Gestaldist

Gestalt teraapiaga on nüüd mõneks ajaks kõik. Juuni lõpus sai alustatud ning nüüd otsustasime, et aitab kah. Igati edukas kaks ja natuke peale kuud oli. Kui me alustasime olin ma suht nõrga elusooviga ja parajalt muserdunud ja negatiivne, nüüd oleks ma ikka väga pissed off kui ma juhuslikult ära sureks ja naudin elu ning selle pisikesi mõnusaid nüansse - seega edusammud.

Võrreldes Kognitiiv- Käitumusliku teraapiga, kus ma käisin neli aastat tagasi, oli Gestalt ikka paras (olgugi, et kohati väga otsekohene ja brutaalne) nauding. Peale kognitiiv-käitumuslikus käimist, oli vaja palju kodutööd (no kellele meeldiks kodutöö) ja enda jälgimist teha. Ise-enda valede mõtete vaidlustamine ei kõla just väga lihtsalt ja ausalt öeldes väga ei ole ka - see võtab äärmiselt palju aega ja energiat. Kuigi ma arvan, et tollel hetkel oli seda lähenemist mulle väga vaja, ei suutnud see nüüd enam kanda ning seepärast proovisin Gestalti.

Kui Kognitiiv-käitumuslik ütleb sulle otse välja mida sa teed/mõtled valesti (mõttevead, baasuskumused jne), siis Gestalt on lihtsalt nagu väga kuradima aus peegel, milles sa näed asju enda kohta, mida sa ehk isegi ei julge tunnistada. Kognitiiv-käitumuslik annab sulle hunniku reegleid mida järgida, Gestalt aga lükkab vastutuse su enda kaela ja küsib sõbralikult: "Nii on, ära eita seda vaid võta omaks... ja mida sa nüüd teed?" Mis minu arusaamaga inimese kasvust on oluliselt parem lahendus. Eks on meil kõigil ju väiksena hunnik reegleid, mida järgida, kuid mingilt maalt ei tohiks enam hoida kinni reeglitest vaid oma sisemisest arusaamast.

Nagu hullumeelne Bo Burnham oma loos "From God's Perspective" laulis:
You shouldn't abstain from rape just because you think that I want you to
You shouldn't rape because rape is a fucked up thing to do
(It's pretty obvious just don't fucking rape people
I didn't think I had to write that one down for you.)

Keegi ei ütle sulle, mis on õige või mis on vale - asjad on nii nagu nad on ja kõige tähtsam on julgeda endalt õigeid asju küsida, aksepteerida vastust, et nii on, küsida endalt miks ja võibolla muuta, kui selleks on soovi.

Gestaltteraapia looja Fritz Perlsi järgi on kolm tüüpi jama ajamist:
Chikenshit- meie igapäevane smalltalk, ilmast jne, vältides “ebamugavaid” teemasid.
Bullshit- kui me kaebleme, oma probleemidega midagi otseselt ette võtmata
Elephantshit- kui me filosofeerime oma probleemide ümber otsides vabadusi ja põhjendusi teooriatest ja ajaloost, vältides hoolikalt muutuste ettevõtmist

Ebamugavate teemadega tegelemine ei ole mugav (duh, loogiline), aga nendega on vaja tegeleda.
Ja ebamugavus on ka elu osa. Ma mäletan täpselt esimest Gestalti, kus ma lihtsalt ei osanud kuidagi rääkima hakata ja siis kuulasime terapeudiga koos kella tiksumist ja lihtsalt olime, ebamugavuse pinge õhus tõusmas, minupoolse mõistmisega, et pagan sa pead üks hetk ikka rääkima hakkama.

Vältimisest ei ole mitte-kui-mingit kasu. Tähtis on julgeda endalt küsida, aksepteerida ja võtta selle üle vastutus - olla nii teadlik kui võimalik oma tegevuste ja nende sisemiste põhjuste üle.

Ebamugavad, (aga see-eest väga otsekohesed ja vajalikud) küsimused võivad olla näiteks:

Kas sa äkki ise tahad haige olla?
Miks sa selle inimesega suhtled?
Miks sa seda tööd teed?
Kas sa äkki otsid ise tähelepanu?
Kas see mis mind teistes häirib võib olla hoopis sinu sisemine projektsioon?
Miks sa selle inimesega koos elad?
Kas sa oled jätnud ise-enda hoolitsuseta?
Kelle vastutus sa oled?
Kes peab midagi ette võtma, et midagi sinu elus muutuks?
Kes teeb valikuid sinu elus?
Kelle elu see on?
jne

Kõik oleneb kontekstist - need olid lihtsalt mõned näited, mis mul kohe meenusid.

Terapeudi põhitööriistadeks ongi õigel ajal õigete küsimuste esitamine ja õigel ajal selle peegeldamine, mida ta näeb/kuuleb. Nagu eelpool mainitud - meile, kui inimestele, kohutavalt meeldib oma probleemide üle jama ajada. Ja märgata, et sa ajad jama, ei ole niisama lihtne. Muidugi, eks meilgi ole sõpru, kes vahel panevad meil laksti litaka ja ütlevad, et sa ajad jama, aga neid ei ole väga palju. Terapeut on selles kohas natukene rohkem usaldusväärne.

