Olen ujunud mitu päeva kõmka lainetes ja mõelnud mängimise peale. Kõmkal oli kolm päeva täis töötube (eks ühe neist tegin ma ka ise), loenguid, arutelusid ja pisilarpe, aga selle aja kõige lõbusamad hetked olid ikkagi spontaansed mängud. Mängud mis tekkisid justkui ise-enesest ja mida keegi ei juhendanud. Mängd, millel ei olnud suuremat mõtet kui lihtsalt mängimine mängimise pärst. Ning see tundus omajagu kummaline.
Ah et mis asi on Kõmka? Siit väike selgitus ürituse kodulehelt(sulgude sisu minu lisatud):
Kõmmkärajad (ehk Kõmka) on südamlik päris elus rollimängu ehk larbi telgitaguseid ja tehnikaid avastav ettevõtmine, mis pakub sulle inspiratsiooni mängudeks ja paraja koguse sõgedaid sõpru. Kõmmkärajad (Kõmm väljendist GM ehk mängujuht) sai alguse ideest korraldada koolitus mängujuhtidele,
kuid sellest kasvas välja midagi laiahaardelisemat. Kõmmkärajad oma
praegusel kujul pakub meelepärast nii praegustele kui tulevastele mängujuhtidele ning kogenud, vähem kogenud ja alles larbimaailma avastavatele mängijatele.
Seda see üritus tõesti oli nii eelmisel kui ka sellel aastal. Südamlik ja inspireeriv ettevõtmine omamoodi sõgedate sõpradega ning see pani mõtted liikuma mitmes suunas.
Sattusin üleeile kuulama TED talk'i mängimisest ning loengu pidaja tõi välja, et mängimise vastand pole mitte töö vaid depressioon. Mäng on loomulik tegevus, mida teevad kõik imetajad ja mitte ainult noored. Inimeste seas on aga kuidagi juurdunud mõtlemine et mäng on väikese inimese töö ja peale seda tehakse vaid tõsist tööd ... ja siis me imestame miks täiskasvanud depressioonis on?
Oluliselt paremini sobib mulle ütlus: "Sa ei lõpeta mängimist, sest oled vana, vaid oled vana, kui lõpetad mängimise." mis oli ka Kõmka (või üldse paljude eesti rollimängijate) nö motoks. See lihtsalt on omamoodi jabur lust kui sa teed midagi lihtsalt selle pärast, et sa tahad seda teha. Mitte selle pärast, et sa pead või selleks, et midagi õppida. Ka impros kasutame me enamasti seda trikki, et õpetame erinevaid tehnikaid läbi mängimise. Alles peale mängu saab selgemaks, milleks see kõik hea oli. Aga mängimise ajal on see lihtsalt lõbus tegevus. Õppimine võib olla ka lõbus tegevus (päriselt kah, see tõesti on võimalik et õppimine on lõbus).
Paljudele täiskasvanutele ei mahu selline asi pähe.
Ma mäletan ühte õppejõudu koolist, kes rääkis et kõige raskem grupp millega draamateraapia harjutusi teha on õpetajad. Kui ei ole selget seletust miks midagi vaja teha on, siis ei tee ja kõik. See ei sobi et esiteks teeme ja siis räägime sellest.
Lisaks sellele suhtumisele on paljudel täiskasvanutel juures ka sotsiaalne või mingi muu hirm mingite tegevuste ees. Ka Kõmkal olid osad inimesed kes jätsid ennast mingitest mängudest välja, mida oli mul juhenajana küll natuke kurb vaadata. Ma teadsin ju kui lõbus see tegevus oli. Aga eks igaühel on omad piirid ja nagu mu terapeut hiljuti ütles: "Ära sunni jõge voolama, ta voolab ise omas suunas ja tempos". Nii on. Ning ei tasu unustada, et enne improt olin ma isegi omajagu kinni ning ka praegu on mul omad kiiksud.
Keeldumine mängimisest viis mind mu peas tagasi antud TED talk'i juurde, milles räägiti ka rottidega tehtud eksperimendist. Osadel rottidel elimineeriti soov mängida, teistel jäeti alles, ning seejärel tutvustati neile ohtu. Kõik rotid - nii mängijad, kui ka mittemängijad - pistsid kiirelt plehku ja peitsid ennast ära. Mis aga edasi sai? Mõni aeg peale ohtu hakkasid mängivad rotid uudistama, et mis ohust saanud on ja kui plats oli puhas läksid peidust välja. Mittemängivad rotid aga ei teinud seda. Nende jaoks oli see lõpp. Nad istusid peidus kuniks surid sinna jannu ja nälga. Kahju nendest rotukestest, aga ma arvan, et see eksperiment ütleb meile palju. Jah, inimesed ei käitu äkki päris nii, aga miski paraleeli saaks ju ikkagi tõmmata.
Tundub nagu mäng annaks meile justkui lusti ja julguse elada ning on kahju et nii paljud on selle ära unustanud ning on tõsised täiskasvanud. Veel kurvem on see, kui nad õpetavad sama asja edasi ka järgnevatele põlvkondadele.
Showing posts with label sotsiaalkriitika. Show all posts
Showing posts with label sotsiaalkriitika. Show all posts
Mõlgutusi Alkoholist
Üks tuttav jagas hiljuti kärsaraamatus Mihkel Raua postitust sellest, kuidas too juba 25 aastat joonud ei ole, ning lisas juurde et eks tal endalgi on selles valdkonnas oma väike juubel. Lugesin ja mõtlesin, et "Hei see on ju päris tore!"
Kui ma aga kommentaare lugema hakkasin, vajus mu lõug laksti vastu parketti ja jäi sinna pikaks ajaks lebama. Kommentaaride põhiline sisu paistis olevat stiilis: "Miski friik! Miks sa sellist asja üldse avalikult välja ütled? Miks sa sellist asja jagad? Mis sul viga on? Nii kurb." Ometigi polnud ju tegemist Delfi anonüümse kommentaariumiga. Kõik kommenteerijad olid täiesti avalikud ja suure tõenäosusega ka tolle tuttava sõbralistis (või siis sõprade sõbrad, ega ma ju tea mis turvalisus-sätted ta kontol on). Ma olin, viisakalt öeldes, šokis.
Minu arust on alkoholikultuur meil hetkel sellises seisus et pole vaja põhjust joomiseks, küll aga pead sa korralikult põhjendama kui sa ei joo. Ja see on kuidagi piinlik.
Korduvalt on juhtunud, et keegi on mulle kuskil peol kavala muigega õlle ulatanud, et mis sa kuivad mees, joo ka. Enamasti ma vastan lihtsalt:"Ma ei joo ..." Selle peale tekib pidutseja näkku jusktkui arusaamatu õud. Mis imeloomaga on ta nüüd kokku sattunud? Kui ma aga lõpetan oma lause sõnaga "... õlut!" tekib tema näole kaval muie tagasi "Ahaa, kangema kraami mees!" Ning pidu võib jätkuda. See muidugi ei tähenda, et ma kohe kangemat kraami pean jooma - sellega on justkui omad reeglid ja vabadused. Seda olukorda on juhtunud omajagu ning minu jaoks on alati pull vaadata kui paanikasse ja segadusse inimesed selle esimese lausepoole peale lähevad.
Nagu päriselt?
Kas see on tõesti nii-nii hirmus?
Umbes kümmekond aastat tagasi lõpetasin ma õlle joomise. Ükshetk sain lihtsalt aru, et - hoolimata sotsiaalsest survest ja sellest, et õlu on äge ja õige mees joob õlut - mulle see lihtsalt ei meeldi. Lihtsalt ei klapi organismiga. (Võttis muidugi oma 10 tundi traumaatilist luksumist järjest kuniks ma sellest aru sain - jee kõhulihased).
Üldiselt väldin ma nüüdisajal kõike alkohoolset, mis on alla veini kanguse. Paar lonksu siidrit või longerit võin ju võtta kui tõesti janu on ja muud joodavat pole, aga ma eelistaksin ikkagi hoida alkoholi ja karastusjoogi eraldi. Kui on tõesti soov purju jääda, mida ei juhtu vast tihti, on selleks vein, rumm, grappa, jägermeister, viski vms ja seda puhtalt (ka rummi puhtalt tellida on üllatavalt raske. On väga palju rumm-koolasid mida ma olen tagasi saatnud). Mõned neist maitsevad minu arust isegi päris meeldivalt. Olen saanud näiteks väga head grappat kui ka väga halba grappat (sama teema ka rummiga) Juues ausalt puhtat kraami tunnetan ma
ka oma piire oluliselt paremini, pealegi olen ka rohkem teadlik sellest,
mida ma endale sisse ajan.
Kokteiliid on selles suhtes täielikud deemonid. Nende joomine tundub minu jaoks nagu enesepettus. Stiilis: "Ma tahan alkoholi, aga see ei meeldi mulle, siis ma peidan selle millegi muu sisse." Noh, aga miks sa siis jood seda alkoholi kui see tegeikult ei meeldi? Aus küsimus ju igati. (ja ma loodan et ükski täiskasvanu ei vasta siin: sest see on cool! No ei ole! Teismelisena võib see cool olla, aga kui sa oled täiskasvanud inimene ja teed midagi mis sulle väga ei meeldi, sest see on cool, siis sa ei ole ikka täiskasvanu). Paljud lahjad alkohoolsed joogid, mis on populaarsed, on tegelikult lihtsalt kokteilid - limps
viinaga. Kumba sa siis tahad limpsi või
viina? Okei, tahad mõlemat? Aga näe, siin on pudel viina ja siin on
limps, osta ja sega kokku. Tuleb oluliselt odavam, kui need 0.3
liitrised ülehinnatud pudelid ning taarat tuleb ka oluliselt vähem. Just
saying!
Lahja alkohol on meil siin kuidagi elementaarne (eriti suviti) ning pigem nagu karastusjook. No olgu õlu ja siider on siiski miski traditsiooniga joogid, mida kääritatakse, ning mille puhul saadakse ka toredaid maitseelamusi. Eriti nüüd kui käistööõlled populaarsust koguvad. Kõlab nagu vein, miks mitte. Pole minu tassike teed, aga ma saan sellest aru, (kuigi ma ei taha uskuda, et kõik õllekäristajd seda just maitse pärast joovad) aga kõik muud lahjad alkoholid on minu jaoks täielik müstika.
Alkohol ise, oma toimega, on minu jaoks aastate jooksul aga väga palju muutunud. Või kui täpsem olla, on minu suhtumine sellesse muutunud. Muidugi, eks ole ma ka mõned omad kogemused kätte saanud ning ei leia, et neid peaks kordama. Just viimastel aastatel on mul tekkinud justkui mõned põhimõtted/juhendid, mida ma proovin järgida alkoholi tarbides:
* Ära joo, kui oled psühholoogiliselt ebastabiilses seisus või napilt tasakaalus.
See tähendab ka, et ei ole mingit kurbuseuputamist. Alkohol ei aita siin mitte üks põrm ning pigem võib su sisemisi probleeme võimendada. Siis oled sa mitte lihtsalt kurb vaid megakurb ning seda laua all. Well done indeed. (vihje: Mis aitab, on probleemidega tegelemine)
* Ära joo, kui oled psühholoogiliselt ebastabiilses seisus või napilt tasakaalus.
See tähendab ka, et ei ole mingit kurbuseuputamist. Alkohol ei aita siin mitte üks põrm ning pigem võib su sisemisi probleeme võimendada. Siis oled sa mitte lihtsalt kurb vaid megakurb ning seda laua all. Well done indeed. (vihje: Mis aitab, on probleemidega tegelemine)
* Ära joo igavusest ja Ära joo seltskonnas, kus pole ilma alkoholita lõbus
Ma ei kannata neid inimesi, kellel on peo käima ja enda lahti saamiseks vaja alkoholi. Kurb on. Kurb on, et ka ma ise justkui kuulusin kunagi sellesse gruppi. Kui sul on elu muidu ikka jube sitt ja ainult alkoga saad sa ennast hästi ja vabalt tunda, siis, kullake, pole sul vaja mitte alkot vaid terapeuti.
Ma ei kannata neid inimesi, kellel on peo käima ja enda lahti saamiseks vaja alkoholi. Kurb on. Kurb on, et ka ma ise justkui kuulusin kunagi sellesse gruppi. Kui sul on elu muidu ikka jube sitt ja ainult alkoga saad sa ennast hästi ja vabalt tunda, siis, kullake, pole sul vaja mitte alkot vaid terapeuti.
* Ära joo, et kellelegi muljet avaldada ehk Mitte kunagi ei pea.
Sinu keha, sinu vastutus, sinu valikud. Keegi ei saa sind sundida. Ei sulandu seltskonnaga kui ei joo? Järelikult sitt seltskond. Kui sul endal on soov, siis lase aga käia. Oled üksi kodus peale rasket tööpäeva ja sooviks lonksukest rummi, et töömõtetest paremini puhata? Aga palun. See on täiesti sinu enda valik ja vastutus. Lihtsalt tee see valik teadlikult ja ise.
Sul on sünnipäev! Sa ei pea jooma.
Oled peol! Sa ei pea jooma.
Vanaema suri ootamatult? Sa ei pea jooma.
Savi sellest, et kogu sotsiaalne surve just-kui survestaks siin.
Sinu keha, sinu vastutus, sinu valikud. Keegi ei saa sind sundida. Ei sulandu seltskonnaga kui ei joo? Järelikult sitt seltskond. Kui sul endal on soov, siis lase aga käia. Oled üksi kodus peale rasket tööpäeva ja sooviks lonksukest rummi, et töömõtetest paremini puhata? Aga palun. See on täiesti sinu enda valik ja vastutus. Lihtsalt tee see valik teadlikult ja ise.
Sul on sünnipäev! Sa ei pea jooma.
Oled peol! Sa ei pea jooma.
Vanaema suri ootamatult? Sa ei pea jooma.
Savi sellest, et kogu sotsiaalne surve just-kui survestaks siin.
* Ära joo seltskonnas, mida sa ei usalda.
On juhtunud seda rohkem kui üks kord, et peale rahvaga pidu panemist olen ma saanud sama rahva käest vastu näppe. Elu õpetab. Samas on mul omad inimesed kelle puhul ma tõesti tean, et kui ma peakski peo käigus ennast nii umbe jooma, et tahaks lumehange magama jääda (pole veel juhtunud, aga noh kes teab, eksole) siis ma tean, et minu heaolu eest hoolitsetakse, et mind ei jäeta kuhugi vaikselt kõngema. See on usaldus ja see on vajalik.
*Ära joo selleks, et vähendada oma vastutust
"Sorry, ma olin purjus," ei ole pädev vabandus paljudes riikides (meil millegi-pärast justkui on). Kui sa tegid midagi joogisena, siis see tähendab, et sa tahtsid seda juba kainena teha ja tegid sest nüüd olid sul piirid maas. See, et sa kainena seda soovi vältisid ja alla surusid ei tähenda, et seda ei olnud olemas. Ei tasu ennast petta ja alkoholi süüdistada.
*Ära joo selleks, et vähendada oma vastutust
"Sorry, ma olin purjus," ei ole pädev vabandus paljudes riikides (meil millegi-pärast justkui on). Kui sa tegid midagi joogisena, siis see tähendab, et sa tahtsid seda juba kainena teha ja tegid sest nüüd olid sul piirid maas. See, et sa kainena seda soovi vältisid ja alla surusid ei tähenda, et seda ei olnud olemas. Ei tasu ennast petta ja alkoholi süüdistada.
* Tea oma piire ja kuidas sa võid erinevas joobeastmes käituda ning proovi nendest teadlik olla.
Minu jaoks oli näiteks kunagi müstika, miks ma muutusin vahel juues lõbusaks samas teinekord väga depressiivseks (vt uuesti esimene punkt). Nüüd olen ma sellest oluliselt rohkem teadlik ja saan seda arvesse võtta.
Ehk siis kokkuvõtvalt: Kui sa pidutsed, siis tee seda nii et alkoholi pole vaja, aga võib kui tõesti soovi on.
See on ka vist suhtkoht kõik. Tean, tean läks natuke rant'imiseks ära kohati, aga mõni tõetera on ehk sees. Teema ise on ju suur. Kui palju probleeme on meil sellega, et inimesed joovad? ja siis ujuvad? ja siis sõidavad autoga? ja siis teevad otsuseid, mida nad hiljem kahetsevad?
Kullake, ehk ei ole vaja lihtsalt niipalju juua?
Enda elus suudaks ma arvatavasti alkoholi ka täiesti ära jätta. Minu mürk on rohkem kofeiin ja nikotiin. Eks igaühel ole oma.
Välja elamine
Käisin nädalavahetusel Meeskoori Maskiballil. Kõik oli kohutavalt väga äge, väljaarvatud üks intsident, mis mind omajagu pahviks lõi.
Eellugu
Nimelt vaatasin suhteliselt õhtu keskel sealses kinos filmi. Filmi lõpupoole muutus räägitav keel Vene keeleks ja ekraani all hakkasid jooksma subtiitrid. Kuna mina Vene keelt ei mõika ja subtiitrite ees oli nii 12 rida inimpäid (loe: kahest reast subtiitritest oli puhtalt tuvastatav umbes 4 tähte suvalistes kohtades) siis otsustasin kinoruumist lahkuda.
Juhtum ise
Uks käis sees väljapoole ja oli suht suur ja raske. Olles selle lahti lükanud selgus, et selle ees olid oodanud järgnevad kinokülastajad, kes olles seisnud seljaga ukse poole, said sellega pihta, ning loksutasid oma jooki. Arusaadavalt olid nad ootamatust ukse liikumisest selja taga ehmunud. Üks türtarlaps, kes oli lähim, ning ilmselgelt osa oma jooki just põrandajumalatele ohverdanud, uuris et kas film sai läbi. Proovisin siis seletada, et ma ei viitsind passida, sest ma ei saanud midagi aru ja kui vene keelt ei mõika siis istuge ettepoole et subakaid näha. Kogu seletamise aja tegi aga üks teine tsikk minu kõrval oma kätega nõidumisliigutusi mu pea suunas.
Analüüs
Läksin suitsule ja mõtlesin natuke selle olukorra üle. See nö nõidumisliigutus ei olnud midagi muud, kui oma joogist märjaks saanud näppude kuivaks pritsimine minu näo (mis oli ka tugeva värvikihi all ja sulamisohtlik) suunas ning ma tundsin ennast ... omajagu solvatuna ja hakkasin vaikselt vihaseks saama. Kui sa seisad ikkagi ukse ees jook käes ja uks läheb ootamatult lahti ja sa jooki ümber ajad, siis oled sa selles ikkagi täiesti ise süüdi. Mitte see, kes uksest tuleb, kes ei saa ju kuidagi läbi ukse näha, et selle ees keegi seisab (ei olnud uksel luuki ega klaasi ega pilu). Ma saan aru ehmatusest ja sellest kuidas inimene äkitselt mõistab et ta oli teinud rumala valiku seal seismisega, aga see oli lihtsalt ... midagi stiilis, sina ajasid selle joogi ümber, nüüd ma kuivatan seda sinu peal...
Ma ju tean, et inimesed on idioodid, aga millest oli põhjustatud minus tekkiv viha? Sellele mõeldes jõudsin kolmele järeldusele:
* Ma olin hõivatud suhtluse aredamisele inimesega, proovides olla heatahtlik ning ei pööranud sellele tol hetkel mingit tähelepanu. Pettusin oma märkamisvõimes.
* Ma olin omajagu inimestes pettunud. Tegemist on kinnise üritusega, kuhu pääseb ainult kutsetega ja kui sul on käpp sees elik sinna igasugu idioote ei lasta (nö nõiduv piff igatahes käitus küll nagu idioot)
* Kedagi teist see ei seganud. Samas, kui ma oleks seda tol hetkel teadlikult märganud ja piffile kärssa kütnud või siis viisakamalt tal lihtsalt näo täis sõimanud (uskuge mind, ka seda ma oskan) siis oleksin mina olnud see pahalane. Kärssa kütmise puhul oleks arvatavasti mind tulevatelt üritustelt nimekirjast maha kantud.
Kes vastutab?
Just see viimane punkt tekitas minus kõige rohkem meelehärmi. Pealegi olen ma eelnevalt palju kokku puutunud olukordadega, kus naised ei saa aru et nad on lambad, elavad oma pahameelt mehe peal välja ja mees, kuna ta on ikkagi mees, peab selle välja kannatama. Vastu hakkamine vähendab sinu mehelikkust ja ei tee lambale selgeks, et ta on lammas, vaid pigem suurendab tema õigust et sina oled pahalane. Ja kui soorollid on sedapidi, on kõik sotsiaalselt nõus. See, ausalt öeldes, ajab mul harja suht punaseks. Kui need vahetada ja ma kütaks kärssa või släpiks tütarlast, kes ütles midagi, mis mind solvab, siis see ju ei ole okei, sellega nõustuks ju kõik. Vastupidi aga on aksepteeritud (sest mees on ju tugevam ja bla bla bla ... soovolinik, ma ütlen)
Fine, ma võin natuke sitta välja kannatada - see ei ole küsimus. Aga kuidas teha sellele pifile selgeks, et tema teod, tunded ja valikud on tema enda vastutus ja nedes ei ole õige teisi süüdistada. Kuidas õpetada inimesele ise-enda tegude ja valikute eest vastutamist, kui ta on ohvri rollis, kellele teised liiga teevad ja et tal on õigus tagasi teha? Kuidas kasvab sellisest aga täiskasvanud enda elu eest ise vastutav inimene?
Jah, sõprade ja tuttavate puhul on suhteliselt lihtne vältida inimesi, kes süüdistavad kõiges maailma ja teisi, kes ei suuda enda eest vastutust võtta. Neid olen ma omajagu ka välja praakinud - ei ole mulle seda sinu sitta vaja, tänan pakkumast. Aga juhuslike võõraste lammastega peame me paratamatult ikka vahel kokku puutuma. Kahju kohe (eriti tüübist, kes selle lambaga kunagi koos elama peab ... Vaene mees, kes tahtis endale naist, sai aga teismelise...).
Seega mind häirib peamiselt see, et inimene (enamasti naine ... minu kogemuste järgi vähemalt) võib käituda nagu lammas ja mitte võtta enda elu ja valikute eest vastutust ning teised (enamasti siis mehed) peavad selle välja kannatama ning ma ei näe võimalust selle sees, kuidas sundida seda lammast arenema. Kuidas teha talle selgeks midagi nii justkui elementaarset kui seda on ise-enda, oma valikute ja tegude eest vastutamine ning mitte teiste süüdistamine, kui ise oled loll?
Okei okei, äkki see konkreetne piff polegi nii hull, lihtsalt korra käitus nagu idioot. Ja tänud selle eest, sest pani mul mõtted jooksma ja aitas nii mõndagi konkretiseerida.
Cheers!
Eellugu
Nimelt vaatasin suhteliselt õhtu keskel sealses kinos filmi. Filmi lõpupoole muutus räägitav keel Vene keeleks ja ekraani all hakkasid jooksma subtiitrid. Kuna mina Vene keelt ei mõika ja subtiitrite ees oli nii 12 rida inimpäid (loe: kahest reast subtiitritest oli puhtalt tuvastatav umbes 4 tähte suvalistes kohtades) siis otsustasin kinoruumist lahkuda.
Juhtum ise
Uks käis sees väljapoole ja oli suht suur ja raske. Olles selle lahti lükanud selgus, et selle ees olid oodanud järgnevad kinokülastajad, kes olles seisnud seljaga ukse poole, said sellega pihta, ning loksutasid oma jooki. Arusaadavalt olid nad ootamatust ukse liikumisest selja taga ehmunud. Üks türtarlaps, kes oli lähim, ning ilmselgelt osa oma jooki just põrandajumalatele ohverdanud, uuris et kas film sai läbi. Proovisin siis seletada, et ma ei viitsind passida, sest ma ei saanud midagi aru ja kui vene keelt ei mõika siis istuge ettepoole et subakaid näha. Kogu seletamise aja tegi aga üks teine tsikk minu kõrval oma kätega nõidumisliigutusi mu pea suunas.
Analüüs
Läksin suitsule ja mõtlesin natuke selle olukorra üle. See nö nõidumisliigutus ei olnud midagi muud, kui oma joogist märjaks saanud näppude kuivaks pritsimine minu näo (mis oli ka tugeva värvikihi all ja sulamisohtlik) suunas ning ma tundsin ennast ... omajagu solvatuna ja hakkasin vaikselt vihaseks saama. Kui sa seisad ikkagi ukse ees jook käes ja uks läheb ootamatult lahti ja sa jooki ümber ajad, siis oled sa selles ikkagi täiesti ise süüdi. Mitte see, kes uksest tuleb, kes ei saa ju kuidagi läbi ukse näha, et selle ees keegi seisab (ei olnud uksel luuki ega klaasi ega pilu). Ma saan aru ehmatusest ja sellest kuidas inimene äkitselt mõistab et ta oli teinud rumala valiku seal seismisega, aga see oli lihtsalt ... midagi stiilis, sina ajasid selle joogi ümber, nüüd ma kuivatan seda sinu peal...
Ma ju tean, et inimesed on idioodid, aga millest oli põhjustatud minus tekkiv viha? Sellele mõeldes jõudsin kolmele järeldusele:
* Ma olin hõivatud suhtluse aredamisele inimesega, proovides olla heatahtlik ning ei pööranud sellele tol hetkel mingit tähelepanu. Pettusin oma märkamisvõimes.
