Hamstri aju avastused

Ma olen järjest rohkem ja rohkem jõudnud järeldusele, et emotsioonid on algupäraselt kehaline nähtus ja seepärast meeldib mulle ka kujund, et meie ajus on pisike ürgosake, hamstri-aju, mis sellega tegeleb, ning ta pole just eriti taibukas. (kujund pärit Kõmmkärajate ühest loengust) 

Kui ma aastaid tagasi harjutasin kodus T-Teatri Parzivali etenduseks rolli, läks mu kass täiesti turri nagu pudelihari. Ma tahaks loota, et mitte minu halva näitlemise pärast, vaid seepärast, et loomadel ei ole sellist asja nagu näitlemine - nad on alati vahetud ja siirad. Ja meie hamstri aju on samasugune: lihtne ja vaid ühe reaalsusega.

Tunnetest Emotsioonideni

Mulle tundub, et paljude (võibolla isegi kõikide) emotsioonide puhul tekib umbes taoline reaktsioon:
 

1. Tekib hamstri aju (üüü alateadvus) poolt initsieeritud kehaline tunne (liblikad kõhus, on kõhutunne, süda valutab, süda peksab, lihased tõmbavad pingesse jne ... see on meil isegi keeles sees)
 

2. Me proovime seda ratsionaliseerida - me kasutame olemasolevaid teadmisi selleks, et anda tähendus füüsilisele reaktsioonile, nimetades seda mingiks emotsiooniks või proovides sellele lihtsalt ümbritsevast maailmast mingit põhjendust leida.
 

3. Me tegutseme/reageerime vastavalt enda antud definitsioonile.

Seega küsimus pole niiväga mitte selles, mida me tunneme, vaid  selles, kuidas seda tõlgendada ja mida sellega peale hakata. Ei ole olemas valesid tundeid - on vaid ebapraktiline või mitte-mõistlik tõlgendamine ja mitte-mõistlik väljendamine.

Tunded, mis tekivad näiteks lavalaudadel või rollimängus on seega sama tõesed, kui seda on nö päris tunded. Meie hamstri-aju ei tea erinevust. Seepärast ongi inimesed teatrigrupis enamasti omavahel äärmiselt sõbralikud - neil on emotsionaalne ühendus ja olgugi, et see on tekkinud lavalaudadel ja ka jääb enamasti vaid lavalaudadele, ei tähenda, et see ei oleks päris.

Rollimängus on seis suhteliselt sarnane ja mängu keskel võib sul tekkida tugevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid tundeid kellegi vastu. Tähtis on sellisel juhul, et nende inimestega oleks kontakt juba varem (vähemalt esmamulje algus briifist/ringist) ja et oleks võimalik hiljem jagada (lõpubriif/lõpuring) ja jätkata pärismaailma tunnete pealt ja muheleda mängu siseste üle. Oleks ju imelik ja emotsionaalselt keeruline kui sul tekib mängu sees kellegiga tugev emotsionaalne side ja siis kui mäng saab läbi, selgub et teil justkui pole enam sidet, sest te olete tegelikult võhivõõrad.

Tõlgendamine ehk esimene kitsaskoht

Kognitiiv-käitumusliku lähenemise järgi, käib meie sisemine protsess nii: olukord -> mõte -> tunne -> käitumine. Selle järgi on esialgne mõte see mis tekitab hea või siis halva (noo enamasti ikka halva, kui sa juba teraapias oled) tunde. Olgugi, et ma nõustun sellega, et peale mõtlemist ja olukorra enda jaoks defineerimist võime me ennast tunda paremini või halvemini, on enne mõtteprotsessi ka kindlasti mingi sisend, mis üldse sundis meid sellele mõtlema. Ehk siis ma kirjeldaksin seda protsessi sammudega: Olukord -> füüsiline tunne -> mõte/tõlgendus olukorrale ja füüsilisele seisundile -> emotsioon -> käitumine

Tõlgendamisel on võimalik palju vigu teha - see baseerub nii meie eelnevatel kogemustel kui ka uskumustel enda ja maailma kohta. Kui äkitsi su süda hakkab puperdama, võid sa mõelda, et sa jõid äkki liiga palju kohvi. Samas võid sa ka mõelda, et inimesed sinu ümber tahavad sulle halba ja sa pead olema valvas ja ärevil. Kaks täiesti erinevat tõlgendusvõimalust samale sümptomile, mis omakorda mõjutavad oluliselt meie järgnevat käitumist ja enesetunnet.

