Kunagi läksin ma katki
kildudeks
pudenesin mööda põrandat laiali
Klirrdi!
kõik on korras, ära muretse
ütlesin kõigile
kes küsisid
miks ma lonkan
ja tegin näo
et minu jalgades
ei olnud sügaval sees
minu enese killud
mille peale olin astunud
Need olid ju ikkagi Minu killud
neid tuli ju Kuidagi kaasas kanda.
Ükshetk ei pidanud jalad vastu
siis liikusin põlvili
Ükshetk ei pidanud põlved vastu,
siis laskusin neljakäpukile.
Seegi ei kestnud kaua ja varsti roomasin edasi
roomasin ise-enese kildudes
See oli valus
aga kilde pidi kaasas kandma,
need olid ju Minu enese killud.
Ükskord, hakkas aga valus
liiga valus
ja ma ei tahtnud enam liikuda
jäin seisma
ei jaksanud enam
nii valus oli
tahtsin vaid valust vabaneda
lebasin haavatult põrandal
ja vaatasin
vaatasin neid kilde
kilde mis olid mind halvanud
kilde mis olid mu teinud võimetuks
Minu enese killud...
surusin hambad risti ja rebisin ühe neist välja
valus oli
oh oi kui valus
surusin hambad risti ja kannatasin ära
ja vaatasin
seda süüdlaslikku kildu
tigeda pilguga
see polnudki nii kole
kuigi haav oli sügav ja valutav
oli kild ju tegelikult ilus
omamoodi
ajast räsitud ja puretud
kulunud, aga ikkagi ilus
Ikkagi minu enese kild
Rebisin järgmise välja
keha väänles valudes
aga ka see vaibus lõpuks
ning ka see kild
oli ju tegelikult ilus
sädelev teine
Rebisin veel ühe...
ja veel..
ja veel...
igal korral avades uue haava endas
kuid olles täis
ääretut uudishimu
ja hullumeelset soovi
Jah!
Minu killud!
Minu Enese Killud!
Igaüks ise värvi!
Igaüks ise kujuga!
Igaühel, oma lugu rääkida!
Ja hakkasin ehitama vitraaži!
Ainulaadset siin maaima peal!
Aga pagana ilusat!
oh kui ilus
kirju
ja sädelev
Ikkagi Minu enese killud
*
Alles kunagi hiljem
mõistsin
ilma kukkumiseta
valuta
kildudeta
ei oleks ka vitraaži
See tekst
Ma ei ole seda vist siin enna maininud, aga see tekst on mind korduvalt ja korduvalt kõnetanud ja istub justkui kuskil mu aju tagasopis - olgugi, et ega ma ennast religioosseks ei loe. Mõte on see mis on tähtis - suhtumine maailma ja inimestesse.
Selleks tekstiks on jutt mida räägib Jumal Chalice'i laulu Ilu P22stab lõpus:
"Igaühe veri on püha.
Sinu veri.
Igaühe süda olgu palvekandikul minu poole tõstetud.
Sinu süda.
Igaüks on kui klaasikild liivas,
sügispäikeses tantsiv puuleht,
pehme ei kusagilt langev sulg magamistoas.
Sina oled.
Igaühte on vaja.
Igaüks on oluline.
Teist panen kokku midagi suurt ja veel kaunimat.
Kaunimat, kui sa mõista suudad.
Kõike ei saa seletada.
Armasta!
Ükskõik kui piinarikas see ka poleks,
see on minu tahe.
Ükskõik, kui tühi see ka tunduks,
see on minu tahe"
Selleks tekstiks on jutt mida räägib Jumal Chalice'i laulu Ilu P22stab lõpus:
"Igaühe veri on püha.
Sinu veri.
Igaühe süda olgu palvekandikul minu poole tõstetud.
Sinu süda.
Igaüks on kui klaasikild liivas,
sügispäikeses tantsiv puuleht,
pehme ei kusagilt langev sulg magamistoas.
Sina oled.
Igaühte on vaja.
Igaüks on oluline.
Teist panen kokku midagi suurt ja veel kaunimat.
Kaunimat, kui sa mõista suudad.
Kõike ei saa seletada.
Armasta!
Ükskõik kui piinarikas see ka poleks,
see on minu tahe.
Ükskõik, kui tühi see ka tunduks,
see on minu tahe"
Pühade eelne unetus
Päev enne jõule ja mis mina teen - ärkan enne kuut üles õuduka peale.
Samas peab tõdema, et see ei olnud just ka väga õudne õudukas - lihtsalt kuidagi häiriv. Olin miski Ameerika perekonna liige (ja-jaa tean, juba kõlab õudsalt eks) ja siis me olime just kolinud mingisse nö "perfektsesse" piirkonda. Seal oli kõigil miski protsessi asi läbi tehtud nii et oli kõigil kärgmõtlemine ja surematus. Isegi veri neil ei voolanud, lihtsalt puhas lõige. (ma tean, ma hammustasin ühel keeleotsa ära) Meie aga tahtsime ilusasti mitte kogu selle hullu seltskonnaga liituda, eriti kuna see oleks täendanud vahepeal suremist ja siis miski kärgmõtlemise osaks saamist. Ja nii proovisidki nemad meid jube viisakalt ja naeratades ja teemast mitte rääkides maha tappa, et siis surematuks ja enda suguseks teha, samas kui meie proovisime jälle viisakalt neid ennast vaikselt hävitada. Trali ja tagaajamist oli palju aga üks koht oli ka konkreetne. Oli perekonna vanima tütre kolledži lõpetamine just meie aias. Ja siis naaber küsis pereisalt, et mis küll on saanud sellest sinisest kaubikust, millega sa kogu aeg sõitsid? Pereisa ütles väjamängitud viisakusega, et aga see ei olnud ju minu kaubiks, ma mõtlesin, etsina kogu aeg valesti minu maja ette pargid ja lükkasin selle teie maja ette, et siin näe tütre peo jaoks ruumi saada. Ja siis naaber oli oh shitt näoga, sest mõlemad pooled teadsi tegelikult et tegemist oli autopommiga, mis pidi tol päeval lõhkema, aga tegid ikkagi ilusat nägu.
Seda kuidas see kõik lõpes nii, et ma üles ärkasin, ma enam ei mäleta, sest eelnev elukogemus on õpetanud mulle härivaid unenäolõppe veel unesegasena läbi möelda ja positiivseks keerata ja nii on mul meeles vaid miski kummaliselt häiriv tune ja see positiivne unenäolõpp. Vast ongi parem, muidu istuks selle une tunnete otsas äkki veel terve päeva.
Põnev aga oli antud une juures see, et ma ei olnud mitte 1 kindel tegelane vaid ma nägin erinevaid asju läbi erinevate pereliikmete silmade ... või kui täpsem olla, siis ehk isei pigem nagu kõrvalt. Justkui televaataja sellel koutava sisuga B kategooria halbfilmil.
Mõni aeg enne seda oli ka üks omamoodi kummaliste tunnetega uni, mida ma nägin kusjuures samamoodi kõrvalt, justkui filmi. Esiteks, see maailm oli natuke teistsugune, kus me elasime - kuidagi rohkem renessansilik. Ja siis mu neiu oli tellinud miski naisterahva "nö proffessionaali" et see mulle BJ'd teeks. Peale seda kui BJ oli tehtud, ja ma olin seda nautinud/selle välja kannatanud (väga segased tunded, sest noh see ei ole päris okei, et naine oma mehele miski naise tellib, sest mehel miskit on vaja, aga ise sellega ei tegele) oli see proffessionaal igatahes minu peale solvunud, et ma oma naudingu/emotsionaalse agoonia keskel ei olnud talle kordagi silma vaadanud. No panin siis tule põlema, et nägu vähemalt meelde jääks. Aga see mis tundus pimeduses suht kenake nägu, oli valguse käes suht õudne ja mulle meenus, et see on tema töö ning nüüd hakkasin ma kartma hoopis et kas äkki ma sellest "huvitavast"kogemusest ka miskit suguhaigust ei saanud, sest kummi käigus ei olnud.
Mis edasi sai, ei mäleta.
No vot siis, aju ei lõpeta üllatamast. Ainult vaata ja imesta, et mida huvitavat ta veel genereerib.
Muidu aga ei tohiks ju olla väga rohkem stressi või pinget kui tavaliselt. Okei, tegelikult on rohkem küll, aga ma vähemalt usun, et see kõik on enamvähem kontrolli all: tööl on kohustuste ja vastutuse muutus; bakatöö saadeti tagasi ja parandamist ikka omajagu on; jaanuari keskel on improlaager, kus mitu asja on minu läbi viia (larparitele improvärki ja improtajatele larpi =) ); jõulukinkidega on vähemalt enamvähem ühel pool.
See aasta ma väga kinkidega stressata ei viitsinud kah. Enamuses pärit taaskasutusest (firmasid, mis teevad tooteid kasutatud asjadest on järjest rohkem) või heategevusest (varjupaik.ee heategevuslikust e-poest näiteks) seega olen ma juba kingi ostes teinud omamoodi heateo. Kui ei meeldi - nohjahh, ikka juhtub, aga heategu jääb ikkagi tehtuks. Ei jaksa enam väga punnitada stiilis, et mida täpselt vaja on, mis liigutaks hinge - ka minu kui kinkija enesetunne on tähtis. Ning minu jaoks on tähtis, et ei oleks jälle miskit nodi, mis kuhugi kapinurka seisma jääb. Asjade eesmärk on kasutuses olla, muud eesmärki ei ole. Ja kui nüüd jääbki seisma, siis vähemalt oli juba ostes mingi kasu neist. Seega emotsionaalselt on win-win igaljuhul.
Seegi tuttav tunne on siin pühade ajal paar korda läbi jooksnud, et "Vau, aitähh, ma olen väga tänulik, aga üldse pole mõelnud mida sulle kinkida... sa oled tähtis/tore inimene küll, aga ma pole jõudnud..." Samas nagu teadus on kinnitanud - kui sa ei suuda vastu võtta ilma tingimusteta, siis sa ei suuda ka anda ilma tingimusteta. Nii lasen ma ootamatutel hellustel südame soojaks ajada ja proovin lihtsalt olla neid väärt - ju ma siis kõige halvem inimene ikkagi ei ole.
Samas peab tõdema, et see ei olnud just ka väga õudne õudukas - lihtsalt kuidagi häiriv. Olin miski Ameerika perekonna liige (ja-jaa tean, juba kõlab õudsalt eks) ja siis me olime just kolinud mingisse nö "perfektsesse" piirkonda. Seal oli kõigil miski protsessi asi läbi tehtud nii et oli kõigil kärgmõtlemine ja surematus. Isegi veri neil ei voolanud, lihtsalt puhas lõige. (ma tean, ma hammustasin ühel keeleotsa ära) Meie aga tahtsime ilusasti mitte kogu selle hullu seltskonnaga liituda, eriti kuna see oleks täendanud vahepeal suremist ja siis miski kärgmõtlemise osaks saamist. Ja nii proovisidki nemad meid jube viisakalt ja naeratades ja teemast mitte rääkides maha tappa, et siis surematuks ja enda suguseks teha, samas kui meie proovisime jälle viisakalt neid ennast vaikselt hävitada. Trali ja tagaajamist oli palju aga üks koht oli ka konkreetne. Oli perekonna vanima tütre kolledži lõpetamine just meie aias. Ja siis naaber küsis pereisalt, et mis küll on saanud sellest sinisest kaubikust, millega sa kogu aeg sõitsid? Pereisa ütles väjamängitud viisakusega, et aga see ei olnud ju minu kaubiks, ma mõtlesin, etsina kogu aeg valesti minu maja ette pargid ja lükkasin selle teie maja ette, et siin näe tütre peo jaoks ruumi saada. Ja siis naaber oli oh shitt näoga, sest mõlemad pooled teadsi tegelikult et tegemist oli autopommiga, mis pidi tol päeval lõhkema, aga tegid ikkagi ilusat nägu.
Seda kuidas see kõik lõpes nii, et ma üles ärkasin, ma enam ei mäleta, sest eelnev elukogemus on õpetanud mulle härivaid unenäolõppe veel unesegasena läbi möelda ja positiivseks keerata ja nii on mul meeles vaid miski kummaliselt häiriv tune ja see positiivne unenäolõpp. Vast ongi parem, muidu istuks selle une tunnete otsas äkki veel terve päeva.
Põnev aga oli antud une juures see, et ma ei olnud mitte 1 kindel tegelane vaid ma nägin erinevaid asju läbi erinevate pereliikmete silmade ... või kui täpsem olla, siis ehk isei pigem nagu kõrvalt. Justkui televaataja sellel koutava sisuga B kategooria halbfilmil.
Mõni aeg enne seda oli ka üks omamoodi kummaliste tunnetega uni, mida ma nägin kusjuures samamoodi kõrvalt, justkui filmi. Esiteks, see maailm oli natuke teistsugune, kus me elasime - kuidagi rohkem renessansilik. Ja siis mu neiu oli tellinud miski naisterahva "nö proffessionaali" et see mulle BJ'd teeks. Peale seda kui BJ oli tehtud, ja ma olin seda nautinud/selle välja kannatanud (väga segased tunded, sest noh see ei ole päris okei, et naine oma mehele miski naise tellib, sest mehel miskit on vaja, aga ise sellega ei tegele) oli see proffessionaal igatahes minu peale solvunud, et ma oma naudingu/emotsionaalse agoonia keskel ei olnud talle kordagi silma vaadanud. No panin siis tule põlema, et nägu vähemalt meelde jääks. Aga see mis tundus pimeduses suht kenake nägu, oli valguse käes suht õudne ja mulle meenus, et see on tema töö ning nüüd hakkasin ma kartma hoopis et kas äkki ma sellest "huvitavast"kogemusest ka miskit suguhaigust ei saanud, sest kummi käigus ei olnud.
Mis edasi sai, ei mäleta.
No vot siis, aju ei lõpeta üllatamast. Ainult vaata ja imesta, et mida huvitavat ta veel genereerib.
Muidu aga ei tohiks ju olla väga rohkem stressi või pinget kui tavaliselt. Okei, tegelikult on rohkem küll, aga ma vähemalt usun, et see kõik on enamvähem kontrolli all: tööl on kohustuste ja vastutuse muutus; bakatöö saadeti tagasi ja parandamist ikka omajagu on; jaanuari keskel on improlaager, kus mitu asja on minu läbi viia (larparitele improvärki ja improtajatele larpi =) ); jõulukinkidega on vähemalt enamvähem ühel pool.
See aasta ma väga kinkidega stressata ei viitsinud kah. Enamuses pärit taaskasutusest (firmasid, mis teevad tooteid kasutatud asjadest on järjest rohkem) või heategevusest (varjupaik.ee heategevuslikust e-poest näiteks) seega olen ma juba kingi ostes teinud omamoodi heateo. Kui ei meeldi - nohjahh, ikka juhtub, aga heategu jääb ikkagi tehtuks. Ei jaksa enam väga punnitada stiilis, et mida täpselt vaja on, mis liigutaks hinge - ka minu kui kinkija enesetunne on tähtis. Ning minu jaoks on tähtis, et ei oleks jälle miskit nodi, mis kuhugi kapinurka seisma jääb. Asjade eesmärk on kasutuses olla, muud eesmärki ei ole. Ja kui nüüd jääbki seisma, siis vähemalt oli juba ostes mingi kasu neist. Seega emotsionaalselt on win-win igaljuhul.
Seegi tuttav tunne on siin pühade ajal paar korda läbi jooksnud, et "Vau, aitähh, ma olen väga tänulik, aga üldse pole mõelnud mida sulle kinkida... sa oled tähtis/tore inimene küll, aga ma pole jõudnud..." Samas nagu teadus on kinnitanud - kui sa ei suuda vastu võtta ilma tingimusteta, siis sa ei suuda ka anda ilma tingimusteta. Nii lasen ma ootamatutel hellustel südame soojaks ajada ja proovin lihtsalt olla neid väärt - ju ma siis kõige halvem inimene ikkagi ei ole.
Postitus blogist endast
Eelmine kujundus väsitas ära. Eks siin aastate jooksul ole ju paljusid erinevaid kujundusi proovitud. Seekord siis tuli selline ... natuke kriitselduslik, lapsik, rumal ja lihtne. Nagu blogi nõnda ka selle kirjutaja. Palun öelge kui väga taustapilt silmadele hakkab, ma ise sellest väga aru ei saa. Aga meeldis selle pildi motiiv - justkui ilu läbi pragude. Jah, ilmselgelt on natuke diipi kah.
Üks karvane lugu
See postitus on nüüd ühel täiesti mittetähtsal teemal, aga millegipärast paljude jaoks on see kuidagi hirmus tähtis. Kriban vähemalt omad mõtted (mis paljude jaoks tunduvad justkui ekstreemsed või vanakooli omad) hingelt ära.
Nimelt on selleks teemaks kehakarvad ja nende hooldus
See oli omajagu aastaid tagasi, kui ma käisin ühel poissmeeste peol, mille sees oli ka saun, kus ma (olles selles seltskonnas üks noorimaid) tõdesin, et jah, ma olen vist ikka üle keskmise karvane. Ja ma ei räägi kaenlaalustest või kubemekarvadest vaid noh keha karvadest. Kui on antud, siis on antud - mul omajagu ikka on (aga minu vennal näiteks ei ole isegi habet väga antud).
Tänapäeva trendiks paistab aga olevat kõikide karvade (peale juuste ja võibolla ka ripsmete ja kulmude) eemaldamine. Alguses oli see veidrus vaid naiste pärusmaa ja järjest rohkem hakkab see kuidagi valguma ka meeste maailma. Samas leidub ka vastukaalu trende (mehed nagu puuraidurid .. ja muuud liikumised), mis lähevad nagu samamoodi ekstreemusesse vahepeal (äkki kaenlaauku karvu juurde pista, et neid saaks värvilisse patsi punuda, ikka pole vaja?).
Minu suhtumine igasugustesse kehakarvadesse on väga lihtne - piira kui tahad, aga võta omaks, et ka karvad on keha osad ja neil on bioloogiline eesmärk. Meil kõigil on mingid kehakarvad - nii lihtsalt on. Samas justkui on hunnik inimesi, kes leiavad, et neid ei peaks üldse olema ja vot see mõte häirib mind. Ekstreemsused üldse segavad mind. Eriti, kui nende õigustamiseks on jaburad väited.
Järgnevalt mõned huvitavad uskumused kehakarvade kohta:
Muidu on see väide aga umbes sama hea kui, et kiilakad on ilusamad kui inimesed kellel on juuksed. Ühesõnaga, maitse asi. Tõsi, leidub neid, kes on bioloogiliselt kiilakamad. Aga leidub ka neid, kes oleksid nõus pead püsivalt paljaks ajama nö ilu nimel. Aga milleks? Käi juusuris kui tahad ja proovi erinevaid soenguid kui tahad, aga kiilakas olemine pole ju igaühe jaoks.
Milleks on meil ripsmed ja kulmud? Selleks, et vähendada igasugu prahi silma sattumist. Milleks on meil intiimpiirkonna karvad? Võib olla kaitse eesmärk, temperatuuri ühtlustamise eesmärk jne. Ma ei tea täpselt, aga näe, seal nad on ja loodus enamasti väga palju jampsi ei tooda (kuigi inimese ta ju tootis...ja see just väga hästi välja ei kukkunud).
Ma kahtlen aga väga sügavalt, et haavadega nahk (kasvõi ainult pindmised marrastused, mida pole näha), mis on torkivas (karvade tagasikasvu tunnus), hõõrduvas (jalgevahel ja kaenlaaugus toimub palju hõõrdumist) ja palavas piirkonnas (nagu kaenlaauk ja jalgevahe) on rohkem hügieeniline, kui terve nahk ja miski karvkate seal. Pigem soodustavad pisihaavad ja hõõrdumisest tekkinud ärritus selles kõrgema temperatuuriga kohas igasugu jampsi tekkimist, ütleb minu loogika. (pealegi ei kõla see ka väga mugavalt)
Võibolla jalakarvade ja habeme ajamine nii hull ei olegi. Seal pole nii palju ärritunud nahk vastu ärritunud nahk hõõrdumist.
Ja siia lõppu ka muusikat.
Cheers!
Nimelt on selleks teemaks kehakarvad ja nende hooldus
See oli omajagu aastaid tagasi, kui ma käisin ühel poissmeeste peol, mille sees oli ka saun, kus ma (olles selles seltskonnas üks noorimaid) tõdesin, et jah, ma olen vist ikka üle keskmise karvane. Ja ma ei räägi kaenlaalustest või kubemekarvadest vaid noh keha karvadest. Kui on antud, siis on antud - mul omajagu ikka on (aga minu vennal näiteks ei ole isegi habet väga antud).
