Haige värk

Haige olla pole üldse mitte tore. Mitte ainult ei ole füüsiline pool sassis vaid ka vaime sellega koos (duh, justkui need kaks oleks eraldi). Pragu olen olnud juba nii umbes kolm nädalat haigevõitu ja siin viimased kolm päeva ka haiguslehel. Aega just kui on jube palju aga energia ja motivatsioon on selline tekkiv-kaduv nähtus. Tõsi, esimene haigusnädal sain ma ennast vaimselt ja ka füüsiliselt enamvähem korda. Tundus, et isegi täiesti korda. Murphy on aga sitapea ja universumil on kombeks mitmeid raskeid asju üksteise otsa kuhjata. (jajaa on ka sõpru, kes arvavad et ma mängin tulega ja ootavad kuni ma kõrvetada saan ... seoses surma teemadega millega ma tegelen näiteks lõputöö jaoks. See teema on palju lihtsam kui seda ümberringi samal ajal ei ole, muideks. Võinoh vähemalt mitte liiga intensiivses koguses.)

Kuna kehas on vead sees, on ka mõttemustrites ilmselged vead sees.

Üks asi, mida olen selle haigusperioodi jooksul korduvalt tundnud, on hirm/kartus et ma teen midagi valesti. Nii ma parem ei teegi midagi - nii ei saa ju valesti teha. Miski hirm teiste inimeste soovide mitte täitmisega, kellegi alt vedamise ja lihtsalt rumalaks jäämise ees. Seega igasugune nöök ja tagasiside (mida ma muidu väga kõrgelt hindan) on praegu eriti valus. Ma niigi tunnen et ma teen midagi koguaeg valesti - ons siis vaja kellegil seda veel mulle öelda?

Lihtsam on ju mittemidagi teha, vältida kõike, kui et teha midagi ja tunda seda tunnet? (aga siis on muidugi süütunne, et mitte mõmmigi pole teinud ... vahi seda oo ülemlikku inimmõistust)

Selle juures kõrvalnäht on ka see, et mu huumor ei tööta enam väga hästi. (comicz leht on ka omadega suht maas nagu näete) Rohkem on puusse panekuid kui õnnestumisi. Ja ikka selliseid pirakaid puusse panekuid kust sa ei suuda ennast ohutult ka tähelepanu alt enam välja vingerdada. Mis ise-enesest on suht kurb. Ma olen inimene kes on oma sotsiaalse rolli paljuski ehitanud sellele, et ma olen muhe tüüp kellega koos olla, kes rebib kildu ja leevendab elu raskeid hetki. Nüüd aga tunnen ma, et esiteks ei täida ma teiste inimeste ootusi ja teiseks ma ei täida ka enda oma (huumor on minu jaoks ekstreemselt tähtis. See on mu läbi vedanud nii paljust jamast ... ja nüüd see lihtsalt ei tööta. Ratas käib, aga hamster on ammu surnud)

Vahepeal olen just kui omas mullis, nagu natukene kuskil eemal ära. Ma ei tea isegi kus - lihtsalt eemal.

Ja vahepel ma mõten nende asjade peale ja olen sisemiselt väga kurb ja isegi ehk kergelt suitsidaalne - aga välja nutta või tunda hetkel kuidagi ei oska. On olnud päevi kus silmad lihtsalt valguvad niiskeks ja nii suht püsivalt, aga et midagi täitsa välja voolaks - seda on harva.

Ja see on tuttav seis. Need on tuttavad mõtted. Ma olen siin enne olnud. I know this sthit.

Siin pole muud, kui võtta abiks kognitiiv käitumuslikud tehnikad ja püsitatada endale väikeseid prioritiseeritud ülesanded ning tegeleda nendega ainufookuses - siis on hiljem ehk ka miski heaolutunne õnnestunud soorituse eest ja siis läheb ka vaikselt paremaks. Baby steps.

Ma tean kui kaugele see võib minna. Nii kaugele, et ma ei julge enam mitte kui midagi teha ja lõpuks mandun oma koju (või igapäevarutiini nagu zombi), suutmata sealt lahkuda ning suutmata isegi inimestega korraikult suhelda läbi chati, emaili, telefoni või näost näkku. (ja siis on juba puhta putsis - pardon my frensh - ja ma olen peagi omadega mitteolemise ürgmudas kinni)

Omamoodi äratundmise tõi tänane rolliloome töötuba ja sellele järgnenud mäng.

Kuna ma ise ei suutnud miskit tarka välja mõelda (aju töötab ... aga buffering...) , siis pakkus mu IG sõprusringkond, et ma võiksin olla paras giglo-naistemees, seltskonnahing ja kloun. Tulemus - ma mängisin täie rauaga pealiskaudset rolli, keda valdas sees suur tühjus ja üksindus, kes materjaalselt proovis kõiki oma vajadusi rahuldada. Omad äratundmishetked oma elust olid olemas, aga mitte õnneks nii äärmuses. Ja õnneks või kahjuks sattus minuga kokku mängima inimene, kes on oma rollisoorituses nii osav, et suudab isegi IG pisaraid toota - täiega vau - aga mu roll ei saanud tunnetega hakkama ja ma ise oma tuimas olekus ei saa ka just eriti hästi tunnetega hakkama.


Meile tulevad ette just need teemad, mis on meie jaoks aktuaalsed ja me saame nendest just neid õppetunde, mida meil sel hetkel vaja on. (mulle vähemalt meeldib nii mõelda. Gestaldi järgi samas me näeme maailma läbi oma läbitöötamata probleemide, nii et tegelikult me näeme enda probleeme)

Paljudel mu sõpradel on raske kuu (ja paistab et ka mujal maailmas). Sina kes sa loed - liialt muretseda ei tasu.
I know my shit & I will bring this shit together (and I will not put it in a fan).
See on sisemine töö. Siin ei saa keegi otseselt aidata. Võibolla ainult niipalju, et olla mõistev ka selle üle kui ma olen väga konkreetne ja keskendunud kindlale sihile (ülesandele) sest vahel võib see tunduda kergelt sobimatu ja mul on siis tunnel vision. Aga seda on vaja.

Mul on kõik vajalikud vahendid/tööriistad endal olemas, küsimus on ainult nende kasutamises.
Ja juba see, et ma näen, et on probleem ja otsin lahendusi on hea.

Ahjaa, sellest postitusest rääkima hakata pole ka mõtet. Sest I know this shit. Pole vaja rohkem meelde tuletada. Paneb praegu kirja ära ja siis hakkab tehnikaid kasutama. Cheers!

Ja lõppu lihtsalt kaks kuidagi huvitaval viisil motiveerivat lugu.