* Ma olin omajagu inimestes pettunud. Tegemist on kinnise üritusega, kuhu pääseb ainult kutsetega ja kui sul on käpp sees elik sinna igasugu idioote ei lasta (nö nõiduv piff igatahes käitus küll nagu idioot)
* Kedagi teist see ei seganud. Samas, kui ma oleks seda tol hetkel teadlikult märganud ja piffile kärssa kütnud või siis viisakamalt tal lihtsalt näo täis sõimanud (uskuge mind, ka seda ma oskan) siis oleksin mina olnud see pahalane. Kärssa kütmise puhul oleks arvatavasti mind tulevatelt üritustelt nimekirjast maha kantud.
Kes vastutab?
Just see viimane punkt tekitas minus kõige rohkem meelehärmi. Pealegi olen ma eelnevalt palju kokku puutunud olukordadega, kus naised ei saa aru et nad on lambad, elavad oma pahameelt mehe peal välja ja mees, kuna ta on ikkagi mees, peab selle välja kannatama. Vastu hakkamine vähendab sinu mehelikkust ja ei tee lambale selgeks, et ta on lammas, vaid pigem suurendab tema õigust et sina oled pahalane. Ja kui soorollid on sedapidi, on kõik sotsiaalselt nõus. See, ausalt öeldes, ajab mul harja suht punaseks. Kui need vahetada ja ma kütaks kärssa või släpiks tütarlast, kes ütles midagi, mis mind solvab, siis see ju ei ole okei, sellega nõustuks ju kõik. Vastupidi aga on aksepteeritud (sest mees on ju tugevam ja bla bla bla ... soovolinik, ma ütlen)
Fine, ma võin natuke sitta välja kannatada - see ei ole küsimus. Aga kuidas teha sellele pifile selgeks, et tema teod, tunded ja valikud on tema enda vastutus ja nedes ei ole õige teisi süüdistada. Kuidas õpetada inimesele ise-enda tegude ja valikute eest vastutamist, kui ta on ohvri rollis, kellele teised liiga teevad ja et tal on õigus tagasi teha? Kuidas kasvab sellisest aga täiskasvanud enda elu eest ise vastutav inimene?
Jah, sõprade ja tuttavate puhul on suhteliselt lihtne vältida inimesi, kes süüdistavad kõiges maailma ja teisi, kes ei suuda enda eest vastutust võtta. Neid olen ma omajagu ka välja praakinud - ei ole mulle seda sinu sitta vaja, tänan pakkumast. Aga juhuslike võõraste lammastega peame me paratamatult ikka vahel kokku puutuma. Kahju kohe (eriti tüübist, kes selle lambaga kunagi koos elama peab ... Vaene mees, kes tahtis endale naist, sai aga teismelise...).
Seega mind häirib peamiselt see, et inimene (enamasti naine ... minu kogemuste järgi vähemalt) võib käituda nagu lammas ja mitte võtta enda elu ja valikute eest vastutust ning teised (enamasti siis mehed) peavad selle välja kannatama ning ma ei näe võimalust selle sees, kuidas sundida seda lammast arenema. Kuidas teha talle selgeks midagi nii justkui elementaarset kui seda on ise-enda, oma valikute ja tegude eest vastutamine ning mitte teiste süüdistamine, kui ise oled loll?
Okei okei, äkki see konkreetne piff polegi nii hull, lihtsalt korra käitus nagu idioot. Ja tänud selle eest, sest pani mul mõtted jooksma ja aitas nii mõndagi konkretiseerida.
Cheers!
Mida ma siis tegelikult usun?
Mõni aeg tagasi tuli heas sõprusringkonnas teemaks religioon ning ma avastasin, et mul on väga keeruline sõnadese panna oma uskumusi. Eks ole ju aja jooksul uuritud-puuritud erinevaid teemasid. Vanavanematel on uhke nahast kaante ja klaasitükkidega ristiga wanas eefti khirjakeelfes Piibel, mida ma teismelisena üritasin lugeda võinoh pigem desifreerida. Suht võigas värk oli, eriti võrreldes lastepiibliga, mida algkoolis lehvitati. Ma mäletan, et mingi vahe uurisin lähemalt budismi. Palju lugesin ka Gunnar Aarmat ja omajagu Luule Viilmaad, Ishmael meeldis mulle ja kogu Anastasia seeria samuti, LaVey Saatanlik Piibel oli huvitav, sissejuhatus Voodoo'sse samuti. Zen lood on mulle alati meeldinud. Unenäod, ruunid, ennustused olid kunagi minu jaoks väga tähenduslikud. Käisin mingi vahe ka intuitiivteaduste koolis ning praeguseni on mul sahtlipõhjas 2 pakki taro kaarte, mida vahel harva saab ka laduda. Vast viimase suurema lisana tuli mu mõttemaailma nii 4 aastat tagasi taoism ning eile käisin kundalini joogas. Sellega on vist enamik suuremaid mõjutavaid teemasi puudutatud.
Samas on mulle väga suurt huvi pakkunud inimese psühholoogia, sotsiaalsed suhted ja surm.
Ehk siis võiks antud lõiku kokkuvõtvalt öelda, et alates 11dast eluaastast olen ma pingsalt otsinud elu mõtet ning proovinud omistada võimalikult palju mõtteid erinevatest valdkondadest, et luua oma enda arusaam, mis toetaks minu olemust ja elu. Paljud ideed on nüüdseks mööda külge maha voolanud, aga mulle tundub, et midagi olen ma ka omistanud ja omavahel kokku klopsinud.
Siin on siis mõned praegused tähelepanekud (ei, ma ei lähe väga sügavuti, sest no see on ikka paganama rämedalt suur teema).
Kui sind toetab, siis on hea, kui ei toeta, on aeg neid muuta - põhiline on olla teadlik oma hoiakutest, aga ka teadvustada, et ka sina oled muutuv ja maailm on muutuv.
Minu jaoks on iga uskumuse juures äärmiselt tähtis praktilisus. Kui kuskil spirituaalses raamatus räägitakse näiteks sellest kuidas maa peal on enne inimesi olnud 7 erinevat tsivilisatsiooni, siis minu jaoks ei ole tähtis see, kas see on tõene või vale. Minu jaoks on tähtis, et mida ma selle infoga oma igapäevaelus peale hakkan, mida see minu heaolule juurde annab. Antud juhul - mittemidagi. Seega pole seda vaja.
Küll aga tõstab see inimest minu silmis, kui ta suudab ka oma valikuid, teed, uskumusi kritiseerida ja nende üle ausalt arutleda ehk isegi nalja visata. See näitab mulle, et ta on mõtlev inimene ja näeb nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli (mis on igas asjas) ja ei idealiseeri liialt.
Samas, vahet pole, kas su uskumused on lapsepõlvest või elu jooksul omandatud - ära mängi mäkra ja lase ka teistel kogeda elu nii nagu sa ise tahaksid seda teha. Kui sa ei saa teha head, siis vähemalt ära tee liiga.
Mulle meeldiks hoida oma elu nii, et kui ma nüüd samas südari saaksin, siis see eluke mis mu silme eest läbi jookseb viimasel hetkel, ei tekitaks minus suurt pettumust, et ma olen teinud asju, mis on minu jaoks tähtsad, olen armastanud, olen nautinud, olen olnud ise-endaga aus ja saaksin öelda puhta südamega "Pole paha! Ehk isegi tegin maailma natuke paremaks. Kui vaja minna siis vaja minna."
Njah, ma üldiselt väga surmajärgset elu ei usu. Kuigi selle uskumine võibolla leevendaks lähedase surmaga tekkivat leina (et ei olegi päris läinud vaid kuskil ikkagi alles), siis ma näen selles maailmavaates ka omajagu pahupoolt. Inimesed, kes ei taju oma ajutisust, ei kipu minu arust asju nii ausalt välja ütlema, sest küll kunagi on aega rääkida - samas kui sa ei ütle ausalt välja, ei saa tekkida ka ausaid suhteid. Ja nad ei pruugi teha oma elu enda jaoks nauditavaks, sest noh see elu pole ju tähtis, pärast on igavesti aega. Ja milleks üldse midagi teha, kui meil on surmajärgselt aega küll ja veel asju teha. Jne. Seega ma ei usu, et peale surma on mul maa ja ilm ja pigem ma kasutaksin seda Kindlat aega, mis mul praegu on, nii hästi kui võimalik.
Selle suhtumise asemel on mul mõistmine, et iga inimene, kellega me kokku puutume oma elus, mõjutab meid ja see nende panus meie elusse on see, mis jääb meie hinge alles isegi siis kui neid endid enam ei ole ja seda panust tasub kindlasti väärtustada. (ma olen endiselt südamest tänulik mitme inimele inimesele, keda enam ei ole ja kellega ma pole kunagi vestelnud, kes aga oma loominguga mind on aidanud)
Ma olen eluaeg tundnud ennast nagu Rebel, see lihtsalt on osa minu olemusest, ning ma olen veendunud, et ka selliseid inimesi on maailma vaja - muidu läheks ju lihtsalt liiga tuimaks ja igavaks.
Ja keegi ju peab välja ütlema, et perekondliku söömingu juures peaks olema rõhk sellel et inimesed jagavad omavahel oma elusid ja suhtlevad, mitte sellel, et kõigil oleks nuga ja kahvel õiges käes. Reeglid on noh kohati toredad, aga nad ei tohi elu lämmatada ja võtta tähelepanu ära eluliselt tähtsatelt asjadelt.
Ma leian, et ei leidu ühtegi teemat, mille üle ei saaks/tohiks nalja teha või mida ei tohiks vaidlustada. Tõsi, see ei tähenda, et igas kontekstis oleks sobilik mingeid nalju rääkida. See ei tähenda, et kui inimese jaoks on midagi püha, hakkan ma selle üle kohe nalja rebima - igaühel on oma tee ja uskumused ja ma olen erinevates seltskondades oma kahtlase huumoriga ikka väga ettevaatlik. Eesmärk ei ole kunagi teisele inimesele liiga teha ... vaid tekitada seoseid inimese ajus koos ootamatu positiivse äratundmis-emotsiooniga (hmm, kõlab nagu Zen).
Ma ei leia ka, et spirituaalsust/jumalat ei tohiks naljas kasutada - kui jumal tõesti on olemas, siis no vaata ringi, tal on päris hea ja kohati ikka suht must huumorimeel.
"Kuningas ei saa olla kuningas, kui tal ei ole kojanarri, kes saab asju ausalt välja öelda..." ütles keegi kunagi kuskil.
Cheers!
[Antud kirjutise eesmärk pole midagi vaidlustada, lihtsalt jagada mõningaid minu mõtteid spirituaalsuse/religiooni teemadel ... inimene on keeruline loom, talle on vahel vaja ka keerulisi lahendusi, seega vabandan, kui see kõik väga segane/keeruline tundub]
Samas on mulle väga suurt huvi pakkunud inimese psühholoogia, sotsiaalsed suhted ja surm.
Ehk siis võiks antud lõiku kokkuvõtvalt öelda, et alates 11dast eluaastast olen ma pingsalt otsinud elu mõtet ning proovinud omistada võimalikult palju mõtteid erinevatest valdkondadest, et luua oma enda arusaam, mis toetaks minu olemust ja elu. Paljud ideed on nüüdseks mööda külge maha voolanud, aga mulle tundub, et midagi olen ma ka omistanud ja omavahel kokku klopsinud.
Siin on siis mõned praegused tähelepanekud (ei, ma ei lähe väga sügavuti, sest no see on ikka paganama rämedalt suur teema).
Praktiline spirituaalsus
Mida rohkem ma tõsiste teemadega olen tegelenud, seda selgem on, et mingit spirituaalsust on inimese elus ikkagi vaja - see aitab meil paremini tõsiste teemadega (lähedase surm, elu mõttetus jne) hakkama saada. Samas, eks on igal usul ka oma pahupool. Tähtis on leida midagi, mis sinu jaoks töötab. Olgu selleks Piibel, Koraan, internetis piltidel jagatav filosoofia, taro kaardid, loodus, ettemääratus, 8 ball, õnne talisman, hea tuju särk/aluspüksid vms.Kui sind toetab, siis on hea, kui ei toeta, on aeg neid muuta - põhiline on olla teadlik oma hoiakutest, aga ka teadvustada, et ka sina oled muutuv ja maailm on muutuv.
Minu jaoks on iga uskumuse juures äärmiselt tähtis praktilisus. Kui kuskil spirituaalses raamatus räägitakse näiteks sellest kuidas maa peal on enne inimesi olnud 7 erinevat tsivilisatsiooni, siis minu jaoks ei ole tähtis see, kas see on tõene või vale. Minu jaoks on tähtis, et mida ma selle infoga oma igapäevaelus peale hakkan, mida see minu heaolule juurde annab. Antud juhul - mittemidagi. Seega pole seda vaja.