Tänapäeva trendiks paistab aga olevat kõikide karvade (peale juuste ja võibolla ka ripsmete ja kulmude) eemaldamine. Alguses oli see veidrus vaid naiste pärusmaa ja järjest rohkem hakkab see kuidagi valguma ka meeste maailma. Samas leidub ka vastukaalu trende (mehed nagu puuraidurid .. ja muuud liikumised), mis lähevad nagu samamoodi ekstreemusesse vahepeal (äkki kaenlaauku karvu juurde pista, et neid saaks värvilisse patsi punuda, ikka pole vaja?).
Minu suhtumine igasugustesse kehakarvadesse on väga lihtne - piira kui tahad, aga võta omaks, et ka karvad on keha osad ja neil on bioloogiline eesmärk. Meil kõigil on mingid kehakarvad - nii lihtsalt on. Samas justkui on hunnik inimesi, kes leiavad, et neid ei peaks üldse olema ja vot see mõte häirib mind. Ekstreemsused üldse segavad mind. Eriti, kui nende õigustamiseks on jaburad väited.
Järgnevalt mõned huvitavad uskumused kehakarvade kohta:
Naine/Mees, kes on sealt alt karvutu on ilus
Naine/Mees, kes on sealt alt täiesti karvutu, ei ole naine/mees, vaid tüdruk/poiss. Karvad, mis tekivad intiimpiirkonda tähistavad suguküpsust. Seega, kui sulle meelib seksida inimestega, kellel seal all midagi ei ole, siis järelikult meeldib sulle seksida mitte-suguküpsete inimestega (ja see liigub juba ühe paragrahvi suunas). Taff lakk, aga seda sa just väitsid.Muidu on see väide aga umbes sama hea kui, et kiilakad on ilusamad kui inimesed kellel on juuksed. Ühesõnaga, maitse asi. Tõsi, leidub neid, kes on bioloogiliselt kiilakamad. Aga leidub ka neid, kes oleksid nõus pead püsivalt paljaks ajama nö ilu nimel. Aga milleks? Käi juusuris kui tahad ja proovi erinevaid soenguid kui tahad, aga kiilakas olemine pole ju igaühe jaoks.
Karvade täielik ära ajamine on hügieenilisem
Ütleb kes? Ma hiljuti täitsa otsisin miskit teadusartiklit selle kohta (andmebaasid on siin lõputöö kribamise ajal suht koduseks saanud) ja ei olnudki väga imestunud, et seda ei tulnud. Leidsin küll artikleid, mis kirjeldasid erinevate karvade eemaldamise süsteemide nahakalõhkuvat mõju - tõsi uuema aja tehnika nii nahka lõhkuv ei ole kui vanem, aga lõhub ta mingil määral ikka.Milleks on meil ripsmed ja kulmud? Selleks, et vähendada igasugu prahi silma sattumist. Milleks on meil intiimpiirkonna karvad? Võib olla kaitse eesmärk, temperatuuri ühtlustamise eesmärk jne. Ma ei tea täpselt, aga näe, seal nad on ja loodus enamasti väga palju jampsi ei tooda (kuigi inimese ta ju tootis...ja see just väga hästi välja ei kukkunud).
Ma kahtlen aga väga sügavalt, et haavadega nahk (kasvõi ainult pindmised marrastused, mida pole näha), mis on torkivas (karvade tagasikasvu tunnus), hõõrduvas (jalgevahel ja kaenlaaugus toimub palju hõõrdumist) ja palavas piirkonnas (nagu kaenlaauk ja jalgevahe) on rohkem hügieeniline, kui terve nahk ja miski karvkate seal. Pigem soodustavad pisihaavad ja hõõrdumisest tekkinud ärritus selles kõrgema temperatuuriga kohas igasugu jampsi tekkimist, ütleb minu loogika. (pealegi ei kõla see ka väga mugavalt)
Võibolla jalakarvade ja habeme ajamine nii hull ei olegi. Seal pole nii palju ärritunud nahk vastu ärritunud nahk hõõrdumist.
Aga karvade külge jääb ju igasugust jama
No ja juuste külge jääb ka. Selle vastu aitab üldiselt ... pesemine. Ja kui sa tõesti ei suuda enda kehakarvu puhtaks pesta siis äkki tõesti on ka kiilaspäisus just sinule loodud.Inimene tunneb ennast siis hästi/seksikalt, kui karvad on nulli aetud
Ma arvan, et inimene tunneb ennast hästi, siis kui ta tunneb ennast hästi ja seda ka oma kehas. See punkt muidugi käib ilusasti ka meeste pihta, sest eks ole ka meil ju kombeks, et mehed kogu aeg habet aja. Ja on naisi, kellele meeldivad habemega mehed ja neid kellele meeldivad siledad (olgugi, et seda püsiva ära-ajamise hinnaga) mehed. Egas kõik pea ju ühe ja sama vitsaga löödud olema. Ole nii nagu tahad, küll leiad ka enda ümber inimesi, kes on sama tsillid. Fine, meedia, porno jne on mõjutanud meie iluideaale. Aga ikkagi, ekstreemsustesse pole vaja minna arvan mina.Aga suuseksi on vastik teha, kui karvad on ees
Kas seda on parem teha, kui ees on hoopis siil, mis torgib? Ühesõnaga, igaühele nulli ajamine ei sobi kohe mitte, juba bioloogiliste eelduste tõttu, ja pole vaja seda sundida. Kui ikkagi sileda naha omamiseks on tarvis igapäevaselt või 2-3 korda päevas ajada (misiganes karvadest me räägime), siis on see seda väärt? Piira, kui vaja, aga pole põhjust miskite sotsiaalsete iluideaalide tõttu hulluks minna. Pigem väike pehme karvapuhmas, kui veristav siil, arvan mina.Väkk kehakarvad on ju nii rõvedad ja sa räägid siin nii rõvedat juttu
Hmm, huvitav kuidas sa küll oma arvamusega siia blogisse sattusid? Aga ma kiidan sind, et jõudsid selle postituse pea-aegu läbi lugeda. Sa võid nüüd oma ellu naaseda ja panna ebaloomulikke karvutuid inimesi. Ära ainult unusta passi vaadata, et paragrahvi alla ei saaks, eksole.Ja siia lõppu ka muusikat.
Cheers!
Tühi Äng Tühjusest
Vahel ma tunnen justkui midagi oleks puudu.
"Kas see ongi kõik? Kas see ongi... minu elu?" kriiskab alatadvus, kui kõik on vajunud rutiinsesse igapäevaellu. Kõik tundub kuidagi korduv ja tavaline - igav. Jah, muidugi ka tuttav ja turvaline, aga kindlasti igav. Mittemiski ei üllata enam. Nii etteaimatav, et sa võid selle järgi kella täpseks panna.
Nii igav, et tahaks nutta (jaaa, mäletan, olen olnud ka seisus kus on "Nii igav, et tahaks surra" sest sinu jaoks ei ole siis tegelikult enam mingit vahet, kas elus või surnud... täiesti tuim ja igav igaljuhul. Aga see oli ammu)
Ja ma tean, mis juhtub minu ajuga, kui elu muutub liialt turvaliseks ja igavaks. Ta hakkab otsima midagi, mille kallal nokitseda. Olgu see siis mingi suhe, elufilosoofiline küsimus, sotsiaalne probleem, mõtted sellest mida keegi mõtleb või tunneb jne - ajul on vaja midagi, millega tegeleda. Ning inimesed annavad väga palju konkse, mida näksima hakata - väike sõnakõlks ja naksti neelasid konksu alla ja nüüd mõlgutad seda mõtet veel kaua ja kaua, tundes ise kah, et ega sellest mingit kasu ei ole.
See on täiesti uskumatu. Ja ega meeleolu sellest paraneda saa, pigem tekivad sealt probleemid juurde. Esiteks, me suudame ennast väga sitta seisu mõelda (vahel tundub et see ongi mõtlemise üks põhifunktsioone) ja teiseks me suudame ka käituda vastavalt oma mõtetele - näiteks jätad sa midagi tegemata sest sa mõtled et keegi tunneb midagi nii et sa ei taha seda teha.
Ühesõnaga.... blah .. teed mingeid asju veel vähem, sest nüüd on sul ka aju, mis demotiveerib sind. Yey (Homo Sapiens, Mõtlev Inimene ei ole mitte ainult positiivsete omadustega, eksole. Mõtlemisel on oma hind)
Öeldakse, et "Kes teeb, see jaksab," ja minu puhul on see nii õige kui üldse saab olla. Andke mulle ainult võimalus teha teha teha teha teha teha .... päris nokitsus, mitte aju oma. See viimane toob ainult tüli, I know. Ei jaksa tühja passida.
Ühesõnaga, lõputöö on tehtud. Võinoh juhendajale saadetud. Ma usun, et ta korra saadab veel tagasi kah, aga seda mitte enne reedet. Rahva tujurikkuja sketsid tehtud - ideed, filmimine, lõikamine, saatmine. Jõulukingid ... on juba 2 nädalat teel ja see, et ma midagi nende kohalejõudmise suhtes teha ei saa, on paganama frustreeriv (tahaks oma tsekklistist maha tõmmata) Tööl on jah muutuseid ja kohustusi palju, aga ma ei suuda ainult ühele asjale keskenduda. Siin lõputöö kribamise ajal tegin ma samal ajal ka klippe ja lugesin ühe raamatu läbi (mida polnud ka ammu teinud) ja olin üldse avatud ja aktiivne. Praegu tunnen kuidas see aktiivsus voolab kraanikausist alla. Sihti ei ole. Kui pole piisavalt palju erinevaid tegevusi, siis kaob tasakaal. Isegi rituaalne tegevus ei toeta tühjust elus.
Improga ole võtnud väiksema pausi, et lõpukale keskenduda. Võioh, vaatab kuidas ma täpselt saan. Seegi täpsustub minu jaoks alles reedel, kui juhendaja saadab/ei saada selle tagasi.
Ei, see ei ole süümepiin mida ma tunnen, kuigi jah see osa on olemas, et "Siin võiks olla nii nii palju enamat, aga ma lihtsalt ei tee nii, et on." Tegemata looming on üks raskemaid loominguvorme, kibestab inimesed veel ära ja tekitab hirmu kõige uue ees... ja selleks pole vaja miskit teha.
Jajahh, teame teame, kes vastutab minu tegevuste eest. Kes vastutab minu elu ja otsuste eest. Tean tean. Aga ma ei taha väga miskeid isiklikke projekte ette võtta, kui ma ei tea mis seis lõpukaga on ja palju ma seal ümber pean tegema. Ühesõnaga, selle postituse nimi on tühi virin ja äng. Nüüd sain ma selle välja ja lähen edasi.
Aitäh kuulamast.
*
Talumees läheb naabri majast mööda. Naaber tsillib maja ees, majast seest aga kostab koera piinarikast ulgumist.
"Mis su koeraga lahti on?" küsib talumees.
"Ahh, istus jälle naela otsa," vastab naaber.
"Aga miks ta siis püsti ei tõuse ja teise kohta ei lähe?" küsib mees hämmasutsega.
"Ju ei ole siis piisavalt valus"
"Kas see ongi kõik? Kas see ongi... minu elu?" kriiskab alatadvus, kui kõik on vajunud rutiinsesse igapäevaellu. Kõik tundub kuidagi korduv ja tavaline - igav. Jah, muidugi ka tuttav ja turvaline, aga kindlasti igav. Mittemiski ei üllata enam. Nii etteaimatav, et sa võid selle järgi kella täpseks panna.
Nii igav, et tahaks nutta (jaaa, mäletan, olen olnud ka seisus kus on "Nii igav, et tahaks surra" sest sinu jaoks ei ole siis tegelikult enam mingit vahet, kas elus või surnud... täiesti tuim ja igav igaljuhul. Aga see oli ammu)
Ja ma tean, mis juhtub minu ajuga, kui elu muutub liialt turvaliseks ja igavaks. Ta hakkab otsima midagi, mille kallal nokitseda. Olgu see siis mingi suhe, elufilosoofiline küsimus, sotsiaalne probleem, mõtted sellest mida keegi mõtleb või tunneb jne - ajul on vaja midagi, millega tegeleda. Ning inimesed annavad väga palju konkse, mida näksima hakata - väike sõnakõlks ja naksti neelasid konksu alla ja nüüd mõlgutad seda mõtet veel kaua ja kaua, tundes ise kah, et ega sellest mingit kasu ei ole.
See on täiesti uskumatu. Ja ega meeleolu sellest paraneda saa, pigem tekivad sealt probleemid juurde. Esiteks, me suudame ennast väga sitta seisu mõelda (vahel tundub et see ongi mõtlemise üks põhifunktsioone) ja teiseks me suudame ka käituda vastavalt oma mõtetele - näiteks jätad sa midagi tegemata sest sa mõtled et keegi tunneb midagi nii et sa ei taha seda teha.
Ühesõnaga.... blah .. teed mingeid asju veel vähem, sest nüüd on sul ka aju, mis demotiveerib sind. Yey (Homo Sapiens, Mõtlev Inimene ei ole mitte ainult positiivsete omadustega, eksole. Mõtlemisel on oma hind)
Öeldakse, et "Kes teeb, see jaksab," ja minu puhul on see nii õige kui üldse saab olla. Andke mulle ainult võimalus teha teha teha teha teha teha .... päris nokitsus, mitte aju oma. See viimane toob ainult tüli, I know. Ei jaksa tühja passida.
Ühesõnaga, lõputöö on tehtud. Võinoh juhendajale saadetud. Ma usun, et ta korra saadab veel tagasi kah, aga seda mitte enne reedet. Rahva tujurikkuja sketsid tehtud - ideed, filmimine, lõikamine, saatmine. Jõulukingid ... on juba 2 nädalat teel ja see, et ma midagi nende kohalejõudmise suhtes teha ei saa, on paganama frustreeriv (tahaks oma tsekklistist maha tõmmata) Tööl on jah muutuseid ja kohustusi palju, aga ma ei suuda ainult ühele asjale keskenduda. Siin lõputöö kribamise ajal tegin ma samal ajal ka klippe ja lugesin ühe raamatu läbi (mida polnud ka ammu teinud) ja olin üldse avatud ja aktiivne. Praegu tunnen kuidas see aktiivsus voolab kraanikausist alla. Sihti ei ole. Kui pole piisavalt palju erinevaid tegevusi, siis kaob tasakaal. Isegi rituaalne tegevus ei toeta tühjust elus.
Improga ole võtnud väiksema pausi, et lõpukale keskenduda. Võioh, vaatab kuidas ma täpselt saan. Seegi täpsustub minu jaoks alles reedel, kui juhendaja saadab/ei saada selle tagasi.
Ei, see ei ole süümepiin mida ma tunnen, kuigi jah see osa on olemas, et "Siin võiks olla nii nii palju enamat, aga ma lihtsalt ei tee nii, et on." Tegemata looming on üks raskemaid loominguvorme, kibestab inimesed veel ära ja tekitab hirmu kõige uue ees... ja selleks pole vaja miskit teha.
Jajahh, teame teame, kes vastutab minu tegevuste eest. Kes vastutab minu elu ja otsuste eest. Tean tean. Aga ma ei taha väga miskeid isiklikke projekte ette võtta, kui ma ei tea mis seis lõpukaga on ja palju ma seal ümber pean tegema. Ühesõnaga, selle postituse nimi on tühi virin ja äng. Nüüd sain ma selle välja ja lähen edasi.
Aitäh kuulamast.
*
Talumees läheb naabri majast mööda. Naaber tsillib maja ees, majast seest aga kostab koera piinarikast ulgumist.
"Mis su koeraga lahti on?" küsib talumees.
"Ahh, istus jälle naela otsa," vastab naaber.
"Aga miks ta siis püsti ei tõuse ja teise kohta ei lähe?" küsib mees hämmasutsega.
"Ju ei ole siis piisavalt valus"
Kui aeg on lahkuda
Kuulasin Tõnis Mägi lugusid ja ette jäi seesamune (duetina meeldis see kuidagi rohkem)
Kuulasin ... ja siis kuulasin korra veel ... ja siis mõistsin, miks mul oli vaja seda üle kuulata.
Jah, paljud metafoorid töötavad, olenemata kontekstist.
Oh ei, ma ei plaani siin kuhugi lahkuma hakata (samas, kunagi ei tea mis juhtuda võib, eksole), ei ole kuidagi morbiidne ega soovi lahkuda (peale suvel tehtud Limbot sain ma eriti selgelt aru kui väga pissed off ma ikka oleks, kui ma nüüd nii lampi ära sureks... võinoh midagi)
... aga kui noh peaks juhtuma
... siis see oleks lihtsalt nii ilus hinges helisev ja samas ka lohutav ärasaatmise lugu
... pani hinge helisema ja tegi seest soojaks
... lihtsalt
ja peale seda mõtet ei saa ma seda enam kuulata, ilma et silmad niiskeks valguks
Kuulasin ... ja siis kuulasin korra veel ... ja siis mõistsin, miks mul oli vaja seda üle kuulata.
Jah, paljud metafoorid töötavad, olenemata kontekstist.
Oh ei, ma ei plaani siin kuhugi lahkuma hakata (samas, kunagi ei tea mis juhtuda võib, eksole), ei ole kuidagi morbiidne ega soovi lahkuda (peale suvel tehtud Limbot sain ma eriti selgelt aru kui väga pissed off ma ikka oleks, kui ma nüüd nii lampi ära sureks... võinoh midagi)
... aga kui noh peaks juhtuma
... siis see oleks lihtsalt nii ilus hinges helisev ja samas ka lohutav ärasaatmise lugu
... pani hinge helisema ja tegi seest soojaks
... lihtsalt
ja peale seda mõtet ei saa ma seda enam kuulata, ilma et silmad niiskeks valguks
Imperfect notes from the Gifts of imperfection
So, I have been reading this book about Wholehearted living for a while now. Not that the book is thick or I am slow reader, but this time I just needed some time to let it sink in. Also I made some notes. Here are some notes (that are ofc out of the context, but might still be handy). Alo they are not in the same order as they were in the book.
* Inspired to make new and different choices
* Going. They take action.
Courage – „To tell one’s mind by telling all one’s heart“
Compassion – „to suffer with“ Compassion becomes real when we recognize our shared humanity. The heart of compassion is acceptance (and also accepting your limitations and having boundaries) Must have boundaries and holding holding people accountable for their behavior. (not blame)
Connection – energy that exists between people when they feel seen, heard and valued; when they can give and receive without judgement; when they derive sustenance and strength from the relationship.
Love and belonging will always be uncertain.
Love belongs with belonging.
A deep sense of love and belonging is and irreducible need of all women, men and children.
Love: We cultivate love when we allow our most vulnerable and powerful selves to be deeply seen and known; and when we honor the spiritual connection that grows from that offering with trust, respect, kindness and affection. Love is not something we give or get; it is something we nurture and grow, a connection that can only be cultivated between two people when it exists within each of them – we can love others as much as we love ourselves. Shame blame, disrespect, betrayal and the withholding of affection damage the roots from witch love grows. Love can only survive these injuries if they are acknowledged, healed and rare.
Belonging: Belonging is the innate human desire to be part of something larger than us. Because this yearning is so primal, we often try to acquire it by fitting in and by seeking approval, which are not only hollow substitutes for belonging, but often barriers to it. Because true belonging only happens when we present our authentic, imperfect selves to the world, our sense of belonging can never be greater then our level of self-acceptance.
If we want to live and love with our whole hearts and if we want to engage with the world from a place of worthiness, we have to talk about the things that get in the way – especially shame, fear and vulnerability.
Shame:
1. We all have it
2. We’re all afraid to talk about it
3. The less we talk about shame, the more control it has over our lives.
Shame is the intensely painful feeling or experience of believing that we are flawed and therefore unworthy of love and belonging
Wholehearted people:
1. They understand shame and recognize what messages and expectations trigger shame for them
2. They practice critical awareness by reality-checking the messages and expectations that tell us that being imperfect means meaning inadequate
3. They reach out and share their stories with people they trust
4. They spek shame – they use the word shame, they talk about how they are feeling, and they ask for what they need.
Guilt = I did something bad
Shame = I am bad
Choosing authenticity means:
* Cultivating the courage to be imperfect, to set boundaries and to allow ourselves to be vulnerable
* exercising the compassion that comes from knowing that we are all made of strength an struggle
* nurturing the connection and sense of belonging that can only happen when we believe that we are enough.
Authenticity demands Wholehearted living and loving – even when it’s hard, even when we’re wrestling with the shame and fear of not being good enough and especially when the joy is so intense that we’re afraid to let ourselves feel it.
Mindfully practicing authenticity during our most soul-searching struggle is how we invite grace, joy and gratitude into our lives.
It is in the process of embracing our imperfections that we find our truest gifts
* Self-kindness: Being warm and understanding toward ourselves when we suffer, fail, or feel inadequate, rather than ignoring our pain or flagellating ourselves with self-criticism.
