Mida ma siis tegelikult usun?

Mõni aeg tagasi tuli heas sõprusringkonnas teemaks religioon ning ma avastasin, et mul on väga keeruline sõnadese panna oma uskumusi. Eks ole ju aja jooksul uuritud-puuritud erinevaid teemasid. Vanavanematel on uhke nahast kaante ja klaasitükkidega ristiga wanas eefti khirjakeelfes Piibel, mida ma teismelisena üritasin lugeda võinoh pigem desifreerida. Suht võigas värk oli, eriti võrreldes lastepiibliga, mida algkoolis lehvitati. Ma mäletan, et mingi vahe uurisin lähemalt budismi. Palju lugesin ka Gunnar Aarmat ja omajagu Luule Viilmaad, Ishmael meeldis mulle ja kogu Anastasia seeria samuti, LaVey Saatanlik Piibel oli huvitav, sissejuhatus Voodoo'sse samuti. Zen lood on mulle alati meeldinud. Unenäod, ruunid, ennustused olid kunagi minu jaoks väga tähenduslikud. Käisin mingi vahe ka intuitiivteaduste koolis ning praeguseni on mul sahtlipõhjas 2 pakki taro kaarte, mida vahel harva saab ka laduda. Vast viimase suurema lisana tuli mu mõttemaailma nii 4 aastat tagasi taoism ning eile käisin kundalini joogas. Sellega on vist enamik suuremaid mõjutavaid teemasi puudutatud.
Samas on mulle väga suurt huvi pakkunud inimese psühholoogia, sotsiaalsed suhted ja surm.

Ehk siis võiks antud lõiku kokkuvõtvalt öelda, et alates 11dast eluaastast olen ma pingsalt otsinud elu mõtet ning proovinud omistada võimalikult palju mõtteid erinevatest valdkondadest, et luua oma enda arusaam, mis toetaks minu olemust ja elu. Paljud ideed on nüüdseks mööda külge maha voolanud, aga mulle tundub, et midagi olen ma ka omistanud ja omavahel kokku klopsinud.
Siin on siis mõned praegused tähelepanekud (ei, ma ei lähe väga sügavuti, sest no see on ikka paganama rämedalt suur teema).

Praktiline spirituaalsus

Mida rohkem ma tõsiste teemadega olen tegelenud, seda selgem on, et mingit spirituaalsust on inimese elus ikkagi vaja - see aitab meil paremini tõsiste teemadega (lähedase surm, elu mõttetus jne) hakkama saada. Samas, eks on igal usul ka oma pahupool. Tähtis on leida midagi, mis sinu jaoks töötab. Olgu selleks Piibel, Koraan, internetis piltidel jagatav filosoofia, taro kaardid, loodus, ettemääratus, 8 ball, õnne talisman, hea tuju särk/aluspüksid vms.
Kui sind toetab, siis on hea, kui ei toeta, on aeg neid muuta - põhiline on olla teadlik oma hoiakutest, aga ka teadvustada, et ka sina oled muutuv ja maailm on muutuv.

Minu jaoks on iga uskumuse juures äärmiselt tähtis praktilisus. Kui kuskil spirituaalses raamatus räägitakse näiteks sellest kuidas maa peal on enne inimesi olnud 7 erinevat tsivilisatsiooni, siis minu jaoks ei ole tähtis see, kas see on tõene või vale. Minu jaoks on tähtis, et mida ma selle infoga oma igapäevaelus peale hakkan, mida see minu heaolule juurde annab. Antud juhul - mittemidagi. Seega pole seda vaja.

Mõistmine

Inimesed hoiavad tihti väga jäigalt kinni mõtetest ja arusaamadest, mida on neile kunagi tõe pähe õpetatud. Arusaamad, milleni nad on aga ise jõudnud on palju pandlikumad. Kui inimene on ise otsingute käigus leidnud oma tee, ei kritiseeri ta naljalt teisi, kes seda otsivad. Õpetatud jäigad arusaamad aga ei oma seda paindlikkust. Tähtis on tunnistada teise inimese teed ja lasta tal endal otsida.
Küll aga tõstab see inimest minu silmis, kui ta suudab ka oma valikuid, teed, uskumusi kritiseerida ja nende üle ausalt arutleda ehk isegi nalja visata. See näitab mulle, et ta on mõtlev inimene ja näeb nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli (mis on igas asjas) ja ei idealiseeri liialt.
Samas, vahet pole, kas su uskumused on lapsepõlvest või elu jooksul omandatud  - ära mängi mäkra ja lase ka teistel kogeda elu nii nagu sa ise tahaksid seda teha. Kui sa ei saa teha head, siis vähemalt ära tee liiga.

 

Duaalsus

Jah, seda suhtumist on mul natuke keeruline seletada. Pigem on see nüüdseks juba tunnetuslik arusaamine, et me elame duaalses maailmas. Et kui elus on raske olukord, siis küll see läheb mingi hetk helgemaks. Kui on helge olukord, küll ka see ükshetk möödub. Samas, kui sul on väga raske olla, siis selle sees on alati ka midagi ilusat ja ilu sees on alati ka midagi valusat. Must ja valge käivad koos, ei ole võimalik ainult ühte neist tunnistada (sähket teile, rassistid).  Ja ka elu ja surm käivad koos.

Surm

On kindel, et me ükshetk sureme. No nii lihtsalt on loodusseadused. Aga selle asemel, et seda teemat vältida või ignoreerida, olen ma saanud surmaga sõbraks. Mulle meeldib elu võtta kui teel olekut, lihtsalt me ei tea millal see tee äkki otsa saab. Oh ei, ma ei oota (enamasti!!!) temakest Surma, aga ma teadvustan seda võimalust. Tõde on see, et me ei saa olla kindlad, et meil on rohkem aega kui praegune hetk. Seega võiks sellest võtta niipalju kui võimalik.