Mõistmine
Inimesed hoiavad tihti väga jäigalt kinni mõtetest ja arusaamadest, mida on neile kunagi tõe pähe õpetatud. Arusaamad, milleni nad on aga ise jõudnud on palju pandlikumad. Kui inimene on ise otsingute käigus leidnud oma tee, ei kritiseeri ta naljalt teisi, kes seda otsivad. Õpetatud jäigad arusaamad aga ei oma seda paindlikkust. Tähtis on tunnistada teise inimese teed ja lasta tal endal otsida.Küll aga tõstab see inimest minu silmis, kui ta suudab ka oma valikuid, teed, uskumusi kritiseerida ja nende üle ausalt arutleda ehk isegi nalja visata. See näitab mulle, et ta on mõtlev inimene ja näeb nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli (mis on igas asjas) ja ei idealiseeri liialt.
Samas, vahet pole, kas su uskumused on lapsepõlvest või elu jooksul omandatud - ära mängi mäkra ja lase ka teistel kogeda elu nii nagu sa ise tahaksid seda teha. Kui sa ei saa teha head, siis vähemalt ära tee liiga.
Duaalsus
Jah, seda suhtumist on mul natuke keeruline seletada. Pigem on see nüüdseks juba tunnetuslik arusaamine, et me elame duaalses maailmas. Et kui elus on raske olukord, siis küll see läheb mingi hetk helgemaks. Kui on helge olukord, küll ka see ükshetk möödub. Samas, kui sul on väga raske olla, siis selle sees on alati ka midagi ilusat ja ilu sees on alati ka midagi valusat. Must ja valge käivad koos, ei ole võimalik ainult ühte neist tunnistada (sähket teile, rassistid). Ja ka elu ja surm käivad koos.Surm
On kindel, et me ükshetk sureme. No nii lihtsalt on loodusseadused. Aga selle asemel, et seda teemat vältida või ignoreerida, olen ma saanud surmaga sõbraks. Mulle meeldib elu võtta kui teel olekut, lihtsalt me ei tea millal see tee äkki otsa saab. Oh ei, ma ei oota (enamasti!!!) temakest Surma, aga ma teadvustan seda võimalust. Tõde on see, et me ei saa olla kindlad, et meil on rohkem aega kui praegune hetk. Seega võiks sellest võtta niipalju kui võimalik.Mulle meeldiks hoida oma elu nii, et kui ma nüüd samas südari saaksin, siis see eluke mis mu silme eest läbi jookseb viimasel hetkel, ei tekitaks minus suurt pettumust, et ma olen teinud asju, mis on minu jaoks tähtsad, olen armastanud, olen nautinud, olen olnud ise-endaga aus ja saaksin öelda puhta südamega "Pole paha! Ehk isegi tegin maailma natuke paremaks. Kui vaja minna siis vaja minna."
Njah, ma üldiselt väga surmajärgset elu ei usu. Kuigi selle uskumine võibolla leevendaks lähedase surmaga tekkivat leina (et ei olegi päris läinud vaid kuskil ikkagi alles), siis ma näen selles maailmavaates ka omajagu pahupoolt. Inimesed, kes ei taju oma ajutisust, ei kipu minu arust asju nii ausalt välja ütlema, sest küll kunagi on aega rääkida - samas kui sa ei ütle ausalt välja, ei saa tekkida ka ausaid suhteid. Ja nad ei pruugi teha oma elu enda jaoks nauditavaks, sest noh see elu pole ju tähtis, pärast on igavesti aega. Ja milleks üldse midagi teha, kui meil on surmajärgselt aega küll ja veel asju teha. Jne. Seega ma ei usu, et peale surma on mul maa ja ilm ja pigem ma kasutaksin seda Kindlat aega, mis mul praegu on, nii hästi kui võimalik.
Selle suhtumise asemel on mul mõistmine, et iga inimene, kellega me kokku puutume oma elus, mõjutab meid ja see nende panus meie elusse on see, mis jääb meie hinge alles isegi siis kui neid endid enam ei ole ja seda panust tasub kindlasti väärtustada. (ma olen endiselt südamest tänulik mitme inimele inimesele, keda enam ei ole ja kellega ma pole kunagi vestelnud, kes aga oma loominguga mind on aidanud)
Vastutus
Ma usun, et iga täiskasvanud inimene vastutab ise oma tegude, tunnete, valikute ja vajaduste eest. See ei ole kellegi teise kanda ega kellegi teise kritiseerida, kuni sa otseselt kellelegi liiga pole teinud. Mitmed religioonid annavad kindlad käsud ja keelud, et mida tohib ja mida ei tohi teha ning minu jaoks võtab see inimeselt ära tema täiskasvanud inimese vastutuse ning surub ta lapse raamidesse, kus sul on kindlad vanemlikud reeglid. Kindlasti loob see ka turvatunnet ja mõnele võibolla sobib. Samas ma arvan, et inimese arengu koha pealt on tähtis, et ta ise mõistaks, et näiteks varastamine ei ole hea, sest sellest kannatavad teised inimesed. Kui tal on ees vaid reeglid ei pruugi seal taga olla mõitmist, miks mõni tegevus hea ei ole. Ehk on parem teha elus mõned vead ja kasvada inimesena ja ise maailma tundma õppida kui hoida kindla raami taha ja mõista hukka neid, kes seda ei tee, arvan ma.Tolvan elukeerises
Nagu on ehk eelnevast jutust tajuda, siis meeldib mul asju/reegleid/arusaamisi vaidlustada ja ma näen selles omamoodi ilu. Nii nagu omamoodi ilu on ka meie eluteel läbitud raskustes.Ma olen eluaeg tundnud ennast nagu Rebel, see lihtsalt on osa minu olemusest, ning ma olen veendunud, et ka selliseid inimesi on maailma vaja - muidu läheks ju lihtsalt liiga tuimaks ja igavaks.
Ja keegi ju peab välja ütlema, et perekondliku söömingu juures peaks olema rõhk sellel et inimesed jagavad omavahel oma elusid ja suhtlevad, mitte sellel, et kõigil oleks nuga ja kahvel õiges käes. Reeglid on noh kohati toredad, aga nad ei tohi elu lämmatada ja võtta tähelepanu ära eluliselt tähtsatelt asjadelt.
Ma leian, et ei leidu ühtegi teemat, mille üle ei saaks/tohiks nalja teha või mida ei tohiks vaidlustada. Tõsi, see ei tähenda, et igas kontekstis oleks sobilik mingeid nalju rääkida. See ei tähenda, et kui inimese jaoks on midagi püha, hakkan ma selle üle kohe nalja rebima - igaühel on oma tee ja uskumused ja ma olen erinevates seltskondades oma kahtlase huumoriga ikka väga ettevaatlik. Eesmärk ei ole kunagi teisele inimesele liiga teha ... vaid tekitada seoseid inimese ajus koos ootamatu positiivse äratundmis-emotsiooniga (hmm, kõlab nagu Zen).
Ma ei leia ka, et spirituaalsust/jumalat ei tohiks naljas kasutada - kui jumal tõesti on olemas, siis no vaata ringi, tal on päris hea ja kohati ikka suht must huumorimeel.
"Kuningas ei saa olla kuningas, kui tal ei ole kojanarri, kes saab asju ausalt välja öelda..." ütles keegi kunagi kuskil.
Cheers!
[Antud kirjutise eesmärk pole midagi vaidlustada, lihtsalt jagada mõningaid minu mõtteid spirituaalsuse/religiooni teemadel ... inimene on keeruline loom, talle on vahel vaja ka keerulisi lahendusi, seega vabandan, kui see kõik väga segane/keeruline tundub]
Meised ja Nahed
Mulle üldiselt meeldib, et viimastel aastatel on Eestis naisõiguslased aktiivsemalt tegutsema hakanud. Mulle meeldib see, et pööratakse rohkem tähelepanu tõsistele teemadele nagu üksikvanemad ja perevägivald. Mulle meeldib, et tegeletakse riigi tasemel võrdõiguslusega.
Mis mulle aga ei meeldi, on see, et meie "võrdõiguslikkus" läheb vaikselt Ameerikaliku absurdi poole, kus ühe soo vajadused on tähtsad ning teine aga on justkui juba sünnist saati rikutud ja tema õigused ei ole nii tähtsad. (mitmes Ameerika osariigis on seaduse järgi suhteliselt võimatu meest vägistada. Samuti on toredad seadused, et kui sa mehena pakud õhtul tütarlapsele veini ja te peale koos joomist seksite, siis oled sa seaduse silmis vägistaja, sest sa mõjutasid temakese otsustusvõimet... samas kui see toimiks vastupidi, siis poleks tegemist vägistamisega ... jne)
Haigeid näiteid on maailmast palju tuua, aga ma prooviks jääda siin kirjutises Eesti konteksti.
See oli vist mõned aastad tagasi kui meil oli suur reklaamikampaania, kus linn oli täis postreid tekstiga "Issi, kus sa oled?". Tore ettevõtmine et üksikvanemate probleemile tähelepanu tõmmata, aga kus on üksikisade õigused, kelle juurest lapse ema on lahkunud? Kas nende olukord ei ole tähtis? Kui see küsimus ajakirjanduses tõstatati, tuli vastuseks et üksikemasid on Eestis oluliselt rohkem kui üksikisasid ja seega seda tahku probleemist ei käsitletud. Noh, selle suhtumise järgi võib ju samahästi öelda, et lapsi, kes kasvavad koos kahe vanemaga on rohkem kui üksikvanemate lapsi, nii et milleks seda kampaaniat üldse vaja oli?
Teine kampaania, mis mul ausalt öeldes harja punaseks viskas oli eelmine aasta, kus plakatitel räägiti koduvägivallast. Enamik plakateid olid küll ilusasti neutraalsed, aga osad ütlesid otse välja et mees on vägivallatseja ja naine kannataja - vastupidise väitega plakateid ma kuskil ei näinud. Jällegi tutvustati ainult ühte mündi poolt. Jah arvatavasti on neid peresid vähem, kus naine vägivallatseb mehe peal, aga need on kindlasti olemas ja neid ei tohiks tolereerida või kinni mätsida. Pealegi on mehe kannatamine antud suhtes keerulisem, kui naisel oleks, sest:
* meest on õpetatud et naisi ei lööda
* mees ei saa sellest avalikult rääkida sest ta oleks kohe naerualune, keda naine kodus peksab
* kui palju varjupaike on meil Eestis meestele?
Ma ei ütle, et naiste jaoks oleks perevägivald lihtne, aga kui sa vaatad uuesti eelnenud kolme punkti siis pead sa tõdema, et isegi kui meeste puhul esineb seda probleemi vähem, on selle all kantajatel vähem ühiskondlikku tuge. Ja nüüd neid jälle ignoreeriti. Samas kui põhjendus on, et enamasti mees ikkagi peksab naist, siis sama hästi võiks öelda, et enamasti ei ole üldse koduvägivalda, seega milleks seda kampaaniat üldse teha?
Huvitav on jutt meeste ja naiste palgalõhest. Väidetavalt saavad mehed sama töö eest rohkem palka kui naised (Eesti statistikat selle kohta ma väga uurinud ei ole, seega ütlen väidetavalt). Loogiliselt võttes, kui naised teevad sama palju tööd ja vähema raha eest, peaks meil ju ainult mehed töötud olema sest naised on odavam tööjõud.. ja neid on soodsam tööle võtta? Ei?
Samas lugesin ma hiljuti huumoriajakirjast Naine24, kuidas meestel on geneetiline kalduvus olla jobu. Seega mehed on jobud aga saavad ikkagi rohkem palka? Kas pole mitte väike loogikaviga?
Samas, seda et meestel on rohkem riskikäitumist on tõestatud palju - ma ei nimetaks seda kohe jobususeks, vaid omaduseks, millel on omad plussid ja miinused. Tõsi mehed võivad tänu oma kergemale riskikäitumisele ohustada rohkem oma tervist. Samas kas ei aita julge ja riskantne käitumine vahel kaasa ärimaailmas? Kas on äkki selles mingil määral seletatud ka sissetuleku erinevuse põhjus?
Kui me juba statistikat näpime siis siin on natukene süngemaid numbreid Eesti statistikaametilt:
Nagu teada on Eestis enesetapuga täbarad lood. Keskmiselt tehakse neid üle 300 aastas, mida on ikka kohutavalt liiga palju. Tore on näha, et peale 1994 aasta "buumi" on numbrid järjest vähenenuid. Samas on ilmselgelt suur erinevus naiste ja meeste vahel. Kui võtta kogu info kokku, on näha, et ligi 4/5 enesetappudest eestis vahemikus 1989 - 2013 on sooritatud meeste poolt.
