Appi, mu laps tegeleb larbiga!

(Versioon 2, Heidi Westerlund’i samanimelisest kirjutisest inspireeritud larbi seletus. Toimetatud rollimängu kogukonna poolt )

Mis on larp?

Larp ehk päris elus rollimäng põhineb rolli sisseelamisel - igale mängijale antakse tegelane, kellena ta peaks esinema kogu mänguaja: mõtlema, nagu tema mõtleks, käituma, nagu tema käituks. Mõte on peaaegu sama kui improvisatsiooniteatritel, ainult et publikut ei ole. Teisalt on päriselus rollimängimine mäng. Samal moel, nagu lapsed elavad kodu-mängus sisse ema, isa ja lapse rollidesse, ollakse ka selles mängus väljamõeldud tegelased.

Aga mida laps siis larbil täpselt teeb?

See oleneb mängust ja mängumaailmast. Leidub mänge mis on inspireeritud J. R. R. Tolkieni “Sõrmuste isanda” raamatutest; leidub mänge, mille tegevust toimub väljamõeldud postapokalüptilises (tuumasõjajärgses) maailmas; leidub mänge mis toimuvad tänapäeval. Mänge on väga palju ja väga erinevaid. Ka mängude sisu võib olla väga erinev. Leidub nii lahingmänge (näiteks Jüriöö ülestõus, kus toimuvad suured avamaalahingud erinevate leeride vahel), olustikumänge (näiteks postapokalüptilise maailma igapäevaelu. Ka taaskehastajate elu viikingiaegses külas võib nimetada olustikumänguks), kui ka näiteks poliitilise alatooniga mänge (Baltic Warriors, mille sisuks oli keskkonnakaitse ja Läänemere reostatus). Tegevus oleneb peamiselt mängumaailmast ja mängu temaatikast, aga põhiline on üldiselt teistega suhtlemine ja probleemide lahendamine, olgu selleks siis võit orkiarmee üle või otsustamine, kas Läänemerd reostava tehase ehitamine on riigi jaoks sealt teenitavat tulu väärt. Kedagi ei sunnita tegema midagi, mis talle ei meeldi (välja arvatud enda järel koristamine).

Lahing? On see ikka turvaline?

Larp on ikkagi mäng ning mängu jaoks on loodud võimalikult turvaline keskkond – selle määravad ära mängureeglid ning seda aitavad kindlustada mängujuhid. Lahingmängudes kasutatakse enamasti pehmeid mõõgaimitatsioone ning ka kilbiservad peavad olema pehmendatud (mängujuhid kontrollivad seda tõsiselt ning relvi, mis tunduvad liiga ohtlikud, lahingusse ei lubata). Tõsi, ka nii võib saada mõne sinika, kuid mängus ikka juhtub. Suuremate madinate puhul (näiteks Jüriöö ülestõus) on igaks juhuks kohal ka meedikud, kes saavad vajadusel esmaabi anda. Tulirelvadena kasutatakse osades mängudes nerf püstoleid, mis tulistavad samamoodi pehmeid torusid. Kui mängul on kasutusel airsoft relvad (relvaimitatsioonid, mis õhusurvega lasevad väikeseid plastik-kuule), on kõigil mängijatel kohustuslik kogu aeg kanda kaitseprille. Sellistel mängudel on enamasti ka vanusepiirang.

Lisaks sellele turvalisusele on mängudes alati kasutusel ka STOPP reegel. Kui mängija tunneb, et tema või mõni kaasmängija on päriselt ohus (näiteks tuli astmahoog peale) saab hüüda STOPP. Selle peale jäetakse mäng turvalisuse huvides seisma, mängujuhid aitavad mängija hädast välja ning siis lastakse mäng uuesti käima. See on universaalne reegel, mis käib kaasas iga larbiga.

Füüsiliselt on see siis turvaline, aga kuidas see mõjub lapse psühholoogiale?
Huvitav, et keegi ei mõtle selle küsimuse peale, kui lapsed mängivad näiteks politseinikku ja pätti. Miks? Sest kõik saavad aru, et see on mäng ning läbi selle mängu lustitakse ja õpitakse maailma. Larp on samasugune mäng.

Lugeda õpikust mõnest ajalooliselt lahingust võib olla huvitav. Samas kui sa seisad koos kahekümne kaaslasega keset lahinguvälja, mõõk ja kilp käes, kiiver peas, turvis seljas ning higi voolamas nii lisaraskusest (turvised pole mitte kerged) kui ka lahingust, mis just käimas oli, annab see sulle parema arusaamise, milline võis elu tollel ajal olla. Tõsi, seegi arusaam ei pruugi olla perfektne, kuid kindlasti ehedam kui õpikust saadud tarkus ning vast jääb ka paremini meelde. Mitte ainult ei laienda see osaleja maailmavaadet, vaid ka tema arusaamist iseendast. Tihti lasevad rollid olla olukordades, milleks päris elus võimalust ei ole, või tegeleda teemadega, millega päriselus ei tahakski väga tegeleda (tuumasõja järgses maailmas elamine võib olla väga raske, samas pärast sellist mängu muutub kindlasti mängija perspektiiv pärismaailmast). Seega on võimalik avastada enda poolusi, millega enne pole kokku puutunud ning miks mitte tuua neid üle ka igapäevaellu.

Tõsi, eks ka siin on omad ohud. Mida rohkem ja tugevamini sa mängul oma rollis oled, seda rohkem sa inimesena arened ja tugevama kogemuse saad. Samas need tunded mida sa mängul tunned, peaksid jääma siiski rolli külge ning mitte sinuga kaasa tulema. Vahel aga tahab tugev rollis kogetud emotsioon mängijaga päris ellu kaasa tulla.

