Ikkagi Minu Enese Killud

Kunagi läksin ma katki
kildudeks
pudenesin mööda põrandat laiali

Klirrdi!

kõik on korras, ära muretse
ütlesin kõigile
kes küsisid
miks ma lonkan
ja tegin näo
et minu jalgades
ei olnud sügaval sees
minu enese killud
mille peale olin astunud

Need olid ju ikkagi Minu killud
neid tuli ju Kuidagi kaasas kanda.

Ükshetk ei pidanud jalad vastu
siis liikusin põlvili

Ükshetk ei pidanud põlved vastu,
siis laskusin neljakäpukile.

Seegi ei kestnud kaua ja varsti roomasin edasi
roomasin ise-enese kildudes

See oli valus
aga kilde pidi kaasas kandma,
need olid ju Minu enese killud.

Ükskord, hakkas aga valus
liiga valus
ja ma ei tahtnud enam liikuda
jäin seisma
ei jaksanud enam
nii valus oli

tahtsin vaid valust vabaneda

lebasin haavatult põrandal

ja vaatasin

vaatasin neid kilde
kilde mis olid mind halvanud
kilde mis olid mu teinud võimetuks

Minu enese killud...

surusin hambad risti ja rebisin ühe neist välja
valus oli
oh oi kui valus
surusin hambad risti ja kannatasin ära
ja vaatasin
seda süüdlaslikku kildu
tigeda pilguga
see polnudki nii kole
kuigi haav oli sügav ja valutav
oli kild ju tegelikult ilus
omamoodi
ajast räsitud ja puretud
kulunud, aga ikkagi ilus

Ikkagi minu enese kild

Rebisin järgmise välja
keha väänles valudes
aga ka see vaibus lõpuks
ning ka see kild
oli ju tegelikult ilus
sädelev teine

Rebisin veel ühe...

ja veel..

ja veel...

igal korral avades uue haava endas
kuid olles täis
ääretut uudishimu
ja hullumeelset soovi

Jah!
Minu killud!


Minu Enese Killud!

Igaüks ise värvi!
Igaüks ise kujuga!
Igaühel, oma lugu rääkida!

Ja hakkasin ehitama vitraaži!
Ainulaadset siin maaima peal!
Aga pagana ilusat!

oh kui ilus
kirju
ja sädelev

Ikkagi Minu enese killud

*

Alles kunagi hiljem
mõistsin

ilma kukkumiseta
valuta
kildudeta

ei oleks ka vitraaži