tal tõesti oma tee on

Üks mu tuttav(*) otsustas mõni aeg tagasi vabatahtlikult elust lahkuda ja ma kuulsin kuidas inimesed olid segaduses:"Kuidas siis nii? Tal oli ju ometi naine, laps, maja, auto ja tasuv töö? Kõik oli ju elus olemas? Mis nüüd siis äkki...?"

Ilmselgelt aga ei olnud kõike, mida ta ise vajas, olemas. Ja olgugi, et see teema on raske, on minu arust siin nii palju asju, mis teevad selle kuidagi veel raskemaks.

[ (*) ma ei lähe detailidesse ja ei ole päris täpne ja seda meelega, et jätta anonüümsust (teab, kes teab) ja keskenduda postituse sisule. Kohe kindlasti ei taha ma alahinnata lähedaste kaotust ning tunnen neile südamest kaasa.]

Kas me peaks sellest rääkima?

Ma kaotasin lähedase samal viisil juba väga varases eas ja olgugi, et ma tean kui raske see on, leian ma, et seda teemat ei tohiks kinni mätsida vaid sellest võiks tekkida mingi jagamine ja arutelu. Me ei ela enam Nõukogude Liidus, kus see kuulus keelatud teemade hulka. Nüüd me võime julgelt öelda, et meil on tegelikult probleem.

Eesti kuulub suurima enesetapuriskiga maade hulka. 2009. aastal sooritas Eestis enesetapu 269 inimest, 2002. aastal 371. 1994. aastal oli see arv sajandi suurim – 614 ilusat inimest, kes ei uskunud enam oma ilu. Samuti tasub meeles pidada, et umbes 80% enesetapu läbi surnutest on mehed.

Statistika ja numbrid ei mõjuta meid aga niipalju kui see, kui see  juhtub mõne inimesega, keda me isiklikult teame. Ja see on kuhutavalt kurb. Tõele au andes olen ma näinud pealt kahte suitsiidikatset, esimene neist (mille ajal ma olin liiga noor) õnnestus, teine mitte (jõudsime õigeaegselt reageerida) ning ma olen ka ise olnud korduvalt olukorras kus ma soovisin oma elu võtta (ühe neist, mis juhtus teismelisena panin ka kunagi kirja). Jah, ma ei ole enam depressioonis (ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla), aga need kogemused jäävad minuga eluks ajaks kaasa ja ma käin endiselt terapeudi juures, et endaga rahu leida.

Aga ma jagan oma depressiooni ja teraapiakogemusi hea meelega - ma tean kui raske on abi otsida ja leida ja juba see, et keegi kõrval enda kogemusest räägib võib inimest aidata õiges suunas liikuma (või vähemalt teab kelle käest nõu küsida, kui vaja terapeudi soovitust). Ja ma räägin, hoolimata sellest, kas inimesed peavad mind hulluks või mitte, sest äkki keegi kes kuulab saab sellest ka abi. Äkki vähemalt ühel inimesel on tänu sellele elus kergem. Äkki vähemalt üks inimene peale selle kuulmist läheb otsib abi ja teeb enesega rahu ja jääb elama.

Aga tal oli ju kõik nii hästi...

Sotsiaalselt tunnustatud ideaalide (maja, auto, kaks ja pool last) põhiline viga ongi see, et eeldatakse, et kui sa oled need täitnud, oled sa õnnelik. See aga juhtub ainult siis kui need ideaalid helisevad ka sinu sees ning ei ole üldse mitte lihtne kuulata oma südame häält ja seda täita, kui see vastandub status quo-ga (sotsiaalsete rollidega, mida sinult justkui eeldatakse). Seepärast tihti me ignoreerime sisemist helinat ja teeme head nägu et täita sotsiaalseid rolle.

Kui arvate, et ei ole sotsiaalseid rolle ja nende mitte mitte täitmise põlgust, siis mõelge - kas me suhtume samamoodi kui teistesse näiteks:
* meestesse, kes ei otsi karjääri vaid hea meelega kodus lapsi kasvatavad?
* naistesse, kes selle asemel, et püsisuhtes olla, väljendavad oma lähedusevajadust juhusuhetega?
* vanadesse naistesse, kes elavad koos kuue kassiga ja lähisuhet ega sõprust ei otsi?
* inimestesse kellel on homo või lesbiline suhe?

