds like Burning Ham
and Beaconsfield sounds like a lovely field full of bacon
Ahh
Beeing
Have you noticed that the vibrators have this certain Bzzzzzz noise with them.
It's almost like there is a Bee stuck inside.
So I'm sure that in a different dimension the first vibrators were created by bee keepers. They just stuck a bunch of bees into a tube and thats it.
They called it Bee (both noun and verb) and it was a buzzing sensation.
The Beatles sung the popular "Let it Beee, Let it Beee.."
Teachers asked "Who you wanna Bee when you grow up?"
and you were constantly reminded to"Just Bee yourself - it's all that matters"
Hamlet was all about "Bee or not to Bee, that is the question"
Cris Young-s song "The Man I want to beeee..." suddenly sounds terribly gay, doesn't it.
But the expression "Honey I'm home" just started to make more sense.
Cheers from my sick and twisted mind :)
It's almost like there is a Bee stuck inside.
So I'm sure that in a different dimension the first vibrators were created by bee keepers. They just stuck a bunch of bees into a tube and thats it.
They called it Bee (both noun and verb) and it was a buzzing sensation.
The Beatles sung the popular "Let it Beee, Let it Beee.."
Teachers asked "Who you wanna Bee when you grow up?"
and you were constantly reminded to"Just Bee yourself - it's all that matters"
Hamlet was all about "Bee or not to Bee, that is the question"
Cris Young-s song "The Man I want to beeee..." suddenly sounds terribly gay, doesn't it.
But the expression "Honey I'm home" just started to make more sense.
Cheers from my sick and twisted mind :)
Chris Young - The Man I Want To Be
Chris Young - The Man I Want To Be
When young, I once wrote "beeing" in a test in English class. The teacher not only marked it as a mistake but draw a bee with red pen next to it. Thank you, I will remember it for life =)2 Lisaetendust: Meie Elu Köögis
Jah te kuulsite õigesti. Olgugi, et uus tükk on tegemisel, on T-Teater oma viimase tüki tolmust puhtaks pühkinud (mis tähendab, et see on eriti hea ja valmis) ning esitab seda veel 2 viimast korda, seekord Kultuurikatla Aias
"Iga uus inimene, kes maailma sünnib asub varem või hiljem otsima üht kindlat abstraktset väärtust - õnne. Õnnest on saanud elu eesmärk. Õnn on ülev. Õnn on kõik. Õnn on See. Õnn on... Jumalateta maailma jumal. Pääsemine. Valgustus. Paradiis. Aga täpsemalt...? Milles ta seisneb? Selles, et saame, mida tahame? Leiame, mida otsinud oleme? Aga mida me otsime? Mida me tahame? Mis meil VIGA on? "Meie elu köögis" on kergesti seeditav kollaaž hetkedest inimeste elus terakese hullusega. Igaüks on oma õnne kokk!"
Soovitan soojalt
...riidesse panna ja vaatama minna.
Piletid müügil siin.
Ikka teie,
zaavu
"Iga uus inimene, kes maailma sünnib asub varem või hiljem otsima üht kindlat abstraktset väärtust - õnne. Õnnest on saanud elu eesmärk. Õnn on ülev. Õnn on kõik. Õnn on See. Õnn on... Jumalateta maailma jumal. Pääsemine. Valgustus. Paradiis. Aga täpsemalt...? Milles ta seisneb? Selles, et saame, mida tahame? Leiame, mida otsinud oleme? Aga mida me otsime? Mida me tahame? Mis meil VIGA on? "Meie elu köögis" on kergesti seeditav kollaaž hetkedest inimeste elus terakese hullusega. Igaüks on oma õnne kokk!"
Soovitan soojalt
...riidesse panna ja vaatama minna.
Piletid müügil siin.
Ikka teie,
zaavu
Luv & Life
Most of my life I have tried to make sense of the world and I dare to say that I started asking the "important" questions sooner then most people i have met. I would say that I have over 10 years of observing experience and knowledge, however it came with a price - when you observe life, you are not living it. I am living it now, as well as I know how to. But I still have a Programmer in me who tries to put everything into perfect order and make sense of it. What has changed in the programming part is that I now see myself as part of the program. I see that due to my experience and observations I tend to have a different view on some of the things we see in life. True, sometimes they are naive and maybe even stupid views, but time to time there might be pearls, that can be helpful for someone else - at least that is how I see it.
As I have grown a lot recently I see life as a stage for development with aim to be at peace with yourself. By development I do not mean something work related, but hope that when it is your time to go you know who You are and you can look at yourself in the mirror without any regrets and that you can also be happy and at peace with yourself when you are still on the road.I was asked for some relationship advice on Monday and I realized that my view on relationships might be quite uncommon. I do not get the idea of true-love-one-and-only. I see every relationship as a state where both of the sides learn something new about themselves and also about the world because of the partner - an area for personal growth for both. This goes about every relationship - work, friendship, family. However we are all different and we all have our way. Therefore every relationship works only in the momentum, only in this exact time when your roads are similar or next to each other. Maybe it will work like this for years to come, maybe not. No-one knows.