* Common humanity: Common humanity recognizes that suffering and feelings of personal inadequacy are part of the shared human experiences – something we all go through rather that something that happens to „me“ alone
„we’re all doing the best we can“
* Mindfulness: Taking balanced approach to negative emotions so that feelings are neither suppressed nor exaggerated. We cannot ignore our pain and feel compassion for it at the same time. Mindfulness requires that we not „over-identify“ with thoughts and feelings, so that we are caught up and swept away by negativity.
„Don’t shrink. Don’t puff up. Stand on your sacred ground“
Spirituality is recognizing and celebrating that we are all inextricably connected to each other by a power greater than all of us, and that our connection to that power and to one another is grounded by love and compassion. Practicing spirituality brings sense of perspective, meaning, and purpose to our lives.
From the foundation of spirituality, three other significant patterns emerged as being essential to resilience:
1. Cultivating hope
2. Practicing critical awareness
3. Letting go of numbing and taking the edge off vulnerability, discomfort and pain
Hope is a cognitive function that is created when:
* I set realistic goals – know where I want to go
* I Know how to get there. Are persistent and can tolerate failure and try again
* I believe in myself that I can do this
2. Addiction can be described as chronically and compulsively numbing and taking the edge off of feelings
3. We cannot selectively numb emotions. When we numb the painful emotions we also numb the positive emotions.
For many of us, our first response to vulnerability and pain in not to lean into the discomfort and feel our way trough but rather make it go away. We do that by numbing and taking the edge off the pain with whatever provides the quickest relief. We can anesthetize with a whole bunch of stuff, including alcohol, drugs, sex, relationships, money, work, care-taking, gambling, staying busy, affairs, chaos, shopping, planning, perfectionism, constant change, internet etc
When we numb the dark, we numb the light
The dark does not destroy the light; it defines it. It’s our fear of the dark that casts our joy into the shadows.
Joy is what happens to us when we allow ourselves to recognize how good things really are.
1.“I’m not very creative“ does not work. There’s no such thing as creative people and non-creative people. There are only people who use their creativity and people who don’t. Unused creativity doesn’t just disappear. It lives within us until it’s expressed, neglected to death, or suffocated by resentment and fear.
2. The only unique contribution that we will ever make in this world will be born out of our creativity.
3. If we want to make meaning, we need to make art. Cook, write, draw, paint scrapbook, take pictures, collage, knit, rebuild an engine, sculpt, dance, decorate, act, sing – it doesn’t matter. As long as we are creating, we are cultivating meaning.
If creativity is seen as a luxury or something we do when we have spare time, it will never be cultivated. (When I make creating a priority, everything in my life works better)
Play is as essential to our health and functioning as rest.
1.We all have gifts and talents. When we cultivate those gifts and share them with the world, we create a sense f meaning and purpose in or lives.
2. Squandering our gifts brings distress to our lives.
3. Sharing our gifts and talents with the world is the most powerful connection (with god)
4. Using our gifts and talents to create meaningful work takes a tremendous amount of commitment.
5. No one can define what is meaningful for us.
Accept and own your fears, do not ignore and hide them as they will in that case only go louder.
"For me, the risk of losing myself felt far more dangerous than the risk of letting people see the real me."
What is Wholehearted living?
Wholehearted living is about engaging in our lives from a place of worthiness. It’s about cultivating the courage, compassion and connection to wake up in the morning and think, No matter what gets done and how much is left undone, I am enough. It is going to bed thinking, Yes, I am imperfect and vulnerable and sometimes afraid, but that doesn’t change the truth that I am also brave and worthy of love and belonging.The Journey is important
Owning your story can be hard but not nearly as difficult as spending our lives running from it. Embracing our vulnerabilities is risky but not nearly as dangerous as giving up on love and belonging and joy - the experiences that make us the most vulnerable. Only when we are brave enough to explore the darkness will we discover the infinite power of our light.Wholehearted people Dig Deep when in stress:
* Deliberate in their thoughts and behaviors through prayer, meditation or simply setting the intentions* Inspired to make new and different choices
* Going. They take action.
Courage, Compassion and Connection
Courage – „To tell one’s mind by telling all one’s heart“
Compassion – „to suffer with“ Compassion becomes real when we recognize our shared humanity. The heart of compassion is acceptance (and also accepting your limitations and having boundaries) Must have boundaries and holding holding people accountable for their behavior. (not blame)
Connection – energy that exists between people when they feel seen, heard and valued; when they can give and receive without judgement; when they derive sustenance and strength from the relationship.
About Helping and receiving help
Until we can receive with open heart, we are never really giving with open heart. When we attach judgement to receiving help, we knowingly or unknowingly attach judgement to giving help.Love, belonging and Being enough
Fitting in is about becoming who you need to be accepted – belonging does not require us to change who we are; it requires us to BE who we are.Love and belonging will always be uncertain.
Love belongs with belonging.
A deep sense of love and belonging is and irreducible need of all women, men and children.
Love: We cultivate love when we allow our most vulnerable and powerful selves to be deeply seen and known; and when we honor the spiritual connection that grows from that offering with trust, respect, kindness and affection. Love is not something we give or get; it is something we nurture and grow, a connection that can only be cultivated between two people when it exists within each of them – we can love others as much as we love ourselves. Shame blame, disrespect, betrayal and the withholding of affection damage the roots from witch love grows. Love can only survive these injuries if they are acknowledged, healed and rare.
Belonging: Belonging is the innate human desire to be part of something larger than us. Because this yearning is so primal, we often try to acquire it by fitting in and by seeking approval, which are not only hollow substitutes for belonging, but often barriers to it. Because true belonging only happens when we present our authentic, imperfect selves to the world, our sense of belonging can never be greater then our level of self-acceptance.
Shame
If we want to live and love with our whole hearts and if we want to engage with the world from a place of worthiness, we have to talk about the things that get in the way – especially shame, fear and vulnerability.
Shame:
1. We all have it
2. We’re all afraid to talk about it
3. The less we talk about shame, the more control it has over our lives.
Shame is the intensely painful feeling or experience of believing that we are flawed and therefore unworthy of love and belonging
Wholehearted people:
1. They understand shame and recognize what messages and expectations trigger shame for them
2. They practice critical awareness by reality-checking the messages and expectations that tell us that being imperfect means meaning inadequate
3. They reach out and share their stories with people they trust
4. They spek shame – they use the word shame, they talk about how they are feeling, and they ask for what they need.
Guilt = I did something bad
Shame = I am bad
Authenticity
Authenticity is the daily practice of letting go of who we think we’re supposed to be and embracing who we are.Choosing authenticity means:
* Cultivating the courage to be imperfect, to set boundaries and to allow ourselves to be vulnerable
* exercising the compassion that comes from knowing that we are all made of strength an struggle
* nurturing the connection and sense of belonging that can only happen when we believe that we are enough.
Authenticity demands Wholehearted living and loving – even when it’s hard, even when we’re wrestling with the shame and fear of not being good enough and especially when the joy is so intense that we’re afraid to let ourselves feel it.
Mindfully practicing authenticity during our most soul-searching struggle is how we invite grace, joy and gratitude into our lives.
It is in the process of embracing our imperfections that we find our truest gifts
Self Compassion
has 3 elements:* Self-kindness: Being warm and understanding toward ourselves when we suffer, fail, or feel inadequate, rather than ignoring our pain or flagellating ourselves with self-criticism.
* Common humanity: Common humanity recognizes that suffering and feelings of personal inadequacy are part of the shared human experiences – something we all go through rather that something that happens to „me“ alone
„we’re all doing the best we can“
* Mindfulness: Taking balanced approach to negative emotions so that feelings are neither suppressed nor exaggerated. We cannot ignore our pain and feel compassion for it at the same time. Mindfulness requires that we not „over-identify“ with thoughts and feelings, so that we are caught up and swept away by negativity.
„Don’t shrink. Don’t puff up. Stand on your sacred ground“
Spirituality
Spirituality is recognizing and celebrating that we are all inextricably connected to each other by a power greater than all of us, and that our connection to that power and to one another is grounded by love and compassion. Practicing spirituality brings sense of perspective, meaning, and purpose to our lives.
From the foundation of spirituality, three other significant patterns emerged as being essential to resilience:
1. Cultivating hope
2. Practicing critical awareness
3. Letting go of numbing and taking the edge off vulnerability, discomfort and pain
Hope is a cognitive function that is created when:
* I set realistic goals – know where I want to go
* I Know how to get there. Are persistent and can tolerate failure and try again
* I believe in myself that I can do this
What we usually do [try to be aware of it]
1. Most of us engage behaviors (conscious or not) that help us numb and take the edge of off vulnerability, pain and discomfort2. Addiction can be described as chronically and compulsively numbing and taking the edge off of feelings
3. We cannot selectively numb emotions. When we numb the painful emotions we also numb the positive emotions.
For many of us, our first response to vulnerability and pain in not to lean into the discomfort and feel our way trough but rather make it go away. We do that by numbing and taking the edge off the pain with whatever provides the quickest relief. We can anesthetize with a whole bunch of stuff, including alcohol, drugs, sex, relationships, money, work, care-taking, gambling, staying busy, affairs, chaos, shopping, planning, perfectionism, constant change, internet etc
When we numb the dark, we numb the light
The dark does not destroy the light; it defines it. It’s our fear of the dark that casts our joy into the shadows.
Joy is what happens to us when we allow ourselves to recognize how good things really are.
On Creativity
1.“I’m not very creative“ does not work. There’s no such thing as creative people and non-creative people. There are only people who use their creativity and people who don’t. Unused creativity doesn’t just disappear. It lives within us until it’s expressed, neglected to death, or suffocated by resentment and fear.
2. The only unique contribution that we will ever make in this world will be born out of our creativity.
3. If we want to make meaning, we need to make art. Cook, write, draw, paint scrapbook, take pictures, collage, knit, rebuild an engine, sculpt, dance, decorate, act, sing – it doesn’t matter. As long as we are creating, we are cultivating meaning.
If creativity is seen as a luxury or something we do when we have spare time, it will never be cultivated. (When I make creating a priority, everything in my life works better)
Play is as essential to our health and functioning as rest.
Do what inspires you!
1.We all have gifts and talents. When we cultivate those gifts and share them with the world, we create a sense f meaning and purpose in or lives.
2. Squandering our gifts brings distress to our lives.
3. Sharing our gifts and talents with the world is the most powerful connection (with god)
4. Using our gifts and talents to create meaningful work takes a tremendous amount of commitment.
5. No one can define what is meaningful for us.
Looking Uncool
When we value being cool and in control over granting ourselves the freedom to unleash the passionate, goofy, heartfelt and soulful expressions of who we are, we betray ourselves. When we constantly betray ourselves, we can expect to do the same to the people we love.Accept and own your fears, do not ignore and hide them as they will in that case only go louder.
"For me, the risk of losing myself felt far more dangerous than the risk of letting people see the real me."
Awkward is what we do
It was not too long ago when I did all I could not to look stupid, silly or somehow strange. And I failed, miserably, even when I was committed to it.
I was not authentic, instead I tried to meet the (self made up) expectations of family, friends, colleagues and random people.
Obviously you cannot meet every-ones expectations, because:
* First of all, you do not know what they are - you are only assuming
* Secondly they might be conflicting
* Thirdly - most likely they even don't think about it as much as you think they do
Worrying all the time about what others think about you does not make you a better person, instead it makes you less authentic and more depressed, because you are aiming to fail. You have a impossible task.
However when you are authentic, it is more easy to accept that you do not meet every ones expectations, that's just how life is - you cannot please everybody. But you can aim to please yourself.
Life is messy.
We are imperfect.
Awkward is what we do
...but at least we can do it while enjoying it.
Cheers!
I was not authentic, instead I tried to meet the (self made up) expectations of family, friends, colleagues and random people.
Obviously you cannot meet every-ones expectations, because:
* First of all, you do not know what they are - you are only assuming
* Secondly they might be conflicting
* Thirdly - most likely they even don't think about it as much as you think they do
Worrying all the time about what others think about you does not make you a better person, instead it makes you less authentic and more depressed, because you are aiming to fail. You have a impossible task.
However when you are authentic, it is more easy to accept that you do not meet every ones expectations, that's just how life is - you cannot please everybody. But you can aim to please yourself.
Life is messy.
We are imperfect.
Awkward is what we do
...but at least we can do it while enjoying it.
Cheers!
The Cost (by Dorothy N. Monroe)
Death is not too high a price to pay
for having lived. Mountains never die,
nor do the seas or rocks or endless sky.
Through countless centuries of time, they stay
eternal, deathless. Yet they never live! If choice were there, I would not hesitate
to choose mortality. Whatever Fate
demanded in return for life I'd give,
for never to have seen the fertile plains
nor heard the winds nor felt the warm sun on sands
beneath a salty sea, not touched the hands
of those I love - without these, all the gains
of timelessness would not be worth one day
of living and loving; come what may.
Make (good) art
Viimasel ajal olen neid sõnu korduvalt ja korduvalt endale meelde tuletanud. Mitte, et ma endiselt arvaks, et see mis ma teen hea on, aga pigem on tegemise protsess nauditav. Eriti arvestades seda, et kui joonistuste puhul ma veel suudan mingil määral ette mõelda tööprotsessi, siis maalimises olen ma paras improkunn, kes lihtalt võtab pintsli kätte ja kütab nii nagu tuleb (fine, väike pliiatsiga skets jaidee on ikka all, aga ei midagi väga uhket). Pean tõdema, et kõige hullem ei olegi.
Ja nii tegingi mõni aeg tagasi sellise plönni:
Ja täna õhtul tolle:
Tilt, Tilt ja veelkord Tilt
Hea sõber Rahel kribas eile:
Selgituskiri kõigile minu sõpradele.
Tänase päeva seisuga on veel vaid 9 päeva improfestivali Tilt alguseni. Mis tähendab, et ma jagan teile erinevaid improteemalisi teavitusi eriti aktiivselt veel vähemalt 12 päeva. Siis saate natuke puhkust. Ja mina ka
Jah, seda on veel tulemas, aga ärge palun pahandage. Tulge parem vaatama!
Selgituskiri kõigile minu sõpradele.
Tänase päeva seisuga on veel vaid 9 päeva improfestivali Tilt alguseni. Mis tähendab, et ma jagan teile erinevaid improteemalisi teavitusi eriti aktiivselt veel vähemalt 12 päeva. Siis saate natuke puhkust. Ja mina ka
Miks ma teid spämmin?
Sest ma tean, et teie hulgas on veel neid, kes pole improt kunagi näinud, aga on sellegipoolest veendunud, et see on halb teater (inimesed lähevad ju lavale lihtsalt pulli tegema, kes siis seda ei oskaks!). Ja muidugi neid, kellega kokku saades tekib umbes selline dialoog: "oi, jaa, ma olen kuulnud küll, et sa teed seda asja.. oot aga kuidas see käib teil seal täpselt.. teil on ju ikka asjad ette kokku lepitud... aa.. ei ole.. kuule aga anna mulle ka teada kui teil jälle midagi tuleb..". Well this is it. Meil tuleb nüüd suur rahvusvaheline festival ja ma annan sellest teada! Ja muidugi ka selle pärast, et nende inimeste ring, kes on improt näinud ja kellele see meeldis on aina suurenev
Miks ma kogu selle jamaga üldse vaeva näen?
Nojah, need, kes on improt näinud või teinud, need teavad:) Olen nüüdseks tegelenud improga umbes kuus aastat. Eelmise aasta kõige meeldejäävamateks hetkedeks oskasin nimetada osalemise teisel Soome rahvusvahelisel improteatrite festivalil ja muidugi Tilti. Need kaks üritust eristusid suurelt ja selgelt kogu ülejäänud aastast. Teate miks? Energia poolest. Ja see ongi see, miks impro eristub kõigest muust. See energia ja sünergia, mis on proovides ja laval kui kamp inimesi vabatahtlikult paneb endast kõik välja, et partnerit laval toetada ja selles hetkes tema jaoks olemas olla. Seda enam palju mujal ei kohta. Ja see energia jõuab ka lavalt saali. Võib ilmselt öelda, et ma olen sellest energiast kergelt sõltuvuses. Mulle meeldib seda luua ja mulle meeldib sellest puudutatud saada. Ja see annab minu jaoks kõigele sellele "vaevale" mõtte.
Mida teie selle spämmi osas ette võtta saate?
No te saate mind muidugi oma voost peita. Kuigi... impro on nii minu asi, et.. kui te ei taha teada, mis ma teen, siis miks me üldse sõbrad oleme siin? Või võite öelda: kallis sõber, ära saada mulle enam neid kutseid. Siiamaani on töötanud küll. Aga mis te veel teha saate, on võtta julgus kokku ja tulla meid vaatama. Eriti festivali ja siia saabuvaid väliskülalisi. Nad tulevad teile suhteliselt võileiva hinna eest kätte ka (üks pilet Treiler šõule võrdub kahe R-kioski võileiva hinnaga). Noh.. ja siis teid enam aasta pärast see spämm ei häiri. Sest te teate, mis selle taga on
Ikka teie,
Rahel
Ja nii on. Mina ka olen spämminud juba ohhjumal kui palju. On inimesi, kes on öelnud, et "Aitäh teavitamast, tundub huvitav. Kindlasti uurin." ja on olnud ka neid, kes on palunud mitte rohkem neile kribada sellel teemal.
Aga põhiline on see, et impro on mul nii hinges sees ja see on tõesti üks kord aastas kui ma muutun spämmimasinaks mida isegi kärsaraamat juba peatada tahab.
Kes aga kärsaraamatus ei ole ja festivaliga veel kursis ei ole, siis peagi on see kohal.
Lisainfo Etenduste ja Töötubade kohta: improfestival.ee
Ka hooandja on veel käimas http://www.hooandja.ee/projekt/toome-adami-ja-emily-improteatrite-festivalile-tilt Toetades saate endale soetada uhke festivali koti ja/või lipsu, mis spetsiaalselt selle ürituse tarvis loodud (ja palju muud ka)
Piletid juba müügis piletilevis. Töötubadesse saab ennast regada läbi meie tubli Eva.
Tulemas FB's kampaania tasuta piletite ja fääntsi pääntsi limusiinisõidu peale.
Pulli on tulemas ka Solarise keskuses.
Eile sai meid natuke kuulata Klassikaraadios Delfi teatri osas
Tilgakujulised tilti logod ilutsevad südalinnas plakatitel
jne.
...Sest ma tean, et teie hulgas on veel neid, kes pole improt kunagi näinud, aga on sellegipoolest veendunud, et see on halb teater (inimesed lähevad ju lavale lihtsalt pulli tegema, kes siis seda ei oskaks!). Ja muidugi neid, kellega kokku saades tekib umbes selline dialoog: "oi, jaa, ma olen kuulnud küll, et sa teed seda asja.. oot aga kuidas see käib teil seal täpselt.. teil on ju ikka asjad ette kokku lepitud... aa.. ei ole.. kuule aga anna mulle ka teada kui teil jälle midagi tuleb..". Well this is it. Meil tuleb nüüd suur rahvusvaheline festival ja ma annan sellest teada! Ja muidugi ka selle pärast, et nende inimeste ring, kes on improt näinud ja kellele see meeldis on aina suurenev
Miks ma kogu selle jamaga üldse vaeva näen?
Nojah, need, kes on improt näinud või teinud, need teavad:) Olen nüüdseks tegelenud improga umbes kuus aastat. Eelmise aasta kõige meeldejäävamateks hetkedeks oskasin nimetada osalemise teisel Soome rahvusvahelisel improteatrite festivalil ja muidugi Tilti. Need kaks üritust eristusid suurelt ja selgelt kogu ülejäänud aastast. Teate miks? Energia poolest. Ja see ongi see, miks impro eristub kõigest muust. See energia ja sünergia, mis on proovides ja laval kui kamp inimesi vabatahtlikult paneb endast kõik välja, et partnerit laval toetada ja selles hetkes tema jaoks olemas olla. Seda enam palju mujal ei kohta. Ja see energia jõuab ka lavalt saali. Võib ilmselt öelda, et ma olen sellest energiast kergelt sõltuvuses. Mulle meeldib seda luua ja mulle meeldib sellest puudutatud saada. Ja see annab minu jaoks kõigele sellele "vaevale" mõtte.
Mida teie selle spämmi osas ette võtta saate?
