Hämaruse laps

Ma olen naer läbi pisarate
lustlik valgus pimeduse radadel
siiras lapsikus ja olemine,
kõrge hinnaga teadmistega
elu,
mis tunneb surma

*

Kuulasin täna Kosmikuid.
Istusin pimedas toas, üksi,  ja kuulasin albumit Pulmad ja Matused.
Sedasama, mida ma kuulasin kuus ja pool aastat tagasi haiglavoodis lamades, oodates et mu katus ära sõidaks.
Kuulasin hoolikalt sõnu ja emotsioone, limpsisin vaikselt veini ja naersin.

Mul on selle albumiga oma teema. Täiesti isemoodi. Seal ma ju olin, täiesti katki ja räsitud, lõhki kistud ja lapitud - ning selle kõrval nii neetult elutahet täis ja sitke - neurokirurgia intensiivpalatis. Kõik arvasid et nüüd on minek. Mitte otseselt minul vaid ... noh siiski suurel osal minust: minu mõistusel. Ajutrauma oli korralik. Ja ainus mis ma teha sain oli lihtsalt olla, tajuda oma vahetut olemist ja kuulata eelnimetatud albumit. Ei ühtegi liiga kestvat ega selget mõtet, ei ühtegi muret, ei ühtegi piirangut. Nii vaba ja vahetu kui üldse annab olla. Ja nii positiivne. Ning ainus lisategevus, mida ma sain endale tol ajal lubada oli selle albumi uuesti ja uuesti kuulamine. Ma sain vaid kuulata. Ei olnud suurt sõnade teadvustamist, analüüsi või mõtestamist. Enamik kuulamise ajast oli see lihtsalt muusika.

Nüüd ma meenutasin enda tolle aja elutahet ja kuulasin sedasama muusikat. Ja ma naersin. Korduvalt. Siiralt ja vahetult. Kogu selle süngevõitu sisu sees helises minu jaoks nüüd tohutu arusaam elu pimedusest ja valgusest. Kuidas elu helgus on tegelikult sees ka pimedamas pooles ning et ühte pole tegelikult teiseta.
Ning muidugi ka selle üle, kui omamoodi jaburas kontekstis ma sattusin just neidsamu sõnu kuulma. Kui palju võis see tol ajal mõjutada minu alateadvust?
Milline kelmikas valguse ja pimeduse vaheline gremlin ma olen, kui ma olen täiesti vaba ja vahetu?

Sest oli see ju nii, et kui sõbrad käisid haiglas mind vaatamas, said nad kerge šhoki. Mitte selle pärast, et ma nägin välja nagu panda karuks moondunud harry potter, vaid minu suhtumise pärast selle juures. Ma nägin välja nagu täielik laip ja samas olin täis energiat, elutahet, jõudu ja rebisin kildu nagu noor jumal.
Selline olen ma siis, kui midagi muud pole vahel

*




On siililegi selge, et ma olen elu jooksul palju pimedusega kokku puutunud. Ja ma ei saa seda eirata, see on suur osa minust. Osa, mida saab jagada vaid inimestega, kes suudavad seda taluda. Inimestega, kes mõistavad seda pimedust, sest nad on ise seal olnud. See on omamoodi taak aga ka õnnistus. Pimedus ei ole lihtne, aga ta annab valgusele konteksti.

Valgust on jagada lihtsam, isegi liiga lihtne - kõik võtkaks lisa, kui saaks. Eks isegi haaraks peoga, kui kommi. Kuid ilma pimeduseta, ei ole sellelgi konteksti, põrandat, millel seista - nii nagu ainult kommist läheb ka siin süda lõpuks pahaks.

Pimedus ja valgus on loodud koos olema. Ei saa valida vaid üht ja eirata teist, olgugi et paljud meist seda niiväga proovivad, sest elu koosneb neist mõlemast.

*

Ei usu ammu enam päeva kestvat ilu
ju tundub petlik see - ehk peagi saabub põud?
Ning öö võib hetkeks olla kosutav ja vilu
kuid seegi igavikuna on nagu õud

Ma olen hämarik ja koit mis seisab vahel
ei üks ei teine, kumbagi, vaid piir.

See kuumal päeva varju pakkuv vaher
ning pimeduses paistev valguskiir.

Nii olen loodud seda taaka kandma
on tuttav elu, pole võõras surm.
Ei eita kumbagi ning nende vahel anda
on miski omamoodi naudinguga hurm