People want happy relationships to last forever. It is nice and cute, but you should not lose yourself in it. Carpe diem - you have what you have in this day. Do not try to plan it is a lifetime commitment - it is a commitment now, the future might be different and all you can do is hope that you are still both going on the same way.
When you start to feel that you are worthless without your partner, friend or family member you have already lost the game. You must love and take care of yourself first - only then you can love others. Try to do as many things in your life and relationship because you want to. Honesty with yourself is the main key.
As AFP said it
"first thought upon waking today: the people i find myself
actually wanting to get to know are those who are trying to get to know
themselves.
a true friend is a compassionate collaborator in the endless search for meaning."
a true friend is a compassionate collaborator in the endless search for meaning."
We all have our demons to take care of and this is work for one. With every win, we change. With every change, our relationships change. Change is the only constant.
So for me the idea of being with this one and only person forever-and-ever-and-ever seems at the moment unreal and unlikely. It can happen only when both of the sides have all the same demons (that is impossible ) or have faced their biggest personal demons and are peace with themselves that they walk on the same road, balanced, side by side.
And maybe this post made no sense at all, maybe it did. Yours to decide.
Cheers!
Ikka Edasi
Nagu üx sõber mulle teravalt aga õigesti ütles:"Sinu nartsitsilikkuse ja egoistlikuse juures on imeks pandav, et mõned teiste inimeste tobedused sind nii endast välja ajavad"
Jup, tõsilugu. On kindlad teemad, mis on eriti tuttavad ja seepärast tõmbavad rajalt maha.
Seepärast on ka mittesuitsetamisega nii ja naa ... kuidagi peab cope'ima
Aga elu on selline, põhiline et ma ennast ära ei kaota.
Igav ei hakka, igatahes
Cheers!
Jup, tõsilugu. On kindlad teemad, mis on eriti tuttavad ja seepärast tõmbavad rajalt maha.
Seepärast on ka mittesuitsetamisega nii ja naa ... kuidagi peab cope'ima
Aga elu on selline, põhiline et ma ennast ära ei kaota.
Igav ei hakka, igatahes
Cheers!
Megaubina tagasitulek
ehk ülikallis lutsukivi.
Nii, minu supervõimed on natuke tagasi tulnud ning uhke Windows phone pani eile pildi tasku. Kõik, korras.
Nüüd on mul taskus vana hea Megaubin (Nokia E65) mida hunnik inimesi on vahepeal laenanud. Mis tähendab, et mul on telefon täis võõraid numbreid ja sõnumeid. Helistaks äkki ühele neist emadest ja vaataks kes vastu võtab ahhh....
Ja sõnumid kavatsen kah ükshaaval läbi lugeda ... äkki on midagi põnevat.
Eniveis, sain eile oma poolaastaplaani enamvähem paika ... well done/tehtud kaev.
Ja tajun, et Universum tuletab prioriteete meelde. Kas sul on tõesti vaja kogu aeg olla internetis saadaval? Äkki selle asemel, et oma telefoni kogu aeg näppida, teekisd hoopis midagi muud asjalikku? Ja voila ... väga otsekohesed vihjed universumi poolt =)
Cheers!
Nii, minu supervõimed on natuke tagasi tulnud ning uhke Windows phone pani eile pildi tasku. Kõik, korras.
Nüüd on mul taskus vana hea Megaubin (Nokia E65) mida hunnik inimesi on vahepeal laenanud. Mis tähendab, et mul on telefon täis võõraid numbreid ja sõnumeid. Helistaks äkki ühele neist emadest ja vaataks kes vastu võtab ahhh....
Ja sõnumid kavatsen kah ükshaaval läbi lugeda ... äkki on midagi põnevat.
Eniveis, sain eile oma poolaastaplaani enamvähem paika ... well done/tehtud kaev.
Ja tajun, et Universum tuletab prioriteete meelde. Kas sul on tõesti vaja kogu aeg olla internetis saadaval? Äkki selle asemel, et oma telefoni kogu aeg näppida, teekisd hoopis midagi muud asjalikku? Ja voila ... väga otsekohesed vihjed universumi poolt =)
Cheers!
Just Fantastic
I saw recently a movie about the life of Bill Hicks and I'm ashamed to say that I didn't know before it who he was. Seriously, I had no idea.
However after seeing some of his shows, I've got this small brutal funny guy in my head who tries to see life as a joke and create connections.(reminder: I also had something similar after seeing Dylan Moran in Estonia) And in some cases I notice only later when this funny guy was on stage.
Here are some examples:
Situation: I just had lunch in the office kitchen and as usually I was eating really fast.
Colleague: "Hey, you eat fast, do you even feel the taste of food?"
Me: "Taste? Taste is for pussies"
*
"Words "You" and "Growth" go together only when we talk about your diseases" (no I didn't use it really ... but this sentence just popped into my head)
*
If I want someone to build me a house I will shake hands with FAP Project ( there really is http://www.fapprojekt.ee/ ) just for the fun of it
*
Friend: I got myself a new high-tech mobile phone. Its disturbing. All the time I just want to take it out and play with it.
Me: I know what you mean. I have a penis.
---
And also I pick up all the sentences that can be understood differently (dirty, naughty or just disturbing ways) and I just have to point out that in a different context ... oh well
I must say I am not proud of it, but it seems to be the way I currently cope with stress. And it's a funny way at least. Thank god my friends know that there is a hidden pervert in me and they are not shocked by this humor and I am doing all I can not to go over the edge in more official situations.
And stress I do have.
School, work, school praxis, university theater, impro theater studio, friends and hobbies must all be planned NOW for the next 6 months so it would work like a charm. Because I want to do ALL of them, but compromises are needed and I must work them out early. And almost every day I get a small headache from it ... but hey its just a phase.
Also King Vader might do its comeback already in November.
Got my AFP and GTO kickstarter digital album today =) Hurray!
Life is fantastic
and I feel like Fantastic Mr Fox
Cheers!
However after seeing some of his shows, I've got this small brutal funny guy in my head who tries to see life as a joke and create connections.(reminder: I also had something similar after seeing Dylan Moran in Estonia) And in some cases I notice only later when this funny guy was on stage.
Here are some examples:
Situation: I just had lunch in the office kitchen and as usually I was eating really fast.
Colleague: "Hey, you eat fast, do you even feel the taste of food?"
Me: "Taste? Taste is for pussies"
*
"Words "You" and "Growth" go together only when we talk about your diseases" (no I didn't use it really ... but this sentence just popped into my head)
*
If I want someone to build me a house I will shake hands with FAP Project ( there really is http://www.fapprojekt.ee/ ) just for the fun of it
*
Friend: I got myself a new high-tech mobile phone. Its disturbing. All the time I just want to take it out and play with it.
Me: I know what you mean. I have a penis.
---
And also I pick up all the sentences that can be understood differently (dirty, naughty or just disturbing ways) and I just have to point out that in a different context ... oh well
I must say I am not proud of it, but it seems to be the way I currently cope with stress. And it's a funny way at least. Thank god my friends know that there is a hidden pervert in me and they are not shocked by this humor and I am doing all I can not to go over the edge in more official situations.
And stress I do have.
School, work, school praxis, university theater, impro theater studio, friends and hobbies must all be planned NOW for the next 6 months so it would work like a charm. Because I want to do ALL of them, but compromises are needed and I must work them out early. And almost every day I get a small headache from it ... but hey its just a phase.
Also King Vader might do its comeback already in November.
Got my AFP and GTO kickstarter digital album today =) Hurray!
Life is fantastic
and I feel like Fantastic Mr Fox
Cheers!
Kuidas lohelausujast sai karurautaja
„Ptüi, munni sjee värk,“ sajatas mornilt Metsvälja taluperemees ning rüüpas suurema sõõmu kangemat, mis tegi seest soojaks ja äratas kiirelt üles. Olukord oli ilmselge. Tema, Vader pidi hakkama Tammisraua koja kuningakandidaadiks. Mitte, et kuningaks saamine halb oleks olnud, aga kes siis sepikojas tuld hoiab ja rauda lausub? Sõjasulane Atko oli selles küll osav, peaaegu Vaderiga samaväärt, kuid liigagi aus ja ustav mees, et teda talu hoidma saanuks jätta -pigem oli sellist meest vaja just kuningakojas.
Ega enne kuninglikele pidustustele saabumist ei teadnud isegi Üllar, Sookailu talu peremees ja Tammisraua koja esindaja tarkade kogus, mis tingimused kuningale sääti, ning häid mehi oli kojal pakkuda küll ja veel. Et kandidaat pidi olema ka taluperemees, tegi valiku aga kitsaks, peaaegu olematuks.
Oli selliseid vaid kolm meest:
Oli Sepa talu peremees Horm, kes küll osav sepp, ka vägijooki hirmsasti armastas ning sepikojas töötamisest iga päev ühtemoodi nõgine ja must välja nägi. Sepana hää mees, aga mitte kuningana.
Oli Üllar Sookailu talust , küll tark nõuandja, kuid kasvu kui noorel poisil ning lõug sama sile. Ei järgneks rahvas ka sellisele kuningale.
Ja siis oli Vader ise, kergelt sõjaka loomu ja parajalat kõlvatu suuvoodriga lohelausuja, kes tundis nii rauasõnu, kirjakunsti, sepatööd kui ka relvakandmist, kuid see otsus ei olnud sellegipoolest lihtne.
Hää oli, et sai pidustustele selga pandud parim rõngasrüü ning kaasa võetud ka Valu ja Hirm – kaks vast uhkemat sõjahaamrit terves kuningriigis – mis näitasid, et kojal on oskusi.
Polnud Valu ja Hirm mitte niisama haamrid. Olid nood tehtud koos sõjasulase Atkoga, abiks ka Horm, Sepa talu peremees, ning lausutud täis rauasõnu nii, et vaid nood, kes tol ajal sepahaamriga valu olid andnud, said suuri relvi kanda, ning neile nood kerged kui udusuled olid. Teistele olid haamrid aga alasina rasked. Olid need relvad ka piisavalt uued, et ka Tammisraua kojast kõik neile lausutud sõnu ei teadnud.