No te saate mind muidugi oma voost peita. Kuigi... impro on nii minu asi, et.. kui te ei taha teada, mis ma teen, siis miks me üldse sõbrad oleme siin? Või võite öelda: kallis sõber, ära saada mulle enam neid kutseid. Siiamaani on töötanud küll. Aga mis te veel teha saate, on võtta julgus kokku ja tulla meid vaatama. Eriti festivali ja siia saabuvaid väliskülalisi. Nad tulevad teile suhteliselt võileiva hinna eest kätte ka (üks pilet Treiler šõule võrdub kahe R-kioski võileiva hinnaga). Noh.. ja siis teid enam aasta pärast see spämm ei häiri. Sest te teate, mis selle taga on
Ikka teie,
Rahel
Ja nii on. Mina ka olen spämminud juba ohhjumal kui palju. On inimesi, kes on öelnud, et "Aitäh teavitamast, tundub huvitav. Kindlasti uurin." ja on olnud ka neid, kes on palunud mitte rohkem neile kribada sellel teemal.
Aga põhiline on see, et impro on mul nii hinges sees ja see on tõesti üks kord aastas kui ma muutun spämmimasinaks mida isegi kärsaraamat juba peatada tahab.
Kes aga kärsaraamatus ei ole ja festivaliga veel kursis ei ole, siis peagi on see kohal.
Lisainfo Etenduste ja Töötubade kohta: improfestival.ee
Ka hooandja on veel käimas http://www.hooandja.ee/projekt/toome-adami-ja-emily-improteatrite-festivalile-tilt Toetades saate endale soetada uhke festivali koti ja/või lipsu, mis spetsiaalselt selle ürituse tarvis loodud (ja palju muud ka)
Piletid juba müügis piletilevis. Töötubadesse saab ennast regada läbi meie tubli Eva.
Tulemas FB's kampaania tasuta piletite ja fääntsi pääntsi limusiinisõidu peale.
Pulli on tulemas ka Solarise keskuses.
Eile sai meid natuke kuulata Klassikaraadios Delfi teatri osas
Tilgakujulised tilti logod ilutsevad südalinnas plakatitel
jne.
Jah, seda on veel tulemas, aga ärge palun pahandage. Tulge parem vaatama!
Ei me ette tea
Mäletan, et kunagi üks tuttav, kes käis meie etendust vaatamas sai sellest enda jaoks isikliku pettumuse. Tal oli raske aeg elus ning ta lootis saada nalja ja naeru. Kunagi aga ei saa sa ette teada, mis laval hakkab toimuma ning vastavalt publiku antud inspiratsioonile tekkis sinna seekord asju, mis liigagi hästi klikkisid tema sise-elu valusate teemadega.
Eile puutusin ma ise sellise olukorraga natuke kokku. Impeeriumi hooaja avaetendus oli täitsa mõnus, kuid oli hetki kus ma proovisin mitte isiklikul tasandil liialt mõtlema hakata elik vähemalt kolm publiku poolt tulnud inspiratsioonilauset olid seotud rongi alla jäämisega. (kes teab, see teab) Well, mis teha.
Või äkki olid need soovitused põhjustatud publiku sotsiaalsest alateadvusest, kuhu minagi mitteteadlikult oma osa sisse panin? Kes teab.
Peagi saabuv Improfestival Tilt saab igatahes järjest rohkem promo ja tähelepanu, mis on igati tore.
Ja inimesed on ka täitsa toredad ja head.
Cheers!
Eile puutusin ma ise sellise olukorraga natuke kokku. Impeeriumi hooaja avaetendus oli täitsa mõnus, kuid oli hetki kus ma proovisin mitte isiklikul tasandil liialt mõtlema hakata elik vähemalt kolm publiku poolt tulnud inspiratsioonilauset olid seotud rongi alla jäämisega. (kes teab, see teab) Well, mis teha.
Või äkki olid need soovitused põhjustatud publiku sotsiaalsest alateadvusest, kuhu minagi mitteteadlikult oma osa sisse panin? Kes teab.
Peagi saabuv Improfestival Tilt saab igatahes järjest rohkem promo ja tähelepanu, mis on igati tore.
Ja inimesed on ka täitsa toredad ja head.
Cheers!
Inimlikest vestlustest
Eile küsis üks improtaja siiras huvis, et miks ma terapeudi juures käin ja ma leidsin, seda oli väga raske õigesti edasi anda, eriti kui vestlusajaks on vaid 10 minutit kõndimist. Esmaspäeval uue terapeudi juures, sai lähisündmuste kõrval tegelikult üle käidud enamikest elu traumaatilistest asjadest, nii et nende sisu, emotsioon ja tähendus said õigesti edasi antud - see võttis umbes 2 tundi. Ja nüüd on sul vaid 10 minutit.
Noh, ei tahtnud ka vastamata jätta ja kuna "Mul on olnud parajalt süngeid asju elus" ei olnud piisav, ladusin ma talle kõige võikamad neist lühidalt ja emotsioonitult ette.
Aga palun.
Tema näost oli näha, et selle lühikese vestluse seedimist jääb veel pikaks ajaks.
Sõpradega olen ma üldiselt suhtumisega, et kui sa julged küsida, ole ka vastuseks valmis ning ei hoia ennast väga tagasi. Kes aga vähe pimedust tunneb, neil on vahel vaja peale esimest infosatsu natukene mõtteid mõlgutada. (vou, mul on tunne juba nagu ma oleks kergelt toksiline) Samas, mulle meeldib see osa et mind ei nähta siis mitte nii mustvalgena vaid inimesena, kellel on olnud omad raskused ja keerdkäigud ja kes on enamikega neist siiski rahu teinud. Inimlikuna
Laupäeval ütles üks etenduse külastaja hiljem istudes, et ma tundun nagu mul oleks palju kogemusi elamisest(A lot of experience ... in living). See oli vist pigem nilbe huumori ja lavalise olemise kohta, ma usun, kuid sedagi ei oleks, kui poleks olemas ka pahupoolt.
Kontekst, olgugi et sellel on oma hind, toob välja tähtsa.
Tõsi, impropisik on sees olnud vist juba kaua, see on nagu osa minu olemusest.
Nüüd on see lihtsalt ka rohkem laval. (ma usun et standup sobiks ka siia, aga pole jõudnud rohkem proovida. Tõsi, vahel ikka mõtlen selle peale)
Sattusin täna natukene vestlema ühe endise algklasside klassiõega, kellega vahepeal pea üldse kokku pole puutunud (seega, enamikku mu pimedusest ta näinud ei ole, vaid teab mind ikkagi ainult vanusest 7-11) . Kui promosin muu jutu sees talle natuke ka improvärki, kuli vastuseks:
olen seda improasja tähele pannud jaa
see nii sinulik värk kohe
juba kooliajal oli aru saada
Tähendab, ma olen vist õigel teel :) Mul on hea meel.
Noh, ei tahtnud ka vastamata jätta ja kuna "Mul on olnud parajalt süngeid asju elus" ei olnud piisav, ladusin ma talle kõige võikamad neist lühidalt ja emotsioonitult ette.
Aga palun.
Tema näost oli näha, et selle lühikese vestluse seedimist jääb veel pikaks ajaks.
Sõpradega olen ma üldiselt suhtumisega, et kui sa julged küsida, ole ka vastuseks valmis ning ei hoia ennast väga tagasi. Kes aga vähe pimedust tunneb, neil on vahel vaja peale esimest infosatsu natukene mõtteid mõlgutada. (vou, mul on tunne juba nagu ma oleks kergelt toksiline) Samas, mulle meeldib see osa et mind ei nähta siis mitte nii mustvalgena vaid inimesena, kellel on olnud omad raskused ja keerdkäigud ja kes on enamikega neist siiski rahu teinud. Inimlikuna
Laupäeval ütles üks etenduse külastaja hiljem istudes, et ma tundun nagu mul oleks palju kogemusi elamisest(A lot of experience ... in living). See oli vist pigem nilbe huumori ja lavalise olemise kohta, ma usun, kuid sedagi ei oleks, kui poleks olemas ka pahupoolt.
Kontekst, olgugi et sellel on oma hind, toob välja tähtsa.
Tõsi, impropisik on sees olnud vist juba kaua, see on nagu osa minu olemusest.
Nüüd on see lihtsalt ka rohkem laval. (ma usun et standup sobiks ka siia, aga pole jõudnud rohkem proovida. Tõsi, vahel ikka mõtlen selle peale)
Sattusin täna natukene vestlema ühe endise algklasside klassiõega, kellega vahepeal pea üldse kokku pole puutunud (seega, enamikku mu pimedusest ta näinud ei ole, vaid teab mind ikkagi ainult vanusest 7-11) . Kui promosin muu jutu sees talle natuke ka improvärki, kuli vastuseks:
olen seda improasja tähele pannud jaa
see nii sinulik värk kohe
juba kooliajal oli aru saada
Tähendab, ma olen vist õigel teel :) Mul on hea meel.
Hämaruse laps
Ma olen naer läbi pisarate
lustlik valgus pimeduse radadel
siiras lapsikus ja olemine,
kõrge hinnaga teadmistega
elu,
mis tunneb surma
*
Kuulasin täna Kosmikuid.
Istusin pimedas toas, üksi, ja kuulasin albumit Pulmad ja Matused.
Sedasama, mida ma kuulasin kuus ja pool aastat tagasi haiglavoodis lamades, oodates et mu katus ära sõidaks.
Kuulasin hoolikalt sõnu ja emotsioone, limpsisin vaikselt veini ja naersin.
Mul on selle albumiga oma teema. Täiesti isemoodi. Seal ma ju olin, täiesti katki ja räsitud, lõhki kistud ja lapitud - ning selle kõrval nii neetult elutahet täis ja sitke - neurokirurgia intensiivpalatis. Kõik arvasid et nüüd on minek. Mitte otseselt minul vaid ... noh siiski suurel osal minust: minu mõistusel. Ajutrauma oli korralik. Ja ainus mis ma teha sain oli lihtsalt olla, tajuda oma vahetut olemist ja kuulata eelnimetatud albumit. Ei ühtegi liiga kestvat ega selget mõtet, ei ühtegi muret, ei ühtegi piirangut. Nii vaba ja vahetu kui üldse annab olla. Ja nii positiivne. Ning ainus lisategevus, mida ma sain endale tol ajal lubada oli selle albumi uuesti ja uuesti kuulamine. Ma sain vaid kuulata. Ei olnud suurt sõnade teadvustamist, analüüsi või mõtestamist. Enamik kuulamise ajast oli see lihtsalt muusika.
Nüüd ma meenutasin enda tolle aja elutahet ja kuulasin sedasama muusikat. Ja ma naersin. Korduvalt. Siiralt ja vahetult. Kogu selle süngevõitu sisu sees helises minu jaoks nüüd tohutu arusaam elu pimedusest ja valgusest. Kuidas elu helgus on tegelikult sees ka pimedamas pooles ning et ühte pole tegelikult teiseta.
Ning muidugi ka selle üle, kui omamoodi jaburas kontekstis ma sattusin just neidsamu sõnu kuulma. Kui palju võis see tol ajal mõjutada minu alateadvust?
Milline kelmikas valguse ja pimeduse vaheline gremlin ma olen, kui ma olen täiesti vaba ja vahetu?
Sest oli see ju nii, et kui sõbrad käisid haiglas mind vaatamas, said nad kerge šhoki. Mitte selle pärast, et ma nägin välja nagu panda karuks moondunud harry potter, vaid minu suhtumise pärast selle juures. Ma nägin välja nagu täielik laip ja samas olin täis energiat, elutahet, jõudu ja rebisin kildu nagu noor jumal.
Selline olen ma siis, kui midagi muud pole vahel
*
On siililegi selge, et ma olen elu jooksul palju pimedusega kokku puutunud. Ja ma ei saa seda eirata, see on suur osa minust. Osa, mida saab jagada vaid inimestega, kes suudavad seda taluda. Inimestega, kes mõistavad seda pimedust, sest nad on ise seal olnud. See on omamoodi taak aga ka õnnistus. Pimedus ei ole lihtne, aga ta annab valgusele konteksti.
Valgust on jagada lihtsam, isegi liiga lihtne - kõik võtkaks lisa, kui saaks. Eks isegi haaraks peoga, kui kommi. Kuid ilma pimeduseta, ei ole sellelgi konteksti, põrandat, millel seista - nii nagu ainult kommist läheb ka siin süda lõpuks pahaks.
Pimedus ja valgus on loodud koos olema. Ei saa valida vaid üht ja eirata teist, olgugi et paljud meist seda niiväga proovivad, sest elu koosneb neist mõlemast.
*
Ei usu ammu enam päeva kestvat ilu
ju tundub petlik see - ehk peagi saabub põud?
Ning öö võib hetkeks olla kosutav ja vilu
kuid seegi igavikuna on nagu õud
Ma olen hämarik ja koit mis seisab vahel
ei üks ei teine, kumbagi, vaid piir.
See kuumal päeva varju pakkuv vaher
ning pimeduses paistev valguskiir.
Nii olen loodud seda taaka kandma
on tuttav elu, pole võõras surm.
Ei eita kumbagi ning nende vahel anda
on miski omamoodi naudinguga hurm
lustlik valgus pimeduse radadel
siiras lapsikus ja olemine,
kõrge hinnaga teadmistega
elu,
mis tunneb surma
*
Kuulasin täna Kosmikuid.
Istusin pimedas toas, üksi, ja kuulasin albumit Pulmad ja Matused.
Sedasama, mida ma kuulasin kuus ja pool aastat tagasi haiglavoodis lamades, oodates et mu katus ära sõidaks.
Kuulasin hoolikalt sõnu ja emotsioone, limpsisin vaikselt veini ja naersin.
Mul on selle albumiga oma teema. Täiesti isemoodi. Seal ma ju olin, täiesti katki ja räsitud, lõhki kistud ja lapitud - ning selle kõrval nii neetult elutahet täis ja sitke - neurokirurgia intensiivpalatis. Kõik arvasid et nüüd on minek. Mitte otseselt minul vaid ... noh siiski suurel osal minust: minu mõistusel. Ajutrauma oli korralik. Ja ainus mis ma teha sain oli lihtsalt olla, tajuda oma vahetut olemist ja kuulata eelnimetatud albumit. Ei ühtegi liiga kestvat ega selget mõtet, ei ühtegi muret, ei ühtegi piirangut. Nii vaba ja vahetu kui üldse annab olla. Ja nii positiivne. Ning ainus lisategevus, mida ma sain endale tol ajal lubada oli selle albumi uuesti ja uuesti kuulamine. Ma sain vaid kuulata. Ei olnud suurt sõnade teadvustamist, analüüsi või mõtestamist. Enamik kuulamise ajast oli see lihtsalt muusika.
Nüüd ma meenutasin enda tolle aja elutahet ja kuulasin sedasama muusikat. Ja ma naersin. Korduvalt. Siiralt ja vahetult. Kogu selle süngevõitu sisu sees helises minu jaoks nüüd tohutu arusaam elu pimedusest ja valgusest. Kuidas elu helgus on tegelikult sees ka pimedamas pooles ning et ühte pole tegelikult teiseta.
Ning muidugi ka selle üle, kui omamoodi jaburas kontekstis ma sattusin just neidsamu sõnu kuulma. Kui palju võis see tol ajal mõjutada minu alateadvust?
Milline kelmikas valguse ja pimeduse vaheline gremlin ma olen, kui ma olen täiesti vaba ja vahetu?
Sest oli see ju nii, et kui sõbrad käisid haiglas mind vaatamas, said nad kerge šhoki. Mitte selle pärast, et ma nägin välja nagu panda karuks moondunud harry potter, vaid minu suhtumise pärast selle juures. Ma nägin välja nagu täielik laip ja samas olin täis energiat, elutahet, jõudu ja rebisin kildu nagu noor jumal.
Selline olen ma siis, kui midagi muud pole vahel
*
On siililegi selge, et ma olen elu jooksul palju pimedusega kokku puutunud. Ja ma ei saa seda eirata, see on suur osa minust. Osa, mida saab jagada vaid inimestega, kes suudavad seda taluda. Inimestega, kes mõistavad seda pimedust, sest nad on ise seal olnud. See on omamoodi taak aga ka õnnistus. Pimedus ei ole lihtne, aga ta annab valgusele konteksti.
Valgust on jagada lihtsam, isegi liiga lihtne - kõik võtkaks lisa, kui saaks. Eks isegi haaraks peoga, kui kommi. Kuid ilma pimeduseta, ei ole sellelgi konteksti, põrandat, millel seista - nii nagu ainult kommist läheb ka siin süda lõpuks pahaks.
Pimedus ja valgus on loodud koos olema. Ei saa valida vaid üht ja eirata teist, olgugi et paljud meist seda niiväga proovivad, sest elu koosneb neist mõlemast.
*
Ei usu ammu enam päeva kestvat ilu
ju tundub petlik see - ehk peagi saabub põud?
Ning öö võib hetkeks olla kosutav ja vilu
kuid seegi igavikuna on nagu õud
Ma olen hämarik ja koit mis seisab vahel
ei üks ei teine, kumbagi, vaid piir.
See kuumal päeva varju pakkuv vaher
ning pimeduses paistev valguskiir.
Nii olen loodud seda taaka kandma
on tuttav elu, pole võõras surm.
Ei eita kumbagi ning nende vahel anda
on miski omamoodi naudinguga hurm
Random peaaegu täpseid ajafakte
Praeguse seisuga (peaks olema nii aasta täpsusega ... umbes)
* 14 aastat tagasi tuli arvuti peal välja Final Fantasy 8 mida ma siis nii ööd kui päevad tädipere juures mängisin (tädipoeg sai selle sünnipäevaks).
* 14 aastat tagasi käisin ma oma elu esimesel rock konsertil (Iron Maiden)
* 12 aastat tagasi sain ma teada kui äge asi on BJ
* olen LARP ja D&D'ga tegelenud 11 aastat
* 11 aastat tagasi loodi mu enese silme all mulle rate.ee konto
* 10 aastat tagasi olin ma veel oma elu teises bändis
* Möödub 10 aastat sellest kui mu esimene kirjutis ajakirjas avaldati (netiajakirjas Algernon, aga ikkagi, sinnagi polnud lihtne pääseda)
* on möödas 9 aastat mu gümnaasiumi lõpetamisest
* 9 aastat tagasi sain ma kingiks elu esimese isikliku ja täiesti eelkasutamata sülearvuti
* See suvi täitus 8 aastat Skype's töötamist
* umbes 7 aastat olen regulaarsemalt juuksuris käinud (enne seda oli u 4 aastane vahe, kui olid pikad juuksed)
* 7 aastat tagasi hakkasin seda blogi pidama
* õlut pole peaaegu üldse joonud 7 aastat
* 7 aastat tagasi tegin ma oma täiskasvanuelu esimesed joonistused, mida mul polnud häbi kinkida
* on möödas umbes 6 ja pool aastat viimasest peaõmblusest
* 6 aastat tagasi olin Tallinnas esmakordselt teatrilaval (T-Teater)
* KafKaf on peaaegu 6 aastat vana (päris täpselt ei tea kuna tegemist oli hulkuva kassiga)
* 5 aastat tagasi ostsin esimese seksmänguasja
* 4 ja pool aastat möödas esimesest Inglismaal käigust
* 4 aastat möödas esimesest tatoost
* 4 aastat möödas esimesest teraapiaseansist
* 4 aastat tagasi ostsin endale esimese arvuti (nurgik)
* nii 3 ja pool aastat tagasi hakkasin ma ennast armastama (ma tean et kõlab läägelt, aga ma tõesti ei oska seda paremini seletada)
* 3 aastat möödas esimesest LARP'i korraldusest
* 3 aastat tagasi käisin Küprosel
* 2 ja pool aastat tagasi käisin viimati püsivalt regulaarselt trennis
* 2 aastat tagasi ostsin rõngassärgi.. võinoh isegi kaks.
* Improteatriga olen aktiivselt tegelenud 2 aastat
* Poolteist aastat tagasi proovisin korra stand-up'i teha
* See aasta oli elu esimene õnnestunud mitmepäevane jalgrattamatk
Nuvot, ongi pool elu nagu naksti kiirülevaatena kirjas - võinoh vähemalt mingi osa sellest elust. Leiaks ka rohkem detaile (esimene uisutamine on näiteks viimase 4 aasta sees;) aga ei vinna nii palju pilte otsida ja detaile sobitada.
Peab tõdema, et see aeg on ikka suht usin olnud ka. Meelega jätsin välja lisa töö ja kooli punktid (ega see CV pole) igasugu suhted ja ka traumaatilisemad asjad.
Aga no juba siingi annaks huvitavaid seoseid luua.
Ja kõik need lood, mis veel siin taga peidus on.
* 14 aastat tagasi tuli arvuti peal välja Final Fantasy 8 mida ma siis nii ööd kui päevad tädipere juures mängisin (tädipoeg sai selle sünnipäevaks).
