Pühade eelne unetus

Päev enne jõule ja mis mina teen - ärkan enne kuut üles õuduka peale.

Samas peab tõdema, et see ei olnud just ka väga õudne õudukas - lihtsalt kuidagi häiriv. Olin miski Ameerika perekonna liige (ja-jaa tean, juba kõlab õudsalt eks) ja siis me olime just kolinud mingisse nö "perfektsesse" piirkonda. Seal oli kõigil miski protsessi asi läbi tehtud nii et oli kõigil kärgmõtlemine ja surematus. Isegi veri neil ei voolanud, lihtsalt puhas lõige. (ma tean, ma hammustasin ühel keeleotsa ära) Meie aga tahtsime ilusasti mitte kogu selle hullu seltskonnaga liituda, eriti kuna see oleks täendanud vahepeal suremist ja siis miski kärgmõtlemise osaks saamist. Ja nii proovisidki nemad meid jube viisakalt ja naeratades ja teemast mitte rääkides maha tappa, et siis surematuks ja enda suguseks teha, samas kui meie proovisime jälle viisakalt neid ennast vaikselt hävitada. Trali ja tagaajamist oli palju aga üks koht oli ka konkreetne. Oli perekonna vanima tütre kolledži lõpetamine just meie aias. Ja siis naaber küsis pereisalt, et mis küll on saanud sellest sinisest kaubikust, millega sa kogu aeg sõitsid? Pereisa ütles väjamängitud viisakusega, et aga see ei olnud ju minu kaubiks, ma mõtlesin, etsina kogu aeg valesti minu maja ette pargid ja lükkasin selle teie maja ette, et siin näe tütre peo jaoks ruumi saada. Ja siis naaber oli oh shitt näoga, sest mõlemad pooled teadsi tegelikult  et tegemist oli autopommiga, mis pidi tol päeval lõhkema, aga tegid ikkagi ilusat nägu.

Seda kuidas see kõik lõpes nii, et ma üles ärkasin, ma enam ei mäleta, sest eelnev elukogemus on õpetanud mulle härivaid unenäolõppe veel unesegasena läbi möelda ja positiivseks keerata ja nii on mul meeles vaid miski kummaliselt häiriv tune ja see positiivne unenäolõpp. Vast ongi parem, muidu istuks selle une tunnete otsas äkki veel terve päeva.

Põnev aga oli antud une juures see, et ma ei olnud mitte 1 kindel tegelane vaid ma nägin erinevaid asju läbi erinevate pereliikmete silmade ... või kui täpsem olla, siis ehk isei pigem nagu kõrvalt. Justkui televaataja sellel koutava sisuga B kategooria halbfilmil.

Mõni aeg enne seda oli ka üks omamoodi kummaliste tunnetega uni, mida ma nägin kusjuures samamoodi kõrvalt, justkui filmi. Esiteks, see maailm oli natuke teistsugune, kus me elasime - kuidagi rohkem renessansilik. Ja siis mu neiu oli tellinud miski naisterahva "nö proffessionaali" et see mulle BJ'd teeks. Peale seda kui BJ oli tehtud, ja ma olin seda nautinud/selle välja kannatanud (väga segased tunded, sest noh see ei ole päris okei, et naine oma mehele miski naise tellib, sest mehel miskit on vaja, aga ise sellega ei tegele) oli see proffessionaal igatahes minu peale solvunud, et ma oma naudingu/emotsionaalse agoonia keskel ei olnud talle kordagi silma vaadanud. No panin siis tule põlema, et nägu vähemalt meelde jääks. Aga see mis tundus pimeduses suht kenake nägu, oli valguse käes suht õudne ja mulle meenus, et see on tema töö ning nüüd hakkasin ma kartma hoopis et kas äkki ma sellest "huvitavast"kogemusest ka miskit suguhaigust ei saanud, sest kummi käigus ei olnud.
Mis edasi sai, ei mäleta.

No vot siis, aju ei lõpeta üllatamast. Ainult vaata ja imesta, et mida huvitavat ta veel genereerib.

Muidu aga ei tohiks ju olla väga rohkem stressi või pinget kui tavaliselt. Okei, tegelikult on rohkem küll, aga ma vähemalt usun, et see kõik on enamvähem kontrolli all: tööl on kohustuste ja vastutuse muutus; bakatöö saadeti tagasi ja parandamist ikka omajagu on; jaanuari keskel on improlaager, kus mitu asja on minu läbi viia (larparitele improvärki ja improtajatele larpi =) ); jõulukinkidega on vähemalt enamvähem ühel pool.

See aasta ma väga kinkidega stressata ei viitsinud kah. Enamuses pärit taaskasutusest (firmasid, mis teevad tooteid kasutatud asjadest on järjest rohkem) või heategevusest (varjupaik.ee heategevuslikust e-poest näiteks) seega olen ma juba kingi ostes teinud omamoodi heateo. Kui ei meeldi - nohjahh, ikka juhtub, aga heategu jääb ikkagi tehtuks. Ei jaksa enam väga punnitada stiilis, et mida täpselt vaja on, mis liigutaks hinge - ka minu kui kinkija enesetunne on tähtis. Ning minu jaoks on tähtis, et ei oleks jälle miskit nodi, mis kuhugi kapinurka seisma jääb. Asjade eesmärk on kasutuses olla, muud eesmärki ei ole. Ja kui nüüd jääbki seisma, siis vähemalt oli juba ostes mingi kasu neist. Seega emotsionaalselt on win-win igaljuhul. 

Seegi tuttav tunne on siin pühade ajal paar korda läbi jooksnud, et "Vau, aitähh, ma olen väga tänulik, aga üldse pole mõelnud mida sulle kinkida... sa oled tähtis/tore inimene küll, aga ma pole jõudnud..." Samas nagu teadus on kinnitanud - kui sa ei suuda vastu võtta ilma tingimusteta, siis sa ei suuda ka anda ilma tingimusteta. Nii lasen ma ootamatutel hellustel südame soojaks ajada ja proovin lihtsalt olla neid väärt - ju ma siis kõige halvem inimene ikkagi ei ole.