Mulle meeldiks hoida oma elu nii, et kui ma nüüd samas südari saaksin, siis see eluke mis mu silme eest läbi jookseb viimasel hetkel, ei tekitaks minus suurt pettumust, et ma olen teinud asju, mis on minu jaoks tähtsad, olen armastanud, olen nautinud, olen olnud ise-endaga aus ja saaksin öelda puhta südamega "Pole paha! Ehk isegi tegin maailma natuke paremaks. Kui vaja minna siis vaja minna."

Njah, ma üldiselt väga surmajärgset elu ei usu. Kuigi selle uskumine võibolla leevendaks lähedase surmaga tekkivat leina (et ei olegi päris läinud vaid kuskil ikkagi alles), siis ma näen selles maailmavaates ka omajagu pahupoolt. Inimesed, kes ei taju oma ajutisust, ei kipu minu arust asju nii ausalt välja ütlema, sest küll kunagi on aega rääkida - samas kui sa ei ütle ausalt välja, ei saa tekkida ka ausaid suhteid. Ja nad ei pruugi teha oma elu enda jaoks nauditavaks, sest noh see elu pole ju tähtis, pärast on igavesti aega. Ja milleks üldse midagi teha, kui meil on surmajärgselt aega küll ja veel asju teha. Jne. Seega ma ei usu, et peale surma on mul maa ja ilm ja pigem ma kasutaksin seda Kindlat aega, mis mul praegu on, nii hästi kui võimalik.

Selle suhtumise asemel on mul mõistmine, et iga inimene, kellega me kokku puutume oma elus, mõjutab meid ja see nende panus meie elusse on see, mis jääb meie hinge alles isegi siis kui neid endid enam ei ole ja seda panust tasub kindlasti väärtustada. (ma olen endiselt südamest tänulik mitme inimele inimesele, keda enam ei ole ja kellega ma pole kunagi vestelnud, kes aga oma loominguga mind on aidanud)

Vastutus

Ma usun, et iga täiskasvanud inimene vastutab ise oma tegude, tunnete, valikute ja vajaduste eest. See ei ole kellegi teise kanda ega kellegi teise kritiseerida, kuni sa otseselt kellelegi liiga pole teinud. Mitmed religioonid annavad kindlad käsud ja keelud, et mida tohib ja mida ei tohi teha ning minu jaoks võtab see inimeselt ära tema täiskasvanud inimese vastutuse ning surub ta lapse raamidesse, kus sul on kindlad vanemlikud reeglid. Kindlasti loob see ka turvatunnet ja mõnele võibolla sobib. Samas ma arvan, et inimese arengu koha pealt on tähtis, et ta ise mõistaks, et näiteks varastamine ei ole hea, sest sellest kannatavad teised inimesed. Kui tal on ees vaid reeglid ei pruugi seal taga olla mõitmist, miks mõni tegevus hea ei ole. Ehk on parem teha elus mõned vead ja kasvada inimesena ja ise maailma tundma õppida kui hoida kindla raami taha ja mõista hukka neid, kes seda ei tee, arvan ma. 

Tolvan elukeerises

Nagu on ehk eelnevast jutust tajuda, siis meeldib mul asju/reegleid/arusaamisi vaidlustada ja ma näen selles omamoodi ilu. Nii nagu omamoodi ilu on ka meie eluteel läbitud raskustes.
Ma olen eluaeg tundnud ennast nagu Rebel, see lihtsalt on osa minu olemusest, ning ma olen veendunud, et ka selliseid inimesi on maailma vaja - muidu läheks ju lihtsalt liiga tuimaks ja igavaks.

Ja keegi ju peab välja ütlema, et perekondliku söömingu juures peaks olema rõhk sellel et inimesed jagavad omavahel oma elusid ja suhtlevad, mitte sellel, et kõigil oleks nuga ja kahvel õiges käes. Reeglid on noh kohati toredad, aga nad ei tohi elu lämmatada ja võtta tähelepanu ära eluliselt tähtsatelt asjadelt.

Ma leian, et ei leidu ühtegi teemat, mille üle ei saaks/tohiks nalja teha või mida ei tohiks vaidlustada. Tõsi, see ei tähenda, et igas kontekstis oleks sobilik mingeid nalju rääkida. See ei tähenda, et kui inimese jaoks on midagi püha, hakkan ma selle üle kohe nalja rebima - igaühel on oma tee ja uskumused ja ma olen erinevates seltskondades oma kahtlase huumoriga ikka väga ettevaatlik. Eesmärk ei ole kunagi teisele inimesele liiga teha ... vaid tekitada seoseid inimese ajus koos ootamatu positiivse äratundmis-emotsiooniga (hmm, kõlab nagu Zen).


Ma ei leia ka, et spirituaalsust/jumalat ei tohiks naljas kasutada - kui jumal tõesti on olemas, siis no vaata ringi, tal on päris hea ja kohati ikka suht must huumorimeel.

"Kuningas ei saa olla kuningas, kui tal ei ole kojanarri, kes saab asju ausalt välja öelda..." ütles keegi kunagi kuskil.

Cheers!

[Antud kirjutise eesmärk pole midagi vaidlustada, lihtsalt jagada mõningaid minu mõtteid spirituaalsuse/religiooni teemadel ... inimene on keeruline loom, talle on vahel vaja ka keerulisi lahendusi, seega vabandan, kui see kõik väga segane/keeruline tundub]