* 14 aastat tagasi käisin ma oma elu esimesel rock konsertil (Iron Maiden)
* 12 aastat tagasi sain ma teada kui äge asi on BJ
* olen LARP ja D&D'ga tegelenud 11 aastat
* 11 aastat tagasi loodi mu enese silme all mulle rate.ee konto
* 10 aastat tagasi olin ma veel oma elu teises bändis
* Möödub 10 aastat sellest kui mu esimene kirjutis ajakirjas avaldati (netiajakirjas Algernon, aga ikkagi, sinnagi polnud lihtne pääseda)
* on möödas 9 aastat mu gümnaasiumi lõpetamisest
* 9 aastat tagasi sain ma kingiks elu esimese isikliku ja täiesti eelkasutamata sülearvuti
* See suvi täitus 8 aastat Skype's töötamist
* umbes 7 aastat olen regulaarsemalt juuksuris käinud (enne seda oli u 4 aastane vahe, kui olid pikad juuksed)
* 7 aastat tagasi hakkasin seda blogi pidama
* õlut pole peaaegu üldse joonud 7 aastat
* 7 aastat tagasi tegin ma oma täiskasvanuelu esimesed joonistused, mida mul polnud häbi kinkida
* on möödas umbes 6 ja pool aastat viimasest peaõmblusest
* 6 aastat tagasi olin Tallinnas esmakordselt teatrilaval (T-Teater)
* KafKaf on peaaegu 6 aastat vana (päris täpselt ei tea kuna tegemist oli hulkuva kassiga)
* 5 aastat tagasi ostsin esimese seksmänguasja
* 4 ja pool aastat möödas esimesest Inglismaal käigust
* 4 aastat möödas esimesest tatoost
* 4 aastat möödas esimesest teraapiaseansist
* 4 aastat tagasi ostsin endale esimese arvuti (nurgik)
* nii 3 ja pool aastat tagasi hakkasin ma ennast armastama (ma tean et kõlab läägelt, aga ma tõesti ei oska seda paremini seletada)
* 3 aastat möödas esimesest LARP'i korraldusest
* 3 aastat tagasi käisin Küprosel
* 2 ja pool aastat tagasi käisin viimati püsivalt regulaarselt trennis
* 2 aastat tagasi ostsin rõngassärgi.. võinoh isegi kaks.
* Improteatriga olen aktiivselt tegelenud 2 aastat
* Poolteist aastat tagasi proovisin korra stand-up'i teha
* See aasta oli elu esimene õnnestunud mitmepäevane jalgrattamatk
Nuvot, ongi pool elu nagu naksti kiirülevaatena kirjas - võinoh vähemalt mingi osa sellest elust. Leiaks ka rohkem detaile (esimene uisutamine on näiteks viimase 4 aasta sees;) aga ei vinna nii palju pilte otsida ja detaile sobitada.
Peab tõdema, et see aeg on ikka suht usin olnud ka. Meelega jätsin välja lisa töö ja kooli punktid (ega see CV pole) igasugu suhted ja ka traumaatilisemad asjad.
Aga no juba siingi annaks huvitavaid seoseid luua.
Ja kõik need lood, mis veel siin taga peidus on.
Kuidas olla lahe
Kui ma veel tiinekas olin, oli väga lihtne olla nö laheda poole peal: tee suitsu.
Kui sa aga tahtsid olla selles täiesti teises otsas, siis näiteks mängisid plokkflööti.
Lihtne!
Imed peenikest pulka - oled lahe
Puhud jämedat pulka - oled üldse mitte lahe
Ja nende kahe äärmuse vahel oli ka hunnik, vähemalt 50, halli varjundit.
Tänapäeval aga on nad ristanud sigareti ja plokkflöödi ning paljudel on hambus jäme e-sigaret, mille peal näppudega mängitakse. No on see siis lahe või mitte, mina ka enam ei tea. Ajad on igatahes edasi läinud.
Mäletan, kuidas ehk samal ajal oli mul ka esimene punkrock bänd. Noh teate küll, kus muusikud on sigalakku täis, keegi väga mängida ei oska ning kitarrid on nii madalal, et selja tagant nägid kitarristid välja nagu sügaks mune.
Ning sellesamusre bändiga tekkis meil ka mõte, et võiks kah - paljude rockiidolite eeskujul - kitarre sodiks peksta. Videodes olime näinud kuidas ühe kitarriga saab ikka kaua rahmeldada. Tõsi, kuna me kõik olime reaalkallakuga koolist, oli esiteks vaja teha eksperiment elik, proovida kuidas see käib. Kuna aga enda kitarrist oleks kahju hakanud, hankisime me kuskilt vana kasutu basskitarri. Mõtlesime, et basskitarr, oma pika kaelaga annab kindlasti ka hea jõuõla ning on vähem jõudu vaja. Olles esiteks eemaldanud kogu juhtmestiku ja keeled (see oli ometi väärtuslik kraam) ja kitarri uuesti üle värvinud (see pidi ju uhke välja nägema) võtsime me nosu täis ja olimegi asjaks valmis.
Ilmselgelt on tegemist suure teadusega, sest meie kitarripeks oli vaid üks kaks lööki vastu betoonist laternaposti, kui kätte jäigi vaid vars. Ja see ongi põhjus, miks me kunagi rockitaevasse ei jõudnud. No kui sa nina kaudu õlut juua ei oska ja kitarri lõhud nagu luuser, siis mis sust ikka tahta, sest muusika, mida me tegime oli ju ometi hea :P.
Vot, mida tegid noored ajal, kui kõigil ei olnud veel internetti ning tark mees taskus oli kalkulaator, mille vahel olid spikrid, mitte nutitelefon.
Cheers!
Kui sa aga tahtsid olla selles täiesti teises otsas, siis näiteks mängisid plokkflööti.
Lihtne!
Imed peenikest pulka - oled lahe
Puhud jämedat pulka - oled üldse mitte lahe
Ja nende kahe äärmuse vahel oli ka hunnik, vähemalt 50, halli varjundit.
Tänapäeval aga on nad ristanud sigareti ja plokkflöödi ning paljudel on hambus jäme e-sigaret, mille peal näppudega mängitakse. No on see siis lahe või mitte, mina ka enam ei tea. Ajad on igatahes edasi läinud.
Mäletan, kuidas ehk samal ajal oli mul ka esimene punkrock bänd. Noh teate küll, kus muusikud on sigalakku täis, keegi väga mängida ei oska ning kitarrid on nii madalal, et selja tagant nägid kitarristid välja nagu sügaks mune.
Ning sellesamusre bändiga tekkis meil ka mõte, et võiks kah - paljude rockiidolite eeskujul - kitarre sodiks peksta. Videodes olime näinud kuidas ühe kitarriga saab ikka kaua rahmeldada. Tõsi, kuna me kõik olime reaalkallakuga koolist, oli esiteks vaja teha eksperiment elik, proovida kuidas see käib. Kuna aga enda kitarrist oleks kahju hakanud, hankisime me kuskilt vana kasutu basskitarri. Mõtlesime, et basskitarr, oma pika kaelaga annab kindlasti ka hea jõuõla ning on vähem jõudu vaja. Olles esiteks eemaldanud kogu juhtmestiku ja keeled (see oli ometi väärtuslik kraam) ja kitarri uuesti üle värvinud (see pidi ju uhke välja nägema) võtsime me nosu täis ja olimegi asjaks valmis.
Ilmselgelt on tegemist suure teadusega, sest meie kitarripeks oli vaid üks kaks lööki vastu betoonist laternaposti, kui kätte jäigi vaid vars. Ja see ongi põhjus, miks me kunagi rockitaevasse ei jõudnud. No kui sa nina kaudu õlut juua ei oska ja kitarri lõhud nagu luuser, siis mis sust ikka tahta, sest muusika, mida me tegime oli ju ometi hea :P.
Vot, mida tegid noored ajal, kui kõigil ei olnud veel internetti ning tark mees taskus oli kalkulaator, mille vahel olid spikrid, mitte nutitelefon.
Cheers!
Peksust ja sugudest
Märkasin täna kärsaraamatus teemapüstitust stiilis: "Mehed lihtsalt ei löö naisi! Kõik!". Okei fine, ma väga tausta ei uurinud ja algset postitust üles ei leidnud, igatahes ma mäletan, et mitmed sõbrad laikisid seda. Ja tõsilugu on see, et ka mind on nii kasvatatud ja ma ei ole teadlikult (läbi une olen kogemata ikka puksinud) ühtegi naist löönud.
Küll aga häirib mind sügavalt palju levinud mõtteviis stiilis:
naine lööb naist - ju neil on midagi klaarida
mees lööb meest - ju neil on midagi klaarida
naine lööb meest - no see mees on ikka könn, saab naiselt peksa
mees lööb naist - nii ei tohi teha!
Sest selle järgi võib põhimõtteliselt suvaline naine (misiganes tuju või meeleolu pärast) mulle näkku kütta ja mina kui mees pean selle lihtsalt ära kannatama - ja see ei ole okei.
Igasugune füüsiline (ja miks mitte ka vaimne) vägivald peaks olema taunitav ja kui tõesti on vägivald siis peaks olema õigus ennast selle vastu kaitsta.
Ja mis on selle juures veel häiriv on see, et naistel on just kui lubatud olla tujutsevad, vägivaldsed, otsustusvõimetud jne nõrgem sugupool. Ehk siis justkui ei peagi suutma üksinda ise-endaga ja oma tunnetega hakkama saama. Mees samas peab olema tugev, kaalutlev ja selle välja kannatama.
Enne kui pistate kisama siis jaa, ma tean paari sellist naist ja olen lampi kõrvakiile ikka saanud küll - võimalik et puhtalt selle pärast et naine ei osanud ennast muud moodi välja elada ja ta ju teab et mees vastu ei tohi lüüa - ja ma ei leia et see oleks kuidagi okei või õigustatud. Selliste inimestega väga rohkem suhelda ei taha.
Mõlemal sugupoolel on omad präänikud ja omad pasakuklid, vot seda ma tahtsingi öelda.
Vähem kindlalt deklareeritud reegleid (kirjutatud ja ka kirjutamata) ja rohkem suhtumist "Oled sa mees või naine, aga ära ole vitupea!" on parim moodus sotsiaalseks ja isiklikuks kasvuks, arvan mina.
Küll aga häirib mind sügavalt palju levinud mõtteviis stiilis:
naine lööb naist - ju neil on midagi klaarida
mees lööb meest - ju neil on midagi klaarida
naine lööb meest - no see mees on ikka könn, saab naiselt peksa
mees lööb naist - nii ei tohi teha!
Sest selle järgi võib põhimõtteliselt suvaline naine (misiganes tuju või meeleolu pärast) mulle näkku kütta ja mina kui mees pean selle lihtsalt ära kannatama - ja see ei ole okei.
Igasugune füüsiline (ja miks mitte ka vaimne) vägivald peaks olema taunitav ja kui tõesti on vägivald siis peaks olema õigus ennast selle vastu kaitsta.
Ja mis on selle juures veel häiriv on see, et naistel on just kui lubatud olla tujutsevad, vägivaldsed, otsustusvõimetud jne nõrgem sugupool. Ehk siis justkui ei peagi suutma üksinda ise-endaga ja oma tunnetega hakkama saama. Mees samas peab olema tugev, kaalutlev ja selle välja kannatama.
Enne kui pistate kisama siis jaa, ma tean paari sellist naist ja olen lampi kõrvakiile ikka saanud küll - võimalik et puhtalt selle pärast et naine ei osanud ennast muud moodi välja elada ja ta ju teab et mees vastu ei tohi lüüa - ja ma ei leia et see oleks kuidagi okei või õigustatud. Selliste inimestega väga rohkem suhelda ei taha.
Mõlemal sugupoolel on omad präänikud ja omad pasakuklid, vot seda ma tahtsingi öelda.
Vähem kindlalt deklareeritud reegleid (kirjutatud ja ka kirjutamata) ja rohkem suhtumist "Oled sa mees või naine, aga ära ole vitupea!" on parim moodus sotsiaalseks ja isiklikuks kasvuks, arvan mina.
Alatine sossa soola
Ma olen juba ammu mõelnud, et keegi võiks need kaks asja reklaamis kokku panna ja täna komistasin selle pildi otsa.
Sest ometigi on neil ju nii palju ühist:
* alati on reklaamis rõõmsad inimesed, kes tegelevad miski spordi või tegevusega sotsiaalselt
* mõlema reklaamid olid vahepeal põhimaterjal filmide vahel
* mõlemad on paras pask
* punane ümbris, pruunikas sisu
jne
ühesõnaga, head isu sossa soola joojad.
Sest ometigi on neil ju nii palju ühist:
* alati on reklaamis rõõmsad inimesed, kes tegelevad miski spordi või tegevusega sotsiaalselt
* mõlema reklaamid olid vahepeal põhimaterjal filmide vahel
* mõlemad on paras pask
* punane ümbris, pruunikas sisu
jne
ühesõnaga, head isu sossa soola joojad.
Muutub juba naljakaks
Täna on normaalne hommik. Ärkasin jälle varem kui oleks pidanud, aga olin selles maailmas erand, mitte reegel. Eile hommikul vara sigraretil ja siis statoilis käies oli seal kaks ebamäärast vorstirida (ekhm, st kõik tahtsid kuuma koera) ja liiklus oli üllatavalt tihe. Täna maailm vähemalt magas, kõik oli peaaegu nii nagu peab.
Äkki jõuan ka tööle normaalselt. Eile võttis see vist kokku natuke üle tunni. Esiteks ootasin pool tundi külma ja kõleda tuule käes trolli. No kõike muud tuli, aga mitte seda, mida vaja oli. Teisi asju tuli isegi mitu korda ning kui lõpuks õige trollibuss kohale jõudis, ei sõitnud seegi lõppu välja vaid viskas ennast metafooriliselt sellili ja hakkas jonnima peatus enne õiget. (mustamäe trollipargis oli mingi jamps lahti, hunnik vilkuvaid trolle, vilkuv politsei jne ... või li neil vaikuses toimuv vilkuva valusega reivipidu?) Ja nii olin ma juba hommikul tööle jõudes "hästi" laetud.
Mingi vahe hommikupoole võtsin väkese pausi tööst ja kribasin sõbrale Inglismaal pika-pika emaili, sellest, mis kõik vahepeal toimunud on ja kuidas Eestis elukene veereb. Kui ma selle peale saatmist uuesti läbi lugesin kõlas see kahe lausega kokkuvõtvalt umbes nii:"Meil siin Eestis on kõik putsis! Aga kuidas teil seal Inglismaal on?"
Selest natuke hiljem laksas mul ära ja tuli peale kerge hullumeelsus: aju hakkas otsima huumorit ja nalja, niipalju kui võimalik; energia jooksis ülesse ning silmadesse tekkis sihuke ... well hullumeelse pilk. See sai alguse sellest, kui ma töö telefoniboxis istudes avastasin end ükshetk omaette vaikselt improviseeritud viisil laulmas "Kõik on putsis, kõik on puuuutsis, kõik on putsis, kõik on putsiiiis"... ja kuna esimene samm paremuse poole on olukorra aksepteerimine, siis meeleolu läks kohe kuidagi... well oluliselt paremaks ja mingi jabur must aga üdini humoorikas energia vabanes.
Hiljem tuli variatsioon samast laulust ka Abba Mama Mia peale, mis kõlas umbes:
Kõik-on-putsis, here I go again
My my, how can I resist you?
Kõik-on-putsis, does it show again?
My my, just how much I've missed you
Yes, I've been brokenhearted
Blue since the day we parted
Why, why did I ever let you go?
Kõik-on-putsis, now I really know,
My my, I could never let you go.
Mis näitab minu hullumeelset ja omamoodi humoorikat aju. Seosed, seosed ja veelkord seosed ning tohutu pasa aksepteerimine. (selle lõppu sobiks ooperifantoomi lauluread "why so silent my misjöös... Did you think that I have left for good?")
Mõtlesin eile muuseas, et võiks ka meestearstile minna, aga ma kardan et ta tõmbab mind tillist.
Njah, ma olen oma elu jooksul näiud ikka igasugu sitta. Tõsi, see sügis on karm, aga võrreldes sellega, millest ma juba läbi olen tulnud... on ta lihtsalt kuidagi väga kontsentreeritud, aga ei midagi hirmus uut. (ei, see ei ole kutse uutele traumadele .... ptüiptüiptüi raisk üle vasaku õla). Ja kui ma kunagi sain huumoriga hakkama, siis miks see nüüd enam ei peaks töötama. (fine, esmaspäeval lähen ka terapeudi juurde ... oh ei, mitte selle juurde, kellel ma terve suve käisin, sest ta arsti soovitusel võttis aja maha - otseloomulikult- ... vaid uue inimese juurde)
Ei, see ei ole tegelikult halb tunne. See on omamoodi absurdne.
*
Mõni aeg tagasi M ütles mulle, et raske ja kuidagi süümekaid tekitav on olla positiivne, kui paljudel on ümber miski raske värk. Et ei saa ju nii olla. Minu vastus tol ajal oli aga, et ainult nii saabki. Kui sa ei saa/oska/taha nalja teha raskel ajal, siis well, milleks see huumorimeel siis on noh? Kergematel aegadel pole seda ju väga vajagi.
No võibolla näeb see kummaline välja, kui sa sammud naerdes ise poole vööni metafoorilises pasas, aga mis siis, vähemlt sul endal on naljakas ja tuju hea. Niikaua, kuni sa selle hea tuju ja huumoriga kellelegi hinge ei situ, on ju kõik hästi, või kuidas.
Recycle blogipost
Disclaimer: see postitus on kokku kirjutatud paarist vanast poolikust ja seisma jäänud blogiposti mustandist ehk siis Recycle blogipost - elagu öko ja taas kasutus.
See oli omajagu aega tagasi, kui me mängisime ühes seltskonnas mängu Reaalsuskontroll. Selle idee on põhimõtteliselt jaotada iseloomustavad kaardid nendele inimestele seltskonnas, kes sinu arvates kõige rohkem sellele kirjeldusele vastab. Tollel ajal aga ei suutnud ma kõike, mis minu kohta tuli, päris omaks võtta - see võttis omajagu aega (ma arvan, et nüüd ei tuleks mulle enam väga üllatusi aga kes teab).
Nii jagati mulle tunnuseid nagu kõige tuntum (fine, seltskonnaga võrreldes võibolla tõesti - laval ma ju käin - aga ikkagi pigem miski kindla ringkonna tuntus), kõige edevam (nohjahh... see on kuidagi mu isiksuse osa), kõige gigolom (sama mis eelmine punkt ... vahel küll häirib, aga mis teha. Kerge flirtimine on kuidagi isiksuse osa, mida ma enamasti isegi väga teadlikult ei tee), kõige sportlikum (vot seda on raske vastu võtta, kuna ma sporti ju ei tee... aga teatrisport on ka äkki sport)
Kõige muu keskel sain ka selle, et ma olen kõike viisakam aga ka kõige nahhaalsem, mis pani mind omajagu mõtlema.
Ma mäletan, et kui ma olin teises või kolmandas klassis, andsime me klassi aktivistidega (jah ma olin tol ajal üks nendest) välja oma klassi ajalehte. Ühes neist oli intervjuu minuga, sest mind hääletatai klassi poolt kõige suuremaks džentelmen'iks. Ma olin tol ajal viisakas, vaoshoitud ja alati enne mõtlesin kui ütlesin.
For gods sake, ma olin 10 aastane ja viisakam ja korralikum, kui paljud täiskasvanud, keda ma tollest ajast mäletan. Isegi nüüd on raske nii asjalikke täiskasvanuid leida.
Nüüdseks kõlab tolleaegne käitumine aga minu jaoks kuidagi ebainimlikult ja masinlikult.
Ma arvan, et ma tean küll enamikke nö viisakusreegleid, aga ma kohandan neid nüüd vastavalt olukorrale ning tihtilugu ignoreerin sootuks. Ma leian, et isiklik heaolu ja/või inimlik kontakt on alati tähtsam, kui miskid reeglid. Eriti kui need reeglid on kontakti mittesoosivad (näit on teema, millest viisakusest ei räägita, kuigi tegelikult just peaks rääkima).
Seega, ma võin olla väga viisakas, aga ma võin ka olla täiesti ebaviisakas (nahaalne). Mulle tundub, et olgugi, et viisakusest on vahel omajagu kasu, on selest vahel ka kahju. Me oleme ikkagi inimesed ning on igati loomulik, et meil on tunded, mida me tahame välja elada. Eluterve, on need suts välja elada ja eluga edasi minna, mitte jääda viisakuse kammitsasse ja siis välja elamata tunnete peal veel aastaid haududa.
Vahel on "viisakust" lihtsalt nii jabur kõrvalt vaadata.
Viisakas sõim
Kujutage ette kahte vanakooli härrasmeest, mõlemad näost tulipunased ja ilmselgelt raevus, omavahel "sõimlemas". Sõimlemas jutumärkides, sest ühtegi sõimusõna te ei kuule. Kõik on äärmiselt viisakas väljapeetud ja totter. Poisiklutt, poisike, põnn, ma sulle veel õpetan, või et tema tuleb siia õpetama, ma sule veel teen jne - on osad fraasidest, mida võib näiteks kuuda.