Kuigi langus on tajutav on meeste ja naiste vaheline erinevus siin püsivalt suur. 2012 tegi 190 meest enesetapu, samas kui naisi läks sellele teele vaid 45. Miks teevad mehed 4 korda (kokku keskmine) tihedamini enesetappe kui naised? Äkki on siin oma osa eelmainitud riskikäitumisel? Äkki on meestel ka raske elu? Äkki ei ole meeste tunnete väljaelamine sotsiaalselt aksepteeritav, sest mehed ju ei nuta ja kannatavad viimase piisani? Äkki mehi on õpetatud mitte virisema ja mitte välja elama ja kuidagi hakkama saama? Äkki mehed huvituvad ainult arvutitest ja autodest ja seksist ja muu pole nende jaoks tähtis? Äkki on meeste psühholoogia lihtsalt jäigem ja kui see murdub siis ikka nii et ...
Statistikaametil on ka numbrid psüühika ja käitumishäiretest põhjustatud surmade kohta. Kuigi me ei räägi siin nii suurtest arvudest, nagu enesetappude puhul, on näha et ka siin panevad mehed naistele pika puuga ära.
["Õudne! Mehed tapavad ennast rohkem, on rohkem riskialtimad, omavad tõsisemate tulemustega psüühika ja käitumishäireid, saavad rohkem palka - kus on võrdõigusvoliniku silmad?? Suidsiidiarvud võrdseks!!!" ... ei hüüa vist ükski naisõiguslane]
Pagan mind võtaks kui ma täpselt tean, mis selle põhjus on, et meestega nii hullusti on, aga sellise statistika kõrval häirivad mind eelpool mainitud meestest mitte hoolivad kampaaniad oluliselt rohkem - eriti kui samal ajal on õhus ka väidetava võrdõiguslikkuse teemad.
[Ja mind häirib juba põhimõtteliselt see, et meie võrdõigusvoliniku juures töötavad vaid naisterahvad, samas kui osa nende tööst on jälgida, et erinevatel erialadel oleks rohkem võrdselt esindatud nii mehed kui naised. Praegu tundub see lihtsalt ... silmakirjalik.]
Muidugi ei ole meie ühiskonnas kõik ilus ja tore ning kohe kindlasti mitte võrdne. Mine vaata kasvõi suvalise poe ajakirjaletti ning proovi sealt eristada meestele ja naistele suunatud ajakirjade kogust ja sisulist erinevust. Mehed peavad aega teenima. Naised peavad tasuta ööklubisse sisse saama jne. Meil on omad kiiksud. Kunagi kandsid mehed sukkpükse, parukaid ja meiki (kurikuulus Robin Hood oleks tänapäeva maailmas väga kummaline vaadata), nüüd on see naiste pärusmaa. Riidepoodides, mis nii meestele kui ka naistele on enamasti 3/4 naiste asju ja kuskil taga nurgas vaikselt peidetud meeste sektsioon. Kui naised kannavad meeste riideid on see okei ja osade arvates isegi seksikas,samas kui mehed kannavad naiste riideid on see pigem sotsiaalselt mitte-okei. Ma usun, et kui kooseluseadus oleks puudutanud ainult lesbilises suhtes naisi, oleks see läbi läinud - kaks intiimses suhtes meest on pigem see, mis inimesi rohkem häirib (vähemalt selline tunne on mulle jäänud).
Mõlemal sool on omad plussid ja miinused. Ei tasu väita et ühel on elu kergem ja teisel raskem - see on lihtsalt ... erinev. Seadused, kampaaniad ja ettevõtmised peaksid toetama inimest, mitte rõhuma veelgi enam soostereotüüpidele. Iga inimene peaks tundma endal vabadust valida eriala või elukutse, mis teda huvitab, ilma et teda selle üle diskrimineeritakse. Iga inimene peaks tundma endal ka vastutust ... et ta vastutab ise oma valikute ja tegude eest ... et seadus ei ole erinevale soole erinev...
Ja põhiline.... oled sa mees või naine ... ole inimene... ja hooli ka teistest inimestest.
Mis mulle aga ei meeldi, on see, et meie "võrdõiguslikkus" läheb vaikselt Ameerikaliku absurdi poole, kus ühe soo vajadused on tähtsad ning teine aga on justkui juba sünnist saati rikutud ja tema õigused ei ole nii tähtsad. (mitmes Ameerika osariigis on seaduse järgi suhteliselt võimatu meest vägistada. Samuti on toredad seadused, et kui sa mehena pakud õhtul tütarlapsele veini ja te peale koos joomist seksite, siis oled sa seaduse silmis vägistaja, sest sa mõjutasid temakese otsustusvõimet... samas kui see toimiks vastupidi, siis poleks tegemist vägistamisega ... jne)
Haigeid näiteid on maailmast palju tuua, aga ma prooviks jääda siin kirjutises Eesti konteksti.
See oli vist mõned aastad tagasi kui meil oli suur reklaamikampaania, kus linn oli täis postreid tekstiga "Issi, kus sa oled?". Tore ettevõtmine et üksikvanemate probleemile tähelepanu tõmmata, aga kus on üksikisade õigused, kelle juurest lapse ema on lahkunud? Kas nende olukord ei ole tähtis? Kui see küsimus ajakirjanduses tõstatati, tuli vastuseks et üksikemasid on Eestis oluliselt rohkem kui üksikisasid ja seega seda tahku probleemist ei käsitletud. Noh, selle suhtumise järgi võib ju samahästi öelda, et lapsi, kes kasvavad koos kahe vanemaga on rohkem kui üksikvanemate lapsi, nii et milleks seda kampaaniat üldse vaja oli?
Teine kampaania, mis mul ausalt öeldes harja punaseks viskas oli eelmine aasta, kus plakatitel räägiti koduvägivallast. Enamik plakateid olid küll ilusasti neutraalsed, aga osad ütlesid otse välja et mees on vägivallatseja ja naine kannataja - vastupidise väitega plakateid ma kuskil ei näinud. Jällegi tutvustati ainult ühte mündi poolt. Jah arvatavasti on neid peresid vähem, kus naine vägivallatseb mehe peal, aga need on kindlasti olemas ja neid ei tohiks tolereerida või kinni mätsida. Pealegi on mehe kannatamine antud suhtes keerulisem, kui naisel oleks, sest:
* meest on õpetatud et naisi ei lööda
* mees ei saa sellest avalikult rääkida sest ta oleks kohe naerualune, keda naine kodus peksab
* kui palju varjupaike on meil Eestis meestele?
Ma ei ütle, et naiste jaoks oleks perevägivald lihtne, aga kui sa vaatad uuesti eelnenud kolme punkti siis pead sa tõdema, et isegi kui meeste puhul esineb seda probleemi vähem, on selle all kantajatel vähem ühiskondlikku tuge. Ja nüüd neid jälle ignoreeriti. Samas kui põhjendus on, et enamasti mees ikkagi peksab naist, siis sama hästi võiks öelda, et enamasti ei ole üldse koduvägivalda, seega milleks seda kampaaniat üldse teha?
Huvitav on jutt meeste ja naiste palgalõhest. Väidetavalt saavad mehed sama töö eest rohkem palka kui naised (Eesti statistikat selle kohta ma väga uurinud ei ole, seega ütlen väidetavalt). Loogiliselt võttes, kui naised teevad sama palju tööd ja vähema raha eest, peaks meil ju ainult mehed töötud olema sest naised on odavam tööjõud.. ja neid on soodsam tööle võtta? Ei?
Samas lugesin ma hiljuti huumoriajakirjast Naine24, kuidas meestel on geneetiline kalduvus olla jobu. Seega mehed on jobud aga saavad ikkagi rohkem palka? Kas pole mitte väike loogikaviga?
Samas, seda et meestel on rohkem riskikäitumist on tõestatud palju - ma ei nimetaks seda kohe jobususeks, vaid omaduseks, millel on omad plussid ja miinused. Tõsi mehed võivad tänu oma kergemale riskikäitumisele ohustada rohkem oma tervist. Samas kas ei aita julge ja riskantne käitumine vahel kaasa ärimaailmas? Kas on äkki selles mingil määral seletatud ka sissetuleku erinevuse põhjus?
Kui me juba statistikat näpime siis siin on natukene süngemaid numbreid Eesti statistikaametilt:
 |
| Mehed sinine, Naised punane |
Nagu teada on Eestis enesetapuga täbarad lood. Keskmiselt tehakse neid üle 300 aastas, mida on ikka kohutavalt liiga palju. Tore on näha, et peale 1994 aasta "buumi" on numbrid järjest vähenenuid. Samas on ilmselgelt suur erinevus naiste ja meeste vahel. Kui võtta kogu info kokku, on näha, et ligi 4/5 enesetappudest eestis vahemikus 1989 - 2013 on sooritatud meeste poolt.
 |
| Meeste ja naiste enesetappude suhe vahemikus 1989-2013 |
Kuigi langus on tajutav on meeste ja naiste vaheline erinevus siin püsivalt suur. 2012 tegi 190 meest enesetapu, samas kui naisi läks sellele teele vaid 45. Miks teevad mehed 4 korda (kokku keskmine) tihedamini enesetappe kui naised? Äkki on siin oma osa eelmainitud riskikäitumisel? Äkki on meestel ka raske elu? Äkki ei ole meeste tunnete väljaelamine sotsiaalselt aksepteeritav, sest mehed ju ei nuta ja kannatavad viimase piisani? Äkki mehi on õpetatud mitte virisema ja mitte välja elama ja kuidagi hakkama saama? Äkki mehed huvituvad ainult arvutitest ja autodest ja seksist ja muu pole nende jaoks tähtis? Äkki on meeste psühholoogia lihtsalt jäigem ja kui see murdub siis ikka nii et ...
 |
| Mehed sinine, Naised punane |
Statistikaametil on ka numbrid psüühika ja käitumishäiretest põhjustatud surmade kohta. Kuigi me ei räägi siin nii suurtest arvudest, nagu enesetappude puhul, on näha et ka siin panevad mehed naistele pika puuga ära.
["Õudne! Mehed tapavad ennast rohkem, on rohkem riskialtimad, omavad tõsisemate tulemustega psüühika ja käitumishäireid, saavad rohkem palka - kus on võrdõigusvoliniku silmad?? Suidsiidiarvud võrdseks!!!" ... ei hüüa vist ükski naisõiguslane]
Pagan mind võtaks kui ma täpselt tean, mis selle põhjus on, et meestega nii hullusti on, aga sellise statistika kõrval häirivad mind eelpool mainitud meestest mitte hoolivad kampaaniad oluliselt rohkem - eriti kui samal ajal on õhus ka väidetava võrdõiguslikkuse teemad.
[Ja mind häirib juba põhimõtteliselt see, et meie võrdõigusvoliniku juures töötavad vaid naisterahvad, samas kui osa nende tööst on jälgida, et erinevatel erialadel oleks rohkem võrdselt esindatud nii mehed kui naised. Praegu tundub see lihtsalt ... silmakirjalik.]
Muidugi ei ole meie ühiskonnas kõik ilus ja tore ning kohe kindlasti mitte võrdne. Mine vaata kasvõi suvalise poe ajakirjaletti ning proovi sealt eristada meestele ja naistele suunatud ajakirjade kogust ja sisulist erinevust. Mehed peavad aega teenima. Naised peavad tasuta ööklubisse sisse saama jne. Meil on omad kiiksud. Kunagi kandsid mehed sukkpükse, parukaid ja meiki (kurikuulus Robin Hood oleks tänapäeva maailmas väga kummaline vaadata), nüüd on see naiste pärusmaa. Riidepoodides, mis nii meestele kui ka naistele on enamasti 3/4 naiste asju ja kuskil taga nurgas vaikselt peidetud meeste sektsioon. Kui naised kannavad meeste riideid on see okei ja osade arvates isegi seksikas,samas kui mehed kannavad naiste riideid on see pigem sotsiaalselt mitte-okei. Ma usun, et kui kooseluseadus oleks puudutanud ainult lesbilises suhtes naisi, oleks see läbi läinud - kaks intiimses suhtes meest on pigem see, mis inimesi rohkem häirib (vähemalt selline tunne on mulle jäänud).
Mõlemal sool on omad plussid ja miinused. Ei tasu väita et ühel on elu kergem ja teisel raskem - see on lihtsalt ... erinev. Seadused, kampaaniad ja ettevõtmised peaksid toetama inimest, mitte rõhuma veelgi enam soostereotüüpidele. Iga inimene peaks tundma endal vabadust valida eriala või elukutse, mis teda huvitab, ilma et teda selle üle diskrimineeritakse. Iga inimene peaks tundma endal ka vastutust ... et ta vastutab ise oma valikute ja tegude eest ... et seadus ei ole erinevale soole erinev...
Ja põhiline.... oled sa mees või naine ... ole inimene... ja hooli ka teistest inimestest.
Üks karvane lugu
See postitus on nüüd ühel täiesti mittetähtsal teemal, aga millegipärast paljude jaoks on see kuidagi hirmus tähtis. Kriban vähemalt omad mõtted (mis paljude jaoks tunduvad justkui ekstreemsed või vanakooli omad) hingelt ära.
