See oli omajagu aega tagasi, kui me mängisime ühes seltskonnas mängu Reaalsuskontroll. Selle idee on põhimõtteliselt jaotada iseloomustavad kaardid nendele inimestele seltskonnas, kes sinu arvates kõige rohkem sellele kirjeldusele vastab. Tollel ajal aga ei suutnud ma kõike, mis minu kohta tuli, päris omaks võtta - see võttis omajagu aega (ma arvan, et nüüd ei tuleks mulle enam väga üllatusi aga kes teab).
Nii jagati mulle tunnuseid nagu kõige tuntum (fine, seltskonnaga võrreldes võibolla tõesti - laval ma ju käin - aga ikkagi pigem miski kindla ringkonna tuntus), kõige edevam (nohjahh... see on kuidagi mu isiksuse osa), kõige gigolom (sama mis eelmine punkt ... vahel küll häirib, aga mis teha. Kerge flirtimine on kuidagi isiksuse osa, mida ma enamasti isegi väga teadlikult ei tee), kõige sportlikum (vot seda on raske vastu võtta, kuna ma sporti ju ei tee... aga teatrisport on ka äkki sport)
Kõige muu keskel sain ka selle, et ma olen kõike viisakam aga ka kõige nahhaalsem, mis pani mind omajagu mõtlema.
Ma mäletan, et kui ma olin teises või kolmandas klassis, andsime me klassi aktivistidega (jah ma olin tol ajal üks nendest) välja oma klassi ajalehte. Ühes neist oli intervjuu minuga, sest mind hääletatai klassi poolt kõige suuremaks džentelmen'iks. Ma olin tol ajal viisakas, vaoshoitud ja alati enne mõtlesin kui ütlesin.
For gods sake, ma olin 10 aastane ja viisakam ja korralikum, kui paljud täiskasvanud, keda ma tollest ajast mäletan. Isegi nüüd on raske nii asjalikke täiskasvanuid leida.
Nüüdseks kõlab tolleaegne käitumine aga minu jaoks kuidagi ebainimlikult ja masinlikult.
Ma arvan, et ma tean küll enamikke nö viisakusreegleid, aga ma kohandan neid nüüd vastavalt olukorrale ning tihtilugu ignoreerin sootuks. Ma leian, et isiklik heaolu ja/või inimlik kontakt on alati tähtsam, kui miskid reeglid. Eriti kui need reeglid on kontakti mittesoosivad (näit on teema, millest viisakusest ei räägita, kuigi tegelikult just peaks rääkima).
Seega, ma võin olla väga viisakas, aga ma võin ka olla täiesti ebaviisakas (nahaalne). Mulle tundub, et olgugi, et viisakusest on vahel omajagu kasu, on selest vahel ka kahju. Me oleme ikkagi inimesed ning on igati loomulik, et meil on tunded, mida me tahame välja elada. Eluterve, on need suts välja elada ja eluga edasi minna, mitte jääda viisakuse kammitsasse ja siis välja elamata tunnete peal veel aastaid haududa.
Vahel on "viisakust" lihtsalt nii jabur kõrvalt vaadata.
Viisakas sõim
Kujutage ette kahte vanakooli härrasmeest, mõlemad näost tulipunased ja ilmselgelt raevus, omavahel "sõimlemas". Sõimlemas jutumärkides, sest ühtegi sõimusõna te ei kuule. Kõik on äärmiselt viisakas väljapeetud ja totter. Poisiklutt, poisike, põnn, ma sulle veel õpetan, või et tema tuleb siia õpetama, ma sule veel teen jne - on osad fraasidest, mida võib näiteks kuuda.
Mis selles tobedat on? Esiteks rikutakse oma pulk-perses-viisakusega ära täiesti neutraalse tähendusega sõnad ja teiseks ei suudeta sedasi ennast ikkagi välja elada, mis tähendab et kogu see jura võib kesta kaua. Ja tihti jääbki see tegelikult korralikult välja elmata ja ollakse veel kaua vihased ja neelatakse emotsionid alla .... ja pikemas perspektiivis soodustab see stressi ja kibestumist ja mida kõike veel.