Nii oli Üllar kukkunud eelmisel õhtul raskusest ümber, kui Vader andis talle korraks Valu hoida, et kusil ära käia. See oli endiselt väärt trikk, mida mitteteadjate peal teha, ja nalja sai sellega alati kõvasti.
Kuningaks võis ju saada küll. Miks ka mitte. Njah, kuigi oli omamoodi kummaline tava, et pidustuste ajal, kui kogu maa rahvas kohal, peotuhinas keegi kuningalt ikka elu tahtis võtta. Olid ju kohal nii nood, kellele kuningavõim meele järele oli, aga alati ka neid, kellele mitte.
Mõttel polnud ju vigu, aeg oli vaid kehvavõitu.
„Olgu mis
on, eks näis, mis saab,“ mõtles Vader, tõmbas rõngassärgi ülle, viskas Valu
seljale ning seadis sammud linnuse poole, kerge põikega kõrtsu, kust ta
hommikust äratavat rüübet lootis saada. Eelmisel õhtul oli räägitud, et iga
koda pidi panema iga kümne pea pealt ühe mehe linnusevalvesse. Polnud seal küll
kuningat, keda valvata, kuid võim vajas näitamist, sellest sai iga sulanegi
aru. Kuna Tammisraua kantsil oli vähe inimesi, pidid nad välja panema vaid ühe
sõdalase, ning kuna kantsil polnud ühtki meest ülearu ja ka asjased
toimetamised vajasid päeval tegemist, oli kokku lepitud, et iga tunni tagant
uus mees kantsist valvesse saadetakse. Hommikuse esimese valve pidi aga võtma
see, kes kõige varem ärkas, ning selleks oli Vader ise. Reisist väsinuna oli ta
magama läinud suhteliselt varakult ning nüüd tuli seda lepingut täita.
Vahtkonda oldi teistest kodadest saadetud noored poisid, kel mitmel vast relvgi esimest korda käes oli. Nii möödus aeg kiirelt, mille jooksul Kalev õpetas noortele, kuidas relva lahingus hästi kasutada ning kuidas ka vaenlast rääkima sundida, kasutades näitena löökide ja sajatuste tarvis küll paraku vaid puupakku, mitte päris inimest.
Päike oli juba piisavalt palav, et rõngassärgis olemist ebamugavaks teha, kui Vader oma kantsi naases ja järgmise mehe valvama saatis. Öö ning eelmine õhtu oli ilmataat vihma kallanud ning nüüd tuli selle vedelate tagajärgedega midagi ette võtta. Oli tarvis kuivi puid nii telgi kuivatamiseks kui ka söögi valmistamiseks. Pealegi kuulu järgi olevat sepikoda ööga niivõrd uppunud, et sinna uus sõll olevat tekkinud. Nüüd sai seda kuivade puude otsimise käigus üle kaemas käia. „No ei ole sõll,“ tõdes nii mõnigi „aga Peipslomp ja Võrtslomp on ju küll.“
Kes oleks võinud arvata, et see särgita higine mees, kes mäenõlval vibulaskevõistluse lähedal puid saagis, mõne tunni pärast Kassinurme kuningaks saab? Ega vast keegi ja ega ka tema ise mitte.
Tarkade
kogu oli selleks ajaks juba koos käinud ja kuningakandidaadid olid tutvustatud.
Vader ise oli nagu kokku lepitud Tammisraua kandidaat ja olgugi, et Ayleen soovitas haamrit mitte kaasas kanda („Pidavat liiga sõdalane välja nägema“), ei pannud Vader seda käest. Millisel sõdalasel on haamer nagu alasi? Oh ei, ta oli lohelausuja, sõnu teadev sepp, mitte lihtne sõdalane, ning see haamer näitas seda.
Mustvälja kants lubas kuningakoda kaitsta olenemata kuningast ning andis oma esindusõiguse mõõgavõitluse turniiri tulevasele võitjale, rebides katki ka oma koja hääletussedelid.
Tuleundsed olid välja pakkunud Aaro, maadeavastaja, kes just kodumaa pinnale tagasi oli jõudnud ja riietuse järgi lihtne sulane välja nägi.
Karutare pakkus kuningaks naise. Nimi nimeks, aga kui otsitakse kuningat siis peab ikka pakkuma meest… tavasid pääb austama. Kuigi tol naisel oli küll puusa, et kuningasugu veel pikalt õitseks, oli tal ka iseloomu, et vähegi kergem kuningas kössi vajutada, ja on siililegi selge, et köss pole koht, kus üks kuningas käib.
Vader ise oli nagu kokku lepitud Tammisraua kandidaat ja olgugi, et Ayleen soovitas haamrit mitte kaasas kanda („Pidavat liiga sõdalane välja nägema“), ei pannud Vader seda käest. Millisel sõdalasel on haamer nagu alasi? Oh ei, ta oli lohelausuja, sõnu teadev sepp, mitte lihtne sõdalane, ning see haamer näitas seda.
Mustvälja kants lubas kuningakoda kaitsta olenemata kuningast ning andis oma esindusõiguse mõõgavõitluse turniiri tulevasele võitjale, rebides katki ka oma koja hääletussedelid.
Tuleundsed olid välja pakkunud Aaro, maadeavastaja, kes just kodumaa pinnale tagasi oli jõudnud ja riietuse järgi lihtne sulane välja nägi.