Gestalt näeb inimest kui tervikut ja kui ühes terviku osas on probleem, on seda probleemi näha kogu tervikus. Eks leidub ju ka suhtumisi, et teatud allasurutud emotsioonid/uskumused tekitavad teatud tüüpi füüsilisi hädasid. Gestalt ise nii detailseks ei lähe, küll aga väidab, et kõik mis on meie jaoks lõpetamata (ehk siis võib olla intelektuaalselt läbi mõeldud, aga ei ole emotsionaalselt läbi tunnetatud) käib meiega igapäevaselt kaasas. Seepärast ei ole vaja ka kodutööd, ega nimekirja asjadest, millega sa teraapias tegeleda tahad - see mis on tähtis, on niikuinii sinuga kogu aeg kaasas.

Kõik taolised isiklikul tasandil lõpetamata ringid kuhjuvad meie vaatevälja ette. Eks ole tõsi, et kui me oleme mingile traumale põhinedes saanud uskumuse, et inimesed on nõmedad, siis sealt edasi otsime me alateadlikult kinnitust oma uskumusele ja ohoo näemegi et inimesed on nõmedad. Me näeme, mitte seda mis on vaid seda mida me tahame näha. Nii on see alati. Mõistlik oleks lihtsalt oma filtreid muuta mugavamaks - et sa ei oleks kogu aeg maailma ja inimeste suhtes näiteks paranoiline ja negatiivselt meelestatud.Äkki oleks siis elu ka nauditavam?

Samuti, kuna inimese fookus on siiski piiratud ressurss, siis mida rohkem mittevajalikku nodi sul ekraani ees virvendab ja segab, seda raskem on sul ennast fokusseerida asjadele, mis on tegelikult tähtsad ja seda vähem on sul ka energiat nendega tegelemiseks. Sa märkad seda, millele sa keskendud ja mui mingid osad sinust kogu aeg keskenduvad miskite sisemiste asjade kinnituse otsimisega, on raske leida energiat ka muule keskendumiseks. Proovi näiteks tööd teha, kui kõrval 5 matsi kogu aeg lobisevad, telekas mängib ja raadio on ka veel kuskil taustal - no ei ole lihtne. Meie tähelepanu läheb lihtsalt ujuma ja mida rohkem teemasid ees on, seda kergemini me nende peale ujume.

Kui meil on miskid teemad, mis on enda jaoks väga lõpetamata ja me kuulame kellegi teise juttu, siis piisab ju vaid kindlast emotsioonist/ sõnade kombinatsioonist, et me ei suuda enam jutule keskenduda ja tegeleme äkitsi enda taolise kogemusega. Nii ei ole aga väga lihtne inimestega kontakti luua ega ka seda hoida. Nagu öeldakse: "me ei kuula mitte selleks et aru saada vaid selleks et vastata."
Kuulata teist inimest ja temaga emotsionaalselt (mitte siis intelektuaalselt ja enda sarnaseid kogemusi otsides) kaasas olla on hoopis midagi muud.



Enda aksepteerimise juures on tähtis mõista, et kõik, mida sa teed, on okei (eriti okei on see muidugi siis kui sa seda ka teadvustad endale) ja kõik mida sa kunagi oled teinud, on okei. Negatiivsete mälestuste peale mõeldes tasub meeles pidada, et sa ei teinud midagi valesti vaid tegutsesid nii hästi kui oskasid - sa andsid endast parima, mida sa tol ajal oskasid. Jah, võibolla nüüd sa teeks asju teistmoodi, aga siis sul ei olnud neid kogemusi ega teadmisi ja see on okei. Esimese asjana tuleb ennast aksepteerida nii nagu on ja on olnud.


Minnes isiklikumaks, siis mul oli küll mitmeid enda käitusmis/olemis mustreid, mida oli raske aksepteerida. Iroonia on selles, et isegi kui sa ise ei taha neid teadvustada, siis su lähedased ja sõbrad teavad ja tihtilugu ka hindavad näiteks just neid omadusi sinu juures. Noh näiteks, ma oskan panna suht avatud mõtteviisiga seltskonna kiirelt käima (tõsi, kõige lihtsam on seda teha nilbe huumori pealt) ja olgugi, et inimestel on lõbus ja tore siis mind on hiljem tihti jäänud jälitama justkui sihuke süütunne, et kuidas ma nüüd sellist nilbust ajasin. Aga niikaua kuni ma tean kus ja kuidas seda kasutada on tegemist ju tegelikult väärt oskusega, mille üle võiks ehk ju isegi uhkust tunda.
Jah, ma oskan sotsiaalset jääd murda sukeldudes laksti piinlikesse teemadesse, peale mida inimesed räägivad oluliselt vabamalt igapäevastest asjadest ja neil on lõbus kah. See on osa minu oskustest - CV'se küll ei pane, aga väärt oskus sellegipoolest, mis on tekkinud mul aastatepikkuse harjutamisega.

See oli kõigest üks pisike näide minu protsessist.

Igal inimesel on oma eripärad, oskused, tugevused ja nõrkused, mis on paljuski defineeritud meie  unikaalsete kogemuste järgi. Emba oma unikaalsust. Võta see omaks. Kuula oma sisemisi hääli (mitte peas vaid ... noh neid hääli, mida teeb su hing, kui ta heliseb) ja ole ise-endaga võimalikult aus.
Sinu elu, sinu valikud, sinu vastutus. See, et teha elu endale nauditavaks on vaid enda asi - sa võid küll alati abi ja nõu küsida, aga elama ja valikuid tegema pead ikka ise. 

*

PS: See postitus läks vist suht hämaks kätte ära. Aga see on ka okei!