Ärkasin täna hommikul, vaatasin kella, mis ütles 5:50 ja mõtlesin, et nii: natukene vähem kui kahe tunni pärast on äratus, samas 6 tundi on juba magatud. Seega enamik unevajadusest on täidetud ja praegu on täitsa vinksvonks olla - kunagi ei tea, kui hea on olla, peale seda kui uuesti magama minna ja üles tõusta. Pealegi oli viimane uni täitsa meeldiv ja positiivne. (Miks ma siis üles ärkasin? Vot ei teagi, mingit otsast põhjust nagu polnudki. Äkki saigi aku täis?)
Tabasin ennast mõttel, et veel kunagi ammu oleks ma sellise kella-aja peale lihtsalt miskit ebamäärast podisenud ja uuesti kerra tõmmanud, sest lihtsalt kell oli nii vähe ning mul on tunne, et enamik inimesi nii teebki. Praegu aga ei ole kellaaeg minu jaoks üldse nii tähtis kui enesetunne. Kogemus on öelnud, et peab oskama õigel ajal lõpetada ja enamik nendest kordadest, kus ma olen edasi tudunud, olen ma hiljem ennast oluliselt rohkem väsinuna tundnud.
Hommikukohvi kõrval aga tekkis mul peas seos, et magamine, see on nagu improteater:
* üksi on tore, aga kellegagi koos on alati toredam
* peab oskama õigel ajal lõpetada (impro pikas vormis kui emotsioon on üleval ja tundub õige.. unega suht sama)
* lapsed oskavad loomulikult, aga täiskasvanud peavad uuesti õppima (ah, et sa oskad magada? kaua sul võtab aega, et magama jääda, oo sa täiskasvanud tõsine inimene, kes sa oma mõtteid peatada ei suuda?)
* seal on kindel tehnika, aga see mis tehnika sees toimub on paras kaos.
* kunagi ei tea täpselt, mis välja tuleb
* enamasti annab energiat
* annab teha üle, nii et energia hakkab langema (kes ei oleks ennast üle maganud?)
* mida rohkem õpid, kuidas seda teha, seda rohkem on veel õppida ja seda keerulisemaks/kallimaks õppimine läheb (lucid dreaming näiteks)
* pärast on vaja natukene taastumis-/kohanemisaega
* leevendab stressi
* nakkab
* mõlemat on eluks vaja!
Noh, teatrirahvas, kes tahab võib juurde kütta :P
Cheers!
Ee... teatriga võrreldes - enamus teeb seda enda jaoks täisa hästi, aga teiste jaoks ebamugavusttekitavalt kobalt, ainult väheste esitus on siiralt nauditav ka publikule? ;)
ReplyDeleteääremärkus: ma olen näinud küll lapsi, kes ei oska loomulikult magama jääda, vaid vajavad protseduure, rituaale ja värki ja isegi siis on raske. ma ise olin selline laps, kes ei osanud aru saada, millal ma väsinud olen. tegin täpselt samu vigu, mis praeguses eas, kus ma väsinuna-unisena hakkan esimese asjana ärkvelhoidvamaid ärritajaid otsima selle asemel, et magama minna.
ReplyDeleteülemagamise asjas ei ole ma ka kindel... olgu, tunne on uimane jne, aga tavaliselt tuleb ülemagamine juba ise pika eelneva magamatuse otsa, nii et ongi paras nüüd pärast (üle-)magatud ööd veel ka päev maha uimerdada - selline looduslik aja mahavõtmise mehhanism. ka mulle käib selline uimaolek närvidele, aga äkki ei peaks. äkki võib lubada endale vahel ka uimane ja madala energiaga olla. mulle tundub, et see närvidelekäik tulebki rohkem vihast enda vastu "miks ma täna nii vähe teen ja väheproduktiivne olen" - kui ma endale selliseid ootuseid ei seaks, ei käiks ka närvidele, uimerdaks rahulikult nagu minu kass, kes vahel maabub ühest unest veerandtunnise pausi järel uude unne.
a sellega ei vaidle ma sugugi sellele vastu, et kui on hea tunne üles ärgata, ei ole mõtet end paljalt kella pärast magama sundida. lihtsalt ma arvan, et vaja pole ka vastupidist - hirmust üle magada end kella peale üles ajada.
Delete