Ma olen kuulnud inimesi rääkimas sellest, kuidas nad ise teevad teadliku valiku armumiseks. Kui varem olen ma sellesse skeptiliselt suhtunud, siis selle teooria kohaselt tundub see täiesti loogiline ja teostatav - armumine on füüsilise ilmingu tõlgendus.

Huvitavaks nähtuseks tõlgendamise juures on see, kui sul ei ole tundmust kuidagi sildistada. Kui sul lihtsalt ei ole varasemaid sarnaseid kogemusi, millega seda kõrvutada. Lapsena on see muidugi lihtsam - küsid vanematelt nõu - aga täiskasvanuna on ikka jube kummaline kui sa tunned midagi, mida sa lihtsalt ei oska sõnadesse panna (ja nii tekivadki lõpuks luuletajad, kes iga hinna eest püüavad siiski seda teha)

Gestalti järgi on inimestel neli põhilist emotsiooni: viha; rõõm; kurbus ja mängulisus (mis täiskasvanuna väljendub seksuaalsuses) Kõik muud tunded on nende erinevad kombinatsioonid. Ma arvan, et meie hamstri ajus on asjad aga veel lihtsamad: võitle/põgene ja söö/kasva/paljune. Ehk siis kas kaitse või kasv.

Käitumine ehk teine kitsaskoht

Kui mingi asi tekitab sinus ärevust, siis tahad sa seda vältida. See on loomulik. Samas, mida rohkem sa seda väldid, seda rohkem ärevust see lõpuks tekitab. Ja nii jäävad tähtsad asjad lõpuks täiesti tegemata, Samas, isegi kui meie mõtestamise osas on vead, suudame me soovi korral endiselt teha õigeid valikuid, teadvustades endale enda mõtte-vigu ja vaidlustades neid. See on raske ja aega (ja energiat) nõudev protsess ning kui vähegi võimalik soovitaksin ma tegeleda sügavamate põhjustega mis kindlaid tundeid ja emotsioone tekitavad. Aga siiski ma rõhutan, et ka nii on võimalik (ma ise kütsin nii umbes aasta). 

Kui ma tegin praktikat leinalaagris, kasutasime me seal sellist kujundit nagu "emotsionaalne klaver".

See tähistas kõiki neid tegevuse valikuid, mis meil on kindlate emotsioonidega. (Noh, kui tuju on hea, siis näiteks kuulad muusikat või tantsid. Kui tuju on halb, siis maalid või kirjutad või teed halba huumorit). Probleem tekib siis kui klaveril ei ole piisavalt palju klahve - eneseväljendusviise. Kui sa hakkad näiteks jooma, kui sul on halb tuju ja sa hakkad jooma kui sul on hea tuju ja hakkad jooma, kui sul on äravus või kurbus - siis see tähendab, et sul on kõige väljendamiseks vaid üks klahv, mis ilmselgelt ei ole väga tervislik. Mida rohkem klahve, seda paremini saab inimene üldiselt oma emotsioonidega hakkama.

Mida rohkem asju oled sa proovinud ja mida rohkem kontaktis oled sa oma tunnete ja emotsioonidega, seda paremini saad sa nendega ka hakkama. Mõistlik on aga meeles pidada, et meie tunded ei ole ega saa olla ratsionaalsed, sest nad on loodud hamstri poolt, kes elab sinu peas.

Ja kuna hamstritele meeldivad pähklid, siis mida rohkem sa pähkleid sööd seda paremini oled sa selle osaga endast kontaktis (pakud hamstrile altkäemaksu :P ).

Ja muideks, Amsterdamis ei näinud ma ühtegi amstrit, aga ju nad olid siis inimeste peades peidus.

Terviseks! 

Z