Mis selles tobedat on? Esiteks rikutakse oma pulk-perses-viisakusega ära täiesti neutraalse tähendusega sõnad ja teiseks ei suudeta sedasi ennast ikkagi välja elada, mis tähendab et kogu see jura võib kesta kaua. Ja tihti jääbki see tegelikult korralikult välja elmata ja ollakse veel kaua vihased ja neelatakse emotsionid alla .... ja pikemas perspektiivis soodustab see stressi ja kibestumist ja mida kõike veel.
Lahendus: Jumala eest, lihtsalt saatke üksteist perse ära ja minge oma eluga edasi. (mida on muidugi äärmiselt raske teha kui sa oled õpetatud olema viisakas) Nii on tervislikum teile endale ja teistele.
Ilmselgelt ei oskama ma väga head nägu teha ja poliitikasse ei sobiks. Emotsioonid on loomulikud ning nende välja elamine on samuti loomulik. Võinoh, nende väljaelamine peaks olema loomulik ... ma alles õpin seda loomulikkust :P Tunda häbi mingi emotsiooni tundmise eest on nagu tunda häbi selle üle, et sul on 2 kätt - on nagu on, lepi sellega.
Alati ei saa olla ainult positiivsed emotsioonid, aga see-eest ei ole alati ka ainult negatiivsed.
Elus ei saa teha mustandit, me paneme alati puhtalt. Ja vahel juhtub tõesti, et me ei täida enda või kellegi teise ootusi. Samas, ei tasu seepärast end norgu lasta. Mis sul on, on praegu. See on ainus aeg, millega sa saad midagi ette võtta.
Ma olen korduvalt jäänud mõtlema inimeste kummalise kombe üle asju tagantjärgi läbi arutada. Stiilis, kaks kuud tagasi ütlesid sa "seda", mida sa "selle" all mõtlesid? See on mulle alati kuidagi kummaline tundunud (olgugi, et mingi vahe harrastasin seda isegi). Juba lapsena oli tavaline, et kui minu käest küsiti, et miks sa midagi tegid (mänguhoos) siis ja alles siis hakkasin ma põhjendust otsima. Ma lihtsalt ei teadnud. Tegin jah ja siis tundus see jube hea mõte, aga miks see jube hea mõte oli, vot ei teagi.
Me ei ela ju inimestena nii et tehes miskit mõtleme kogu aeg läbi, et ma nüüd teen seda selle pärast - see ei ole loomulik ning tihti tegutseme me instinktide ja intuitsiooni pealt. On olemas isegi teooria, et meie põhjendamise osa on aeglasem kui tegutsemise osa, seega igal juhul me tegutseme enne ja seejärel alles otsime loogilist põhjendust selle kohta, miks me nii tegime (seda peamiselt stressi olukorras, kus ratsionaalne mõtlemine ja analüüs võtab liiga kaua aega). Me põhjendame seda hiljem muidugi läbi oma sisemise maailmavaate ja uskumuste.
Teiseks: mälestused on blörr. Oma pool meie mälestustest on vigased, vildakad, kunstlikult loodud. Seega tegeleda mingite mälestuste läbi arutamisega tundub natuke kummaline. Nojaa, kui me räägime teraapiakontekstist, siis tõesti, ei ole vahet, kas see on päris või võltsmälestus - kui see segab, tuleb sellega tegeleda. Aga vaadata kuidas täiskasvanud inimesed vaidlevad miski ühise mälestuse detailide üle, on lihtsalt jabur.
Kolmandaks. Me teeme miskit selle pärast et antul hetkel tundus see õige tegevus meie jaoks. Ja kuna me muutume (kasvame, areneme), siis me ei saa kunagi olla enam needsamad inimesed, kes kunagi neid asju tegid. Seega me ei suuda enam täielikult aduda, miks me neid asju tegime. Me suudame oletada, jah, aga seda oletamist teeb ka juba uus muutunud inimene.
Mälestuste üle vaidlemine on umbes sama hea kui vaielda "faktide" üle, mida keegi kuskilt lugenud on.
Ühesõnaga: blah!
Ma olen maailmas ja selles toimuvas kergelt pettunud ja väsinud. Toimin, depressiivne ei ole, aga lihtsalt ... emotsionaalselt juba natukene tuimaks läinud. See sügis on olnud ... so far so disturbing, et ei jaksa sellest isegi mitte enam rääkida.
Ainus, mis siin maailmas kindel, on muutus. Seega eks ka mu enesetunne mingi hetk muutub, eksole.
Cheers!
See oli omajagu aega tagasi, kui me mängisime ühes seltskonnas mängu Reaalsuskontroll. Selle idee on põhimõtteliselt jaotada iseloomustavad kaardid nendele inimestele seltskonnas, kes sinu arvates kõige rohkem sellele kirjeldusele vastab. Tollel ajal aga ei suutnud ma kõike, mis minu kohta tuli, päris omaks võtta - see võttis omajagu aega (ma arvan, et nüüd ei tuleks mulle enam väga üllatusi aga kes teab).
Nii jagati mulle tunnuseid nagu kõige tuntum (fine, seltskonnaga võrreldes võibolla tõesti - laval ma ju käin - aga ikkagi pigem miski kindla ringkonna tuntus), kõige edevam (nohjahh... see on kuidagi mu isiksuse osa), kõige gigolom (sama mis eelmine punkt ... vahel küll häirib, aga mis teha. Kerge flirtimine on kuidagi isiksuse osa, mida ma enamasti isegi väga teadlikult ei tee), kõige sportlikum (vot seda on raske vastu võtta, kuna ma sporti ju ei tee... aga teatrisport on ka äkki sport)
Kõige muu keskel sain ka selle, et ma olen kõike viisakam aga ka kõige nahhaalsem, mis pani mind omajagu mõtlema.
Ma mäletan, et kui ma olin teises või kolmandas klassis, andsime me klassi aktivistidega (jah ma olin tol ajal üks nendest) välja oma klassi ajalehte. Ühes neist oli intervjuu minuga, sest mind hääletatai klassi poolt kõige suuremaks džentelmen'iks. Ma olin tol ajal viisakas, vaoshoitud ja alati enne mõtlesin kui ütlesin.
For gods sake, ma olin 10 aastane ja viisakam ja korralikum, kui paljud täiskasvanud, keda ma tollest ajast mäletan. Isegi nüüd on raske nii asjalikke täiskasvanuid leida.
Nüüdseks kõlab tolleaegne käitumine aga minu jaoks kuidagi ebainimlikult ja masinlikult.
Ma arvan, et ma tean küll enamikke nö viisakusreegleid, aga ma kohandan neid nüüd vastavalt olukorrale ning tihtilugu ignoreerin sootuks. Ma leian, et isiklik heaolu ja/või inimlik kontakt on alati tähtsam, kui miskid reeglid. Eriti kui need reeglid on kontakti mittesoosivad (näit on teema, millest viisakusest ei räägita, kuigi tegelikult just peaks rääkima).
Seega, ma võin olla väga viisakas, aga ma võin ka olla täiesti ebaviisakas (nahaalne). Mulle tundub, et olgugi, et viisakusest on vahel omajagu kasu, on selest vahel ka kahju. Me oleme ikkagi inimesed ning on igati loomulik, et meil on tunded, mida me tahame välja elada. Eluterve, on need suts välja elada ja eluga edasi minna, mitte jääda viisakuse kammitsasse ja siis välja elamata tunnete peal veel aastaid haududa.
Vahel on "viisakust" lihtsalt nii jabur kõrvalt vaadata.
Viisakas sõim
Kujutage ette kahte vanakooli härrasmeest, mõlemad näost tulipunased ja ilmselgelt raevus, omavahel "sõimlemas". Sõimlemas jutumärkides, sest ühtegi sõimusõna te ei kuule. Kõik on äärmiselt viisakas väljapeetud ja totter. Poisiklutt, poisike, põnn, ma sulle veel õpetan, või et tema tuleb siia õpetama, ma sule veel teen jne - on osad fraasidest, mida võib näiteks kuuda.
Mis selles tobedat on? Esiteks rikutakse oma pulk-perses-viisakusega ära täiesti neutraalse tähendusega sõnad ja teiseks ei suudeta sedasi ennast ikkagi välja elada, mis tähendab et kogu see jura võib kesta kaua. Ja tihti jääbki see tegelikult korralikult välja elmata ja ollakse veel kaua vihased ja neelatakse emotsionid alla .... ja pikemas perspektiivis soodustab see stressi ja kibestumist ja mida kõike veel.
Lahendus: Jumala eest, lihtsalt saatke üksteist perse ära ja minge oma eluga edasi. (mida on muidugi äärmiselt raske teha kui sa oled õpetatud olema viisakas) Nii on tervislikum teile endale ja teistele.
Ilmselgelt ei oskama ma väga head nägu teha ja poliitikasse ei sobiks. Emotsioonid on loomulikud ning nende välja elamine on samuti loomulik. Võinoh, nende väljaelamine peaks olema loomulik ... ma alles õpin seda loomulikkust :P Tunda häbi mingi emotsiooni tundmise eest on nagu tunda häbi selle üle, et sul on 2 kätt - on nagu on, lepi sellega.
Alati ei saa olla ainult positiivsed emotsioonid, aga see-eest ei ole alati ka ainult negatiivsed.
Elus ei saa teha mustandit, me paneme alati puhtalt. Ja vahel juhtub tõesti, et me ei täida enda või kellegi teise ootusi. Samas, ei tasu seepärast end norgu lasta. Mis sul on, on praegu. See on ainus aeg, millega sa saad midagi ette võtta.
Ma olen korduvalt jäänud mõtlema inimeste kummalise kombe üle asju tagantjärgi läbi arutada. Stiilis, kaks kuud tagasi ütlesid sa "seda", mida sa "selle" all mõtlesid? See on mulle alati kuidagi kummaline tundunud (olgugi, et mingi vahe harrastasin seda isegi). Juba lapsena oli tavaline, et kui minu käest küsiti, et miks sa midagi tegid (mänguhoos) siis ja alles siis hakkasin ma põhjendust otsima. Ma lihtsalt ei teadnud. Tegin jah ja siis tundus see jube hea mõte, aga miks see jube hea mõte oli, vot ei teagi.
Me ei ela ju inimestena nii et tehes miskit mõtleme kogu aeg läbi, et ma nüüd teen seda selle pärast - see ei ole loomulik ning tihti tegutseme me instinktide ja intuitsiooni pealt. On olemas isegi teooria, et meie põhjendamise osa on aeglasem kui tegutsemise osa, seega igal juhul me tegutseme enne ja seejärel alles otsime loogilist põhjendust selle kohta, miks me nii tegime (seda peamiselt stressi olukorras, kus ratsionaalne mõtlemine ja analüüs võtab liiga kaua aega). Me põhjendame seda hiljem muidugi läbi oma sisemise maailmavaate ja uskumuste.
Teiseks: mälestused on blörr. Oma pool meie mälestustest on vigased, vildakad, kunstlikult loodud. Seega tegeleda mingite mälestuste läbi arutamisega tundub natuke kummaline. Nojaa, kui me räägime teraapiakontekstist, siis tõesti, ei ole vahet, kas see on päris või võltsmälestus - kui see segab, tuleb sellega tegeleda. Aga vaadata kuidas täiskasvanud inimesed vaidlevad miski ühise mälestuse detailide üle, on lihtsalt jabur.
Kolmandaks. Me teeme miskit selle pärast et antul hetkel tundus see õige tegevus meie jaoks. Ja kuna me muutume (kasvame, areneme), siis me ei saa kunagi olla enam needsamad inimesed, kes kunagi neid asju tegid. Seega me ei suuda enam täielikult aduda, miks me neid asju tegime. Me suudame oletada, jah, aga seda oletamist teeb ka juba uus muutunud inimene.
Mälestuste üle vaidlemine on umbes sama hea kui vaielda "faktide" üle, mida keegi kuskilt lugenud on.
Ühesõnaga: blah!
Ma olen maailmas ja selles toimuvas kergelt pettunud ja väsinud. Toimin, depressiivne ei ole, aga lihtsalt ... emotsionaalselt juba natukene tuimaks läinud. See sügis on olnud ... so far so disturbing, et ei jaksa sellest isegi mitte enam rääkida.
Ainus, mis siin maailmas kindel, on muutus. Seega eks ka mu enesetunne mingi hetk muutub, eksole.
Cheers!
Sattusin natuke hoogu
Homme on tulemas üks larp'ilik üritus mille tarvis ma natuke rohkem kulunud väljanägemist tahtsin. Mõeldud tehtud, kapis oli vana kulunud tagi, kulutasin seda veel hunniku liivapaberiga. Peale paari tundi nühkimist ja veel toiduõliga pritsimist nägi juba päris äge välja (pilt 1) Vaatasin siis et natuke tühi on ja panin natuke määrimist ja ühe pandla juurde (pilt2) ... ja olles seda veel paar päeva jõllitanud leidsin et nooh ikka on liiga vähe nodi ja õmblesin veel jubinaid juurde. (pilt3) Ja nüüd vaatan ja mõtlen et pole vigu aga vist sai natuke üle pakutud. Samas selg (pilt 4) on endiselt sama tühi kui alguses.
Magamine, see on nagu improteater
Ärkasin täna hommikul, vaatasin kella, mis ütles 5:50 ja mõtlesin, et nii: natukene vähem kui kahe tunni pärast on äratus, samas 6 tundi on juba magatud. Seega enamik unevajadusest on täidetud ja praegu on täitsa vinksvonks olla - kunagi ei tea, kui hea on olla, peale seda kui uuesti magama minna ja üles tõusta. Pealegi oli viimane uni täitsa meeldiv ja positiivne. (Miks ma siis üles ärkasin? Vot ei teagi, mingit otsast põhjust nagu polnudki. Äkki saigi aku täis?)
Tabasin ennast mõttel, et veel kunagi ammu oleks ma sellise kella-aja peale lihtsalt miskit ebamäärast podisenud ja uuesti kerra tõmmanud, sest lihtsalt kell oli nii vähe ning mul on tunne, et enamik inimesi nii teebki. Praegu aga ei ole kellaaeg minu jaoks üldse nii tähtis kui enesetunne. Kogemus on öelnud, et peab oskama õigel ajal lõpetada ja enamik nendest kordadest, kus ma olen edasi tudunud, olen ma hiljem ennast oluliselt rohkem väsinuna tundnud.
Hommikukohvi kõrval aga tekkis mul peas seos, et magamine, see on nagu improteater:
* üksi on tore, aga kellegagi koos on alati toredam
* peab oskama õigel ajal lõpetada (impro pikas vormis kui emotsioon on üleval ja tundub õige.. unega suht sama)
* lapsed oskavad loomulikult, aga täiskasvanud peavad uuesti õppima (ah, et sa oskad magada? kaua sul võtab aega, et magama jääda, oo sa täiskasvanud tõsine inimene, kes sa oma mõtteid peatada ei suuda?)
* seal on kindel tehnika, aga see mis tehnika sees toimub on paras kaos.
* kunagi ei tea täpselt, mis välja tuleb
* enamasti annab energiat
* annab teha üle, nii et energia hakkab langema (kes ei oleks ennast üle maganud?)
* mida rohkem õpid, kuidas seda teha, seda rohkem on veel õppida ja seda keerulisemaks/kallimaks õppimine läheb (lucid dreaming näiteks)
* pärast on vaja natukene taastumis-/kohanemisaega
* leevendab stressi
* nakkab
* mõlemat on eluks vaja!
Noh, teatrirahvas, kes tahab võib juurde kütta :P
Cheers!
Tabasin ennast mõttel, et veel kunagi ammu oleks ma sellise kella-aja peale lihtsalt miskit ebamäärast podisenud ja uuesti kerra tõmmanud, sest lihtsalt kell oli nii vähe ning mul on tunne, et enamik inimesi nii teebki. Praegu aga ei ole kellaaeg minu jaoks üldse nii tähtis kui enesetunne. Kogemus on öelnud, et peab oskama õigel ajal lõpetada ja enamik nendest kordadest, kus ma olen edasi tudunud, olen ma hiljem ennast oluliselt rohkem väsinuna tundnud.
Hommikukohvi kõrval aga tekkis mul peas seos, et magamine, see on nagu improteater:
* üksi on tore, aga kellegagi koos on alati toredam
* peab oskama õigel ajal lõpetada (impro pikas vormis kui emotsioon on üleval ja tundub õige.. unega suht sama)
* lapsed oskavad loomulikult, aga täiskasvanud peavad uuesti õppima (ah, et sa oskad magada? kaua sul võtab aega, et magama jääda, oo sa täiskasvanud tõsine inimene, kes sa oma mõtteid peatada ei suuda?)
* seal on kindel tehnika, aga see mis tehnika sees toimub on paras kaos.
* kunagi ei tea täpselt, mis välja tuleb
* enamasti annab energiat
* annab teha üle, nii et energia hakkab langema (kes ei oleks ennast üle maganud?)
* mida rohkem õpid, kuidas seda teha, seda rohkem on veel õppida ja seda keerulisemaks/kallimaks õppimine läheb (lucid dreaming näiteks)
* pärast on vaja natukene taastumis-/kohanemisaega
* leevendab stressi
* nakkab
* mõlemat on eluks vaja!
Noh, teatrirahvas, kes tahab võib juurde kütta :P
Cheers!
Haige värk
Haige olla pole üldse mitte tore. Mitte ainult ei ole füüsiline pool sassis vaid ka vaime sellega koos (duh, justkui need kaks oleks eraldi). Pragu olen olnud juba nii umbes kolm nädalat haigevõitu ja siin viimased kolm päeva ka haiguslehel. Aega just kui on jube palju aga energia ja motivatsioon on selline tekkiv-kaduv nähtus. Tõsi, esimene haigusnädal sain ma ennast vaimselt ja ka füüsiliselt enamvähem korda. Tundus, et isegi täiesti korda. Murphy on aga sitapea ja universumil on kombeks mitmeid raskeid asju üksteise otsa kuhjata. (jajaa on ka sõpru, kes arvavad et ma mängin tulega ja ootavad kuni ma kõrvetada saan ... seoses surma teemadega millega ma tegelen näiteks lõputöö jaoks. See teema on palju lihtsam kui seda ümberringi samal ajal ei ole, muideks. Võinoh vähemalt mitte liiga intensiivses koguses.)
Kuna kehas on vead sees, on ka mõttemustrites ilmselged vead sees.
Üks asi, mida olen selle haigusperioodi jooksul korduvalt tundnud, on hirm/kartus et ma teen midagi valesti. Nii ma parem ei teegi midagi - nii ei saa ju valesti teha. Miski hirm teiste inimeste soovide mitte täitmisega, kellegi alt vedamise ja lihtsalt rumalaks jäämise ees. Seega igasugune nöök ja tagasiside (mida ma muidu väga kõrgelt hindan) on praegu eriti valus. Ma niigi tunnen et ma teen midagi koguaeg valesti - ons siis vaja kellegil seda veel mulle öelda?
Lihtsam on ju mittemidagi teha, vältida kõike, kui et teha midagi ja tunda seda tunnet? (aga siis on muidugi süütunne, et mitte mõmmigi pole teinud ... vahi seda oo ülemlikku inimmõistust)
Selle juures kõrvalnäht on ka see, et mu huumor ei tööta enam väga hästi. (comicz leht on ka omadega suht maas nagu näete) Rohkem on puusse panekuid kui õnnestumisi. Ja ikka selliseid pirakaid puusse panekuid kust sa ei suuda ennast ohutult ka tähelepanu alt enam välja vingerdada. Mis ise-enesest on suht kurb. Ma olen inimene kes on oma sotsiaalse rolli paljuski ehitanud sellele, et ma olen muhe tüüp kellega koos olla, kes rebib kildu ja leevendab elu raskeid hetki. Nüüd aga tunnen ma, et esiteks ei täida ma teiste inimeste ootusi ja teiseks ma ei täida ka enda oma (huumor on minu jaoks ekstreemselt tähtis. See on mu läbi vedanud nii paljust jamast ... ja nüüd see lihtsalt ei tööta. Ratas käib, aga hamster on ammu surnud)
Vahepeal olen just kui omas mullis, nagu natukene kuskil eemal ära. Ma ei tea isegi kus - lihtsalt eemal.
Ja vahepel ma mõten nende asjade peale ja olen sisemiselt väga kurb ja isegi ehk kergelt suitsidaalne - aga välja nutta või tunda hetkel kuidagi ei oska. On olnud päevi kus silmad lihtsalt valguvad niiskeks ja nii suht püsivalt, aga et midagi täitsa välja voolaks - seda on harva.
