Meised ja Nahed

Mulle üldiselt meeldib, et viimastel aastatel on Eestis naisõiguslased aktiivsemalt tegutsema hakanud. Mulle meeldib see, et pööratakse rohkem tähelepanu tõsistele teemadele nagu üksikvanemad ja perevägivald. Mulle meeldib, et tegeletakse riigi tasemel võrdõiguslusega.

Mis mulle aga ei meeldi, on see, et meie "võrdõiguslikkus" läheb vaikselt Ameerikaliku absurdi poole, kus ühe soo vajadused on tähtsad ning teine aga on justkui juba sünnist saati rikutud ja tema õigused ei ole nii tähtsad. (mitmes Ameerika osariigis on seaduse järgi suhteliselt võimatu meest vägistada. Samuti on toredad seadused, et kui sa mehena pakud õhtul tütarlapsele veini ja te peale koos joomist seksite, siis oled sa seaduse silmis vägistaja, sest sa mõjutasid temakese otsustusvõimet...  samas kui see toimiks vastupidi, siis poleks tegemist vägistamisega ... jne)
Haigeid näiteid on maailmast palju tuua, aga ma prooviks jääda siin kirjutises Eesti konteksti.

See oli vist mõned aastad tagasi kui meil oli suur reklaamikampaania, kus linn oli täis postreid tekstiga "Issi, kus sa oled?". Tore ettevõtmine et üksikvanemate probleemile tähelepanu tõmmata, aga kus on üksikisade õigused, kelle juurest lapse ema on lahkunud? Kas nende olukord ei ole tähtis? Kui see küsimus ajakirjanduses tõstatati, tuli vastuseks et üksikemasid on Eestis oluliselt rohkem kui üksikisasid ja seega seda tahku probleemist ei käsitletud. Noh, selle suhtumise järgi võib ju samahästi öelda, et lapsi, kes kasvavad koos kahe vanemaga on rohkem kui üksikvanemate lapsi, nii et milleks seda kampaaniat üldse vaja oli?

Teine kampaania, mis mul ausalt öeldes harja punaseks viskas oli eelmine aasta, kus plakatitel räägiti koduvägivallast. Enamik plakateid olid küll ilusasti neutraalsed, aga osad ütlesid otse välja et mees on vägivallatseja ja naine kannataja - vastupidise väitega plakateid ma kuskil ei näinud. Jällegi tutvustati ainult ühte mündi poolt. Jah arvatavasti on neid peresid vähem, kus naine vägivallatseb mehe peal, aga need on kindlasti olemas ja neid ei tohiks tolereerida või kinni mätsida. Pealegi on mehe kannatamine antud suhtes keerulisem, kui naisel oleks, sest:
* meest on õpetatud et naisi ei lööda
* mees ei saa sellest avalikult rääkida sest ta oleks kohe naerualune, keda naine kodus peksab
* kui palju varjupaike on meil Eestis meestele?
Ma ei ütle, et naiste jaoks oleks perevägivald lihtne, aga kui sa vaatad uuesti eelnenud kolme punkti siis pead sa tõdema, et isegi kui meeste puhul esineb seda probleemi vähem, on selle all kantajatel vähem ühiskondlikku tuge. Ja nüüd neid jälle ignoreeriti. Samas kui põhjendus on, et enamasti mees ikkagi peksab naist, siis sama hästi võiks öelda, et enamasti ei ole üldse koduvägivalda, seega milleks seda kampaaniat üldse teha?

Huvitav on jutt meeste ja naiste palgalõhest. Väidetavalt saavad mehed sama töö eest rohkem palka kui naised (Eesti statistikat selle kohta ma väga uurinud ei ole, seega ütlen väidetavalt). Loogiliselt võttes, kui naised teevad sama palju tööd ja vähema raha eest, peaks meil ju ainult mehed töötud olema sest naised on odavam tööjõud.. ja neid on soodsam tööle võtta? Ei?

Samas lugesin ma hiljuti huumoriajakirjast Naine24, kuidas meestel on geneetiline kalduvus olla jobu. Seega mehed on jobud aga saavad ikkagi rohkem palka? Kas pole mitte väike loogikaviga?

Samas, seda et meestel on rohkem riskikäitumist on tõestatud palju - ma ei nimetaks seda kohe jobususeks, vaid omaduseks, millel on omad plussid ja miinused. Tõsi mehed võivad tänu oma kergemale riskikäitumisele ohustada rohkem oma tervist. Samas kas ei aita julge ja riskantne käitumine vahel kaasa ärimaailmas? Kas on äkki selles mingil määral seletatud ka sissetuleku erinevuse põhjus?