Karutare pakkus kuningaks naise. Nimi nimeks, aga kui otsitakse kuningat siis peab ikka pakkuma meest… tavasid pääb austama. Kuigi tol naisel oli küll puusa, et kuningasugu veel pikalt õitseks, oli tal ka iseloomu, et vähegi kergem kuningas kössi vajutada, ja on siililegi selge, et köss pole koht, kus üks kuningas käib.
Selline oli siis valik kuninga kohale, jah? Vägiste ütlemistega sepp, sulasest maailmarändur ja puusakas naine olid kodade parimad esindajad kuninga kohale? „Kui need on kõikse paremad, kessugused need sitemad siis veel on?“ mõtles Vader ja tegi parem tööd. Ei paistnud tal suurt lootuski olevat. Kojad said hääletussedelid vastavalt taludele. Üks hääl igale taluomanikule. Seega oli Tuleundsetel viis häält, Karutarel viis häält ja Tammisraudsel kolm häält. Jah, kojale oleks ju hää olnud, kui Vader oleks kuningas, aga see võimalus ei paistnud mette suur. Mis siis ikka tühja mõelda, kui toimetusi oli vaja teha, siis keegi ju pidi seda tegema ning Vaderil ei meeldinud tühja passida. Päälegi oli Aaroga juba käed löödud, et kui emb-kumb kuningaks saab, on teise kojaga hääd suhted. Tammisraual oli raua sepistamise oskused ja sõnad, Tuleundsetel laevad, sõitjad ja kaupmehed – tundus hää leping. Ja ka selle peale sai käed löödud, et kumbki koda ei toeta naist kuningaks … see oli ikkagi selge roppus ja tavade rikkumine.
Aeg voolas
sama kiiresti kui Vaderi välismaine vägijook, mille pudel veel hommikul täis
oli, kuid nüüd põhja näitas. Mitte, et selline kogus kangele mehele päikeselise
päeva ja hea söömaga midagi teeks. Oli
aeg minna ja end rahvale tutvustada. Kõnet polnud Vader kunagi enne pidanud, kuid
küll midagi ikka pähe tuleb, selles oli ta kindel. Pealegi, mida tal öelda?
Enne tuleb ju selgus luua, et kuda asjad on ja siis saab vaadata, mida ja
kuidas teha annab, et kõigil paremini läeks. Mis siin ikka tühja ette muliseda
kui allikavesi.
Seda aga
just tegi Karutare kandidaat – rääkis pikalt ja laialt kuidas kõik tema
valitsuse ajal sõbralikult koos on ja kuidas kõigil koos hää on, nii et silm
märg. „Paras lillelaps“ oli juba ka pääsepp enne laagris tema kohta öelnud,
„selle pea küll seent ei kanna.“
Tuleundsete esindaja oli hääd nõu kuulda võtnud ning end paremini rõivastanud ja rääkis oma reisidest siin ja teispool. Kutsus välja ka Araabia teadjamehe, kes tema nõuandjana kaugelt maalt Kassinurme kaasa oli tulnud. Ei näinud too just väga võõramaalane välja, aga jutt jooksis küll.
Seejärel astus lavale Kalev Mustvälja kojast, kes oli mõõgavõitluse võitnud ning kinnitas taaskord, et tema kuningaks ei kandideeri ning kaitseb oma elu hinnaga uut kuningat.
Vader oli viimane. Ta sammus rõngasrüü raskuses rahva ette, langetas Valu õlalt ning rääkis nii nagu ta ikka räägib. Umbes sellised olid tema sõnad
„Rahhwas!
Mina olen Vader! Tammisraua kantsi kuninga kandidaat. Ma olen lausuja ja sepp!
See siin on minu lausutud haamer Valu, mis kerge vaid minu ja mu sõjasulase
Atko jaoks, teistele aga raske kui alasi. Too seal Atko käes on Hirm. Ning see
näitab meie kantsi osavust sepistamisel ja lausumisel. Ning mina arvan, et kui
sepp tahab rautada, siis peab tema rautada saama. Ja kui talumees tahab künda
siis ka seda peab tema saama. Ja see on kõik mis mul öelda on.“
Nii, nüüd
oli see tehtud. Edasi oli vaid vaja otsus teha.
Peagi
selgus et võimalusi oli tegelikult vaid kaks. Kas Tammisraud saab kokkuleppele
Tuleundsetega või Karutarega. Seda ohtu ei olnud, et kaks suurt koda omavahel
leivad ühte kappi panevad ja kõige väiksema hääleõigusega koja välja nügivad.
Nad lihtsalt ei paistnud piisavalt hästi läbi saavat. Oli räägitud juba
võimalusest, et Tammisraud aitab Aaro troonile, kuid et Vaderi ilus õde
Helejuus talle naiseks läheb. Samas oli ka Karutarega nii mõningaid mõtteid
läbi arutatud. Kõik oli võimalik ning Tammisraua kojal polnud ootamisega mitte
kui midagi kaotada, kui, siis ainult võita.
