Täna on normaalne hommik. Ärkasin jälle varem kui oleks pidanud, aga olin selles maailmas erand, mitte reegel. Eile hommikul vara sigraretil ja siis statoilis käies oli seal kaks ebamäärast vorstirida (ekhm, st kõik tahtsid kuuma koera) ja liiklus oli üllatavalt tihe. Täna maailm vähemalt magas, kõik oli peaaegu nii nagu peab.
Äkki jõuan ka tööle normaalselt. Eile võttis see vist kokku natuke üle tunni. Esiteks ootasin pool tundi külma ja kõleda tuule käes trolli. No kõike muud tuli, aga mitte seda, mida vaja oli. Teisi asju tuli isegi mitu korda ning kui lõpuks õige trollibuss kohale jõudis, ei sõitnud seegi lõppu välja vaid viskas ennast metafooriliselt sellili ja hakkas jonnima peatus enne õiget. (mustamäe trollipargis oli mingi jamps lahti, hunnik vilkuvaid trolle, vilkuv politsei jne ... või li neil vaikuses toimuv vilkuva valusega reivipidu?) Ja nii olin ma juba hommikul tööle jõudes "hästi" laetud.
Mingi vahe hommikupoole võtsin väkese pausi tööst ja kribasin sõbrale Inglismaal pika-pika emaili, sellest, mis kõik vahepeal toimunud on ja kuidas Eestis elukene veereb. Kui ma selle peale saatmist uuesti läbi lugesin kõlas see kahe lausega kokkuvõtvalt umbes nii:"Meil siin Eestis on kõik putsis! Aga kuidas teil seal Inglismaal on?"
Selest natuke hiljem laksas mul ära ja tuli peale kerge hullumeelsus: aju hakkas otsima huumorit ja nalja, niipalju kui võimalik; energia jooksis ülesse ning silmadesse tekkis sihuke ... well hullumeelse pilk. See sai alguse sellest, kui ma töö telefoniboxis istudes avastasin end ükshetk omaette vaikselt improviseeritud viisil laulmas "Kõik on putsis, kõik on puuuutsis, kõik on putsis, kõik on putsiiiis"... ja kuna esimene samm paremuse poole on olukorra aksepteerimine, siis meeleolu läks kohe kuidagi... well oluliselt paremaks ja mingi jabur must aga üdini humoorikas energia vabanes.
Hiljem tuli variatsioon samast laulust ka Abba Mama Mia peale, mis kõlas umbes:
Kõik-on-putsis, here I go again
My my, how can I resist you?
Kõik-on-putsis, does it show again?
My my, just how much I've missed you
Yes, I've been brokenhearted
Blue since the day we parted
Why, why did I ever let you go?
Kõik-on-putsis, now I really know,
My my, I could never let you go.
Mis näitab minu hullumeelset ja omamoodi humoorikat aju. Seosed, seosed ja veelkord seosed ning tohutu pasa aksepteerimine. (selle lõppu sobiks ooperifantoomi lauluread "why so silent my misjöös... Did you think that I have left for good?")
Mõtlesin eile muuseas, et võiks ka meestearstile minna, aga ma kardan et ta tõmbab mind tillist.
Njah, ma olen oma elu jooksul näiud ikka igasugu sitta. Tõsi, see sügis on karm, aga võrreldes sellega, millest ma juba läbi olen tulnud... on ta lihtsalt kuidagi väga kontsentreeritud, aga ei midagi hirmus uut. (ei, see ei ole kutse uutele traumadele .... ptüiptüiptüi raisk üle vasaku õla). Ja kui ma kunagi sain huumoriga hakkama, siis miks see nüüd enam ei peaks töötama. (fine, esmaspäeval lähen ka terapeudi juurde ... oh ei, mitte selle juurde, kellel ma terve suve käisin, sest ta arsti soovitusel võttis aja maha - otseloomulikult- ... vaid uue inimese juurde)
Ei, see ei ole tegelikult halb tunne. See on omamoodi absurdne.
*
Mõni aeg tagasi M ütles mulle, et raske ja kuidagi süümekaid tekitav on olla positiivne, kui paljudel on ümber miski raske värk. Et ei saa ju nii olla. Minu vastus tol ajal oli aga, et ainult nii saabki. Kui sa ei saa/oska/taha nalja teha raskel ajal, siis well, milleks see huumorimeel siis on noh? Kergematel aegadel pole seda ju väga vajagi.
No võibolla näeb see kummaline välja, kui sa sammud naerdes ise poole vööni metafoorilises pasas, aga mis siis, vähemlt sul endal on naljakas ja tuju hea. Niikaua, kuni sa selle hea tuju ja huumoriga kellelegi hinge ei situ, on ju kõik hästi, või kuidas.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba