Maa vaatas pilvetompusid, mis tantsisid ringi, uudistades, otsides ja avastades. See tegi seest soojaks.
Maa mäletas, mida tähendas noor olla.
Ta mäletas ka Taevast noorena. Nad tegid pilved koos, see oli vesi neist mõlemast.
Nüüd oli vett vähe. Kaevud olid tühjad. Plved aga juba tehtud.
Kui ka Maa küsis vihma, sai Taevas pahaseks. “Kas sa muust kui vihmast ei mõtlegi?” urises ta. “Sul on endal ju kah vett.”
Vahel ta aga leebus, minnes Maa sooviga kaasa. Maa proovis selle ajaga end täis saada, kuid vesi lihtsalt haihtus kuivanud vallide vahele.
“Sa oled täitmatu,” urises Taevas kui Maa juurde küsis.
Ja ühest päevast alates Maa enam ei küsinud.
Ta proovis endiselt kasvatada lilli ja taimi Taevale imetlemiseks, sest see oli tema Taevas. Ta jagas ka oma veenatukest pilvetompudega, teades ise, et seda oli liialt vähe.
Kuid ta teadis, et see ei saa nii jääda.
Tema äärtesse olid tekkinud liivavallid, alad, kus enam midagi ei kasvanud. Iga päevaga muutusid need suuremaks. Ta teadis, et üks päev ta ei vajanud enam vihma, siis kui temast oli alles vaid liiv.