Nii tuligi üks hetk Ilmamees Tammisraua laagrisse, kutsus Üllari kõrvale ja küsis otse „Mida te tahate?“ „Me tahame Vaderit kuningaks,“ vastas Üllar. „Selge. Teeme ära. Aga enne las ta valib meie kojast endale väärilise kaasa.“ Lihtne ja lühike jutt, mitte mingi mula. Sellega oli otsus tehtud.
Vader, Atko ja Üllar läksid Karutare koja juurde täpsemalt asju kokku leppima ning Ilmamees näitas omi tütreid ilusaid Vaderile. Valis Vader neist endale metsast leitud ning Ilmamehe poolt üles kasvatat neiu, kel haldjaverd paistis soontes olevat – nii palju oli tal ilu ja nii lummav ta lauluhääl. Seega saadeti käskjalg Metsvälja talu teadjanaise Arleeni järgi, kes pidi panema lepingu kirja ning ka sõnad peale lausuma nii, et häda neile saab, kes lepingut rikkuma peaks.
Varsti oli kõik kirjas, kõikide taluomanike poolt oma märgiga kinnitatud ning ka teadjanaise poolt lausutud. Nüüd sai täidetud valimislehed ja need koos mitme sõdalase saatel linnusesse viidud.
Hääli said nii Aaro kui ka Vader, viimane aga rohkem, ning uus kuningas oli sündinud.
„Kuule
milline neist see kuningas on?“„See kellel on suur haamer.“
„Aga neid on ju kaks tükki“
„Noh see kellel on rõngassärk seljas“
„Mõlemal on rõngassärk …"
… kuulis Vader jalutades rongkäiguga lõkkeplatsile muusikat nautima, olles saadetud nii oma sõjasulasest Atkost, kui ka vahtkonna meestest.
Platsi
ääres istudes muutus uus kuningas aga kiirelt rahutuks. Tal polnud midagist
teha ning juba varsti võttis ta oma saatkonna kaasa ja läks hoopis oma koja
laagrisse tagasi. Küll oli seal kodusem tunne. Pealegi kostus ka, kuidas koja
pisitüdruk Metskass teiste laste ees uhkustas: „ Kuningas on minu sõber. Tal on
suur haamer.“
Pada oli just tulel valmis saanud ning jätkus sellest söögist nii koja enda rahvale kui ka kuningat saatnud vahtkonna meestele.
Kuninga koht oli aga linnuses ning vaja oli ka ustavaid kaaslaseid oma kojast
kuninga kõrvale. Mitte et Vader poleks usaldanud Mustvälja mehi, aga oma talu
oli lähemal. Nii võttis ta linnusesse kaasa oma talu kirjutaja-teadjanaise
Arleeni ning oma nüüdseks parema käe Atko. Olgugi, et ka kõigil teistel talu
liikmetel oli võimalik linnuses käia, ei olnud rohkem inimesi oma kojast
kuninga kõrvale tarvis, et linnust liikumas hoida. Peagi osutus valik õigeks.
Atko võttis enda peale teadmiste hankimise, kuninga kaitse ja läbirääkimised
kuninga nimel. Ka muudel teemadel sai Atkoga jutule, aga seda peale Atko läbirääkimisviisi
tutvustust „Tahad rääkida? Räägi, aga kui sa mingit mula ajama hakkad, saad
haamriga näkku.“ Oli uskumatu, kui lühikest asjalikku juttu sellise
sissejuhatusega rääkida suudeti ning Hirmu polnudki tarvis kordagi kasutada.
Arleeni ette toodi aga juba varsti neetud mees, kes nuttis verd ja rääkis vaid seosetut juttu kuningannast ning see oli alles algus.
Peagi sai
selgeks, et keegi pöörab hiies inimesi hulluks nii, et nood hakkasivad verd
nutma ja koos linnuse ääres „ku-nin-gan-na ni-mel“ soiguma. Arleen läks koos
Tuleundsete teadjamehega hiide sellega tegelema ning Atko tegeles
linnuseesisega. Kuningas aga oli äkitsi üle külvatud kõiksugu küsimuste ja
probleemidega ning imestas, et miks esimesel õhtul niipalju lihtrahvast üldse
tema jutule lasti. Oli ju ometi päeval koos ka tarkade kogu, kel võimu sama
palju kui uuel kuningal – kas ei võinud siis seal nende poole oma soovidega
pöörduda? Vader proovis enamik külalisi lihtsalt viisakalt ära saata ja lubas
hiljem nende muredega tegeleda.
Lossiesine täitus järjest enamate verd nutvate ja „…Ku-nin-gan-na ni-mel! Ku-nin-gan-na ni-mel!....“soigujatega ja ega polnud ka päris selge, misasja nad seal soigusid. Viga nad kellelegi ei teinud, kui neid ise ei rünnatud ja linnusesse kah ei tunginud. Lihtsalt seisid, tammusid ja soigusid. Tundus aga, et neil ka miski imejõud kaasas oli. Igal juhul ei saanud asja nii jätta - lossivalvurid hakkasid närviliseks minema.