Kui me juba statistikat näpime siis siin on natukene süngemaid numbreid Eesti statistikaametilt:

 

Mehed sinine, Naised punane

Nagu teada on Eestis enesetapuga täbarad lood. Keskmiselt tehakse neid üle 300 aastas, mida on ikka kohutavalt liiga palju. Tore on näha, et peale 1994 aasta "buumi" on numbrid järjest vähenenuid. Samas on ilmselgelt suur erinevus naiste ja meeste vahel. Kui võtta kogu info kokku, on näha, et ligi 4/5 enesetappudest eestis vahemikus 1989 - 2013 on sooritatud meeste poolt.

Meeste ja naiste enesetappude suhe vahemikus 1989-2013

 
Kuigi langus on tajutav on meeste ja naiste vaheline erinevus siin püsivalt suur. 2012 tegi 190 meest enesetapu, samas kui naisi läks sellele teele vaid 45. Miks teevad mehed 4 korda (kokku keskmine) tihedamini enesetappe kui naised? Äkki on siin oma osa eelmainitud riskikäitumisel? Äkki on meestel ka raske elu? Äkki ei ole meeste tunnete väljaelamine sotsiaalselt aksepteeritav, sest mehed ju ei nuta ja kannatavad viimase piisani? Äkki mehi on õpetatud mitte virisema ja mitte välja elama ja kuidagi hakkama saama? Äkki mehed huvituvad ainult arvutitest ja autodest ja seksist ja muu pole nende jaoks tähtis? Äkki on meeste psühholoogia  lihtsalt jäigem ja kui see murdub siis ikka nii et ...

Mehed sinine, Naised punane

Statistikaametil on ka numbrid psüühika ja käitumishäiretest põhjustatud surmade kohta. Kuigi me ei räägi siin nii suurtest arvudest, nagu enesetappude puhul, on näha et ka siin panevad mehed naistele pika puuga ära.

["Õudne! Mehed tapavad ennast rohkem, on rohkem riskialtimad, omavad tõsisemate tulemustega psüühika ja käitumishäireid, saavad rohkem palka - kus on võrdõigusvoliniku silmad?? Suidsiidiarvud võrdseks!!!" ... ei hüüa vist ükski naisõiguslane]

Pagan mind võtaks kui ma täpselt tean, mis selle põhjus on, et meestega nii hullusti on, aga sellise statistika kõrval häirivad mind eelpool mainitud meestest mitte hoolivad kampaaniad oluliselt rohkem - eriti kui samal ajal on õhus ka väidetava võrdõiguslikkuse teemad.

[Ja mind häirib juba põhimõtteliselt see, et meie võrdõigusvoliniku juures töötavad vaid naisterahvad, samas kui osa nende tööst on jälgida, et erinevatel erialadel oleks rohkem võrdselt esindatud nii mehed kui naised. Praegu tundub see lihtsalt ... silmakirjalik.]

Muidugi ei ole meie ühiskonnas kõik ilus ja tore ning kohe kindlasti mitte võrdne. Mine vaata kasvõi suvalise poe ajakirjaletti ning proovi sealt eristada meestele ja naistele suunatud ajakirjade kogust ja sisulist erinevust. Mehed peavad aega teenima. Naised peavad tasuta ööklubisse sisse saama jne. Meil on omad kiiksud. Kunagi kandsid mehed sukkpükse, parukaid ja meiki (kurikuulus Robin Hood oleks tänapäeva maailmas väga kummaline vaadata), nüüd on see naiste pärusmaa. Riidepoodides, mis nii meestele kui ka naistele on enamasti 3/4 naiste asju ja kuskil taga nurgas vaikselt peidetud meeste sektsioon. Kui naised kannavad meeste riideid on see okei ja osade arvates isegi seksikas,samas kui mehed kannavad naiste riideid on see pigem sotsiaalselt mitte-okei. Ma usun, et kui kooseluseadus oleks puudutanud ainult lesbilises suhtes naisi, oleks see läbi läinud - kaks intiimses suhtes meest on pigem see, mis inimesi rohkem häirib (vähemalt selline tunne on mulle jäänud).

Mõlemal sool on omad plussid ja miinused. Ei tasu väita et ühel on elu kergem ja teisel raskem - see on lihtsalt ... erinev. Seadused, kampaaniad ja ettevõtmised peaksid toetama inimest, mitte rõhuma veelgi enam soostereotüüpidele. Iga inimene peaks tundma endal vabadust valida eriala või elukutse, mis teda huvitab, ilma et teda selle üle diskrimineeritakse. Iga inimene peaks tundma endal ka vastutust ... et ta vastutab ise oma valikute ja tegude eest ... et seadus ei ole erinevale soole erinev...

Ja põhiline.... oled sa mees või naine ... ole inimene... ja hooli ka teistest inimestest.