Nimelt on selleks teemaks kehakarvad ja nende hooldus
See oli omajagu aastaid tagasi, kui ma käisin ühel poissmeeste peol, mille sees oli ka saun, kus ma (olles selles seltskonnas üks noorimaid) tõdesin, et jah, ma olen vist ikka üle keskmise karvane. Ja ma ei räägi kaenlaalustest või kubemekarvadest vaid noh keha karvadest. Kui on antud, siis on antud - mul omajagu ikka on (aga minu vennal näiteks ei ole isegi habet väga antud).
Tänapäeva trendiks paistab aga olevat kõikide karvade (peale juuste ja võibolla ka ripsmete ja kulmude) eemaldamine. Alguses oli see veidrus vaid naiste pärusmaa ja järjest rohkem hakkab see kuidagi valguma ka meeste maailma. Samas leidub ka vastukaalu trende (mehed nagu puuraidurid .. ja muuud liikumised), mis lähevad nagu samamoodi ekstreemusesse vahepeal (äkki kaenlaauku karvu juurde pista, et neid saaks värvilisse patsi punuda, ikka pole vaja?).
Minu suhtumine igasugustesse kehakarvadesse on väga lihtne - piira kui tahad, aga võta omaks, et ka karvad on keha osad ja neil on bioloogiline eesmärk. Meil kõigil on mingid kehakarvad - nii lihtsalt on. Samas justkui on hunnik inimesi, kes leiavad, et neid ei peaks üldse olema ja vot see mõte häirib mind. Ekstreemsused üldse segavad mind. Eriti, kui nende õigustamiseks on jaburad väited.
Järgnevalt mõned huvitavad uskumused kehakarvade kohta:
Muidu on see väide aga umbes sama hea kui, et kiilakad on ilusamad kui inimesed kellel on juuksed. Ühesõnaga, maitse asi. Tõsi, leidub neid, kes on bioloogiliselt kiilakamad. Aga leidub ka neid, kes oleksid nõus pead püsivalt paljaks ajama nö ilu nimel. Aga milleks? Käi juusuris kui tahad ja proovi erinevaid soenguid kui tahad, aga kiilakas olemine pole ju igaühe jaoks.
Milleks on meil ripsmed ja kulmud? Selleks, et vähendada igasugu prahi silma sattumist. Milleks on meil intiimpiirkonna karvad? Võib olla kaitse eesmärk, temperatuuri ühtlustamise eesmärk jne. Ma ei tea täpselt, aga näe, seal nad on ja loodus enamasti väga palju jampsi ei tooda (kuigi inimese ta ju tootis...ja see just väga hästi välja ei kukkunud).
Ma kahtlen aga väga sügavalt, et haavadega nahk (kasvõi ainult pindmised marrastused, mida pole näha), mis on torkivas (karvade tagasikasvu tunnus), hõõrduvas (jalgevahel ja kaenlaaugus toimub palju hõõrdumist) ja palavas piirkonnas (nagu kaenlaauk ja jalgevahe) on rohkem hügieeniline, kui terve nahk ja miski karvkate seal. Pigem soodustavad pisihaavad ja hõõrdumisest tekkinud ärritus selles kõrgema temperatuuriga kohas igasugu jampsi tekkimist, ütleb minu loogika. (pealegi ei kõla see ka väga mugavalt)
Võibolla jalakarvade ja habeme ajamine nii hull ei olegi. Seal pole nii palju ärritunud nahk vastu ärritunud nahk hõõrdumist.
Ja siia lõppu ka muusikat.
Cheers!
Nimelt on selleks teemaks kehakarvad ja nende hooldus
See oli omajagu aastaid tagasi, kui ma käisin ühel poissmeeste peol, mille sees oli ka saun, kus ma (olles selles seltskonnas üks noorimaid) tõdesin, et jah, ma olen vist ikka üle keskmise karvane. Ja ma ei räägi kaenlaalustest või kubemekarvadest vaid noh keha karvadest. Kui on antud, siis on antud - mul omajagu ikka on (aga minu vennal näiteks ei ole isegi habet väga antud).
Tänapäeva trendiks paistab aga olevat kõikide karvade (peale juuste ja võibolla ka ripsmete ja kulmude) eemaldamine. Alguses oli see veidrus vaid naiste pärusmaa ja järjest rohkem hakkab see kuidagi valguma ka meeste maailma. Samas leidub ka vastukaalu trende (mehed nagu puuraidurid .. ja muuud liikumised), mis lähevad nagu samamoodi ekstreemusesse vahepeal (äkki kaenlaauku karvu juurde pista, et neid saaks värvilisse patsi punuda, ikka pole vaja?).
Minu suhtumine igasugustesse kehakarvadesse on väga lihtne - piira kui tahad, aga võta omaks, et ka karvad on keha osad ja neil on bioloogiline eesmärk. Meil kõigil on mingid kehakarvad - nii lihtsalt on. Samas justkui on hunnik inimesi, kes leiavad, et neid ei peaks üldse olema ja vot see mõte häirib mind. Ekstreemsused üldse segavad mind. Eriti, kui nende õigustamiseks on jaburad väited.
Järgnevalt mõned huvitavad uskumused kehakarvade kohta:
Naine/Mees, kes on sealt alt karvutu on ilus
Naine/Mees, kes on sealt alt täiesti karvutu, ei ole naine/mees, vaid tüdruk/poiss. Karvad, mis tekivad intiimpiirkonda tähistavad suguküpsust. Seega, kui sulle meelib seksida inimestega, kellel seal all midagi ei ole, siis järelikult meeldib sulle seksida mitte-suguküpsete inimestega (ja see liigub juba ühe paragrahvi suunas). Taff lakk, aga seda sa just väitsid.Muidu on see väide aga umbes sama hea kui, et kiilakad on ilusamad kui inimesed kellel on juuksed. Ühesõnaga, maitse asi. Tõsi, leidub neid, kes on bioloogiliselt kiilakamad. Aga leidub ka neid, kes oleksid nõus pead püsivalt paljaks ajama nö ilu nimel. Aga milleks? Käi juusuris kui tahad ja proovi erinevaid soenguid kui tahad, aga kiilakas olemine pole ju igaühe jaoks.
Karvade täielik ära ajamine on hügieenilisem
Ütleb kes? Ma hiljuti täitsa otsisin miskit teadusartiklit selle kohta (andmebaasid on siin lõputöö kribamise ajal suht koduseks saanud) ja ei olnudki väga imestunud, et seda ei tulnud. Leidsin küll artikleid, mis kirjeldasid erinevate karvade eemaldamise süsteemide nahakalõhkuvat mõju - tõsi uuema aja tehnika nii nahka lõhkuv ei ole kui vanem, aga lõhub ta mingil määral ikka.Milleks on meil ripsmed ja kulmud? Selleks, et vähendada igasugu prahi silma sattumist. Milleks on meil intiimpiirkonna karvad? Võib olla kaitse eesmärk, temperatuuri ühtlustamise eesmärk jne. Ma ei tea täpselt, aga näe, seal nad on ja loodus enamasti väga palju jampsi ei tooda (kuigi inimese ta ju tootis...ja see just väga hästi välja ei kukkunud).
Ma kahtlen aga väga sügavalt, et haavadega nahk (kasvõi ainult pindmised marrastused, mida pole näha), mis on torkivas (karvade tagasikasvu tunnus), hõõrduvas (jalgevahel ja kaenlaaugus toimub palju hõõrdumist) ja palavas piirkonnas (nagu kaenlaauk ja jalgevahe) on rohkem hügieeniline, kui terve nahk ja miski karvkate seal. Pigem soodustavad pisihaavad ja hõõrdumisest tekkinud ärritus selles kõrgema temperatuuriga kohas igasugu jampsi tekkimist, ütleb minu loogika. (pealegi ei kõla see ka väga mugavalt)
Võibolla jalakarvade ja habeme ajamine nii hull ei olegi. Seal pole nii palju ärritunud nahk vastu ärritunud nahk hõõrdumist.
Aga karvade külge jääb ju igasugust jama
No ja juuste külge jääb ka. Selle vastu aitab üldiselt ... pesemine. Ja kui sa tõesti ei suuda enda kehakarvu puhtaks pesta siis äkki tõesti on ka kiilaspäisus just sinule loodud.Inimene tunneb ennast siis hästi/seksikalt, kui karvad on nulli aetud
Ma arvan, et inimene tunneb ennast hästi, siis kui ta tunneb ennast hästi ja seda ka oma kehas. See punkt muidugi käib ilusasti ka meeste pihta, sest eks ole ka meil ju kombeks, et mehed kogu aeg habet aja. Ja on naisi, kellele meeldivad habemega mehed ja neid kellele meeldivad siledad (olgugi, et seda püsiva ära-ajamise hinnaga) mehed. Egas kõik pea ju ühe ja sama vitsaga löödud olema. Ole nii nagu tahad, küll leiad ka enda ümber inimesi, kes on sama tsillid. Fine, meedia, porno jne on mõjutanud meie iluideaale. Aga ikkagi, ekstreemsustesse pole vaja minna arvan mina.Aga suuseksi on vastik teha, kui karvad on ees
Kas seda on parem teha, kui ees on hoopis siil, mis torgib? Ühesõnaga, igaühele nulli ajamine ei sobi kohe mitte, juba bioloogiliste eelduste tõttu, ja pole vaja seda sundida. Kui ikkagi sileda naha omamiseks on tarvis igapäevaselt või 2-3 korda päevas ajada (misiganes karvadest me räägime), siis on see seda väärt? Piira, kui vaja, aga pole põhjust miskite sotsiaalsete iluideaalide tõttu hulluks minna. Pigem väike pehme karvapuhmas, kui veristav siil, arvan mina.Väkk kehakarvad on ju nii rõvedad ja sa räägid siin nii rõvedat juttu
Hmm, huvitav kuidas sa küll oma arvamusega siia blogisse sattusid? Aga ma kiidan sind, et jõudsid selle postituse pea-aegu läbi lugeda. Sa võid nüüd oma ellu naaseda ja panna ebaloomulikke karvutuid inimesi. Ära ainult unusta passi vaadata, et paragrahvi alla ei saaks, eksole.Ja siia lõppu ka muusikat.
Cheers!
Peksust ja sugudest
Märkasin täna kärsaraamatus teemapüstitust stiilis: "Mehed lihtsalt ei löö naisi! Kõik!". Okei fine, ma väga tausta ei uurinud ja algset postitust üles ei leidnud, igatahes ma mäletan, et mitmed sõbrad laikisid seda. Ja tõsilugu on see, et ka mind on nii kasvatatud ja ma ei ole teadlikult (läbi une olen kogemata ikka puksinud) ühtegi naist löönud.
Küll aga häirib mind sügavalt palju levinud mõtteviis stiilis:
naine lööb naist - ju neil on midagi klaarida
mees lööb meest - ju neil on midagi klaarida
naine lööb meest - no see mees on ikka könn, saab naiselt peksa
mees lööb naist - nii ei tohi teha!
Sest selle järgi võib põhimõtteliselt suvaline naine (misiganes tuju või meeleolu pärast) mulle näkku kütta ja mina kui mees pean selle lihtsalt ära kannatama - ja see ei ole okei.
Igasugune füüsiline (ja miks mitte ka vaimne) vägivald peaks olema taunitav ja kui tõesti on vägivald siis peaks olema õigus ennast selle vastu kaitsta.
Ja mis on selle juures veel häiriv on see, et naistel on just kui lubatud olla tujutsevad, vägivaldsed, otsustusvõimetud jne nõrgem sugupool. Ehk siis justkui ei peagi suutma üksinda ise-endaga ja oma tunnetega hakkama saama. Mees samas peab olema tugev, kaalutlev ja selle välja kannatama.
Enne kui pistate kisama siis jaa, ma tean paari sellist naist ja olen lampi kõrvakiile ikka saanud küll - võimalik et puhtalt selle pärast et naine ei osanud ennast muud moodi välja elada ja ta ju teab et mees vastu ei tohi lüüa - ja ma ei leia et see oleks kuidagi okei või õigustatud. Selliste inimestega väga rohkem suhelda ei taha.
Mõlemal sugupoolel on omad präänikud ja omad pasakuklid, vot seda ma tahtsingi öelda.
Vähem kindlalt deklareeritud reegleid (kirjutatud ja ka kirjutamata) ja rohkem suhtumist "Oled sa mees või naine, aga ära ole vitupea!" on parim moodus sotsiaalseks ja isiklikuks kasvuks, arvan mina.
Küll aga häirib mind sügavalt palju levinud mõtteviis stiilis:
naine lööb naist - ju neil on midagi klaarida
mees lööb meest - ju neil on midagi klaarida
naine lööb meest - no see mees on ikka könn, saab naiselt peksa
mees lööb naist - nii ei tohi teha!
