Tühi Äng Tühjusest

Vahel ma tunnen justkui midagi oleks puudu.

"Kas see ongi kõik? Kas see ongi... minu elu?" kriiskab alatadvus, kui kõik on vajunud rutiinsesse igapäevaellu. Kõik tundub kuidagi korduv ja tavaline - igav. Jah, muidugi ka tuttav ja turvaline, aga kindlasti igav. Mittemiski ei üllata enam. Nii etteaimatav, et sa võid selle järgi kella täpseks panna.

Nii igav, et tahaks nutta (jaaa, mäletan, olen olnud ka seisus kus on "Nii igav, et tahaks surra" sest sinu jaoks ei ole siis tegelikult enam mingit vahet, kas elus või surnud... täiesti tuim ja igav igaljuhul. Aga see oli ammu)

Ja ma tean, mis juhtub minu ajuga, kui elu muutub liialt turvaliseks ja igavaks. Ta hakkab otsima midagi, mille kallal nokitseda. Olgu see siis mingi suhe, elufilosoofiline küsimus, sotsiaalne probleem, mõtted sellest mida keegi mõtleb või tunneb jne - ajul on vaja midagi, millega tegeleda. Ning inimesed annavad väga palju konkse, mida näksima hakata - väike sõnakõlks ja naksti neelasid konksu alla ja nüüd mõlgutad seda mõtet veel kaua ja kaua, tundes ise kah, et ega sellest mingit kasu ei ole.

See on täiesti uskumatu. Ja ega meeleolu sellest paraneda saa, pigem tekivad sealt probleemid juurde. Esiteks, me suudame ennast väga sitta seisu mõelda (vahel tundub et see ongi mõtlemise üks põhifunktsioone) ja teiseks me suudame ka käituda vastavalt oma mõtetele - näiteks jätad sa midagi tegemata sest sa mõtled et keegi tunneb midagi nii et sa ei taha seda teha.

Ühesõnaga.... blah .. teed mingeid asju veel vähem, sest nüüd on sul ka aju, mis demotiveerib sind. Yey (Homo Sapiens, Mõtlev Inimene ei ole mitte ainult positiivsete omadustega, eksole. Mõtlemisel on oma hind)

Öeldakse, et "Kes teeb, see jaksab," ja minu puhul on see nii õige kui üldse saab olla. Andke mulle ainult võimalus teha teha teha teha teha teha .... päris nokitsus, mitte aju oma. See viimane toob ainult tüli, I know. Ei jaksa tühja passida.

Ühesõnaga, lõputöö on tehtud. Võinoh juhendajale saadetud. Ma usun, et ta korra saadab veel tagasi kah, aga seda mitte enne reedet. Rahva tujurikkuja sketsid tehtud - ideed, filmimine, lõikamine, saatmine. Jõulukingid ... on juba 2 nädalat teel ja see, et ma midagi nende kohalejõudmise suhtes teha ei saa, on paganama frustreeriv (tahaks oma tsekklistist maha tõmmata) Tööl on jah muutuseid ja kohustusi palju, aga ma ei suuda ainult ühele asjale keskenduda. Siin lõputöö kribamise ajal tegin ma samal ajal ka klippe ja lugesin ühe raamatu läbi (mida polnud ka ammu teinud) ja olin üldse avatud ja aktiivne. Praegu tunnen kuidas see aktiivsus voolab kraanikausist alla. Sihti ei ole. Kui pole piisavalt palju erinevaid tegevusi, siis kaob tasakaal. Isegi rituaalne tegevus ei toeta tühjust elus.

Improga ole võtnud väiksema pausi, et lõpukale keskenduda. Võioh, vaatab kuidas ma täpselt saan. Seegi täpsustub minu jaoks alles reedel, kui juhendaja saadab/ei saada selle tagasi.

Ei, see ei ole süümepiin mida ma tunnen, kuigi jah see osa on olemas, et "Siin võiks olla nii nii palju enamat, aga ma lihtsalt ei tee nii, et on." Tegemata looming on üks raskemaid loominguvorme, kibestab inimesed veel ära ja tekitab hirmu kõige uue ees... ja selleks pole vaja miskit teha.


Jajahh, teame teame, kes vastutab minu tegevuste eest. Kes vastutab minu elu ja otsuste eest. Tean tean. Aga ma ei taha väga miskeid isiklikke projekte ette võtta, kui ma ei tea mis seis lõpukaga on ja palju ma seal ümber pean tegema. Ühesõnaga, selle postituse nimi on tühi virin ja äng. Nüüd sain ma selle välja ja lähen edasi.
Aitäh kuulamast.

*

Talumees läheb naabri majast mööda. Naaber tsillib maja ees, majast seest aga kostab koera piinarikast ulgumist.
"Mis su koeraga lahti on?" küsib talumees.
"Ahh, istus jälle naela otsa," vastab naaber.
"Aga miks ta siis püsti ei tõuse ja teise kohta ei lähe?" küsib mees hämmasutsega.
"Ju ei ole siis piisavalt valus"