Mõlgutusi Mängimisest

Olen ujunud mitu päeva kõmka lainetes ja mõelnud mängimise peale. Kõmkal oli kolm päeva täis töötube (eks ühe neist tegin ma ka ise), loenguid, arutelusid ja pisilarpe, aga selle aja kõige lõbusamad hetked olid ikkagi spontaansed mängud. Mängud mis tekkisid justkui ise-enesest ja mida keegi ei juhendanud. Mängd, millel ei olnud suuremat mõtet kui lihtsalt mängimine mängimise pärst. Ning see tundus omajagu kummaline.

Ah et mis asi on Kõmka? Siit väike selgitus ürituse kodulehelt(sulgude sisu minu lisatud):

Kõmmkärajad (ehk Kõmka) on südamlik päris elus rollimängu ehk larbi telgitaguseid ja tehnikaid avastav ettevõtmine, mis pakub sulle inspiratsiooni mängudeks ja paraja koguse sõgedaid sõpru. Kõmmkärajad (Kõmm väljendist GM ehk mängujuht) sai alguse ideest korraldada koolitus mängujuhtidele, kuid sellest kasvas välja midagi laiahaardelisemat. Kõmmkärajad oma praegusel kujul pakub meelepärast nii praegustele kui tulevastele mängujuhtidele ning kogenud, vähem kogenud ja alles larbimaailma avastavatele mängijatele.

Seda see üritus tõesti oli nii eelmisel kui ka sellel aastal. Südamlik ja inspireeriv ettevõtmine omamoodi sõgedate sõpradega ning see pani mõtted liikuma mitmes suunas.


Sattusin üleeile kuulama TED talk'i mängimisest ning loengu pidaja tõi välja, et mängimise vastand pole mitte töö vaid depressioon. Mäng on loomulik tegevus, mida teevad kõik imetajad ja mitte ainult noored. Inimeste seas on aga kuidagi juurdunud mõtlemine et mäng on väikese inimese töö ja peale seda tehakse vaid tõsist tööd ... ja siis me imestame miks täiskasvanud depressioonis on?

Oluliselt paremini sobib mulle ütlus: "Sa ei lõpeta mängimist, sest oled vana, vaid oled vana, kui lõpetad mängimise." mis oli ka Kõmka (või üldse paljude eesti rollimängijate) nö motoks. See lihtsalt on omamoodi jabur lust kui sa teed midagi lihtsalt selle pärast, et sa tahad seda teha. Mitte selle pärast, et sa pead või selleks, et midagi õppida. Ka impros kasutame me enamasti seda trikki, et õpetame erinevaid tehnikaid läbi mängimise. Alles peale mängu saab selgemaks, milleks see kõik hea oli. Aga mängimise ajal on see lihtsalt lõbus tegevus. Õppimine võib olla ka lõbus tegevus (päriselt kah, see tõesti on võimalik et õppimine on lõbus).

Paljudele täiskasvanutele ei mahu selline asi pähe.

Ma mäletan ühte õppejõudu koolist, kes rääkis et kõige raskem grupp millega draamateraapia harjutusi teha on õpetajad. Kui ei ole selget seletust miks midagi vaja teha on, siis ei tee ja kõik. See ei sobi et esiteks teeme ja siis räägime sellest.

Lisaks sellele suhtumisele on paljudel täiskasvanutel juures ka sotsiaalne või mingi muu hirm mingite tegevuste ees. Ka Kõmkal olid osad inimesed kes jätsid ennast mingitest mängudest välja, mida oli mul juhenajana küll natuke kurb vaadata. Ma teadsin ju kui lõbus see tegevus oli. Aga eks igaühel on omad piirid ja nagu mu terapeut hiljuti ütles: "Ära sunni jõge voolama, ta voolab ise omas suunas ja tempos". Nii on. Ning ei tasu unustada, et enne improt olin ma isegi omajagu kinni ning ka praegu on mul omad kiiksud.
 
Keeldumine mängimisest viis mind mu peas tagasi antud TED talk'i juurde, milles räägiti ka rottidega tehtud eksperimendist. Osadel rottidel elimineeriti soov mängida, teistel jäeti alles, ning seejärel tutvustati neile ohtu. Kõik rotid - nii mängijad, kui ka mittemängijad - pistsid kiirelt plehku ja peitsid ennast ära. Mis aga edasi sai? Mõni aeg peale ohtu hakkasid mängivad rotid uudistama, et mis ohust saanud on ja kui plats oli puhas läksid peidust välja. Mittemängivad rotid aga ei teinud seda. Nende jaoks oli see lõpp. Nad istusid peidus kuniks surid sinna jannu ja nälga. Kahju nendest rotukestest, aga ma arvan, et see eksperiment ütleb meile palju. Jah, inimesed ei käitu äkki päris nii, aga miski paraleeli saaks ju ikkagi tõmmata.

Tundub nagu mäng annaks meile justkui lusti ja julguse elada ning on kahju et nii paljud on selle ära unustanud ning on tõsised täiskasvanud. Veel kurvem on see, kui nad õpetavad sama asja edasi ka järgnevatele põlvkondadele.