Sest selle järgi võib põhimõtteliselt suvaline naine (misiganes tuju või meeleolu pärast) mulle näkku kütta ja mina kui mees pean selle lihtsalt ära kannatama - ja see ei ole okei.
Igasugune füüsiline (ja miks mitte ka vaimne) vägivald peaks olema taunitav ja kui tõesti on vägivald siis peaks olema õigus ennast selle vastu kaitsta.
Ja mis on selle juures veel häiriv on see, et naistel on just kui lubatud olla tujutsevad, vägivaldsed, otsustusvõimetud jne nõrgem sugupool. Ehk siis justkui ei peagi suutma üksinda ise-endaga ja oma tunnetega hakkama saama. Mees samas peab olema tugev, kaalutlev ja selle välja kannatama.
Enne kui pistate kisama siis jaa, ma tean paari sellist naist ja olen lampi kõrvakiile ikka saanud küll - võimalik et puhtalt selle pärast et naine ei osanud ennast muud moodi välja elada ja ta ju teab et mees vastu ei tohi lüüa - ja ma ei leia et see oleks kuidagi okei või õigustatud. Selliste inimestega väga rohkem suhelda ei taha.
Mõlemal sugupoolel on omad präänikud ja omad pasakuklid, vot seda ma tahtsingi öelda.
Vähem kindlalt deklareeritud reegleid (kirjutatud ja ka kirjutamata) ja rohkem suhtumist "Oled sa mees või naine, aga ära ole vitupea!" on parim moodus sotsiaalseks ja isiklikuks kasvuks, arvan mina.
Hamstri aju avastused
Ma olen järjest rohkem ja rohkem jõudnud järeldusele, et emotsioonid on algupäraselt kehaline nähtus ja seepärast meeldib mulle ka kujund, et meie ajus on pisike ürgosake, hamstri-aju, mis sellega tegeleb, ning ta pole just eriti taibukas. (kujund pärit Kõmmkärajate ühest loengust)
Kui ma aastaid tagasi harjutasin kodus T-Teatri Parzivali etenduseks rolli, läks mu kass täiesti turri nagu pudelihari. Ma tahaks loota, et mitte minu halva näitlemise pärast, vaid seepärast, et loomadel ei ole sellist asja nagu näitlemine - nad on alati vahetud ja siirad. Ja meie hamstri aju on samasugune: lihtne ja vaid ühe reaalsusega.
Tunnetest Emotsioonideni
Mulle tundub, et paljude (võibolla isegi kõikide) emotsioonide puhul tekib umbes taoline reaktsioon:
1. Tekib hamstri aju (üüü alateadvus) poolt initsieeritud kehaline tunne (liblikad kõhus,
on kõhutunne, süda valutab, süda peksab, lihased tõmbavad pingesse jne ... see on meil isegi keeles sees)
2. Me proovime seda ratsionaliseerida - me kasutame olemasolevaid teadmisi selleks, et anda tähendus füüsilisele reaktsioonile, nimetades seda mingiks emotsiooniks või proovides sellele lihtsalt ümbritsevast maailmast mingit põhjendust leida.
3. Me tegutseme/reageerime vastavalt enda antud definitsioonile.
Seega küsimus pole niiväga mitte selles, mida me tunneme, vaid selles, kuidas seda tõlgendada ja mida sellega peale hakata. Ei ole olemas valesid
tundeid - on vaid ebapraktiline või mitte-mõistlik tõlgendamine ja mitte-mõistlik väljendamine.
Tunded,
mis tekivad näiteks lavalaudadel või rollimängus on seega sama tõesed, kui
seda on nö päris tunded. Meie hamstri-aju ei tea erinevust. Seepärast
ongi inimesed teatrigrupis enamasti omavahel äärmiselt sõbralikud - neil
on emotsionaalne ühendus ja olgugi, et see on tekkinud lavalaudadel ja
ka jääb enamasti vaid lavalaudadele, ei tähenda, et see ei oleks päris.
Rollimängus
on seis suhteliselt sarnane ja mängu keskel võib sul tekkida tugevaid
nii positiivseid kui ka negatiivseid tundeid kellegi vastu. Tähtis on
sellisel juhul, et nende inimestega oleks kontakt juba varem (vähemalt
esmamulje algus briifist/ringist) ja et oleks võimalik hiljem jagada
(lõpubriif/lõpuring) ja jätkata pärismaailma tunnete pealt ja muheleda
mängu siseste üle. Oleks ju imelik ja emotsionaalselt keeruline kui sul tekib mängu sees kellegiga tugev emotsionaalne side ja siis kui mäng saab läbi, selgub et teil justkui pole enam sidet, sest te olete tegelikult võhivõõrad.
Tõlgendamine ehk esimene kitsaskoht
Kognitiiv-käitumusliku lähenemise järgi, käib meie sisemine protsess nii: olukord -> mõte -> tunne -> käitumine. Selle järgi on esialgne mõte see mis tekitab hea või siis halva (noo enamasti ikka halva, kui sa juba teraapias oled) tunde. Olgugi, et ma nõustun sellega, et peale mõtlemist ja olukorra enda jaoks defineerimist võime me ennast tunda paremini või halvemini, on enne mõtteprotsessi ka kindlasti mingi sisend, mis üldse sundis meid sellele mõtlema. Ehk siis ma kirjeldaksin seda protsessi sammudega: Olukord -> füüsiline tunne -> mõte/tõlgendus olukorrale ja füüsilisele seisundile -> emotsioon -> käitumine
Tõlgendamisel on võimalik palju vigu teha - see baseerub nii meie eelnevatel kogemustel kui ka uskumustel enda ja maailma kohta. Kui äkitsi su süda hakkab puperdama, võid sa mõelda, et sa jõid äkki liiga palju kohvi. Samas võid sa ka mõelda, et inimesed sinu ümber tahavad sulle halba ja sa pead olema valvas ja ärevil. Kaks täiesti erinevat tõlgendusvõimalust samale sümptomile, mis omakorda mõjutavad oluliselt meie järgnevat käitumist ja enesetunnet.
Ma olen kuulnud inimesi rääkimas sellest, kuidas nad ise teevad teadliku valiku armumiseks. Kui varem olen ma sellesse skeptiliselt suhtunud, siis selle teooria kohaselt tundub see täiesti loogiline ja teostatav - armumine on füüsilise ilmingu tõlgendus.
Huvitavaks nähtuseks tõlgendamise juures on see, kui sul ei ole tundmust kuidagi sildistada. Kui sul lihtsalt ei ole varasemaid sarnaseid kogemusi, millega seda kõrvutada. Lapsena on see muidugi lihtsam - küsid vanematelt nõu - aga täiskasvanuna on ikka jube kummaline kui sa tunned midagi, mida sa lihtsalt ei oska sõnadesse panna (ja nii tekivadki lõpuks luuletajad, kes iga hinna eest püüavad siiski seda teha)
Gestalti järgi on inimestel neli põhilist emotsiooni: viha; rõõm; kurbus ja mängulisus (mis täiskasvanuna väljendub seksuaalsuses) Kõik muud tunded on nende erinevad kombinatsioonid. Ma arvan, et meie hamstri ajus on asjad aga veel lihtsamad: võitle/põgene ja söö/kasva/paljune. Ehk siis kas kaitse või kasv.
Käitumine ehk teine kitsaskoht
Kui mingi asi tekitab sinus ärevust, siis tahad sa seda vältida. See on loomulik. Samas, mida rohkem sa seda väldid, seda rohkem ärevust see lõpuks tekitab. Ja nii jäävad tähtsad asjad lõpuks täiesti tegemata, Samas, isegi kui meie mõtestamise osas on vead, suudame me soovi korral endiselt teha õigeid valikuid, teadvustades endale enda mõtte-vigu ja vaidlustades neid. See on raske ja aega (ja energiat) nõudev protsess ning kui vähegi võimalik soovitaksin ma tegeleda sügavamate põhjustega mis kindlaid tundeid ja emotsioone tekitavad. Aga siiski ma rõhutan, et ka nii on võimalik (ma ise kütsin nii umbes aasta).
Kui ma tegin praktikat leinalaagris, kasutasime me seal sellist kujundit nagu "emotsionaalne klaver".
See tähistas kõiki neid tegevuse valikuid, mis meil on kindlate emotsioonidega. (Noh, kui tuju on hea, siis näiteks kuulad muusikat või tantsid. Kui tuju on halb, siis maalid või kirjutad või teed halba huumorit). Probleem tekib siis kui klaveril ei ole piisavalt palju klahve - eneseväljendusviise. Kui sa hakkad näiteks jooma, kui sul on halb tuju ja sa hakkad jooma kui sul on hea tuju ja hakkad jooma, kui sul on äravus või kurbus - siis see tähendab, et sul on kõige väljendamiseks vaid üks klahv, mis ilmselgelt ei ole väga tervislik. Mida rohkem klahve, seda paremini saab inimene üldiselt oma emotsioonidega hakkama.
Mida rohkem asju oled sa proovinud ja mida rohkem kontaktis oled sa oma tunnete ja emotsioonidega, seda paremini saad sa nendega ka hakkama. Mõistlik on aga meeles pidada, et meie tunded ei ole ega saa olla ratsionaalsed, sest nad on loodud hamstri poolt, kes elab sinu peas.
Ja kuna hamstritele meeldivad pähklid, siis mida rohkem sa pähkleid sööd seda paremini oled sa selle osaga endast kontaktis (pakud hamstrile altkäemaksu :P ).
Ja muideks, Amsterdamis ei näinud ma ühtegi amstrit, aga ju nad olid siis inimeste peades peidus.
Terviseks!
Ja kuna hamstritele meeldivad pähklid, siis mida rohkem sa pähkleid sööd seda paremini oled sa selle osaga endast kontaktis (pakud hamstrile altkäemaksu :P ).
Ja muideks, Amsterdamis ei näinud ma ühtegi amstrit, aga ju nad olid siis inimeste peades peidus.
Terviseks!
Z
Emotsioonidest, lapsepõlvest ja idiootidest
Peale viimast Gestalti - mille keskel ma veel muiates kommenteerisin, et hah seekord ei olegi töinanud, ja mille lõpus olin ma nagu purskaev, millele tehakse survepesu nii, et olime sunnitud ajast üle minema, sest klienti nii välja saata ju ei saa - sigaretti tehes tundsin ma kui ebameeldivalt see maitses.
Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.
Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.
Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.
Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.
Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.
Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)
Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."
Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.
Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.
Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)
Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"
Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole?
"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.
Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.
.jpg)
See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.
Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.
Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)
Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")
Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.
Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).
Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.
Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.
Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.
Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).
Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.
Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)
Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.
Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.
*
Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).
Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?
Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.
Mis ise-enesest ei olnudki nii ootamatu avastus.
Mul on nimelt tunne, et me elame paljuski maailmas, kus meil meeldib näha inimest juppidena. Meil on füüsiline pool (ja seda jupitame me ka erinevateks lihasteks ja luudeks ... või mõnes kontekstis ja kindla inimese puhul ka lihtsalt Tissid ja ülejäänu) ja on vaim no ja kuskil nende vahel on ka paljude jaoks tahtmatu sohilaps: emotsioonid.
Kirjutatakse artikleid sellest, kuidas placebo effekt tõestab lõplikult, kuidas meie vaim on kehast ülim, samas kui tervisesportlased lähenevad heaolule füüsilise poole pealt. (sest see on ju tähtsam ja küll siis mõistus kah korda läheb) Ja ma usun, et endiselt on rate.ee iseloomuküsimustikus kirjas "Kas sa müüksid enne oma keha või hinge?" Justkui tegemist oleks kahe täiesti eraldiseisva asjaga ja sa saaksid ühe maha müüa ilma, et teine jääks puutumata.
Järjest rohkem jõuan ma arusaamale, et kõik meie sees on omavahel seotud ja mõjutavad teineteist. Vormides füüsiliselt näole naeratava muige, võib see tekitada ka positiivse emotsiooni, mis paneb mõtted liikuma suunas, et tahaks sõpradega välja minna, mille tulemusel sa samal hilisõhtul kella kolme paiku sellesama (aga oluliselt rohkem väsinud, joobes ja endorfiine täis) kehaga, millega trikitasid sa ennast positiivseks, ühest linnaotsast teise kodu poole jalutad. See kõik on kuidagi ägedasti seotud.
Ja olgem ausad, kui sa vaatad mingit kunstitööd oma silmadega (füüsiline), koged sellest mingit emotsiooni ja sellest tuleb sulle peale vaimne energia ja inspiratsioon, siis on see füüsiline või vaimne nauding? Kõik on seotud. Inimene on erinevate osade, mis ideaalis võiksid päris hästi läbi saada, kogum.