Ja see on tuttav seis. Need on tuttavad mõtted. Ma olen siin enne olnud. I know this sthit.
Siin pole muud, kui võtta abiks kognitiiv käitumuslikud tehnikad ja püsitatada endale väikeseid prioritiseeritud ülesanded ning tegeleda nendega ainufookuses - siis on hiljem ehk ka miski heaolutunne õnnestunud soorituse eest ja siis läheb ka vaikselt paremaks. Baby steps.
Ma tean kui kaugele see võib minna. Nii kaugele, et ma ei julge enam mitte kui midagi teha ja lõpuks mandun oma koju (või igapäevarutiini nagu zombi), suutmata sealt lahkuda ning suutmata isegi inimestega korraikult suhelda läbi chati, emaili, telefoni või näost näkku. (ja siis on juba puhta putsis - pardon my frensh - ja ma olen peagi omadega mitteolemise ürgmudas kinni)
Omamoodi äratundmise tõi tänane rolliloome töötuba ja sellele järgnenud mäng.
Kuna ma ise ei suutnud miskit tarka välja mõelda (aju töötab ... aga buffering...) , siis pakkus mu IG sõprusringkond, et ma võiksin olla paras giglo-naistemees, seltskonnahing ja kloun. Tulemus - ma mängisin täie rauaga pealiskaudset rolli, keda valdas sees suur tühjus ja üksindus, kes materjaalselt proovis kõiki oma vajadusi rahuldada. Omad äratundmishetked oma elust olid olemas, aga mitte õnneks nii äärmuses. Ja õnneks või kahjuks sattus minuga kokku mängima inimene, kes on oma rollisoorituses nii osav, et suudab isegi IG pisaraid toota - täiega vau - aga mu roll ei saanud tunnetega hakkama ja ma ise oma tuimas olekus ei saa ka just eriti hästi tunnetega hakkama.
Meile tulevad ette just need teemad, mis on meie jaoks aktuaalsed ja me saame nendest just neid õppetunde, mida meil sel hetkel vaja on. (mulle vähemalt meeldib nii mõelda. Gestaldi järgi samas me näeme maailma läbi oma läbitöötamata probleemide, nii et tegelikult me näeme enda probleeme)
Paljudel mu sõpradel on raske kuu (ja paistab et ka mujal maailmas). Sina kes sa loed - liialt muretseda ei tasu.
I know my shit & I will bring this shit together (and I will not put it in a fan).
See on sisemine töö. Siin ei saa keegi otseselt aidata. Võibolla ainult niipalju, et olla mõistev ka selle üle kui ma olen väga konkreetne ja keskendunud kindlale sihile (ülesandele) sest vahel võib see tunduda kergelt sobimatu ja mul on siis tunnel vision. Aga seda on vaja.
Mul on kõik vajalikud vahendid/tööriistad endal olemas, küsimus on ainult nende kasutamises.
Ja juba see, et ma näen, et on probleem ja otsin lahendusi on hea.
Ahjaa, sellest postitusest rääkima hakata pole ka mõtet. Sest I know this shit. Pole vaja rohkem meelde tuletada. Paneb praegu kirja ära ja siis hakkab tehnikaid kasutama. Cheers!
Ja lõppu lihtsalt kaks kuidagi huvitaval viisil motiveerivat lugu.
Kuna kehas on vead sees, on ka mõttemustrites ilmselged vead sees.
Üks asi, mida olen selle haigusperioodi jooksul korduvalt tundnud, on hirm/kartus et ma teen midagi valesti. Nii ma parem ei teegi midagi - nii ei saa ju valesti teha. Miski hirm teiste inimeste soovide mitte täitmisega, kellegi alt vedamise ja lihtsalt rumalaks jäämise ees. Seega igasugune nöök ja tagasiside (mida ma muidu väga kõrgelt hindan) on praegu eriti valus. Ma niigi tunnen et ma teen midagi koguaeg valesti - ons siis vaja kellegil seda veel mulle öelda?
Lihtsam on ju mittemidagi teha, vältida kõike, kui et teha midagi ja tunda seda tunnet? (aga siis on muidugi süütunne, et mitte mõmmigi pole teinud ... vahi seda oo ülemlikku inimmõistust)
Selle juures kõrvalnäht on ka see, et mu huumor ei tööta enam väga hästi. (comicz leht on ka omadega suht maas nagu näete) Rohkem on puusse panekuid kui õnnestumisi. Ja ikka selliseid pirakaid puusse panekuid kust sa ei suuda ennast ohutult ka tähelepanu alt enam välja vingerdada. Mis ise-enesest on suht kurb. Ma olen inimene kes on oma sotsiaalse rolli paljuski ehitanud sellele, et ma olen muhe tüüp kellega koos olla, kes rebib kildu ja leevendab elu raskeid hetki. Nüüd aga tunnen ma, et esiteks ei täida ma teiste inimeste ootusi ja teiseks ma ei täida ka enda oma (huumor on minu jaoks ekstreemselt tähtis. See on mu läbi vedanud nii paljust jamast ... ja nüüd see lihtsalt ei tööta. Ratas käib, aga hamster on ammu surnud)
Vahepeal olen just kui omas mullis, nagu natukene kuskil eemal ära. Ma ei tea isegi kus - lihtsalt eemal.
Ja vahepel ma mõten nende asjade peale ja olen sisemiselt väga kurb ja isegi ehk kergelt suitsidaalne - aga välja nutta või tunda hetkel kuidagi ei oska. On olnud päevi kus silmad lihtsalt valguvad niiskeks ja nii suht püsivalt, aga et midagi täitsa välja voolaks - seda on harva.
Ja see on tuttav seis. Need on tuttavad mõtted. Ma olen siin enne olnud. I know this sthit.
Siin pole muud, kui võtta abiks kognitiiv käitumuslikud tehnikad ja püsitatada endale väikeseid prioritiseeritud ülesanded ning tegeleda nendega ainufookuses - siis on hiljem ehk ka miski heaolutunne õnnestunud soorituse eest ja siis läheb ka vaikselt paremaks. Baby steps.
Ma tean kui kaugele see võib minna. Nii kaugele, et ma ei julge enam mitte kui midagi teha ja lõpuks mandun oma koju (või igapäevarutiini nagu zombi), suutmata sealt lahkuda ning suutmata isegi inimestega korraikult suhelda läbi chati, emaili, telefoni või näost näkku. (ja siis on juba puhta putsis - pardon my frensh - ja ma olen peagi omadega mitteolemise ürgmudas kinni)
Omamoodi äratundmise tõi tänane rolliloome töötuba ja sellele järgnenud mäng.
Kuna ma ise ei suutnud miskit tarka välja mõelda (aju töötab ... aga buffering...) , siis pakkus mu IG sõprusringkond, et ma võiksin olla paras giglo-naistemees, seltskonnahing ja kloun. Tulemus - ma mängisin täie rauaga pealiskaudset rolli, keda valdas sees suur tühjus ja üksindus, kes materjaalselt proovis kõiki oma vajadusi rahuldada. Omad äratundmishetked oma elust olid olemas, aga mitte õnneks nii äärmuses. Ja õnneks või kahjuks sattus minuga kokku mängima inimene, kes on oma rollisoorituses nii osav, et suudab isegi IG pisaraid toota - täiega vau - aga mu roll ei saanud tunnetega hakkama ja ma ise oma tuimas olekus ei saa ka just eriti hästi tunnetega hakkama.
Meile tulevad ette just need teemad, mis on meie jaoks aktuaalsed ja me saame nendest just neid õppetunde, mida meil sel hetkel vaja on. (mulle vähemalt meeldib nii mõelda. Gestaldi järgi samas me näeme maailma läbi oma läbitöötamata probleemide, nii et tegelikult me näeme enda probleeme)
Paljudel mu sõpradel on raske kuu (ja paistab et ka mujal maailmas). Sina kes sa loed - liialt muretseda ei tasu.
I know my shit & I will bring this shit together (and I will not put it in a fan).
See on sisemine töö. Siin ei saa keegi otseselt aidata. Võibolla ainult niipalju, et olla mõistev ka selle üle kui ma olen väga konkreetne ja keskendunud kindlale sihile (ülesandele) sest vahel võib see tunduda kergelt sobimatu ja mul on siis tunnel vision. Aga seda on vaja.
Mul on kõik vajalikud vahendid/tööriistad endal olemas, küsimus on ainult nende kasutamises.
Ja juba see, et ma näen, et on probleem ja otsin lahendusi on hea.
Ahjaa, sellest postitusest rääkima hakata pole ka mõtet. Sest I know this shit. Pole vaja rohkem meelde tuletada. Paneb praegu kirja ära ja siis hakkab tehnikaid kasutama. Cheers!
Ja lõppu lihtsalt kaks kuidagi huvitaval viisil motiveerivat lugu.
Viimasel ajal, eriti kui teemks on mõni väga tõsine asi (nagu näiteks depressioon või surm), olen ma järjest rohkem tsiteerinud seda TEDx'i loengut. Siin on nii palju, kui ainult oskad vaadata.
(ja ka siin blogis on see vähemalt teist või juba kolmandat korda)
Tarkuseterad nagu:
"Inimene tahab ennast ära tappa. Mina ei tea, kuidas ma teda aitan?"
"Loll oled või? Ta tahab ennast ära tappa! Ära aita teda!
... lihtsalt kuula ta ära."
(ja ka siin blogis on see vähemalt teist või juba kolmandat korda)
Tarkuseterad nagu:
"Inimene tahab ennast ära tappa. Mina ei tea, kuidas ma teda aitan?"
"Loll oled või? Ta tahab ennast ära tappa! Ära aita teda!
... lihtsalt kuula ta ära."
Gestaldist
Gestalt teraapiaga on nüüd mõneks ajaks kõik. Juuni lõpus sai alustatud ning nüüd otsustasime, et aitab kah. Igati edukas kaks ja natuke peale kuud oli. Kui me alustasime olin ma suht nõrga elusooviga ja parajalt muserdunud ja negatiivne, nüüd oleks ma ikka väga pissed off kui ma juhuslikult ära sureks ja naudin elu ning selle pisikesi mõnusaid nüansse - seega edusammud.
Võrreldes Kognitiiv- Käitumusliku teraapiga, kus ma käisin neli aastat tagasi, oli Gestalt ikka paras (olgugi, et kohati väga otsekohene ja brutaalne) nauding. Peale kognitiiv-käitumuslikus käimist, oli vaja palju kodutööd (no kellele meeldiks kodutöö) ja enda jälgimist teha. Ise-enda valede mõtete vaidlustamine ei kõla just väga lihtsalt ja ausalt öeldes väga ei ole ka - see võtab äärmiselt palju aega ja energiat. Kuigi ma arvan, et tollel hetkel oli seda lähenemist mulle väga vaja, ei suutnud see nüüd enam kanda ning seepärast proovisin Gestalti.
Kui Kognitiiv-käitumuslik ütleb sulle otse välja mida sa teed/mõtled valesti (mõttevead, baasuskumused jne), siis Gestalt on lihtsalt nagu väga kuradima aus peegel, milles sa näed asju enda kohta, mida sa ehk isegi ei julge tunnistada. Kognitiiv-käitumuslik annab sulle hunniku reegleid mida järgida, Gestalt aga lükkab vastutuse su enda kaela ja küsib sõbralikult: "Nii on, ära eita seda vaid võta omaks... ja mida sa nüüd teed?" Mis minu arusaamaga inimese kasvust on oluliselt parem lahendus. Eks on meil kõigil ju väiksena hunnik reegleid, mida järgida, kuid mingilt maalt ei tohiks enam hoida kinni reeglitest vaid oma sisemisest arusaamast.
Nagu hullumeelne Bo Burnham oma loos "From God's Perspective" laulis:
You shouldn't abstain from rape just because you think that I want you to
You shouldn't rape because rape is a fucked up thing to do
(It's pretty obvious just don't fucking rape people
I didn't think I had to write that one down for you.)
Keegi ei ütle sulle, mis on õige või mis on vale - asjad on nii nagu nad on ja kõige tähtsam on julgeda endalt õigeid asju küsida, aksepteerida vastust, et nii on, küsida endalt miks ja võibolla muuta, kui selleks on soovi.
Gestaltteraapia looja Fritz Perlsi järgi on kolm tüüpi jama ajamist:
Chikenshit- meie igapäevane smalltalk, ilmast jne, vältides “ebamugavaid” teemasid.
Bullshit- kui me kaebleme, oma probleemidega midagi otseselt ette võtmata
Elephantshit- kui me filosofeerime oma probleemide ümber otsides vabadusi ja põhjendusi teooriatest ja ajaloost, vältides hoolikalt muutuste ettevõtmist
Ebamugavate teemadega tegelemine ei ole mugav (duh, loogiline), aga nendega on vaja tegeleda.
Ja ebamugavus on ka elu osa. Ma mäletan täpselt esimest Gestalti, kus ma lihtsalt ei osanud kuidagi rääkima hakata ja siis kuulasime terapeudiga koos kella tiksumist ja lihtsalt olime, ebamugavuse pinge õhus tõusmas, minupoolse mõistmisega, et pagan sa pead üks hetk ikka rääkima hakkama.
Vältimisest ei ole mitte-kui-mingit kasu. Tähtis on julgeda endalt küsida, aksepteerida ja võtta selle üle vastutus - olla nii teadlik kui võimalik oma tegevuste ja nende sisemiste põhjuste üle.
Ebamugavad, (aga see-eest väga otsekohesed ja vajalikud) küsimused võivad olla näiteks:
Kas sa äkki ise tahad haige olla?
Miks sa selle inimesega suhtled?
Miks sa seda tööd teed?
Kas sa äkki otsid ise tähelepanu?
Kas see mis mind teistes häirib võib olla hoopis sinu sisemine projektsioon?
Miks sa selle inimesega koos elad?
Kas sa oled jätnud ise-enda hoolitsuseta?
Kelle vastutus sa oled?
Kes peab midagi ette võtma, et midagi sinu elus muutuks?
Kes teeb valikuid sinu elus?
Kelle elu see on?
jne
Kõik oleneb kontekstist - need olid lihtsalt mõned näited, mis mul kohe meenusid.
Terapeudi põhitööriistadeks ongi õigel ajal õigete küsimuste esitamine ja õigel ajal selle peegeldamine, mida ta näeb/kuuleb. Nagu eelpool mainitud - meile, kui inimestele, kohutavalt meeldib oma probleemide üle jama ajada. Ja märgata, et sa ajad jama, ei ole niisama lihtne. Muidugi, eks meilgi ole sõpru, kes vahel panevad meil laksti litaka ja ütlevad, et sa ajad jama, aga neid ei ole väga palju. Terapeut on selles kohas natukene rohkem usaldusväärne.
Gestalt näeb inimest kui tervikut ja kui ühes terviku osas on probleem, on seda probleemi näha kogu tervikus. Eks leidub ju ka suhtumisi, et teatud allasurutud emotsioonid/uskumused tekitavad teatud tüüpi füüsilisi hädasid. Gestalt ise nii detailseks ei lähe, küll aga väidab, et kõik mis on meie jaoks lõpetamata (ehk siis võib olla intelektuaalselt läbi mõeldud, aga ei ole emotsionaalselt läbi tunnetatud) käib meiega igapäevaselt kaasas. Seepärast ei ole vaja ka kodutööd, ega nimekirja asjadest, millega sa teraapias tegeleda tahad - see mis on tähtis, on niikuinii sinuga kogu aeg kaasas.
Kõik taolised isiklikul tasandil lõpetamata ringid kuhjuvad meie vaatevälja ette. Eks ole tõsi, et kui me oleme mingile traumale põhinedes saanud uskumuse, et inimesed on nõmedad, siis sealt edasi otsime me alateadlikult kinnitust oma uskumusele ja ohoo näemegi et inimesed on nõmedad. Me näeme, mitte seda mis on vaid seda mida me tahame näha. Nii on see alati. Mõistlik oleks lihtsalt oma filtreid muuta mugavamaks - et sa ei oleks kogu aeg maailma ja inimeste suhtes näiteks paranoiline ja negatiivselt meelestatud.Äkki oleks siis elu ka nauditavam?
Samuti, kuna inimese fookus on siiski piiratud ressurss, siis mida rohkem mittevajalikku nodi sul ekraani ees virvendab ja segab, seda raskem on sul ennast fokusseerida asjadele, mis on tegelikult tähtsad ja seda vähem on sul ka energiat nendega tegelemiseks. Sa märkad seda, millele sa keskendud ja mui mingid osad sinust kogu aeg keskenduvad miskite sisemiste asjade kinnituse otsimisega, on raske leida energiat ka muule keskendumiseks. Proovi näiteks tööd teha, kui kõrval 5 matsi kogu aeg lobisevad, telekas mängib ja raadio on ka veel kuskil taustal - no ei ole lihtne. Meie tähelepanu läheb lihtsalt ujuma ja mida rohkem teemasid ees on, seda kergemini me nende peale ujume.
Kui meil on miskid teemad, mis on enda jaoks väga lõpetamata ja me kuulame kellegi teise juttu, siis piisab ju vaid kindlast emotsioonist/ sõnade kombinatsioonist, et me ei suuda enam jutule keskenduda ja tegeleme äkitsi enda taolise kogemusega. Nii ei ole aga väga lihtne inimestega kontakti luua ega ka seda hoida. Nagu öeldakse: "me ei kuula mitte selleks et aru saada vaid selleks et vastata."
Kuulata teist inimest ja temaga emotsionaalselt (mitte siis intelektuaalselt ja enda sarnaseid kogemusi otsides) kaasas olla on hoopis midagi muud.
Enda aksepteerimise juures on tähtis mõista, et kõik, mida sa teed, on okei (eriti okei on see muidugi siis kui sa seda ka teadvustad endale) ja kõik mida sa kunagi oled teinud, on okei. Negatiivsete mälestuste peale mõeldes tasub meeles pidada, et sa ei teinud midagi valesti vaid tegutsesid nii hästi kui oskasid - sa andsid endast parima, mida sa tol ajal oskasid. Jah, võibolla nüüd sa teeks asju teistmoodi, aga siis sul ei olnud neid kogemusi ega teadmisi ja see on okei. Esimese asjana tuleb ennast aksepteerida nii nagu on ja on olnud.
Minnes isiklikumaks, siis mul oli küll mitmeid enda käitusmis/olemis mustreid, mida oli raske aksepteerida. Iroonia on selles, et isegi kui sa ise ei taha neid teadvustada, siis su lähedased ja sõbrad teavad ja tihtilugu ka hindavad näiteks just neid omadusi sinu juures. Noh näiteks, ma oskan panna suht avatud mõtteviisiga seltskonna kiirelt käima (tõsi, kõige lihtsam on seda teha nilbe huumori pealt) ja olgugi, et inimestel on lõbus ja tore siis mind on hiljem tihti jäänud jälitama justkui sihuke süütunne, et kuidas ma nüüd sellist nilbust ajasin. Aga niikaua kuni ma tean kus ja kuidas seda kasutada on tegemist ju tegelikult väärt oskusega, mille üle võiks ehk ju isegi uhkust tunda.
Jah, ma oskan sotsiaalset jääd murda sukeldudes laksti piinlikesse teemadesse, peale mida inimesed räägivad oluliselt vabamalt igapäevastest asjadest ja neil on lõbus kah. See on osa minu oskustest - CV'se küll ei pane, aga väärt oskus sellegipoolest, mis on tekkinud mul aastatepikkuse harjutamisega.
See oli kõigest üks pisike näide minu protsessist.
Igal inimesel on oma eripärad, oskused, tugevused ja nõrkused, mis on paljuski defineeritud meie unikaalsete kogemuste järgi. Emba oma unikaalsust. Võta see omaks. Kuula oma sisemisi hääli (mitte peas vaid ... noh neid hääli, mida teeb su hing, kui ta heliseb) ja ole ise-endaga võimalikult aus.
Sinu elu, sinu valikud, sinu vastutus. See, et teha elu endale nauditavaks on vaid enda asi - sa võid küll alati abi ja nõu küsida, aga elama ja valikuid tegema pead ikka ise.
*
PS: See postitus läks vist suht hämaks kätte ära. Aga see on ka okei!
Võrreldes Kognitiiv- Käitumusliku teraapiga, kus ma käisin neli aastat tagasi, oli Gestalt ikka paras (olgugi, et kohati väga otsekohene ja brutaalne) nauding. Peale kognitiiv-käitumuslikus käimist, oli vaja palju kodutööd (no kellele meeldiks kodutöö) ja enda jälgimist teha. Ise-enda valede mõtete vaidlustamine ei kõla just väga lihtsalt ja ausalt öeldes väga ei ole ka - see võtab äärmiselt palju aega ja energiat. Kuigi ma arvan, et tollel hetkel oli seda lähenemist mulle väga vaja, ei suutnud see nüüd enam kanda ning seepärast proovisin Gestalti.