Kui Arleen teadjamehega hiiest naasis, sai paika pandud esialgne plaan. Kuninga kojal oli lausumisoskust mitme elemendi jagu: teadjanaine ja teadjamees teadsid maad ja ilma lausuda, Atko ja Vader aga rauda. Nii tehti linnuse keskele põlevate tõrvikute vahele ring, keskel kaks tugevasti lausutud relva Hirm ja Valu ning neli inimest laususid oma sõnad läbi tule, raua, maa, ilma ja mere lossi ründajate vastu. Kuna kõikse rohkem sidet oli rauaga, sõnati päämiselt et rooste nende relvi koheselt läbi sööks ja kulutaks, kes kuningavõimule vastu hakkavad. See taastas vähemalt linnusevalve usu ja julguse, ning peagi saadeti välja 7 sõjakaimat meest probleemiga tegelema.
Vader ja
Atko jälgisid linnuses kaugelt kostvat lahingut. Raisk, oma mehed said kõik
surma, soigujad aga soigusid kõik oma mehed jälle üles tagasi ning lossiesiselt
kostus endiselt „Ku-nin-gan-na ni-mel! Ku-nin-gan-na ni-mel!“. „Mis teil viga
on? Mis te lalisete! Võtke ennast kokku ja olge normaalsed!“ röökis Atko
vihaselt soigujate peale. Kuningas Vader saatis nad aga lihtsalt valju häälega
munni. Ei seganud teda mitte niiväga soigujad ise, vaid olukord, kus tema oli
kuningriigi tähtsaim vara ja seepärast koguaeg liiga kaitstud oli. Poleks ta
olnud kuningas, oleks ta Atko käekõrval läinud ja andnud soigujatele Valu ja
Hirmu maitsta. Siis oleks näinud kui kaugele see võlukunst ulatub – kas sa ikka
seisad püsti, kui lausutud raud on purustanud kõik sinu luud? Nüüd ei saanud Vader aga seda lõbu endale
lubada ja see ajas teda marru.
Mis kuningannast nad aga üldse rääkisid? Äkitsi koitis Vaderi peas mõte. Linnuses oli ka tema tulevane naine, tulevane kuninganna. Paaripanekut nii ööpimeduses kohe teha ei saanud, kuid sellekohane leping oli juba ammu tehtud. Äkki oli uuel kuningannal võimu nende soigujate üle?
Mõeldud-tehtud. Noor kuninganna oli juba varsti linnuseäärel ning hakkas oma imeilusa häälega soigujaid vabastama, raualausuja Atko tema kõrval vaikselt ette laulmas, mida öelda oleks tarvis:
„… teie kuulte minu sõnu. Ma ei taha verevalu… saage terveks, minge koju…,“ kõlas uue kuninganna helisev ja uinutav lauluhääl üle maa ja ilma. Vader pidi endale tunnistama, et oli teinud hea valiku. Selles naises oli silmipimestavat ilu ja lausumise väge, nii et kõik elavad mehed sellest paugupealt aru said. Paraku paistis aga, et surnutel nii selge asja peale sugugi piisavalt silma ega kõrva ei olnud. Soigujad pöörasid laulule küll mõningast tähelepanu, proovides oma peas selgusele saada, mida nüüd teha, aga kuid kui lõppes laul, muutusid nad tagasi selliseks nagu olid. Oli tarvis proovida midagi muud.
Mõne aja pärast sisenes linnusesse Araabia teadjamees koos Tuleundse koja esindajaga. „Haldjakuninganna on inimesed ära neednud ja siia saatnud ning ta tahab vereohverdust igast kojast –kõrgelt sündinud mehe elu. Enne ta rahule ei jäta,“ rääkis teadjamees. „Meie juba saatsime oma kojast inimese, teie peate sama tegema,“ lisas Tuleundsete esindaja. Mustvälja koja mehed, kes seda pealt kuulsid, hakkasid valjult naerma „Kui keegi tuleb teie linnuse ette verd küsima, kas te siis kohe annategi?“ lausus koja esindaja. Muidugi, kui taheti kõrgest soost isandat, siis Mustväljal oli neid vaid kaks ja Tammisraual kolm – inimesi ei olnud raisata. „Aga meie juba…“ hakkas Tuleundse esindaja õnnetult lisama, kui Kalev teda takistas „Kes selles süüdi on? Ise olite lollid. Meie seda ei tee. Meie ei anna ühtegi inimest.“
Oli niigi
kahtlane, et haldjakuninganna, või keegi kes end niimoodi nimetas, oli tulnud
endale inimesi ohvriks nõudma, olgugi et loodust oli pidustuste ajal austatud
ja ka hiies ohverdusi toodud.
Tammisraudse teadjanaine oli hiies isegi aadrit
lasknud, mis pidavaks Tammisraua kojaga eriti sidet tugevdama. Siin oli aga
mees, kes oli tulnud kaugelt Araabia maadelt ning äkitsi oli too saanud
kohaliku metsaemandaga nii hääks sõbraks? Ei, too pidi olema valejutt.
„Minge ära, meie ei anna mingit vereohverdust,“ saadeti Tuleundse rahvas välja, kes küll lubasid, et tagasi tulevad ja kuninga enda elu selle eest võtavad.