Ja kui sa ei ole kontaktis, ei aksepteeri mingit osa endast, siis ega teised osad kah niiväga hästi kaasa ei mängi. Ainult mõistuses elamisest ei piisa - siis sa põhimõtteliselt ei ela, sa oled ja analüüsid ning seisad eraldi Ainult emotsioonidega ka ei saa [sisesta siia šovinistlik nali naiste üliemotsionaalsuse kohta].Noh ja kes tahaks olla ilusa keha ja näolapiga emotsioonitu ja mõttetu lammas. (või pigem, kes ei tahaks olla, mõtleme vahel, kui oleme jälle ennast üle mõelnud)
Loomulikult ei ole võimalik neid kolme lahutada, aga me teeme seda sellegipoolest. Eriti tõsi on see emotsioonidega (ja eriti meeste puhul) - me lihtsalt peidame need kuhugi ära, ignoreerime neid, teeme näga nagu neid ei oleks - müürime sisse. "Tunded? Mis? Kus? Pole olnud. Võibolla kellgil teisel olid, mina pole näinud."
Tegelikkuses mõjutavad nad nii peidus olles aga tervet meie elu: me sööme üle, ei tunne füüsiliselt oma piire, peidame ennast mõistusega raamatusse jne. Meil kaob tegelik kontakt, sest me ei suuda aksepteerida, omaks võtta ja välja elada mingit loomuomast osa endale.
Mis füüsiliselt oleks umbes sama jabur kui ignoreerida oma küünarnuki olemasolu - see on seal, kas sa tahad seda või mitte. Ja mis kõige hirmutavam, ka kõik teised inimesed näevad seda. Sõbrad teavad, kes sa oled, isegi siis kui sa ise ei ole seda teadvustanud. Nad on sinu peegel.
Seega on täiesti võimalik, et minu nö hea füüsiline vorm on põhjustatud paljuski sellest, et ma olen enamiku oma elust olnud stressis. Ma näen endiselt ränka vaeva et enda lihaseid lõdvaks lasta - ma lihtsalt ei oska seda. (sest maailm on nõme ja ma pean kogu aeg olema valmis ennast kaitsma. Või vähemalt selline oleks see teadvustamata osa, mis ei lase lihaseid lõdvaks lasta.)
Mis ise-enesest oleks ju hea reklaami-pakkumine:"Tahad omada ideaalset keha? Tahad mitte oma kehaga vaeva näha samas kui sõbrad higistavad jõusaalis, aga ikkagi hea välja näha? Siin on sulle lahendus! Ela stressis! Tunne püsivalt, et sa oled erinev ja pead ennast selle jabura maailma eest kaitsma! Tunne üksindust! Eriti karmil juhul mine ka depressiooni ja suitsidaalseks!"
Kõlab nagu suhteliselt kõrge hind, kas pole?
"Aga sa olid/oled ju nii lahe poiss/inimene ja neratad ja värki. Kuidas nüüd siis nii, et stressis?" küsiksid paljud. Ja vastus on lihtne: sa töötad sellega, mis sul on. Sa proovid hakkama saada nii nagu sa oskad. Sa oled viisakas (mind ometigi kasvatati hästi) Sa lood endale sotsiaalse maski. Muidugi väiksena ei olnud mul see mask üldse nii selge ja välja arenenud ning kasvamise käigus sai ikka igasuguseid maske proovitud.
Stressi põhjus on aga lihtne - ma olen alati tundnud ennast erinevalt. Lasteaiast ülikooli ja tööni pea igas seltskonnas (klass, trenn, orkester, kunstikool jne) olen ma alati tundnud ennast kui see üks erand - erand kes kinnitab reeglit. Ehk siis kõrvalekalle sellest, mis on tavaline/norm.
See tunne oli olemas juba ammu enne täiskasvanuelu ja ammu enne depressiooni ... mitte, et depressioon asja paremaks oleks teinud.
Lasteaias olin ma üks nendest lastest, kes ei vajanud, tahtnud, ega sallinud lõuna ajal magamist. Kuna ma väga niisama voodis lamada ka ei viitsinud, siis juhtus tihtilugu ka seda, et peale lõunauinakut pidin ma veel lisaks nurgas passima selle pärast, et ma olin magamise asemel hoopis ringi tuianud. See oli selline igapäevane tüütus ja juba siis võitlesin ma "sest nii on" süsteemi vastu.
Juba sellel ajal tajusin, et ma mõtlen/tajun/näen midagi teistmoodi, et ma küsin teisi küsimusi. Et ma küsin vahel küsimusi, mida isegi täiskasvanud ei küsi. Mulle pakkusid juba tol ajal huvi, miks inimesed "pidid tegema asju selle pärast, et nii tehakse", miks täiskasvanud ei ole eriti lõbusad ja juba selles vanuses tekkis mul kaks väga kindlat arusaama, mille suutsin sõnadesse panna aga alles oluliselt hiljem:
1) mulle ei meeldi võistelda (proovi sa sporti teha kuskil trennis, kui sul ei meeldi võistelda)
2) inimesed on idioodid (esialgu ma arvasin, et ainult mõned täiskasvanud ... siis kõik täiskasvanud ... ja siis jõudsin järeldusele, et see on ikka täiesti lootusetu ja ikkagi kõik)
Need arusaamad ei ole ajaga oluliselt muutunud ja ma täiesti nõustun sellega, et ma olen ka ise inimene ja seega mitte just kõige tervemõistuslikum (tunnistamine on esimene samm paremuse suunas). Seda toredam on nüüd kuulata teaduslikke loenguid selle kohta, kui irratsionaalsed ja ebaloogilised inimesed tegelikult on (ja sisemine laps minus hüppab rõõmust ja hüüab "Hurraaa! Mul oli õigus!")
Miks ma olin teistest erinev? Ei tea. Äkki geneetiline apsakas. Äkki kasvatus. Võibolla oli oma osa ka juba selleks ajaks saadud peatraumadel. Nii see lihtsalt oli. Olla erand, on aga väga nukker koht, kus olla, (eriti sellises vanuses, kus sa tahad gruppi kuuluda) sest sa oled seal suhteliselt üksi - samas ei saa ka väga teeselda ennast seltskonda sisse, sest sulle tõesti siiralt ei paku huvi need teemad, mis teistele.
Aga ma olin viisakas, ma olin tubli. Ma mängisin reeglite järgi. Ma ei öelnud algklassides muusikaõpetajale näkku seda kui nõme ta on ja et mulle ei meeldi laulda, kui on olemas õige ja vale laulmine. Selle asemel ma enamasti läksin lihtsalt koolist ära enne mudilaskoori proovi, öeldes et mul kõht valutab - hoolimata sellest, et mind taheti panna üksinda ühte häält kandma (mis tegelikult just motiveeris mind veelgi vähem sellega tegelema).
Ma kannatasin selle kooli igavuse/väsitavuse enamasti suhteliselt tublisti ära, aga kui enam ei jaksanud oli alati võimalik tervislikel põhjustel koju minna ja seal üksinda lugeda, nokitseda või kallata sahtlisisu voodile välja ja siis ükshaaval kõik asjad jälle tagasi panna.
Algklassides oli see muidugi oluliselt lihtsam - seal olin ma klassi helgemate peade seas ja neid lastakse kergemini koju. Põhikool ja gümnaasium olid oluliselt keerulisema vangerdusruumiga, ja peab tõdema et kogu selle teismelise hormoonipahmakaga mis ka veel otsa tuli, võisin olla ma ikka parajalt tüütu õpilane. Aga ka seal sain ma lõpuks täitsa tublisti hakkama kasutades oma potensiaali tegelikult alles lõpueksamite ajal - mille tulemused kohe kuidagi ei vastanud minu tunnistusel olevate aasta ja semestrihinnetega (12 klassi Matemaatika aastahinde sain napilt napilt kolme miinuse, kuigi riigieksamitulemus oli 76 punni - in your face!) Ehk siis ma vedasin läbi ja proovisin hakkama saada sellega, et on nõme. Siis olin ma muidugi ka juba depressioonis, mis ei teinud asja lihtsamaks.
Mulle kusjuures ei mahu endiselt pähe, miks õpetajad:
1) Ei märganud seda, et ma olin depressioonis (Tõsi, ma varjasin hästi,. Tõsi, neil ei olnud koolitust. Tõsi, klassid olid suured. Aga kurat, oleks võinud olle ju vähemalt ükski õpetaja, kellel oleks olnud piisavalt emotsionaalset huvi, et öelda "See poiss seal tundub olevat kuidagi kuidagi väga nukker, ma tahaks teda kuidagi aidata."
2) Peale minu lõpetamist julgesid öelda, et see kool ei olnud ilmselgelt minu jaoks õige koht. No mis sa nüüd enam ütled? Juba kannatasin selle pasa ära. Teinekord räägi siis kui on võimalik veel midagi ette võtta.
3) Arvavad, et massiline ühtede ja kahtede panek on õpilaste jaoks motiveeriv.
Ohjahh. Ühesõnaga, inimesed on idioodid, igaüks omal moel (ja ei tasugi üldse vastu vaielda).
Kummaline lausa, et kui ma eelmisel nädalal palju lapsepõlve peale mõtlesin ei saanud ma kaks ööd korralikult magada (nägin õudukaid) ja olin seega püsivalt ärevil ja rahutu ja melanhoolne. Nüüd aga näen ma seda justkui läbi teise prisma.
Jah, see ei olnud kerge, aga ma olin tubli ja tegin nii hästi kui tol ajal oskasin, sest kõige hullem, mis erandik olemise juures on (ja mis sellisel juhul mingi hetk niikuinii kohale jõuab) on see, et sa tunned, et teed midagi kogu aeg valesti, et sa ei sobitu või veel hullem, et sa oledki fundamentaalselt vale ja/või katkine inimene.
See mõte jõudis mulle pähe aga alles hilisteismelisena ning seega olen ma seda rasket mõtet kaasas kandnud vähem kui pool elu, mis on poole parem kui terve elu, eksole.
Üksik hunt koerte keskel ei olnud ma mitte selle pärast, et mulle meeldis olla üksik, vaid selle pärast, et mul lihtsalt polnud tutvusringkonnas rohkem hunte.
Mäletan kuidas ma oma teismelise eneseotsingute ajal olin pungielement ning oleks korduvalt kodukandis peksa saanud (samade inimeste käest, kellega veel mõni aasta tagasi sai väljas koos kulli ja vipra mängitud) ja seda puhtalt selle pärast (nende järgi vähemalt), et mul olid valed riided seljas. (inimesed on idioodid ...ja vahel ka ekstreemsed ja kummalised moekriitikud)
Ja umbes seda kõike mõtlesin ma selle suitsu ajal (kiired mõtted, eksole), mis ei maitsenud üldse nii hästi. Miks ei maitsenud? Sest ma olin leidnud teise perspektiivi asjadele vaatamiseks, sest ma olin ise-endaga rohkem kontaktis ja võibolla tekkis mul isegi pikemajalisem elutahe.
Well done there.
Nüüdseks olen ma igatahes loonud endale juba mingi tugivõrgustiku - grupi erilisi (..speeeecial ...) inimesi, kes samuti ei võta maailma "nii on" põhimõttel vaid kes ise otsivad ja mõtlevad - ma olen saanud tunnistust, et kõik inimesed ei olegi nii hullud.
See kõik on nii kohutavalt tore.
*
Ja kui sa seda lugedes mõtled, et "Mul oli kah nõme õpetaja, kes arvas et ühtede panek motiveerib lapsi õppima. Nõme kasvataja, kes ei uskunud kunagi et sul on vaja pissida ja tuli seda alati vaatama, kas ikka on tegelt kah vaja (ja kuna tekkis soorituspinge ja seega tegelikult enam ei olnud vaja, said sa hiljem jälle nurgas seista). Nõmedad klassikaaslased ja üldse oli kogu lapsepõlv paras sitt, aga näe ma ei saanud sellest mingit traumat ja see ongi normaalne ja sa oled lihtsalt möku et see sind segab" siis vastus on, et sa oled idioot, kes arvab, et sama stiimul mõjub inimestele alati samamoodi (väike vihje - inimesed on erinevad ja kogevad asju erinevalt).
Või kui sa mõtled, et see ei ole ju üldse hull lugu ja neegripoistel Aafrikas on oluliselt raskem elu siis ma tuletaksin sulle meelde, et sa oled idioot kes tõesti arvab, et selle pärast et kellegil teisel on helvem elu, peaksid sa ennast paremini tundma. Oota, kas ma tohin olla rõõmus, sest keegi teine on äkki rõõmsam?
Ja kõige lõpetuseks olen ma paras idioot, kes lihtsalt näeb maailma teistmoodi, kelle jaoks ei ole olemas "elementaarseid asju" (usu mind, harjumuspäraste asjade vaidlustamine on vahel nii nii väsitav ... aga see on osa mu olemusest), kes ei usu, et inimesed on just väga taibukad (vaata ajalugu ... potesiaali nagu oleks, aga ...) ja kes on alati selline olnud ja peab sellega toime tulema ...
...ja so far so good.
Subscribe to:
Posts (Atom)