Need olid lihtsalt esimesed kližeed, mis mul pähe hüppasid ning leidub neid, kelle jaoks ei ole mingit suhtumise erinevust. Kindlasti leidub aga ka neid kelle arvates ei ole see elu õigete valikutega ning nad püüavad sind (kas viisakamalt või vähem viisakamalt) nö "õigele teele" juhtida.

[Ja vägagi lihtne näide enda pealt:Ma olen mees kellele ei sümpatiseeri ei autod, õlu ega jalgpall. Kas olen ma selle pärast nüüd vähem mees?]

Kindlasti ei kergenda see oma südame hääle kuulamist, kui sa tead et võid seetõttu sattuda paljude põlguse objektiks. Ühesõnaga, kui su sisemine soov ja sotsiaalselt sulle panustatud ideaalid/ootused ei kattu, on sul igal juhul sitt olla, sest täites ühte, jätad täitmata teise.

Sisemise hääle kuulamisest

Ometi tundub nagu laual oleks kaks varianti: täita sotsiaalset rolli või täita sisemisi soove.
Tegelikult on õige vastus vaid teine - heaolu ja rahu saab tulla vaid seestpoolt, rollid, kas aitavad sul seda täita, või mitte.



Kui sa oled terve oma elu elanud täites teiste ootusi ja vältides enda tegelikke vajadusi, saabub ükshetk kainestav hetk, kus sa enam ei tea kes sa oled. See on see shokk, kui sa oled justkui täitnud mingi "ideaalse elu" unistuse ja siis tajud sügavat tühjust oma sees, sest tegemist ei olnud sinu enda unistustega ja sa ei tea enam:

Kes on see inimene, kes sulle peeglist vastu vaatab?
Kes on see üks inimene, kellele sa oma viimasel hetkel ausalt otsa pead vaatama?
(ei ma ei mõtle siin mingit arsti operatsioonitoas või tulirelvaga ägeda reaktsiooniga kaaki tänaval .... see oli metafoor, tobu)

Kui me ei ole ise-endaga ausad, kellega siis veel? Tee enda juurde ei ole tihti aga lihtne. Vahel on abi sõpradest, vahel taro kaartidest, vahel on endaga dialoogi leidmise juures palju abi ka terapeudist. Igaühel on oma tee ning inimest ei saa sundida. 

Nagu laulis kunagi Eriti Kurva Muusika Ansambel:

"ka lume peale ühe mehe kelle
rada sihitult ta järel läheb
siiski nõnda see vaid näib
tal tõesti oma tee on
mida käib"

Aga ma jään ju nii üksi ...

...on üks mõte, mis alati saabub, kui sa tunned, et sa justkui pead enesega rahu leidmiseks vastanduma ühiskonnaga, Muidugi, mida rahutum ja erinevam on su sisemaailm, seda raskem võib (rõhk sõnal Võib) olla leida mõttekaaslaseid, aga need on kindlasti olemas.

No pagan, maailm on suur koht, otsi, ära anna alla. Sa ei ole üksi, mitte kunagi (NASA jälgib sind).

Ja kõige tähtsam on meeles pidada lihtsat tõde:"Ma olen, mis ma olen. Tunnen, nagu tunnen. See ei ole kuidagi valesti."

Lihtsalt kuula oma sisemist häält ja tee, mis paneb sind elama. Selle kõrval leiad kindlasti inimesi, keda sama asi paneb elama, ning kellel on ehk ka sarnaseid mõtteid. Ja võibolla saad sa endale nii luua oma väikse isikliku tugigrupi (sest ei leidu tegelikult kedagi, kes tahaks olla päris üksi).

Ja raskeid hetki tuleb elus kas siis, kui sa oled oma sisemusega kontaktis, - neid tuleb alati, elu ongi selline - aga siis on neid kuidagi kergem taluda.

[Ning mõeldes enda teele, sain eile kirja ka luuleread (mingid sammud sai vähemalt mainitud)]