Lähedased inimesed teavad kui vastik Projekti-Inimene ma olen - mul on üks projekt ja teema põhifookuses ja kõik muu elus on kohandatud tolleks ajaks selle ümber. Kusjuures, kui suurem projekt on käims, siis selle varjus saab ära tehtud ka posu väiksemaid, sest on lihtsalt vaja saada mõtted peast välja ja pealegi, selle suure varjus on see ju imelihtne. Nii sai ka lõputöö kribamise ajal kiiruga tujurikkuja sketse tehtud ja ka improlagrit ette valmistatud ja ennast Tartus improalaselt koolitamas käidud jne. Kõik muu tundub selle suurema teema varjus oluliselt vähem hirmutav. Samas teen ma äkitsi siis nii palju asju ja sotsiaalne ja kodune elu kannatavad selle all päris usinasti.
Aga mis juhtub siis, kui mul ei ole suuremat projekti käimas? Ma ei teagi. Ei mäleta enam seda tunnet. Viimased neli ja pool aastat on eesmärgiks olnud ikkagi bakapaberi kättesaamine ja see sai nüüd tehtud. Tõsi, antud eriala pole mu hetke ametiga peaaegu mittekuidagi seotud, samas oli seda huvitav õppida ja kindlasti toimus selle ajal palju isiklikku kasvu. Aga tehtud!
Nüüd aga on kuidagi kummaline, võibolla isegi tühi, tunne. Peab proovima ja harjutama, et kuidas ma sellega hakkama saan. Eelnev kogemus on näidanud, et kui ajul ei ole piisavalt palju tegemist, hakkab ta ise seda looma igasugu paranoiade, sundmõtete ja asjadega. Samas oleks ju tore kui suuremaid teemasid niipea ette ei võta. Et võttagi suhteliselt rahulikult ja vaadata, mis saab. Proovida, et kas ma suudan vahel ka rohkem niisama olla ilma, et posu kohustusi haamria kuklasse peksaks.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba