Peksust ja sugudest

Märkasin täna kärsaraamatus teemapüstitust stiilis: "Mehed lihtsalt ei löö naisi! Kõik!". Okei fine, ma väga tausta ei uurinud ja algset postitust üles ei leidnud, igatahes ma mäletan, et mitmed sõbrad laikisid seda. Ja tõsilugu on see, et ka mind on nii kasvatatud ja ma ei ole teadlikult (läbi une olen kogemata ikka puksinud) ühtegi naist löönud.

Küll aga häirib mind sügavalt palju levinud mõtteviis stiilis:
naine lööb naist - ju neil on midagi klaarida
mees lööb meest - ju neil on midagi klaarida
naine lööb meest - no see mees on ikka könn, saab naiselt peksa
mees lööb naist - nii ei tohi teha!

Sest selle järgi võib põhimõtteliselt suvaline naine (misiganes tuju või meeleolu pärast) mulle näkku kütta ja mina kui mees pean selle lihtsalt ära kannatama - ja see ei ole okei.

Igasugune füüsiline (ja miks mitte ka vaimne) vägivald peaks olema taunitav ja kui tõesti on vägivald siis peaks olema õigus ennast selle vastu kaitsta.

Ja mis on selle juures veel häiriv on see, et naistel on just kui lubatud olla tujutsevad, vägivaldsed, otsustusvõimetud jne nõrgem sugupool. Ehk siis justkui ei peagi suutma üksinda ise-endaga ja oma tunnetega hakkama saama. Mees samas peab olema tugev, kaalutlev ja selle välja kannatama.

Enne kui pistate kisama siis jaa, ma tean paari sellist naist ja olen lampi kõrvakiile ikka saanud küll - võimalik et puhtalt selle pärast et naine ei osanud ennast muud moodi välja elada ja ta ju teab et mees vastu ei tohi lüüa - ja ma ei leia et see oleks kuidagi okei või õigustatud. Selliste inimestega väga rohkem suhelda ei taha.

Mõlemal sugupoolel on omad präänikud ja omad pasakuklid, vot seda ma tahtsingi öelda.
Vähem kindlalt deklareeritud reegleid (kirjutatud ja ka kirjutamata) ja rohkem suhtumist "Oled sa mees või naine, aga ära ole vitupea!" on parim moodus sotsiaalseks ja isiklikuks kasvuks, arvan mina.