Lahendus: Jumala eest, lihtsalt saatke üksteist perse ära ja minge oma eluga edasi. (mida on muidugi äärmiselt raske teha kui sa oled õpetatud olema viisakas) Nii on tervislikum teile endale ja teistele.
Ilmselgelt ei oskama ma väga head nägu teha ja poliitikasse ei sobiks. Emotsioonid on loomulikud ning nende välja elamine on samuti loomulik. Võinoh, nende väljaelamine peaks olema loomulik ... ma alles õpin seda loomulikkust :P Tunda häbi mingi emotsiooni tundmise eest on nagu tunda häbi selle üle, et sul on 2 kätt - on nagu on, lepi sellega.
Alati ei saa olla ainult positiivsed emotsioonid, aga see-eest ei ole alati ka ainult negatiivsed.
Elus ei saa teha mustandit, me paneme alati puhtalt. Ja vahel juhtub tõesti, et me ei täida enda või kellegi teise ootusi. Samas, ei tasu seepärast end norgu lasta. Mis sul on, on praegu. See on ainus aeg, millega sa saad midagi ette võtta.
Ma olen korduvalt jäänud mõtlema inimeste kummalise kombe üle asju tagantjärgi läbi arutada. Stiilis, kaks kuud tagasi ütlesid sa "seda", mida sa "selle" all mõtlesid? See on mulle alati kuidagi kummaline tundunud (olgugi, et mingi vahe harrastasin seda isegi). Juba lapsena oli tavaline, et kui minu käest küsiti, et miks sa midagi tegid (mänguhoos) siis ja alles siis hakkasin ma põhjendust otsima. Ma lihtsalt ei teadnud. Tegin jah ja siis tundus see jube hea mõte, aga miks see jube hea mõte oli, vot ei teagi.
Me ei ela ju inimestena nii et tehes miskit mõtleme kogu aeg läbi, et ma nüüd teen seda selle pärast - see ei ole loomulik ning tihti tegutseme me instinktide ja intuitsiooni pealt. On olemas isegi teooria, et meie põhjendamise osa on aeglasem kui tegutsemise osa, seega igal juhul me tegutseme enne ja seejärel alles otsime loogilist põhjendust selle kohta, miks me nii tegime (seda peamiselt stressi olukorras, kus ratsionaalne mõtlemine ja analüüs võtab liiga kaua aega). Me põhjendame seda hiljem muidugi läbi oma sisemise maailmavaate ja uskumuste.
Teiseks: mälestused on blörr. Oma pool meie mälestustest on vigased, vildakad, kunstlikult loodud. Seega tegeleda mingite mälestuste läbi arutamisega tundub natuke kummaline. Nojaa, kui me räägime teraapiakontekstist, siis tõesti, ei ole vahet, kas see on päris või võltsmälestus - kui see segab, tuleb sellega tegeleda. Aga vaadata kuidas täiskasvanud inimesed vaidlevad miski ühise mälestuse detailide üle, on lihtsalt jabur.
Kolmandaks. Me teeme miskit selle pärast et antul hetkel tundus see õige tegevus meie jaoks. Ja kuna me muutume (kasvame, areneme), siis me ei saa kunagi olla enam needsamad inimesed, kes kunagi neid asju tegid. Seega me ei suuda enam täielikult aduda, miks me neid asju tegime. Me suudame oletada, jah, aga seda oletamist teeb ka juba uus muutunud inimene.
Mälestuste üle vaidlemine on umbes sama hea kui vaielda "faktide" üle, mida keegi kuskilt lugenud on.
Ühesõnaga: blah!
Ma olen maailmas ja selles toimuvas kergelt pettunud ja väsinud. Toimin, depressiivne ei ole, aga lihtsalt ... emotsionaalselt juba natukene tuimaks läinud. See sügis on olnud ... so far so disturbing, et ei jaksa sellest isegi mitte enam rääkida.
Ainus, mis siin maailmas kindel, on muutus. Seega eks ka mu enesetunne mingi hetk muutub, eksole.
Cheers!