Kui Kognitiiv-käitumuslik ütleb sulle otse välja mida sa teed/mõtled valesti (mõttevead, baasuskumused jne), siis Gestalt on lihtsalt nagu väga kuradima aus peegel, milles sa näed asju enda kohta, mida sa ehk isegi ei julge tunnistada. Kognitiiv-käitumuslik annab sulle hunniku reegleid mida järgida, Gestalt aga lükkab vastutuse su enda kaela ja küsib sõbralikult: "Nii on, ära eita seda vaid võta omaks... ja mida sa nüüd teed?" Mis minu arusaamaga inimese kasvust on oluliselt parem lahendus. Eks on meil kõigil ju väiksena hunnik reegleid, mida järgida, kuid mingilt maalt ei tohiks enam hoida kinni reeglitest vaid oma sisemisest arusaamast.
Nagu hullumeelne Bo Burnham oma loos "From God's Perspective" laulis:
You shouldn't abstain from rape just because you think that I want you to
You shouldn't rape because rape is a fucked up thing to do
(It's pretty obvious just don't fucking rape people
I didn't think I had to write that one down for you.)
Keegi ei ütle sulle, mis on õige või mis on vale - asjad on nii nagu nad on ja kõige tähtsam on julgeda endalt õigeid asju küsida, aksepteerida vastust, et nii on, küsida endalt miks ja võibolla muuta, kui selleks on soovi.
Gestaltteraapia looja Fritz Perlsi järgi on kolm tüüpi jama ajamist:
Chikenshit- meie igapäevane smalltalk, ilmast jne, vältides “ebamugavaid” teemasid.
Bullshit- kui me kaebleme, oma probleemidega midagi otseselt ette võtmata
Elephantshit- kui me filosofeerime oma probleemide ümber otsides vabadusi ja põhjendusi teooriatest ja ajaloost, vältides hoolikalt muutuste ettevõtmist
Ebamugavate teemadega tegelemine ei ole mugav (duh, loogiline), aga nendega on vaja tegeleda.
Ja ebamugavus on ka elu osa. Ma mäletan täpselt esimest Gestalti, kus ma lihtsalt ei osanud kuidagi rääkima hakata ja siis kuulasime terapeudiga koos kella tiksumist ja lihtsalt olime, ebamugavuse pinge õhus tõusmas, minupoolse mõistmisega, et pagan sa pead üks hetk ikka rääkima hakkama.
Vältimisest ei ole mitte-kui-mingit kasu. Tähtis on julgeda endalt küsida, aksepteerida ja võtta selle üle vastutus - olla nii teadlik kui võimalik oma tegevuste ja nende sisemiste põhjuste üle.
Ebamugavad, (aga see-eest väga otsekohesed ja vajalikud) küsimused võivad olla näiteks:
Kas sa äkki ise tahad haige olla?
Miks sa selle inimesega suhtled?
Miks sa seda tööd teed?
Kas sa äkki otsid ise tähelepanu?
Kas see mis mind teistes häirib võib olla hoopis sinu sisemine projektsioon?
Miks sa selle inimesega koos elad?
Kas sa oled jätnud ise-enda hoolitsuseta?
Kelle vastutus sa oled?
Kes peab midagi ette võtma, et midagi sinu elus muutuks?
Kes teeb valikuid sinu elus?
Kelle elu see on?
jne
Kõik oleneb kontekstist - need olid lihtsalt mõned näited, mis mul kohe meenusid.
Terapeudi põhitööriistadeks ongi õigel ajal õigete küsimuste esitamine ja õigel ajal selle peegeldamine, mida ta näeb/kuuleb. Nagu eelpool mainitud - meile, kui inimestele, kohutavalt meeldib oma probleemide üle jama ajada. Ja märgata, et sa ajad jama, ei ole niisama lihtne. Muidugi, eks meilgi ole sõpru, kes vahel panevad meil laksti litaka ja ütlevad, et sa ajad jama, aga neid ei ole väga palju. Terapeut on selles kohas natukene rohkem usaldusväärne.
Gestalt näeb inimest kui tervikut ja kui ühes terviku osas on probleem, on seda probleemi näha kogu tervikus. Eks leidub ju ka suhtumisi, et teatud allasurutud emotsioonid/uskumused tekitavad teatud tüüpi füüsilisi hädasid. Gestalt ise nii detailseks ei lähe, küll aga väidab, et kõik mis on meie jaoks lõpetamata (ehk siis võib olla intelektuaalselt läbi mõeldud, aga ei ole emotsionaalselt läbi tunnetatud) käib meiega igapäevaselt kaasas. Seepärast ei ole vaja ka kodutööd, ega nimekirja asjadest, millega sa teraapias tegeleda tahad - see mis on tähtis, on niikuinii sinuga kogu aeg kaasas.
Kõik taolised isiklikul tasandil lõpetamata ringid kuhjuvad meie vaatevälja ette. Eks ole tõsi, et kui me oleme mingile traumale põhinedes saanud uskumuse, et inimesed on nõmedad, siis sealt edasi otsime me alateadlikult kinnitust oma uskumusele ja ohoo näemegi et inimesed on nõmedad. Me näeme, mitte seda mis on vaid seda mida me tahame näha. Nii on see alati. Mõistlik oleks lihtsalt oma filtreid muuta mugavamaks - et sa ei oleks kogu aeg maailma ja inimeste suhtes näiteks paranoiline ja negatiivselt meelestatud.Äkki oleks siis elu ka nauditavam?
Samuti, kuna inimese fookus on siiski piiratud ressurss, siis mida rohkem mittevajalikku nodi sul ekraani ees virvendab ja segab, seda raskem on sul ennast fokusseerida asjadele, mis on tegelikult tähtsad ja seda vähem on sul ka energiat nendega tegelemiseks. Sa märkad seda, millele sa keskendud ja mui mingid osad sinust kogu aeg keskenduvad miskite sisemiste asjade kinnituse otsimisega, on raske leida energiat ka muule keskendumiseks. Proovi näiteks tööd teha, kui kõrval 5 matsi kogu aeg lobisevad, telekas mängib ja raadio on ka veel kuskil taustal - no ei ole lihtne. Meie tähelepanu läheb lihtsalt ujuma ja mida rohkem teemasid ees on, seda kergemini me nende peale ujume.
Kui meil on miskid teemad, mis on enda jaoks väga lõpetamata ja me kuulame kellegi teise juttu, siis piisab ju vaid kindlast emotsioonist/ sõnade kombinatsioonist, et me ei suuda enam jutule keskenduda ja tegeleme äkitsi enda taolise kogemusega. Nii ei ole aga väga lihtne inimestega kontakti luua ega ka seda hoida. Nagu öeldakse: "me ei kuula mitte selleks et aru saada vaid selleks et vastata."
Kuulata teist inimest ja temaga emotsionaalselt (mitte siis intelektuaalselt ja enda sarnaseid kogemusi otsides) kaasas olla on hoopis midagi muud.
Enda aksepteerimise juures on tähtis mõista, et kõik, mida sa teed, on okei (eriti okei on see muidugi siis kui sa seda ka teadvustad endale) ja kõik mida sa kunagi oled teinud, on okei. Negatiivsete mälestuste peale mõeldes tasub meeles pidada, et sa ei teinud midagi valesti vaid tegutsesid nii hästi kui oskasid - sa andsid endast parima, mida sa tol ajal oskasid. Jah, võibolla nüüd sa teeks asju teistmoodi, aga siis sul ei olnud neid kogemusi ega teadmisi ja see on okei. Esimese asjana tuleb ennast aksepteerida nii nagu on ja on olnud.
Minnes isiklikumaks, siis mul oli küll mitmeid enda käitusmis/olemis mustreid, mida oli raske aksepteerida. Iroonia on selles, et isegi kui sa ise ei taha neid teadvustada, siis su lähedased ja sõbrad teavad ja tihtilugu ka hindavad näiteks just neid omadusi sinu juures. Noh näiteks, ma oskan panna suht avatud mõtteviisiga seltskonna kiirelt käima (tõsi, kõige lihtsam on seda teha nilbe huumori pealt) ja olgugi, et inimestel on lõbus ja tore siis mind on hiljem tihti jäänud jälitama justkui sihuke süütunne, et kuidas ma nüüd sellist nilbust ajasin. Aga niikaua kuni ma tean kus ja kuidas seda kasutada on tegemist ju tegelikult väärt oskusega, mille üle võiks ehk ju isegi uhkust tunda.
Jah, ma oskan sotsiaalset jääd murda sukeldudes laksti piinlikesse teemadesse, peale mida inimesed räägivad oluliselt vabamalt igapäevastest asjadest ja neil on lõbus kah. See on osa minu oskustest - CV'se küll ei pane, aga väärt oskus sellegipoolest, mis on tekkinud mul aastatepikkuse harjutamisega.
See oli kõigest üks pisike näide minu protsessist.
Igal inimesel on oma eripärad, oskused, tugevused ja nõrkused, mis on paljuski defineeritud meie unikaalsete kogemuste järgi. Emba oma unikaalsust. Võta see omaks. Kuula oma sisemisi hääli (mitte peas vaid ... noh neid hääli, mida teeb su hing, kui ta heliseb) ja ole ise-endaga võimalikult aus.
Sinu elu, sinu valikud, sinu vastutus. See, et teha elu endale nauditavaks on vaid enda asi - sa võid küll alati abi ja nõu küsida, aga elama ja valikuid tegema pead ikka ise.
*
PS: See postitus läks vist suht hämaks kätte ära. Aga see on ka okei!
Hashtag Diip
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea.
Sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
Et ma üritan peale suruda oma soove
Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
Ja see inimene ei ole selleks valmis
Isegi kui see inimene olin mina ise
Täna ma tean: see on VABAKS ANDMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISEOLEMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Lõpetasin unistamise teistsugusest elust
Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib
ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale.
Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks”
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS
Kui ma hakkasin ennast armastama
Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub Kõik
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS
*
Meil pole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,
sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!
Charlie Chaplin,
oma 70′ndal sünnipäeval
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea.
Sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
Et ma üritan peale suruda oma soove
Kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
Ja see inimene ei ole selleks valmis
Isegi kui see inimene olin mina ise
Täna ma tean: see on VABAKS ANDMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISEOLEMINE
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Lõpetasin unistamise teistsugusest elust
Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib
ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed, asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale.
Alguses ma nimetasin seda “terveks egoismiks”
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS
Kui ma hakkasin ennast armastama
Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub Kõik
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS
*
Meil pole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega,
sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!
Charlie Chaplin,
oma 70′ndal sünnipäeval
Lugusid elust enesest
Mu perekonnal on juba pikki aastaid olnud üks kummaline traditsioon - rääkida lugusid sellest, mida ma kõike lapsena olen teinud. Ja seda mitte ainult minu vanemate osal, vaid alati saavad kaasa rääkida ka vanavanemad ja ka tädipere.
Mul on ausalt öeldes raske kokku lugeda perekondlikke sündmusi, kus selliste lugude rääkimist pole olnud - neid on kindlasti olnud, aga need on väga suures vähemuses.
Vahel häirib see traditsioon mind rohkem vahel vähem ja on olnud ka kordi, kus ma olen vaatlend seda kui omamoodi võistlust, kus inimesed üritavad oma lugudega teiste lugusid üle trumbata. Paratamatult loovad need lood mul tihti aga mitmeid küsimusi ja samas ka omamoodi kurbust.
Esimese asjana tooksin välja nende lugude tõeväärtuse. Ajalooline tõeväärtus lugudel, mis on oma 20 aastat vanad on niikuinii juba väga kaheldav (umbes pool meie mälestustest on fantaasia, mida pole tegelikult kunagi olnud) ja kui iga aasta tekib ka üksikuid lugusid, mida ma pole varem kuulnud, siis ma panustan pigem konstrueeritud mälestustele. Kui neid, paljuski väljamõeldud, lugusid räägitaks ka väljamõeldud tegelase kohta, siis see mind ei häiriks. Kuna aga neid räägitakse minust, siis tekitab see kohe ka lisaprobleeme.
On teaduslikult tõestatud, et kui inimestele rääkida miskit lugu nende lapsepõlve kohta piisavalt detailselt ja korduvalt jäävad nad lõpuks neid uskuma isegi kui nendel puudub tõepõhi. (ja seda hiljem vaidlustada on oluliselt keerulisem, kui alguses sisendada) See muidugi tähendab, et kui ma ei tegele teadlikult nende lugude vaidlustamisega, mõjutab see paratamatult minu arusaamist ise-endast. Kes teab kui palju see traditsioon on juba minu suhtumist endasse ja perekonda muutnud.
Tädiperega koos oli kunagi meil kuus poissi ja ma ei ole selles massis kõige noorem - seega, mis tegi minu nii eriliseks? Tõsi, mu pead õmmeldi väiksena palju - see on fakt - ja kui oletada, et kõikidel lugudel siiski mingi tõepõhi on all, olin ma juba väiksest saati: aktiivne, leidlik, avatud, uudishimulik ja minuga oli kogu aeg mingeid jamasid (ja kuna teistest ei räägita oluliselt, siis oli järelikult neid jamasid minuga oluliselt rohkem)
On tõsilugu, et ma tunnen ennast perekonnas natukene võõrkehana - kui mul ei oleks nende inimestega sugulus-sidemeid, siis ma arvatavasti nendega ei suhtleks. Võib vaid oletada, kui palju seda tunnet on kinnitanud ka see, et minust alati lugusid räägitakse, sest kui sa räägid püsivalt sellest, mida keegi teine on kunagi teinud:
* pidi see tegevus olema teistega võrreldes ikka erakordselt erinev.
* ei ole su elus väga palju midagi muud huvitavat, millest rääkida.
* ei ole sul antud inimestega ühtegi muud ühist neutraalset jututeemat.
Mis kõik on ju parajalt kurvad variandid. Kas ma olen olnud nii ekstreemselt erinev teistest, et see jääb alatiseks inimestele meelde? Kas mu sugulased elavad minuga võrreldes niivõrd igavat elu? Või lihtsalt ei ole tegelikult nendel inimestel väga midagi omavahel rääkida?
Suure tõenäosusega aga ei ole nad seda teemat ise väga analüüsinud, võtavad kui nii lihtsalt on, ning väga võimalik, et tegemist on nende enda projektsiooniga.
Gestalt'i kohaselt ei ole teemasid, mis niisama pinnale kerkivad. Kui mingi asi kerkib inimestel püsivalt jututeemaks, on selles järelikult asju, millega nad ei ole lõpuni tegelenud. Tegemist on sel juhul ringiga, mis otsib lõpetust. Tõsi, kui kuulata lugusi, mida räägitakse, on tajuda seal ka loo rääkija enda emotsioone tollest ajast (enamasti siiski negatiivsed: üllatus, häbi, kohkumine jne). Suutsin ma tõesti juba lapsena luua nii palju materjali perekonnale seedimiseks, et nad ei suuda kümne-kahekümne aasta jooksul seda läbi seedida?
Arvestades seda, et perekonnas on põhiline ikkagi vaikimiskultuur probleemide suhtes ning sisemine töö ei tule teemaks - jah, ma olen see erand, kes kinnitab reeglit, ja käib teraapias ja kohtades ise-endaga tööd tegemas - siis ei ole siin tegelikult väga mingit üllatust.
Lihtsalt natuke tüütu.
Samas, eks igaüks teeb omad valikud ise ja kui kellegi poolik protsess mind segab, on mul alati võimalik teha valik temaga mitte eriti suhelda.
Huvitav oleks aga teada, kas minu kohalolu seltskonnas soodustab nende juttude teket või mitte. Tõsi, räägitakse neid lugusid ka siis kui mind ennast kohal ei ole (mulle on hiljem mainitud, et jälle räägiti seda ja toda lugu), aga kas seda ka sama tihedusega.
Mul on ausalt öeldes raske kokku lugeda perekondlikke sündmusi, kus selliste lugude rääkimist pole olnud - neid on kindlasti olnud, aga need on väga suures vähemuses.
Vahel häirib see traditsioon mind rohkem vahel vähem ja on olnud ka kordi, kus ma olen vaatlend seda kui omamoodi võistlust, kus inimesed üritavad oma lugudega teiste lugusid üle trumbata. Paratamatult loovad need lood mul tihti aga mitmeid küsimusi ja samas ka omamoodi kurbust.
Esimese asjana tooksin välja nende lugude tõeväärtuse. Ajalooline tõeväärtus lugudel, mis on oma 20 aastat vanad on niikuinii juba väga kaheldav (umbes pool meie mälestustest on fantaasia, mida pole tegelikult kunagi olnud) ja kui iga aasta tekib ka üksikuid lugusid, mida ma pole varem kuulnud, siis ma panustan pigem konstrueeritud mälestustele. Kui neid, paljuski väljamõeldud, lugusid räägitaks ka väljamõeldud tegelase kohta, siis see mind ei häiriks. Kuna aga neid räägitakse minust, siis tekitab see kohe ka lisaprobleeme.
On teaduslikult tõestatud, et kui inimestele rääkida miskit lugu nende lapsepõlve kohta piisavalt detailselt ja korduvalt jäävad nad lõpuks neid uskuma isegi kui nendel puudub tõepõhi. (ja seda hiljem vaidlustada on oluliselt keerulisem, kui alguses sisendada) See muidugi tähendab, et kui ma ei tegele teadlikult nende lugude vaidlustamisega, mõjutab see paratamatult minu arusaamist ise-endast. Kes teab kui palju see traditsioon on juba minu suhtumist endasse ja perekonda muutnud.
Tädiperega koos oli kunagi meil kuus poissi ja ma ei ole selles massis kõige noorem - seega, mis tegi minu nii eriliseks? Tõsi, mu pead õmmeldi väiksena palju - see on fakt - ja kui oletada, et kõikidel lugudel siiski mingi tõepõhi on all, olin ma juba väiksest saati: aktiivne, leidlik, avatud, uudishimulik ja minuga oli kogu aeg mingeid jamasid (ja kuna teistest ei räägita oluliselt, siis oli järelikult neid jamasid minuga oluliselt rohkem)
On tõsilugu, et ma tunnen ennast perekonnas natukene võõrkehana - kui mul ei oleks nende inimestega sugulus-sidemeid, siis ma arvatavasti nendega ei suhtleks. Võib vaid oletada, kui palju seda tunnet on kinnitanud ka see, et minust alati lugusid räägitakse, sest kui sa räägid püsivalt sellest, mida keegi teine on kunagi teinud:
* pidi see tegevus olema teistega võrreldes ikka erakordselt erinev.
* ei ole su elus väga palju midagi muud huvitavat, millest rääkida.
* ei ole sul antud inimestega ühtegi muud ühist neutraalset jututeemat.
Mis kõik on ju parajalt kurvad variandid. Kas ma olen olnud nii ekstreemselt erinev teistest, et see jääb alatiseks inimestele meelde? Kas mu sugulased elavad minuga võrreldes niivõrd igavat elu? Või lihtsalt ei ole tegelikult nendel inimestel väga midagi omavahel rääkida?
Suure tõenäosusega aga ei ole nad seda teemat ise väga analüüsinud, võtavad kui nii lihtsalt on, ning väga võimalik, et tegemist on nende enda projektsiooniga.
Gestalt'i kohaselt ei ole teemasid, mis niisama pinnale kerkivad. Kui mingi asi kerkib inimestel püsivalt jututeemaks, on selles järelikult asju, millega nad ei ole lõpuni tegelenud. Tegemist on sel juhul ringiga, mis otsib lõpetust. Tõsi, kui kuulata lugusi, mida räägitakse, on tajuda seal ka loo rääkija enda emotsioone tollest ajast (enamasti siiski negatiivsed: üllatus, häbi, kohkumine jne). Suutsin ma tõesti juba lapsena luua nii palju materjali perekonnale seedimiseks, et nad ei suuda kümne-kahekümne aasta jooksul seda läbi seedida?
Arvestades seda, et perekonnas on põhiline ikkagi vaikimiskultuur probleemide suhtes ning sisemine töö ei tule teemaks - jah, ma olen see erand, kes kinnitab reeglit, ja käib teraapias ja kohtades ise-endaga tööd tegemas - siis ei ole siin tegelikult väga mingit üllatust.
Lihtsalt natuke tüütu.
Samas, eks igaüks teeb omad valikud ise ja kui kellegi poolik protsess mind segab, on mul alati võimalik teha valik temaga mitte eriti suhelda.
Huvitav oleks aga teada, kas minu kohalolu seltskonnas soodustab nende juttude teket või mitte. Tõsi, räägitakse neid lugusid ka siis kui mind ennast kohal ei ole (mulle on hiljem mainitud, et jälle räägiti seda ja toda lugu), aga kas seda ka sama tihedusega.
Subscribe to:
Posts (Atom)