„Minge ära, meie ei anna mingit vereohverdust,“ saadeti Tuleundse rahvas välja, kes küll lubasid, et tagasi tulevad ja kuninga enda elu selle eest võtavad.
Nüüd tuli
välja mõelda kuidas kavalalt edasi toimetada. Kuninga kambris oli nii Vader,
Mustvälja isand, Üllar, Atko ja Arleen ning lepiti kokku, et kuninga
turvalisuse nimel ei saa ta linnuses magada. Atko läks pidas linnusevalvele
kõnet, milles küll sajatas ja salgas soigujaid, aga julgustas mehi rahulikku
olema.
Vader vaatas seda oma kambri kardina vahelt ja muigas. Veel sama päeva hommikul oli Atko olnud ta sell ja sõjasulane, lõuna ajaks oli too end sepa ja raualausujana tõestanud ning omas varsti juba oma õpilast, õhtuks oli ta kuninga parem käsi ning nüüd siin öösel pidi kuningas vaatama kuidas Atko tema meestele kõnet pidas. No oli tol mehel ikka usin päev olnud.
Ükski mees
ei märganud, kui kuningas mustas keebis linnusest välja hiilis. Ta tundis end
küll natuke alasti, aga polnud midagi teha. Oma haamrit Valu ei saanud ta kaasa
võtta, sest sa ei ole just väga tundmatu, kui kannad relva, mida vaid kaks
meest kuningriigis jaksavad tõsta. Atko ja Arleen jäid kuninga kambrisse tema
rolli täitma ning Mustvälja isand kuulutas kõigile, et kuningas nüüd magab ja
keegi teda segada ei tohi. Ei teadnud isegi vahtkonna ülem Kalev, et kuningat
enam linnuses pole ja see oligi kõige suurem kaitse.
Ega Vader Arleeni ja Atko pärast muret ei tundnud. Atko oli ikkagi korralik sõdalane ning rauaga häädes suhetes ja Arleen lohedelt pärimuseks saanud oskustega teadjanaine. Oli kambris ka vägijooki ja pähkleid, mida põske pista nii et neil võis tegelikult seal täitsa mõnus olla. Tema, kuningas aga pidi minema hiilima ja varjus püsima. Kõik see on kantsi heaolu nimel, tuletas Vader endale meelde.
Hämaruses
läks Vader oma koja laagrisse, kus tema vana ase juba ootas, ning keeras end
sinna magama, tõstes mõned katted veel igaks puhuks enda sealolekut varjama.
Uue kuninga kohta sai ta ikka hämmastavalt palju ja hästi, ja, mis peaasi,
elusalt magada.
Vader ärkas vara ja otsustas minna uurima, mis ka öösel juhtunud on. Ta tõmbas nartsud oma uhkete riiete ja rõngasrüü peale ning läks nõnda, kerjuseks riietuna kõrtsu jutte kuulama, kõrval Tammisraua koja pisitüdruk Metskass. Kõrtsmik tundis küll kuninga ära, kui ei teinud sellest välja ja andis vaid joogi muidu. Jah, kuulukse järgi olevat öösi veel linnuse ääres madinatki olnud ja lõpuks olevat keegi ka linnusest sisse pääsenud. Rüübe käes, oli aeg vaadata linnus üle.
Vader ärkas vara ja otsustas minna uurima, mis ka öösel juhtunud on. Ta tõmbas nartsud oma uhkete riiete ja rõngasrüü peale ning läks nõnda, kerjuseks riietuna kõrtsu jutte kuulama, kõrval Tammisraua koja pisitüdruk Metskass. Kõrtsmik tundis küll kuninga ära, kui ei teinud sellest välja ja andis vaid joogi muidu. Jah, kuulukse järgi olevat öösi veel linnuse ääres madinatki olnud ja lõpuks olevat keegi ka linnusest sisse pääsenud. Rüübe käes, oli aeg vaadata linnus üle.
„Mina olen
printsess, see on minu kindlus,“ rääkis Metskass valjult Vaderi käe otsas, kui
nad koos linnuse poole kõndisid. Kui enne oli Vader kartnud, et laps kogemata
tema isiku välja annab siis nüüd oli temast isegi rohkem kasu selle
varjamiseks. Linnuse ääres ei paistnud valvet, mis tegi Vaderi murelikuks. Ta
jalutas otse kuninga kotta, ning leidis oma ustavad kaaslased seal magamas.
Kõik oli siiski hästi.
Nagu hiljem selgus olevat hull Araablane olnud üks neist, kes öösel kuninga kotta sisse tungis sooviga kuningat ohverdada, kuid Atko oli ta oma haamriga minema hirmutanud. Nüüd oli esimene, tihtilugu kuningale saatuslikuks saanud öö üle elatud ja sai hakata korralikumaid plaane tegema.
Nagu hiljem selgus olevat hull Araablane olnud üks neist, kes öösel kuninga kotta sisse tungis sooviga kuningat ohverdada, kuid Atko oli ta oma haamriga minema hirmutanud. Nüüd oli esimene, tihtilugu kuningale saatuslikuks saanud öö üle elatud ja sai hakata korralikumaid plaane tegema.
Pealegi
vajas karu rautamist.
Subscribe to:
Posts (Atom)