Muutuste olemusest

Muutuste taustsüsteem

Ma olen viimaste aastate jooksul palju mõelnud selle peale, et kuidas inimesed muutuvad/ arenevad/ kasvavad. Sellest rääkimiseks tuleb aga esiteks vaadata taustsüsteemi, mille sees muutused toimivad. Seega alustaksin esiteks järgnevate väidetega:

* Inimestele üldiselt ei meeldi muutused - meile meeldib näha asju/inimesi/suhteid/ise-ennast püsivate nähtustena. Omajagu tekitab see kindlasti ka ju turvatunnet.
* Muutus on ainus konstantne asi siin maailmas. Seega on fakt, et kõik eelpool nimetatud nähtused muutuvad meie elu jooksul - kui palju ja kuidas on omaette küsimus.
* Muutustega kohanemine on tihti raske, kuna see purustab mingil määral meie turvatunnet, usaldust maailma vastu ja uskumust, et kõik on stabiilne. Nagu mu õppejõud kunagi ütles: "Sa tunned ennast ebamugavalt? Väga hea, järelikult arened."

Seega on tegemist teemaga, millega me kõik kokku puutume ja mis meile üldiselt enamasti väga ei meeldi.

Muutuste jaotus

Oma kogemuste järgi jaotaksin muutused meie elus piltlikult kaheks:
laval ja proovis

Laval
Need on need raskemad kogemused, millega me puutume kokku oma nö päris-elus. Tihtilugu üksinda. Need võivad olla süngemad (lähedase surm) või helgemad (armumine), aga kindlasti mõjutavad sellel hetkel kogu meie maailmavaadet ja arvatavasti jätavad ka pikema-ajalisema jälje. Võimalik, et me tegeleme mõne elumuutuse aksepteerimisega aastaid ehk isegi kogu elu ning mõnda proovime peita ja ignoreerida. Teised võivad aga lupsti meist mööda minna.

Proovis
Need on need muutused, mis tekivad justkui väljaspool päris-elu, aga sunnivad meid asju elus teistmoodi nägema, laiendavad meie arusaama ja põhjustavad meie muutumist päris-elus. Näiteks võivad taolised kogemused tekkida: psühholoogi juures, teatrilaval/proovides, töötubades, LARPides, psühhodraamas... jne. Enamasti on sellesse protsessi kaasatud ka üks (terapeut) või rohkem (teatrigrupp/ tugigrupp jne) inimesi ning tegemist on turvalise keskkonnaga. Proovis toimuv aitab meil ka tihti paremini mõista Laval toimunud kogemusi.

Arenguks on vaja muutusi. Muutused on tihti rasked. Seega on parem need läbi töötada Proovis, kuna seal on olemas ka aus peegeldus/toetav taustsüsteem. Laval toimuvate muutustega puutume me kõik kindlasti kokku, mõni karmimalt kui teine, kuid proovides läbitud sarnased muutused aitavad meid nende jaoks paremini ette valmistada ja lihtsamalt hakkama saada.

"Inimene kui vaas" metafoor

Muutuste kirjeldamiseks kasutaksin järgnevat metafoori:

Inimene on kui hiina käsitööna tehtud portselan vaas - juba sünnist saati teistega sarnane aga samas ka omajagu erinev - mis on väga ilus aga ka omajagu habras. Elu jooksul me kukume, vahel kõvemini ja vahel pehmemini. Vahel on vaasil vaid kriimustused, vahel killud väljas. Vahel lähevad killud lappimise käigus omavahel vahetusse. Alati on võimalik aga killud mingiks tervikuks kokku lappida - kui funktsionaalne ja kui hästi vesi sees püsib on oma küsimus.
Vahet pole kui kahtlane see lapitud vaas välja näeb, me harjume sellega mingi hetk kindlasti ära ja see muutub meile tuttavaks ja turvaliseks. Seepärast on valusad ka proovides tehtud muutused - ka see on mingi terviku lõhkumine, kuid see on ikkagi tahtlikult suunatud ja aitab paremini kaasa vaasi funktsionaalsusele, ilusamale tervik pildile.

Vigastused vaasil on kindlad tulema, küsimus pole mitte kas vaid mis me nendega peale hakkame. Kas me liimime kõik superliimiga kokku ja teeme näo, et kõik on endiselt terve ja midagi pole kunagi muutunud? Kas järgmine kord sarnast kogemust kohates ei purune me siis mitte samamoodi?
Kas me sulatame kõik tükid omavahel kokku kullaga, rõhutades just vigastusi aga ka seda ainulaadset ilu mis sellega kaasneb? Ning kohtudes järgmine kord sarnase teemaga saame vaadata oma selget kullajoon eelmisest korrast ja sellest õppust võtta?

Kokkuvõte

Muutustega puutume me kõik kokku. Minu enda kogemused on näidanud aga, et oma vigastuste peitmisest ei ole kasu - isegi kui sa ise neid ei tunnista, näevad neid teised. Samuti näevad tihti teised ka ilu sinu murdudes, mida sa ise ehk ei näe. Need teevadki meist need, kes me oleme. Muutustega kohanemine võtab aega. Kui tegemist on proovis toimunud muutusega, võib see aeg olla lühem, kuid ikkagi on vaja aega. Inimesel on piiratud ressursid ning kui suur osa nendest läheb muuutuse parandamiseks (uue kuju loomiseks) siis on meil vähem jaksu tegeleda teiste asjadega. Eks olen ma ka ise korduvalt ja korduvalt olnud väsinud lihtsalt oma kildudega tegelemisest: peale psühhodraamat, peale kõnetavat kontserti, peale psühholoogi, peale kõmmkärajaid, peale FiiFi, peale improlaagrit jne ... kui loetleda nö proovi muutuseid. Need kogemused on olnud ohjaa kui ilusad, samas aga ka psühholoogiliselt rasked, sest nad muudavad midagi sinu sisemuses jäädavalt... tagasiteed enam ei ole... ja selle muutusega kohanemine võtab aega.

Küll aga olen ma järjest rohkem ja rohkem murdude kuldaja pooldaja. Ma näen neid kogemusi osana endast ja seda, et olgugi, et need olid rasked, ei oleks ma see inimene kui neid poleks toimunud. Nendes on midagi ilusat.




PS: Loodan, mingi idee jõudis kohale. Lõputöö kribamine on ilmselgelt jätnud oma jälje - struktuur on selgem ja jutt kuidagi kuivem, puisem ja segasem :)