Selle nähtuse, mis esineb ka tavalistel teatrinäitlejatel ning võib samahästi ette tulla ka teatriringis, nimetus on larbis bleed (vahel kasutatakse Eesti keelset väljendit “sild”) ning viimastel aastatel on sellele ka Eesti kogukonnas suur tähelepanu pööratud (tõsi, leidub kogenud mängijaid kellel pole seda kunagi olnud). Tegemist on olukorraga, kus rolli ja seda mängiva inimese vahel olev piir ähmastub mängul kogetud tugeva emotsiooni tõttu. (Selle põhjus on lihtne: inimese aju osa, mis tegeleb emotsioonidega ei tee tegelikult vahet, mis on päriselt ja mis on näitemäng). Sama juhtub ka näiteks siis kui teatrilaval sügavalt armunuid mängivad näitlejad suudavad üksteisesse ka päriselt ära armuda. See oht on alati olemas kui tegeleda rollimängu või näitlemisega.

Kui laps (või täiskasvanu) peale mängu endiselt tunneb rollile kuuluvaid tundeid, on tarvilik rõhutada rolli ja tema erinevusele ning sellele kuidas mängul kogetu õpetab teda inimesena. Soovituslik on panna kirja larbil juhtunu rollipõhiselt ja Tema vormis (Mitte Mina tegin/mõtlesin seda vaid minu roll tegi/mõtles seda) Lisaks tasub rääkida teistega, kes mängul osalesid ning arutada mängu kõrvaltvaataja pilgu läbi.

Nagu öeldud on bleed larbis suhteliselt harv nähtus, kuid sellest tasub olla teadlik. Kui lapsel on niigi raskusi mängu- ja pärismaailma eristamisega, ei ole larp soovitatav.

Ma ei ole ikka päris kindel, mis kasu kogu sellel tegevusel on?

Larpi võib vaadata kui kogemusepõhist õpet ning hetkel on Taanis isegi üks kool, kus kogu (!) õpe toimub läbi rollimängude. Kuidas see toimib? Lihtne. Selleks, et sa saaksid mängida Occupy Wall Street põhist rollimängu, on sul tarvis aru saada majandusest ja finantssektorist ning miks üldse selline liikumine tekkis. Selleks, et mängida midagi muinasajal, on sul tarvis uurida muinasaega. See on õpe läbi lustliku tegevuse ja siira huvi.

Samuti võivad paraneda käsitööoskused. Valmistudes mänguks ning valmistades endale varustust, võib õppida nii mõndagi uut. Leidub omajagu rollimängijaid Eestiski, kes on ise endale teinud näiteks rõngassärgi (see võib võtta mitu kuud nokitsemist) või kes tänu rollimängudel käimisele on katsetanud nahatöö ja sepistamisega. Kõiki larbist inspireeritud või tingitud tegevusi on raske ette lugeda.

Tundub isegi huvitav, aga kuidas kogu see asi käib?

Kui sa loed seda teksti, on sinuni arvatavasti juba jõudnud mõni mängukutse. Ennast mängule registreerides küsitakse enamasti, millist tegelast tahetakse mängida, millist mitte mingil juhul (ja isegi kui ei küsita, tasuks ikkagi öelda). Sellega püütakse anda kõigile meelepärane tegelaskuju. Suunitluselt täiskasvanutele mõeldud mängudel on kehtestatud vanusepiirang ja ka ilma vanusepiiranguteta mängudel antakse noortele mängijatele üldiselt nendeealised tegelaskujud.

Mängu korraldajaid kutsutakse mängujuhtideks (Ingliskeelne termin on gamemaster ehk lühendatult GM) Nemad kirjutavad tegelased, mõtlevad välja tegevusliinid, otsivad mängukoha. Samas ei vastuta nad otseselt mängijate eest. Mõned lasevad täita isegi erilised vastutusest vabastamise lepingud. Seega on iga alaealise mängija vanema otsustada, kas ta tahab oma last larpidele lasta või mitte. Juba enne loa andmist võivad vanemad koos lapsega tutvuda mängu koduleheküljega või reeglitega. Üldiselt peaksid need selgitama, mida arutluse all olev mäng endast kujutab.

Kindlasti vajab laps oma harrastuses ka abi. Ise riiete valmistamine, mängupaigale saamine ja kõik praktilised tööd võivad tekitada palju peavalu. Vahel on võimalik mängu jaoks riideid ja/või varustust laenata mõne kogenud mängija käest – kindlasti tasub küsida, äkki seisab kellegil mõni hilp kapinurgas tühja. Reeglina on igasugune abi enam kui teretulnud ning alati võib minna ka ise larpi proovima, mängudel vanuse ülempiiri üldiselt ei ole ning üle neljakümneseid larpareid on Eestis rohkem kui kahel käel sõrmi.

Aga kust ma lisainfot leian?

Lisainfo saamiseks võib alati sirvida Dragon.ee rollimänguportaali, mis sisaldab tutvustavaid ja abistavaid artikleid-materjale, ning külastada sealsamas asuvat foorumit, kus kogenud rollimängijad on meeleldi valmis tekkinud küsimustele vastama. Foorumisse tulevad ka tulevase mängu kuulutused, registreerimisinfo ja mängujärgsed muljed.

Lisaks on olemas ka avatud grupp Facebookis - Eesti Rollimängijad, kust võib alati nõu küsida.